Diagnostika ja Artishok 5. Tribuut Maarin Mürgile

Laupäeval jagati Pärnu Endla teatris seekordseid Kulka preemiaid. Artishok soovib õnne Raoul Kurvitsale, Mare Kelpmanile, Marko Kekiševile, Maria Arusoole ja Marge Monkole, aga mis seal salata, eriti Maarin Mürgile, kes naases kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemiaga laiapõhjalise ja diskussioonirikka "Kunstikriitika päev 1: diagnostika" korraldamise eest projektiruumis März ning omaalgatusliku kunstiblogi Artishok viienda tegevusaastani väljaviimise eest!

14. novembril 2011 März projektiruumis toimunud kunstikriitika päeva diskussioonid on järelkuulatavad Klassikaraadio arhiivis.
Alljärgnev Artishok TV erisaade toob teieni sündmuspaigal viibinud Indrek Grigori subjektiivse pilgu päeva tähthetkedest.

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Kummastav Diane Arbus

Annika Tootsi mõtteid ja märkmeid Diane Arbuse retrospektiivilt Pariisis

Diane Arbus. Susan Sontag pojaga (foto pärit siit)

Viienda veebruarini on Pariisis Jeu de Paume’i nimelises kaasaegse kunsti muuseumis avatud Ameerika fotograafi Diane Arbuse retrospektiiv. Arbus sai kuulsaks 20. sajandi keskpaiga New Yorgis ebaharilike inimtüüpide must-valges ruutformaadis portreteerimisega. Tegemist on esimese Arbuse retrospektiiviga Prantsusmaal. Enamasti teatakse teda kui “friikide pildistajat” ja seda publik sellelt näituselt peamiselt ootaski. Väljapaneku rohkem kui 200 foto seas olid kõik Arbuse ikoonilised tööd nagu “Identsed kaksikud” (1967), “Laps käsigranaadiga” (1962), “Juudi Hiiglane” (1970) jt, kuid üleval olid ka tööd, mis ei olnud kunagi varem publiku ette jõudnud ja need tööd rääkisid hoopis teist lugu. Näituse kuraator Marta Gili otsustas elimineerida igasugused seletavad tekstid, et publiku ja teoste suhe oleks vahetu. Diane Arbuse puhul on tema isikliku elu ümber tekkinud müüdist saanud teoseid peamiselt varjutav faktor. Aktiivne müüdiloome algas juba tema eluajal ja muutus veelgi intensiivsemaks pärast 1971. aastal sooritatud enesetappu. Pariisi retrospektiivil on välja pandud ka tema päevikud ja märkmikud, millest võib näha, et ajal, mil fotograaf oli kõige edukam – rohked näitused, meediakajastus, amet fotoõpetajana – otsustas ta endalt üsna ootamatult elu võtta. Tema tööd jäid aga neid kiivalt kriitikute ja tõlgendajate eest kaitsva tütre Dooni valdusesse, kes alles uuel sajandil nõustus neid lõpuks avaldama. Nüüd on nad jõudnud ka Euroopa publikuni ning pakuvad võimalust tutvuda Arbuse vähem tuntud visuaalse külje ning varjatud hingeeluga.

Arbus sai juba oma eluajal rohke kriitika osaliseks. Teda süüdistati eetilistest piiridest üleastumises, moraalituses ning koleduse ja õuduse kujutamises. Üks tema suurimaid kriitikuid oli Susan Sontag, kes oma essees “America, seen through photographs, darkly” (Fotode sünge Ameerika) süüdistab Arbust ja tema teoseid müriaadis kohatutes tegudes, muu hulgas ka moraalse erksuse ja tundehelluse allasurumises ning kahandamises. Ta ütles, et isegi kui Arbus pildistas tavalisi inimesi, muutusid need läbi tema objektiivi friikideks. Huvitav on aga see, et retrospektiivi üks silmapaistvamaid töid oli 1965. aastal New Yorgis noorest Susan Sontagist tehtud portree pealkirjaga "Susan Sontag üksi voodis". Suurepärane portree sulnist ja iseteadlikust Sontagist, mille kohta ei kehti ükski Arbusele esitatud süüdistus. Ja see ei olnud ainus taoline portree. See ei olnud erand. Arbuse portreed olid kõik köitvad, kuna pildistatavad on enamasti frontaalpositsioonis ja vaatavad otse kaamerasse – nad vaatavad vaatajat. Neil on see pilk, mis mõjub kummastavalt ning sunnib publikut ennast veidi kohmetuna tundma. Freud on oma 1919. aasta essees “Das Unheimliche” toonud välja mitu erinevat definitsiooni mõistele, mida eesti keeles võiks nimetada “kummastavaks” või “ebamugavaks”. Üks seletuse andjatest on saksa filosoof Schelling, kelle sõnul on kummastav kõik see, mis oleks pidanud jääma peitu ja saladuseks, kuid tuli siiski päevavalgele. Samuti mõjuvad ka Diane Arbuse fotod – nad toovad vaataja silme ette midagi, mis oleks pidanud jääma justkui saladuseks. Tema fotod ei kujuta midagi võõrast – enamasti kujutavad nad erinevaid inimesi – kuid tundub nagu oleks fotodele jäädvustunud ka nende inimeste saladused ja varjatud pahed, mis vaatajas ebamugavustunde tekitavad.

Vaheldumisi tsirkuse-inimeste ja transvestiitide portreedega olid mitmed süütud lapseportreed, fotod filmistseenidest, filmile jäädvustatud valgusvihud, inimtühjad California maastikumotiivid, rahvarohked Coney Islandi vaated ja paljud 1960. aastate kuulsuste portreed. Kuni 1960. aastate alguseni olid ta fotod teralised ja pehmed, edasi järjest teravamad ja enamasti välguga pildistatud. Üks meeldejäävamaid töid oli teraline ja fookusest väljas "Tüdruk vaatamas seebimulli, NY 1965", mis vastandus täielikult sellele, millisena on Arbust üldiselt publikule esitatud. Moraali ja eetilisuse piire kompas ehk vaid fotoseeria, mis kujutas mitme aasta jooksul pildistatud noori Downi sündroomiga naisi.

Aastate jooksul on tekkinud mitme identiteediga Diane Arbus, mis on mõjutanud tema tööde vastuvõtmist publiku poolt. Ühelt poolt arvatakse, et ta oli üdini siiras naine, kes pääses tänu usaldatavusele kohtadesse, kuhu keegi teine ei pääsenud. Kuid samas ka, et ta oli “friikide pildistaja” – identiteet, mille on loonud publik, kes on näinud ainult tema kõige kummastavamaid ja häirivamaid töid. Kriitikute loodud identiteedi järgi oli Arbus alatu, julm ja moraalitu. Ja tema taustal põhineva identiteedi kohaselt oli ta tüdinenud rikkur, kes otsis põnevust ja seikluseid. Pariisi retrospektiiv tõestab, et Arbuses oli osake kõigist neist publiku ja kriitikute poolt temale omistatud erinevatest identiteetidest, kuid ta ei olnud kindlasti ainult üks neist. Ning varem avalikkusele tundmatud fotod näitavad seda poolt, mis tähtsustas mitte ainult kõike ebaharilikku, vaid ka igapäevast, kuigi läbi Arbuse objektiivi muutub ka see omamoodi kummastavaks.

Jeu de Paume’i näitus pakkus ainulaadse võimaluse tutvuda Arbuse nende töödega, mis ei vasta tema üldtuntud kuvandile. Ainus häiriv aspekt kogu väljapaneku juures oli tegelikult ruumilahenduses – kõik Arbuse mitte väga suureformaadilised tööd olid paigutatud silmade kõrgusele üksteise kõrvale ning suured rahvamassid olid sunnitud liikuma lookleva sabana külg-külje kõrval mööda seina ääri. Sabast välja astudes kaotas vaataja võimaluse kohtuda portreteeritute puuriva pilguga ning liiga kauaks paigale jäädes võis saada puuriva pilgu hoopis kõrval seisvalt ja oma korda ootavalt muuseumikülastajalt.

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Nullindate flaierid

Gregor Taul
Artishokil on lähiajal plaanis luua oma lehele sektsioon, kuhu postitame päevakajalised kommentaarid, poolikud artiklid, arvustuseks vormistamata arvamused ja muu mõttetöö, millega hetkel ei jõua pikemalt tegeleda, kuid mida ei taha ka niisama käest lasta. Järgnev postitus kuulub just viimaste sekka.

Olles kahaneva tempoga kogunud nullindate algusest alates flaiereid, tundsin, et nüüd on viimane aeg need üles pildistada ja siia postitada. Viimane aeg praktilistel põhjustel, kuna ees seisvate kolimiste tagajärjel läheksid need lähiajal ühel või teisel viisil kuidagi ikka kaduma. Viimane aeg ka poeetilistel (ning poeetiliselt liialdatud) põhjustel, kuna trükitud flaiereid levib aina vähem (teadagi, kuhu kõik flaierid koondunud on). Ülevaade Tallinna (ja vähesel määral Tartu) nullindate flaieritest on seega omamoodi nekroloog hääbunud (või hääbuvale) nähtusele, ehkki loodan ka seda, et järgnev pildimeri inspireerib ürituste korraldajaid taas flaiereid välja andma.

Seega, veel kord, järgnev postitus ei ole lõplik. Lisada on veel sama suur ports flaiereid, aga mis palju tähtsam, tegemata on suur osa mõttetööst. Kui lugejal-vaatajal vähegi viitsimist on, oleksin väga tänulik, kui postitaksite siia ka oma kommentaarid (olgu siis mõne üksiku flaieri kohta, mõne pidudesarja, klubi vms kohta). Kui tundsite ära mõne flaieri autori, võiksite sellestki teada anda.

PS. Enne nullindate flaiereid heitke pilk Martin "Qba" Kaarese väiksele ülevaatele üheksakümnendate flaieritest:http://divedivedive.org/livery/underground-music-scene-flyers-estonia-part-i-2284

PPS. Kõik järgnevad flaierid on (väga erinevate valgustingimuste juures) üsna lohakalt üles pildistatud.Võinuks ju ka skanneerida (tohutu ajakulu), kuid pidasin flaierite graafilise disaini kõrval oluliseks ka nende paberilise väljanägemise rõhutamist. Kui hästi otsida, siis leiaks tõenäoliselt kõikidest järgnevatest flaieritest ka netiversiooni (nt on seni veel üleval eesti klubikultuuri hindamatu andmebaas Mutant Disco message board: http://www.mutantdisco.com/messageboard-main.phtml), kuid see poleks enam saa. Mingil hetkel lakkasid flaier flaier olemast ja plakat plakat olemast, võrgus sai mõlemast üks ja sama tegelane ning välja trükkides ei olnud neid enam mõttekas lahutada.



Siinkirjutaja jaoks oli nullindate flaier segu millestki järgnevast:


* Raha. Mõnikord kuni 25-kroonine võit uksel.


* Uks kuulus ööklubile, enamasti aga teatrile. Teatris toimusid peod.


* Flaier oli sissejuhatus peole. Flaierit tuli otsida, selleks tuli linna peal ringi käia. Viimane tegi flaierist väga linnalise nähtuse.


* Mingil hetkel toimus revolutsioon. Flaieri võis kodus välja printida. Flaierist sai mitte nii väga linnaline nähtus. Tint oli kallis, ühele A4-le mahutati kümneid flaiereid.


* Flaier kujundas peo kuvandi ja meeleolu. Flaier kui ettehooldus.


* Flaieri informatsiooniline väärtus oli kõrge. Polnud flaierit, polnud pidu.


*


**********************



Alljärgnvad flaierid lahterdasin pidudesarjade, toimumiskohtade ning korraldajate järgi.






Alustan fotoreportaaži Bashmentiga, millel on aegade algusest (1998) olnud tänu Martin Pedaniku suurepäraselegraafilisele disainile vast kõige erilisem koht Tallinna flaierite seas.


Vt ka:
http://www.labor.ee/
http://www.labor.ee/index_old.php#none
http://www.bashment.ee/









































Nullindate alguses toimusid veel korralikud reivid, mille flaierid võiksid tänaseni kujundajatele eeskuju pakkuda. Need flaierid ei olnud just eriti ilusad või vaimukad, kuid see-eest kõnekad. Piltlikult öeldes võis ka silmad kinni aru saada, et tegemist on reivi flaieriga. Nendes oli midagi väga reivilikku.



























Club Hollywood pani nullindatel tohutult rõhku oma flaieritele. Oli üks rikas (või rikkust armastav) aeg. Eriti elegantselt mõjus too paksule papile trükitud "Thank God for Disco" flaier. Keegi kindlasti oskab öelda, kes oli Cafe de la Souli flaierite kujundaja või stilist. Kindlasti üks oluline peatükk nullindate eesti reklaamis ja imagoloogias.
































































































Pidude kõrvale vahelduseks ka filmide flaiereid. Üldiselt üks õnnetult hambutu valdkond. Filme meil palju ei teha ja kui tehakse, siis flaierite asemel piirdutakse plakatitega (Katrin Kissa produtseeritud filmid on siin märkimisväärseks erandiks). Sama lugu on ka välismaa (mitte-Hollywoodi) filmide levitamisega: lokaalide, kohvikute, baaride seintele jõuavad ehk mõned plakatid, kuid flaiereid üldjuhul ei tehta. Ei tehtud ka nullindatel. Üleüldse - Eestis domineerib kinnisarusaam, et flaier on midagi, mis kuulub pidude valdkonda. Kardan, et sellisest stereotüübist kinni pidamine ei too kellelegi kasu. Flaier kui selline võiks olla seotud igasuguse üritusega: sel hetkel, selles kohas, sellega seoses, vastavas inimkoosluses koged sa midagi sellist (nagu sa flaieril näed).






































Näiteid teatrist ja tantsust. Ajaloolistel põhjustel olemuselt plakatlikud.
































Von Krahli Teater on ainus teater (kui tantsuteater Kanuti Gildi Saal välja arvata), kes on suhtunud oma flaieritesse süstemaatilise lugupidamisega.




































Siia otsa sobivad Von Krahli Teatri baaris toimunud erinevate ürituste flaierid, mis on pidudel alati omal kohal nagu legendaarsed turvamehedki. Vaadates ei tea mitmendat korda üle neid ja järgnevaid flaiereid, tahaks siiski öelda, et jumal küll, kui palju igavaid, näotuid, rumalaid, klišeelikke või muul moel suvalisi flaiereid meil tehtud on. Igavad lahendused (paber, šrift, kujundus, foto, kompositsioon, värv jne) domineerivad pea täielikult.












































Siinkirjutaja arvates parim osa nullindate flaieritest seondub pidudega nagu Jazzitup, Wahoo, Bassikultuur jt, mille taga seisab kollektiiv Supreme. Kui ma ei eksi, on lõviosa Supreme'i flaieritest Alari Orava kujundatud.















































Ja viimastega sarnased Nightmani, Peovoolu jt omad.

























Mutant Disco, lipulaev. Vt ka: http://www.mutantdisco.com/gallery/index2.php?direc=flaierid ja http://www.facebook.com/media/set/?set=a.130208190359780.17033.130092137038052&type=1














Festivale.


























Tartu flaiereid. Tartus pole flaierid õigupoolest kunagi kanda kinnitanud. Peamiseks põhjuseks on vahest see, et Tartus käis ja k'ib praegugi piletihinna vahetegemine tudengistaatuse järgi. Kellegil ei tulnud tol ajal pähe mõtet, et küsiks ilma flaierita tudengilt sissepääsu eest rohkem raha. Ju levis (ja levib ka täna) sõna paremini ning selle soodustamiseks polnud (ega ole ka täna) vaja eraldi lendlehte, lendajat, lendurit.





















































Kanuti Gildi Saal.

























Midagi KUKUst




















Levikas








Wimbledon

Prive.

VARIA

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back