Kas ühtegi Eesti teatrit saab visuaalselt brändida ehk plakatistide Vapra Pesukaru ja Lendava Rohelise Jänese otsingud ja pankrotid

Tõnu Kaalep:

Osa A. Reaalsus

Teatri brändimise vastu on reeglina lavastajad ja teatrikunstnikud, kes kujutavad ette, et nende tehtav on kordumatu. Et graafiline visuaal on tähtsusetu – ja samas peab kõik olema unikaalne, firmastiili kujundamine teatrile oleks kuritegu, iga lavastus on eraldi teos.
Ongi kordumatu, kuid sel on raamid. Teater on firma nagu iga teine, mis parata. Ta toodab midagi, vahel paremalt, vahel halvemalt, vahel täiesti mõttetult. Küsimus on raamide loomises.
Kuidas me, disainerid, esindame seda, mida lavastajad, näitlejad ja kunstnikud loovad?
Me teeme mõttetu kommertsliku käki, sest marketingiosakond ütleb, et plakati peal peab olema Ita Ever. Või Ain Lutsepp. Staarid. Müüvad staarid, jah.
Aga kas see räägib teatrist päriselt? See on ju ainult müügijutt? Ilusad pildid lemmiknäitlejaist, aga kas enam? Me ju teame, et nad on seal, on elus, näitlevad suurepäraselt jne.
Mis seos on grupiportreel tegeliku tükiga? Ei mingi. Labane reklaamiklišee. Tühjus. Ajulagedus. Mittesisseminek tegelikkusesse. Näitlejate lõustad halvasti photoshopituna pruunil taustal.


Osa B. Alternatiiv. Rünnak

Lavale tuleb kõigepealt Lendav Roheline Jänes. Läheb tööle ühte heasse teatrisse.
Kõik on algul ilus. Hea kabinet, toredad inimesed. Pikapeale hakkab Jänes aru saama kaosest, mis valitseb. Keegi ei tea, mis toimub. Keegi ei tea. Kes teatrit juhib, kas direktor, pealavastaja, peakunstnik või kes, või marketingijuht? Kas on idee või ei? Kas disainer on lihtsalt kõrvaline palgatööline või siiski looja, nagu suur osa teatris töötajaist?
Jänes muutub lootusetuks, püüab aru saada, aga ei saa. Töö ei edene, iga hetk tuleb tuppa mõni tüüp, kes ütleb, et see või teine on kaabakas, ära kuula teda. Jänes lahkub tüliga, kuna koostöö ei funksi. Ta järelkäija peab vastu täpselt sama kaua, ja lahkub ka.


Osa C. Fail again, fail better /Samuel Beckett/

Lavale tuleb Vapper Pesukaru. Koos Jänesega ja omaette on nad kujundanud umbes 150 raamatut ja muid asju. Nad lähevad ühte teatrisse ja löövad jala ukse vahele ja ütlevad direktorile, pealavastajale ja peakunstnikule, et sorry, teatri visuaal on väljakannatamult sitt.
Julmutsemine & roppus, muidugi. Nad teevad terve hooaja kõik plakatid ja põhja muule graafikale.
Ootavad tüüpiliselt nädal otsa vastust marketingikoosoleku otsusele, mis on reeglina ei. Teevad siis umbes 15 versiooni mõnest plakatist juurde. Ägavad, nähes ei tea kelle tehtud reklaame ajalehtedes.
Raamjoonega ja varjuga kirjad, vaat nüüd ma, disainiõppejõud, võiks ropendada. Keegi ei tea, mis edasi saab.
Mingeid teateid ei tule, peale ühe pesukaru ja jänest fännava korrespondendi vihje, et sealmajas arvatakse, et me nende arvates oleme liiga julmad teatri vastu. Me pole seda, me armastame seda maja ja seal tehtavat, see on meie koduteater, meie ühine noorpõlv.
Me oleme profid, ma julgen nii väita kahe u 20aastase karjääriga graafilise disaineri kohta, miks ühes väikses Eesti linnas ikka siuke jama valitseb, seal linnas pole meie tasemel tegijaid, nii ülbe, kui see ka kõlab – no üks on küll veel siiski nüüd õnneks kodulinnas tagasi.
Ma olen disaineri eetikast aastaid rääkind koolides, on asju, kust ei tohi taganeda, põhimõtteliselt.
Niipalju siis kultuuriplakatist kui visuaalse brändingu osast. 10 parima valimine Haapsalu näituseks oli hea idee ja kultuuriplakat elab kõigele vaatamata üha paremini, aga kohati tahaks ikkagi meenutada papa Jannseni munade peal käimise mõtet. Ja teada ja hoiatada, et kultuuriasutused on korraga parimad ja samas hulleimad kliendid plakatisti jaoks.


Tekst põhineb hoogsat poleemikat tekitanud ettekandel Haapsalu graafilise disaini festivalil, algvariandi kaasautoriks on disainer Margit Randmäe.