teisipäev, november 30, 2010

Ebatuba ehk mäng reaalsusega

Rainer Kaasik-Aaslav. Ööliblikas (2010). Autori foto.

Heili Sõrmus kirjutab näitusest Ebatuba
avatud 22.11.2010 ─ 01.12.2010
iga päev 13.00 ─ 19.00
März projektiruumis (Olevimägi 7, Tallinn)

Kunstilise rühmituse OTSE! kolm noort metallikunstnikku Nils Hint, Rainer Kaasik-Aaslav ja Annika Kedelauk mängivad oma esimesel ühisnäitusel erinevate reaalsustega. Olgugi, et tegemist on ehtekunsti näitusega, pole kunstnikud jäänud ainult oma eriala raamidesse, vaid on otsustanud interdistsiplinaarse lähenemise kasuks. Kunstnikud on niisiis loobunud klassikalisest ehtekunsti eksponeerimisest ning kasutavad ehteid kui kunstilise terviku üht väljendusvahendit.





Näituse külastajale avaneb musta põranda ja mööbliga eriskummaline tuba, mis
mõjub veidi võõrastavalt, müstiliselt. Tundub, et ruum on hakanud elama oma elu.
Tugitoolide kohal õhus hõljuvad kummituslikult kaks kaelaehet kui mälestused seal
kunagi istunud inimestest. Olgugi, et rühmituse OTSE! kunstnikud väidavad, et nende eesmärk on luua ilu, tekib töid vaadates soov vaielda. Ehte dekoreeriv funktsioon näib olevat taandunud selle retoorilise või sotsiaalkriitilise potentsiaali ees. Nils Hindi kaelaehe kahvli otsa aetud kuldse makaroniga mõjub kui irooniline kommentaar rikkusele, heale elule ja kapriisile. Teise kaelaehte puhul on kaela ümber käärid, mis seostub seevastu vaesuse, vägivalla ja ahistatusega. Teostel on äärmisel selge ja mõjuv visuaalne vorm ning need moodustavad omavahel kontrastse terviku. Rainer Kaasik-Aaslavi teosed on eksponeeritud avatud ustega kapis, mis jätab tiibaltari mulje. Kapis avaneb teatraalne stseen, mille keskmes on laavakivist ohvrikivi, millest vasemal õhus ripub taies Ööliblikas kui taevast langev ingel. Ehte ingelliku poosi, alasti erootilise naisterahva ning teose pealkirja vahel on konflikt. Eriti irooniline moment tekib siis, kui vaataja pilk liigub Ööliblikalt kompositsiooni kolmandale osale ─ kullasseppade pühakule Püha Eligiusele, kes on oma langetatud pea ning üles tõstetud kätega kui Kristus ristil. Ehe koosneb viiest prossist ja ühest sõrmusest, niisiis on pühaku keha justkui reliikviateks lahti võetav. Püha Eliguse eklektiline keha mõjub haavatavalt. Sarnaselt Nils Hindi töödele on Rainer Kaasik-Aaslavi teoste puhul esiplaanil teatraalne ja irooniline lähenemine. Annika Kedelauki vurrsõrmustel. Otsustusvõimed on samuti teatav müstiline mõõde, kuna need seostuvad valikute
langetamisega. Tinglikult võiks saatust või saatuslikkust nimetada üheks kunstnike
töid ühendavaks niidiks. Annika Kedelauki loodud sõrmuseid eksponeeritakse lauale
asetatud taldrikutel kui omamoodi õhtusööki, mis taaskord viitab oma kummituslikul moel nendele, keda ruumis tegelikult pole. Kunstilise terviku viimaseks, kuid väga oluliseks osaks on seinal asetsev foto, mis vihjab erinevate reaalsuste vahelisele liikumisele. Foto on külastajale justkui teejuht või maakaart, mis annab võtme eksponaatidega suhtlemiseks. Näituse Ebatuba kui ehtekunti väljapaneku teeb eriliseks ruumi- või kehatunde eriline tähtsus, niisiis võib ekspositsiooni käistleda ka kui põnevat immersiivse kunsti näidet.


Voldi lahti / Unfold

reede, november 19, 2010

Kunstikriitika lugemisgrupp nr. 2

Järgmisel kolmapäeval, 24. novembril kell 18.00
MÄRZ projektiruumis (Olevimägi 7)

leiab aset AICA Eesti ja Artishoki algatatud kunstikriitika lugemisgrupp nr 2.

Lugemisgrupi eesmärgiks on valitud tekstidele toetudes arutada erinevate võimaluste üle kaasaegses kunstikriitikas, rääkida kunstikriitika põimumisest erinevate kirjutamisviisidega ning läbi selle ka kunstikriitika positsioonist. Lugemisgrupp on algatus, mis püüab valdkonnaga järjepidevalt tegeleda ning luua vastavasisuline aruteluplatvorm. Lugemisgrupi teemad on avatud ning välja on võimalik pakkuda tekste, sõlmitusi, case studysid jms.

Seekordseks lugemiseks peatükk Boris Groysi raamatust Art Power:

Critical Reflections

Raamatukogudes olemas, elektroonilise variandi saamiseks kirjutage palun
adrenaliina@gmail.com

Kohtumiseni MÄRZis!
marzprojekt.wordpress.com

Voldi lahti / Unfold

neljapäev, november 18, 2010

Uus skulptuur Tartus - Kultuurilaev

Oktoobris püstitati Tartusse kaubamaja kõrvale uus skulptuur - Kultuurilaev. Kaheksast “plangust” koosnev skulptuur kujutab endast laeva, mille tekile saavad tartlased nüüd plakateid riputada. Stonehendge’ilik sõõr on üks osa Küüni tänava uuest kuuest, mida järgnevalt tutvustab Gregor Taul.









Alustuseks Tallinna plakatiseintest



Kui novembri alguses toimus Märzi projektiruumis portreeplakatinäituse raames vestlusring Tallinna plakatitegijate vahel, siis küsiti muu hulgas, kuidas on võimalik, et Ats Parve kogutud plakatid tänavalt tulnuna nii head välja näevad? Ats vastas, et selles pole midagi iseäralikku – enamus Tallinna plakatitest asuvad ju siseruumides, ükski ilm neile seal liiga ei tee. Vähesed kleebivad iseseisvate ürituste plakateid tänavaseintele. Selle tendentsi põhjuseks on minu arvates korporatiivsete/institutsionaalsete reklaamipindade rohkus linnapildis. Üüritava reklaamipinna haare on sedavõrd totaalne, et Tallinna seinad justkui jagunevadki kaheks: 1) need, kus on rahaga kinni makstud reklaampinnad; 2) ülejäänud seinad, mis on nii puhtad, et neile ei julge midagi peale kleepida. Mida kindlam on ametlike reklaamipindade väli, seda lihtsam on kontrollida ka "illegaalide" tegevust. “Valesti” paigutatud peoplakatid konfiskeeritakse kärmelt, isepäised plakatikleepijad kutsutakse korrale. Nõiaring on tinginud iseseisva plakatikunsti üleüldise hambutuse. Kui enamus tegijaid on loobunud seintega mängimisest, siis pole ka üksikutel etturitel mõtet hammasratastega võidelda – tulemuseks üleüldine keegi-ju-niikuinii-kaasa-ei-tule suhtumine. Nii peeretavadki Tallinna plakatid von Krahli, Noku, Kuku, Levika ja Hella Hundi fuajeedes. Ja facebookis. Tallinnas on hetkel vaid kaks enam-vähem toimivat planku - üks von Krahli vastas, teine on Olevimäe läänesein. (Siin lõppeb hala Tallinna üle ja algab sõnavaling Tartu kiituseks).

(armetu plakatigeriljandus Kullassepa-Niguliste nurgal)


Tartu plakatiseinte olukord


Tartus plakatiseinte olukord on eeskujulik. Plakatid levivad nii siseruumides kui õues. Viimastest võiks välja tuua Werneri kõrval asuva värava, Rüütli tänava elektrikapid, Genialistide klubi ja Noti plangud ja Lossi tänava muusikakooli vastasmaja. TÜ raamatukogu juures olev Kitsa tänava maja sein on Muinsuskaitseameti nõudel (või eksin?) hetkel tühi, kuid kattub varem või hiljem jälle plakatitega. Rauga turi nõuab metalsete klmabrite näol akupunktuuri.


(nn Werneri sein)



(Kitsa tänava sein 2007. aastal - hetkel tühi)

Kaks aastat tagasi, kui elasin Tartus ja võtsin osa Pärmivabriku tegemistest, oli rõõmustav näha, kui reipalt vedas alternatiiv.tartu (tänaseks kahjuks seiskunud ettevõtmine, mis oli algselt mõeldud ühendama kümmet alternatiivset Tartu kultuuripinda) tegemisi Linnavalitsus. Ametnike eestkostel värviti üle Pärmivabriku õuel lebanud Draama festivali punased plangud ja tassiti need “permanentsete” plakatiseintena kesklinna. Plakatiseinad olid mõeldud aitama alternatiiv.tartu osalistel üles ehitama ühtset "turundusstrateegiat", kuids eda ei juhtunud. Mingil hetkel maandusid plangud tagasi Pärmivabriku hoovi. Ei teagi, miks. Küllap tassiti puuplangud talve eest ära, sest ju neist kevadeks palju alles poleks jäänud.



(See foto on võetud aadressilt http://picasaweb.google.com/Draama2007/Teatrifestival#5513527117465628050 ja kajastab 2010. aasta Draama festivali. (Olgu öeldud, et 2010. aasta festivalil olid tutt-uued plangud).
http://picasaweb.google.com/Draama2007/Teatrifestival#5513963457285315970 . Sarnased reklaamseinad ilmestasid Tartu linnapilti läbi 2009. aasta suve ja sügise.


Uuenenud Küüni tänav


Kui kevadel hakati renoveerima Tartu rahvarohkeimat kõnniteed, siis leiti, et aeg on küps korraliku plakatiseina rajamiseks. Konkursi järel valiti tulevase plakatiseina autoriks Tartu Kõrgema Kunstikooli skulptuuritudeng Jaanika Kolk. Olgu öeldud, et Jaanika Kolk on Kastani tänava endises trükikojas (nüüdne Noor-Eesti Loomekeskus - vt http://www.nelk.ee ) asuva Paberimuuseumi (vt http://www.paberimuuseum.ee ) üks eestvedajatest, seega võib uskuda, et plakatite eluolu läheb skulptuuri autorile igati korda. Plakatisein telliti südamega asja juures olevalt inimeselt.

Plakatiseinaga seoses rõhutagem, et see skulptuur ei seisa lahus Küüni tänava ülejäänud ümberkujundustest (sest oi-oi kui tihti prantsatavad skulptuurid Eesti linnade tänavapilti nagu õudsed jääpurikad). Plakatiseina laiemaks taustaks on Riia maanteelt Laia tänavani voolav Küüni-Rüütli promenaad. Kahe viimase aastaga on linnaplaneerijad loonud sedavõrd hästi toimiva tänavavoolu, et ma kahtlen, et Emajõgi sellest kunagi üldse toibub. Pean silmas seda, et Küüni-Raekoja-Rüütli tsoon meenutab ja ületab oma aktiivsuse poolest kunagist kobrutavat elu sõdadevahelist Emajõel. Vaene jõgi jääbki sööti. Kohvikute, sööklate ja kaupluste kõrval leidub sel tänavasoolikal pea iga viie sammu järel mõni kosutust pakkuv pink, millel võib südamerahus lösutada, kerjata, lugeda, süüa, Internetis kolada, suudelda ja suitsu pahvida. Sel tänaval on skulptuure, mis hauguvad autode peale, seal on kõrtse ja lokaale, mis toodavad geeniuseid ja fekaale. Kohati toimib Rüütli tänav ka liiga “hästi”, nii et ajab üle kallaste. Näiteks Möku-esine on nädalavahetustel üpris vastik koht. Olgu see õpikunäiteks selle kohta, kuidas kvaliteetne linnaruum võib oma looja vastu pöörduda. Siinkohal tõstan käe püsti ja vibutan kivi, sest olen ka ise seal teiste öörahu häirinud.


Kuid tagasi Küüni tänava algusesse. Hakkate vana kaubamaja juurest jalutama. Vasakule jäävad lillemüüjad, kes tänaseni toimetavad oma tavapäraste hallide laudade taga. Õnneks ei ehitatud nendele viksidele daamidele ümberkorralduste keerises bokse ümber. Pean silmas seda, et Viru tänav Tallinnas oli lookas lillelaudadega palju armsam. Viru tänava “uued” putkad on liiga kioskilikud (soodustades kioskilikku sortimenti!) ning kioskide igavene jama on see, et nad vananevad liiga kiiresti. Kümne aasta pärast on Viru tänava putkad jumala armust väsinud ja ilmetud. Kuigi ja-jah, eks lilled ja nende müüjad tahavad ka soojas olla, kui õues on talv.



(Foto aadressilt http://www.europeade.ee/europeade/tartu/Europeade_tanav__4051.jpg)


Lillemüüjate vastast leiame roostevabast terasest kirjutatud teksti aleksandri (miksipärast on loobutud suurest algustähest). Need tähed on mõeldud rataste parkimiseks. Küünilised inimesed inisevad, et selline rattahoidja pole muud kui ideevargus Rakverelt. Ma ei oleks nii kriitiline. Antud kontekstis pole originaalsus kõige olulisem – loeb praktilisus (ja ratta parkimiseks on head) ja kõnetavus (tänav suhtleb möödujaga – Tere, mina olen Aleksandri). Lisaks "tekstist" rattahoidjatele (selliseid on veel kolm: uueturu, kaubahoovi ja küüni) on Kaubamaja ees nüüd ka ümmargused rattahoidjad. Need "sõõrikud" vahetasid kõikjal Tartus sel aastal välja kandilised ja/või madalad rattahoidjad. Mind, ratturit, ajasid need madalad (esi)rattahoidjad alatasa marru. Nende külge ei ole ülipika trossi puudumisel raami võimalik lukustada ning lukule ligi pääsemiseks tuli alatasa kükitada ja askeldada nagu urus. Tallinnas vohavad sellised lollakad rattahoidjad tänaseni (näiteks on sellised kõik Viru keskuse rattahoidjad). Siinkohal vihje Tallinna asjapulkadele – kui kunagi läheb pealinnas suuremat sorti rattahoidjate tellimiseks, siis kõige nutikam oleks need tellida konkursi raames võimalikult paljudelt erinevatelt kunstnikelt. Suurepärane võimalus rakendada tööle EKA ja TKK noored skulptorid (ning loomulikult ka kõikide teiste erialade tudengeid). Muide, Küüni tänava rattahoidjate kohta veel seda, et ka SEB kontori ette tekkisid ka uued ja pisut veidrad rattahoidjad.










(Foto autoriks Cycle Chic Estonia)


Kultuurilaev


Möödute Kaubamajast ja seal see plakatisein asubki. Plakatiseina asemel oli enne parkla, mis nüüd paarkümmend meetrit taanduma sunniti, ühendamaks omavahel Kaubamaja sissepääsu Küüni tänava äärne pargiga. Minu esimeseks emotsiooniks Kultuurilaeva nähes, oli – oo, Stonehenge, Päikesekummardajate tempel Tartus! Skulptuuri ja Kaubamaja vahele on paigutatud ka kümmekond pinki, millel istusid peaasjalikult rahulolevad vanainimesed, kes minu fotoaparaadile rõõmuga poseerisid. Endal näod päikese või skulptuurigrupi poole suunatud. Hea ruum.







Kultuurilaev on sügavaimas mõttes skulptuur - seda ei aduta ühel kohal seistes. Selle ümber on vaja liikuda, näha teda ühest küljest, nägemata teda teisest küljest. Kaheksast plangust koosnevat Kultuurilaeva katab väljast roostene rauaga, seest aga, kuhu plakatid käivad, puit. Plankude äärtel on kujutatud kuue noore Tartu kultuuritegelase profiile. Kes Tartu hetke kultuurieluga kursis on, tunneb kujutatud ära. See, kes ei tunne, peab minema kohvikusse ning kuulama pealt neid, kes teavad, räägib skulptuuri kohta autor ise..



Jah, parim viis skulptuuriga tutvumiseks, on sellest Küüni tänavat pidi mööda jalutamine. Lähem silm hakkab kõndimise tõttu trikke tegema - erinevate plankude poolikud profiilid jooksevad kokku eelmise ja järgmise profiiliga - tulemuseks väike karusell silmale.




Üks asi mind skulptuuri puhul häirib – ebameeldiv aimdus, et inimesed ei hakka sellele plakateid panema. Kui küsida, miks, siis tundub, et need kümmekond meetrit, mis skulptuur Küüni tänava keskteljest eemale jääb, annavadki vastuse. Plakatisein ei jää inimestele tee peale – eriti veel siis, kui plakatite jaoks on mõeldud skulptuuri sisesein (mis on absurdne mõte ja ma väga loodan, et plakateid hakatakse autori ideest hoolimata kleepima ka välisseintele). Võiks öelda, et autor ülehindas inimeste elementaarset tähelepanuvõimet, kuid samas jälle, kuhu kurat me ometi tormame; jääks, seisaks, vaataks õige natuke?


Nähtamatuks jäämise välistanud see, kui Kultuurilaev oleks asetatud uljalt keset tänavat. Ja kui Piirivalve orkester või Ülikooli sünnipäevalised oleksid skulptuurist paaril korral aastas "üle valgunud", siis oleks see marssiv mass Laeva neil puhul hoolivalt oma kaissu võtnud. Praegune plakatisein asub aga ohtlikult ohutus nurgas, mis taristule (ha!) au andes, on kaine mõistusega linnaplaneerijate poolt täiesti eluterve valik.



Veel Küüni tänavast


Liikudes edasi Raekoja platsi suunas, on plakatiseina visuaalseks jätkuks Küüni tänava pärnade alused pingid (kasutatud on skulptuuri siseseinaga samas võtmes puitu ning välisseina tooniga kattuvaid roostepruunisid pingijalgu) ja prügikastid (samuti roostekarva). Prügikastid on stiilipuhtad ja meeldivad nagu uued prügikastid ikka. Kui nende eest nüüd ainult hoolt kantaks! Ehmataval kombel on Küüni tänavale alles jäetud jälgid reklaamtahvlitest prügijunnid. Saan aru, et linn teenib nende pealt (mingisugus(t)ele firma(de)le laternapostiruumi rentides) tähtsat raha, kuid armuline prügikastihaldur võiks oma inventari eest ka heaperemehelikult hoolt kanda. Nõme lugu, kuidas korporatiivsed reklaamipinnad vaikimisi linna valitsevad.










Kuni Zavoodini on tänavasillutisele punaste kividega maha märgitud keskaegse Tartu hoonestusjooned. Poe tänava nurgal annavad sillutisest välja ulatuvad maakivid teada linnamüüri endisest asukohast. Minu arust on nende maakividega ülepingutatud. Vähemalt nii arvavad minu jalgratas – neist kividest üle sõites on tunne nagu liikleks kruusateel, hakkab kahju kodaratest, kummidest ja lahti logisevatest kruvidest.

Sillutisest leiab veel huvitavat – nii annavad maa sees olevad "tänavalaternad" teada endise kaubahoovi sammaste paigutusest. Lisaks märgivad maasse "graveeritud" ringid endise Kaubahoovi sammaste asukohti ning 36 maasse paigutatud lampi markeerivad jõekääru kunagist asukohta. Muide, kui kedagi huvitab tänavavalgustusega seonduv põhjalikumalt, siis soovitan vaadata järgmist lehekülge: http://www.obs.ee/~tonis/valgus/pildid/ .






*


Kui lõpetuseks tubli töö eest kedagi veel hurjutada, siis noomiksin inimesi, kes katsid pärnade juured sillutisega – põhjendades seda avalike ürituste puhul esineva ruumipuudusega. (!!!). Esimesed pärnad on langenud (vt http://www.tartupostimees.ee/?id=310634 ja http://www.tartupostimees.ee/?id=297202) ning loodus on inimesi hoiatanud, et puid langeb järgnevatel aastatel veel ja veel. Hoidkem päid! Vanaema ütleks: kaabakad.



Seda ka, et on sümptomaatiline, et tänini ei suuda elektrikappide vastu saada ühegi linnaplaneerija käsi.



(See monstrum asub praktiliselt Ülo Õuna "Isa ja poja" külje all. Muide, sarnane plönn on ka Tallinnas Kunstihoone ees)


*

BOONUS

2010. aasta jõuludel lisandub Barclay de Tolly pargi kõrvale soliidne käimla (vt http://www.epl.ee/artikkel/582707. Olles Tallinnas aastaid giidina töötanud, võin kinnitada, et omal ajal hirmus palju maksma läinud Toompea WC (nüüd on neid üle Tallinna juba kümneid) on linnale oma elementaarse funktsionaalsuse näol niisama palju kasu toonud kui mistahes armas kohvik või turismiettevõte.Meenuvad ka Kaur Alttoa Toomemäe ekskursioonid ning see, kuidas ta siis vahutades rääkis, et tema juba 90ndate alguses nõudis Linnavalitsuselt esimese asjana Toomele korraliku väljanägemisega käimla ehitamist. Tsiviliseerimisprotsess või midagi seesugust. Alttoa mõtlemine on Toomemäe kontekstis tänaseni ajast ees.

*

Suvel saab Kultuurilaev endale naabriks avaliku veevõtukoha, mille on oma kuluda ja kirjadega lubanud rajada Tartu Veevärk. Ei mäletagi enam, kas Tartus peale Roosi tänava kaevu selliseid rohkem üldse töökorras ongi?

*

Ja nüüd faktinurk:

* Linnakunstnik Tiit Kaunissaare sõnul tuleb õnnestunud töö puhul kiita linna arhitektuuriteenistust ja arhitekte Tiit Silda ja Tõnis Kimmelit. Viimase järgi on ehitust korraldanud ametnikud mõnd lahendust naljatades kutsunud kimmelduseks. Põhiprojekti koostas Tinter Projekt ning erilahendusi aitas välja mõelda disainibüroo Keha 3. Kultuurilaeva kavandasid Jaanika Kolk ja Bruno Kadak.

* Istutati 10 uut pärna, külvatakse 255 ruutmeetrit muru. Paigaldati seitse kahe meetri pikkust istepinki, 33 meetrit istepinke kaubahoovi platvormile ja 12 istumislavatsit. Endise kino Apollo asukohale tuleb kolme laua äärde seitse istet. Erikujundusega prügikaste sai tänavale 10. Kaubahoovi sammaste asukohti valgustab 36 LED-lampi, jõekääru kunagist asukohta 39 lampi.
(Allikas: http://www.tartupostimees.ee/?id=336688)

*

Jaanika Kolgi kommentaar Tartu Ekspressile:

Mis on Kultuurilaev?



Tartu kaubamaja kõrval puidust isteparvede lähedal hakkab asetsema skulptuur Kultuurilaev. Laeva mõtteks on kanda kultuuriinfot. See koosneb kaheksast seinast, mille vahel asetsevad inimkujudega augud, et inimesed saaksid hõlpsasti laevast sisse-välja kultuuriinfot otsimas käia. Inimkujudeks on konkreetsed Tartuga tihedalt seotud kunstiinimesed. Need erinevate kunstivaldkondade esindajad on edasi antud vaid välise piirjoonega ning jäävad suhteliselt üldistatuks ja anonüümseks. Kuid läbi nende noorte ja ennast tõestanud kunstnike saab Kultuurilaev oma vaimsuse ja tähendusjõu. 

Vastutusrikast kultuurielu aitavad vedada näitleja, luuletaja, muusik, kirjanik, meediakunstnik ja kujutav kunstnik. Kes nad ära tunneb, on kunstieluga rohkem kursis, kes ei tunne, see võib käia ja kuulata Tartu kunstiinimeste seltskonnas nendest lugusid või püüda mõistatada ja otsida ise neid kunstiinimeste seast.

Skulptuur on väljastpoolt metallist, seestpoolt aga kaetud puiduga, et kultuuriinimesed saaksid lihtsalt ja tasuta oma ürituste ja sündmuste reklaami paigutada. Teose üheks eesmärgiks on taaselustada ka plangu ideed, mis meediumina on üha enam kõrvale tõrjutud, kuid mis võib olla kõige tõhusam viis inimesele lähedale jõuda.



(Allikas: http://www.tartuekspress.ee/index.php?page=1&id=169&type=2 )

************





(Fotode autor Gregor Taul, kui just pole teistmoodi märgitud





Voldi lahti / Unfold

esmaspäev, november 15, 2010

KUNSTITÖÖTAJAD, ÜHINEGE!

Seminar kunstitöötajate töötingimustest, sotsiaalsetest garantiidest ja organiseerumismudelitest

Aeg: 19.-20. november 2010
Koht: projektiruum MÄRZ (Olevimäe 7)
Korraldaja: Kaasaegse Kunsti Liidu töögrupp


Seminari eesmärk on vahetada kogemusi, kuidas on (vabakutseliste) kunstitöötajate töötingimuste ja sotsiaalsete turvalisusega seonduv problemaatika reguleeritud erinevates Euroopa riikides ning milline on loomeliitude roll kunstitöötajate sotsiaalsete huvide esindamisel. Arutlusele tulevad küsimused: Kuidas tagada vabakutselisele kunstitöötajatele elementaarsed sotsiaalsed garantiid nagu õigus tervishoiule, reproduktsioonile, pensionile jne. Kuidas tagada kunstitöötajatele võimalus professionaalsest tegevusest elatuda? Milline on loomeliitude roll kultuuri-ja sotsiaalpoliitikate mõjutamisel? Millised võiksid olla loomeliidu kui ametiühingu tegevussuunad?

Seminar toimub inglise keeles. Esimesel päeval tutvustavad kutsutud organisatsioonid ja intsiatiivid oma praktikat ja töömudeleid. Seminari teine päev koosneb töötubadest, mille eesmärgiks on rahvusvaheliste kogemuste valguses välja töötada konkreetseid ettepanekuid ja mudeleid, kuidas tõstatada ja lahendada kunstitöötajate töötingimuste ja sotsiaalsete garantiidega seotud probleeme Eesti kontekstis.

Seminar saab teoks tänu Eesti Kultuurkapitali ja Taani Kultuuri Instituudi toetusele.


Seminari programm:






Friday, November 19
12:45 Introduction
13:00 Maria Chehonadskih – Post-Soviet Precarity: Informal Relations and “Protections of Proximity” in cultural production
14:00 Anna Curcio – Edufactory Collective
15:00 Brian Enevoldsen & Stine Ofelia Kildevang – UKK (Unge Kunstnere og Kunstformidlere, Young Artists and Artworkers)

16:00 Lunch

17:00 Daniela Koweindl – Precarious Working! Precarious Living! – Precarious Fighting?
18:00 Sezgin Boynik & Minna L. Henriksson – Art Networks and Cultural Policies in Post-Yugoslav Spaces
19:00 Vladan Jeremic – Two Case Studies: Association of Visual Artists of Serbia and Other Scene


Saturday, November 20

12:00 Discussion: organizing models of art workers
14:30 Lunch
15:30 Discussion: working conditions of art workers
17:30 Discussion: social security of art workers



Ettekannete lühitutvustused:
Maria Chehonadskih: Post-Soviet Precarity: Informal Relations and “Protections of Proximity” in cultural production
The starting point of this presentation will be an analysis of Post-Soviet situation of precarization after political and social transformations in 1990. Shock therapy and a sharp decrease in production led to massive unemployment that was in no way regulated by the state. This presentation problematizes the first forms of self-enterprises as a new system of nonstandard employment: when unemployed people united into groups and networks or operated independently, hiring others as “day” workers. As a system of labour relations, precarity emerged spontaneously and at the grassroots level, via family ties and friendships, informal relations between former colleagues, and a broad network of mutual assistance and mutual dependence. Broad-based creativity as a means of surviving under new conditions also affected the field of cultural production, which had to be renewed and provided with new institutional foundations. It looks at the mechanisms of informal relations in cultural production and goes through it as a base for working and living conditions. The art community is united according to the principle of “protections of proximity,” the basis of which is not political identification, but territorial and professional community. For a long time, it were not the mechanisms of state regulation that defended people from social risks, but networks of mutual aid and support formed among relatives. This presentation asks about the possibilities to organize cultural workers in Post-Soviet situation, focusing on alternative forms of social protection and strong de-politization processes.

Anna Curcio/edufactory: «What was once the factory is now the university». The edufactory project started off with this apparently straightforward affirmation, not in order to assume it but to question it; to open it, radically rethinking it, towards theoretical and political research. Using con-research as method edufactory inquires university transformations, knowledge production and forms of conflicts on a global scale. It was born in 2006 and at first it was a web based discussion around conflicts and transformations of the university. Today it runs as complex political machine and it includes several branches and activities. The presentation will give an insight to several edufactory activities and processes of transnational organization. Furthermore, Anna will discuss some of the key concepts informing the project – i.e. the hypothesis of cognitive capitalism, con-research and self-education, the production of the common.
Edufactory: www.edu-factory.org

Brian Enevoldsen and Stine Ofelia Kildevang from UKK are going to talk about the organization’s historical background and the specific political context in which the organization was formed, and present an overview of the political system UKK is part of today. They will elaborate on the internal structure of the organization - the distribution of power, decision-making, daily operations, economy etc. - and the internal discussions connected to upholding and maintaining an organization like UKK. They will give insight to current fields of activity and matters of special interest to the UKK, reflecting on the potentials and dynamics connected to this work. They will also touch on the problematics of becoming from an activist movement to an activist organization with actual political influence.
UKK (Unge Kunstnere og Kunstformidlere, Young Artists and Artworkers): www.ukk.dk

Daniela Koweindl/ IG Bildende Kunst: Precarious working! Precarious living! - Precarious fighting?

3.526 Euro is – according to the latest study (2008) – the median net income from art work of a woman artist in Austria – annually! Her median annual entire income (from all sources) is 13.042 Euro. A better, but still not convincing economic status would achieve her male colleagues: 18.833 Euro. 37 % of the artists have to make a living below the poverty level. This figure is five times higher than the figure for people depending on wage labour in general.
Additionally a lack of social security is state of the art: 16% of the artists are missing continuous health insurance, 30% have only fragmentary retirement pension insurance. Since 2009 unemployment insurance is optionally available for self-employed artists - but unaffordable. Artists without an EU/EEA-passport have further more to face racist alien’s acts as well as obstacles in administrative proceedings concerning residence and working permits. These conditions lead to severe restrictions in freedom of movement and freedom of art.
But how to fight against? How to improve the working and living conditions (not only) of artists? It's the daily business of e.g. IG Bildende Kunst, association of visual artists in Austria. Key activities like fights for social rights and for unrestricted mobility usually take place together with other artists associations (mainly within the umbrella organization Council of Culture), other NGOs, activists, … etc. Throughout the last years IG Bildende Kunst was engaged in developing several policy papers and lists of demands, concerning tiny measures as well as fundamental improvements. Whereas demands like „Basic income for everyone!“ or „Freedom of art! And the right to stay for everyone!“ are still far away from implementation, some small steps to improve the social status of artists could be achieved.
As a basic principle IG Bildende Kunst's does not fight (exclusively) for particular interests of (visual) artists, but takes problems in the art sector as initial points and – especially when demanding fundamental improvements – always considers a (more) universalistic perspective. Equal rights for everybody!
IG Bildende Kunst: www.igbildendekunst.at

Sezgin Boynik & Minna L. Henriksson: Art Networks and Cultural Policies in Post-Yugoslav Spaces
During artist-residencies between the years 2005 and 2009 Minna L. Henriksson has made maps about personal and professional relations in the art scenes of Istanbul, Zagreb, Ljubljana, Belgrade and Helsinki. She will present this series of works, which are subjective artistic researches based on unofficial information, but bring visible power positions, corruption and conquest of liberal cultural politics over the leftist. 
Relating to this series of works, and using the map of Zagreb as a case-study, Sezgin Boynik draws theoretical conclusions on the relation between art collectives, art networks and cultural policies in post-Yugoslavian condition. He is analyzing three aspects of cultural policy of collective art, namely the managerial, nationalist and representational aspects. 


Vladan Jeremic: During the Socialist Federal Republic of Yugoslavia structure of artists union was very developed and defined by the system of self-management and state bureaucracy. Each artists could have a status of co-called "independent free artists" with the possibility to get health care, studios, flats, insurance and pension, all given by the state. During the process of disintegration of Yugoslavia, the neoliberal reforms and the hard economical transition have transformed completely almost all official institutions into agencies or capitalist companies. Amazingly some of the artist unions have survived until today. Such an example is the huge Association of Visual Artists of Serbia (http://www.ulus-art.org/) with more than 2000 members that still kept almost all benefits from the former socialist system. One completely different example is a recently established platform of Belgrade independent cultural scene called The Other Scene (http://www.drugascena.org/node/2). The Other Scene gathers organizations, groups, and individuals involved in the improvement of legal and infrastructural status of the independent scene; redistribution of public spaces; increasing transparency of operational mechanisms and protocols of responsible institutions in arts and culture; as well as presence of the independent scene in media and public space. Strategies of the Other Scene in the field of cultural policies are: integration of the independent scene “bottom-up” (self-organization of actors), increasing of its visibility, dialogue/pressure on the responsible institutions and internal coordination of activities. In the presentation those two different models of organizations (ULUS and The Other Scene), will be critically presented and both models discussed with all their advantages and disadvantages and functions in local and in European context.


Esinejate lühitutvustused:

Sezgin Boynik (Helsinki) is a sociologist and writer. He is currently working on his Phd in Jyvaskyla University, Cultural Policy department on cultural politics of alternative cinema production in Socialist Yugoslavia during sixties and seventies. Previously he has published on Situationist International, History of Punk and on connections of nationalism and contemporary art.

Maria Chehonadskih (Moscow) is a theorist and curator. She is the editor of Khudozhestvennyi zhurnal/Moscow Art Magazine and member of initiative group «May Congress». She researches problems of precarity and cultural production.

Anna Curcio (Bologna) is a founding member of the edu-factory collective, political activist and independent researcher. She received her PhD in Sociology at the University of Calabria in 2005 and a Postdoctoral degree at the Franklin Humanities Institute, Duke University in 2009. She mainly works on social movements and labour struggles within the framework of post-Operaist debate. Her articles and book chapters have been published in Italian and international publications. She authored La paura dei Movimenti. Evento e genealogia di una mobilitazione (Rubbettino 2006) and co-authored Precariopoli. Parole e pratiche delle nuove lotte sul lavoro (manifestolibri 2005). Recently she co-edited The Common and the Forms of the Commune, a special issue of the journal Rethinking Marxism (22:3, 2010). She is a member of the UniNomade project and contributes to the newspaper il manifesto.

Brian Enevoldsen (Copenhagen) is vice president of UKK, the Danish union for artists and art workers. He has been a member of UKK since 2003 and active in the board since May 2010. He graduated from Funen Art Academy in 2007. In his art practice he often works with photography as an object of investigation. He is concerned with displacing imagery and other resevoirs of information by inserting them into other systems of representation and applying them as illustrative symptoms of the culture we inhabit.

Minna L. Henriksson (Helsinki) is a visual artist whose work is based on research. She is interested in recording and analyzing the hidden and obvious ideological sets and power structures in contemporary societies. She is currently based in Helsinki. In recent years she has been exhibiting and participating in artist-in-residency programs in southeastern Europe, and has lived in Istanbul.

Vladan Jeremic (Belgrade) is an artist, activist and keen observer of the art system and the relations between culture and politics. He holds M.A. in Arts, graduated Interdisciplinary Master’s Studies at the University of Arts Belgrade. Since 2002 he works together with Rena
Rädle as artistic couple. They are founders of Biro Beograd, an independent association that gives platform for critical practices that step beyond conventional forms of art, cultural and social research or activism in Serbia and in international context. Rädle& Jeremic are also active in the context of human rights, Roma and LGBT issues. They have exhibited solo exhibitions in Trondheim, Belgrade, Paris, Hamburg and Novi Sad. Recent solo exhibition under the title Psychogeographical Research was realised at the Museum of Contemporary Art Vojvodina in Serbia.
http://www.modukit.com/raedle-jeremic/
http://birobeograd.info

Stine Ofelia Kildevang (Copenhagen) is one of the two vice presidents in UKK, the Danish union for artists and art workers. She has been a passive member since 2003 and active in the board since May 2010. She received her MFA degree from Malmö Art Academy in 2009 and BA in Social Anthropology from the University of Copenhagen in 2000. She works conceptually in any media around questions concerning the human condition. www.stineofeliak.com

Daniela Koweindl is spokesperson of IG Bildende Kunst (visual artists' association: www.igbildendekunst.at). She is member of the editorial board of Kulturrisse (magazine for cultural policies: www.kulturisse.at). Once in a while she works as freelance journalist and project manager. Her key activities focus on cultural policies, social rights, anti-racism - equal rights for everybody!




Kontakt:
Airi Triisberg
56565953




Voldi lahti / Unfold

laupäev, november 06, 2010

Räägime plakatitest

Oktoobris toimus Märzis portreeplakatinäitus, mille raames leidis aset ka vestlusõhtu Tallinna plakatite teemal. Siinkohal avaldame vestluse helisalvestuse (tänud Jarmo Kaugele diktofoni eest!) ning huvilised saavad vaadata ka pilte näitusest. Fotode autoriks on plakatikogu omanik Ats Parve.








Olgu öeldud, et juturõngas osalesid Uku Kristjan Küttis, Rene (BFTV), Tõnis Hiiesalu, Helene Vetik, Ats Parve, Gregor Taul, Margus Tamm, Madis Ligema, Marko Kekišev, Elina Kasesalu ja Martin Rünk. Käsitlemist leidsid teemad nagu plakatikunstnike anonüümsus, Tallinna (võimalikud) plakatiseinad, viimaste aastate "ühisnimetajad" plakatikunstis, plakat versus flaier versus arvutivõrk ja millised veel - kuulake fonogrammilt.










Vastukaja teretulnud!

*

Noh, ma siis kajan kohe ise. Näiteks leiti publiku seast pärast vestlusringi, et kõnelejate jutt oli liiga optimistlik või vaadati kõige olulisematest probleemidest lihtsalt üle. Üheks selliseks probleemiks olevat korraliku siiditrükikoja puudumine Tallinnas, ilma milleta ühes linnas plakatikunstist õigupoolest rääkida ei saagi (ei oska kommenteerida, kuidas hetkel SSSprindiga lood on; uurin järele ja värskendan siis postitust). Siiditrükiplakateid aastas küll mõned (sic!) tehakse, puu- või linoollõigetest, kivitrükkidest ja monotüüpiatest Tallinna seintel võime ainult und näha. Vastavate võimaluste puududes (siingi pean nentima, et ma liiga täpselt ei tea, mil määral pöösevad näiteks EKA graafikakojale ligi kohalikud plakatikunstnikud) lähevad plakatitalendid raisku ja linn mattub aina enam ühekülgsesse arvutiekraaniplakatisse. Nii võiks tõesti öelda, et traditsioonilises tähenduses puuduvad Tallinnas plakatikunstnikud, on aga kamalaga inimesi, kes orienteeruvad väga hästi pilditöötlusprogrammides.

Ma loodan, et lugeja jaoks ei märgista lõiguline argument ainult vanamoodsust/romantilisust/minevikuihalust/või-muud-säärast, vaid annab teada, et plakatikunstis on kehvad lood.

Sõnavõtu lõpetuseks tervitaksin Polymeri, Krilli, Kosmosepuhvetit ja joonistuspatja nutjaid-naerjaid.


*

Siit üleskutse - kui kohtate linnas vaimuvaest või lihtsalt inetut plakatit, siis tirige see maha või pildistage üles ja laadige häbiposti.

*


Aga tagasi fotode juurde. (Aususe huvides olgu öeldud, et tegin blogspoti nõudmisi arvestades Atsi 9-megabaidised andmekogumid neli korda väiksemateks). Seda ka, et kui tahate fotosid suuremalt vaadata, siis on hõlpsam need avada uues aknas või kaardis, muidu satute pildilt tagasi tulles artikli algusesse.



















G.T







Voldi lahti / Unfold

teisipäev, november 02, 2010

Kunstikriitika lugemisgrupp alustab!

Sel kolmapäeval, 03. novembril kell 18.00
MÄRZ projektiruumis (Olevimägi 7)

alustab AICA Eesti ja Artishoki algatusel kunstikriitika lugemisgrupp. Lugemisgrupi eesmärgiks on valitud tekstidele toetudes arutada erinevate võimaluste üle kaasaegses kunstikriitikas, rääkida kunstikriitika põimumisest erinevate kirjutamisviisidega ning läbi selle ka kunstikriitika positsioonist. Lugemisgrupp on algatus, mis püüab valdkonnaga järjepidevalt tegeleda ning luua aruteluplatvorm. Lugemisgrupi teemad on avatud ning välja on võimalik pakkuda tekste, sõlmitusi, case studysid jms.

Esimesel kohtumisel arutatakse äsja särava kunstikirjutuse eest Clark Prize`iga pärjatud Hal Fosteri sissejuhatavat teksti raamatust "Return of the Real":
http://books.google.com/books?hl=en&lr=&id=Yl9oCT0fTVQC&oi=fnd&pg=PP11&dq=hal+foster&ots=EU86HbuSB_&sig=p4ENDAuml_hgh_hbKy9VDG-nzNc#v=onepage&q&f=false

Raamat füüsilisel kujul olemas nii EKA, TLÜ kui EKM raamatukogudes.

Ja täiendavalt ajakirja October 100. numbris ilmunud kunstikriitika teemaline ümarlaud aastast 2001, kus osalesid George Baker, Rosalind Krauss, Benjamin Buchloh, Andrea Fraser, David Joselit, James Meyer, Robert Storr, Hal Foster, John Miller ja Helen Molesworth.
Selle teksti saab virtuaalsel kujul kätte, kui kirjutada adrenaliina@gmail.com


Olete oodatud,
kohtumiseni MÄRZis!
marzprojekt.wordpress.com

Voldi lahti / Unfold