neljapäev, mai 31, 2012

AB cubed presents: Indrek Grigor x Madis Katz

An art historical file titled Madis Katz in Indrek Grigor’s archive
Translated by Kristiina Raud



Without burdening the readers with the answer to why I chose to nominate Madis Katz for the biennale in order to save space and time as well as taking into consideration the content – that would be a bit too interpretive, which I am currently trying to avoid -, I would rather like to emphasise the way the material is presented. Namely, the following is a contingent file, located in the computer and on the shelf and also partly in the memory of the author as an art historian. The file is labelled Madis Katz and it includes the material which has accumulated in different contexts during the last five years in which I have acknowledged Katz as an artist.

As the function of this submission is above all nominating the artist and in this sense also contributing to his wider acknowledgment, as I have reason to believe that many of my colleagues have perhaps followed Katz with a lesser attention than I, then I will not present an interpretive piece on the contents of my filing box; instead, I will try to give an overview as neutral as possible of what it actually contains, more so as the said content itself already includes a considerable amount of interpretations.


The first entry is Madis Katz’s master’s thesis Virtuality of Day-To-Day Existence. A detail from this photo installation was displayed at the Tartu Art Museum at The Crocodile Ate the Honey of the Bear (2007), a graduate exhibition of Tartu Art College and the department of painting at Tartu University curated by Liisa Kaljula. The exhibition was accompanied by an audio guide.


Virtuality of Day-To-Day Existence
Installation in environment
Tartu Art College, Department of Photography




2nd entry: Madis Katz’s solo exhibition The Fold – Saaremaa Beach 26 July 2008 at Y Gallery. The whole exhibition is, however, stored in my biological memory, containing the conversations before the opening as well as the technical and financial issues and also the memories of the exhibition itself. I remember the contradiction between the contents and the execution of the different levels of the exhibition. Well-executed photographs in the classical modern sense versus the concept jar as the secondary layer, critical of the over-verbalisation of the art field, which was formally simply a 3-litre jar on the window-sill, which did not have a very elegant effect, while at the same time the labels with clichés about constrainedly complicated exhibition concepts, which were the contents of the jar, left a remarkably professional impression.


The third entry, which is also stuck in my head, dates back to the summer of 2010 when the first act of the sonic event Topofon, curated by Sven Vabar, took place in Gen club. A relatively young girl was walking around in the room, wearing a long red shirt which had along its left shoulder, the back, and the front written in an even column the words ‘TÜRA TÜRA TÜRA TÜRA…’ (
FUCK FUCK FUCK FUCK...).

A few weeks later when I accidentally met Katz in front of a shopping centre I learned that what I had seen was one of Katz’s alter ego’s, Safe-Sex Guru’s hobbies – obscene clothes. Among the Guru’s hobbies are also trophies: plaster casts of women’s breasts, which have never been exhibited. However, under the same name the artist has displayed a pair of panties at the Tartu Art House exhibition The Golden Calf (2010). Perhaps a bit better known to the wider audience are the Guru’s pornographic analogue slide sessions, which he presented at the closing party of the old building of the Estonian Academy of Arts.



4th entry:

Artist talk with Katz, organized by Tartu Community College. I only managed to record an hour of the almost two-hour event because I had forgotten to empty the memory card of my dictaphone and there was simply no more room. Missing from the end is mainly the topic concerning Safe-Sex Guru and the audience’s questions.

My questions focused on the relationship between the abstract and the figural. Katz’s answers focus on the series Sacrals, Laymen, and The Fold, probably partly initiated by me, while at the same time emphasizing that he does not usually discuss his work. It is difficult to judge if and how much the last statement is true. I have always managed to have very interesting and substantial conversations with Katz, and when looking for performers for the community college, Katz was even recommended to me as an articulate speaker. Nevertheless, I must admit, as the next entries will illustrate, that Katz often prefers to discuss the general issues of the art field.
Conceptual documentalism and institutional conceptualism are critical terms which were mentioned at the community college recording and also in the following presentation at the semiotics seminar Semiosalong and which mark Katz’s fight against the excessive verbalisation of the visual.




5th entry: Katz’s appearance at Semiosalong, titled On Science and Art as A Prussakov, is in essence a very critical view on the wall texts of exhibitions as unnecessary ballast. The opposition of the discrete verbal language to the continual visual language is repeated.









6th entry: A Self-contained Monologue or the critic in psychoanalysis vol. 2.
After his presentation at Semiosalong I invited Katz to the Tartu Art House to discuss the function of the wall text in the context of the panels descriptively documenting the past parts of Jevgeni Zolotko’s six-part work Things. First and foremost, I was defending the position that art criticism should be independent from the work of art.

Katz reaches a conclusion which describes the work as a sphere that has a continual visual side as well as a discrete verbalised side and this way the work is movable in three-dimensional space when required, actualising more or less one side or the other according to need. In regards to independent criticism we jointly reach the term ‘self-contained monologue’ which should therefore constitute one of the methods of the so-called new art criticism.





Indrek Grigor is an institutional gallerist, freelance art critic and editor in chief of the podcast Tartu möliseb.











AB cubed is a preparatory essay series for the III Artishok Biennale where X young Baltic and Scandinavian writers have chosen for their gesture of courtesy X young Estonian artists who have caught their eye with a witty personal exhibition or an absorbing work of art in a group show in recent years. Artishok tests experimetal editorial practice and self-inititative readiness in the art field with the series, giving writers the opportunity to take the initiative - but also the responsibility - and do one chosen artist a favour. The writers do not receive honorary for their work whereas the suggested artists automatically get an invitation for participation in Artishok Biennale in the autumn. Read more...

Voldi lahti / Unfold

teisipäev, mai 22, 2012

"DECOLONIZE THIS"

Tanel Randeri isikunäituse avamine Y galeriis 29. aprill 2012. Meeleolu aitas luua korporantide rongkäik.

Fotod: Martiini
Kommenteerisid: Martiini ja Maarin Mürk

Vaata lisaks:
- Näituse info: http://ygalerii.blogspot.com/2012/04/tanel-randeri-isikunaitus-decolonize.html
- Riiv Kõivu artikkel Sirbis: http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=14960:dekoloniseeri&catid=6:kunst&Itemid=10&issue=3394


Algas kõik nagu näituseavamised ikka - galerii, teosed, kohaletulnud (kunsti)sõbrad...




Pahaaimamatu avamisseltskond laienes galerii ukse ette tänavale...kevadiselt helged portreed...

Aga midagi oli juhtumas ...

Korporandid tulevad!
Režissööri osas Kaisa Eiche, operaator Tanel Rander

Jütsid teel koolimajja

Midagi sobilikumat Randeri näituse teemat arvestades on raske soovida.

Esimest pääsukesed

Eelsalga strateegid: "...nii, sina mine seisa sinna"





Voldi lahti / Unfold

Fuerza Bruta

Maarin Mürk käis meelelahutustööstuse, klubikultuuri, performance ja uue tsirkuse kohtumispunktis.


Daryl Roth Theater, New York, 16. mai 2012
(etendub NYs alates 2007 aastast, näidatud ka Buenos Aireses, Londonis, Bogotas, Lissabonis, Edinburghis, Chicagos, Miamis jne)

Foto siit: http://www.facebook.com/FuerzaBruta

Next Magazine ja InTouch Weekly andmetel on hiljuti Fuerza Bruta etendusi väisanud järgmised kuulsused: Beyonce, Jay-Z, Ashton Kutcher, Demi Moore, Isabella Rossellini, Kanye West, Blake Lively, Penn Badgley, Tyra Banks, Rachel McAdams, Jude Law, Pierce Brosnan, John Legend, Taye Diggs, Shakira, Alexis Bledel, Orlando Bloom, Bradley Cooper ja Serena Williams.
Allikas: http://fuerzabrutanyc.com/wordpress/get-the-buzz/

Perez Hilton: It's like Cirque du Soleil meets a rave!

Fuerza Bruta Tel Avivis
: /.../ a sensory experience with lights, music and elaborately and constructed effects, best enjoyed with alcohol and friends.



Lavastaja argentiinlane Diqui James, prillid sobivad udused.
Foto: http://www.concertlivewire.com/fuerzabruta.htm

Fuerza Bruta artistic statement:
Ladies and Gentlemen, all that happens here is real.
As real as your dog.
There are no sets. There are no theatrical conventions.
Each one has a role in the action. And you too.
Prepare yourself.
It doesn’t exist in the work, the concept of significance or representation.

A door is a door. It means neither more nor less than that. Neither the costumes, the lights,
the music nor the gestures. The red light is a red light or whatever you want.
The language is abstract, each one thinks what they want. Absolutely abstract. Since the creation. No one knows the meaning of the work, because it doesn’t have one.
The space modifies itself during the work. Accompany it.
It is fundamental that nothing is to
be predictable.
We will not warn you. A surprise is not an effect, it is a constant and necessary state for the effectiveness of the work.
For modifying profoundly the reality of the spectator. Your reality. The spectator is within an extraordinary reality. He is not emotionally safe in a single moment of the work.


***

Fuerza Bruta tähendab hispaania keeles brutaalset jõudu ning NY bigger-then-life meelelahutustööstusele omaselt kirjeldatakse etendust kui enneolematut, pöörast, metsikut, maagilist jne. Piletiga kaasas käinud väikesel paberilipakal on kirjas, et ca 70 minutilise kestvuse ajal tuleb seista püsti, soovitatud on ringiliikumine, selga tuleks panna mugavad riided, kotid jätta garderoobi (maksis 2.-) ning valmis tuleb olla veevalinguteks, uduvihmaks, tossuks ja strobo-valguseks.

Inimesed aetakse kokku suhteliselt väiksesse, aga kõrgesse ruumi, kohe lastaksegi klubitossu ja punast valgust, mängib rütmikas muusika. Publik ootab. Nõksutab peaga järjest enam kaasa, küttes end etenduse algust oodates edukalt juba ise üles. Kui ilmub esimene episood – valges ülikonnas mees jooksmas järjest meeleheitlikumalt publiku keskel lindil kuni kõlab lask ning valge ülikond värvub punaseks – juubeldab pimedusse mattunud publik juba ennastunustavalt. Selline rekatsioon pani mind kergelt hämmelduma - ilmselgelt ma ei olnud suutnud end punase valguse ja mussiga eelnevalt piisavalt üles kütta.

Foto siit: http://www.thelightingsyndicate.com/portfolio/fuerza-bruta.html

Foto siit: http://www.flickr.com/photos/winfried-veil/6735774535/in/photostream/

Edasi järgnes ca tund aega erinevaid stseene, millest osad olid eksistentsiaalsema pretensiooniga nagu too jooksev mees, keda näidatakse veel mõned korrad ning kes vaatamata teda tabavatele nähtustele jätkab liikumist (kogu see teema tuletas meelde Bill Viola video The Crossing (1996):
http://www.youtube.com/watch?v=fHqhaH6m9pY
). Etenduse teised osad rõhusid poeesiale ja kolmandad ürgsetele instinktidele, tekitades meeletu tantsupeo.

Kõige huvitavam oli kogu saali lage hõlmav läbipaistva põhjaga bassein, mis laskus kohati alla publiku käeulatusse, et siis taas üles kerkida. Basseinis sulistasid ilma mingi kindla koreograafiata tantsijad, tekitades ühteaegu nii õhus kui veel kõndimise illusiooni. Kui suurt basseini kallutati, rullusid looteasendis kehad koos veega ühest otsast teise. Üllatusefekt, värvilise valguse, vee ja kehade koosmõju oli muljetavaldav. Kohati oli meeleolu agressiivsem – tantsijad hüppsid kilel ringi ja prõmmisid rusikatega basseinipõhja otse vaatajate peade kohal. Kogu stseen mattus vihmavalingusse, vesi trummeldas ning kummaline oli kõige selle all olles kuivaks jääda. Oli tunne, põnevusega segatud kõhedus, et kile võib kohe katki minna ning peakohal aelevad näkid koos veega kaela sadada.

Foto siit: http://vanja-r.tumblr.com/post/11631400658/fuerza-bruta-by-diqui-james-and-gaby-kerpel

Fotod siit: http://www.facebook.com/FuerzaBruta

Vett jagus siiski ka publikule küllaga. Ilma mingite üleminekuteta stseenide vahel muundus äsjane maagiline õhu-vee maailm ekstaatiliseks tantsupeaks. Karnevalimeeleolu aitasid luua ennastunustavalt üle-eksalteeritud liigutustega tantsu vihtuvad fuertabruzalased, tehes seda nii laval kui all rahva seas ning nii üksteisele kui suvalistele inimestele publikust konfettidega täidetud pizzakarpe pähe puruks lüües. Rahvast kaasa hüppama ja tantsima saada ei olnud eriti keeruline, takka küttis võimas valgusshow ning DJ, kes jahutas publikult kõrgelt puldist tuletõrjevooliku ja veevalingutega (kujutage nüüd sellist etendust ette Tallinnas, kus isegi pidude ajal on harv kohata ennastunustavalt tantsivaid inimesi!). Kogu etendus transformeeruski üha enam klubiõhtuks ning agaram osa publikust kasteti lõpuks sprinkleritega täielikult märjaks – wet T-shirt show, jee!

Foto siit: http://www.flickr.com/photos/winfried-veil/6722794855/in/photostream/

Kuigi Fuerza Bruta etendusel lubatakse erinevate pööraste kujundite loomist, publiku osalemist ja erakordse keskkonna tekkimist, siis kokkuvõttes hiilis ligi tunne, et pedaali oleks võinud palju rohkem põhja vajutada. Erinevaid osasid oli tegelikult ainult kolm ja kui sa nö stseeni ideele pihta said, hakkas natuke igav – näiteks oleks tahtnud tantsijate-akrobaatide poolt näha lihtsalt füüsilise kohaolu asemel veidi rohkem läbimõeldud tegevust või koreograafiat. Publiku osalus piirdus meeskonna juhendamisel natuke ühest kohast teise tammumisega – etendusel oli selgelt olemas teatud suund ja seega jäi püsima mõtteline lava-publiku paigutus (välja arvatud basseini-stseenid ja lõpuks kulmineerunud tantsupidu).

Kogu elamus meenutaski rohkem ekstaatilist klubitamist, mida vürtsitasid performatiivsed etteasted. Näiteks tõmmati kogu ruumile ümber maast laeni hõbedane kangas, mida mööda nagu põrandat silkasid ringi ja kukerpallitasid mõnda aega kaks tantsijat-akrobaati. Fuerza Bruta puhul torkas silma eelarve – kui on hõbedane kangas, siis seda on ca 15 x 50 meetrit, kui on bassein, siis see on laesuurune ning tõstev-langetatav jne. Natuke jäi kummitama tunne, et mainstreamil, millel on rahad produktsioonikuludeks, ei ole eriti palju sisukaid ideid, mida sellega peale hakata (siinkohal ei taha ma ka kindlasti öelda, et neil eksperimentaalsetel performance-gruppidel, kellel ei ole oma käsutuses suurt lava ja meeletut eelarvet, oleks tingimata alati rohkem ideid!).

Kui see olekski olnud pidu, oleks see ilmselt olnud parim pidu, kus ma kunagi käinud olen; kuna see oli etendus, siis jäi see siiski mainstreamilikuks flirdiks erinevate võtetega, millest ükski päris lõpuni ei realiseerunud. Samas võis asi olla pigem minu nõudmistes kui konkreetses etenduses – publiku demograafiat vaadates olin ma ilmselgelt liiga vana (saalitäis kiljuvaid inimesi tekitas tunde, et ma olen sattunud keskkoolipeole), liiga introvertne, et minna kohe esimeste tribal-trummipõrinatega kaasa ja näinud natuke liiga palju performanceid, et lihtsalt meelelahutustööstuse pakutavast spektaaklist elavneda (näiteks häiris mind, et basseinis sulistasid ainult naistantsijad). Lugedes netist kommentaare, siis tundub aga, et juba Fuerza Bruta käis paljudele vaatajatele üle jõu ning oli liiga segadusseajav oma kaootilise steenide vaheldumisega.

Selliste etenduste teene võikski seega olla tutvustada laiale publikule performance ideed – intensiivne füüsiline sündmus, millel puudub kindel narratiiv, mis haarab vaatajate erinevaid meeli, kaotab publiku ja performeerijate vahelt lava ning loob terviklikku keskkonna.

Kuuldavasti on tegijatel Argentiinas käimas juba järgmine suurprojekt.


***

LISA lugemist, vaatamist, kuulamist:

- Üks väga mõistlik arvustus NY Timesis: http://theater.nytimes.com/2007/10/25/theater/reviews/25fuer.html (enamus kajastusi piirdub korduma kippuvate märksõnade välja hõikamisega)

- Minu telefoniga filmitud katked, mingi ettekujutuse saab:
(NB! VÄGA HALB HELI, KEERAKE MAHA!)

- Fuerza Bruta soundtrecki saab kuulata siit: http://soundcloud.com/fuerza-bruta/sets/fuerza-bruta-official




***
Uue tsirkuse, tantsu ja performancei liinilt tahaks nüüd näha hoopis Race Horse Companyt:





Voldi lahti / Unfold

esmaspäev, mai 21, 2012

AB kuubis esitleb: Indrek Grigor x Madis Katz

Kunstiteaduslik toimik “Madis Katz” Indrek Grigori arhiivis



Jättes lugejad koormamata vastusega küsimusele, miks otsustasin biennaalile nomineerida Madis Katzi, seda nii ruumi ja aja säästmiseks kui sisulistel kaalutlustel - see oleks juba väga tõlgendav, mida ma siinkohal vältida üritan - jooniksin pigem alla materjali esitamise viisi. Nimelt on alljärgnevalt tegemist siinkirjutaja kui kunstiteadlase arvutis ja riiulil ja osalt ka mälus paikneva tingliku toimikuga, millel seisab nimi “Madis Katz” ning mis sisaldab viimase viie aasta jooksul, mil ma Katzi enesele kunstnikuna teadvustanud olen, erinevas kontekstis kogunenud materjale.
Kuivõrd siinse postituse funktsiooniks on ennekõike kunstniku nomineerimine ja selles mõttes ka laiem teadvustamine, aga mul on põhjust arvata, et paljud kolleegid on Katzi tegevust minust võibolla väiksema tähelepanuga jälginud, siis ei esita ma alljärgnevalt mitte esseistlikku tõlgendust oma arhiivkarbi sisust, vaid võimalikult neutraalse ülevaate sellest, mida see üldse sisaldab, seda enam, et kõnealune sisu ka ise juba üsna suurel määral tõlgendusi sisaldab.


I kanne on Madis Katzi lõputöö “Olmevirtuaalsus”. Detail sellest fotoinstallatsioonist oli eksponeeritud Liisa Kaljula kureeritud Tartu Kõrgema Kunstikooli ja Tartu Ülikooli maaliosakonna lõputööde näitusel “Krokodill sõi karu mett” 2007. aastal Tartu Kunstimuuseumis.
Ekspositsiooni saatis ka audiogiid.


Olmevirtuaalsus
Virtuality of Day-To-Day Existence
visuaalne installatsioon keskkonnas
installation in environment
Tartu Kõrgem Kunstikool, Fotograafia osakond



II kanne: Madis Katzi isikunäitus ““Kurrutus - Saaremaa rand 26. juuli 2008”” “Y galeriis”. Kogu näituse materjal paikneb antud juhul paraku minu bioloogilises mälus, sisaldades näitusele eelnenud vestlusi, tehnilisi ja rahalisi küsimusi ning mälestusi näitusest enesest. Meelde jäi näituse erinevate tasandite sisu ja vormistuse vastuolu. Klassikalises modernistlikus tähenduses hästi vormistatud fotod versus teisese kihistusena kunstivälja üleverbaliseerimise suhtes kriitiline kontseptsioonipurk, mis vormiliselt oligi lihtsalt kolmeliitrine purk aknalaual, ega mõjunud eriti elegantselt, samas kui selle sisuks olnud sedelid stampfraasidega pingutatult keerulistest näitusekontseptsioonidest mõjusid muljetavaldalavalt professionaalselt.

III kanne, mis on samuti kinni minu peas, pärineb 2010. aasta suvest, kui Genklubis toimus Sven Vabari kureeritud helisündmuse “Topofon” esimene vaatus. Mööda saali liikus võrdlemisi noor tütarlaps, kes kandis pikka punast särki, millel piki vasakut õlga ja selga, ning eestpoolt siis pikki rinnaesist jooksis ühtlase tulbana ülalt alla “TÜRA TÜRA TÜRA TÜRA ...”.
Paar nädalat hiljem sain Katziga kaubamaja ees juhuslikult kohtudes teada, et tegemist ühega Katzi alterego Safe Sex Guru hobidest - ropud rõivad. Guru hobideks on veel ka trofeed - kipsvormid naiste rindadest, mida ei ole siiani veel kordagi eksponeeritud, ent sama nime all on Tartu Kunstimaja näitusel “Kuldvasikas” (2010) olnud eksponeeritud üks paar püksikuid. Ning võibolla natuke laiemale publikule tuntud on Guru pornograafilised analoog-slaidiseansid, millega ta astus üles näiteks EKA vana maja sulgemispeol.



IV kanne:


Tartu Rahvaülikooli tellimusel korraldatud artist talk Katziga. Sellest pea kaks tundi väldanud salvestusest õnnestus mul audiona salvestada vaid tund, sest diktofoni mälukaart oli ununenud eelnevalt tühjendamata ja sai lihtsalt täis. Lõpust ongi puudu ennekõike Safe Sex Guru tegevust puudutav ja publiku küsimused.
Minu küsimused keskenduvad abstarktse ja kujutava suhetele, Katz oma vastustes keskendub, ilmselt osaliselt ka minu initsiatiivil, “Sakraalide” ja “Profaanide” ning “Kurrutuse” sarjadele, rõhutades sealjuures, et ta üldiselt oma töödest ei räägi. Kas ja kuivõrd viimane väide tõele vastab, on keeruline hinnata. Mul on alati õnnestunud Katziga väga huvitavaid ja sisulisi vestlusi pidada ning rahvaülikooli esinejaid otsides mulle suisa soovitati Katzi kui hea jutuga kunstnikku.
Samas tuleb möönda, et nagu järgmised arhiivkanded näitlikustavad, räägib Katz tihti pigem kunstivälja üldistest küsimustest.
Rahvaülikooli salvestuses käib läbi ja järgnevas semiosalongi ettekandes korduvad kriitilised mõisted kontseptuaaldokumentalism ja institutsionaalkontseptualism, mis tähistab Katzi võitlust visuaalse liigse verbaliseerimise vastu.





V kanne: Katzi esinemine semiosalongis “Prussakovina teadusest ja kunstist” ongi sisuliselt väga kriitiline vaade näituste seinatekstidele kui ebavajalikule pallastile. Kordub diskreetse verbaalse keele vastandamine kontinuaalsele visuaalsele keelele.








VI kanne: “ENESEKÜLLANE MONOLOOG. Ehk kriitik psühhoanalüüsis vol. 2”
Pärast semiosalongi ettekannet palusin Katzi Tartu Kunstimajja, et arutada temaga seinateksti funktsiooni üle Jevgeni Zolotko kuueosalise teose “Asjad” möödunud osi deskriptiivselt dokumenteerivate tahvlite kontekstis. Kaitsesin sealjuures ennekõike seisukohta, et kunstikriitika peaks olema teosest sõltumatu.
Katz jõuab selleni, et kirjeldab teost kui kera, mis omab nii kontinuaalset visuaalset külge kui diskreetset verbaliseeritud külge, nii on teos vastavalt vajadusele kolmemõõtmelises ruumis liigutatav, aktualiseerides vastavalt vajadusele rohkemal või vähemal määral üht või teist külge.
Sõltumatu kriitika asjus jõuame ühiselt mõisteni “eneseküllane monoloog”, mis peaks siis olema üks nö. uue kunstikriitika meetoditest.





Indrek Grigor on institutsionaalne galerist, vabakutseline kunstiteadlane ja saate Tartu möliseb peatoimetaja.










AB kuubis on III Artishoki Biennaali ettevalmistav esseedesari, milles X noort Baltikumi ja Skandinaavia kirjutajat on esseistlikuks žestiks välja valinud X noort Eesti kunstnikku, kes on neile viimastel aastatel silma jäänud vaimuka teosega grupinäitusel või tabava komplektiga väikeses galeriis. Ühtlasi katsetab Artishok sellega eksperimentaalset toimetajapraktikat erialameedias ja omaalgatuslikku valmisolekut kunstiväljal, andes kirjutajatele võimaluse initsiatiivi – ent ka vastutuse - enda kätte haaramiseks ja heateoks ühe kunstniku aadressil. Kirjutajad oma töö eest honorari ei saa, küll aga saavad nende poolt välja pakutud kunstnikud essee ilmumisega automaatselt kutse sügisesel Artishoki Biennaalil osalemiseks. Loe lähemalt...

Voldi lahti / Unfold

neljapäev, mai 17, 2012

Marko Mäetamme 10 viimast päeva

Maarin Mürk "lehitses" Facebookis Marko Mäetamme uut seeriat ammendamatul teemal "kunstniku raske elu" ning salvestas siia katkendliku, kuid ülevaatliku narratiivi koos kommentaariga (NB! ei sisalda spoilerit!). Lisatud ka pildid näituse avamisest Haapsalu Linnagaleriis!

Marko Mäetamme 10 viimast päeva. Haapsalu Linnagalerii, 11.-30.04.2012
http://galerii.kultuurimaja.ee/ - soovitan siit arhiivist lugeda lisaks galerist Kruusingu mäetammelikku pihtimust!
Foto: Arvo Tarmula


vt ka:
- "10 väikest neegrit", A. Christie 1939. aastal ilmunud kriminaalromaan
- "Only 10 more days shopping till`Apocalypse", artikkel SIIT
- "10 Days Late", laul Ameerika alternatiivroki bändilt Third Eye Blind
- "Hitler: the Last 10 Days", film aastast 1978
- "How to Loose a Guy in 10 Days", film aastast 2003

VÕTAB JU TÕSISEKS?!
Foto: Arvo Tarmula



Minuni jõudis Mäetamme järjekordne “enesepaljastus” Facebooki vahendusel – ühel hetkel tekkis newsfeedi vastavanimeline album, mis vaikselt täienema hakkas (ja seega pidevalt jälle minu newsfeedi ilmus). Teema on väga tuttav kõigile, kes näituste tegemisega kokku on puutunud. Broneerides endale galeriis aja aasta või varemgi ette, harjud mõttega kusagil kaugel tulevikus ees ootavast abstraktsest kohustusest/väljakutsest/võimalusest (kuidas see parasjagu tundub). Toimub “töölise võõrandumine oma tegevuse lõpp-produktist”. Näitusetaotluses visandatud plaanist ollakse avamise ajaks oma mõtete ja praktikatega tihti juba kuhugi mujale triivinud. Samas ripub galeriibronn nagu veskikivi kaelas, sest “sai ju lubatud”. Või sunnib takka neoliberalistliku loogika internaliseeritud piits – kui sa pidevalt ei tooda, siis pole sind olemaski. Ja nii leiavadki mitmed loovisikud end olukorras, mille Mäetamm nüüd ära on vormistanud – magamata ööd ja ärevuses päevad, avamine nagu Demoklese mõõk peakohal rippumas. Mida teha, mida teha…

Kuna samaaegselt jooksis mu newsfeedi ka juba antud seeriat eksponeeriva näituse info, siis hakkas kogu asi vaatamata oma kahtlemata elulisele temaatikale ja vaimukale esitusele tunduma natuke liiga lihtsa naljana stiilis “pole-ühtegi-mõtet-teen-siis-näituse-sellest,-kuidas-mul-pole-ühtegi-mõtet”. Aga olles seeria lõpu ära oodanud, olin meeldivalt üllatunud. Mäetamme järjekordse episoodi tema ammendamatust seeriast “kunstniku raske elu” teeb magusaks lõks, kuhu ta vaataja tõmbab. Jäägitu keskendumine kõnealusele teemale ja kunstniku isiklikule paljastusele (mis kutsus minus kohe esile eelneva lõigu jagu mõtteid) mõjub vaatajale uinutina.

Me oleme juba ammu harjunud, et kaasajal hajuvad viimasedki piirid avaliku ja privaatse vahel ning vujeristliku huviga saame meedia vahendusel jälgida üha isiklikumaid seikasid üha rohkemate inimeste eludest. Isegi kui me ei taha neid seikasid teada, tabab see info meid meie tahtest sõltumata, sest kogu meedia on suunatud millegi kõmulise paljastamisele. Märkamatult kaob ära oskus teha vahet tõe ja fiktsiooni vahel, mida soodustab kogu pealetungiv sotsiaalmeedia ja blogosfäär ning kasvamine postmodernismi-lastena. Vaataja kipubki võtma kõiki ettesöödetud mina-vormis lugusid autobiograafiliste paljastustena ning sellele Mäetamm välja mängibki, vajutades juba mitmendat korda mängleva kergusega nupule nimega “inimlik uudishimu”.

Mäetamme puhul on konkreetsemalt päevakorras uudishimu tavainimese kõrval ikka veel erilisena tunduva kunstniku kui sellise vastu – millised on tema päevad, mida ta teeb, mis elu ta elab? Ja oi kui imeline on avastada, et kuulus Eesti kunstnik Marko Mäetamm vaevleb ka argiste probleemide käes! Kunstnik on ka inimene! Ja veel selline natuke hädine inimene – küll ahistavad teda laenud ja liisingud, küll näituste tähtajad jne. Korralikud kodanikud võivad jälle öösel rahulikult magada – pole neil boheemlastel elu ägedam midagi. Mäetamme seeriad kinnitavad Pierre Bourdieu väljade vahelist piirjoont: loomeinimesed on tavaeluga kokkupuutes abitud, nad ei kõlba “päris” asjadega tegelema, las siis teevad kunsti või midagi.

Ja Mäetamm teebki kunsti, keel põses. Tulles tagasi minu esimese lõigu juurde – Mäetamme ülimalt isiklike lugude juures on lihtne unustada, et näitused võivad sündida ka sellest, et on olemas konkreetne mõte, mis ootab realiseerumist. Ja et järjepidevalt näituste produtseerimine hoiab kunstniku soojas ja tagab töötamisel enesedistsipliini.

Point is – me ei saa kunagi teada, milline variant Mäetamme seeriate puhul on “tõene”. Mängu ilu peitubki selles, et vaevalt on olemas ühtegi inimest, nii kunstiväljalt kui laiema publiku hulgast, kellel MITTE HETKEKSKI ei käinud peast läbi, et see “mina”, ka antud seerias, see ongi Marko Mäetamm. Kes ei tundnud endas väikest perversset vujerismivärinat, kuna sai teada järjekordselt midagi isiklikku justkui ühe konkreetse inimese elust; midagi, mis näitab teda nõrgast küljest, paljastab neid teemasid, millest ei ole kombeks rääkida. Eriti Eesti väiksuse puhul on lihtne minna Mäetamme loomingus ilmuvate tegelaste ja elu enda segaminiajamise teed (minu puhul aitas näiteks kaasa ka asjaolu, et seeria jõudis minuni minu Facebooki "sõbra" Mäetamme enda kaudu, lihtsalt tema fotoalbumina - mitte galeriis).

On lihtne unustada, et tõe ja fiktsiooni, memuaaride, paljastuste, lugude jutustamise jms puhul ei olegi olemas musta ja valget, mitte kunagi, mitte ainult kunstis. Või et kokkuvõttes ei olegi see üldse oluline, kas tegemist on antud juhul autobiograafiaga või väljamõeldisega. Rohkem kui ennast, paljastab Mäetamm tegelikult oma vaatajat.

./.../
/...//...//.../
/.../
Galeriivaated Marko Mäetamm

Kuna näituseavamised on tihti vaiksed, korralikud ja tasased (vähemalt see osa, mis valge kuubi seinte vahele jääb), siis sellel pildil demonstreeritakse avamisega seotud eufoorilisemaid tundeid! Kergendus! Rõõm! Hakkama sain! Ära tegin! Juhuuu! Ma saan jälle rahulikult magada!! (vähemalt järgmise tähtaja lähenemiseni....)

Foto: Arvo Tarmula

Kergelt ehmunud, teolt-tabatud näoga kunstnik galerii nurgas!
Foto: Arvo Tarmula

Siin pildil on oluline juhtida tähelepanu "väikelinna galeristile", kes kõiges "süüdi" on! Lubage esitleda, Agur Kruusing!! Osutamas järgmisele "ohvrile"?
Foto: Arvo Tarmula

Voldi lahti / Unfold