Erakorraline näitus Kilingi-Nõmme vanas postkontoris, muusikafestivali Schilling raames
Avatud 03.juulil, laupäeval kell 12.00 – 22.00
04. juulil, pühapäeval kell 12.00 – 18.00
Korraldajad Maarin Mürk & Madli Mihkelson
Ainult Schillingu muusikavestivali ajaks on Kilingi-Nõmmel avatud erakorraline väljapanek kõikvõimalikest ja võimatutest plakatitest!
Peod, kontserdid, näitused, üritused – käisid seal? Märkasid selle plakatit? Loodetavasti taaskohtute nüüd uuesti Kilingi-Nõmmel. Plakateid on kümnes toas maast laeni. See on kultuurikihi väljanäitus!
Näitusele on kogutud kokku kogujad – inimesed, kes on hoidnud aastaid silma peal plankudel, reklaamtulpadel ja majaseintel. Näitus ei sisalda ainult üksikuid valitud eksemplare. Vaatamiseks on pandud välja kaootiline, hüsteeriline, eklektiline plakatimass.
Kuid siiski ei saa me lubada täielikku ülevaadet ega totaalset kaetust. Viimastegi aastate jooksul avalikust ruumist läbi käinud plakatimassiiv tundub lõputu. Väljapanekul saab vaadata sõlmpunkte, kergeid aktsente avalikus ruumis, mis määratust massist kasvõi kuidagi välja kumanud.
Oma väljalaskeid eksponeerib näiteks Polymeri kultuuritehases asuv trükikoda, kust on viimasel ajal tulnud näituseplakatitele lisaks sotsiaalkriitilisi plakateid ja vormieksperimente. Marko Kekiševi kureeritud graafilise disaini näitusesarjast „Isikupära“ tulevad eksponeerimisele 2008 ja 2009 aastal väljas olnud tööd. Pühendunud plakatikoguja Ats Parve teeb valiku oma kogus leiduvatest viimaste aastate kultuuriürituste plakatitest. Karl Tauli kogust tuuakse päevavalgusesse vanad filmiplakatid. Tartu plakatite hulgast on otsinud parimad palad välja Gregor Taul. Sekka pisut flaiereid Bertil Tüvi valikul ja näpuotsatäis 1950ndate sotsrealismi. Esimese korruse saalis saab seinale kuvatud lõppematus reas 1980ndate autoriplakateid. Ja plakateid, mida välja panna muudkui lisandub!
PS. Tähelepanu! Juuni lõpuni on Polymeri Kunstikonteineris avatud Ats Parve näitus „Come into our room“, kus saab eriti põhjaliku ülevaate tema kogus peituvatest plakatitest – kasutage võimalust ja minge vaatama.
Ja siis edasi Kilingi-Nõmmele!
Ats Parve näituse & koguvaated Polymeris/kodus
Plakateid Polymeri trükikojast
kuhi
natuke nõukaaegset plakatit ka
esmaspäev, juuni 28, 2010
PLAKATIMAJA
pühapäev, juuni 27, 2010
Raua koerad Issanda koerte kojas
Heili Sõrmus, kunstiteaduse magistrant, annab ülevaate metallikunstnike väljapanekust:
Sepakunsti näituseid toimub üsna harva, kuid kuni juunikuu lõpuni on harukordne võimalus näha noorte metallikunstnike loomingut väljapanekul "Ferri canes" Dominiiklaste Kloostri Mauritiuse Instituudis. Kui Issanda koerad vandusid truudust Jumalale, siis Nils Hint, Hans-Otto Ojaste, Urmas Lüüs, Fred Truus ja Jan Väster on end ihu ja hingega pühendanud rauale.
Näitusel eksponeeritud tööde tugevaim külg on mitmekihilisus. Näiteks võib tuua Hans Otto Ojaste teose, mida võib esmapilgul pidada lihtsalt pilkupüüdvaks abstraktseks kompositsiooniks, kuid lähemal uurimisel selgub, et kunstnik on kasutanud omaenese suurendatud sõrmejälgi mõtisklemaks, kuidas pealtnäha identset nähtused on oma olemuselt tegelikult väga erinevad. Väikesemõõduliste objektide puhul võivad erinevused meile lihtsalt tabamatuks jääda. Mikro- ja makromaailma üle arutleb Fred Truus oma tööga, mis koosneb heksagonidest. Meekärje struktuuriga teos on seotud teooriaga, et ka universum koosneb meekärjele sarnasest struktuurist.
Väikese ja suure suhet analüüsib ka Urmas Lüüs oma taieses, mis põhineb Fibonacci jadal: kompositsiooni kõige ülemisest ristkülikust on tuletatud kõikide järgnevate, suuremate mahtude mõõdud. Teos on niisiis justkui kasvav organism. Kunstnikku inspireeris asjaolu, et näiteks rooste levik ja linnade kujunemine on oma olemuse ja ka visuaalse efekti poolest sarnased protsessid. Kui roostet kajastab teose roostetanud pind, siis viidet linnadele näeme nelja suurlinna transpordiskeemi kujul teose pinnal. Jällegi avaneb teos kahel moel: see võib olla nii tähenduseta konstruktivistlik skulptuur kui ka mikro-ja makromaailma ühtsuse sümbol.
Mitmekihilisuse aspektist ei jää alla ka Nils Hindi ja Rainer Kaasik-Aaslavi töö “Kratt”, mis on näituse ainus pealkirjastatud teos. Antud töö puhul on tegemist teos teoses efektiga. Animatsiooni peategelane “Kratt” on abstraktne skulptuur, mis on tõlgendus Veljo Tormise teosest “Raua needmine”. “Kratt” on paar aastat vanem kui tema liikumisi kajastav animatsioon näitusel. Äärmisel põnev on maaliline efekt, mis on saavutatud projektsiooniga paesele kiviseinale. Kiviseina mustrid ja struktuur loovad pastoosselt maalitud teose mulje ja nii näeb vaataja justkui muutuvat maalide jada.
Omamoodi dialoogi loovad näitusel Jan Västeri ja Hans-Otto Ojaste taiesed. Jan Västeri töö kujutab endast täiesti suletud vormi ─ suurte kruvidega kuup. Tekib kahtlus, et teose sirgejooneline ja karm, kruvidega veel suletumaks muudetud keha peidab mingit tähtsat saladust. Hans-Otto Ojaste taies on uppilöödud kuup, millest turritavad välja pikad ogad. Kuubi suletud vormi ja ruumi tungivate ogade vahel tekib põnev konflikt. Kunstik ise peab teost ägestumise metafooriks: ogad on justkui inimesest välja tungiv agressioon, mis mõjub laastavalt, nagu näeme ka kuubi räsitud, murenevalt pinnalt. Kui Jan Västeri töö mõjub oma introvertsuses suisa jonnakalt, siis Hans-Otto Ojaste taies on justkui karje. Huvitav on see, et Hans-Otto Ojaste teos aktiveerib ka Jan Västeri töö: just teoste erinevus toob nende olemuse paremini esile. Kuigi näitus ei ole koostatud mingit ühtset teemat silmas pidades, võib väljapanekut käsitleda kui raudsete taieste haaravat omavahelist vestlust.
esmaspäev, juuni 07, 2010
Kunstnik, kriitik ja võim
Essee autoriks on EKA fotograafia III kursuse tudeng Madis Luik ning tekst on valminud aine "Analüüs ja kriitika" (lektor Kati Ilves) raames.
Võimu all võiks väga laiahaardeliselt mõista kõiksugu kontrolli, võimalusi juhtimiseks, otsustamiseks. Võim on üleolek ning sõltuva ja sõltumatu osapoole kujunemine. Just teineteisest sõltumine mängib kunstnike ja kriitikute vahel põhirolli. Üks ei saa eksisteerida teiseta. Aga sellele vaatamata ning tegelikult ka sellesamuse sõltuvussuhte tõttu ei saa anda võimukarikat ükshäälselt kummalegi osapoolele. Situatsioonis, kus kunstnik vajab reklaami, on kindlasti ohjad kriitiku käes. Situatsioonis, kus kriitik peab ennast tõestama, on kunstnik kui alustala looja – nii teemavaliku kui ka teostamise poolest – kindlalt võimupositsioonis: ilma kunstita ei ole midagi arvustada. Kuna retsensendid opereerivad kunstiajaloo ja -teooriaga, mis toetuvad algupäraselt kunstnike loomingule, oleks sisuliselt võimatu rääkida kriitikast ilma kunstnikke mainimata. Ent sellegipoolest võib ilmneda tendentse võimukarika sagedasemal sattumisel ühe osapoole kätte.
Kui võrrelda kunstniku võimu rahva seas ja kriitiku võimu rahvale kunsti edastamisel positiivsel juhul, kus vastuvõtjatel on aega süveneda ja proovida aru saada, siis ilmneb tasakaalutus publikuga suhtlemisel. Kriitik kasutab keelt, mida paljud oskama peaksid – Euroopas ei ole kirjaoskamatus enam moes. Kunstnik seevastu vajab kõigepealt vaatajapoolset julgust loomingut interpreteerida, seejärel tõlgendamist ennast. Paljude jaoks ei ole selge üks fundamentaalsetest arusaamadest individuaalse seletamisvabaduse näol. Hirmu tõttu midagi valesti teha isegi ei juleta galeriisse riputatut lahata. Lisaks ei osata ilma teadmisteta näituse sisu kontekstualiseerida.
Kriitiku üks rollidest on olla vahendaja kunstniku ja rahva vahel. Arvustustest võib tekkida pinnas aruteluks, mis võib areneda ka konkreetseteks sotsiaalseteks muudatusteks. Kui kunstniku roll on viidata aktuaalsetele probleemidele ja pakkuda välja uusi lahendusi, võiks just kriitikute poolt teemade tõstatamine ja selleks erinevate meediumite nagu internet ja ajakirjandus ära kasutamine viia probleemid laiema kuulajaskonnani. Kujutaval kunstnikul enesel on seda raskem teha.
Kunstnike inimlikkuse tõttu on kriitikutel reklaamimise, loomingu galeriist välja viimise kõrval veel üks otsene võim looja üle. Tegemist on üldisema psühholoogilise aspektiga inimese funktsioneerimises – ego. Igaüks võib solvuda ja igaüks võib tunda ennast meelitatuna. Uskudes, et teos asetub lapse positsiooni, kunstnik tema armastavaks vanemaks, rongaemad välja arvata, ei ole arvustajal raske kedagi riivata. Solvuda võib isiklikult kriitiku peale: riigis, kus kunstiringkond on väike, ei ole tegu mitte ebatõenäolise nähtusega. Solvumine segatud üleüldise ebaprofessionaalsusega võib tuua kaasa takerdumisi töötamises: „EI! Ma ei mõtle sellele! Ma ei räägi selle inimesega enam kunagi või mõned kuud!“ Samuti võib muutuda nägemus oma töödest, seeläbi valupunktid edasises töös. Halvem juht: selgrootul, kes ei suuda end oma loomingu kõrvale paigutada või on liiga ennast täis on pigem lihtne lõpetada teemaga tegelemine või hoopis eriala vahetada. Seda just kaotuse tajumise tõttu. Siinkohal tuleb mängu õppimisvõime kui kriteerium, mis tuleks täita edukas kunstnik olemisel. Omamoodi võib muidugi väita, et tegu on osaga looduslikust valikust: if you can’t handle the heat, stay out of the kitchen. Samaaegselt on loomulik, et kriitika mõjub igaühele, täitmaks seega suunavat rolli. Kui kunstniku näol on tegu õppimisvõimelise inimesega, siis ta üritab järgmistes töödes oma vigu parandada. Enamjaolt kehtib see muidugi noorte kohta, kes ei ole iseendas veel päris selgusele jõudnud ja on alles areenile astumas.
Tähtsa kohustusena kriitikakirjutamise juures võib käsitleda eelteadmisi. Kunstikriitikaga peaksid just teadlased tegelema, kellel on piisavalt materjali ja ajend objektiivsuse poole püüeldes teostele läheneda. Kunstnikul endal arvatavasti nii palju teadmisi ei ole. Kui arvestada, et ta peab niikuinii mitmel rindel samaaegselt tegutsema – olema mitmete eluvaldkondade diletantlik teadlane, valdama erinevaid kujutava kunsti meediume, oskama ennast müüa, olema hea suhtleja, nägema hea välja, tihtipeale elama ka pereelu – ei ole raske ette kujutada, et millalgi tuleb ette inimliku suutlikkuse piir. Võib vaielda, kas kunstnik peab oma valdkonnast kõike teadma, olema lugenud läbi kõik enda teemat käsitlevad raamatud, tõesti samaaegselt olema teadlane. Aga ennast kriitikuks nimetav kunstiteadlane peaks alati arvestama vastutusega, mis ta kunstist kirjutamisega enesele võtab – tal peab olema võimupositsioon suhtes, kus ta kunsti tõlgendamisel ka midagi mõttekat lisab.
Kui kriitiku üks rollidest on kunsti lahti seletamine, lugejatele arusaadavaks tegemine, tuleb mängu kunstiharidus. Seda eriti Eesti kontekstis, kus kunst väga paljusid üldse ei huvita. Võib pakkuda, et probleem saab alguse gümnaasiumiharidusest, mis ei tekita noortes huvi. Muidugi mängib siinkohal rolli ka Eesti majanduslik olukord, igapäevased töösuhted, aja planeerimine. Keskmine eestlane käib nädalas viiel päeval tööl, tegeleb nädalavahetusel oma asjadega, on kodus, jälgib televisiooni või veedab aega aiamaal. Varasema kunstihariduse tõttu ning arvatavasti ka väikese kibestumise tõttu, et kunstnikud peaasjalikult nn rasket tööd ei tee, ei austata kunstnikku kui intellektuaali, vaid peljatakse kui muidusööjat. Vanemat generatsiooni muuta on muidugi raske, kahekümnendates loksub enamike elu rööbastesse. Noortega on ent võimalik töötada ja selle ülesande täitmiseks on kunstiteadlastel head eeldused. Kunsti seletamine rahvale niimoodi, et see omandaks tähendust ja tähtsust igapäevaelus, eeldab ka vastavat kunsti: tegu pole sisekujunduselemendiga, mis peab teenima rahvast sellega, et pakub silmarõõmu. Maastikumaalide koopiad ja lillepildid, kassipojad ja luiged järvel sellesse diskursusesse ei kuulu.
Et kunstniku tööl oleks Eestis kandepinda, tuleks arvestada kriitikute võimuga teda üleüldse kirjutistes mainida, teda laita ja kiita. Samaaegselt on kriitik, et enda maailmas eksisteerida, et ta keegi oleks, sunnitud toetuma koostööle kunstnikega. Tegemist võiks olla teatava sümbioosiga, et suurenda kunsti osatähtsust igapäevaelus – milles siiski, arvestades haridussüsteemiga, sobiks silla roll kunstiteose ja publiku vahel pigem kriitikutele.
chaneldyor / valik lugusid 1998-2000.
Artishok records esitleb:
chaneldyor
valik lugusid 1998-2000.
chaneldyor on seni olnud üldsusele tuntud vaid kui jurist, kirjanik ja performancei- ning maalikunstnik. Kuid lisaks sellele on ta ka ajutantsumuusik, kes elas möödunud sajandil, suri möödunud aasatuhandel ning debüteeris kaks aastat tagasi.
Autor ise kommenteerib albumit järgmiselt:
"Lood on valminud ajavahemikus 1998 kuni 2000. Kümme aastat kuulasin oma lugusid salaja ise, kohati lausa igapäevaselt, kuni 2008 Eclectical esimest korda laiviga välja tulin."
1984
bluewhale
era
francisc
helloween
idibam
pohhuine
uncool
victory
plaadikujundus: chaneldyor
pühapäev, juuni 06, 2010
TASEmel Dokumentalistika
Üks tükk Artishokist käis kinos ja jagab kogetut lugejatega.
*
3. juunil näidati Telliskivi Loomelinnakus TASE näituse raames EKA tudengite dokumentaalfilme, mis valminud aastatel 2006-2009 Jaak Kilmi valikaine “Dokumentalistika” lõputöödena. Vaatajaid kogunes kümmekond, kuid filmid vääriksid kindlasti ohtramat publikut. Mitte et nad surematud šedöövrid oleksid, aga nad on kõik erineval moel siirad, ausad, ülbed või piinavad nagu kõnetavad dokumentaalfilmid ikka. Et need filmid unustusse ei vajuks, toon siin välja lühitutvustused ja isiklikud muljed. Huvi korral soovitan pöörduda autorite või Jaak Kilmi poole ja paluda luba filmide laenutamiseks.
Esimesena näidati Johnson & Johnsoni (Taavi Talve & Indrek Köster) filmi “Mõrv striptiisi ajal” (18 min, 2006), mille aluseks on Õhtulehes ilmunud uudis: “Tartu stripparid Marko ja Stella on kurvad, kuna kliendi kiisu murdis maha nende lemmiklooma ja esinemiskaaslase, väikese kollase-tribulise mao.” Ühe sõnaga, tüüpiliselt absurdne Õhtulehe uudis, mis R-Kioskist möödudes suu muigama paneb. Johnsonid on aga uudisesse täie tõsidusega suhtunud, ajanud välja ajakirjaniku Andero, stripparid Marko ja Stella, kujuteldava mao ja sõitnud Lõuna-Eestisse külla 60-aastase daamile, kelle eramajas toimunud peol mõrv väidetavalt toimus. Külla jõudes kaetakse peolaud, tehakse üks proov ja mängitakse läbi saatuslik õhtu (striptiis, mao surm, ehmumine jne). Miks? Eks ikka selleks, et teada saada, mis tegelikult juhtus. Filmis on estotvlikku ülbust panna “renomeega” inimesed oma pilli järgi tantsima (või mille kuradi pärast peaks strippar Marko tahtma kunstnike ees rekonstrueerida üht äpardunud õhtut), kuid selles puudub pahatahtlik pila või õhtulehelik ila. Film on nagu armas ja veider nukuteatrietendus ühe muheda Tartu strippari elust. Boonuseks haaravalt trullakas heliriba.
Veel näidati Kadri Mägi 2009. aasta “Munk Orentit”. Orenti peaks tuttav olema kõigile Tartu (või vähemalt Karlova) kultuurieluga kursis olevatele inimestele. Ta on heasüdamlik munkpreester Sõbra tänava õigeusu kirikust, iseloomulik oma muinasjutulise rüü, sammalhabeme või piibu poolest. Film on vahetu pilk Orenti argipäeva kobrutava Karlova boheemluse keskel. Seal on helge tubakapilv, seal on “poissmehekorterist” käärkamber. Režissöör kaamera ette ei ilmu, kuid võtab vestluskaaslasena Orenti ja tema lähikondsete elust aktiivselt osa. Sealjuures ei pelga ta Orentile naiivseid küsimusi esitada (või kui palju me ise oskaks Eesi Apostliku Õigeusu Kiriku kohta küsida) ning viimase reibas vastuste otsimine annabki filmile eriomaselt flegmaatilise tempo.
Huvitatule soovitaksin veel Jaan-Jürgen Klausi Tartu filme.
Katrin Teesi “Tõsised kavatsused” (12 min, 2006) on dokumentaalfilm Interneti tutvumisportaalide telgitagustest, ehk kes need on, kes tutvuvada tahavad? Autor saatis u-popi (?) 80-le liikmele, kes olid lahtrisse “eesmärgid” kirjutanud “tõsised kavatsused”, kutse kõneleda oma tähtsatest plaanidest. Kohale tuli neli inimest ja film ongi nende enam-vähem aus (tulnutele pakuti avanemiseks kärakat) koondportree. Selgub, et 2,5 % Eesti meestest on intelligentsed, et keskmine suhtlusportaalimees on ennast täis või joob ennast täis. Keskmine naine on üksikema. Kokkuvõttes õrn filmijupp, mis oma pretensioonituses on veenev ja piisav.
Laura Pählapuu “Jakob” (14 min, 2006) jutustab loo nägemispuudega põhikoolipoisist. Film on siinsest valikust minu arust mõjurikkaim, tõi mulle igal juhul soolavee silma (mitte et see liiga raske oleks). Jakob on särav ja ettevõtlik noormees, kes nägemispuudest hoolimata mängib klaverit, loob muusikat, ujub ja sõidab rattaga. Jakobi optimismi võtab hästi kokku tema eneseironiline kommentaar rattasõidule: “Lennanud ma olen ainult üks kord lennukiga, muidu igalt poolt ratta seljast olen ka alla lennanud, aga see pole ikkagist see.” Võrratu sell. Pählapuu mustvalget filmi ilmestavad kaadritesse sisse jooksvad joonistused, moodustub unenäoline ja andekas joonisfilm. Liigutav lugu ja korrektne režissööri- ja monteerijatöö. Ilus
[Kiviõli filmist ma pilti kogemata ei teinud]
“Kirves, mäkketõus ja vigursõit” (22 min, 2009) on Kiviõli atribuudid või Karel Koplimetsa, Taaniel Raudsepa ja Sigrid Viiri dokumentaalfilm depressiivsest Eesti.. Filmi peategelaseks on üks Kiviõli daam, kes võttegruppi nagu Eva Klemets NO-teatri etenduses ringi kärutab: siin on meie Konsum, see on meie tubli Grossi pood, see on meie kõige ilusam maja, see aga meie gümnaasium ja superstaar Dima. Proua viib võttegrupi ka linnapea man kohvitama, kus viimane jääb aga poliitikast vatrama ning helirežissöör asendab tähtsa jutu hajusa vadinaga. Linnapea on muuseas estraadilaulik, meie giid armastab tema muusika peale tantsida. Kokkuvõttes heatahtlik ja pisut napakas film, detsentraliseerumine on võimalik.
Herlet Elvisto “Aken” (15 min, 2007) on aken eesti kunstimaailma “aprillisündmuste” ajal. Autor käib näituselt-näitusele, majast-majja (ka kadunud EKA sööklas) ja küsib liidritelt, mis on kunsti funktsioon? Vastajate seas on Andres Lõo, Raoul Kurvitz, Kaido Ole, Marko Mäetamm, Ene-Liis Semper, Sirje Runge ja teised bossid. Vastused on aforistlikud, vastused on eesti kultuurivaramu. Filmis on huumorit ja tõtakust. Inglise žurnalistid ütleksid tour de forcesäärase minimalistliku energiapommi kohta tour de force. Kaadrid “Uue laine” näituse avamisest Kunstihoones 27. aprillil 2007, on klassikalisteks loodud. Akna taga trambivad K-komandolased, laamendavad tatid, poodnikud paikavad aknaauke, akna ees timmivad Marko Mägi ja teised avamisõllet. Liina Siib ütleb: “Pärast 26. aprilli ei ole eesti kunst enam sama, mis enne.”
Veel näidati filme “Korterimüük” (rež Rait Rosin, 15 min, 2006) ja “Koondatute kunsti keskus” (Anna Škodenko, Margit Säde, Anne-Liis Skogan, 34 min, 2009), millest praegu rääkida ei jõua. Viimase võib hankida Kunstihoonest või Hobusepea galeriist.
reede, juuni 04, 2010
Enn Kunila näitusest
Gregor Tauli aruanne akadeemiale Enn Kunila näituse asjus. Arvustus kirjutatud kusagil märtsis, kohendatud 3. juunil 2010.
*
Kunstihoone näitus Enn Kunila maalikogust on järjekordne terav täiendus Vabaduse väljaku kultuurilukku. 2010. aasta jaanuaris löövad sinikraed kinni makstud revolutsiooni käigus maha valgekrae pea, loetud nädalad hiljem tõuseb üks sarnane pea, rahastab Kunstihoone talgud ning avab näituse, mida hakatakse armastama. Millised magusad narratiivid 22. sajandi ajaloolastele! Kuid hoidun arvustuses näituse ühiskondlikust plaanist kõnelemisest, pakun välja mõned mõtted seoses eksponeeritud maalidega.
Esmalt Kunila rahulikust, konservatiivsest maitsest: eksponeeritud maalikogu kõneleb meestekesksest, traditsioonilisest kunstiajaloost. Jääb mulje, et pigem on otsitud suuri nimesid, mitte alati kunstiteoste sisemisi parameetreid. Kollektsiooni rõhk on maastikutel, nendes avaldub rahvusliku laenguga maalipoeesia. Kunila kogu on tugev ja terviklik oma ohutus, sirgeseljalises eesti loos.
Näitus on jaotatud viieks ajalis-mõtteliseks ruumiks. Suures saalis on eksponeeritud eesti kunsti kuldaeg (üldjoontes 1918-1940). Altarisse on peidetud eesti kunsti kohmetu alateadvus (kodustatavad baltsakslased ning vabariigieelsed eestikeelsed meistrid). Olev Subbi kujundustööst julgen välja lugeda, et Vabaduse väljaku avarate akende alla (tõena päikesevalguse ette) on toodud eesti kunsti kõige hirmsamad päevad. Neljandas saalis leiame kunstnikud, kes jätkasid nõukogude ajal traditsioonilise maalikunsti ülesannete tartulikku lahendamist. Viimane saal on Olev Subbi tagasihoidlik privaatpidu, igati välja teenitud personaalnäitus 80. juubeli puhul.
Kõneldes Enn Kunilo kogu suurkujudest, ei saa me kuidagi mööda Konrad Mäest. Suure saali eraldi seinal on eksponeeritud Mäe nelja krestomaatilist maastikumaali. Üks nendest kahemõõtmelistest lummutistest kannab kummalist oreooli olla Eesti ajaloo kalleim kunstiost. Kuigi ma ei varja oma mõningast iroonilist suhtumist Mäe ebajumalikustamisesse konservatiivse kunstipubliku seas, tõden, Kunilale au andes, et “Naise portree” (1922 - 1924) on minu arvates üks elegantsemaid portreesid eesti kunstis üldse. Seda öeldes mõmisen nagu valge euroopa mees kunagi. Rahakotisisudest rääkides, siis ka “Naise portree” puhul on tegemist miljoniostuga, mis siinses kunstielus pigem pretsedendiks on.
Nii näituse pealkirjas, saatetekstis kui ka pressiinfos kajastub õhin Johann Köleri maali “Itaalia maastik” (1859 – 1862) ümber. Kas olen ma naiivne või vabandab mind Köleri loomingu läbi ja lõhki mittetundmine, kuid olles tutvunud erinevate Köleri albumitega, näinud tema kaasaegsete kolleegide-akadeemikute teoseid või aimates intuitiivselt kunstnike töömeetodeid rännakutel, julgen oletada, et tegemist on pigem eskiisi kui eraldiseisva meistriteosega. Maal on küll elav ja ülioluline tõestus Köleri olemasolust, kuid tema üldloomingu suhtes kaheldava klassikaväärtusega teos. Loodetavasti eksin, kuid tundub, et publikule suurustletakse ning kunstniku suhtes ollakse seejuures tiba ebaaus.
Mulle meeldib Kunila ebakonventsionaalne valik (või on see turu diktsioon?) Ado Vabbe loomingust. Reeglipärase avangardisti asemel esineb siin resigneerunud, kuid tormakas meeleolupiltnik. “Järve kaldal” (1945) on oma võrratult näotute figuuride poolest minu üks selle näituse lemmikuid. Figuuride näolapid on loodud ühe pintslitõmbega, ometi tekib võimas tahtmine nende persoonide tundma õppimiseks lugeda läbi viimnegi kui Lavateri teos. Kultuurilooliselt vaimukas on Amandus Adamsoni “Maastik sillaga” (1928). Adamson valmistas enamiku oma Vabadussõja monumentidest Toskaanas, sel lihtsal põhjusel, et Eestis tollal korralik pronksivalu keskus puudus. See ontlikult maalitud küpsenud maastik kõneleb kihvtiselt kokkukõlamatusest palavikulisuse Itaalia miljöö ja Paldiski ateljee vahel. Itaalias ületöötanud Adamson suri mõned kuud pärast teose maalimist Paldiski ateljees. Kunila Laikmaa teostest sarnaneb Kreutzwaldi portree (“Kaugelt näen ma kodu kasvamas” 1924) Olev Subbi poolt teostatud Kunila enda portreega. (Viimast võiks nimetada kollektsioonisiseseks mütoloogiaks.) Laikmaa “Öine Capri motiiv” (1910) on minu arvates Laikmaa poolt hinnaalanduslik kaasaminek turismifotode ümbermaalimisega. Laikmaa mälestused, sealjuures tema sõnad Capri-vaimustusest, kuuluvad minu meelislektüüri hulka, kuid sellest hoolimata kahtlustan, et ära leierdatud sadamamotiivid (neid sajanditaguseid fotosid Capri vaadetest võib tänaseni Tallinna antikvariaatidest osta) äratasid minusugustes jutupaunikutes juba omal ajal kahtlust.
Kunila kogu näitus on Kunstihoone väärikas kingitus kõikvõimalikule kunstipublikule. Sünnipäevadel vaadatakse ikka ajas tagasi. Vaadatakse ja lõimutakse traditsiooniga.
*
Artikkel on kirjutatud sel talvel koolitööna kunstikriitika seminari raames Harry Liivrannale. Tõe huvides olgu öeldud, et Liivrannale esitatud arvustus oli äkilisem, deklaratiivsem ja naiivsem, viisin nüüd mõned muudatused sisse. Minu väited esimeses arvustuses olid sedavõrd kaalutlematud, et teenisid õppejõult iseloomustuse nagu “plämps” ja soovituse nagu: “Tee endale teene, tee endale kunstiajalugu selgeks.” Ütlen seda mitte etteheitena õppejõu suunas, vaid vastupidi, kogu oma stuudiumi jooksul ei ole ma koolitööde asjus nii konstruktiivset vastukaja saanud. Ei öedud mitte lihtsalt plämps, vaid seletati ka pikalt lahti, mis oli valesti ja kuidas võiks paremini teha. Tänud selle eest.
Pärast põhjalikku kriitikat tekkis mõte arvustus Artishokile pakkuda, pealkirjaga “(Kuidas mitte kirjutada) Enn Kunila näitusest”. Toon välja mõned rängad eksimused oma esialgsest arvustusest, noh, et oleks ka teistel kriitika kallale asujatel, millest alustada.
Esimeses lauses lõin liiga otsese seose Anders Härmi kureeritud näitusel sümboolselt läbi klobitud suvalise valgekrae (kelle ma “lollakaks valgekraeks” nimetasin) ja Enn Kunila vahel. Tahtsin karikeerida paratamatut olukorda, kus valgekrae on ühel päeval must lammas aga järgmisel päevapäästja. Õppejõu arvates mõjus pea maha löömine liiga isiklikult, selles puudus austus. Nõustun.
Ühes lauses kiitsin Enn Kunilat, et tema viimaste aastate suured kunstiostud tekitavad minus usaldust tema kunstikogu suhtes. Minu kontrastiloovaks argumendiks (Kunila kasuks) oli see, et mitmed eesti erakollektsioonid (ei täpsustanud, millised) on loodud 90ndate alguses – “järelikult leivahinnaga ja ebaausalt”. Pillav väide oli õppejõule täiesti vastuvõetamatu, et kuidas ma heast peast kedagi petiseks nimetan. Selliste väidete puhul on vaja Eesti Ekspressi stiilis uurivat žurnalistikat vms. (Minu väide toetus mu silmadele).
Põhjaliku kriitika osaliseks sai minu mõttelend seoses Köleri “Itaalia maastikuga”. Õppejõud teatas, et Köler maalis Itaalias umbes 60 maali ning igal säilinud maalil olevat eesti kunstiajaloos ülioluline koht. H.L tuletas meelde, et ka kunstiajalugu on matemaatika, vihjates Juri Lotmanile, kes ainult tänu ülipõhjalikele ajalooteadmistele (näiteks kus täpselt ja mis kell Puškin esimest korda preili Gontšarovat kohtas) suutis nii häid raamatuid kirjutada. Väide, et “Itaalia maastikuga” lollitatakse publikut, on äärmiselt rumal.
Plämpsiks nimetati ka minu Laikmaa “ülelugemine”. Need Caprid on siiski eesti kunstnike Itaalia maastikest ühed kõige sugestiivsemad, “ära leierdamisest” kõnelemine on retrospektiivne ja oma ajast pimestatud (komatagune lause koosneb minu sõnadest).
Arvustuses heitsin Kunilale ette meeskunstnike eelistamist (et kus on Karin Luts või teised pallaslannad?). Vastuseks sain, et Kunila on Lutsu teoseid aastaid taga ajanud, kuid neid ei ilmu lihtsalt müüki. Teiste pallaslannade maale on samuti vähe leida.
Hetkel rohkem etteheiteid ei meenu. Loodan, et need mõned read äratasid lugejas arutluse selle üle, mida võib-peab-tohib-tuleb-saab eesti kunstis pühaks pidada.
+)
