teisipäev, september 29, 2009

Jaanus Orgusaare funktsionaalne metafüüsika


Näituse vaade



Näituse vaade, seinal riiul "Comb"


Näituse vaade

Jaanus Orgusaare näituse „1 1” (17. juuli – 2. august 2009, Tallinna Kunstihoone Galerii) põhjal kirjutanud Elnara Taidre

Käesolev artikkel ei pretendeeri näituse täielikule ülevaatele, vaid keskendub eelkõige kunstniku kasutatud geomeetriliste motiivide sümboolsele kontekstile ning eksponeeritud tööde ornamentaalsele aspektile.(*)


Kui Orgusaare rõiva- ja jalatsidisaini eristasid voolavad, kohati biomorfsed vormid, siis viimasel ajal tema kunstitoodangus jõuliselt esile kerkinud mööbliesemed, valgustid ja arhitektoonid põhinevad rangetel geomeetrilistel kujunditel; see põhimõte kehtib sageli ka nende objektide struktuuri moodustavate ornamendielementide puhul. Iseloomulike eredate värvide asemele tulid vaoshoitud toonid, tuues esile Orgusaare lemmikmaterjali – vineeri – loomuliku faktuuri. Geomeetriliste vormide juures on aga oluline asjaolu, et kunstnikku on inspireerinud nn platoonilised kehad ja bioonika: tema tööd mängivad läbi püha geomeetria kontseptsiooni arhitektuuri – ning antud juhul ka sisearhitektuuri – harmoonilisest kooskõlast inimese, looduse ja universumiga uuel, kaasaegsel tasandil.

Kuni uusajani laialt praktiseeritud püha geomeetria kujutab endast universaalse korra metafoori: Platon nägi geomeetrias parimat keelt, mis suudaks kirjeldada Ideede maailma.(1) Püha geomeetria mastaapsemaid monumente on keskaegsed katedraalid, mille vormid ja proportsioonid pidid koostama kosmogoonilisi diagramme, väljendades universumi kui jumaliku loome ülimat loogikat (vt http://home.earthlink.net/~ov/Cathedral.jpeg või https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEht_IyPhioygy4yv_GMsmf9Hg1T2ll76uxUxtavLHP5mxNzBLmeyOlBQX07nMvkOM9hcpl2cS4snE2YSuZZX-9jpgjAZxNLb-0fLsa6NzlzWp1kL-5Hodkfa3QKv_FhSpStQ8Zu/s400/cathedral.gif). Veel 1600. a. kasutas Johannes Kepler püha geomeetria sümboolikat oma Päikesesüsteemi mudelis (vt http://en.wikipedia.org/wiki/File:Kepler-solar-system-1.png). Ettekujutus geomeetrilise vormi võimest kontseptualiseerida fundamentaalseid, universaalseid mõisteid ja nähtusi, esitades protsesse ja vahekordi visuaalse sümboli kujul, mille aluseks on matemaatilised seadused, on iseloomulik mitte ainult Lääne mõtteloole: selliseid põhimõtteid on välja toodud erinevate kultuuride ja kontinentide sakraalarhitektuuri ja -kunsti puhul.

Olulisel kohal pühas geomeetrias on nn platoonilised kehad – viis korrapärast hulktahukat, mille ainulaadsus seisneb selles, et kõik nende tahud on võrdsed, korrapärased hulknurgad ja igast tipust lähtub võrdne arv servi. Platoonilisi kehasid on viis: tetraeeder (püramiid), heksaeeder (kuup), oktaeeder, dodekaeeder ja ikosaeeder (vt http://galatea.art.tartu.ee/~illi/oppe/qge/kunstigeomeetria/sakraal/poplaton.gif). Arvatakse, et Platon pidas neid silmas dialoogis „Timaios”, kus kirjeldas kosmoloogiat geomeetria metafoori kaudu, esitades Pythagorase õpetusele lähedase idee algelementidest ja nende numbrisümboolikast tuletatud vastavusest korrapärastele hulktahukatele (kuup kui Maa jne).(2)

Geomeetrilisi põhikujusid on käsitletud „kristalliseerunud” jumaliku mõttena: renessansiajal oli levinud nn corpo transparente, läbipaistvast materjalist esoteeriliste kehade kontempleerimise praktika, mis pidi viima universumi seaduste ilmutusliku mõistmiseni. Viite sellele võib leida munk-matemaatik Luca Pacioli portrees (Jacopo de Barbari, 1495; vt http://galatea.art.tartu.ee/~illi/oppe/qge/kunstigeomeetria/sakraal/pacioli.jpg), kusjuures hulktahuka kuju on siin keerulisem: aluseks võetud platoonilise keha struktuuri on edasi arendatud: Paciolit on kujutatud talle omistatud leiutisega, nn rombokuupoktaeedriga.(3) 15. – 16. sajandil peeti uute korrapäraste hulktahukate loomist omaette kunstiks. Paciolilt matemaatikatunde võtnud Leonardo da Vinci on illustreerinud ka teadlase traktaati „De divina proportione” („Jumalikust proportsioonist”, 1509), kujutades lisaks ikoonilisele Vitruviuse mehele ka kõikvõimalikke hulktahukaid, kaasaarvatud Pacioli enda leiutatut (vt http://www.math-inf.uni-greifswald.de/mathematik+kunst/pic/polyeder/leonardo-proportione-1024.jpg). Leonardo joonistuste stiil on mõjutanud „müstiliste” geomeetriliste kehade kujutamise traditsiooni: ajastuvaimust annab tunnistust 1568. a. avaldatud Wentzel Jamnitzeri raamat „Perspectiva Corporum Regularium” (vt http://www.georgehart.com/virtual-polyhedra/jamnitzer.html). Korrapäraseid hulktahukaid on uurinud ja oma töödes kujutanud Paolo Uccello, Piero della Francesca ja Albrecht Dürer.

Seega platoonilised kehad on traditsiooniliselt kuulunud sakraalse teadmise valdkonda ning isegi teadlaste eksperimendid segunevad siis müstilise kogemusega: ka 20. sajandil oma töödes korrapäraseid hulktahukaid kasutanud Maurits Escher, keda inspireeris relatiivsusteooria, taoltes eelkõige erilise, metafüüsilise reaalsuse loomist, inimese visuaalse taju ja „normaalse” loogika proovilepanemist (vt http://musaranias.files.wordpress.com/2007/01/escher_waterfall.jpg või http://britton.disted.camosun.bc.ca/escher/stars.jpg). Sarnase vaatepunkti on võimalik välja lugeda ka Orgusaare näituse pressiteates: „.Mind on inspireerinud Platoni viis keha (eriti tetraeeder ja ikosaeeder), mis vaatamata iidsele päritolule ja lihtsusele on siiani ruumi mõistmise alus ning justkui inimese dimensioonide taju piir. Püüdlen selle taju laiendamise ja nende piiride ületamise poole...”(4). Samas tuleks siiski rõhutada, et Orgusaare kui disaineri eesmärgiks on liikuda sakraalsest ruumist inimeste elukeskkonda, muuta ja mõjutada eelkõige igapäevast ruumi ja selle taju, luues seejuures laiemaid seoseid ka looduse ja selle seadustega.

Orgusaare tööde konstruktsioon kujutab endast sageli platoonilistest kehadest arendatud korrapäraseid, kuid tunduvalt keerulisemaid struktuure, nii et lõpptulemus meenutab pigem nn archimeedilisi kehasid (vt http://www.math.nus.edu.sg/aslaksen/pictures/archimedeans.gif). Viimaseid tuletatakse platoonilistest kehadest, lõigates tipud tasandiga ära niimoodi, et tekivad rohkem kui ühte tüüpi korrapärastest hulknurkadest koosnevad hulktahukad – seda meetodit on laialt kasutatud ka renessansiajal „esoteeriliste kehade” tuletamiseks. Näiteks jalgpalli palli kujuga nn tüviikosaeedri (ingl. k. truncated icosahedron) tahkudeks kujunevad võrdkülgsed kuus- ja viisnurgad (vt http://www.creative-science.org.uk/football/icos.jpg).

Sarnase loogika järgi on ikosaeedrist (kahekümnetahukas, mille aluseks kolmnurk) kaudselt tuletatud Orgusaare geodeetilise kuppelmaja-arhitektooni „Nomaad” struktuur, kuigi see hulktahukas on muudetud niivõrd keeruliseks, et läheneb pigem kerale. Hulgaliste tahkude tõttu mõjub peaaegu ümmargusena ka lamp „Galaktlan”, mille modelleerimise aluseks on dodekaeeder (kaheteistkümnetahukas, aluseks viisnurk), autoripoolse lisandusena on aga selle iga tahu kohta üksteist paisutuspunkti.(5) Orgusaar rakendab sarnaseid struktuure nii interjööri kui eksterjööri puhul: tema objektid, isegi kuppel „Nomaad”, on reeglina kokkupandavad ning seeläbi eriti funktsionaalsed ja ökonoomsed. Kerakujuline „Nomaad” meenutab Richard Buckminster Fulleri futuristlikke arhitektuuriprojekte, millest on Artishokis juba kirjutatud.(6)

Fuller on samuti projekteerinud võrgupõhise koorikstruktuuriga geodeetilisi kuppleid (vt http://www.bdonline.co.uk/Pictures/468xAny/m/c/p/Montreal_expo_ready.jpg), lähtudes „universumi loomulikust analüütilisest geomeetriast“, seda nii sümboolses (tema arvates koosnes universum tetraeedrite jadast) kui otseses mõttes. Fuller on kasutanud oma visionaarsetes projektides looduslike struktuuride loogikat, näiteks veemullide koospüsimise seadust, mis peaks tagama minimaalsete vahenditega konstruktsiooni püsivuse ja vastupidavuse vee suhtes (vt http://www.km2.de/blog/wp-content/uploads/2008/12/eden_project_geodesic_domes_panorama.jpg). Seetõttu peetakse tema ideid bioonika – elektroonika valdkonna, kus mikroelektroonika ja nanotehnoloogiate baasil luuakse eluslooduse, bioloogiliste meetodite ja loodussüsteemide eeskujul uusi tehnoloogilisi lahendusi(7) – lähtepunktiks. Fulleri ideeks oli rakendada mikromaailmas esinevaid vorme inseneri- ja arhitektuuri valdkonnas, kasutades võimalikult säästlikke konstruktsioone ja materjale: selles mõttes on Orgusaare arhitektoonide ja arhitektuurimakettide esteetika üsna lähedane Fulleri enda arhitektuurimudelitele (vt http://www.kettlesyard.co.uk/exhibitions/archive/bmc2_k.jpg ja http://www.lablog.org.uk/wp-content/bucky.jpg).

Bioonikast on inspireeritud ka Orgusaare disainiobjektid: raamaturiiuli „Comb”, aga ka kuue jalaga tugitooli „Kelvin“ lähtekujuks on rakupõhine struktuur, mille moodustavad viisteist üksikkujundit, mis on omavahel kokkupuutes.(8) Ka lambi „8 cells” konstruktsioonis on samasugused hulktahukad ühendatud molekuli või rakufragmenti meenutavasse keerulisemasse struktuuri (autor ise kirjeldab seda kui „kaheksa esimest rakku”(9)). Algmooduli aluseks on siin ilmselt olnud nn tüvioktaeeder (ingl. k. truncated octahedron, vt http://www.cs.utk.edu/~plank/plank/origami/kaleido_pics/truncated_octahedron.gif), kusjuures selle tahud – ruudud ja võrdkujulised kuusnurgad – moodustuvad hoopis nutikalt kokkupandud vineerist ringidest ning ei paista väga silma, nagu ka „mõttelised“ ruudud – tühjad kohad lambistruktuuris, mida täidab ainult valgus. „8 cells” tundub olevat suguluses Orgusaare installatsiooniga „Rakud”, mis oli käesoleval aastal väljas näitusel „Loomakari” Tallinna Kunstihoones. Kuju proportsioonid on leitud nii hästi, et see kannatab nii vähendamist kui suurendamist, mõjudes harmooniliselt ja monumentaalselt. Selline suurendamismäng justkui püüab tõestada valitud geomeetriliste vormide universaalsust, kehtivust erinevates kontekstides, funktsioonides ja mastaapides.

Kaasaegsed püha geomeetria pooldajad on võtnud kasutusele tänapäeva teadmisi mikro- ja makromaailmast: nende teooriad lähenevad mõnes mõttes bioonika printsiipidele, kuid eristuvad metafüüsilise tõlgenduse tõttu. Geneetilise koodi, DNA struktuuri geomeetriline kuju põhineb keerulistel matemaatilistel algoritmidel, seega, „puhta vormi” ja geomeetria nähtamatu, tavateadvuse jaoks mittemateriaalne maailm määrab meie keha ülesehitust ja selle eksistentsi.(10) Ühelt poolt on geomeetriline mudel parimaks viisiks keeruliste mikroprotsesside kirjelduseks (ka kaasaegne teadus vajab metafoore, et väljendada teadmisi, mida pole võimalik lõpuni lahterdada): prootonite, elektronide ja neutronite aatomituuma ümber keerlemise trajektoorid näitavad protoelementide liikumist piltlikult, esitatav loogiline muster ei vasta sageli tegelikkusele.(11)

Kuid teiselt poolt pole geomeetriline konstruktsioon pelgalt teaduslik metafoor protsessi lihtsustatud tähistamiseks, vaid ka reaalselt toimiv alus-skeem. Kuigi tavasilmaga nähtavas looduses esineb geomeetrilisus harva (geomeetrilisele vormile vastandiks on „biomorfne” objekt), omavad paljud fundamentaalsed mikro-elemendid üsna ranget geomeetrilist kuju. Nõnda näiteks on molekulidel geomeetrilistel kujudel põhinev struktuur. Orgusaare tool „Visitor” meenutab tetraeedrikujulise molekuli (näiteks CH4, vt http://nanotech.sc.mahidol.ac.th/genchem/bonding1/ch4nh3.jpg) ülesehitust, tema töö manifesteerib geomeetrilist vormi, mis meenutab mikromaailma struktuure, esineb nii teoorias kui looduses ning on seega „universaalne”.

Molekuli kuju on ornamentaalne moodul-motiiv, mille peale on üles ehitatud Orgusaare sirm „Eclipse” ja veerev garderoob „Rolling”. Teistes tema „ornamendipõhistes” objektides, mille üldkuju on üsna lihtne ning kus põhilise efekti loovad kandvate pealispindadena toimivad õhulised mustrid, on kasutatud aga geomeetrilistest kujudest – valdavalt ringist – tuletatud motiive. Selline on roseti kujuga kõlarihoidja, mis meenutab geomeetriliseks mustriks stiliseeritud lilleõit, kuid assotsiatsioon on liikunud siin vastupidist teed – stiliseeritud ei ole lilleõit, vaid sarnase kujutise tunneme ära mitmes ringi ristumisest tekkinud struktuuris. Sarnaselt toimib ka polsterdatud ukse „Odyssey” – siinkirjutaja isiklik lemmik, jäi kahjuks kõnealusel näitusel eksponeerimata – dekoor.

Ringide ristumisest sündinud rosetil põhinevad ka lauad seeriast „Om” ning lamp „Solar”, seda motiivi on aga kaasajal nimetatud elulilleks.(12) „Elulille” kuuekordne sümmeetria teeb selle sarnaseks heksagonile, ning väidetavalt on selle struktuurist tuletatud nn Metatroni kuup – müstiline keha, mis sisaldab endas kõiki platoonilisi kehasid. Ühelt poolt oleme platooniliste kehade sümboolika juures tagasi, teisalt aga esineb selline motiiv laialt ka rahvakunstis, eriti puunikerduses, kaunistades õllekappasid, kirste ja teisi tarbeesemeid – kunagine kaitsetalismani funktsiooniga märk on muutunud siin puhdekoratiivseks (vt http://en.wikipedia.org/wiki/File:FoL_Sanok_1681.jpg).
Orgusaare objektid tunduvad taas ühendavat ornamendi dekoratiivse ja sümboolse funktsiooni: töö pealkiri „Om” viitab tõenäoliselt meditatiivsele aspektile, mis kaasneb kordusele rajatud geomeetrilise ornamendi silmitsemisele. Tugevalt väljendunud keskpunktiga mustrimotiiv täidab siin mandala rolli: eluruumi kontekstis selle vaatamine võib soodustada keskendumist ja rahunemist, mõjutades oma kasutajat mitte ainult esteetiliselt, vaid ka tajupsühholoogiliselt. Samas jäävad sümboolse potentsiaaliga motiivid siiski üsna diskreetseks ega mõju pealetükkivatena – veendunud materialistist vaataja võib rahulikult selle tähenduskihi välja jätta, pöörates tähelepanu eelkõige objektide funktsionaalsele ja esteetilisele harmooniale.

Orgusaare „ornamentaalsete” objektide puhul mängib olulist rolli valgustus – esiteks tuleb valguse käes paremini esile struktuuride mitmekihiline loogika: paljud objektid mõjuvad erinevates valgustingimustes erinevalt. Nõnda on vineerist „punutud” laelambid seeriast „Nest” esmapilgul lihtsalt põnevat punumistehnoloogiat kasutades valmistatud kerad, kuid pirni valguses tuleb esile ka lambikupli teine visuaalne efekt: seestpoolt valgustatuna moodustavad vineeritriipude ristumiskohad lambi konstruktsioonis erinevaid geomeetrilisi kujusid (rombe, kuue tipuga tähti ja isegi „Muhu mände”), luues uue tähenduskihti. Lisaks tekitavad ažuursete objektide varjud ornamendi „pikenduse”, hõlmates niimoodi kogu keskkonna objekti ümber ning luues erilise atmosfääriga omaruumi.

Kunstihoone Galerii ekspositsiooni võiks tinglikult jaotada kolmeks põhiosaks – disainiobjektid, arhitektuuriprojektid ja kunstniku „laboratoorium”. Galerii esimest ruumi täitsid erinevad sisekujunduse elemendid, iseseisvate kunstiobjektidena mõjuvad mööbliesemed ja valgustid, teises ruumis domineerisid arhitektuurilised ja arhitektoonilised projektid. Justkui nende kahe ruumi vahel laua peal oli välja pandud Orgusaare portfoolio ning kõikvõimalikud kavandid, algoritmite arvutused mustrite ning objektide konstrueerimise tarvis ja teised abimaterjalid, võimaldamaks vaatajal heita pilk kunstniku tööprotsessile ning saada parem ülevaade tema kontseptsioonide tagamaadest.

Orgusaar tegutseb mitme distsipliini vahel, viies „renessansiinimese” kombel kokku reaalteadust, esteetikat ja metafüüsikat: funktsionaalsed disaini- ja arhitekturiobjektid on tuletatud matemaatika seaduste abil, samas oma visuaalse täiuslikkuse tõttu mõjuvad puhtad geomeetrilised kujud peaaegu müstilistena. Orgusaare kunstipraktika meenutab mõnes mõttes hiliskeskaja ja renessansi hermetistidest kunstnike meetodit, mis ühendas matemaatika seadusi müstilise traditsiooniga.

(*) Autor vabandab, et tehniliste probleemide tõttu on liikumine linkidelt illustratsioonidega tagasi artikli juurde mõnevõrra tülikas, mistõttu ei saa kõnealune tekst toimida hüpertekstina sujuvalt nagu see oli esialgselt plaanitud. Loodetavasti saab see probleem peatselt lahendatud.
(1) Robert Lawlor. Sacred Geometry. London: Thames and Hudson, 1995, lk. 9.
(2) Samas, lk. 96.
(3) Samas, lk. 17, 106.
(5) Autori kirjavahetus Jaanus Orgusaarega, 19. IX 2009.
(6) Margus Tamm. Next train to transcendental: Radical Nature, Barbican Art Gallery. – Artishok, 23. VI 2009, http://artishok.blogspot.com/2009/06/next-train-to-transcendental.html
(8) Autori kirjavahetus Jaanus Orgusaarega, 17. IX 2009.
(9) Tiina Kolk. Peatus jalgratta leiutamise teel. – http://www.tarbija24.ee/?id=145473
(10) Robert Lawlor. Sacred Geometry, lk. 4.
(11)Vähemalt nii seletas meile keskkoolis keemiaõpetaja. Aatomi struktuur võiks näha välja nii http://works.tarefer.ru/25/100091/pics/image003.gif või hoopis nii http://www.nanoworld.org.ru/data/20030901/1125/008.jpg


Geodeetiline kuppel "Nomaad"

Laelamp "Galaktlan"

Tugitool "Kelvin"

Installatsioon "Rakud"

Laelamp "8 cells"

Ruumieraldaja "Eclipse"

Tool "Visitor"

Polsterdatud uks "Odyssey"

Laelamp "Solar"

Laud "Suur Om"


Laelamp "Nest"

Laelamp "Nest-2"

Voldi lahti / Unfold

pühapäev, september 27, 2009

VIVA LA HIINA

Al Paldrok


Aasia protokollid part 1: Peking


Beijing Open Performance Art Festival 2009 OPEN Contemporary Realization Art´is.
Ettekanded ja loengud Iberia Centre of Contemporary Art´is.


Alates 2000. aastast võimude ja politseiga pidevas vastasseisus olev performancefestival pani 10. juubeliaastal täisrauaga - kahekuune festival koondas endasse üle 300 kunstnikku 50 maalt. Rahastamisskeem on siinmail alternatiivselt lihtne – pidevalt leebelt naeratav peakorraldaja Chen Jin müüs maha oma isikliku maja ja plekkis kogu asja ise kinni. Sellest hoolimata kartis ta juba viiendal nädalal, et kohe kohe peale ürituse lõppu viiakse ta täitevvõimu poolt võlavanglasse. Politsei kohalolek oli küll tuntav, aga ajad on Hiinas muutunud. 2000. aastal näiteks oli põhjanaabrite esinumbril Roi Vaaral plaanis üleni valgeks värvituna samavalgel jalgrattal sõita üle taevase rahu väljaku. Korraldajad ei mõjutanud küll plaanist loobuma, kuid pakkisid oma asjad, et pooleks aastaks Hiina avarustesse asüüli kaduda. Roi mängis oma plaani küll ümber, kuid festival koliti sellest hoolimata ülima saladuskatte all Pekingist eemal maal asuvasse müüriga ümbritsetud farmi. Operatiivüksused sadasid sisse poole programmi pealt interaktiivse aktsiooniga, mille reaalsuseteisenemise ja adrenaliinidoosi konsistentsist võib tavakunstisfääris vaid unistada. Info lekitanud asjaosaline, oli ta siis kunstnik või lihtsalt nuhk, jäi stiilselt anonüümseks, igaljuhul jagas ta suurpäraselt konteksti ja kohaspetsiifikat.

Sarnaselt Aasia eripärale (Jaapan-Korea-Hiina) korrutab festivali trükise sissejuhatus korraldavat organisatsiooni ja ka peakorraldajat mantrana isiklikult ainukeseks, parimaks ja tähtsaimaks:

…Open International Performance Art Festival is the first in China and is the largest and longest in the history of an unofficial and non-governmental International Performance Art Festival …/…It is the first , oldest and most influential international performance art festival in the scope of China... / …It plays a tremendous role in promoting the cultural development and exchanges to explore the world of art..../…As one of the most important Performing Art Festivals by the international...

See käib siinmail asja juurde ja konkreetses juhtumis ongi vaid vormiline - Chen Jin ise on tagasihoidlikkus ise ja oma isikut ega materiaalseid ohverdusi ei eksponeeri. Idamaisele tavapraktikale vastavalt ei puudu ka siin vabatahtlike hordid, millest iga läänemaailma kunstikorraldaja võib vaid unistada – tõlkijad, assistendid, kujundajad, operaatorid, tehnikud jne. Viimaseid oli saabunud isegi Euroopast ja mitmed oma nädala tegevusega ühele poole saanud tegevkunstnikud, kuulnud organisatsiooni raskustest, möllisid end vabatahtlikena edasisele festivalile orjadeks, teiste hulgas Non Grata nädala kuraator, New Yorgi McDermid´ite miljonärisugu võsu ja performancegalerist Alice Chilton McDermid.

Open Art´i ambitsioonikas osalejatearv saavutati ürituse kummiksvenitamisega 4 nädala peale – sisuliselt oli tegemist ikkagi 8 eri üksteisele järgneva festivaliga. Inimvõimetel on siiski piirid ja kvaliteedis just festivalimeeleolu loomisel esimeste nädalate sünergia ei pea tõenäoliselt lõpuni vastu. Vormiliselt on kõik justkui olemas – head etendused, toitlustus-majutus, staap staffiga, hea tehniline korraldus aga kui uurid õhtuse sotsiaalprogrammi järele, jooksevad kõik korraldajad kabuhirmus laiali. Festivalil on ikkagi lisaks kõigele muule kunstnike kohtumispaigana ja eksperimenataalse laborina erakordne tähtsus, ilma milleta on tegemist lihtsalt eliitetenduste sarjaga. Eestis on sellise vormi esindaja näiteks NU, kus osalevad kunstnikud esinevad eri aegadel - kunstnik sõidab kohale, annab intervjuu, esineb ja lahkub, ja seejärel tuleb järgmine, jne. Vormide paljusus on muidugi hea ja sellisel on mitmeidki oma lisaväärtusi, kuid loovisikule endale selline peale isikliku promo suurt midagi juurde ei anna. Oma asja teed ära aga seda teed sa ju naguinii. Üksik puzzletükk reas, kus tervikpilt moodustub kellegi teise ajukoores.

Tegelikult näiteks 8. nädala kuraator, mehhiklane Martin Renteria tuli kohale kohe alguses ja kui kolmenädalane viisa aegus, taotles jälle uut ja elas vahepeal kellegi sohva peal, kuna võõrastemajja hiinlased ilma viisata ei lase ja nii oli ta üheks ühendavaks lüliks kogu selle maratoni vältel. Volunteerid vahetusid ka massina, nii et uutel ikka silmad särasid ja suurem osa rääkis väga head puhast inglise keelt, ise kordagi läänemaailmas mitteviibinuna. Nõukogudeaegse totalitarismikogemusega oli üllatav kuulda, et väljamaale minekuks ei ole mingeid poliitilisi piiranguid. Sellest hoolimata hiinlased palju välisfestivalidel ei figureeri.


Zhang Xian Min “Died but Still Alive”


Xiao Maizi “King” algus ja 24 tundi hiljem




Pildil keskel peakorraldaja Chen Jin, kes 300 osalejaga kahekuulise festivali korraldamiseks müüs maha oma maja ja pankrotistub praegu kõva hooga, festivali lõpuni on veel nädal minna.



... ja et keegi ei arvaks et niisama sai Hiinat kaemas käidud, siis Non Grata (Anonymous Boh, Devil Girl, Little Tom + USA ja Hiina volunteerid) „Seedless Brain Alkymia“ pildid ka siia lõppu. Järgmises reportaažis intervjuu Jaapani noorte aktivist-anarhistidega Tokyo´st. Püsige kuuldel.



Voldi lahti / Unfold

reede, september 25, 2009

TÄNA!

Artishoki Aastanäituse kataloogi ilmnemise puhul (mille te loodetavasti olete jõudnud juba allalaadida!) toimub II esitlusvoor lõunaosariikides ehk et

TÄNA, reedel, 25. septembril TARTUS
kell 19.00
Pärmivabrikus

kohtub järgmine ümarlaud teemal noor kunst ja noor kriitika koosseisus:
MARGUS KIIS
MARIS PALGI
MARKUS TOOMPERE
CHANELDIOR

ja palju teisi

olge siis kohal ja arvake kaasa!

ikka teie Artishok

Voldi lahti / Unfold

teisipäev, september 15, 2009

Artishoki Aastanäituse kataloogi Tallinna esitlus!


Das Experiment.

Aasta tagasi toimus eksperiment nimega XxX ehk Artishoki Esimene Aastanäitus.

Eksperimendis osalejad -

Tanja Muravsaka, Maria-Kristiina Soomre, Kati Ilves, Sirli Hein, Maris Palgi, Andreas Trossek, rühmitused cnopt ja Noolegrupp, Indrek Grigor, Ave Randviir, Liisi Eelmaa, Jaanus Samma, Margus Kiis, Anneli Porri, Isin Önol, Minna Hint, Mihkel Kleis, Karolina Labowicz-Dymanus,
Billeneeve, Elnara Taidre -

jagasime tinglikult kahte X x X gruppi – kunstnikeks ja kriitikuteks, suurema realismi huvides palusime kunstnike rolli noorema põlve kunstnikud ja kriitikute rolli noorema põlve kriitikud. Osalejatele väitsime, et tegemist on järjekordse noorema põlve kunsti ülevaatenäitusega.
Edasi paigutasime need kaks gruppi kümneks päevaks ühte piiratud väiksesse ruumi – Tallinna Linnagalerii – ning asusime jälgima kujunevaid võimusuhteid, märke koostööst või konfliktidest. Et eksperimendi ajalist kulgu intensiivistada, korraldasime iga päev regulaarseid näituseavamisi, näitusesulgemisi, ekspositsioonivahetust.

Tänaseks on sellest, mõningase kurikuulsuse omandanud eksperimendist valminud mahukas dokumentatsioon, mis annab kronoloogilise ülevaate toimunust, on varustatud ohtrate
teksti- ning fotodokumentidega ning sisaldab eksperimendi läbiviijate kommentaare.

Kuivõrd projekti korraldajad ei soovinud oma karmavõlga suurendada, otsustasime, et vähemalt ei raiu me selle projekti nimel ühtegi puud ning anname kataloogi välja üksnes netist allalaetava pdf-i kujul.




------------------------------------------------

TALLINNA ESITLUS ÜMARLAUA KUJUL toimub sel neljapäeval,
17. septembril
algusega 18.00
uues loomingulises ruumis EAST (Pikk 36, Bonaparte vastas)

ning noorest kunstist ja noorest kriitikast ehk üksteisest räägivad:

KATI ILVES, LEMMIT KAPLINSKI, MARIA-KRISTIINA SOOMRE, VILLE-KAREL VIIRELAID, ANNELI PORRI jt.



NB! Tartu esitluse tuleb samuti, palun jälgida reklaami!


----------------------------------------------------------



Niisiis, 161-leheküljeline virtuaalne tellis on Artishokis ka allalaadimiseks valmis (VAATA SIIA PAREMALE POOLE TULPA!). Use it with response.


Artishoki nimel Margus Tamm & Maarin Mürk,
artishok.blogspot.com

kes on väga tänulikud kõigile projektis osalejatele, läbiviijatele, Raul Kalvole, toetajatele (eriti
Kultuurkapitalile) ning EASTile!

Voldi lahti / Unfold

laupäev, september 12, 2009

NG Koreas. Lühidalt





Non Grata koosseisus Anonymous Boh, Devil Girl, Little Tom and Mermaid esineb 09.09.09 - 14.09.09 Korea pealinnas Seoulis Korea Experimental Arts Festival 2009` il. Lisaks 6 live-performancele osaleb Non Grata The World Experimental Art Archive Exhibition naitusel Seokyo Art Experimental Center` is.

Tel 82 2 322 2852, 323 6812
http://www.kopas2000.co.kr/ e-mail : kopas02@gmail.com
2002 357-2 Seogyo-dong, Mapo-gu, Seoul, Korea 121-838


Voldi lahti / Unfold

neljapäev, september 10, 2009

SINA ISE OLED OMA ELU EKSPERT


Liina Guiteri näitus „Kontroll“ Hobusepea galeriis 26.06.-06.07. 2009

Kirjutab Kati Ilves




25. juunil Hobusepea galeriis avatud „Kontroll“ on EKA fotomagistrandi Liina Guiteri esimene isikunäitus. See on videoformaadis jutustus tänapäeva noorte kokkupuutest rahustite ja antidepressantidega. Kohati epideemiana levivat depressiooni möönavad kõik viis jutustajat, kes Guiteri videotes peaosatäitjatena üles astuvad. Mõnel on see kergemal, teisel raskemal kujul, otseselt diagnoosimata või hoopis tõsisema probleemi (bipolaarne häire) sümptomiks. Noorte lood on omavahel sarnased – kurdetakse samade vaevuste pärast – ning ka üldisemalt äratuntavad. Igaüks teab ju kedagi (kes teab kedagi), kes on antidepressantidega tegemist teinud või vähemasti tunnistanud endal „kerget deprekat“. Samas pole pihtimuslikud jutustused täiesti ühetüüpsed: kuigi enamus neist on just nimelt sellised „kerge depreka“ stiilis, siis teised – tegelikult selgelt eristub vaid üks - lasevad aimata tõsisemat meditsiinilist sekkumist nõudvat probleemi. Psühhotroopsete ainetega on kokku pidanud puutuma kõik – enamusel on kogemused Xanaxiga, mõnele kirjutatakse aga ka liitiumit. Pole ehk juhuslik, et Guiter omab Toronto ülikooli bakalaureusekraadi biokeemias, tavapärasest kõrgem „materjali valdamine“ teeb autorile teema uurimise lihtsamaks.







Kuues video, mis oma ruumilise paiknevuse järgi näituse sisse juhatas, näitab psühhoterapeuti esitamas kontekstist (teraapiasessioonist) välja rebitud lauseid, mis kõlavad näiteks nii:

  • „sina ise oled oma elu ekspert“;
  • „võib ka nii mõelda, et sa oledki imede ja õnne maal“;
  • „mingi osaga endast sa tead…“;
  • „kui sümptomit toidab mingi põhjus ja see põhjus likvideerida, siis sümptom lihtsalt kaob“;
  • „võti ei ole ravimites, kõige tähtsam on armastus“.

Kontekstiväliselt kõlavad need laused üsna manipuleerivalt. Sugestiivne on meetod kahtlemata, kuid psühhoteraapia positiivset mõju tunnistavad kõik Guiteri intervjueeritavad, kes seda proovida on saanud. Erinevalt tavalisest tabletikirjutamisest pakub psühhoterapeut, kes on konkreetsel juhul ka arst, psühhiaater, emotsionaalset nõustamist. Guiteri sõnul on kõik noored enam-vähem
normaalsetest keskklassi perekondadest, ning nii nagu väga paljud teised, ei saa kõik ka neist viiest kodus mõistmist.

Guiter on jätnud videotesse maksimaalselt dokumentaalsust, need on „puhastamata“, välja on lõigatud intervjueeritavatele suunatud küsimused, nii et jutustus mõjub pihtimuse ja/või monoloogina. Kaameratöö on erinev, samas pretensioonitu ning planeeritult juhuslik. Ometi võib mingeid sarnasusi jutustatava loo ning filmitud pildi vahel leida. Videotes on tuntav kahepoolne kohalolek, kusjuures kuulajaks võib olla nii arst, sõbranna, kunstnik kui ka näiteks ajakirjanik.

VIIS LUGU

Nr. 1: poiss. Ravi algas 15 aastaselt, kestis 6 aastat. Diagnoosimata bipolaarne häire. Algas tüüpiliselt depressiooniga, ei suutnud käia koolis, tekkisid ka diktsioonihäired. Mitu korda hospitaliseeritud, nii Tallinna, Tartu kui Pärnu haiglates. Arstide ettekirjutusel proovis patsient mitmeid erinevaid tablette – tujustabilisaatoritest alates skisofreeniaravimiteni välja. Esimesi tablette nimetab noormees (arsti enda nimetuse järgi muideks) „kosmonauditablettideks“, neilt edasi liikudes antidepressantidele süvenesid haigusnähud veelgi. Lisandusid stabilisaatorid, mida intervjueeritav nimetab „väga karmideks downer’iteks“. Üsna pea hakati talle manustama liitiumit – tüüpilist ainet, millega ravitakse bipolaarse meeleoluhäire nii maniakaalseid kui ka depressiivseid episoode (1). Väidetavalt muutis liitium poisi zombie’ks. Kuigi ta ise näib jagavat arvamust, et tal siiski on bipolaarne häire – ta väidab, et see on aladiagnoositud – siis rohtudesse ta usku ei oma. Ta lõpetas ravimite võtmise ning kogub retsepte sahtlisse. On veendunud, et meeleolu kõikumine ja „sinusoidne tujutsükkel“ on parem kui pidev ravimitel „vegeteerimine“ ning medikamentidega kaasas käivad side-effect’id. Psühhoteraapiat saanud ei ole.

Kaamera filmib kogu jutustuse teerada, see on konarlik, tüütav ning ei lõppegi otsa. Etteruttavalt võib öelda, et antud lugu on kõige karmim. Jutustaja on olnud mitmeid kordi haiglaravil, erinevalt järgmistest noortest, kellele on piisanud ambulatoorsest ravist.

Nr. 2: tüdruk. Ravi algas 17 aastaselt, kestis 2 aastat. Diagnoosimata depressioon. Just eelmise looga võrreldes on erinevus märkimisväärne. Tüdruk on pigem positiivne, ta möönab ka ise, et: „aga minu vanustel ongi depressioon“. Tüdruk on tüüpiline segaduses noor, ta on õpiraskuste tõttu gümnaasiumist välja kukkunud ning ütleb, et psühhiaater/psühhoterapeut tegeleski peamiselt tema koolimurede lahendamisega.

Rohtudest juttu ei tule, „Paldiski maanteel“ pandi tüdruk ülesannet lahendama, mis ta enda sõnul meenutas IQ-testi. Sellest järeldus, et ta loob üsnagi ebaloogilisi seoseid ning ehk ei ole ainevahetus ajus kõige stabiilsem. Jutt videos laseb oletada, et tegemist on kunstniku või kunstiambitsiooni omava noorega. Videos on kadreeritud pargis aega veetvat noortekampa, võrreldes eelneva videoga on antud lugu tavapärasem, ehk isegi „noortepärasem“.

Nr. 3: tüdruk. Ravi algas 18 aastaselt, kestis 6 aastat. Videost otseselt ei selgu, mis oli psühhiaatri juurde pöördumise põhjus. Võib oletada, et tegemist oli ärevushäirega, rääkija mainis hirme. Samuti ei selgu maunstatavad ained.

Patsienti raviti nii teraapia kui antidepressantidega. Sellist ravimeetodit peetakse üldiselt kõige tõhusamaks ning see annab ka püsivaima tulemuse. Intervjueeritav usub ka ise, et tabletid kiirendasid tervenemist, kuid möönab, et need võisid talle teha kahju, millest ta pole teadlik ning mida ei suuda hinnata. Esmalt pöördus tüdruk psühhiaatri juurde, kes kirjutas ravimid ning saatis ta paralleelselt edasi ka psühholoogi juurde teraapiasse. Tablette võttis kaua, üritas neist korra ennast ka võõrutada, mis ebaõnnestus. Möönas emotsionaalset sõltuvust (mitte füüsilist), hirmu, et õnnetunne kaob kui tablettide söömise lõpetab. Kaamera püsib kogu video jooksul liikumatult, zoom’itud pluusinööbile.

Nr. 4: tüdruk. Ravi algas 18 aastaselt, kestis aasta. Arsti juurde pöördumise tingisid paanikahood – oli emalt näinud, mis need on ning oskas nii need tuvastada ka endal. Haiguslugu mitte küll pikk, aga sellevõrra eriilmelisem. Alguses oli veendunud, et rohud ei saa midagi hullemaks teha, jagas tabletifilosoofiat stiilis: „kui sul on gripp, siis tunned, et on loomulik rohtu võtta“. Sama siin – „miks kannatada kui saab ka mitte kannatada. Igapäevane Xanax aitab“. Tegelikkuses aitasid alles viiendad rohud.
Psühhoteraapiat peab tõhusamaks ja paremaks kui tabletiravi. Samas pole esimene tänu oma kallidusele nii lihtsalt kättesaadav.

Video on kõige pikem, kestab 2-3 korda kauem kui teised videod. Vestluse ajal jalutatakse Toompeale ning siis seal ringi. Suhteliselt tüütav. Intervjueeritav nendib, et ta ei tea, kas ta on terveks saanud, aga nüüd ta saab juba hakkama.

Nr. 5: tüdruk. Alustas ravi 18 aastaselt, ravi on praeguseks kestnud 8 kuud ning hakkab lõppema. Algselt läks perearsti juurde, kus tegi depressiooni testi. Edasi läks nii psühhiaatri kui psühholoogi juurde. Antidepressantidest on võtnud Cipralexi ja Remeroni, rahustitest Xanaxit, unerohtudest Imovane’i. Ise arvab, et võib olla selle pärinud emalt, kes on ka antidepressante võtnud ja depressiooni põdenud. Medikamentoosse ravi lõppedes plaanib psühhoteraapiaga siiski jätkata – kas või terve elu, nii kaua kuni raha jätkub.

Jutustuses eristub eelnevatest üsnagi konkreetselt üks aspekt – erilisuse tunne. Seda võis õrnalt aimata ka nr. 2 loo juures („olen kunstnik“). Vanuses, mis enam-vähem gümnaasiumi aastatega kattub, on isiksus kõige haavatavam, ebakindlam. Tütarlaps mainib, et talle meeldib mõte, et ta on äärmiselt emotsionaalne inimene ning sellest tulenevalt kannatab depressiooni käes. Seda olevat talle väitnud nii psühhoterapeut – nimelt, et igaüks polegi võimeline depressiooniks – kui seda tundis ta ka koolis „Stepihunti“ lugedes. Seesugune „mina-olen-ainus-kes-sellest-raamatust-päriselt-aru-sai“ hoiak on tegelikult palju ohtlikum kui esmapilgul tundub. Lapselik hooplemine võib muutuda ka enesetapu riskiteguriks, mis psühholoogias on tuntud Wertheri fenomeni või efektina (2). See tähendab, et imetletava isiku enesetapp või suitsiidi idealiseerimine massiteabevahendites või kunstis võib eriti noorte hulgas põhjustada enesetapuriski suurenemise. Nime on see saanud Goethe teose „Noore Wertheri kannatused“ järgi, mis 18. sajandi Euroopas põhjustas enesetapulaine. Vaatamata sellele, et 1774. aastal avaldatud romaani esmatrükk on kirja pandud Goethe isiklike üleelamiste põhjal – talle tuttav noormees lõpetas oma elu õnnetu armastuse tõttu, ei olnud Goethel soovi enesetappu idealiseerida või noori selleks agiteerida. Etteheidetest muserdatuna (raamat keelati muuseas mitmel pool ära) lisas ta aasta hiljem kordustrüki päisesse värsi, mis lõppes sõnadega: „ole mees, ära järgi minu eeskuju“(3).

Intervjueeritav küll suitsiidile ei viita, vestlus toimub pargis, jalutatakse ning istutakse pingile juttu rääkima. Samas on „Stepihunt“ ühes „kategoorias“ „Noore Wertheri kannatuste“, „Hamleti“ ja ilmselt ka enamuse „Tormi ja tungi“ autorite ning vene romantikute loominguga. Mistahes probleemi idealiseerimine võib viia väärlahenditeni.



Liina Guiter ei paku oma videotes välja mingeid lahendusi, samuti ei tee suuri üldistusi. Ta ei ole valinud võimalikult erinevaid või võimalikult sarnaseid haigusjuhte, kõik on üsnagi juhuslik. Samas seesugune juhuslikkus on väga loomulik ning tavapärane. Kõik lood on medikamentoosse ravi kesksed – näites ei pööra Guiter tähelepanu suitsiidsetele kalduvustele vms, kuigi viies lugu võiks tekitada valvsust võimaliku Wertheri-efekti näol ning ka suitsiidsete noorte uurimises poleks midagi üllatavat. Guiter ei anna uurivale ning kategoriseerivale kunstile omast ülevaadet näiteks võimalike psühhoteraapiate olemusest (kognitiiv-käitumuslik, psühhodünaamiline, jne), vaid jääb dokumenteerivalt intervjueeritava-keskseks. Videote autor on konkreetne ning ei ürita lugudest kätte saada midagi rohkemat kui neis võiks olla. Samas annab „Kontroll“ ülevaate kaasaja ühte vanusegruppi kuuluvate inimeste tervisemuredest ning valikutest, mida nad teevad probleemiga toimetulekuks.


-----------------------------------------------------

(1) Konkreetne ning ka järgnevad med.-teaduslikud viited raamatust „Psühhiaatria“. Toimetajad Jouko Lönnqvist, Martti Heikkinen, Markus Henriksson, Mauri Marttunen, Timo Partonen. Kustannus Oy Duodecim, 1999. Eesti keeles ilmus 2000. aastal (kordustrükk 2006. aastal). Eritoimetaja Jakov Šlik. Kirjastus Medicina: Tallinn.

(2) Psühhiaatria: 498.

(3) Minois, Georges. Suitsiidi ajalugu. Olion: Tallinn, 2004. Lk. 262-264.



Voldi lahti / Unfold

esmaspäev, september 07, 2009

TULEVIK SÜNNIB TÄNA. FINAAL.



TULEVIK SÜNNIB TÄNA. ENSV progressiivne kunst 1958-1968
FINAAL

Ettekannete päev reedel, 11. septembril 2009

Näituseprojekti "Tulevik sünnib täna. ENSV progressiivne kunst 1958-1968" kokku võttev ettekannete päev keskendub kuuekümnendate ametliku kunsti problemaatikale. Osalejatel on palutud edasi mõelda järgnevatelt teoreetilistelt lähtekohtadelt: kuidas sotsialism ja modernism NSV Liidus kuuekümnendatel teineteisele käe ulatasid, kuidas kinnitus Külma sõja retoorikal põhinev kuvand Eestist kui katse- ja näidisliiduvabariigist, mil moel mõjutasid Nõukogude Liidu innovatsioonipõhisus, näiline majanduskasv ning Läänest leviv uusvasakpoolsus sulaajastu eesti haritlase maailmapilti, kuidas joonistada graafikusse kümnendi noorema kunstnikkonna eufooriakõver ning kas ja millistel tingimustel võime me rääkida Moskvas levinust eristuvast "eesti karmi stiili" fenomenist. Üles astuvad Hardo Aasmäe Eesti Entsüklopeediakirjastusest, Tartu Ülikooli emeriitprofessor Jaak Kangilaski, karmi stiili ihukriitik kuuekümnendatel Boris Bernstein Californiast, näituseprojekti "Tulevik sünnib täna" koostaja Liisa Kaljula, kunstiteadlane Indrek Grigor Tartu Kunstimuuseumist ning Kumu Kunstimuuseumi nõukogude perioodi püsiekspositsiooni koostaja Eha Komissarov. Ettekannetele järgnevad vaba mikrofoniga arutelublokid ja osalema oodatud kõik, kellele antud probleemidering oluline, huvilised, üliõpilased!

Ajakava:

10.30-11.00 Saabumine ja näitused
11.00-11.45 Hardo Aasmäe ENSV kui katse- ja näidisliiduvabariik
11.45-12.30 Jaak Kangilaski Realismi vaidlused ja Garaudy "raamideta realism"
12.30-13.15 Boris Bernstein Karm stiil -- siin ja seal
13.15-14.00 Kohv, küsimused ja arutelu
14.00-14.30 Liisa Kaljula Tulevikudiskursus kuuekümnendate eesti kunstis
14.30-15.00 Indrek Grigor Mõningaid probleeme sotsialistliku realismi
meetodiga teaduslik tehnilise progressi kümnendi kunstis
15.00-15.45 Eha Komissarov Karm stiil -- küsimärk meie teadvuses
15.45-17.00 Küsimused ja arutelu



NB! Näitused "TULEVIK SÜNNIB TÄNA. ENSV progressiivne kunst 1958-1968"
ja "TURISTI PILGUGA" ootavad Tartu Kunstimuuseumis külastajaid veel vaid 13. septembrini 2009.



Voldi lahti / Unfold

kolmapäev, september 02, 2009

OPEN艺术包括三部分:


1.OPEN 打开国际行为艺术节(OPEN国际艺术家学术交流平台)
OPEN 打开国际行为艺术节是在中国的第一个也是规模最大的历史最长的一个非官方的民间国际行为艺术节创始于中国行为艺术走向繁荣开端的2000年,设计为每年一届,旨在中国建立“自由的国际行为艺术平台”。秉承着独立、开放与表达自由策展理念的艺术节形成了较大规模的文化影响。成为国际行为艺术界知名的一个展演平台。2000年第一届OPEN打开国际艺术节由陈进
舒阳 朱冥 共同策划举办。到2008年至今艺术节已经分别在中国北京,成都,西安,长春等地等城市成功举办了9届,参展艺术家涉及美、英、德、日、加拿大、芬兰、希腊、爱尔兰、新加坡、斯洛伐克、丹麦、瑞典、墨西哥、波兰、法国等30多个不同国家以及大陆、香港
台湾澳门几十个国家和地区,几百位国内国际艺术家参与。同时,也有众多国内外重要艺术批评家和国际策展人参与过策划。是国内第一个、也是目前中国范围历史最长,影响最大的国际行为艺术节。由于2000年第一届OPEN国际行为艺术节举办的时期是在当时的社会背景及文化状态相对不开放的大环境下,同时有政府部门及警察的干预,行为艺术节基本是在一个地下状态或半封闭中进行,所以很多作品都是在私人空间及没有观众的情况下完成的。就是在这样的背景和环境下,OPEN国际行为艺术节见证及发展中国当代行为艺术至今已9
年,为中国当代艺术文化的发展与世界艺术的交流探索起到了巨大的推动作用。艺术节的画册已由香港新世纪出版社在海外出版发行。艺术节作为中国最重要的行为表演艺术节,受到国际行为艺术界的普遍关注,并与日本国际行为艺术、欧洲行为艺术国际、菲律宾国际行为艺术节、香港戏焰、台北行为艺术节等国际行为艺术节组成建立了广泛联系和互访


Non Grata Pekingis

Non Grata koosseisus Anonymous Boh, Devil Girl and Little Tom esineb
1.09 - 09.09.09 Hiinas Pekingis (Beijing) 10th Open Art Performance
Festivalil OPEN Contemporary Realization Art´is.

Kaheksas valikplokis toimuv kahekuune festival koondab endasse 450
kunstnikku 50 maalt. Non Grata osaleb 5. plokis, mida kureerivad New
Yorgi performancegaleristid - kunstnikud Jill McDermid Grace
Exhibition Space´st ja Peter Dobill English Kills Art Gallery´st.
Lisaks live-esinemistele 4.-5.09. peab Non Grata ettekande
POSTPERFORMANCE Iberia Centre of Contemporary Art´is 2.09.2009.

http://www.open10.com

Address: OPEN Realization Contemporary Art Center, Seven Star Middle
Street, 798 Art Zone, No.4 Jiu Xian Qiao Road, Chaoyang District,
Beijing, China, 100015 Phone: 86-10-59789151

Voldi lahti / Unfold

teisipäev, september 01, 2009

Verekutse


Alates 26. augustist on Tartu Kunstimaja Suures saalis avatud Ahti Seppet´i näitus „Verekutse”.


Ahti Seppet annab aru (20:55).








Hästi toimetatud ja meeldivat ERR-i reportaazi saab kuulata
siit




Näitusel eksponeeritud installatsioonid: „Koalitsiooni sünd“ ja „Lenini lapsed“ on valminud väljapandud puutöödega paralleelselt aastatel 1997-2009. Ning eksponeeritud sellel näitusel enamsti esmakordselt.

1988. aasta kevadel Vietnamis olles kutsusid kohalikud noored meid, nõukogude inimesi, särasilmselt Lenini lasteks. Tol korral, kui meil Eestis olid esimesed kokkuhoidvad iseseisvustuuled puhumas, tundus see nõutukstegevalt kohatu. Mõtlesime, et meid see ei puuduta- VENE VÄRK.
Samas on selle mõtte tõlgendus mind jälitanud ja aeg-ajalt eredamalt esile pressinud: kui elujõuline on „Sovietlik vereülekanne“, kui viljakas sigivus.
Idealistlikult võiks arvata, et demokraatlik riigikord pakub võimaluse kõigil tasanditel iseseisvalt mõelda ja EETILISELT tegutseda. Üllatudes tuleb tänagi tunnistada, et vaadates meie ümber võimuuimas tegelasi, näeme esirinnas tublisi leninlasi, kes oma päritolu teadvustamata, rõõmustegusalt ringi sebides, ometi eelkõige verekutset järgivad.
NB! Töö teostamise tõukejõuks oli muuhulgas ka M. M. Boži suurepärane maal V. I. Lenin.

Näitus jääb avatuks 13. septembrini
Tänan Eesti- ja Tartu Kultuurkapitali


Huvitavaid elamusi,

Tänulik autor












(01:19) Väike sissevaade pressika kirjutamise köögipoolele

Voldi lahti / Unfold