reede, märts 30, 2012

VOLTA mess pildis


Leia NY šopingutänavalt kunstimess

Maarin Mürk teeb abitu katse tuua Artishoki lugejani killukesi kunstimessidelt New Yorkis. Kõigepealt vol 1 - VOLTA pildis (NB! lisatud ka viited teistele kunstiblogidele, kus Voltat nii sõnas kui pildis kajastatud!)

The big shiny blue chip Armory, with all of its fur-wearing, Leboutin-heeled VIPs and celebrities, was almost outdone by the comparatively small, modest offering of little sister Volta, where each mid-tier gallery generally presented a single artist in a cohesive solo show. Volta was far more manageable and virtually all of the gallerists I spoke with remarked that in terms of snacks and wine, Volta was clearly the better choice.

Hyperallergic.com
http://hyperallergic.com/48068/2012-volta-show/






Miks abitu katse? Kunstimessid ei ole minu "tassike teed" - need on liiga suured, liiga palju sagimist, liiga palju artefakte, ma ei osta midagi, ma ei korralda suuri rahvusvahelisi näituseid jne. Ma ei jaga süsteemi, mismoodi see osa kunstimaailmast toimib ja jah, mul on ka suured eelarvamused selle osa toimimise suunas - liiga palju artefakte, mis messidel on väljas, on nõrgad kunstiteosed, mida üritatakse maha müüa röögatute hindadega.
Olles külastanud messe Berliinis, Miamis ja nüüd New Yorkis, ei ole minust veel messihaid kujunenud ja ma tunnen end selles kontekstis ikka täielikult overwhelmed ja võõrkehana, nii et ma ei oska vastata küsimustele a la "mis trendid praegu on" või "mis müüb" jne. Mis alati suurendab minu messidega seotud ärevushäiret, on see, et lisaks on samal ajal linnas toimumas alati mingi hullumaja, mida peaks ka nagu külastama - muud väiksemad/vähem kommertslikud/vastanduvad jms messid + paljud galeriid üllitavad laiemale publikule atrkatiivse näituse, et püüda oma osa linna tulnud kollektsionääridest, ostjatest, kuraatoritest jpt.
Samas ma saan aru, et "noore spetsialistina" pean ma ka selle poolega kaasaegsest kunstielust vähemalt teatud määral suhestuma, lisaks muudavad kunstimessid aasta-aastalt oma nägu, lisades messiboksidele ulatuslike diskussiooni-programme, kureeritud näituseid jne. Messide jututoad saavad endale lubada suurte nimede kohaletoomist (Armory Showl oli sel aastal näiteks Björk), samas ei tasu nendest vestlusringidest oodata mingeid eriti sügavaid asjade paikapanemisi - pigem on püünel vestlemine formaalsus ning see on eelkõige lihtsalt võimalus sind huvitav isik hetkeks pärast kinni püüda ja kontakte luua.

Niisiis, kuna jälle juhtus nii, et ma olen kuskil suurlinnas ajal, kus kogu kunstielu võngub juba tükk aega rütmis "messid tulevad-messid tulevad" ja ma tunnen tänu Artishoki pressikaardi olemasolule kohustust jagada oma muljeid ka Kodumaaga, siis järgnevalt mõned katsed Armory Week`i palavikku kombata. Etteruttavalt võib öelda, et ma jõudsin väga vähe - Amrory selleaastane spetsiaalprogramm Nordic Focus, Volta ja Moving Image. Loodetavasti mai alguses, kui tuleb Suur Messinädal nr 2 (kuna Frieze otsustas ka NYsse kolida ja osad messid haakisid end hoopis selle külge), olen ma paremini vaimselt ettevalmistunud...jääb üle loota.

Siit saab lugeda muljetest Miami messimaastikult aastast 2008:
http://artishok.blogspot.com/2009/01/peatus-nr-3-miami.html


Kaks sõna VOLTAst endast ka:
- sai alguse 2005 Baselis
- erinevalt paljudest messidest iga boks ühe kunstniku mini-väljapanek, mitte galerii kombo mitmest esindatava kunstniku töödest
- sel aastal ametlik paarik Armoryga, mis väljendus ühises piletihinnas ja shuttle-bussides
- üldmulje oli tunduvalt mängulisem kui Armoryl - palju oli kummalisi või lihtsalt humoorikaid objekte, nii et bokside vahel oli ringijalutades natuke tunne nagu Alice Imedemaal - millega sind järgmine valge kuubik üllatab. Samas on ka muidugi see, et olles väsinud korralik-olla-püüdvast messikunstist (suureformaaldilistest värvilistest bad-painting/hüperrealismi teljel balanseerivatest maalidest ja suureformaadilistest hillitsetud kompositsiooniga fotodest), hakkan ma märkamatult otsima ja leidma väljapanekute hulgast veidruseid, hälbimisi, totakusi jms.



Boksid, boksid, boksid.. lõputult...


Mõned maalid peavad ikka tagavaruks kaasas olema

















Need läbipaistvad kerad on Roberto Pugeliese & Tamara Repetto installatsioon Inside Outside (2011, galerii Guidi&Schoen Genovast). 70 puhutud klaasmulli, erineva suurusega, erineval kõrgusel, igaühe sees kõlar. Mullid ei ripu mitte laest, vaid kasvavad põrandalt, luues esteetiliselt minimalistliku "tulnuk-lilledest" keskkonna nagu autorid ise tööd kirjeldavad. Väljaspoole eksponeerimisruumi on paigaldatud mikrofonid, mis koguvad tänavamüra-melu ning katked sellest kostavadki kõlaritest. Tulemus on hakitud häältekogum, ühteaegu nii tuttavlik kui võõras, dialoog sise- ja välisruumi vahel.





Jeremy Dean (The Cynthia Corbett Gallery, London). Tutvustav bukletitekst rääkis sellest, kuidas Ameerika kunstnik tegeleb kriitiliselt oma töödes ühiskonnaga, de- ja rekonstrueerides võimu ja jõukuse ikoonilisi sümboleid ja seades kahtluse alla modernistlikud progressi-ideed. Blablabla. Tööd ise olid täitsa toredad eelkõige oma käsitööliku aspekti tõttu, mingit tõsist sotsiaalkriitilist de- ja rekonstruktsiooni ma siit välja ei loe, pigem selline "keel-põses" iroonia heal juhul.




Marlena Kudlicka (Stedereund, Berliin). Üks minu lemmiktöid Voltalt - eriti habras geomeetriliste kujundite jms kompositsioon, enamasti seinal, aga kohati ka sealt välja ruumi tungimas (NB pildi kerge roosakas varjund on tingitud minu telefonist, mitte ei ole kompositsiooni osa - kujutage ette lumivalget seina!). Tuletab meelde suprematistid jms, eriti kui eksponeerida auraatilises valges kuubis, muuseumis või galeriis. Seda oleks päris tore kodus seinal omada, teravndab tähelepanu- ja üldistusvõimet - kuidas panna kokku tervik-kompositsioon nii väikestest ja delikaatsetest tükkidest!



Andreas Johansson (Galleri Flach, Stockholm), From where the sun now stands (2011)

Kollaazidest pop-up raamat!! Hiiglasliku formaadiga, nõuab eraldi lauda ja valgeid kindaid, et lehti keerata! Igal leheküljel tekkivad maastikud on ühteaegu on tavalised - porised, mittemidagiütlevad hallid argipäevad, kui samas on nende lasteraamatu-loogikasse pressimine erakordselt haarav ja muudab need kergelt maagilisteks.

Muuhulgas kasutan siinkohal juhust, et reklaamida veel ühte enda lemmikut, pop-up raamatut täiskasvanutele:

Stefan Constantinescu. The Golden Age for Children (2008)

http://centralbookingnyc.com/galleries/gallery-1-artist-books-prints/artists-work/stefan-constantinescu/


Matthew Mccaslin (Fred [London] Limited). He or She and She or He (2009). See tiptühhon vonklevatest metalltorudest ja lambipirnidest on üks nendest teostest kaasaegses kunstist, mis paneb mind alati mõtlema, et osa kunsti võiks olla eksponeeritud klubides, pidudel vms kontekstis. Töö on vaimukas, atrkatiivne, natuke kummaline jne - omaette kunstiteosena kunstikontekstis jääb lahjaks, aga meelelahutuskeskkonnas trooniks jällegi selle konteksti tähelepanuväärsemate lahenduste sektsioonis. A la nt tavaliselt on klubides jms hea juhul üsna suvalised maalid-fotod seintel, Haapsalus on näiteks klubis Aafrika Tauno Kangro hiiglaslikud negriid-skulptuurid (mõnevõtta üllatuslikult on see tegelikkuses parem kui kirjelduse järgi kõlab) - miks ei võiks selle asemel kasutada hea kvaliteediga installatsioonikunsti ja luua keskkondi kui Gesamtkunstwerki?


Vabandust, aga ma ei tea kelle tööga ja mis galerii tegemist on. Aga tuletas meelde muuseumikülastajate käitumise kaardistused ja uuringud - inimesed vaatavad pingsa tähelepanuga paljaid seinu. Teisalt, sein on valge kuubi kontekstis vägagi iseseisev agent, nii et päris tühja nad ei vaatagi + kogu foto klaas peegeldas nii tugevalt, et tekkis mitu välismaailma kujutist pildi sisse, mida võis ka vaadata.



Mark Khaisman (Pentimenti Gallery, Philadelphia). Tavaline pruun kileteip valguskasti pleksiklaasil on siis kõik need kujutised tekitanud. Huvitav võte, pikseldamise analoog. Samas sisu on jällegi üsna tavaline - vanad filmikaadrid, meedia, fotod jne. Võibolla ikka mõlemat korraga ei saagi? Viib jällegi mõtte sellele, kus ja kuidas võiks seda eksponeerida kunstikeskkonnast väljaspool (minu jaoks jääb huvitavast võttest üksi ikkagi väheseks, võiks midagi huvitavamat sellega püüda öelda).




James Clar (Blythe Projects, Los Angeles). Jällegi suurepärased dekoratiivsed tööd (püüdlikult võib ju seostada mõningate minimalistidega a la Dan Flavin, aga milleks), eriti see ketistatud autotuledest futuristlik kera - ketistatud on ta muidugi sellepärast, et tegelikult on tegemist nagunii transformeriga.



Julianne Swartz (Mixed Greens, New York).




Nii, aga nüüd vaadake palun, mida teised on VOLTAlt üles korjanud -

Kunstnikriitik ja mõlema messi direktriss Amanda Coulson ütleb omalt poolt avasõnad:




Vernissage TV avamise päevalt:


New Mediatori podcast Volta ja Fountaini messidest:
http://newmediator.org/?p=202

ARTSnFOOD blogist reportaaž:
http://artsnfood.blogspot.com/2012/03/volta-ny-2012-arts-fair-new-york-arts.html

Arrested Motioni põhjalik fotogalerii:
http://arrestedmotion.com/2012/03/armory-week-12-volta-show-first-look/

Juba eespool viidatud Hyperallergic Voltast:
http://hyperallergic.com/48068/2012-volta-show/

Voldi lahti / Unfold

esmaspäev, märts 26, 2012

AB cubed presents: Gregor Taul x Art Allmägi

Some paragraphs on Art Allmägi and young Estonian sculpture
Translated by Merli Kirsimäe

Art Allmägi I Had a Dream Last Night (photo by Gregor Taul)
1

The artist I have chosen for reviewing is Art Allmägi (b. 1983), because he, along with Edith Karlson, Jass Kaselaan and Jevgeni Zolotko, is one of the few young Estonian sculptors who seems to have the objective to create his art for galleries – a more delicate and milder direction compared to creating permanent works of art meant for the public space. Art Allmägi comes from the parish of Lohusuu (reputedly the area that has the greatest density of sculptors in Estonia), at first he studied to become a blacksmith-stonemason at the Vana-Vigala Technical and Service School, then went on to study sculpture at Tartu Art College (TAC) after which he obtained a Master’s degree from the Department of Installation and Sculpture at the Estonian Academy of Arts (EAA). In January 2012 his first solo exhibition I Had a Dream Last Night… opened in Hobusepea Gallery in Tallinn.

2

There is an awkward 6-year gap yawning in the young Estonian sculpture, on one side of which stand the artists born in the first half of the seventies: Indrek Köster and Taavi Talve (known as Johnson and Johnson) (both b. 1970), Neeme Külm (b. 1974) and Kirke Kangro (b. 1975), and on the other side there are Jass Kaselaan (b. 1981), Edith Karlson (b. 1983) and Jevgeni Zolotko (b. 1983) (1). While the first group started their careers as artists at the beginning and middle of the 2000s, then when we get to the beginning of the 2010s, it’s the new generation’s turn to shine. It is worth mentioning that while in photography, painting, art criticism and also in poetry and dance, the centre stage has been taken by the new twenty-somethings, then the newcomers trying to make their way in sculpture have recently turned or will soon be thirty. Of course sculptors do have exhibitions also when they are younger, but the typically time-, energy- and material-consuming art of sculpture only gets those with a strong will staying true to it. The author of this review sure hopes that Estonian sculpture manages to get rid of this stereotype of the ‘scary challenge’.

3

Zolotko, Kaselaan and Karlson all had their exhibition debuts in 2009. Jevgeni Zolotko, a TAC sculpture graduate, had his first exhibitions in the Central Estonian Art Gallery pArt and in Vaal Gallery. In 2010 he successfully took part in the Artishok Biennale and in 2011 he managed to beat off strong competition and won the Köler Prize presented by the Contemporary Art Museum of Estonia. Jass Kaselaan, who has a Bachelor’s degree from TAC and a Master’s from the EAA, is known for his large-scale spatial installations in Tallinn City Gallery and Tartu Art House. In 2011 he was awarded the Anton Starkopf Prize for sculpture. Edith Karlson, graduate of the EAA was presented with the EAA Young Artist’s Prize in 2006. In January 2012 her solo exhibition opened in Sur la Montagne Gallery in Berlin.

4

In addition to that trio there are other artists also worth mentioning: Eike Eplik (b. 1982), who also first studied at TAC and then did her MA in the EAA in 2010. Eplik’s first solo exhibition opened in the summer of 2011 in Y Gallery, Tartu (2). In this year’s spring, Maigi Magnus (3), whose portfolio so far promises exciting art to come, will defend her Master’s thesis in the EAA Department of Installation and Sculpture.

During the last three years a grouping called SUHE (4) which is formed of sculpture students of the EAA (Sigrid Uibopuu, Ulla Juske, Hanna Piksarv, Eva Järv), has also been very active. Its members have held wonderful feasts of sculpture in Raja Gallery and at the Tallinn Art Student Expo (TASE) festival and these exhibitions have been almost textbook examples of relational aesthetics. The members of this group are also working as individual artists, Ulla Juske (b. 1986) (5) lives and works in Dublin where she will open her first solo exhibition this spring, Hanna Piksarv (b. 1989) (6) has taken part in many group exhibitions and in June 2011 took part in the festival of construction foam sculptures in Tallinn Old Town.

5

At this point let us compare a little the sculpture studies in Tartu and Tallinn. In TAC the students, instructed by Jaan Luik (before Jaan Luik, Mati Karmin was the instructor), are mostly taught to become skilled craftsmen. Great attention is paid to completing practical assignments, i.e. they work on objects made of marble, granite, dolomite, wood, plastic or some other materials. Although work is carried out on different materials at the EAA as well, the main emphasis there is on the artist’s own work and its critical conceptualisation.

TAC is almost like a separate little microcosm into which students disappear in the mornings and are let out again in the evenings. This kind of persistent emphasis on manual study results in young craftsmen rather than artists. This tendency towards craftsmanship is also contributed to by the fact that courses on art history at TAC serve to reinforce what has already been learnt at secondary school – during the four years of studying, students are dragged through Egyptian, Ancient Greek, mediaeval, etc. art, and then, if you are lucky, you just might get as far as pop art. (However, specialised art history covers also contemporary art practices of the chosen subject). Then the school is over and the world has to welcome young graduates who have grown to see contemporary art with certain preconceptions, if not hostility. (This dreadful situation has hopefully started to change thanks to the founding of Gallery Noorus and to the addition of young instructors.)

In the Department of Installation and Sculpture as in other departments of fine arts at the EAA on the other hand, people have been moving on the course of contemporary art for quite some time already. The recent renaming of the department (Department of Sculpture became Department of Installation and Sculpture) was also rather long overdue and essential if only to justify the existence of a department that has not given us a sculptor-monumentalist in a long while.

Indeed, it seems that the best solution for young sculptors is to first acquire the necessary manual skills from TAC and then move on to obtain a critical approach from the EAA.

6

Young sculptors do not usually create monumental art under their own names. If they create it at all, then by helping older colleagues in order to earn a little. In a way the explanation is obvious – there is no demand for sculptures, (memorial) monuments, fountains, etc. in the public space, therefore also no competitions. Fortunately, none of our young sculptors has decided to follow Tauno Kangro’s lead to almost forcibly thrust their works upon others. On the other hand, it is a pity that young sculptors do not make use of the full potential of their specialty’s core, which is the sculptural structuring and interpreting of a space. The author of this review finds that young sculptors in particular could be the vanguard of installations and actions, interventions in city spaces. Instead they remain toothless onlookers in the safe distance, they are ‘ten-toothed agents of decadence’ as the surrealist Ilmar Laaban described Rroosi Selaviste (or Rrose Sélavy).

As significant exceptions, we must first mention the 2010 sculpture symposium “Lühiajaline. Suuremõõtmeline” (Short-term. Large-scale), curated by Jevgeni Zolotko in Raadi, Tartu – the art created demonstrated how large-scale sculptures, or ‘poor monuments’ can also decay over a period of time. Also in 2010, Edith Karlson, as part of her exhibition “Tsirkus” (Circus), smuggled a figure of a rhinoceros on the back of Tauno Kangro’s sculpture “Korstnapühkija” (Chimney-Sweep). In relation to monumental art, Karlson, along with professors Jaak Soans and Jüri Ojaver, took part in the exhibition “Etteütleja” (Sufleur), where representatives of three generations dissected the topic of popular demand for public sculptures and monuments. Jass Kaselaan, Edith Karlson, Hanna Piksarv and Maigi Magnus took part in the exhibition of construction foam sculptures as part of Tallinn Treff Festival in 2011 (7).

7

If we want to say something about some general tendencies then Karlson, Kaselaan and Eplik all tend to create their sculptures out of some kind of plastic. The sculptors’ distinctive style is usually determined by the extent to which, if at all, the author decides to process, smooth, dye, etc. the work’s surface.

8

Art Allmägi. Similarly to other holders of a TAC BA degree, he also decided to do his MA at the EAA. He has taken part in numerous group exhibitions (8) and recently had his first solo exhibition in Hobusepea Gallery. During the last five years, Allmägi has made his living helping professional sculptors. Thus, the artists who have benefited from his help include Simson from Seaküla with his Tallinn pigeons, Kristina Norman with her Golden Soldier and Mati Karmin with his marble statue of the poet Marie Under.

The author of this review first noticed Art Allmägi during the exhibition “Raske samm” (Scary Challenge), curated by Jüri Ojaver, which took place on the second floor of Postimaja in the autumn of 2009. It was a very big exhibition with 24 participants, therefore it was easy to get left unnoticed, which indeed happened to many. However, very good works, such as Allmägi’s group of sculptures, which had its references to Oleg Kulik, Simson from Seaküla and Hannes Starkopf, got well-deserved attention and were real treats for the eye. Indeed, his works were absolutely wonderful, but as they will soon be exhibited again in Tartu Art House, I will not spoil it for you. I promise to write about these works once the exhibition has opened!

9

Art Allmägi’s exhibition, which was also a further development of his Master’s project, in Hobusepea Gallery has been written about by Signe-Fideelia Roots (8) - written about well, in a summarising, supporting way. Since all in all I agree with what has been said in that article, I have decided not to write a separate article about his exhibition and will instead reproduce our conversation which might be of help when wanting to understand Allmägi’s exhibition and keep an eye on his future works.

Gregor Taul: First of all, can you please tell me a little bit about the materials that you primarily use in your work?
Art Allmägi: Simply put, they’re just plastics – polyester resin and polystyrene foam. They can both, of course, be worked on quickly and are also cheap. And lasting as well, as long as you don’t leave the sculptures in direct sunlight for too long. I make the sculptures out of polystyrene foam and then cover with polyester resin which is better to process. Jass Kaselaan, on the other hand, leaves the surfaces of his sculptures uneven, he is after a more rustic outcome. Time-wise, plastic of course makes my work significantly easier, but it took me 40 hours to create the necessary rough texture of the blue bear…

G. T.: Tell me about your schools, please.

A. A.: First I studied at TAC. Studying is a lot more rigid there than at the EAA. It’s very much like having a nine-to-five job. But you will get a good technical skills’ foundation. For which you must of course also find time to study. I spent most of my time in the school.

G. T.: How do you work, are you in the studio day in, day out, constantly working on something?

A. A.: No, that’s not me. I am more of a project-based worker. I try to find times that would suit me and the galleries, and then I write the projects and if I get the times, start working towards these deadlines.

G. T.: Do you write exhibition applications to galleries abroad as well or only Estonia?

A. A.: Ha-ha… I’m a ‘small-scale’ person, so at least for now, it is Estonia only. But you never know, maybe sometime in the future.

G. T.: What is your relationship with monumental art?

A. A.: Monumental art… Absolutely no relation. I think and work focused on galleries. I don’t wish to say anything about the public space. I choose to say nothing about the Tauno Kangro matter as well. Since I do not work in or for the public space, then I don’t feel I have a say in the matter. If I wanted to say something, I’d have to do so with my art as well.

G. T.: That reminds me, when I asked this from your course mate Jevgeni Zolotko, he said that Tartu is so full of sculptures that if he ever wanted to do something for the public space in Tartu, then maybe for Annelinn where there is almost no public art at all… But coming back to the schools, why did you decide to do your MA at the EAA?

A. A.: Actually I didn’t see that there were any other options. Several friends had already done the same – Jass Kaselaan, Eike Eplik, Berit Talpsepp – it seemed and seems that it’s worth it. I came to the EAA to search for what was missing at TAC. The EAA is a lot more bohemian compared to TAC. Yes, there are general lectures in the main building, but outside – wander about and see for yourself how you manage to get your things done. Because, let’s be honest, they have problems getting the students to attend at the Raja street sculpture building…

G. T.: Let’s talk about your exhibitions now. The essence?

A. A.: Oh… difficult, very difficult to answer. There are lots of little bits, I should explain them piece by piece. For me, this exhibition is primarily a text. A sculptural storybook.

G. T.: The works that featured in the Postimaja exhibition were rather vulgar. And I suppose an ‘average’ person would probably also have used the word ‘rude’ for your exhibition in Hobusepea Gallery.

A. A.: Hmm… I would like to approach the answer by saying that one has to fight and compete for the viewer’s attention. Especially in a group exhibition. If we look at things from a broader perspective then it can be said we are living in a world loaded with advertisement, where you need to fight for attention at every step. I, as an artist, also have to work hard for attention. If I get the visitor to come to my exhibition, to see my work, then that is already a major achievement. To make sure the attention will not wander while at the exhibition, I am, in a way, forced to take advantage of people’s most vulgar instincts, both in a good and bad sense. For example, if I use real people in my art, then I tend not to make use of these people in particular, rather the social instincts and institutions that determine which public figures you can exploit and which you cannot. People have turned into roles, and that is what I want to show in my work.

G. T.: And the main themes you analyse?

A. A.: The themes also often come to me when thinking about the viewers. I often come across exhibitions where the artist hasn’t unfortunately given the viewers any thought, hasn’t even tried to relate to the viewer through the art. By the way, after my exhibition at Hobusepea Gallery, many people came to me to say how good the exhibition had been… but why did I have to use Tõnis Mägi like that? For me, choosing Mägi was exactly that aspect which was supposed to trigger irritation and questions in the viewer. Had I used some sort of “typical gay” instead, everything would have been OK, but would that have been a propelling thought? I have been interested in the subject of sexuality for about ten years now and this interest has gone hand in hand with my interest in native peoples and different forms and norms of social behaviour in general. While working on my Master’s, I wanted to explore why we process some things in our heads as we do. Thanks to writing my thesis, looking into the matter, reading, creating the work, I became a lot more tolerant. Not that I wasn’t already tolerant before, I just began to understand some processes much better.

G. T.: Let’s talk about your contemporaries – Edith Karlson, Jass Kaselaan, Jevgeni Zolotko. How would you evaluate their work?

A. A.: Complicated… Jass – a great friend. Jevgeni – also a friend and a very talented one. It is hard to evaluate your friends’ work. Jass’ and Jevgeni’s methods of work are similar from their starting points – both of them create large-scale spatial installations. For Jevgeni, the conceptual side is also very important. Because both of them work a lot with space and object, then I guess you could make a generalisation and say – Tartu schooling. Edith, although through and through a student of the EAA seems to have become one of the ‘Tartu school’ group because of all the influence from the ones who came from TAC. I think, on the whole, ‘Tartu school’ means having complete control over the object.

G. T.: Have you got your own Teacher?

A. A.: …no, no, I haven’t.

G. T.: But from art history?

A. A.: No. I don’t know actually, whether that makes me lucky or unlucky. Perhaps Damien Hirst, but only because of what he once said. A journalist asked him once how he would like to be remembered. And he answered: as a great lover…



Gregor Taul is an MA student of art history at Estonian Academy of Arts. He also works as a curator in this very school and gives lectures on contemporary art to graphic design students.









AB cubed is a preparatory essay series for the III Artishok Biennale where X young Baltic and Scandinavian writers have chosen for their gesture of courtesy X young Estonian artists who have caught their eye with a witty personal exhibition or an absorbing work of art in a group show in recent years. Artishok tests experimetal editorial practice and self-inititative readiness in the art field with the series, giving writers the opportunity to take the initiative - but also the responsibility - and do one chosen artist a favour. The writers do not receive honorary for their work whereas the suggested artists automatically get an invitation for participation in Artishok Biennale in the autumn. Read more...


(1) In broad terms, these five-year-intervals could also be applied to the previous decades:

50s: Jüri Ojaver (b. 1955), Terje Ojaver (b. 1955), Tiiu Kirsipuu (b. 1957), Mati Karmin (b. 1959), Simson from Seaküla (b. 1959).

60s: Villu Jaanisoo (b. 1963), Hannes Starkopf (b. 1965), Vergo Vernik (b. 1967).

70s: Indrek Köster (b. 1970), Taavi Talve (b. 1970), Elo Liiv (b. 1971), Neeme Külm (b. 1974), Kirke Kangro (b. 1975).

80s: Jass Kaselaan (b. 1981), Edith Karlson (b. 1983), Jevgeni Zolotko (b. 1983), Maigi Magnus (b. 1983).

What we might conclude from this is that if the young sculptors’ wave comes, then the next five years will be theirs. Sculpture is just slow?

(2) http://ygalerii.blogspot.com/2011/08/eike-eplik-ja-vaike-oks-27-augustist-10.html

(3) http://staarskulptor.weebly.com/ and http://maigimagnus.blogspot.com/ and Sandra Jõgeva’s review on her first solo exhibition:
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=10504:seks-valed-kineetiline-skulptuur-ja-videolint&catid=6:kunst&Itemid=10&issue=3294

(4) http://meilonkasiinhuvitav.blogspot.com/

(5) http://ullajuske.com/

(6) http://hpiksarv.blogspot.com/ and http://hanna-piksarv.prfl.org/

(7) http://www.nuku.ee/festival/toimunud-festivalid/tallinn-treff-festival-2011/penosili-skulptuuride-naitus/

(8) Group exhibitions that Allmägi has taken part in: 2011: “5 kevadist hetke” (5 Moments of Spring) in Merikarvia, Finland; Group exhibition of the EAA MA students in the Rotermann Quarter, Tallinn; 2010: The Estonian Artists' Association’s X annual exhibition “Vastandumised” (Confrontations) in Tallinn Art Hall, Tallinn; “Skulptuur ja palimpsest” (Sculpture and palimpsest), exhibition of the MA students of the EAA Department of Fine Arts, Riga, Latvia; 2009: Scary Challenge, exhibition of the EAA Department of Sculpture in Postimaja, Tallinn; “Diskussioon” (Discussion), exhibition of TAC Department of Sculpture, Gallery Noorus, Tartu; 2008: “Isiklik ja avalik” (Personal and Public), Raja Gallery, Tallinn; joint exhibition of TAC and University of Tartu Department of Painting, Tartu Art Museum Leaning Building, Tartu; “Class of 2008”, exhibition of TAC graduate’s works, fair hall of Tartu Fairs, Tartu; 2007: The Keniuses’ exhibition, Y Gallery, Tartu; 2006: TAC exhibition as part of Tartu Art Month in Vana Kaubamaja, Tartu.

(9)http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=13998:absurdipilk-seksuaalvaehemuste-probleemidele&catid=6:kunst&Itemid=10&issue=3379

Voldi lahti / Unfold

AB kuubis esitleb: Gregor Taul x Art Allmägi

Mõned lõigud Art Allmäest ja noorest eesti skulptuurist

Art Allmägi "Nägin täna öösel unes" (foto Gregor Taul)
1

Valisin arvustatavaks kunstnikuks Art Allmäe (s 1983), kuna ta on Edith Karsloni, Jass Kaselaane ja Jevgeni Zolotko kõrval üks vähestest noortest eesti skulptoritest, kel näib olevat eesmärgiks tegeleda skulptuurikunstiga selle delikaatsemas ja leebemas vormis – näitustega galeriiruumides, mitte püsivate teostega avalikus ruumis. Art Allmägi on pärit Lohusalu vallast (väidetavalt kõige tihedamalt skulptoritega asustatud paik Eestis), ta õppis esmalt Vana-Vigala kutsekoolis sepp-kiviraiduriks, seejärel Tartu Kõrgemas Kunstikoolis (TKK) skulptoriks ja omandas seejärel Eesti Kunstiakadeemia (EKA) installatsiooni ja skulptuuri õppetoolis magistrikraadi. Käesoleva aasta jaanuaris toimus Hobusepea galeriis tema esimene isikunäitus “Nägin täna öösel unes”.

2

Eesti noores skulptuuris haigutab iseäralik kuueaastane auk, millest ühel pool seisavad 70. aastate esimesel poolel sündinud Indrek Köster ja Taavi Talve (duona Johnson ja Johnson) (mõlemad s 1970), Neeme Külm (s 1974) ja Kirke Kangro (s 1975), teisel pool Jass Kaselaan (s 1981), Edith Karslon (s 1983) ja Jevgeni Zolotko (s 1983) (1). Kui esimesed alustasid oma kunstnikuteed nullindate alguses ja keskpaigas, siis kümnendate alguses on järg jõudnud uue põlvkonna kätte. On tähelepanuväärne, et kui näiteks fotograafias, maalis, kunstikriitikas, aga ka luules ja tantsukunstis löövad laineid värsked kahekümnesed, siis skulptuuris kandakinnitavad uued tulijad on vastsed/peatsed kolmekümnesed. Loomulikult teevad skulptorid ka noorematena näituseid, kuid stereotüüpselt aja-, energia- ja materjalikulukas skulptuurikunst jätab enesele truuks vaid kõige südimad. Siinkirjutaja loodab, et eesti skulptuur vabaneb sellest raske sammu stereotüübist nii pea kui võimalik.

3

Zolotko, Kaselaan ja Karlson debüteerisid isikunäitustega 2009. aastal. Jevgeni Zolotko, TKK skulptuurikasvandik, tegi oma esimesed näitused Kesk-Eesti kunstikeskuses (pArt) ja Vaal Galeriis. 2010. aastal esines ta õnnestunult Artishoki Biennaalil ning 2011. aastal võitis tugevas konkurentsis Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM) poolt välja antud Köler Prize’i. Jass Kaselaan, TKK bakalaureus ja EKA magister on paistnud silma oma totaalsete ruumiinstallatsioonidega Tallinna Linnagaleriis ja Tartu Kunstimajas. 2011. aastal omistati Kaselaanile Anton Starkopfi nimeline skulptuuripreemia. EKA bakalaureus ja magister Edith Karlson pärjati 2006. aastal EKA noore kunstniku preemiaga. Jaanuaris avati tema isikunäitus Berliinis sur la Montagne’i galeriis.

4

Selle trio kõrval väärivad mainimist ka Eike Eplik (s 1982) (2) ning Maigi Magnus (3). Eplik õppis esmalt TKKs ning seejärel EKA magistrantuuris, mille lõpetas 2010. aastal. Epliku esimene isikunäitus toimus 2011. aasta suvel Y galeriis. Käesoleval kevadel EKA installatsiooni- ja skulptuuri õppetoolis magistrikraadi kaitsva Magnuse portfoolio tõotab põnevat loomingut.Viimasel kolmel aastal on aktiivselt tegutsenud EKA skulptuuritudengite rühmitus SUHE (4) (Sigrid Uibopuu, Hanna Piksarv, Eva Järv, Ulla Juske), mille liikmed on otsekui suhestuva esteetika õpikunäidetena korraldanud Raja Galeriis ja TASEl suurepäraseid skulptuuridesööminguid. Rühmituse liikmed on ka iseseisvate kunstnikena tegevad, Ulla Juske (s 1986) (5) elab ja töötab Dublinis, kus avab sel kevadel oma esimese isikunäituse, Hanna Piksarv (s 1989) (6) on osalenud mitmetel grupinäitustel ning võttis 2011. aasta juunis osa vahtplastistist skulptuuride festivalist Tallinna vanalinnas.

5

Siinkohal väike võrdlus skulptuuriõppest Tartus ja Tallinnas. TKKs õpetatakse Jaan Luige (enne Jaan Luiget juhatas tudengeid Mati Karmin) juhatamisel tudengeid eelkõige osavateks käsitöölisteks. Suurt tähelepanu pööratakse praktiliste ülesannete täitmisele, s.t töötatakse marmorist, graniidist, dolomiidist, puidust, plastikust või mõnest muust materjalist objektidega. Kuigi ka EKAs töötatakse erinevate materjalidega, on rõhk pigem kunstnikutööl ja oma tegevuse kriitilisel mõtestamisel. TKKs üldjuhul järeleandmisi kõrvaleviilijatele ei tehta. Kui on pronksivalu, siis on pronksivalu, kui on savitund, on savitund, kui raiutakse marmorit, siis raiutakse marmorit. TKK on omamoodi mikromaailm, kuhu tudengid hommikul ära kaovad ja kust nad õhtul välja lastakse.

Tubli manuaalne õpe kasvatab pigem käsitöölisi kui kaasaegseid kunstnikke. Käsitöölistumist soodustab ka asjaolu, et TKK kunstiajaloo üldkursused kinnistavad keskkoolis õpitud kunstiajaloo kursust – läbi nelja õppeaasta liigutakse läbi egiptuse, vanakreeka, keskaja jne kunsti, kuni lõpuks popkunstini jõutakse, millega pahatihti õpingud lõppevadki. (Erialases kunstiajaloos rõhutatakse siiski ka kaasaegse kunsti olulisust). Võib aimata, et niiviisi saadetakse ellu noored, kel on kaasaegse kunsti suhtes hulk eelarvamusi. (Selline olukord on Nooruse galerii ja noorte õppejõudude lisandumisel loodetavasti kõikuma löödud).

See-eest EKA installatsiooni ja skulptuuri õppetool liigub juba pikemat aega sarnaselt teistele vabade kunstide õppekavadele kaasaegse kunsti radadel. Õppetooli hiljutine nimemuutus (skulptuuri õppetoolist sai installatsiooni ja skulptuuri õppetool) oli pigem hilinenud akt, mis oli hädaajalik ainuüksi sellepärast, et õigustada õppetooli, mis juba ammu pole tootnud ühtegi suure tähega skulptorit, olemasolu. Noortele skulptoritele näib olevat parim lahendus esmalt TKKs manuaalsed oskused omandada, et seejärel EKAst kriitiline pagas kätte saada.

6

Noored skulptorid üldiselt oma nime all monumentaalkunstiga ei tegele. Kui tegelevad, siis tööotsade nimel vanematele kolleegidele abiks olles. Ühtviisi on põhjus ilmne – skulptuure, (haua)monumente, fontääne jms ei tellita linnaruumi ning seega nõudlus puudub. Õnneks ei ole ükski noor skulptor otsustanud Tauno Kangro jälgedes käia, surudes oma skulptuure poolvägisi peale. Teisalt on kahju, et noored skulptorid ei kasuta ära oma eriala pärisosa, milleks on ruumi skulpturaalne liigendamine ja tõlgendamine. Allakirjutanu nägemuses võiksid just noored skulptorid (ehk installatsioonikunstnikud) etendada linnainstallatsioonide, -aktsioonide ja sekkumiste puhul avangardi rolli. Paraku vaadatakse linnaruumis toimuvat pealt hambutust turvalisusest, ollakse kümnehambalised dekadendid, nagu Ilmar Laaban kirjutas.Oluliste eranditena tuleks mainida Jevgeni Zolotko poolt 2010. aastal kureeritud skulptuurisümpoosioni “Lühiajaline. Suuremõõtmeline” Tartus Raadil – sealsed teosed, nii-öelda kobad monumendid, demonstreerisid, kuidas laguneda võivad ka suuremõõtmelised skulptuurid. Edith Karlson sokutas 2010. aastal oma näituse “Tsirkus” raames Tauno Kango “Korstnapühkija” selga ninasarviku kuju. Monumentaalkunsti küsimustega seoses osales Karlson 2006. aastal koos õppejõudude Jaak Soansi ja Jüri Ojaveriga Vaal galerii näitusel “Etteütleja”, kus kolme põlvkonna esindajad lahkasid monumentide ja avalike skulptuuride ühiskondliku nõudluse temaatikat. Jass Kaselaan, Edith Karlson, Hanna Piksarv ja Maigi Magnus võtsid 2011. aasta Tallinn Treff Festivalil osa vahuskulptuuride näitusest (7).

7

Kui rääkida veel üldistest suundumustest, siis ajastu märgiks on see, et nii Karlson, Kaselaan, Eplik kui ka Allmägi teostavad oma skulptuurid enamasti plastikut kasutades. Skulptorite käekirja eristavaks märgiks on saanud see, kas ja kui palju otsustab autor plastikupinda töödelda, siluda, värvida jne.

8

Art Allmägi. Sarnaselt teistele TKK skulptuuribakalaureustele, otsustas temagi astuda EKA magistrantuuri. Ta on osa võtnud arvukatest ühisnäitusest (8), astus äsja Hobusepea galeriis üles oma esimese isikunäitusega ning hetkel on Tartu Kunstnike Majas avatud tema teine isikunäitus. Viimasel viiel aastal on Allmägi leiba teeninud elukutselistele skulptoritele abiks olles. Nii on tema teeneid kasutanud näiteks Seaküla Simson Tallinna tuvide-teetõkiste puhul, Kristina Norman Kuldsõduri ja Mati Karmini marmorist Marie Underi viimistlemise juures. Allakirjutanule jäi Art Allmägi esimest korda silma Jüri Ojaveri kureeritud skulptuurinäitusel “Raske samm”, mis toimus 2009. aasta sügisel Postimaja teisel korrusel. Tegemist oli suure näitusega (24 osalejat), kuhu esinejatel oli lihtne ära kaduda, mis ka paljudega juhtus. See-eest hästi õnnestunud teosed, nagu näiteks Maigi Magnuse interaktiivne skulptuur või Allmägi skulptuurigrupp viidetega Oleg Kulikule, Seaküla Simsonile ja Hannes Starkopfile, paistsid ja paitasid eriliselt silma. Altmäe tookordsed teosed on praegusel Tartu Kunstimaja näitusel taas üleval, püüan nendest lähinädalatel eraldi juttu teha.

9

Art Allmäe Hobusepea galerii näitusest, mis oli ühtlasi tema magistritöö edasiarendus, on ülevaatlikult, poolehoidvalt ja tabavalt kirjutanud Signe-Fideelia Roots (8). Kuna nõustun enamjaolt artiklis avaldatuga, siis otsustasin loobuda Allmäe näitusest eraldi artikli kirjutamisest ning avaldan siinkohal meievahelise vestluse, mis võiks olla abiks Allmägi näituse mõistmisel ja tema loomingu edaspidisel jälgimisel.

Gregor Taul: Palun räägi kõigepealt materjalist, mida oma loomingus peamiselt kasutad?

Art Allmägi: Rahvakeeli on need lihtsalt plastikud - polüestervaik ja penoplast. Eks mõlemad on kiiresti töödeldavad ja ka odavad. Vastupidavad samuti, kui just skulptuurid otsese päikese alla pikalt seisma ei jää. Kujud modelleerin penoplastist ning katan seejärel polüestervaiguga, mida saan paremini viimistleda. Jass Kaselaan jätab see-eest oma skulptuuride pinnad groteskseks, ta otsib rustikaalsust. Mis puutub ajakulusse, siis plastik muidugi oluliselt lihtsustab minu tööd, kuid näiteks sinisele karule vajaliku krobelise faktuuri tekitamisele kulus mul 40 tundi..

G. T.: Räägi palun koolidest.

A. A.: Esmalt õppisin TKKs. Seal on õppimine palju jäigem kui EKAs. Ollakse kellast kellani koolis.. aga sealt saab kätte hea tehnilise baasi. Selleks peab loomulikult ka õppida viitsima. Mina veetsin enamuse ajast koolis.

G. T.: Kuidas sa töötad, kas oled päevast päeva ateljees ja pidevalt nokitsed millegi kallal?

A. A.: Ei, selline ma ei ole. Töötan pigem projektipõhiselt. Proovin leida galeriidesse ajad, kirjutan projekte ning kui ajad saan, siis hakkan neid silmas pidades töötama.

G. T.: Kas kirjutad näitusetaotlusi ka välismaale või jääd Eesti piiresse?

A. A.: Hahaa... Ma olen väike inimene, vähemalt esialgu tegutsen ainult Eestis. Tea, ehk kunagi tulevikus.

G. T.: Sinu suhe monumentaalkunsti?

A. A.: Monumentalism... Absoluutselt ei suhestu sellega. Mõtlen ja tegutsen galeriikeskselt. Ma ei taha avaliku ruumi kohalt sõna võtta. Ka Tauno Kangro küsimuses olen vait, kuna ma ise avalikus ruumis ei tegutse, siis ei ole mul ka õigust selle kohalt kobiseda. Juhul kui kobiseksin, peaksin ka loominguliselt sõna sekka ütlema.

G. T.: Sellega meenub, et kui seda sinu kursusevennalt Jevgeni Zolotkolt küsisin, vastas ta, et Tartu on juba nii üle kuhjatud skulptuuridest, et kui ta üldse midagi teeks Tartu linnaruumi, siis ehk Annelinna, kus avalik kunst pea täielikult puudub... Kuid tulles tagasi koolide juurde, miks otsustasid EKA magistrantuuri astuda?

A. A.: Õigupoolest ei näinudki teist võimalust. Mitmed sõbrad olid juba sama teinud – Jass Kaselaan, Eike Eplik, Berit Talpsepp – tundus ja tundub, et see tasub ära. Tulin EKAst jahtima seda, millest Tartus vajaka oli. EKA on võrreldes TKKga palju boheemlaslikum. Peamajas toimuvad küll üldloengud, aga väljaspool seda - tuia aga ise ringi ja vaata, kuidas oma asjad tehtud saad. Selles suhtes, olgem ausad, Rajas on probleeme tudengite kohalesaamisega..

G. T.: Räägime nüüd sinu näitustest. Sisu?

A. A.: Uh... keeruline, väga keeruline vastata. Jupikesi on palju, tuleks jupp haaval lahti seletada. Minu jaoks on see näitus eeskätt tekst. Skulpturaalne juturaamat.

G. T.: Postimajas eksponeeritud teosed olid üpris vulgaarsed. Küllap nimetanuks ka nii-öelda keskmine inimene tänavalt sinu Hobusepea näituse jämedaks...

A. A.: Hmm... Läheneksin vastusele selle läbi, et vaataja tähelepanu eest tuleb võidelda ja võistelda. Eriti ühisnäitusel. Kui vaadata asju laiemas plaanis, siis elame reklaamist küllastunud maailmas, kus tähelepanu eest tuleb võidelda igal sammul. Minagi pean kunstnikuna tähelepanu nimel palju vaeva nägema. Kui külastaja jõuab minu näituseni, minu teosteni, siis on see juba suur võit. Et seda tähelepanu ka näitust vaadates üleval hoida, olen mõnes mõttes sunnitud ära kasutama inimeste kõige labasemaid instinkte, nii heas kui halvas mõttes. Näiteks kui kasutan oma teostes tegelikke inimesi, siis ma ei kasuta ära niivõrd konkreetseid inimesi, vaid ühiskondlikke instinkte ja intuitsioone, mis panevad paika, millised on need avaliku elu tegelased, keda võib kottida ja keda mitte. Inimestest on saanud rollid, mida oma teostes presenteerin.

G. T.: Ja teemad, mida lahkad?

A. A.: Ka teemad saavad alguse vaataja peale mõtlemisest. Pahatihti satun näitustele, kus vaataja peale ei ole üldse mõeldud, kus kunstnik ei üritagi vaatajaga läbi oma töö suhestuda. Minu jaoks on suhestumine ja küllap ka vaatajaga mängimine oluline. Muide, pärast Hobusepea näitust tulid mitmed inimesed minu juurde ja kiitsid, et hea näitus... aga miks sa Tõnis Mäe ära solkima pidi?.. Tõnis Mäe valimine oli minu jaoks just käivitusmoment, mis vaatajat ärritab ja küsima paneb. Oleks ma tema asemele mõne “tüüpilise homo” pannud, siis oleks kõik OK olnud, aga kas see oleks olnud ka edasiviiv mõte? Seksuaalsuseteema on mulle huvi pakkunud kümmekond aastat, see on käinud käsikäes huviga loodusrahvaste vastu ja üleüldse sotsiaalse käitumise erinevate vormide ja normide vastu. Magistritöös tahtsin uurida, miks me laseme oma peast mõned asjad just nii läbi, nagu me seda teeme. Tänu lõputöö kirjutamisele, teema uurimisele ja lugemisele, töö teostamisele, muutusin kõvasti tolerantsemaks. Mitte, et ma poleks enne olnud tolerantne, vaid sain nüüd mitmetest protsessidest palju paremini aru.

G. T.: Räägime sinu kaasaegsetest – Edith Karlsonist, Jass Kaselaanist, Jevgeni Zolotkost. Kuidas hindad nende loomingut?

A. A.: Keeruline.. Jass – suur sõber. Jevgeni – ka sõber ja väga andekas sõber. Raske on sõprade tööd hinnata. Jassi ja Jevgeni töömeetodid on oma lähtepunktilt sarnased – mõlemad loovad totaalseid ruumiinstallatsioone. Jevgenil on ka kontseptuaalne pool väga oluline. Et mõlemad töötavad palju ruumi ja objektiga, siis võiks ju üldistavalt öelda – Tartu kool. Edith, küll üdini EKAkas, on vist kõikide nende TKKst EKAsse tulnud magistrantide juuresolekul tartukoolistunud. Tartu kool tähendab kokkuvõttes ehk täielikku kontrolli objekti üle.

G. T.: Kas sul on ka oma Õpetaja?

A. A.: ..Ei, ei ole.

G. T.: Aga kunstiajaloost?

A. A.: Ei. Ei teagi, kas see on õnn või õnnetus. Võib-olla Damien Hirst, aga ainult ühe tema ütluse pärast. Kunagi üks ajakirjanik küsis temalt, kuidas ta tahab, et teda mäletataks? Ta vastas: kui head armukest..



Gregor Taul on Eesti Kunstiakadeemias kuraator ja õppejõud ning kunstiteaduse magistrant.



AB kuubis on III Artishoki Biennaali ettevalmistav esseedesari, milles X noort Baltikumi ja Skandinaavia kirjutajat on esseistlikuks žestiks välja valinud X noort Eesti kunstnikku, kes on neile viimastel aastatel silma jäänud vaimuka teosega grupinäitusel või tabava komplektiga väikeses galeriis. Ühtlasi katsetab Artishok sellega eksperimentaalset toimetajapraktikat erialameedias ja omaalgatuslikku valmisolekut kunstiväljal, andes kirjutajatele võimaluse initsiatiivi – ent ka vastutuse - enda kätte haaramiseks ja heateoks ühe kunstniku aadressil. Kirjutajad oma töö eest honorari ei saa, küll aga saavad nende poolt välja pakutud kunstnikud essee ilmumisega automaatselt kutse sügisesel Artishoki Biennaalil osalemiseks. Loe lähemalt...


(1) Liialdades võiks neid viieaastaseid intervalle-laineid jätkata ka eelnevate aastakümnete lõikes:50ndad: Jüri Ojaver (s 1955), Terje Ojaver (s 1955), Tiiu Kirsipuu (s 1957), Mati Karmin (s 1959), Simson Seakülast (s 1959).60ndad: Villu Jaanisoo (1963), Hannes Starkopf (s 1965), Vergo Vernik (s 1967).70ndad: Indrek Köster (s 1970), Taavi Talve (s 1970), Elo Liiv (s 1971), Neeme Külm (s 1974), Kirke Kangro (s 1975).80ndad: Jass Kaselaan (1981), Edith Karslon (1983), Jevgeni Zolotko (s 1983)., Maigi Magnus (1983).Järeldada võiks sellest ehk seda, et kui noored skulptorid lainena peale tulevad, siis järgneval viiel aastal on aeg nendega täidetud. Skulptuur on pika vinnaga?

(2) http://ygalerii.blogspot.com/2011/08/eike-eplik-ja-vaike-oks-27-augustist-10.html

(3) http://staarskulptor.weebly.com/ ja http://maigimagnus.blogspot.com/ ja Sandra Jõgeva arvustus tema esimese isikunäituse kohta: http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=10504:seks-valed-kineetiline-skulptuur-ja-videolint&catid=6:kunst&Itemid=10&issue=3294

(4) http://meilonkasiinhuvitav.blogspot.com/

(5) http://ullajuske.com/

(6) http://hpiksarv.blogspot.com/ ja http://hanna-piksarv.prfl.org/

(7) http://www.nuku.ee/festival/toimunud-festivalid/tallinn-treff-festival-2011/penosili-skulptuuride-naitus/

(8) Ühisnäitused, millest Allmägi osa on võtnud:
2011“5 kevadist hetke“,Merikarvia,
 Eesti Kunstiakadeemia magistrantide ühisnäitus, Rotermanni kvartal, Tallinn;
2010 Eesti Kunstnike Liidu X aastanäitus “Vastandumised”, Tallinna Kunstihoone, Tallinn,
 “Skulptuur ja palimpsest“, Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonna magistrantide näitus, Riia;
2009 “Scary challenge“, Eesti Kunstiakadeemia skulptuuriosakonna näitus, Postimaja, Tallinn,
 “Diskussioon“, Tartu Kõrgema Kunstikooli skulptuuriosakonna näitus, Nooruse galerii, Tartu;
2008 “Isiklik ja avalik“, Raja galerii, Tallinn, Tartu Kõrgema Kunstikooli ja Tartu Ülikooli maaliosakonna näitus, Tartu Kunstimuuseumi viltune maja, Tartu, “Lend 2008“, Tartu Kõrgema Kunstikooli lõputööde näitus, Tartu näituste messikeskus, Tartu;
2007 Keeniuste näitus, Y-galerii, Tartu;
2006 Tartu Kõrgema Kunstikooli näitus Tartu Kunstikuu raames, vana Tartu Kaubamaja, Tartu

(9) http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=13998:absurdipilk-seksuaalvaehemuste-probleemidele&catid=6:kunst&Itemid=10&issue=3379

Voldi lahti / Unfold

laupäev, märts 17, 2012

Siram „Mahetoodang loomemajanduses / Culture Feat. Nature“


Mõtteid maastikust seoses Sirami näitusega „Mahetoodang loomemajanduses / Culture Feat. Nature“ (04.02. – 04.03.2012 Tallinna Linnagaleriis)

TANEL RANDER


Sirami näituse „Mahetoodang loomemajanduses / Culture Feat. Nature“ pealkiri on irooniline, näitusetekstid aga ebalevad ja kompivad. Autor kulgeb oma näituse kontseptuaalsel platvormil üsna ettevaatlikult ja puudutab võõristusega suurt probleemide ringi, mida oleks võimalik konstruktiivselt kritiseerida. Aga ta ei tee seda, vaid jätab ruumi kunstiteostele mõjuväljale ja tõlgendustele. Kohati tekib aimdus, et tegemist on teadlikult üles ehitatud mõistatusega. Ent sellisel juhul tekib ka küsimus, miks ei räägi autor niivõrd olulistest probleemidest otse, miks on vaja kasutada laiaulatuslikke, iroonilise intonatsiooniga metafoore. Siiski, sellele küsimusele pole mõtet tähelepanu pöörata. Looduse ja maastikuga seotud kaasaegse kunsti küsimused on niivõrd oluline teema, et selle esiletõstmine mõne kunstniku poolt peaks kaasa tooma kriitikute reaktsiooni ja kaasvastutuse nende küsimuste käsitlemisel. Seega kasutan süllekukkunud tõlgendusruumi ja toon näituse kontseptuaalsest tervikust välja mõned põhjalikumat käsitlemist vajavad teemad.




Siram kõneleb põhjendatult looduse marginaalsest positsioonist kaasaegse kunsti väljal ja möönab, et loodusteemadega tegeledes saeb ta oksa, millel ise istub. Loodusega tegelevat ainult mõned hullud soomlased, ning need mõned kunstnikud, kes on maale kolinud ning kiidavad looduse ilu, on kaasaegsete kunstnike kambast välja arvatud. Niisiis on kaasaegsel kunstil justkui kindel asukoht, sisu ja kindlad piirid, mis jäävad väljapoole loodust – läbi sellise müüdiloome kumavad kaasaegse kunsti jõujooned, mida päevavalguses justkui eksisteerida ei tohiks. Igaüks võib ju tegeleda sellega, millega tahab ja loomevabadus on piiritu. Ehkki seda vabadust juhivad kindlad printsiibid, mis lähtuvad globaalse kunstituru direktiividest, mida taastoodetakse kunstihariduses, kunstiteoorias ja kriitikas. Selle eest on vastutavad ühelt poolt kunstnikud, kuraatorid, kriitikud ja teoreetikud, tihti ka need, kes ei taha või ei oska end teadlikult loomemajanduse häbitult ühemõtteliste skeemidega seostada. Teiselt poolt tegutseb riigivõim, mis viib programmiliselt ellu globaalkapitalistlikku ideoloogiat, allutades loomingulise vabaduse sügavale loome- ja kultuuritööstuse ning globaalmajanduse kihtide alla.

Kaasaegne kunst on osa kaasaegsest globaliseerunud maailmast, loodusel on seal samasugune koht nagu igal pool mujal. Ilmselgelt on loodus ja maastik kaasaegse kunsti diskursuses marginaalsel positsioonil. Inimkonna ihad on juba pikemat aega olnud seotud tehnoloogia arengu ja masstoodanguga. Walter Benjamini järgi tekitab nende kahe omavaheline kohtumine seksuaalset naudingut ja sellest kohtumisest sünnib alati midagi uut. Pärast Benjamini surma on maailmas võimust võtnud ihade ja naudingute globaalkultuur, mille retoorika on üles ehitatud pideva uuenemise ihale ja nõudlusest sõltuva vaba turu illusioonile. Üks osa vaba turu nõudlusest on suunatud kunstile. Nõnda rajaneb kogu kaasaegse kunsti sümboolne kord otseselt või kaudselt kunstiturul ja selle kaudu globaalkultuuri alusprintsiipidel, milleks on tehnika, masstootmine/tarbimine, (seksuaalne)nauding, singulaarsus/uudsus. Loodus selle kõige vahend ja ressurss, Lääne kultuuriruumis ja selle maastikul valitseb juba ammu plahvatusjärgne olukord. Selle maastiku piirid on küll hägused ja vaieldavad, eeskätt globaalkultuuri kontekstis, ent on ilmselge, et Eesti ning teiste Balti ja Ida-Euroopa riikide maastik ei ole samaväärne Saksamaa, Hollandi, Inglismaa, jne maastikega. Seetõttu peaks läänelik maastikudiskursus Ida-Euroopa kontekstis lähtuma kriitiliselt, postkolonialistlikult positsioonilt, mis arvestab eeskätt sotsialistliku lähiminevikuga. Ning loodust tervikuna tuleks kaasaegse kunsti kontekstis käsitleda üheskoos probleemidega, mis tulenevad soolisest, seksuaalsest, rassilisest ja majanduslikust ekspluateerimisest ja marginaliseerimisest.

Kaasaegse kunsti peavoolus tuleb aga loodusel kohanduda vastavalt globaalkultuuri alusprintsiipidega. Loodus on globaalkultuuri biopoliitiline objekt. Biotehnoloogia ja mahetootmine ning –tarbimine on tänapäeva uudsed naudinguallikad, mida Siram näitusetekstis järgnevalt kritiseerib: „Säästev areng, mahetoodang, taaskasutus ja muud nn rohelised argumendid on muutunud suvaliseks turundusmulaks, mida osavam osa elanikkonnast kasutab lihtsalt selleks, et luua endale võimalus veel rohkem tarbida“. Samas on need naudinguallikad suure ökoloogilise katastroofi sümptomid, mis ilmutavad end valel moel, läbi esteetilise mimeesi. Naudinguprintsiip toimib söödana nii massikommunikatsioonis kui kunstis. Agnes Denes`i Külma Sõja aegseid ökokriitilisi hoiakuid saatsid massiivsed manipulatsioonid loodusega (nt New Yorki külvatud nisupõld). Kaasaegse Apple`i sülearvuti visuaalne retoorika kõneleb puhtast loodusest rohkem kui masstoodanguga kaasnevatest sotsiaalsetest ja keskkonnaalastest probleemidest, tekitades rohelist tarbimisnaudingut. Loodus ahvatleb disainereid, kunstnikke ja (maastiku)arhitekte pealtnäha utoopilistele ideedele, mis leiavad tihti rakendust reklaamis, turunduses ja tootearenduses. Sellega seoses meenub viimasest ajast näitus „(re)designing nature“ (25.05.2010 – 23.01.2011, Künstlerhaus, Viin), kus võis näha loodust ja urbanismi sünteesivaid ideekavandeid, kus tipptehnoloogia seisab kõrvuti puhta loodusega („Hydrogenase Algae Farm“, Vincent Callebaut Architectures), samuti kõikvõimalikke katsetusi roheliste taimede ja mullaga, loodusliku faktoriga installatsioone, jne. Iroonilisena pidi mõjuma Christian Philipp Müller`i ja Jochen Koppensteiner`i installatsioon „Tischgesellschaft/Dinner party“, mis seisnes ühes hästidisainitud, valges ja modernistlikult nurgelises trendikate nõudega kaetud õhtusöögilauas, mille keskel oli taldrik roheliste taimedega. Sellises kontekstis mõjub iroonia pigem künismina – ollakse teadlik oma tegevuse tagajärgedest aga sellegipoolest jätkatakse tegutsemist. Selle teose puhul on tegemist ilmselge biovõimu mehhanismide reprodutseerimisega – kindla esteetilise koodiga õhtusöögilaud viitab biopoliitilisele võimustruktuurile, mis otsustab, et loodus on roheline, taimne ja disainitud. Roheline on igasuguse elu, ka inimelu metafoor. Võib-olla pidas seda silmas ka Siram, kui ta oma näitusetekstis kirjutas „Vast ma lihtsalt püüan näha puude taga metsa, niipalju kui oskan, ja metsa taga inimesi, kes on selle metsa istutanud...“ . Siram ei ole päris kindel, kas need tuhanded silmad, mis teda loodusest jälgivad, kuuluvad ainult inimestele. Biopoliitilised otsused looduse ja maastiku päritolu kohta jätab Siram tegemata.

Hiljutisest ajast võib leida veel ühe, seekord suhteliselt kriitilise positsiooniga Berliini Kunstiakadeemias korraldatud näituse „Return of Landcape“ (13.03. – 30.05.2010) ja sellega seoses välja antud tekstikogumiku (toimetaja: Donata Valentien), kus vaadeldi kontraste linna ja maastiku vahel, mis avalduvad kõige paremini selliste äärmuslike näidete puhul nagu Veneetsia ja Las Vegas. Pigem mureliku kui kriitilise analüüsiga käivad kaasas Alex S. Maclean`i aerofotod, mis kajastavad inimtegevuse jälgi maastikul läbi minu arvates liigselt naudingule orienteeritud visuaalse esteetika. Leian, et nii tekstinauding kui ka iroonia võivad teatud juhtudel osutuda probleemide kriitilisel käsitlemisel eksitavaks faktoriks. Sirami maastikumaalid, mis oma sisu kõrval osutavad ka formaadi marginaalsusele, on vaadeldavad protestiaktidena. Inimtegevuse jälgede kaardistamisel on nad ökokriitiliselt seisukohalt palju paremini põhjendatud kui Alex S. Maclean`i tipptehnoloogilised manifestid. Sirami maastikumaalid on kontseptuaalselt tipptehnoloogiaga põimitud – näitusel on maalide alla seinale kujutatud maastike GPS-i koordinaadid kritseldatud, maalidega koos on eksponeeritud videokaadrid metsast. Koostoimes fotoseeria- ja videoga, mis kajastavad üht varasemat üritust, kus Siram avas keset metsa maastikumaalide näituse, ja kus külalised kandsid loomakostüüme, põimuvad maastikumaalide formaat ja sisu üheks marginaalseks tervikuks, mis võiks haihtuda loodusesse. Siin on aga takistuseks representatsiooni ja kunstniku sekkumise perverssus ja võõrandav mõju, mis ilmneb kõige teravamalt just metsas, kust võib leida lauatäie alkoholi, loomakostüümides näitusekülastajad ja puutüvele kinnitatud maastikumaalid. Lähtudes eeldusest, et loodus on kunsti lõpp, on see vaatepilt kunsti ennast (ja üldse kogu inimtegevust) parodeeriv. Seda mõtet toetab ka Sirami kunstliku soomaastiku installatsioon, mis oli näitusesaalis pidevast ekspluateerimisest silmnähtavalt kulunud ja haisev. See on väga ökokriitline sõnum. Seda võiks edasi arendada kuni Church of Euthanasia (USA-s tegutsenud pseudoreligioosne organisatsioon) kriitiliste avalike slõuganiteni nagu „Save the Planet, Kill Yourself“ või „Six Billion Humans Can`t Be Wrong“. Kogu näituse valguses jääb aga esiplaanile arusaamine, et maastikul pole kohta ei kaasaegses kunstis ega looduses. Selline seisukohavõtt Eesti kaasaegse kunsti kontekstis võiks olla hea algus uuteks diskussioonideks kõikidel käesolevas kirjutises puudutatud teemadel.








Voldi lahti / Unfold

reede, märts 16, 2012

Thoughts about landscape and Siram`s exhibition „Organic production in creative industry/Culture Feat. Nature“

Exhibition view, 04.02. – 04.03.2012 Tallinn City Gallery

TANEL RANDER


The title of the exhibition, partly in English („Culture feat. Nature“), is ironic, and the exhibition texts are precarious and fumbling. The author moves on her conceptual framework in an uncertain way and touches briefly a wide range of problems that could be criticised in a more explicit and constructive way. But she does another way, giving a lot of space for her works to be perceived and interprated. To some extent, the exhibitions looks like a riddle. But doesn`t such important and urgent questions require direct and explicit way of speaking, instead of creating general and ironical metaphors? Still, i won`t deal with those matters now. The problems of nature and landscape in the context of contemporary art are so serious, that any artefacts that point at those, should lead to constructive reactions and shared liability with ciritcists. Therefore im going to use the wide interpretation space in order to point out some topics that need to be critically reviewed.



Siram speaks about the marginal position of nature in contemporary art field, and admits turning against her own position by focusing on that topic. In the exhibition text she writes that nature is mainly the field of some crazy Finns (referring to environmental art scene in Finland), and those local artists, who have moved to countryside and started to praise the beauty of nature, have been left behind in the contemporary art scene. So, it appears that contemporary art has a certain location, content and borders, which are outside the nature –myths like that are created by political power of contemporary art and they keep up the matrix of the system, which mainly should not be seen. There are noble ideas of endless freedom of creativity, where everyone is free to do anything, etc. Such freedom is guided by certain principles of global capitalist ideology, acting through the agency of art market. These principles and matrixes are reproduced in art education, art theory and critics, they are performed by artists, curators, criticists and theoreticians, often even by those, who wouldn`t associate themselves with the shameless and explicit mechanisms creative industry. But after all, there is democracy-based state power with programme to carry out global capitalist ideology, which invades the free space to turn it into human resources and put them under heavy layers of creative industry and world economy.

Contemporary art is part of contemporary world, where nature has a constantly marginal position in any field. The desires of mankind are related with technology and mass production, for a long time already. According to Walter Benjamin, the extatic encounter of masses and technology is like copulation, an index of sexual delight and birth of something new. After Benjamin`s death a huge outbreak of global culture of desires and enjoyment has taken place. It is based on the constant desire for new and illusion of a free market, based on supply and demand. Part of the demand is pointed at art, which constitutes the symbolic order of contemporary art, that is directly or indirectly based on the principles of global culture – technology, mass production/consumption, (sexual) enjoyment, singularity/originality. Nature is an instrument and a resource for this system. Already Benjamin announced that landscape has exploded. The Western landscape, penetrated by technology. The borders of the exploded landscape are uncertain and disputable, especially in the context of global culture, but still, it`s obvious that there are differences between Western and Eastern Europe – the landscape of the Baltics is not the same as in Netherlands, Germany, UK, etc. It is doubtable that Eastern Europe shares the landscape (ideas and responsibility) with the West. Therefore the discourses on landscape in East-European context should depart from a critical, postcolonial position, that first of all concentrates on the Socialist past – an experience that the West never had. Nature as a whole should be involved to the discussions of exploitation and marginalism in terms of gender, sexuality, race and other social matters.

In the mainstream of contemporary art, nature has to correspond to the basic principles of global culture that keeps nature as a biopolitical object. Biotechnology and organic production/consumption are new sources of enjoyment – this is what Siram also points out as following: „Sustainable development, organic production, recycling and other green arguments have turned into a random marketing nonsense, that the successful part of society uses as exclusive chanses of consumption“. In fact, these sources of ejoyment are symptoms of massive ecological catastrophe, that show out in a wrong way, through aesthetical mimesis. The pleasure principle works as bait in mass communication and arts. In the period of Cold War, the ecocritical positions of Agnes Denes were expressed by enormous manipulations with nature – wheat field in New York, etc. The visual rhetorics of new Apple laptops speak more about pure nature and less about mass production, exploitation and contamination, applying on the green consumption enjoyment. Nature inspires designers, artists and (landscape) architects to create utopian concepts, that are often used in advertising, marketing and product development. In this regard, i would point to a recent exhibition „(re)designing nature“ (25.05.2010 – 23.01.2011, Künstlerhaus, Vienna). It contained characteristic utopian illustrations of ideas about hi-tech and pure nature together, side by side („Hydrogenase Algae Farm“, Vincent Callebaut Architectures), also all kind of experiments with green plants and earth, installations with organic elements, etc. The installation „Tischgesellschaft/Dinner party“ (by Christian Philipp Müller and Jochen Koppensteiner) was probably meant to be ironical, but it worked out as cynicism – seems like they understood the point, but still reproduced the ironic embodiment of an evil idea. This installation was set up as a white, nicely designed table with white`n trendy tableware. In the middle, there were well designed pieces of green plants served as food. Such way work the biopower mechanisms – a dinner table with firm and elitist aesthetical code refers to biopolitical power structures, that make decisions on the color, content and function of nature. Green color is a metaphor of life, including human life. Might be possible, that this is also, what Siram meant, when writing her concept as follows: „Maybe i just try to see forest behind trees, as much as i can, and behind this forest the people, who have planted it…“. Siram is not certain about the owners of those thousands of eyes watching her, while she is looking at nature. Are those human eyes, after all? Probably not! Siram has decided to skip the biopolitical decisions on the origins of nature and landscape.

From recent times, there can be found another significant exhibition, this time with a bit critical position. „Return of Landcape“ (13.03. – 30.05.2010) in Berlin Art Academy and it`s text-based catalogue, edited by Donata Valentien, viewed the relations between civilization and landscape through two radical phenomenas – Venice and Las Vegas. Rather concerned than critical articles are illustrated with works of this exhibition – aerial photos of Alex S. Maclean that reflect the human traces on landscape in a way, which i find too much oriented to aesthetics and pleasure. In some cases, the pleasure of the text and irony might turn out as misguiding agencies. The landscape paintings of Siram refer to the marginality of the format itself, besides the content, and therefore they can be viewed as acts of protest. Mapping human traces on landscape through landscape paintings is closer to ecocritical aims than the manifestos of professionalism and technology by Alex S. Maclean. Siram`s landscape paintings are conceptually also bound with hi-tech matters – paintings were named after the GPS locations of the painting sites. Together with paintings, two documentary videos of forest are exposed. By the influence of photo series (plus a video) that reflect a former event, where Siram opened the exhibition of the landscape paintings in forest, and quests were dressed in animal costumes, the format and content of the landscape paintings melt together into one marginal matter that could dissolve into same marginal nature. But here is the rupture of perverse and alienating influence of representation and artistic intervention, which appears explicitly in the context of forest, that includes a table full of alcohol, stupid animal costumes, paintings fixed at tree trunks. According to the idea of nature as the end of art, this view is a parody of art and human activity in general. This idea is supported by Siram`s installation of artificial swamp, a synthetic platform, worn out and stinky, because of constant exploitation in the gallery. This is actually a very ecocritical message that could be developed to the extent of slogans by Church of Euthanasia, such as „Save the Planet, Kill Yourself“ or „Six Billion Humans Can`t Be Wrong“. The whole exposition seem to say that there is no place for landscape, not in contemporary art, not in nature. As a conclusion, such a position Estonian contemporary art context might be a good start for new discussions in all problematic issues, pointed out above.








Voldi lahti / Unfold

esmaspäev, märts 12, 2012

AB cubed presents: Rebeka Põldsam x Epp Kubu

Epp Kubu – An Ethical Artist
Translated by Kristiina Raud

Epp Kubu Let`s Go Boating and Drown! (source: website of Epp Kubu)

Epp Kubu is an exceptionally prolific young Estonian artist who is engaged in photography, video art, documentary film making, scenography, performance art, and graphic design. She could be compared to Laura Pählapuu and Liisi Eelmaa, who have participated in previous Artishok Biennales, but also to Flo Kasearu, a nominee for this year’s Köler Prize and a prolific artist working with different media. Such productivity brings results: Ene-Liis Semper (not anymore a young starting artist according to III AB rules) has achieved success working interdisciplinarily and transmedially in the international art world.

What Ethics?!

While 50 years ago an art school syllabus required portrait painting, then nowadays, young artists often have to make video portraits in the documentary genre. Naturally, the result in any medium largely depends on one’s technical competence; however, speaking of Epp Kubu, I would like to point out her well-thought-out artist statement and her ability to eloquently articulate her ideas in addition to using effective technical solutions. The reason why Kubu has not attracted more attention is probably the fact that we are used to paying attention to art that engages in controversy, while Kubu presents the underside of everyday life in a peaceful manner through tragicomical absurd, mostly avoiding dangerous and violent approaches. Here, I find that an important aspect of Epp Kubu’s work is a concrete ethical base.

While ethics as a philosophical term has quite an open meaning as philosophical concepts often do, this is not the case in the local public realm. Estonians contemplate ethics publicly once a year around the time of Independence Day but mostly the subject is avoided. This is not surprising when the country is run by the Reform Party whose political platform supports the idea ‘the strongest will survive (in business)’ or, in other words, a person’s worth is measured by the size of their income. Therefore, in the context of the public consciousness – how it is represented by mainstream media,– ethics has a very narrow range of problem-centred meaning, where only losers get preached while no one says anything to the corrupt political elite as neither high morals nor ethics are actual values in this society today.

The disappearance of ethics as a core value from public discourse has also resulted in the detachment of ‘young art’ from the topic. Morals and ethics are seen as mere rhetoric of hypocritical moralists and ignorant nationalists and are therefore of no interest to an average liberal young artist who considers him/herself to be a highbrow progressive mind. It tends to be forgotten that one of the mythical goals of art is to question and reformulate (moral) norms, not to withdraw from morals as such. In this sense, Epp Kubu is an old-fashioned artist. Her polemics are discreetly expressed without insulting anyone in particular. Instead, she quietly giggles at situations leaning from tragedy to comedy, guiding one to think about phenomena beyond the individual level, but also about common issues, e.g. memory gaps in the collective consciousness.

Female Subjectivity

Epp Kubu’s MA thesis, a video installation with three screens entitled Weeping and Moaning (2009, 12’), is a tongue-in-cheek piece about people’s biggest worries. In the first scene, the artist is in the library and has collected in front of her a pile of SL Õhtuleht issues (a daily newspaper similar to The Sun – R.P.). Finally, after reading them, she starts crying inconsolably. Õhtuleht is known for depicting black scenarios in hauntingly dark colours never caring about the dignity of the people involved. The morals of Õhtuleht are those of a strictly normalising ethical programme. The video Weeping and Moaning continues with a scene where the artist is wailing behind a wire fence where an impounded Jeep is parked: after the crisis many people lost their assets when they were no longer able to pay the banks. In the third scene, we merely see the building of Swedbank where the artist has started to cry (again), the bank staff deal with it by calling the ambulance. The last picture depicts the artist begging a man not to leave her and calling someone a slut. If everything starts to go so damn miserably – the papers write about the endless recession and corruption, the car is impounded, the bank accounts are frozen, your man leaves you for another woman, the country is full of unfinished buildings standing in the wastelands – then the artist offers a remedy by clearly articulating the situation and comes to the conclusion that just as the overly good is somewhat melancholic in its transience, extreme sadness might be in its own way amusing, as it is passing as well.

Epp Kubu’s photographic work in 2011 deal with the subjectivity of the artist and women in general. The series 10 Hours (2009), displayed at the Family exhibition, observes the mother-daughter relationship and alienation. Let’s Go Boating and Drown! (2011) is an autobiographical photo series about a young woman’s role in the fantasy world of elderly men. Both series have been executed with delicate critical sense. Kubu does not blame her mother who went to the USA in search for a better life/salary and left her children behind. Instead, Kubu simply visualises her relationship with her mother in the photo series, leaving judgement aside, and allows the viewer to independently contemplate family values and ways of alienation.

Let’s Go Boating and Drown! depicts Maria Aua performing the ideal of a blond child-woman on a pleasure boating trip at Haapsalu bay. The men are clearly having a good time: they are enchanted by the romantic atmosphere of summer, which is reminiscent of youth passed long ago. The young woman, however, appears emotionally quite cold, indifferent, and passive in all of the pictures. The men, nevertheless, are flattered purely by the company of a young lady, and although she has not joined them against her will, Kubu’s model has no interest in being a trophy or a time machine. She may as well offer one ride in the name of art but in reality she wants to be part of a relationship with more dynamic power structures. However, this is not a judgement on the relationships between men divorced at 50 and their young wives – Kubu’s work is more subjective and artistic than such polemics.

By now, Kubu has discussed social and personal problems, family, relationships, and the fading away of traditions, and she has also created a certain amount of absurd humorous works. I look forward to seeing what happens next. In the meantime may visit http://eppepp.com.


Rebeka Põldsam is studying contemporary art theory at Goldsmiths, London. She has been a co-curator of the exhibition Untold Stories (2011) and she occasionally writes art criticism. Her research interests lie in queer theory, feminist art practices, and contemporary ethics. Her current biggest influences are Sara Ahmed, Eve Kosofsky Sedgwick, Emmanuel Lévinas and Griselda Pollock.



AB cubed is a preparatory essay series for the III Artishok Biennale where X young Baltic and Scandinavian writers have chosen for their gesture of courtesy X young Estonian artists who have caught their eye with a witty personal exhibition or an absorbing work of art in a group show in recent years. Artishok tests experimetal editorial practice and self-inititative readiness in the art field with the series, giving writers the opportunity to take the initiative - but also the responsibility - and do one chosen artist a favour. The writers do not receive honorary for their work whereas the suggested artists automatically get an invitation for participation in Artishok Biennale in the autumn. Read more...

Voldi lahti / Unfold

AB kuubis esitleb: Rebeka Põldsam x Epp Kubu

Epp Kubu – eetiline kunstnik

Epp Kubu "Sõidame paadiga ja upume ära!" (pilt pärit Epp Kubu koduleheküljelt)

Epp Kubu on ülimalt produktiivne noor Eesti kunstnik, kes töötab foto, video ja dokumentaalfilmiga, stsenograafia, performance-kunsti ning graafilise disainiga.Teda võiks kõrvutada varem Artishoki biennaalidel osalenud Laura Pählapuu ja Liisi Eelmaaga või ka tänavu Köler Prize'i nominentide hulka kuuluva Flo Kasearuga, kes töötab palju ja erinevate meediumitega. Selline produktiivsus viib sihile: Ene-Liis Semper on samamoodi väga edukalt töötanud interdistsiplinaarselt ja transmediaalselt rahvusvahelises kunstimaailmas.

Mis eetika?

Kui 50 aastat tagasi võis kunstiülikooli programm nõuda portreemaale, siis tänapäeva noored kunstnikud peavad tihti looma videoportreid dokumentaalžanris. Eks igas meediumis sõltub tulemus suuresti tehnilisest pädevusest, kuid Epp Kubu puhul tooksin lisaks mõjuvatele tehnilistele lahendustele välja läbimõeldud kunstnikupositsiooni ja hea artikuleerimisvõime. Põhjus, miks Kubu pole rohkem tähelepanu pälvinud, on ilmselt selles, et oleme harjunud tähelepanu pöörama probleemide üle poleemitsevale kunstile, Kubu aga eksponeerib argielu pahupoolt rahumeelselt läbi tragikoomilise absurdi, hoidudes enamasti ohtlikest ja vägivaldsetest lahendustest. Minu jaoks on Epp Kubu kunstis olulisel kohal selge eetiline lähtepunkt.

Eetika, nagu olulised filosoofilised mõttevoolud tihti, on küllalt avatud mõiste. Eesti avalikkus mõtleb eetika mõiste üle kord aastas vabariigi aastapäeva paiku, kuid suurema osa ajast eetikaküsimust välditakse. Pole ka ime, kui riiki valitseb Reformierakond, mille poliitiline tegevuskava toetab olelusvõitlust “tugevam jääb ellu, äris”, ehk inimese väärtust mõõdetakse sissetuleku suuruses. Niisiis on peavoolumeedia representeeritava avalikkuse kontekstis eetikal väga kitsas probleemikeskne tähendusväli, kus moraali loetakse vaid kaotajatele, korrumpeerunud poliitilisele eliidile aga ei ütle kunagi keegi, et nad on amoraalsed, sest kõrge moraal ega eetika pole ühiskonnas aktuaalsed väärtused.

Eetika kui põhiväärtuse kadumine avalikust diskursusest on viinud ka niinimetatud “noore kunsti” moraaliküsimustest irdumiseni. Moraali ja eetikat peetakse vaid silmakirjalike moraalitsejate, ignorantsete rahvuslaste sõnakõlksudeks, millega keskmine vabameelne end kõrgintellektuaaliks pidav noor kunstnik oma pead vaevata juba ei viitsi. Unustatakse ära, et kaasaegse kunsti üks müütilistest eesmärkidest on (moraali)normide küsimuse alla seadmine ja ümberformuleerimine, mitte moraalist kui sellisest võõrandumine. Selles mõttes on Epp Kubu vanamoodne kunstnik. Tema poleemika on diskreetne ega solva ühtegi konkreetset isikut, vaid pigem itsitab vaikselt traagikast koomikasse kalduvate olukordade üle, suunates mõtlema indiviidiüleselt laiemalt levinud nähtustele või ka kollektiivsetele muredele, ühisteadvuse mälulünkadele.

Naise subjektsus

Epp Kubu magistritöö, kolme ekraaniga videoinstallatsioon “Nutt ja hala” (2009, 12'), on keel-põses-huumor kaasaegse inimese kõige suuremate murede üle. Esimesel pildil on kunstnik raamatukogus võtnud ette hunniku SL Õhtulehe numbreid ning hakkab neid lugedes lõpuks lohutult nutma. Õhtuleht on tuntud eriti mustade stsenaariumite eriti mustalt kujutamise ja kõnealuste isikute inimväärikusest hoolimatuse poolest. Õhtulehe moraal on rangelt normeeriva eetilise programmiga. “Nutt ja hala” jätkub kunstniku halisemisega aia taga, kus seisab arestitud džiip – pärast majanduskriisi arestiti paljude vara, mille eest enam pangale maksta ei jõutud. Kolmandas pildis näeme vaid Swedbanki hoonet, kus kunstnik nutma on hakanud, mille peale talle pangatöötajad kiirabi kutsuvad. Viimases pildis palub kunstnik meest, et ta ei läheks ära, ning sõimab kedagi litsiks. Kui kõik on nii neetult halvasti – lehed kirjutavad lõpmatust majanduslangusest ja korruptsioonist, auto arestitakse, pangaarve on külmutatud, mees jätab teise naise pärast maha, riik on tühermaadel pooleliolevaid maju täis –, siis kunstnik pakub esimeseks traumaraviks olukorra selget sõnastamist ning jõuab tulemuseni, et nagu äärmuslikult hea on mõneti melanhoolne oma mööduvuses, on äärmuslik kurbus omamoodi naljakas, sest ka see on mööduv.

Epp Kubu 2011. aastal eksponeeritud fotolooming tegeleb kunstniku ja laiemalt naise subjektsusega. Näitusel "Perekond" eksponeeritud seeria "10 tundi" (2009) vaatleb ema-tütre suhteid ja võõrandumist. 2011. aasta “Sõidame paadiga ja upume ära!” on autobiograafilistel ainetel pildistatud seeria noore naise rollist vanemate meeste fantaasiamaailmas. Mõlemad seeriad on lahendatud peenetundelise kriitikameelega. Kubu ei süüdista oma ema, kes aastaid tagasi USAsse paremat elu/palka otsima minnes lapsed maha jättis. Ta lihtsalt visualiseerib suhted emaga fotoseerias, jätab kõrvale hinnangute andmise ja lubab mõelda laiemalt perekondlikule võõrandumisele ja pereväärtustele.

“Sõidame paadiga ja upume ära!” kujutab blondi lapseliku naise ideaali esitavat (sic!) Maria Auat Haapsalus hiliskeskeas (abielu)meestega merel lõbusõitu tegemas. Meestel on silmnähtavalt tore: nad on hurmatud romantilisest suvisest õhkkonnast, noorusaeg justkui meenuks. Noor naine on aga kõikidel piltidel emotsionaalselt suhteliselt külm, ükskõikne, passiivne. Ta pole meestega vastumeelselt paadisõidule läinud, kuid erinevalt meeste ootusest, kes on meelitatud puhtalt noore naise seltskonnast, pole Kubu modellil huvi olla trofee ega ajamasin. Ta võib kunsti nimel ühe reisi ju pakkuda, kuid tegelikult tahaks elada väärikama võimustruktuuriga suhtes. Siinkohal ei anta hinnanguid viiekümneselt lahutanud meeste ja nende noorte abikaasade suhetele – Kubu looming on subjektiivsem ja kunstilisem sellisest poleemikast.

Praeguseks on Epp Kubu rääkinud ühiskondlikest ja isiklikest probleemidest, perekonnast ja armusuhetest, traditsioonide hääbumisest ning teinud üksjagu absurdihuumorit. Ootan huviga, mis saab edasi. Seni vaadake http://eppepp.com.


Rebeka Põldsam õpib kaasaegse kunsti teooriat Goldsmith College'is Londonis. Rebeka on olnud näituse “Sõnastamata lood” kaaskuraator ning aeg-ajalt kirjutanud kunstikriitikat. Ta on aktiivselt huvitunud kriitilisest seksuaalvähemuste ja soolisuse teooriast, feministlikest kunstipraktikatest ja kaasaegsest eetika filosoofiast. Tema suurimad eeskujud on momendil Sara Ahmed, Eve Kosofsky Sedgwick, Emmanuel Lévinas ja Griselda Pollock.


AB kuubis on III Artishoki Biennaali ettevalmistav esseedesari, milles X noort Baltikumi ja Skandinaavia kirjutajat on esseistlikuks žestiks välja valinud X noort Eesti kunstnikku, kes on neile viimastel aastatel silma jäänud vaimuka teosega grupinäitusel või tabava komplektiga väikeses galeriis. Ühtlasi katsetab Artishok sellega eksperimentaalset toimetajapraktikat erialameedias ja omaalgatuslikku valmisolekut kunstiväljal, andes kirjutajatele võimaluse initsiatiivi – ent ka vastutuse - enda kätte haaramiseks ja heateoks ühe kunstniku aadressil. Kirjutajad oma töö eest honorari ei saa, küll aga saavad nende poolt välja pakutud kunstnikud essee ilmumisega automaatselt kutse sügisesel Artishoki Biennaalil osalemiseks. Loe lähemalt...

Voldi lahti / Unfold