Kättemaks ja kinky

Kunstihoones äsja lõppenud "Kättemaks" tundus mulle esmakordsel külastusel ühe selle aasta julgema ja vallatuma kaasaegse kunsti ülevaatena. Teistkordsel vaatamisel ma hakkasin kahtlema. Äkki varjab siin taga ikkagi kutse mõistlikkusele. Äkki on selle tagasitegemise mustreid ja nupagadilikke trikke vaatleva näituse varjatud eesmärgiks ikkagi soov ühiskonda manitseda. Kaasaegse kunsti temaatilised ülevaated, mis on selgelt instrumentalistlikud, juba kuraatoritekstis konkreetse maailmaparandusliku eesmärgiga, tekitavad minus kui vaatajas tunde, et ma olen tobu, kellele sisendatakse järjekindlalt üht ja sama mõtet: kõigepealt kuraatoritekst kui teooria ja seejärel kunstiteosed kui praktika. Vaatajat sellistel näitustel sageli ei sünni, sest aktiivne vastuvõtt murtakse eos, ridade vahelt lugema või kriitilist vastupanu osutama noor tarbimiskultuur aga ei õpeta. Seetõttu meeldivad mulle ambivalentsed kuraatoritekstid. Mulle meeldivad näitused, mis eeldavad aktiivset vaatajat. Liisa Kaljula vaatleb retseptsiooniesteetika ja instrumentalismi vahekordi Kirke Kangro kureeritud näitusel "Kättemaks".




Ei, kuraatoritekstile pole midagi ette heita, ilus ja ambivalentne. Shakespearlik. Maailm ilma kättemaksuta oleks teistsugune. Mitte parem. Kättemaksuta oleks meil teistsugune ajalugu, teistsugune kirjandus, isegi teistsugune arhitektuur. Kuid ka maailmas kättemaksuga on meil kultuur. Lihtsalt teistsugune. (Kuigi seal, kus sisse tulevad loogikud, kes on välja dedutseerinud, et kättemaks per se on arutlusviga, läheb asi hetkeks kriitiliseks.)

Kristof Kintera halvaendeliselt praksatav ja liigahtav prügikott "I am Sick of it All" peaks vaatajas tekitama füüsiliselt ebameeldiva tunde. Süümepiinad planeedi päästmisel ei toimi - kilekotisaared Vaikses ookeanis on eurooplase jaoks liiga abstraktne probleem - seega on tarvis pavlovi refleksi, milles tarbimine vajutaks sisse abjektsiooni nupu. Anthony Burgessi "Kellavärgiga apelsini" peategelane Alex rehabiliteeritakse ühiskonnale nii, et iga kord, kui ta mõtleb ultravägivaldse mõtte, on ta programmeeritud tundma iiveldust, sest ta ei saa mõistusega aru, et ultravägivald võib ühiskonnale olla probleem. Meie, iga kord, kui me viime kotitäie prügi välja, võiksime Kintera arvates tunda iiveldust, sest me ei suuda hoomata, et keskmise Lääne inimese tarbimine võib planeedile olla probleem. Kõik on õige. Kuid Kintera teos on üsna puhas näide instrumentalistlikust tarbimiskriitilisest kunstist.

Jaanus Samma "Mürk" tegeleb kättemaksuga kingituse vormis, see on arseenikuga mürgitatud ehe, armukink kallimalt kallimale. Läinud nädalal toimunud näituse vestlusringis võrdles Hasso Krull kättemaksu loogikat kingituse loogikaga, viidates sellele, et mõlemad tekitavad arhailises ühiskonnas aheljaid struktuure, et ühtviisi ei saa vastamata jätta ei kingituse ega kahju tegijale. Krull mainis ka sedasama mudelit armusuhetes, kus teineteist püütakse helluses üle trumbata. Samma töö tegeleb selle mündi teise poolega, teineteise üle trumpamisega tagasi tegemises. Ja see on väga sammalik, olla apriori ambivalentne, rafineeritult paheline, süngelt glamuurne. Retseptsiooniesteetika põhitees on, et kunstiteosele ei saa olla üht kindlat ette määratud reaktsiooni, kuna ta ei ole iseeneses tervik, vaid alles vaataja teadvuses vormuv gestalt. Ameerika retseptsiooniesteetikud on lugeja vastuvõttu uurinud just delikaatseid teemasid nagu enesetapp, narkootiumid, surm perekonnas, laste ahistamine käsitlevate teoste kaudu. On muidugi selge, et moraalselt ambivalentsed teosed tekitavad ka kõige vastuolulisemaid reaktsioone ja on retseptsiooniesteetikutele seega tänuväärne uurimismaterjal. Ent kahtlemata oleks neile seda ka Samma teos.

Postkolonialismi klassikuid Frantz Fanon kirjutas kuuekümnendatel irooniliselt "se blanchir ou disparaitre" - "muutuda valgeks või kaduda". Andrus Lauringsoni "Rongkäik" juhib hästi selle mõtte potentsiaalse mitmetähenduslikkuse juurde: koloniseerimine pole kunagi ühepoolne, kui üks kultuur teist ahistab või tema suhtes üleolekut näitab, siis peab ta olema valmis selleks, et teda ahistatakse vastu. Kultuure võib selles osas vaadelda antropomorfsetena, et nad suhtlevad omavahel, ilma et oleksime sellest kultuuri kandjatena alati teadlikud. Lennukite kaaperdamine ja autopommid Pariisi eeslinnades on vaid väike veepealne osa postkoloniaalsest vastulainest Lääne kultuurile, samas kui kultuurilise hübriidistumise mastaapidest oleme alles tasapisi teadlikuks saamas. Aga nii palju Fanonist, mulle meeldib Lauringsoni teoste napisõnaline vorm ja läbimõeldud ökonoomsus.






Veelkord Fanonist. Fanon oma viimases ja kõige radikaalsemas teoses "Maailma neetud" (1961) analüüsib koloniseeritute psühholoogiat ja väidab, et vägivald on ainus viis, kuidas koloniaalvägivalla all kannatanud saavad oma eneseväärikuse taastada. Paljud hilisemad empiiriumide uurijad on aga toonud välja, et tegelikkuses on otsene vägivald meetmena pigem harv ja igapäevaselt käigus olevate vastupanuvormide galerii hulka mitmekesisem. Ka naer, iroonia, karikatuur, kiusamine on vastupanuvormid ja terve suur sektsioon "Kättemaksu" näitusest tegeles siinkirjutaja arvates just selliste vastupanuvormidega. Teatavaid ühiskonnagruppe karikeerivat kunsti on Eestis viimasel ajal päris palju, olgu siis tegu rahvuslaste karikeerimise, jõmmikultuuri naeruvääristamise või poliitsatiiriga. Näiteks Rasmus Merivoo "Tulnukas" - miks see paari aasta tagune film paljudele meist nii väga korda läks? Sest ta pakkus intellektuaalset satisfikatsiooni vastukaaluks hirmutavale toorele jõule ja ühiskonnale vastuvõetavat sallimatuse sublimatsiooni. Taavi Piibemanni fotoseeria "Are You Talkin` to Me?" karikeerib lähedasel moel marurahvuslikku ättituudi. See ei ole niivõrd moraliseeriv teos kuivõrd kohmetust tekitav kohtumine võõraga, nii nagu "Taksojuhi" Robert de Niro, kes küsib peegli ees endalt "Kas sa räägid minuga?", on sel hetkel, kui ta avastab, et ta võib mõjuda ähvardavalt, veel helge poiss, kes tahab ennekõike blondi tüdrukuga kohtama minna. Toomas Thetloffi "Ideaalmaastik" leidis sel näitusel - EKKM-i minimalistlik "Next to Nothing" ei toonud selle töö tähendust nii hästi välja - endale sobiva koha ja konteksti. Kaotada Venemaa maailmakaardilt on ulakas postkolonialistlik vemp, mille tõsidus on küsimus omaette. Kas pilt on kuritegu? Või on pilt mäng? Kas taanlased said õiglase viha osaliseks oma Muhamedi sarži eest? Toomas Thetloff ujutab üle Venemaa, Rene Reinumäe pistab põlema Vabaduse risti, Mare Mikof katab kinni kulturnikute poolt ära põlatud uusarhitektuuri ja Marco Laimre kõrvutab vabadusristi haakristiga. Kas pilt on kuritegu? Või on pilt mäng? Kas kunst on päris? Või on kunst mängult? Ka Johnsonite laevaremonditehase tööliste kättemaks omanikele - maasturile soditud "M...n" - kuulub selle näituse pearulike vempude sektsiooni, kus kättemaks on ennekõike psühholoogiline vastupanuvorm ja vemp parim ja vägivallatum viis satisfikatsiooniks.



Kanadalase Michel de Broni tossav jalgratas pani mõtlema sellele, et isegi kui me elame täna kõikide kaasaegse elu poolt pakutavate võimaluste kohaselt säästlikult, oleme me looduse suhtes ikkagi lootusetud kaabakad. Prügi sorteerimine rahustab eurooplase südametunnistust, ent uurimused näitavad, et kui terve maailm elaks nii, nagu keskmine eurooplane praegu, võtaksime me planeedilt kordades rohkem, kui ta suudab taastoota.

Ka lätlase Armands Zelchsi töö kategoriseerub vembuks: liumägi, mille lõbus liug lõpeb ootamatult äkki ja valusalt vastu serva põrgates. Ja pahatahtlikkust on siin niisama palju või vähe kui trikke tegevas rohelises karus Priit Pärna ja Svetlana Saksa multifilmis "Ja teeb trikke". Roheline karu on kinky. Tema vallatus pole pahatahtlik, kuid läheb õige pisut üle käte ja pahandab tõsiseid ja asjade sätitud korda armastavaid metsloomi. Sarnaselt kinky oli Toomas Thetloffi Pariisis skandaali saatel maha võetud "Ettevaatust aste".



Marko Mäetamm on lõpuks saanud selle, mida ta on soovinud - et tema kunsti ei peetaks rõõmsaks, humoorikaks, lahedaks. Talle pakutakse ainsa kunstnikuna autorisaali näitusel "Kättemaks". Kuigi ma pole kindel, kas me Mäetamme ikka veel päriselt mõistame, oleme me lõpuks leppinud sellega, et ta pole päikesepoiss, ja kui Mäetamme strukturalistlik koduvägivald (igal taldrikul on keegi neljaliikmelisest perest tapetud ja söödud) on kättemaks, siis on see kättemaks sellele, mis paljusid meist igapeävaselt konstitueerib, see on kodanlikule elukorrale, viktoriaanlikele pereväärtustele ja heteroseksuaalsele maatriksile.

Anssi Kasitonni on ilmselt soome huumori austajatele tuttav kunstnik. Kuigi tema tööde seos kättemaksu temaatikaga antud näitusel jäi siinkirjutaja jaoks pigem õrnaks. Damien Hirsti teemantpealuu kassikullast paroodia kui provintsi kättemaks metropolile - ärge arvake, et te võite meid oma võltsteemantitega ära osta, küll me juba teame, millegu tegu - hea küll, arvestades, et Kiasmas oli hiljuti suur YBA näitus ja et YBA on fenomen, millele ka siin on pikalt alt üles vaadatud. Nii nagu allutatu allutaja aadressil, on provints võimeline suurepäraseks paroodiaks metropoli aadressil. Näiteks Merle Karusoo lavastatud Draamateatri sünnipäevatüki "Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia" baltisakslased, keda oli kujutaud valge puuderdatud koost pudeneva efemeeriana, kes ei suutnud enam ei süüa, ei kõneleda, rääkimata paari heitmisest.

Messikissa

Gustavo Artigase interaktiivset kättemaksu võimaldav teos: õienda virtuaalselt arved rahvusega, kellega sul arved õiendada on, soomlastega, sakslastega, brittidega, ja ela edasi vennalikult. Artigase töö on teraapilise videomängu vormis instrumnetalistlik kunst.

Ka Liina Siibi teos tegeles kättemaksukohtadega armastuses. Kuigi Siibi töödes on esteetika ja instrumentalismi suhted peidetud, mõjus antud installatsioon näituse kõige eraldatumas nurgas siiski eleegilise järelehüüde ja küsimisena õigluse järele.

Näituse vestlusringis viitasid nii Jüri Lipping kui Roomet Jakapi sellele, kuidas kättemaksujumalannadest erünnustest said demokraatia tekkides leebed ja heatahtlikud eumeniidid. Ehk et üks riigi funktsioone on omakohtu asendamine seadustega, kaose asendamine korraga. Kuid ühiskond on arenev nähtus ja seaduseloome jääb sageli hiljaks seal, kus tegelikult liiga tehakse. Heidrun Holzfeindi töö on montaaž erinevatest peavoolufilmidest välja lõigatud klippidest, kus naisi on kujutatud maskuliinsete kättemaksuinglitena, kes tulistavad andeks paluvaid mehi, kaklevad, võitlevad oma õiguste eest. Feminism on oma ajaloolises arengus tegelenud palju fanonilikus mõttes tagasi tegemisega, just oma algkümnenditel, mil oldi suures osas hõivatud just meeste ajaloolise domineerimise välja toomisega. Holzfeindi videos muutuvad heatahtlikud ja leebed eumeniidid kohutavateks erünnusteks ja seadustest saab jälle omakohus. Ühiskond on orgaaniline ja muutuv ja ükski tasakaaluhetk ei jää igavesti kestma, isegi kui me oleme ratsionaalsed, humanistlikud, valgustatud olendid.

Kui Lääne loogikud on välja arvestanud, et kättemaks on arutlusviga, ütleb suure osa oma elust Alžeerias elanud ja maa vabadusvõitluses osalenud Fanon pigem, et vägivald on arutlusviga. Vägivald tekitab alati vägivalda. Ja iga kord on kraadi võrra kangem. Ja varsti ei tea enam keegi, kes alustas, Iisrael või palestiinasled, ameeriklased või Taliban, Pronkssõdur või Vabaduse rist. Kättemaks on psühholoogiline maatriks, millest ei saa välja, saab välja ainult teist põske ette pöörates, aga läänelikus individualismis puudub meil enamasti selleks refleks. Miks üldse küsida instrumentalismi ja retseptsiooniesteetika vahekordade järele antud temaatika puhul? Miks mitte lihtsalt taunida kättemaksuga maailma? Võib taunida. Peab taunima. Aga kunst ei saa kunagi olla varjamatult instrumentalistlik, ühetähenduslik. Kuigi on täiesti mõistetav, et kiusatus tegeleda ühiskonna valupunktidega kunsti kaudu on suur, sest kunst on sugestiivne meedium, jah, kunsti kaudu saab maailma muuta, tekst, mis ei genereeri lõputul hulgal tähendusi, ei ole Juri Lotmani autoriteedile toetudes enam kunst, vaid juba midagi muud.

"Kättemaksu" külalisteraamatus näib näitus laias laastus olevat tekitanud kahesuguseid reaktsioone: lahe, tänks ja reservatsiooniga, pidades negativistlikku teemapüstitust loomuvastaseks, valeks, vaatajalt midagi ära võtvaks. Seega noorema põlvkonna jaoks vist pigem action filmi laadne lahe kogemus, mis libiseb läbi teadvuse sügavamaid psüühilisi jälgi jätmata, vanema põlvkonna jaoks vist pigem vale, loomuvastane, soovida vaatajale kahemõttelist kogemust, sest kultuur peab olema heatahtlik. Ent siinkirjutaja jaoks oli Kunstihoone "Kättemaks" kokkuvõttes julgemaid, vajalikumaid, aga ka kinkymaid kaasaegse kunsti ülevaateid sel aastal.

Liisa Kaljula