Tuumaseen Püha Graal (2011)
Piirimaa Nr 4 (2011)
Marika Agu vaatab noore maalikunstniku näitust „Rahuaeg / Sõjamäng“ Polymeris, mis visualiseerib unenäolist juhuslikkust, selle mänglevat kergust ka kõige kõhedust tekitaval teemal nagu sõda.
Sõjal on imetabane efekt muutmaks sellega kaasnevad koledusi ühtaegu tühisteks, mõttetuteks. „Surm sõja ajal on banaalne, märkamatu, mitte midagi erilist – kasutu, mõttetu, sama rumal nagu sõda ise.“* Sellegipoolest on selle mõju inimhingele kohutavalt traumeeriv, sest ta ei oska ennast kaitsta, pole kuhugile joosta. Sõjardid on koosolekul kokkuleppinud vallutatavad alad viibutades kaardil meelepärasematel territooriumidel. Käib mäng üle teiste peade.
Kuid kuidas rahuaeg parem on? Kas mitte rahuga kaasnev turvalisus pole illusoorne? Otstaki sõnul on meie igapäev vaikimisi pingestatud sõja, kuid samaaegselt ka rahu võimalikkusest. Nii nagu inimloomuses eksisteerivad koos opositsioonilised iseloomujooned, mis avalduvad ainult teatud valitud situatsioonides.
kolmapäev, juuli 25, 2012
Kaia Otstaki sürreaalne õõv ja õndsus
reede, juuli 20, 2012
Šarūnas Sauka ja tema eelkäijad
Elnara Taidre tagasivaade näitusele „Mina, maalija Šarūnas” Kumu kunstimuuseumis (6.01.–29.04.2012)
Jorge Luis Borges on kirjutanud, et iga kirjanik loob oma eelkäijaid ise, aidates leida hajutatud mineviku tekstides olemuslikku sarnasust ning võimaldades mõista neid hoopis teisiti kui enne teda.(1) See väide võiks kehtida ka kunstnike kohta, kelle tööd toovad esile nende varem tegutsenud „hingesugulaste” pärandis teatud seaduspärasust, tähenduslikku arenguliini. Kuigi Borgese idee kasutamine oma eelkäijaid loovast autorist seoses leedu maalija Šarūnas Sauka fenomeniga riskib üleliigse pateetilisusega, pakub see siiski metodoloogilist võtet, mis aitaks kaasa Sauka tööde tõlgendamisele ja konteksti loomisele.
Suhestuda Sauka töödega on teatud mõttes ootamatult keeruline: säravate värvidega kaugelt ligi meelitavad maalid punuvad hoopis lõksu, sest neid veidi tähelepanelikumalt vaadates hakkab silm eristama hoopis ebamugavat, kui mitte eemaletõukavat tunnet tekitavaid stseene, kus peene detailsusega maalitud kaunite lillede, puuviljade ja kalliskivide kõrval on sama detailselt maalitud kannatavad ja haavatud, moonutatud ja väänlevad inimkehad. Sauka kütkestavust ja eemaletõukavust ühendavaid maale on ebamugav vaadata ka selle tõttu, et – vaatamata kogu postmodernistlikule tolerantsusele ja pluralismile – ei haaku need modernismist päritud sõnastamata reeglitega „hea maitse” kohta, mis ei tunnista sisus literatuursust ja vormis detailide kuhjumist. Sauka allegoorilisi kompositsioone ei saa nimetada ka kontseptuaalseks kitšiks – nende sõnum on süngelt tõsine ja valus, mitte irooniline.
Ill. 1–2. Šarūnas Sauka. Mõrv restoranis (1999–2000): tervikvaade ja fragment
Samas just Sauka literatuurseks kippuv sõnumikesksus ja detailirohked nägemuslikud kompositsioonid võimaldavad luua seoseid hoopis teistsuguse suunaga 20. sajandi kunstiloos kui kanooniliseks muutunud meediumikeskne ja -puhas maal. Üheks selliseks nähtuseks on vahetult pärast II Maailmasõda loodud nn Viini fantastilise realismi koolkond, mille kunstimeetodiks kujunes vanade meistrite maalitehnika kasutamine esoteerilise, sümbolistliku omamaailma loomiseks. Ernst Fuchs, Arik (Erich) Brauer, Wolfgang Hutter, Rudolf Hausner jt otsisid kunstiajaloos eeskujusid, mida saaks omakorda seostada visionaarsusega, valides oma „eelkäijateks” Hieronymos Boschi, Pieter Bruegeli, Matthias Grünewaldi, kelle töödes on realistlik kujutamisviis kõrvuti varauusaegse müstitsismiga. Õigemini mitte realistlik, vaid detailitäpne kujutamisviis, sest illusoorselt kujutatud detailidest moodustuv tervik on realistlikust üsna kaugel: kaleidoskoopiline detailirikkus muutub pigem kompositsiooni ornamendiks kui ruumi tõetruuks kujutiseks, pigem unenäo või nägemuse kui tegelikkuse pildiks. Kuigi fantastilist realismi käsitletakse sageli sürrealismi ühe suunana, eristab fantastiliste realistide töid suurem poeetilisus, muinasjutuline atmosfäär, kuhu põimitakse universaalsuse taotlusega sümboleid (kaunis neid, tark, kuningas, ükssarv, madu/draakon) – pigem jungiaanlikke arhetüüpe kui sürrealiste huvitanud freudistlikke sümboleid.
Ill. 3. Ernst Fuchs. Surmaingel purgatooriumisse värava kohal. 1951–1956
Ill. 4. Ernst Fuchs. Ükssarviku pulm. 1952–1960
Ill. 5. Ernst Fuchs. Triumph Christi. 1962–1965
Ill. 6. Rudolf Hausner. Odysseuse laev. 1962–1965
Viini fantastilise realismi koolkonda on 1970. aastate alguses tutvustanud eesti lugejatele almanahhi Kunst artiklis Tõnis Vint, kes käsitles fantastilisi realiste seoses Eduard Wiiralti võimalike mõjutustega (1937. ja 1940. aastal toimusid Viinis Wiiralti isikunäitused).(2) Ning kummalisel kombel võib ka Sauka kompositsioonidele leida tugevamaid paralleele Wiiralti „Põrgus” ja „Kabarees” kui tema eesti kaasaegsete, 1980. aastate figuratiivse maali laine esindajate Epp-Maria Kokamäe, Raoul Kurvitza, Jaak Arro, Lembit Sarapuu jt töödes, mille puhul oma erilise kujundimaailma, isikliku mütoloogia loomine on samuti väga tugev. Sauka maalide, nagu ka nimetatud Wiiralti suurtööde puhul, on oluline rõhutatud tehniline meisterlikkus, mida suunatakse fantaasia- ja kujundirikka visuaalse maailma loomisele, kusjuures seda maailma luuakse suure põhjalikkuse ja detailsusega äärmiselt pessimistliku, lausa apokalüptilise sõnumi edastamiseks.
Ill. 7. Šarūnas Sauka. Põrgu. 1991–1992
Samas almanahhi Kunst numbris, kus ilmus Tõnis Vindi artikkel Viini fantastilisest realismist ning mis kujutas endast Wiiralti 75. sünniaastale pühendatud erinumbrit, ilmus ka Jaak Kanglilaski artikkel „Sajandivahetuse sümbolismist”(3). Wiiralti-numbri koostajad oleksid justkui rakendanud sama meetodit, mis Borges, luues konteksti Wiiralti loomingule läbi sellele eelnevate või hoopis järgnevate sugulasnähtuste käsitluse. 20. sajandi kunstis eristab Kangilaski tinglikult „puhta plastika” ja „literatuursuse” vastandlikke tendentse, mis eksisteerisid paralleelselt, vaatamata sellele, et esimene – modernistlik vormikesksust ja meediumiautonoomiat rõhutav suund – kujunes domineerivaks pikema perioodi jooksul.(4) „Literatuursus” muutus omamoodi sõimusõnaks, kuid selle mõiste taha peituv potentsiaal – jutustava süžee äratuntava sõnumina kodeerimine oma töösse realistliku kujutamisviisi abil, sümboolsus ja allegoorilisus – on olnud oluliseks meetodiks 19.–20. sajandivahetuse kunstinähtustes, belle époque’i kunstis, juugendis ja sümbolismis.
Üldistades neid suundi „sajandivahetuse sümbolistlike ambitsioonidega” kunstina, toob Kangilaski esile rida iseloomulikke teemasid, mis võimaldavad neid ühe nähtusena kontseptualiseerida: müstilised ja irratsionaalsed meeleolud; eksootika-lembelisus ja eklektika; ekstravagantsus ja provokatsioon; erootilisus, kohati grotesksuseni viidud; erootika ja surma teemade läbipõimumine; naise demoniseerimine ning lapse idealiseerimine, viimases geeniuse vaimu, kui mitte lunastaja otsimine jne. Üksikteemadest olulisemad olid aga maailmavaatelised aspektid: pettumine inimmõistuses ja kaasaegses tehnikamaailmas; unistuslikkus ja nägemuslikkus, oma kunstis reaalsusele vastandumine.(5) Rafineeritud ilukultuste ja (uue) kunstiideaali otsingute kõrval eksisteerisid ka äärmuslik pessimism, dekadents ja grotesk, kohati maailmalõpu tumedad aimdused. Seda kõike käsitlesid sümbolistid oma töödes vaatajate jaoks äratuntavate, hästi kommunikeerivate vahenditega, luues erilist visuaalset keelt, mis suudaks kujutada ühteaegu kummastavat ja lummavat omamaailma ning selle võtmetegelasi, kes on tänaseks omamoodi arhetüüpideks muutunud. Sarnane „literatuursus” kerkis hiljem tähtsale kohale näiteks sürrealismis(6) ning võib öelda, et ka Viini fantastilises realismis, mis ilmub nüüd tagasihoidlikuma sidelülina hoopis võimsama ja mitmeplaanilisema nähtuse-eelkäija – sümbolismiga.
Ill. 9. Gustave Moreau. Jupiter ja Semele. 1894–1895
Ill. 10. Gustav Klimt. Osa nn Beethoveni friisist. 1902
Ill. 11. James Ensor. Ohtlikud kokad. 1896
Sümbolismis tähtis messiase, lunastaja kujund osutub aga Saukal läbikukkunud prohvetiks, kes suudab vaid vaikse etteheidega vaatajaid silmitseda. Sauka töid eristab pidev ja teadlik dialoog vanema kunstiga, nimelt kristliku kunsti(traditsiooni)ga, aga ka kristlusega laiemalt. Ta kasutab viiteid kristliku kunsti ikonograafiale ja kristlikele kontseptsioonidele (pattulangemine, kahetsemine, lunastus), mille samas kohe pea peale pöörab, eitades soterioloogilist sõnumit ja rõhutades väljapääsmatust inimkonna pahelisusest. Kompositsioon, mis kaugelt vaadates meenutab Paradiisi pilte – näiteks Neitsi Maarja kroonimist taevas renessansimaalidelt – osutub hoopis „Põrguks” (1991–1992), kus tegemist pole inglite ja pühakute poolt asustatud paradiisisfääride, vaid lõputuid kannatusi valmistavate põrguringidega. Sarnane inversioon, kus kauni aia õnnistatud meeleolu kasvab üle verejanuliseks orgiaks või enesetapu ümber toimuvaks fragmenteeritud mõtestamatuks tegevuseks, on võtmeteemaks ka töödes „Mõrv restoranis” (1999–2000) ja „Enesetapp” (1995). Olles jõudnud Paradiisi (või kaotatud Eedeni aeda) ei saa inimesed aru, mis toimub, on eksinud ja pimedad taeva valguse suhtes.
Ill. 12. Šarūnas Sauka. Enesetapp. 1995
Niisamuti on sageli eksinud Sauka maalides korduvalt esinevad palverännakuid meenutavatest rongkäikudest osalejad, mis seostuvad ka Pieter Brueghel vanema allegooriaga „Pime juhib pimedat” (1568): palverännak puhastumise ja lunastuse nimel muutub siin mõttetuks ekslemiseks, kus osalejad on oma algse ülla eesmärgi unustanud. Sauka rongkäikude tähendus on pigem lähedane surmatantsu memento mori sõnumile: rongkäik muutub kummituslikuks ringmänguks, kus pole võimalik pääseda. Pole võimalik pääseda ka kannatuse või ohverduse, aga ka alandliku palvetamise kaudu – põlvitava palvetaja poosis lootusetud tegelased rändavad Saukal tööst töösse. Haruldase erandina on näituse üks helgemaid kompositsioone „Pagemine” (1990), mille meeleolu on rahulikum ning palvetavale naistegelasele järgnev kääbuste armee on nagu üks mees, õndsa näoilmega. Siiski toob siia ärevat meeleolu lae all putuka kombel roomav alasti mees, kes tühja pilguga vaatab kustunud elektripirni lae-taeva all.
Ill. 13. Šarūnas Sauka. Pagemine. 1990
Valgus, mis paistab taevast – võttes sageli ka konkreetse elektrilambi kuju lae all – on veel üks oluline motiiv Sauka ikonograafias. Selle tähendus on ambivalentne: ühelt poolt on see kõrgema jõu, headuse lubadus, mida samas enamike stseenide tegelased ei märka või ei oska selleni jõuda. „Žalgirise lahingus” (1986–1987) leedu päritolu poola kuningat õnnistav taevalik valgus muutub kunstniku hilisemates töödes kurvaks meenutuseks inimsoo parandamatusest, kus ka „Taevasseminek” (2011) ei ole väljapääsuks magala bakhanaalist, vaid salakavalaks lõksuks. Taevas Sauka töödes ei ole inimeste suhtes heatahtlik, vaid saadab neile pärli- või makaronivihmaga kiusatust või karistust, nagu taevast sadavad kivid, rahe, munad jne. Selles mõttes tundub üsna õigustatud viide gnostikute filosoofiale Sauka fenomeni käsitlevas Algis Uždavinyse tekstis(7): kontseptsioon, mis näeb meie maailma juhusliku, ebaõnnestunud ning omakorda ebatäiusliku jumala loomisakti tulemusena, on lähedane Sauka maalides väljenduvale maailmatunnetusele.
Ill.14. Šarūnas Sauka. Žalgirise lahing. 1986–1987
Ebaõnnestumine, altvedamine, absurdiloogika on kõik keskseteks teemadeks Sauka pahupidi maailma kujutistes, kus mitte inimene ei söö banaani, vaid „Banaan hammustab pea otsast” inimesel ning lae all roomab eksinud mees. Selle võtab päris hästi kokku „Maasikamees” – ilusate maasikakujutistega kaetud skulptuur, kus ristilöödud Kristuse altarikujudest tuttav askeedikeha on ühendatud fašistlikus tervituses väljasirutatud käega. Maasika kujund seostub kõnekeeles suudluse jäljega, mis omakorda mõjub hammustuse, haavana – kuid ei ole selge, kas need on Kristuse õilsad haavad või hoopis midagi muud. Hammustusest järgmine samm on söömine ning armatsevad inimesed Saukal suudlevad ja samas õgivad („Mõrv restoranis”).
Ill. 15. Šarūnas Sauka. Viimne peatus teekonnal (fragment). 2011
Ill. 16. Šarūnas Sauka. Maasikamees. 1992
Haavatud, kannatava keha metafoor jätkub ka aumärkidega ehitud tegelaste kujutistes: kuna aumärgid on kinnitatud otse inimihusse, muutuvad säravad kalliskivid tegelikult veritsevateks haavade sümboliks, nt Kristuse kehal, aga ka stigmadeks „Šiki mehe” (1983) kehal. Alastus ja kehalisus rõhutab siin kaitsetust ja haavatavust: alasti inimkeha tähendust kordab väiksemas mõõtmes broilerkana kujutis, mis on puhtaks kitkunud, nülitud, piinatud. Ühe tähtsaima elemendina Sauka visuaalses keeles kordub (alasti ja kannatav) inimkeha ka väiksemal kujul: inimesed-putukad kehastavad inimest kimbutavad muresid („Probleemidega mees”, 1992), eemalt kaunina näiva arhitektuuri „kivipits” koosneb tegelikult veidratesse mustritesse põimunud sadadest vaglataolisest inimkehadest („Tempel”, 1997; „Valvur”, 2007). Sellised lõputult korduvad pisikesed inimkehad või inimeste pead rahvameres muutuvad psühhedeelilseks painavaks kujutiseks, kus tervikut on juba raske hoomata.
Ill. 17–19. Šarūnas Sauka. Tempel (1997): tervikvaade ja fragmendid
Kannatava inimese pidev kujutamine, inimkonna probleemide kallal mediteerimine on lahutamatu Sauka veendumuses inimeste patoloogias; kristlusega pideva dialoogi vajaduse kõrval on lunastuse sõnumis pidev kahtlemine – sellised on Sauka loomingu sügavamad paradoksid. Oma näojoonte pidev maalimine oma tegelastele võib siinkohal rääkida nii nartsissimist, aga ka sügavast isiklikust läbielamisest: kunstniku nägu on nii kannataval Kristlusel kui teda piinavatel sõduritel. Sauka kunstnikukuvand haakub modernistliku kunstnikumüüdiga, selle keskmes on pidevalt otsiv kunstnik-erak, kes ei mõtle teoreetilistes kategooriates, vaid lihtsalt tunneb tungi ennast maalis välja elada ja ilma selleta ei saa. Käesoleva näituse pealkiri – „Mina, maalija Šarūnas”, aga ka Sauka hiljutise Moskva näituse pealkiri „Geenius elu ja surma vahel” (2006) pakuvad omaette (suurt) narratiivi, mille keskmes on üksik kunstnikukuju ja tema fantastilise realismi maailm.
Ill. 20. Šarūnas Sauka. Peatus ristiteel I. 1998–2001
Sauka segab kokku „ajatuid” ja kaasaegseid atribuute ning sümboleid: (pool)alasti inimfiguur inimese kui sellise kujundina on tal kõrvuti konkreetse ajaloolise tegelaskujuga nagu Lenin; keset ajalisele määratlusele mittealluvate tegelaste igavesi toiminguid (palverännak) asub vägagi ajalooliselt identifitseeritav elektripirn või gaasiballoon. Kaasaegse maailma märke paigutab autor ajatusse keskkonda, justkui demonstreerimaks inimkonna lootusetu olukorra totaalset, kõikehaaravat iseloomu, mis ulatub minevikust olevikku ja tulevikku. Sümbolistliku narratiivse kunsti esindajana toob ta taas mängu sajandivahetuse macabre’i, freudistliku „patoloogia mütologiseerimise ja mütoloogia patologiseerimise” teemasid. Samas võib tema töödes leida ka Põhja renessansile omase kujundikäsitluse kaudset avaldumist: detailitäpsus ja melanhoolsus, süngus, kohati julmus fantastilise süžee kujutamisel 20. sajandi saksakeelse kultuuriruumi autorite töödes toimivad kummalisel kombel Šarūnas Sauka painajalikku maailma eelkäijatena.
Ill. 21. Šarūnas Sauka. Probleemidega mees. 1992
Ill. 20. Rudolf Schlichter. Pime jõud. 1935/1937
Ill. 22. Werner Tübke. Tsüklist „Dr. jur. Schulze mälestused”. 1965–1967
(1) Хорхе Луис Борхес. Кафка и его предшественники. – Хорхе Луис Борхес. Сочинения в трех томах. Том 2. Рига: Полярис, 1994, lk 89–91.
(2) Vt Tõnis Vint. Eduard Wiiralt, “Wiener Schule” ja fantastiline realism. – Kunst 1973, nr 1, lk 37–46.
(3) Jaak Kangilaski. Sajandivahetuse sümbolismist. – Kunst 1973, nr 1, lk 26–35.
(4) Jaak Kangilaski. Sajandivahetuse sümbolismist. – Kunst 1973, nr 1, lk 27.
(5) Samas, lk 27–28.
(6) Samas, lk 27.
(7) Algis Uždavinys. Šarūnas Sauka. – http://baltic.art.tripod.com/id3.html Viimati vaadatud 10. IV 2012.
esmaspäev, juuli 02, 2012
AB kuubis esitleb: Šelda Puķīte x Andrus Lauringson
ITCHY & SCRATCHY
Tõlkinud Liisa Kaljula
Enne kui ma alustan esseega teemal, miks Andrus Lauringsoni looming mulle silma ja meelde jäi, pean ma rääkima ühe loo. Umbes aasta tagasi oli mul tarvis intervjueerida läti kunstnikku Evelina Deičmanet1 tema näituse „Burt Nieks“ puhul, mis toimus ajavahemikul 17. juuni kuni 10. juuli Berliini rahvusvahelises kunstnikeresidentsis Künstlerhaus Bethanien.2 Näitus oli värskelt avatud, aga mul ei olnud mitte mingisugust võimalust seda külastada. Niisiis ehitasin ma oma näituse kohta käivad küsimused üles mõningate märkuste, visandite ja fotode põhjal, mis oli toona minu jaoks täiesti uus asi. Seega nüüd, aasta hiljem, olen ma jälle samas olukorras. Lugu tuleb valmis kirjutada visanditele, fotojäädvustustele, internetiallikatele ning kuraatori ja kunstniku antud kommentaaridele toetudes. Murran siiani pead, kas selline arvustuse tüüp sarnaneb arheoloogiale, veidrale infokollaaži vormile või distantsilt mängu jälgiva vaatleja vajalikule tõlgendusele.
Andrus Lauringson (1978) köitis mu tähelepanu oma veidra huumori ja sotsiaalkriitilise vaatega asjadele, kohtadele ja inimestele. Tal on eriline võime kombineerida ja organiseerida ideid ja teemasid igapäevaste ja kultuuriliste märkide abil. Pean ühtlasi ütlema, et olen alati uskunud, et need kunstnikud, kes on õppinud erinevatel aladel, suudavad tänu kogemuse interdistsiplinaarsele laadile luua nii vormilt kui sisult huvitavamaid töid kui need, kes on keskendunud ühele asjale. Andrus Lauringson on siin priima näide. Ta on õppinud Tartu Ülikoolis psühholoogiat, Tartu Kõrgemas Kunstikoolis meediakunsti ja graafilist disaini ning Eesti Kunstiakadeemias interdistsiplinaarseid kunste. Pean ühtlasi ütlema, et Lauringsoni nimi ei olnud mulle päris tundmatu, kuna ta on osalenud grupinäitusel „Bad Joke #2“ Riga Art Space`is, mille kureeris 2008. aastal Johannes Saar. See oli seesama aasta, mil Jaan Toomikul oli samas paigas suur soolonäitus „Nähtamatud pärlid“ (16.05-15.06.2008). Lauringson osales ka Kirke Kangro kureeritud grupinäitusel „Skulptuur ja palimpsest“ Nabaklabis Riias. Nii et mingis mõttes me oleme varem kohtunud.
ITCHY & SCRATCHY
Uus meedia – video, heliinstallatsioon ja igapäevased esemed – on Lauringsoni loomingus valdav. Kunstnik kasutab ka installatsiooni ja vaimukaid kollaaže, millel on mitmeid postmodernismist pärit jooni, mis tõestab viimase elujõulisust ja järjepidevust ka 21. sajandil. Kunstnik tunnistab, et ta otsib ikka veel üht stiili või teemat, millel pikemalt peatuda, ent püüan sellest hoolimata visandada Lauringsoni kunsti põhijooni. Kuna ma olen näinud vaid kahte näitust, otsustasin analüüsida vaid kindlaid töid väljaspool näituse konteksti.
Lauringsonil on vaieldamatu huumorimeel, mida on tunda nii tema töödes kui suhtlemises inimestega. Võibolla on seda parem tõlgendada kerge irooniana, mänguna, mis paljastab samaaegselt ka tegelikkuse tumedaid külgi. Näiteks kirjeldab kunstnik üht või teist järgnevatest ainevalikutest kui sügelust. „Vaimselt on see sama mõnus nagu sügada sealt, kus sügeleb (selle asemel, et sügada ikkagi, kuigi sügelus on ammu kadunud või sügada ettejuhtuvatest kohtadest, lootes sattuda sügeluse peale). „Sügelus“ võib minu jaoks olla miski, mida ma loen, kuulen või näen ja mis jääb mind kummitama.“3 Täpselt nii sündis teos „Kasiino“ (video, 2006).4 Näeme videos mängupõrgu silti nimega „Casino“. Nime hääldavad kahe lapse hääled, viidates seega sõltuvuse ohtudele, mis ei ähvarda üksnes meid, vaid ka järeltulevaid põlvesid. Lauringson kasutab reklaami visuaalset keelt, andes ilusale valgusobjektile tema tegeliku, maski maha rebiva tähenduse. Teksti kasutamine kunstis pole iseenesest midagi uut. See tuleb kontseptualistidelt, näiteks Bruce Nauman`i helendavad kirjad, ja ilmselt isegi varasematest aegadest, ent Lauringsoni mäng laste häältega mõjub efektselt. Töö oli väljas näitusel „Uus laine“ Tallinna Kunstihoones aastal 2007.
Interaktiivses heliinstallatsioonis „Reply / Replay“ (2008) kaasatakse potentsiaalne vaataja / kuulaja / osaleja tema tahtest sõltumata. Kunstnik on installeerinud ühte majja salvestus- ja kõlarisüsteemid, et salvestada tänavamüra ja möödakäijate vestlusi. Ühe- või kahesekundilise viivitusega originaalhelist kordub salvestatud materjal kõlarite abiga. Mulle tundub, et see on töö, milles kunstniku huvi keskkonna ja teda ümbritsevate inimeste vastu näitab end kõige enam. Nii nagu ka „Kasiinos“, muudab Lauringson kunstiteose siin instrumendiks, mille abil tõmmata vaatajate tähelepanu ja ümber hinnata igapäevast rutiini, harjumusi, elusüsteemi. Reaktsioon on tõenäoliselt selle mängulise kampaania eesmärgiks, reaktsiooni formeerumine millelegi nii tavalisele nagu seda on tänavamüra.
Püsides ikka veel iroonia teema juures tahaksin appi võtta veel kaks Andrus Lauringsoni tööd – “Mudaravila” (2009), mis oli eksponeeritud suvisel kunstifestivalil “Seanahk” Haapsalus, ja “Õnn” (2009). “Mudaravila” on installatsioon, mis on tehtud massaažilauast, millelt võib leida muda ja muda seest alternatiivse meditsiini instrumente. Sel geniaalsel viisil muutub muda ravimist ravitavaks objektiks. Veel üks töö, milles toimub rollide vahetus. Selle töö jaoks andsid inspiratsiooni Haapsalu arvukad mudaravilad. Küsimus on, kui tervislik see muda tegelikult on ja mida ta õieti esindab?
Igapäevaste esemetega mängu elemendid on kohal ka kollaažis „Õnn“. Kunstnik võtab ajakirjadest suvaliste sportlaste pilte ja nagu ulakas laps liidab nad kokku argiste asjadega, muundades nad seeläbi naljakateks mutantideks. See töö tekitab vääramatuid assotsiatsioone Salvador Dalí vuntsidega, mis on kinnitatud Mona Lisa huule külge või teiste kunstipraktikatega, mis muundavad või rikuvad teiste inimeste loomingut, et eitada teatud standardeid või stereotüüpe. Ajaloolisest vaatenurgast tuleb siin ilmselt ära märkida ka dadaistide kool. Sel konkreetsel juhul meenub ka noore läti kunstniku Kristiāns Brekte näitus “Trofeed” Riga Art Space`is. Mõningad tema tööd olid teostatud nagu isetehtud koomiksid, mis olid kokku pandud ülesõidetud konnadest tehtud kollaažidest.5 Muidugi vormib Lauringson oma sõnumid palju õrnematest materjalidest.
MÄRKIDE SÜSTEEM JA SELLE TÄHENDUSED
Andrus Lauringson ei ole lihtsalt naljahammas. Iga kombineeritud kollaaž, kokku pandud installatsioon või paigaldatud video on tehtud selleks, et sisse seada kindla sõnumi huvides toimivat märkide süsteemi. Igal valitud esemel, kohal, helil, ja võibolla isegi värvil on loo üles ehitamisel kindel koht ja roll. Sel moel toimides on üheks tänuväärsemaks materjaliks muidugi igapäevased esemed, kuna nad on ette kodeeritud teatavat muljet looma, mida saab seejärel rekonstrueerida või kasvada lasta, luues uusi konnotatsioone.
Näiteks töös “Kapaskoop” (2007)6, mida sai näha Tartu Kõrgema Kunstikooli ja Tartu Ülikooli Maaliosakonna lõputööde näitusel “Krokodill sõi karu mett” Tartu Kunstimuuseumis, kasutas kunstnik oma installatsioonis ühte Hispaania kodusõja sümbolit, Robert Capa “Langevat sõdurit” (1936). Siin ei ole asi fotos kui kõvas, dramaatilises dokumentaalses materjalis, vaid pigem kui võimalikus võltsingus. Nimelt alates 1970. aastatest on mitmed asjatundjad väljendanud kahtlust foto dokumentaalse olemuse osas ja mitte sugugi vähem kujutatud sõduri identiteedi osas. Kunstnik, selle asemel, et kasutada sümbolit, kasutab küsimust selle rekonstrueerimisest.
Töös „Rongkäik“ (2010), mis oli väljas näitusel „Kättemaks“ Tallinna Kunstihoones, on tähenduste muutus silmanähtavam, ilma et see nõuaks spetsiifilisi teadmisi. Kunstnik näitab rongkäiku eesti rahvariietesse rõivastunud inimestega. Nihe seisneb faktis, et kõik inimesed videos on mustanahalised. See annab rahvuslikule paraadile täiesti uue tähenduse. Küsimus on sügeluses (kasutades kunstniku sõnavara). Tüüpiliselt eestiliku dekonstruktsioon võib viidata rasside ja rahvuste konfliktile, immigratsioniprobleemidele või mõtisklustele rahvuse eksistentsist. See on huvitav, kui erinevaid tõlgendusi see töö võib pakkuda, samas kui tegemist võib olla ka lihtsalt naljaga.
KOKKUVÕTTEKS
Lauringson on huvitatud sellistest kunstnikest nagu Santiago Sierra, Maurizio Cattelan ja Aram Bartholl, keda seob temaga huvi igapäevase vastu, erinevad massikultuuri aspektid ja vaimukate lahenduste loomine täpselt paraja annuse kriitilisusega.
Kunstnik, vastates küsimusele tulevikuplaanide kohta, ütleb, et võibolla teeb ta täispöörde tagasi psühholoogia juurde, avab oma kunstipraktikal põhineva teraapia ning paneb sellele nimeks sügamisteraapia. Või Itchy & Scratchy.
Šelda Puķīte on Riias tegutsev kunstikriitik ja vabakutseline kuraator, kes on kaitsnud magistrikraadi Läti Kunstiakadeemias kunsti- ja kultuuriajaloo erialal, analüüsides läti nõukogude perioodi maalikunsti plastilist keelt.
AB kuubis on III Artishoki Biennaali ettevalmistav esseedesari, milles X noort Baltikumi ja Skandinaavia kirjutajat on esseistlikuks žestiks välja valinud X noort Eesti kunstnikku, kes on neile viimastel aastatel silma jäänud vaimuka teosega grupinäitusel või tabava komplektiga väikeses galeriis. Ühtlasi katsetab Artishok sellega eksperimentaalset toimetajapraktikat erialameedias ja omaalgatuslikku valmisolekut kunstiväljal, andes kirjutajatele võimaluse initsiatiivi – ent ka vastutuse - enda kätte haaramiseks ja heateoks ühe kunstniku aadressil. Kirjutajad oma töö eest honorari ei saa, küll aga saavad nende poolt välja pakutud kunstnikud essee ilmumisega automaatselt kutse sügisesel Artishoki Biennaalil osalemiseks. Loe lähemalt...1 Evelīna Deičmane (1978) - Evelīna Deičmane lõpetas Läti Kunstiakadeemia Visuaalse kommunikatsiooni osakonna 2007. aastal. Ta on osalenud mitmetel märkimisväärsetel rahvusvahelistel näitustel nagu Sidney Biennaal (2006), 2. Moskva Biennaal (2007), Manifesta 7 (2008) ja 12. Kairo Biennaal (2010). Koos Miks Mitrēvicsiga esindas ta Lätit 53. Veneetsia Biennaalil 2009. aastal. Veel: http://www.arterritory.com/popup.php?type=1&id=233&lang=en
2 Veel: http://www.bethanien.de/kb/index/trans/en/page/exnews/mon/0611
3 Tsitaat teksti autori ja Andrus Lauringsoni vahelisest kirjavahetusest.
4 http://egotrip.planet.ee/index.php/wurks?start=2
5 http://www.artspace.riga.lv/en/izstades/izstade?izspas=305
6 http://video.google.com/videoplay?docid=-4116548860848815741
AB cubed presents: Šelda Puķīte x Andrus Lauringson
PRELUDE
Before I start my essay about why Andrus Lauringson`s work caught my eye and mind, I must tell a short story. Approximately one year ago I had to interview Latvian artist Evelīna Deičmane1 about her exhibition Burt Nieks which was held from June 17th to July 10th in the international artists residence Künstlerhaus Bethanien exhibition hall in Berlin.2 The exhibition was just freshly opened but I had no opportunity to visit it. So, the questions about the exhibition were built on a few comments, sketches and photographs that for that time was something totally new for me. So now, after a year has past, I'm back in this situation. The story must be created from sketches, photo fixations, resources from internet and comments given by the curator and the artist. I still wonder whether such a review type is similar to archeology, a peculiar form of information collage or necessary interpretation of the game watcher from great distance.
Andrus Lauringson (1978) caught my attention with his peculiar humor and socially critical look at things, places and people. He has a good ability to combine and organize ideas and themes with the help of daily and cultural signs. Also I must say that I have always believed that artists who have studied different kind of fields, thanks to the interdisciplinary nature of the experience, can create both formally and substantively more interesting works than those who concentrate on one thing. Andrus Lauringson in this case is a prime example. He has studied psychology at the University of Tartu, media arts and graphic design at Tartu Art College and interdisciplinary art at Estonian Academy of Arts. I must say that Lauringson`s name was not totally unknown to me, because he has participated in the group exhibition Bad Joke #2 at the Riga Art Space curated by Johannes Saar in 2008. It was the same year when Jaan Toomik had a big solo show Invisible Pearls (16.05-15.06.2008) in the same exhibition hall. Lauringson also participated in a group exhibition Sculpture and Palimpsest curated by Kirke Kangro at NABAKLAB, Riga. So in a way we have met before.
ITCHY & SCRATCHY
New media, using video, sound installation and everyday objects, dominates in Laurigson`s works. The artist also uses installation and witty collages, which have a lot of characters from the era of postmodernism and prove its vitality and continuity in the 21st century. The artist acknowledges the fact, that he is still looking for one style or theme to which he could linger longer, but I will try to draw the outlines of Laurigson`s art anyway. As I have seen only two exhibitions with his works I chose to analyze only specific works out of exhibition context.
Lauringson undeniably has a sense of humor which can be felt both in his works and in communicating with people. Maybe it is better to interpret this humor as light irony, games which at the same time expose the dark sides of reality. The artist describes one or another of the following choices of subject matter as the itch. Mentally it's like having the pleasure of scratching where it itches (instead of still scratching when the itch is long gone or just randomly scratching, hoping to meet an itch). The "itch" for me can be something that I read, hear or see, that gets stuck in the back of my mind.3 That's exactly how the work Casino (video, 2006)4 was born. In the video we can see the sign of the gambling house with the title “Casino”. The title is pronounced with a record of two children's voices, thus pointing to the dangers of addiction that threatens not only us but also the future generations. Lauringson uses the visual language of advertising, giving the pretty light object its real, unmasking meaning. Using the text is nothing new in the art scene. It comes from the era of conceptualists, for example Bruce Nauman`s shiny inscriptions, and maybe even earlier, but Andrus`s game with child voices makes the effect. The work was shown at the exhibition New Wave at Tallinn Art Hall in the year 2007.
In the interactive sound installation Reply / Replay (2008) the potential viewer / listener / participant of the art work is involved against his will. The artist has installed recording and the speaker system in some house to record the street noise and talks of the humans passing by. With the delay from one to two seconds from the original noise, the recorded material repeats with the help of the loudspeaker. I think that this is the work in which the artist`s interest towards environment and people around him shows the most. Just like in the work Casino, Lauringson makes the art piece an instrument to get observers` attention and reassess daily routine, habits, living system. Reaction is probably the goal of this playful campaign, reaction formation to something as mundane as street noise.
While still lingering on the topic of irony I want to invoke two other Andrus Lauringson`s works - Mud Spa (2009), which was exhibited during the summer art festival Pig's Skin in Haapsalu, and Happiness (2009). Mud Spa is an installation made of a massage table on which you can find mud and in the mud instruments of non-traditional medicine. In this ingenious way mud turns from the medicament to the curable object. Another work with the change of the roles. The inspiration for this work was due to large amount of mud spas in Haapsalu. Question is how healthy this mud really is and what does it actually present?
The game elements of everyday objects is also present in the collage series entitled Happiness. The artist takes pictures from magazines with some kind of sportsmen and just like a naughty child, joins them together with everyday objects transforming them into funny mutants. This work certainly raises associations with Salvador Dali`s mustache to the Mona Lisa lip, or other artistic activities that transform or spoil the creation of other persons to deny standards or stereotypes. Maybe from the historical point of view dadaist school can also be pointed out here. In this particular case one of the young Latvian artists Kristiāns Brekte come to my mind with his exhibition Trophies at Riga Art Space. Some of his works were created like self made comics made up of collages of run over frogs.5 Of course Andrus Lauringson forms his messages with much gentler materials.
SYSTEM OF SIGNS AND THEIR MEANINGS
Andrus Lauringson is not just a joker. Each of the composed collage, put together installation or mounted video is designed to establish a system of signs for the sake of the particular message. Each of the selected items, places, sounds and, possibly, even colors has a certain place and role in building the story. Operating in such manner, of course, one of the most rewarding source material will be everyday objects as they are coded in advance to create the impression, which can then be reconstructed or let to grow, creating new connotations.
For example, in the work Capascope (2007)6, which was displayed at the Tartu Art College and Tartu University Painting Department graduation show Crocodile Ate Bear's Honey, at Tartu Art Museum, the artist uses one of the Spanish Civil War symbols, Robert Capa's Falling Soldier (1936) in his interactive installation. This is not about the photo as a strong, dramatic documental evidence, but rather as a possible falsification. See, since 1970s, various experts expressed doubts about the photo`s documentary nature, any more than the visible soldier`s identity. The artist, instead of using the symbol, uses the question of its reconstruction.
The work Procession (2010), which was shown at the exhibition The Revenge at Tallinn Art Hall, the meanings` change is more evident, without requiring specific knowledge. The artist shows a procession with people dressed in Estonian folk costumes. The shift is in the fact that all the people in the video are black. This gives a whole new meaning to the national parade. The question is about the itch (using the artist`s vocabulary). This deconstruction of the typically Estonian can point to the conflict of races and nationalities, maybe immigration issues, or thoughts about the existence of the nation. Interesting how many interpretations this work can create while at the same time it can just be a joke.
CONCLUSION
Lauringson is keen on such artists as Santiago Sierra, Maurizio Cattelan and Aram Bartholl who are all related to him with the interest in the everyday life, different mass culture aspects and creating witty solutions with just the right amount of criticism.
The artist in his answer to the question about his future plans says that maybe he’ll make a full return to psychology and open a therapy based on his artistic practice and maybe he'll call it scratch-therapy. Or Itchy & Scratchy.
Šelda Puķīte is an art critic and freelance curator based in Riga. She defended her MA degree in art and cultural history at the Art Academy of Latvia, analyzing the plastic language in Latvian painting of the Soviet period.
AB cubed is a preparatory essay series for the III Artishok Biennale where X young Baltic and Scandinavian writers have chosen for their gesture of courtesy X young Estonian artists who have caught their eye with a witty personal exhibition or an absorbing work of art in a group show in recent years. Artishok tests experimetal editorial practice and self-inititative readiness in the art field with the series, giving writers the opportunity to take the initiative - but also the responsibility - and do one chosen artist a favour. The writers do not receive honorary for their work whereas the suggested artists automatically get an invitation for participation in Artishok Biennale in the autumn. Read more...1 Evelīna Deičmane (1978) - Evelīna Deičmane graduated from the Latvian Art Academy's Department of Visual Communications in 2007. She has taken part in several notable international art exhibitions, such as the 15th Sydney Biennial (2006), the 2nd Moscow Biennial (2007), Manifesta 7 (2008) and the 12th Cairo Biennial (2010). Together with the artist Miks Mitrēvics, she represented Latvia's pavilion at the 53rd Venice Biennial in 2009. More: http://www.arterritory.com/popup.php?type=1&id=233&lang=en
2 More: http://www.bethanien.de/kb/index/trans/en/page/exnews/mon/0611
3 Quote from the correspondence between the author of this text and Andrus Lauringson
4 http://egotrip.planet.ee/index.php/wurks?start=2
5 http://www.artspace.riga.lv/en/izstades/izstade?izspas=305
6 http://video.google.com/videoplay?docid=-4116548860848815741
