MUDATERAAPIA LABORATOORIUM

Al Paldrok
Suvereportaaz` Pärnust 2: Hans-Gunter Locki eksperimentaalne multimeediumietendus


Pressitekstist: “Mudamuusikateraapia laboratoorium”´i näol on tegemist lavalise interdistsiplinaarse multimeediaprojektiga, mis valmib muusikute ja kunstnike koostöös. Etenduses mängib mudaterapeudi rolli teose autor Hans-Gunter Lock. Patsientide rollis astuvad üles Kai Kallastu (sopran) ja Leonora Palu (flööt). Patsientide erinev iseloom väljendub nende kasutuses olevate instrumentide muusikalistes väljendusvahendites. Etenduse videopartii loojaks on Hille Karm ja live-kaamera operaatoriks Allan Tõnissoo. Videopartii ja live-kaamera ülesandeks on tihendada muusikas ja laval toimuvat. Mudamuusikateraapia laboratooriumis vaadeldakse muda kui teraapiat ja muusikat kui ravimit, nende mõju inimestele ning muda ja muusika võimalikku koosmõju. Püüdlus, eksitus, eksperiment, distants, lähedus, inimlikkus laboorsetes tingimustes. Etenduses püüakse lähtuda ka etenduse algse paiga - Pärnu Mudaravila - põhifunktsioonist, kasutades videopartiis dokumentaalset materjali Pärnu Mudaravila kohta. Teoses on kolm abstraktset tegelast: mudaterapeut, kes püüab muda abil ravida patsientide tervist. Mudaterapeut leiutab laboratooriumis uusi ravimeetodeid ja katsetab neid seejärel oma patsientide peal. Patsiendid reageerivad erinevale ravile erinevalt ja suhestuvad järjest enam ja enam arstiga, kuni olukord väljub kontrolli alt. Lõpuks viivad patsiendid ravile mudaarsti. Muusika ja video kirjeldavad ravimeetodeid ning analüüsivad patsientide ja arsti sisemist mina.


Maailmaparandamise ja inimese füüsilise ja mentaalse eksistentsi parendamise soov on indiviidi sisse kodeeritud nagu vajadus süüa ja magada. Kes ei oleks osalenud lapsepõlve muretutes mängudes valges kitlis - algul patsiendina ja hiljem hierarhiaredelil tõustes (mis selle astme maailmas käib käsikäes vanusega) assistendi ja siis juba doktori enesega. Tukslevas ärevuses omandanud esimesed kogemused inimanatoomiast, mis väljaspool vivaariumi on ümbritsetud tabuga. Vanematele nendest protseduuridest ei räägita. Halvav käsuliin on selles mängus sama vaieldamatu nagu hilisemas elus keskhaigla reaalkabinetis. Punase risti ja valge kitli sümboolika üks meesteajakirjade levinumaid fantaasiakonstruktsioone. Kood sunnib pidevalt parema tuleviku nimel aadrit laskma, struktuure puhastama, leidma surematuse igavikulist võrrandit. Ühiskonna sanitarid ja universumi tohtrid sooritavad oma protseduure alkeemilises tõsiduses, mille eesmärk saab olla ainult üks – mädapaisete eemaldamine.

Kunstis leiavad need rakendamist väliselt rafineeritumal moel. Kuuldavasti autori HGL isiklikul autobiograafilisel traumaatikal põhinev ravilugu on universaalselt üldinimlik klishee – indiviid mutrikesena suures bürokraatilises masinavärgis, kus suurtootmise liinitööl formaalsete protseduuride paratamatus jadas üksikhinge hind kadumatult devalveerub võrdelises sõltuvuses ühiskonna arenguga.


PNP raames on nüüdismuusikud saanud performanceristsed ja Big Performance “shokiteraapia” on punni eest löönud. Tasaste heliloojanatuuride esmane terav kriitika on asendunud iseendi esimeste sammudega tegevuskunsti keerulistel radadel. HGL, kes töötab õppejõuna nii muusika- kui kunstiakadeemias on oma igapäevapraktika sidunud multimeediavankri ette ja ratsutab sõna otseses mõttes üle laipade. Glamuurisäraga harjunud ooperiprimadonnad alluvad kuuleka performancelihana kunstniku ebaesteetilistele rollimängudele. Veel on visuaalmaastik pelgalt kuliss, kuid algus on tehtud ja tagasiteed enam ei ole – autori eesmärk on see paarialik vorm oma kutsumusega ühendada. Ka teatri paradigmad on siibrisse heidetud – enesekindlalt toimetab kiilanev mudatohter selg publiku poole, nood on hoolikalt asetatud tooliderea millimeetrise täpsusega väljamõõdetud ruutu ja jäetud sinna absurdse kollektiivse kehana unustusse. Vaid vahetevahel näidatakse neile sekundi murdosa jooksul möödaminnes paksu valget “mudateraapia käsiraamatut” ja “wikipeedia piiblit”. Jutustuse etteaimatav narratiiv on üllatavalt primitiivne ja tundub, et see on vaid otsitud põhjuseks keeruliste kompositsioonikonstruktsioonide, video- ja valgusmängude sünteesi vahendamisel. Kas see on absurdi taotluses teadlikult “üle keeratud” või on tegemist näitekirjanduszhanri alahindamisega? Hans Gunterist võib kõike arvata.


Etendusele lisas veel ühe meediumi Vallikäärust üle linna kajav kontserttuur, mis täitis kõik hoolikalt planeeritud pausipuändid Ivo Linna ja Anne Veski lustaka IFF 60 repertuaariga. Vastupidi elitaarkunsti rangelt reglemeeritud alkeemiale on see kättesaadav letiravim toiminud maarjamaa suitsiidilembelise igamehe valuvaigistajana juba aastakümneid.

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Nordic Octopus

In the beginning of June 2009 Carl-Dag Lige and Maarin Mürk met in Helsinki with Irmeli Hautamäki to talk about local initiative called MUSTEKALA (Octupus), which she runs. This Internet-magazine publishes articles about art and culture and tries to cover subjects which go under the radar for "official" media.
For Artishok this kind of contacts are extremely interesting - to find "our kind" of initiatives, see how they operate and to introduce them also to Estonian readers. Most of texts in Mustekala are written in Finnish, but at least for North-Estonian readers this shouldn't be the problem to understand, thanks to growing up with Finnish TV...

So, Mustekala should be found in here:
www. mustekala.info


PS It is important to mention that Carl-Dag cooperates actively with both - Artishok and Mustekala - and he was also the one who organized this interview, so many thanks! Also, soon Finnish readers can find his article about Artishok in Mustekala!


And now lets proceed to the interview:




How do you define Mustekala (in English Octopus)?
It is an independent, non-commercial magazine for professionals of art. The intention was to create a platform to discuss, because there were not enough possibilities in the art world in Finland for that. Everybody wants the discussion, and this was the main idea.
When was it established?
2003, so it’s a long time for a cultural magazine – it’s a small miracle that it has survived for so long time.
And it was founded by you or was there bigger group behind it?
It was my idea, but I discussed it with people. In the beginning there were only couple of people involved, so I had to beg people to write to Mustekala, so I would have at least few articles and I could call it a magazine. I didn't have any money and I couldn't pay anybody in the beginning, so it was just an opportunity for people to write and publish. I have offered the writers my work as an editor of their texts. If you write for Internet, the text must be more fluent and readable, different than in the printed media. And people have been happy about my editing.
Is it a hard task, to edit?
No, I do it very quickly as I read the text.
How do you find contributors and has this system changed also over the years?
I have a big network and I know very many people. I have working as a journalist and been active in art world and also in academic world for long time. Not only in Helsinki but also in other cities, too.
So, it’s mainly your personal contacts? Do you have to look for articles and ask people to write you?
Nowadays I don't have to ask anymore, people are just willing to join in and they offer their articles. I give the opportunity to do a special issue on whatever theme to some of my students and some members of editorial board. More and more people are willing to join us; and it’s nice that I don't have to beg for articles anymore. Mustekala has become a real Octopus, this is what the word means in English.
How long did it take to get there that people come to you?
It took me 2-3 years to get how it is now.
I have been using my students when I teach at the University: I give them the opportunity to write. And then I publish the best essays, and it has been motivating for the class and they are enthusiastic. And they know there will be people who will read this magazine, so they have to do their criticism good.
When did you establish NGO or in what form Mustekala officially is?
Maybe 2005. It was my friend Susanna Pettersson, she’s an art historian, and it was her idea that we should establish this cultural society so that we could apply and deal with money. You have to be registered and now we are. It took place 2 years after the founding of the magazine.
But it also means you have to have a board and you have to do all this paperwork. Has it done your life more complicated too?
I'm very grateful to Susanna, because she is so capable in these things and she has been helping a lot. Maybe I would have never had energy to do that alone. But also, when it comes to routine, it’s easy. You always do the same things and it’s complicated only in the first time. We pay taxes, too. Otherwise it would be also impossible to pay for the contributors.
If you get more established, founded the NGO and started to pay contributors – was it a huge change in Mustekala?
No, not at all. We get our money from Ministry of Education, so it’s all public money. The money we get is considerably small. But the financial aid we got was a sign that we are really recognized, and the authorities in the Ministry of education are taking us seriously. All the cultural magazines get financial support from the government. And our work is worldwide rewarding. But anyway, the money we get it is too small.
Do you change you board on regular bases?
People can join in when they want and there have been many volunteers. So it’s not anymore based on friendship and personal relations. But it’s a very loose organization. The contributors want to write about some field and to focus on something they think is important, so that public would pay attention on this subject. So people often write to promote some things. And of course, we have this common interest – we are working for the alternative art world.
We have only 2 – 3 meetings per year. When I lived in Helsinki I just invited everybody to my home and offered some wine and food or we could cook together and talk; we just had a good and relaxed time together. It was like a little party. I don't want to make a big number of myself, and I don't want that anyone makes a number out of him or herself, either. And if people some times don't have time to write, it’s okay. It is one of the secrets of the long lasting organization that it is very loose. But if you are member of editorial board it means, that I will sometimes give you a task to write, or to edit some article.
About the content – do you have some kind of criteria by which you choose articles or subjects on what you concentrate?
Art criticism is our main focus. We had an ideal that Mustekala is an alternative forum for this. There is lot of artists around Helsinki and there is not enough criticism. Art research is another field – there is not enough discussion about the art research, either. So we are trying to find the fields that are not so much considered – like theory of film, theory of new media etc. And Mustekala has published thematic special issues after every two months, so far 5 – 6 issues per year. Each time there is a different editor in chief that chooses the subject. In the spring 2009 students wanted to make an issue about the aesthetics of pornography and I agreed. I have been writing about architecture, film, literature etc. We are not concentrated only on visual arts, we move from one branch of art to another. One issue was about experimental theatre. Newspapers don't pay any enough attention to this kind of theatre, but this field is very active in Helsinki at this moment, so our support to them was very much needed.
I have been the editor in chief also when I lived in the USA during 2006 and 2007, so the rest of the editors continued to do it here in Finland while I was in California. This is possible because I trust people and I let them do what they want. I think it is inspiring for them when I just encourage them.
How big is circle of people who contribute to Mustekala regularly?
In editorial board there are 11 people at this moment. I don't know the actual number of contributors, but there must be hundreds of them. We usually plan issues together, like how many and what’s the subject and then someone takes the lead.
But how about the readers? Do you know if they are mostly from professional circles or are there also common people?
I haven't done any research about readers, but there are many, many, many readers. Mustekala.info is well known and I’d like to keep it in this way. It’s trustworthy and signs out of good quality, too. For instance an ex-leader of Kiasma has thanked us, then it’s really something. We have of course been thinking about opening it up to wider public to give them more opportunities to discuss and make comments but then it needs more people working with it on daily basis. If there would be possibility to chat in Mustekala then there should be someone to edit the text. I had idea that only those who are serious professionals or are studying to be a professional – Mustekala is for those people. In some Finnish art schools they use Mustekala materials during the courses. There are articles that are published only in Mustekala. And there are some special issues like one about surrealism – I'm very proud of it, because the texts have been published only here, nowhere else.
Most texts in Mustekala are originals?
They are all written for Mustekala. If our permission is asked, then sometimes a text gets published elsewhere too. But there is the issue of the copyrights. I think that the writers are owners of their texts, not Mustekala, so if they want to sell it outside, it’s OK, if they just mention that the original has been written for Mustekala. Because we do the editing, we layout the text and add the images there, so there’s a lot of work in the publishing. We don't always have the possibility to pay as much as other papers, so it’s OK, if they want to sell it further as many times as they want. And it also means wider audience.
We have special graphic designer who has made the site for Mustekala and it has been changed for a couple of times. We are going to develop it in this autumn, when we are going to change the language. So in the next future Mustekala will be available both in English (Octopus-magazine) and in Finnish.
Does Finland have other similar initiatives? Could you describe the scene here more widely?
Besides Mustekala... now they have established one Internet magazine in dance. Liikekieli. In the field of literature there is this Kiiltomato, but its not independent, the publishers are supporting it and running it. Then there are also some private bloggers.
But why is this number so small?
We have been there very early, maybe there will more webmagazines in future.
But does this mean that people in Finland have more opportunities to write to official media?
No, they don't have, the newspapers have lately diminished their critic departments and this section isn't very important in newspapers at all.
An important thing about Mustekala has also been that we are educating students to write. Most members of editorial board are teaching at the university and make their students to write. Maybe the tradition to discuss theoretical topics is much stronger in Estonia than in Finland? Finland has been focusing on her national art tradition and the theory of modern art and many contemporary and modern themes have been not so important. So if you ask, why there haven't been other similar magazines like Mustekala in Finland, one reason could be that people are not prepared to talk about these things, there is no tradition to discuss. Here in Finland we have are used to critical authorities that have been evaluated highly. It is usual that people expect that an authority comes and says (usually his) or her opinion and that’s it.
Does Mustekala have seeds in somewhere else, or do you organize something outside magazine too?
Next autumn there will be seminar about art criticism held in Kiasma, and there will be also some speakers who are not involved in Mustekala. And this is the first seminar; we haven't had any public performances before, mostly because I have been travelling so much. But, it would be a good idea to establish a kind of Mustekala thinktank, I have been considering this.
So it is so that the cultural life in Finland has developed ahead and the interpretative platforms have to catch up now?
Yes, this is how it is. There is terribly much happening and not enough discussion and reviewing.
How much do you cover art life outside Helsinki?
Now, when I have moved outside Helsinki, I could do something from Jyväskylä. And we have one correspondent in Pori, she has written about performance art there. And there have been articles about Tampere exhibitions. So yes, we are getting some input from other cities too.
What’s the future of Mustekala? Would you like to be more active as seminar organizers or going to paper version or..?
I have had this idea of a printed magazine, maybe one paper magazine per year. But there`s also opinions that because its all online, what’s the point of making it on paper again. But I have this idea to make it in English, so you could choose the language. It would be important to inform people and also what’s going on in other countries.
So Mustekala has articles also about what is happening abroad?
People have been doing this, and I have been doing it when I lived in the USA. It would be really interesting to change the language and get to contact with our foreign friends and make some international cooperation. Discuss topics that are interesting for all in the specific field. The nationalistic approach is too narrow in these days. There are over 1000 articles that have been published in Mustekala and about 100 are in English also already. Some authors already write to Mustekala in English.
How big part is Mustekala in your own activities in general? What else keeps you busy?
Actually I don't write anymore so much, I'm really on the background and push people in their doing. I am a researcher, and presently I am writing a book about the early European avant-garde art. It will be in English.

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

FOKSAL TALLINNAS

Me näeme Teid. Foksal galerii tegevus 1966 - 1988
20. mai - 20. september Kumus


Tekst ja fotod Liisa Kaljula



Uskumatu, aga Varssavis eksisteerib kunstigalerii, mis on alates kuuekümnendatest tegelenud üsna süstemaatiliselt institutsionaalse kriitikaga, uurinud iseenda toimimist, küsinud, mis on galerii, mis on näitus, mis kunstiteos, mis sootsium. Miks uskumatu? Aga sellepärast, et eneserefleksiivsus oli sotsialismiblokis tabu, mida kõige kõrgemates valitsevates sfäärides esines vaid paaril korral - Hruštšovi Stalini kriitikast johtus režiimile ligi kümne aasta pikkune sula, Gorbatšovi glasnost aga lõppes Nõukogude Liidule fataalselt. Enesesse vaatamine on ohtlik.




Institutsionaalne kriitika on Läänes kuuekümnendate lõpus tärganud ideedekompleks, mida lisaks kunstimaailma sisestele faktoritele, kusjuures algatajateks olid galeriide süsteemi suhtes kriitiliselt meelestatud kunstnikud, kuid osa oli siin ka mitmel väga mõjukal teoreetikul, tublisti mõjutas ka külma sõja atmosfäär, mis oli ühe võitlusväljana ekstensiivselt ära kasutanud kultuuri. Institutsioonikriitika kandjad - neodadaistid, kinetistid, minimalistid, kontseptualistid jt. - olid järjekordne kunstnikepõlvkond, kes püüdis üle parda heita kõike, mis muutis kunsti ligitõmbavaks poliitikutele ja ärimeestele ning ohustas seeläbi kunsti autonoomiat. Idabloki üks avatumaid kunstikeskusi Praha, Zagrebi, tänu välissaatkondadele ka Moskva jt. kõrval oli kuuekümnendatel Varssavi, kus sotsrealism oli juba mõnda aega tagasi oma viimase sõna öelnud ning kus sula tulles tekkis üsna kiiresti soodne pinnas sõltumatute galeriide tekkeks. Foksali tänavas 1966. aastal tegutsemist alustanud galerii osutus üheks olulisemaks koondumiskohaks poola seitsmekümnendate kunstiavangardile. Galerii tegevust läbi kahe aastakümne kaardistav näitus Me näeme teid, mis saanud nime fotoseeriast, millel kujutatud end vastu aknaklaasi surunud galerii asutajaliikmeid, kes olude absurdi trotsides on endale välja võidelnud vaatevälja, on Poolamaalt Kumu kunstimuuseumis kuni 20. septembrini 2009.

Näituse ümberpööratud ruumilise ülesehituse eest kuraator Karolina Łabowicz-Dymanus`ele (Foksal Galerii) ja kujundaja Jaanus Sammale 10 punkti. Sisenedes võtab kunstisõpru vastu kunstivaba must boks. Siin - kokkuleppeliselt galerii 1 - ei olegi muud, näituse nimitöö välja arvata, kui seintele heledas kirjas projitseeritud manifestid, mis sõnastavad galerii peamised püüdlused: Sissejuhatus üldisesse kohateooriasse on galerii varasemaid programmilisi tekste, mis kujutab endast poeetilisi teese KOHAST ilma utilitaristliku tähenduseta; Mis meile PSP Foksal galerii juures ei meeldi? sõnastab juba konkreetsemalt institutsionaliseerumisega seotud ohud ja jutlustab stambivabadust ja igakülgset oportunismi programmi korraldamisel ning publiku ja meediaga ümber käimisel; Elavad arhiivid on utopistlik tekst ideaalsest kunstielamusest, mis jääb kuhugi teose esitlemise ja vastuvõtu vahele. Musta boksi tagumisest seinast pääseb läbi kardinate nelja pisikesse valgesse ruumi, mis esitavad süstematiseeritult galerii ajalugu ning on laias laastus pühendatud vastavalt kuuekümnendatele ja minimalismile, seitsmekümnendatele ja kontseptualismile, elavatele arhiividele ja kaheksakümnendate uuele põlvkonnale. Kuidas sai siinpool raudset eesriiet kuuekümnendatel ikkagi tekkida selline kaasaegsete ideede kasvulava? Puhtast postsovetlikust kadedusest johtunud retooriline küsimus. Õiged inimesed said kokku. Foksal galeriiga oli kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel seotud poola avangardistide koorekiht eesotsas rahvusvahelise staari Tadeusz Kantori, sõjaeelse esimodernisti Henryk Stażewski ja mõjuka teoreetiku Wiesław Borowskiga, tänu kelle karismale ja kontaktidele koondus galerii ümber Varssavi ärksam kunstiringkond ning peagi lülituti ka mõttekaaslaste rahvusvahelisse võrgustikku.

Ma olen veendunud, et Foksal galerii algusajad olid seltskondlikud, mängulised, plahvatuslikud. Galerii 2 mõjub ometi näidisekspositsioonina institutsioonikriitilisest kunstist. Koji Kamoji Paekivi, metallkang ja taevas viitab selgelt, et kunstiteos ei ole midagi lõplikku — kivialusele püsti aetud metallvarras ei pakuks ilma metafüüsilise koostisosata suuremat esteetilist naudingut. Zbigniew Gotomski Reljeef on komplekt akrüülmaale, millel on kujutatud salapärast ja tumedat ruumi, mis lähemal silmitsemisel osutub väänatuks ehk võimatuks, näidates sellega punast tuld ruumiillusioonile maalikunstis. Näitusel on muide ootamatult palju maali, mis püüab ümber pöörata klassikalise maalikunsti — arhetüüpse unikaalteose — võtteid, olles rõhutatult isikupäratu, lakooniline, kavandlik, maali meediumit tögav või selle kahemõõtmelisusest tulenevat spetsiifikat farsini viies. Teravmeelne on Tadeusz Kantori Lõuend ja tuvi maali serval istuva ja sealt üle ääre heledale lõuendile sirtsutava linnuga. Maria Stangret`i Male ja Paberitükk on suuremõõtmelised hingede abil kokku volditavad lõuendid-mänguväljad-paberilehed, mis lubavad pinnalise teose vormi ruumis manipuleerida, mõjudes samas ka kohmakate ekstsentriliste objektidena. Henryk Stażewski õrnatoimeline opkunst seob sõjaeelse konstruktivismi lakoonilisust kuuekümnendate minimalismiga, nõudes vaatajalt teravdatud tundlikkust. Edward Krasiński Põrand on magritte‘lik Ceci n'est pas mäng, mille eesmärk on vaatajale meelde tuletada, et kunsti eesmärk ei ole maailma reprodutseerida, isegi kui kunst seda hõlpsasti suudaks, kasutades igapäevaste objektide hüperrealistlikke kujutisi või ready made`e. Need on kunstispetsiifilised mängud ja oli huvitav näha, kuidas nendesse suhtus näitusel uitav laps, kes hakkas installatsiooni sees kobistades keksu mängima, nii et klotsid asetusid ümber. Näituse interaktiivne minevik ja museaalne olevik on huvitav nihe ja eraldi teema, arvukad täringud, malendid, osavusmängud ja kangid mõjuvad kaasaegse kunsti kogemusega vaatajale kutsena sekkumisele, mis on aga külmutatud, sest tegu on ju vana hea neoavangardiga.

Galerii 3 on pühendatud märgisüsteemidele ja see ei üllata, teades Kesk-Ida-Euroopa huvi keele vastu, kuigi seltskond on siin juba rahvusvaheline. Kontseptualismiklassiku Lawrence Weiner`i ettevalmistav materjal näituseks Foksal galeriis, nagu ruumiplaanid ja kutsekavandid, on siin esitatud selle ideaalse, redutseeritud, low-fi miskina, mida kunstiteose materiaalselt kehandilt oodatakse, kas näitus toimus või mitte, on kohatu küsida, idee loeb. Peter Downsbrough` seina mööda alla veerev täring, mis annab alati tulemuseks ZNÓW ehk veereta uuesti, on sarnane ninanips publiku mugava saamahimu pihta, nagu Stanisław Dróżdż`i klaasile kirjutatud MIĘDZY (vahepeal) ja läbi valge klotsi lõikuv PRZEZ (läbi). Sel kevadel surnud poola konkreetse luule maailmaviija Stanisław Dróżdż on kunstnik-filoloog, kes on oma loomingus võrdselt pühitsenud nii keelelist kui visuaalset kujundit, Zapominanie (Unustamine) on heaks näiteks sellest, kuidas need kaks erineva päritoluga impulssi sünkroonselt tekivad ja raugevad, koos meeltele edastatakse ja koos sealt ka pühitakse. Dróżdż`i kunsti masinlik esteetika ja külm, kompuuterlik intellektuaalsus, millel puuduvad ajalised või kohalised viited, muudavad ta ilmselt veel pikaks ajaks väga kaasaegseks ning muuseumide ja galeriide poolt armastatud autoriks. Dróżdż`ile au andmise võiks siin lõpetada tema Sirge joonega, mis koosneb joonelisest paberirullist — kas joon on ikka sirge? tõmba rull lahti ja kontrolli järele! Briti kontseptualistlik rühmitus Art & Language tegeleb samuti keele ja kunstiga, kuid nihilistlikumalt. Siin on väljas nende varane tekstitihnik, mis lõikab kokku erinevaid entsüklopeedilisi lõike ja toodab reaalse tähenduseta pseudoteksti. Poola kontseptualistidekolmik Druga Grupa installatsioon Giewont on poola libamaakunst pseudodokumentatsiooni vormis: kolm kunstnikku-teadlast on teostanud Giewont`i mäemassiivi läbilõike, millest esitatakse ülevaatlik andmestik, foto, mäe läbilõige, füüsiline kaart, uurimistulemuste aruanne ja kunstnike-teadlaste pop-portreed, poolakeelse aruande viimane lause võiks ligikaudselt tähendada, et Giewonti massiivi ei ole võimalik kasutada merkantilistlikel eesmärkidel, aga võib-olla on seal kirjas hoopis midagi muud. Edward Krasiński kunstnikusignatuuriks on sinine teip, mis väidetavalt esineb kõige erinevamatel objektidel eri paigus, kuid jookseb alati südame kõrgusel, Sekkumine on seega ühtlasi virtuaalne link kõikidesse kohtadesse, muuseas Foksali tänavasse, mille köögi olevat Krasiński samuti oma sinisega ära markeerinud. Christian Boltanski fotosari seitsmekümnendate lastest on liigutav kohtumine, ei teagi, millega, ilmselt kaotatud süütusega, sest siin poseerivad maja sissekäigu ees ühe linna ühe hoovi ühes vanuses lapsed, pikaks veninud jalgadega psühhedeelsed olendid, Boltanski on väitnud, et kunsti hakkas ta tegema sealtpeale, kui tundis, et laps temas on surnud, selles avalduses aga ei ole peamine eleegia.

Galerii 4 on näituse oaas, rikkalik tõend Foksali lopsakast ajaloost, mis valgustab galerii kõige hapramat ja hüpoteetilisemat, ent ühtlasi kõige analüütilisemat ja ajale kõige vastupidavamat külge. Galerii ajalugu uurinud Paweł Polit on seda paradoksi käsitlenud näituse kataloogis ilmunud essees Kas on võimalik hilineda Foksal galerii ajaloo lõpule?, kus ta keskendub kõige eksistentsiaalsematele momentidele Foksali ajaloos — kui kõige intrigeerivamatele, ajaloolisematele. Galerii 4 esitab elavaid arhiive ja neid on siin paksude kihtidena, kuraatori väitel kogu arhiiv, nii et võib vabalt väita, et Foksal on suveks kolinud Tallinnasse. Elavate arhiivide moodustumine igasuguste piiranguteta tekitab siin rekursiivseid olukordi, kus Foksali näitus peegeldab Foksali näitust Foksali näitusest, ja pea hakkab lõplikult ringi käima, kui ühelt ette sattuvalt dokumendilt lugeda, et „viidates selle institutsiooni ajaloole me sooviksime viidata selle institutsiooni nõrkusele”. Samas enese saba taga ajamise vaimus on mitmeid elavatesse arhiividesse kuuluvaid teoseid. Fluksuse kunstniku Ben Vautier` Kirjutatud au ja kuulsuse nimel, enda ümber tiireldes ja armukadetsedes - miniatuursete ajalehefotodega nartsisisstlik album kunstniku erinevatest ülesastumistest. Elavad arhiivid on kõik, siin on galerii palvekirju kunstnikele, vastusena välismaalt saadetud arhiivitäidet, nagu Ives Tinguely helisalvestis, hulgaliselt miniatuurseid mälestusi häppeningidest, performance´itest ja environment`idest, alustades sellistega nagu Kantori kuulsad Panoraamne merehäppening, Anatoomiatund Rembrandt`i järgi ja Kiri ning lõpetades noorema põlvkonna huvitavama autori Andrzej Szewczyk`i Basiilika – biblioteek fotojäädvustusega.

Galerii 5 on huvipakkuv eelkõige näitena valmis institutsioonikriitikast. Kaheksakümnendatel peale sõjaseisukorrast tulenevat hetkeseisakut galerii tegevuses tuleb peale uus põlvkond, mis võtab institutsionaalse kriitika justkui vastu, kuid kriitikata, nagu pliiatsiotsi täis kleebitud lõuend, või siis suured color field maalid. Näituse tervikus mõjub see ruum aga nagu sõõm värsket õhku, tõmmates üles võetud suure narratiivi otsad kenast kokku, lõpetades mitte liiga tõsiselt, kuidagi eluliselt. Me näeme teid on hea dünaamikaga näitus, kus on intellektuaalsust ja on meelelisust, õhku ja tihedust. Tundsin puhtalt teabe mõttes puudust Foksal galerii curriculumist, mis oleks lisanud veel ühe institutsionalistliku liialduse, kuivõrd Me näeme teid on siiski piiratud ruumiprogrammiga kuraatoriprojekt. Kuid kokku võttes jääb siit kõlama metafüüsika ülistus, nii et näitusele, mu kunstisõbrad, kui te veel ei ole jõudnud, ma luban, võimalus end kunstist pilve tõmmata. Foksali puhul on võib-olla oluline teada, et ta oli ja on riikliku finantseeringuga asutus ning loodi ametliku allkirjaga marksistliku lugemissaali asemele. Borowski on galerii tegutsemise tõukejõuna rõhutanud vastuseisu seitsmekümnendate poola kunstis vohanud pseudoavangardi konformismile. Hea põhjus ja võib-olla teatavas mõttes sarnane meie kuuekümnendate kunstisituatsioonile, kus Ülo Sooster oma Moskva sõpruskonnaga oli paljude eesti kunstnike foksal, kus käidi avangardi vaimu ammutamas, et mitte modernismiga flirtival ametlikul vaimul end lasta kaasa viia.

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

REIS MA EI TEA KUHU

Kirjutab Al Paldrok

Etenduse pealkiri on Reis ma ei tea kuhu. Tegemist on Jasper Zoova joonistuste alusel lavastatud multimeediaetendusega. Osalevad: Martin Pedanik, Raul Keller, Ello Upan, Andrus Joonas, Jasper Zoova, Janno Bergman, Ena Kõrv, Viljar Kõiv ja Elmar Trink.

Etendus ei järgi traditsioonilist narratiivset jutustamislaadi. Lool puudub kulminatsioon. Esinejad tegelevad seisundi uurimisega. See kas tekib hetkeks ja kaob siis. Või kestab tund aega. Ühendavaks mõtteks on teadmine, et ärkvelolek on uni. Publikule toob leevendust teetseremoonia ja vahvlilõhn. See on proovisõit, kus reisitakse paigalolles. Paremal juhul saab absurdist kirgastumine. Üksikud jõuavad ka kohale. Ekraanidel olevat liikumist jälgides märgatakse, et pöörleva ratta keskpunkt on ratta suhtes paigal.

Mäletan kui millalgi 1995 andsime koos Zoovaga linnahalli jääsaalis Jaak Kilmile intervjuud
tollal just esilekerkinud fenomeni - videokunsti kohta, mis tolleaegsel narratiivsel Eesti AV-maastikul oli täielik müsteerium. “Videokunst on seisund”, kuulutas seal Jasper enesekindlalt naeratades. Nüüd 15 aastat hiljem astub ta sammu edasi ühest meediumist multimeediumi ja üritab vahendada sedasama seisundit.

Seisundiga on selline lugu, et see ei teki iseenesest. Juba iseenda “tellitud” seisundini jõudmisega on tänapäeval kõvasti tegemist. Kellegi teise metatasandiga samastumine nõuab erilist tahet ja selleks peab olema väga kõrge motivatsioon.
Enamus ühiskonnast kasutab shortkatti - ohtrasti legaalseid mõnuaineid vähemalt reedeti ja laupäeviti. Pühendunumad ka tihemini ja illegaalseid - narkootikume, psühhotroopseid retseptiravimeid ning päris fanaatikud kirgastuvad tarbe- ja ilukeemiat ebasihtotstarbeliselt tarvitades. (Näiteks bestselleri “Maagide kool” järgi USSR okultne underground puhastusvahend Sopalsit manustades).
Vaimse konsentratsiooni kaudu kirgastumiseni jõudmine on peenem mäng. Lääne meditatsioonimonopol kuulub kahtlemata kõiksugu orientigroupidele, kes kõik propageerivad enesesse pöördudes universumiga kooskõla leidma. Seegi ei möödu kõrvalnähtudeta – kõik minu tuttavad veendunud idamaadespetsialistid on ühtlasi kõige vingemad alkohoolikud. Nähtavasti on sel imporditud teel saavutatud hingeseisundist õhtumaa tavareaalsusesse naasmine liig valuline protsess.

Järeldubki, et kõige turvalisem on ikka kodumaine kaif. Tõlkimatute visuaalkonstruktsioonide jada kuurortlinna päikeselõõsas – infantiilselt vana autokummi ringiratast veeretav ülikonnas kloun, õhupallist metallpomm jala küljes, suitsumasinaga peeretav ja kilekotist õlut joov nõukogudeaegne miilits, vahvleid küpsetav patsikestega pioneerinäitsik, õunapuu otsas siristav sajakilone “sexy” laululind, punane päkapikk postamendil, reaalaega ja animatsioonifiktsioone mikserdavad monitorid, paaniliselt selle kõige vahel kappav roosa suuga dalmaatslane koos ülal rõdunurgas kanepit popsivate mürakobaratega ei tekita küll otsest ümbersündimissoovi ega ka universumi mikro- ja makromaailmade ühinemist, kuid vähemalt läbi gaasikeevitusprillide vaadates põhjustab põhjamaiselt vaoshoitud tunniajase absurdsituatsiooni, mida mõningate mööndustega võib pidada reaalsuse teisenemise seisundiks. Ja see on juba kõva sõna.

Mõningate mööndustega – siinkohal peab naasma kunstiteose maiste raamide juurde. Füüsilise ruumi problemaatika kaasneb tihtipeale performance ja teatrikunsti piirimaadel kobavate lavastustega (antud juhul tugevas kreenis viimatinimetatu suunas – JZ: “Tegelikult see on seotud minu lõpetamata magistritööga. Teema oli „Teater ilma Näitlejata“ või „Näitleja ilma teatrita“ ja juhendaja oli Rein Raud. Siis unistasime sellisest teatrietendusest, mis seisneks ainult pompöösse lavakujunduse liigutamises. Näitlejale jääb sellise teatrikontseptsiooni puhul lavatööliste roll :). Esimene üldjuhul toimub vabas atmosfääris ja publiku kaasaelamine, “lähedalolek” on sinna juba sisse programmeeritud, mistahes kujul see ka läbi viidaks. Teater institutsionaliseerunud tähenduses eeldab siiski laval toimuva prioritiseerimist – vaikust saalis, väljalülitatud mobiile, mahasurutud seedetrakti, kojujäetud lastekarja, varjuvaid fotograafe jne. Kujutavkunsti valdkonna inimesed üldjuhul alahindavad seda aspekti, niisamuti nagu teatri omad jälle ülehindavad.

Teetseremooniat sooritava pioneeri juurde jooksev poisiklutt “Kuule emps, miss a mulle 2 topsi andsid?”, videoDJ juurde otse “lavale” tatsuv vanaema “Mina sellest kunstist küll aru ei saa aga turult sain hommikul ilusaid kurke”, selja taga kisklevad jõnglased ja ringis süüdimatult lobisevad ja õlut kummutavad kolleegid – kõik see mõjub tahtmatult kainestavalt.
Või on tegemist lihtsalt allakirjutanu ametialase rikutusega.

Igatahes “miilitsa” poolt tänavalt etendusele kamandatud poolpaljad musklis pleikarid ja bikiinides blondiinid heitsid end kohe murule publiku tarvis laotatud vaipadele ja peale lärmakat algust “Hei heida õltsi”, “Suitsu” “Välkar, püüa” vajusid juba tegevuse algfaasis sügavasse unne. Ja aplausi peale ärgates lugesid aktsiooni käigus garaazhiseinale hiiglasuurelt ilmunud sõnumit: “Elu on Unenägu. Unenägu on Vabadus. Unenägu on illusioon.” Nende seisund oli igatahes vahetu.

lisapilte näeb siit

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

TURISTI PILGUGA

Reedel, 7. augustil kell 16 avatakse Tartu Kunstimuuseumis näituse „TULEVIK SÜNNIB TÄNA. ENSV progressiivne kunst 1958-1968” satelliitväljapanek „TURISTI PILGUGA”.

Korterid, suvilad, ateljeed ja autod. Ihalused on Nõukogude Liidu mikroajaloo lahutamatud koostisosad. "Turist" Nikita Hruštšov toob viiekümnendate lõpul nõukogude inimese ellu veel ühe — turismituusiku. Võimalus reisida mööda suurt kodumaad ja külastada idabloki riike oli kunstniku elukutse üks eeliseid sotsialistlikus süsteemis. Loomingulised komandeeringud pidid soodustama kunstnike ja kirjanike nakkumist paljurahvuselise nõukogude ühiskonnaga. Reisipildid on eesti kuuekümnendate ametlikus kunstis eraldiseisev teemablokk, mis sisaldab muidu formalistlikuks peetavaid žanre nagu arhitektuuri- ja loodusvaated ning sageli on võõrsil töötatud vabamas ja lõdvestunumas laadis. Vana maailma rändurites on kokkupuude eksootiliste ühiskondadega tekitanud mitmesuguseid tundeid euroopaliku progressiidee suhtes. Nagu kirjutab 1961. aastal Samarkandist Ilmar Malin, "haarab see sind sedavõrd, et kaotad orienteerumise: mis on vana, mis uus, mis progressiivne, mis mitte". Reisid on nii mõnegi eesti kunstniku jaoks osutunud loominguliseks murdepunktiks. Ilmar Malinit muutis pöördumatult muhameedlik Kesk-Aasia, Nikolai Kormašovi Põhjala looduse ja õigeuskliku kultuuri kombinatsioon Petseri, Põhja-Dvinaa ja Peipsi ümbruses ning Kaljo Pollit koos Lennart Meriga nähtud Kamtšatka. NSV Liidu rahvakunstnik Evald Okase vaated Madalmaadele, Itaaliale, Prantsusmaale ja Jaapanile vormisid aga kuuekümnendatel paljude eestlaste ettekujutust Läänest.


Satelliitnäitus „TURISTI PILGUGA” jääb Tartu Kunstimuuseumis avatuks 13. septembrini 2009.

Näitus „TULEVIK SÜNNIB TÄNA” ootab külastajaid kuni 20. septembrini 2009.


NB! 11. septembril 2009 leiab Tartu Kunstimuuseumis aset kuuekümnendate ja progressiideega seonduv ettekannete päev.

Liisa Kaljula
Indrek Grigor
Tiiu Talvistu

www.tartmus.ee
Tartu Kunstimuuseum
Raekoja plats 18
Lisainfo tel 7441920

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Artishok Facebook`is!

Juhhuu, miss LYNX tekitas Artishokile oma lehekülje Facebooki, nii et kõik sotsiaalsete võrgustike kasutajad - liituge! Ja kui me veel suudame veenda härra Artem Gorbatyuk Moskvast muutma oma harva kasutatavat Twitteri nime, siis tekime sinna ka!

http://www.facebook.com/help/search.php?hq=change+page+name&ref=hq#/pages/artishok/153899450224?ref=nf


Stay tuned!

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back