Margit Lõhmuse lühijutustus
Gen klubi ees valitses segadus ja mingid remonditööd, vana wc pott ja kraav ja liivahunnik. Pidu oli palav, Marge oli ennast täiesti higiseks tantsinud, põsed õhetasin nii nagu tal need seksides õhetavad. Veits purjakil ja nukker, et lihtsalt üks tavaline pidu, kus tore oli ja tantsida sai, kus palju purjus inimesi jne, lihtsalt siiski üks tavaline igav pidu. Talle ei meeldinud purjus inimesed üldse, kuigi ise ka jõi, ja talle ei meeldinud kui mingid tüübid temaga tantsima tulid ja silma vaatasid. Tundus, et midagi ehetat ei juhtugi enam mitte kunagi, mingid tundeid ei tärkagi enam mitte kunagi. Niisiis kellegile ütlemata ja täielikus ükskõiksuses seadis end minekule, koju, kuhu siis veel.laupäev, oktoober 27, 2012
Kättemaks lollile libule
Need uksed käivad nii raskelt, ma pean võitlema end siit välja. Väljas paistis kohe tuli näkku (mõtlesin sulle, et oleksin pidanud tookord oma reied tugevalt kokku suruma, et su käsi enam sealt kunagi välja ei saaks), tuli paistis näkku (mõtlesin sulle, miks, ma oma kollase, villase kleidi selga tõmbasin ja kööki jooksin ja siis tuppa jooksin ja siis majast välja jooksin ja siis koju jooksin?) Mu vitt jäi sinu juurde, sa võtsid selle minult ära, ei ma viskasin selle sulle näkku ja läksin ise minema, sest see ongi ju kõik mida sa tahtsid.
Tuli paistis ikka näkku, tundus, et mõned inimesed vaatavad mind, mina ei vaadanud kedagi. Ja mis ma vaatan inimesi, kellega küll asjad kuidagi moodi poolikuks ja arusaamatuks on jäänud. Nad on taandunud inimesteks, keda tean aga ei tunne ja nendega ei olegi ju midagi rääkida. Üldse pole mitte kellegiga rääkida.
Kärtspunane nii pehme-pehme V- kaelusega kampsun seljas, põlvedeni seelik ja valged sandaalid. Väljas oli värske õhk segamini suitsuhaisuga, see oli nii hea ja purjus inimeste möla, mis oli nii mõtetu. Ma loodan, et nii mõnigi oleks tahtnud küsida kuhu ma lähen, aga keegi ei julgenud. Sest tegelt mul pole kunagi plaane ja võin vabalt inimestega kaasa minna kui nad mind kutsuvad. Äkki nad teavad seda ja ei taha, et ma end jälle kuhugi kaasa kutsun. Ei ei täna ma ei viitsinud ka, kõik oli niikui nii, nii igav ja mõttetu. Olingi peaaegu ümber nurga pööramas, kui mu seljatagant kostis juba nüüdseks tuttav hääl ja tuttav küsimus. „Margee, miks sa Postimehe pargis Kasahstanilt suhu võtsid?“ Oh jummel, oli seda nüüd jälle vaja. Õnnetukaader, käi perse, mõtlesin. A Õnnetukaader oli nii kiire, nii vihane, mina täiega rahu ja ükskõiksus ise, et ei jõudnudki reageerida, sest nii kiiresti tuli Õnnetukaader ja pani mulle lõuga. Nii piinlik, kõik vaatasid, issand kui kohmetu see kõik võis kõrvalt vaadates olla. Mul oli nina verine, aga tõusin kohe püsti(ma olen ikka nii nõrk, et üldse maha kukkusin). Õnnetukaader ikka vingus edasi, et see tegi ikka nii haiget ja mina olen ikka nii lits ja kuidas ma võisin, teades, et Kasahstanil on ju keegi ja bla bla bla.
Eelimine kord kui ta mulle sama jutuga sisse sõitis, jälle muidugi asjasse mittepuutuvate inimeste juuresolekul, tundsin ma juba kogu valu ära. Ma ju ei saa seda kõike olemauks muuta, enam ju pole midagi teha. Aga noh vb peab ikkagi kogu Tartu ja ka Tallinn sellest teadma, mis Marge tegi. Kuid keda see üldse huvitab.
Ja mul pole endakaitseks mitte midagi öelda. (olen ju naine ja minu jalad käivad samamoodi harki nagu kõikide teiste omad). Ma ei öelnud midagi, nina ka jooksis verd ja mis ma ikka ütlen. kuulasin rahulikult kõik selle möla ära, mis ma juba varemgi kuulnud olin. Veri jooksis varrukasse ja keegi ei pakkunud mulle isegi salfakat. Ma olin see paha.
MA EI SAA JU ENAM KASAHSTANI MUNNI OMA SUUST ÄRA VÕTTA, karjusin talle lõpuks. Oh milline lause, mõtlesin, see tuli nii sügavalt minu seest. Ja mu hääl kõlas kohutava röögatusena. Mul oli kogu nende inimeste ees nii piinlik, tundus, et kõik naeravad mu üle. Ja enam ma ei suutnud pisaraid tagasi hoida. Pöörasin ümber, astusin paar sammu ja kukkusin kraavi. ISSAND, kas tõesti Jumal karistas mind praegu. Kõik need inimesed oleksid võinud tulla ja ka selle liivahunniku mulle peale lükata. Ma olin selle ära teeninud.
Lebasin kraavis mingi suure toru kõrval, naersin ja nutsin. Mõni tuli lähemalt vaatama, nende hulgas olid sina. „ palun tõsta mind siit kraavist välja,“ ütlesin sulle häälel, mis oli kohutavuse läbi elanud. Sa tulid ja võtsid mu sülle nagu väikse lapse. Mina end ise üldse ei liigutanud, mulle meeldib nii. Alati meeldis, kui mu varbad külmetasid ja Sa mulle villased sokid jalga tõmbasid, kui mind riidest lahti võtsid, alati meeldis olla mingi inimjuurvili, sest ma armastasin sind nii palju, et liigutamine ei olnud üldse vajalik. Pühkisid isegi liiva mu riietelt. Üks situatsioon oli täielikult teiseks muutunud. Ma tundsin jälle seda tunnet, kedagi teist ei olnud enam olemas, mingit jama enam ei olnud. Mulle meeldis. „Me võime minna Postimehe parki, võin sult seal suhu võtta, mul on seal kontor,“ ütlesin ja me mõlemad naersime.
Aga tegelt see ei olnud nii, sa ei tulnud mulle kraavi järele, ma ei palundud isegi abi sult ja ma ei teadnud isegi kas sa üldse seal olid, lihtsalt meenus . Jäin lihtsalt kraavi, olen siin siiamaani. Laman, suus Kasahstani munn ja püksis Sinu käsi.
Sildid:
ARTIKLID
esmaspäev, oktoober 22, 2012
Inna Grincheli „Transformatsioonist”
Elnara Taidre märkmeid 12.09.–30.09.2012 Kastellaanimaja galeriis toimunud näitusest
Peterburi kunstniku Inna Grincheli tegevust võib julgelt nimetada interdistsiplinaarseks – ta töötab nii disaini kui tarbekunsti, aga ka visuaalse kunsti alal, kusjuures tema disainiprojektid kasutavad sageli kaasaegse kunsti keelt ja strateegiaid ning vastupidi, kunstiprojektid tuginevad hoopis tarbekunsti traditsiooniliste tehnikatega mängimisele uues kontekstis.
Just sellise mitme valdkonna vahel balansseeriva projektina võib kirjeldada Grincheli näitust „Transformatsioon”, mis elegantse kergusega ühendab nahakunsti tehnoloogiaid ning tsitaatidega manipuleerimisel põhinevaid postmodernistlikke kunstipraktikaid. Võttes aluseks klassikaliste antiikskulptuuride peade kipskoopiaid, paneb autor värvilise naha abil toime tuttavate kujude metamorfoosi, kus Milose Veenus, Leoharese Diana ja Belvedere Apollon, Homeros ja keiser Augustus muutuvad värvikate tegelaste seltskonnaks. Tulemus on üsna teravmeelne ja võib pakkuda oma erinevates aspektides huvi eri valdkondade esindajale – aga ka laiemas, valdkondadevahelises plaanis, ületades ühe konkreetse kunstiliigi piire ning žongleerides vabalt kunstivahendite ja -ajalooga.
Inna Grincheli tööd on oma sisu poolest ikonoklastilised, lükates ümber klassikalise kunstiajaloo ikoonide puutumatuse. Rikkudes kauaaegset kaanonit, Johann Joahim Winckelmanni tõlgendust antiikskulptuurist kui „õilsa lihtsuse ja vaikse suuruse” ideaalist, kaaperdavad Grincheli objektid valge marmori puhtuse. Kusjuures õigustuseks on klassikalise ideaali muutumine tühjaks tähistajaks pideva viitamise tõttu – autor ise on kirjeldanud õppevahendina kasutatavate kipskoopiate igavust, kus lõputult taastoodetavad teosed kaotavad benjaminlikus võtmes oma aura: ei mõju enam ehedate ja huvipakkuvatena, vähemalt mitte neid uurima ja kopeerima sunnitud kunstitudengite jaoks.
Lisades värvirikkaid ja lopsakaid kihistusi, tegeleb Grinchel triviaalseks muutunud kujudele teise elu andmisega omalaadse eksotiseerimise kaudu: tema töödes jätavad antiikskulptuurid algupärase range ikonograafiaga hüvasti ning saavad näiteks idamaise muinasjutu tegelaste atribuute. Samas on siin ka selliseid tegelasi nagu eesti talupoeg ja eesti talunaine: esimesel on suu kõnekalt kinni kaetud, võib-olla liiga otsene viide subalterni „puuduva hääle” postkolonialistlikule kujundile.
Antiikskulptuuri retseptsioonis kultiveeritud ülev eemalolevus asendub Grincheli näitusel kaasaegsete objektide kommunikatiivsusega. Poodiumid, mille peal skulptuure näitusel eksponeeritakse, on madalamad kui eksponaate kättesaamatuks ideaaliks muudavad klassikalised pjedestaalid, viies kunstiteosed vaatajaga samale tasandile, andes neile vabastava inimliku mõõtme. Tuttavate kujude uued identiteedid esitavad vaatajale (välja)kutse dialoogiks: mitte lihtsalt passiivseks imetlemiseks, vaid aktiivseks suhestumiseks ja lugemiseks. Grupeeritud objektidest tekivad installatsioonid, dramaatiliste stseenide lavastused, kus sama kuju võib korduda eri „kostüümides” mitu korda, kehastades eri tegelasi. Nende uute narratiivide puhul kehtib nii literatuurne tõlgendus (objektide grupp tingliku nimetusega „Kohtumine ämmaga”), kui ka inimsuhete ja -konfliktide üldisemad allegooriad või metafoorid.
Valge kipsi (algupärase viitega marmorile) katmine värvilise, mitmel juhtumil kuldse ja hõbedase nahaga kaasab hea ja halva maitse probleemi – mille ületamise ongi oma üheks ülesandeks võtnud postmodernistlik kunst. Grincheli objektid võivad olla pisut provotseerivad oma kulla ja karra (anti)esteetikaga, tuletades tahtmatult meelde Jeff Koonsi töid, kus näiteks pop-ikooni Michael Jackson „kullatud” kuju ühendab massitoodete kitšilikku kassikulla ja, iroonilisel kombel, kulla kui sakraalses kunstis transtsendentaalset tähistava värvi aspekte. Kuid parem paralleel võiks siin olla siiski monumentaalne Apolloni peaskulptuur Ian Hamilton Finlay „Väikese Sparta” aias. Nagu ka viimane, võivad Grincheli tööd näidata ühte võimalikku viisi klassikalise ideaaliga – olgu see klassitsistlik või modernistlik – suhestumiseks ja sellele uue konteksti konstrueerimiseks.
Inna Grincheli tööd on oma sisu poolest ikonoklastilised, lükates ümber klassikalise kunstiajaloo ikoonide puutumatuse. Rikkudes kauaaegset kaanonit, Johann Joahim Winckelmanni tõlgendust antiikskulptuurist kui „õilsa lihtsuse ja vaikse suuruse” ideaalist, kaaperdavad Grincheli objektid valge marmori puhtuse. Kusjuures õigustuseks on klassikalise ideaali muutumine tühjaks tähistajaks pideva viitamise tõttu – autor ise on kirjeldanud õppevahendina kasutatavate kipskoopiate igavust, kus lõputult taastoodetavad teosed kaotavad benjaminlikus võtmes oma aura: ei mõju enam ehedate ja huvipakkuvatena, vähemalt mitte neid uurima ja kopeerima sunnitud kunstitudengite jaoks.
Antiikskulptuuri retseptsioonis kultiveeritud ülev eemalolevus asendub Grincheli näitusel kaasaegsete objektide kommunikatiivsusega. Poodiumid, mille peal skulptuure näitusel eksponeeritakse, on madalamad kui eksponaate kättesaamatuks ideaaliks muudavad klassikalised pjedestaalid, viies kunstiteosed vaatajaga samale tasandile, andes neile vabastava inimliku mõõtme. Tuttavate kujude uued identiteedid esitavad vaatajale (välja)kutse dialoogiks: mitte lihtsalt passiivseks imetlemiseks, vaid aktiivseks suhestumiseks ja lugemiseks. Grupeeritud objektidest tekivad installatsioonid, dramaatiliste stseenide lavastused, kus sama kuju võib korduda eri „kostüümides” mitu korda, kehastades eri tegelasi. Nende uute narratiivide puhul kehtib nii literatuurne tõlgendus (objektide grupp tingliku nimetusega „Kohtumine ämmaga”), kui ka inimsuhete ja -konfliktide üldisemad allegooriad või metafoorid.
teisipäev, oktoober 09, 2012
III Artishoki Biennaal (X x X x X x X x X) 10.-20. oktoobrini Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis
Kolmapäeval 10. oktoobril kell 17 avatakse Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis III Artishoki Biennaal (X x X x X x X x X)
Artishoki Biennaal on 2008. aastal ellu kutsutud eksperimentaalne näituseformaat, mille tingis teatav vaakum Eesti nullindate kunstikriitikas. 10 noort ärksat kunstnikku, 10 noort ärksat kriitikut ja 10 ärksust eeldavat näitusepäeva igal hommikul üles mineva uue, ühest teosest ja kümnest arvustusest koosneva näitusekomplektiga. Eesmärgiks luua hetkeks teatava ideaalse kunstimaailma kangastus, milles kõik selle komponendid oleksid esindatud parimal kujul: kriitikatuld mitte pelgavad kunstnikud, erinevaid maitse-eelistusi ja maailmavaateid kandvad kriitikud ning – last but not least – nõudlikku näitusekogemust mitte kartev publikum. X x X x X.
Biennaali kolmandal toimumiskorral on selle algne missioon endiselt aktuaalne. Ikka ja jälle esile kerkivat müüti siseringile tehtavast kaasaegsest kunstist, mille mudelvaatajaks on kunstiajaloo spetsialist, saab kummutada vaid pealetulev põlvkond julgeid ja vaimukaid kirjutajad, kes tunneksid end iga hetkega muutuval kaasaegse kunsti maastikul kodus, mistõttu jätkub selle ilusa ja kummalise struktuuri täiustamine tema enda geneetilise koodi alusel. Kui 2010. aastal lisandus biennaalile X publikurohket artist talki – tulemuseks AB ruudus ehk X x X x X x X – siis seekordseks lisanduseks on X esseistlikku nominatsiooni Artishokis – AB kuubis ehk X x X x X x X x X.
Kevadel kümne kriitiku tahtel sõelale jäänud kümme kunstnikku on sügisel teie ees, avades päev-päeva, mikronäitus-mikronäituse haaval Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi kolmel korrusel paiknevat biennaaliekspositsiooni, saatjaks sada eesti- ja inglisekeelset kunstikriitilist teksti. III Artishoki Biennaalil puudub üks kuraator, üks kunstiline juht ning kesksete küsimusteks võiksid olla: Kuidas kureerida paljusust? Kuidas ristata omavahel kunsti ja demokraatiat? Kuidas teenida üheaegselt esteetikat ja poliitikat?
Kui esimesed kaks biennaali on aset leidnud linnagaleriides, sümmeetriliste põhiplaanide ja siledate seintega valgetes kuupides, siis seekord hõivame Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi, mis on oma olemuselt skvott, düsfunktsionaalse ruumiplaani ja eklektilise interjööriga väljakutseid esitav ekspositsioonipind, ent ka katsetele avatud uus muuseum, mis otsib teed teistsuguseks institutsionaliseerumiseks.
Osalevad kunstnikud:
Art Allmägi, Madis Katz, Epp Kubu, Andrus Lauringson, Ats Parve, Tanel Rander, Triin Tamm, Timo Toots, Paco Ulman, Anu Vahtra.
Osalevad kriitikud:
Saara Hacklin (FIN), Indrek Grigor, Marian Kivila, Mihkel Kunnus, Oliver Laas, Meelis Oidsalu, Šelda Puķīte (LVA), Gregor Taul, Annika Toots, Triin Tulgiste.
Biennaali avamine iga päev kell 17!
Ajakava:
10.10 Epp Kubu
11.10 Paco Ulman
12.10 Triin Tamm
13.10 Timo Toots
14.10 Art Allmägi
15.10 Madis Katz
16.10 Ats Parve
17.10 Anu Vahtra
18.10 Tanel Rander
19.10 Andrus Lauringson
20.10 Biennaali lõpetamine ja pidu
Artist x critic talk iga päev kell 18!
Ajakava:
10.10 Epp Kubu x Rebeka Põldsam
11.10 Paco Ulman x Mihkel Kunnus
12.10 Triin Tamm x Margit Säde Lehni (eesti ja inglise keeles)
13.10 Timo Toots x Oliver Laas (inglise keeles)
14.10 Art Allmägi x Marian Kivila
15.10 Madis Katz x Indrek Grigor
16.10 Ats Parve x Gregor Taul
17.10 Anu Vahtra x Saara Hacklin (inglise keeles)
18.10 Tanel Rander x Triin Tulgiste
19.10 Andrus Lauringson x Šelda Puķīte (inglise keeles)
20.10 Saara Hacklini loeng „Taju lahknevused. Merleau-Ponty ja kaasaegne kunst“ (inglise keeles)
Näitused avatud iga päev kell 17-21. Tasuta sissepääs!
Näituse tiim:
Kuraator Liisa Kaljula
Graafiline disain Tuuli Aule, Jaan Evart
Kujundus Neeme Külm
Tekstid Paul Emmet, Matthew Hyde, Merli Kirsimäe, Hendrik Koger, Dirk Lloyd, Kristiina Raud, Saskia Salakka, Keiu Virro
Toetavad:
Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus ja Läti Suursaatkond
Lisainfo:
Liisa Kaljula
III Artishoki Biennaali kuraator
+3725162688
Artishoki Biennaal
www.artishokbiennale.org
Artishoki Veebiajakiri
www.artishok.blogspot.com
Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum
www.ekkm.ee
Artishoki Biennaal on 2008. aastal ellu kutsutud eksperimentaalne näituseformaat, mille tingis teatav vaakum Eesti nullindate kunstikriitikas. 10 noort ärksat kunstnikku, 10 noort ärksat kriitikut ja 10 ärksust eeldavat näitusepäeva igal hommikul üles mineva uue, ühest teosest ja kümnest arvustusest koosneva näitusekomplektiga. Eesmärgiks luua hetkeks teatava ideaalse kunstimaailma kangastus, milles kõik selle komponendid oleksid esindatud parimal kujul: kriitikatuld mitte pelgavad kunstnikud, erinevaid maitse-eelistusi ja maailmavaateid kandvad kriitikud ning – last but not least – nõudlikku näitusekogemust mitte kartev publikum. X x X x X.
Biennaali kolmandal toimumiskorral on selle algne missioon endiselt aktuaalne. Ikka ja jälle esile kerkivat müüti siseringile tehtavast kaasaegsest kunstist, mille mudelvaatajaks on kunstiajaloo spetsialist, saab kummutada vaid pealetulev põlvkond julgeid ja vaimukaid kirjutajad, kes tunneksid end iga hetkega muutuval kaasaegse kunsti maastikul kodus, mistõttu jätkub selle ilusa ja kummalise struktuuri täiustamine tema enda geneetilise koodi alusel. Kui 2010. aastal lisandus biennaalile X publikurohket artist talki – tulemuseks AB ruudus ehk X x X x X x X – siis seekordseks lisanduseks on X esseistlikku nominatsiooni Artishokis – AB kuubis ehk X x X x X x X x X.
Kevadel kümne kriitiku tahtel sõelale jäänud kümme kunstnikku on sügisel teie ees, avades päev-päeva, mikronäitus-mikronäituse haaval Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi kolmel korrusel paiknevat biennaaliekspositsiooni, saatjaks sada eesti- ja inglisekeelset kunstikriitilist teksti. III Artishoki Biennaalil puudub üks kuraator, üks kunstiline juht ning kesksete küsimusteks võiksid olla: Kuidas kureerida paljusust? Kuidas ristata omavahel kunsti ja demokraatiat? Kuidas teenida üheaegselt esteetikat ja poliitikat?
Kui esimesed kaks biennaali on aset leidnud linnagaleriides, sümmeetriliste põhiplaanide ja siledate seintega valgetes kuupides, siis seekord hõivame Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi, mis on oma olemuselt skvott, düsfunktsionaalse ruumiplaani ja eklektilise interjööriga väljakutseid esitav ekspositsioonipind, ent ka katsetele avatud uus muuseum, mis otsib teed teistsuguseks institutsionaliseerumiseks.
Osalevad kunstnikud:
Art Allmägi, Madis Katz, Epp Kubu, Andrus Lauringson, Ats Parve, Tanel Rander, Triin Tamm, Timo Toots, Paco Ulman, Anu Vahtra.
Osalevad kriitikud:
Saara Hacklin (FIN), Indrek Grigor, Marian Kivila, Mihkel Kunnus, Oliver Laas, Meelis Oidsalu, Šelda Puķīte (LVA), Gregor Taul, Annika Toots, Triin Tulgiste.
Biennaali avamine iga päev kell 17!
Ajakava:
10.10 Epp Kubu
11.10 Paco Ulman
12.10 Triin Tamm
13.10 Timo Toots
14.10 Art Allmägi
15.10 Madis Katz
16.10 Ats Parve
17.10 Anu Vahtra
18.10 Tanel Rander
19.10 Andrus Lauringson
20.10 Biennaali lõpetamine ja pidu
Artist x critic talk iga päev kell 18!
Ajakava:
10.10 Epp Kubu x Rebeka Põldsam
11.10 Paco Ulman x Mihkel Kunnus
12.10 Triin Tamm x Margit Säde Lehni (eesti ja inglise keeles)
13.10 Timo Toots x Oliver Laas (inglise keeles)
14.10 Art Allmägi x Marian Kivila
15.10 Madis Katz x Indrek Grigor
16.10 Ats Parve x Gregor Taul
17.10 Anu Vahtra x Saara Hacklin (inglise keeles)
18.10 Tanel Rander x Triin Tulgiste
19.10 Andrus Lauringson x Šelda Puķīte (inglise keeles)
20.10 Saara Hacklini loeng „Taju lahknevused. Merleau-Ponty ja kaasaegne kunst“ (inglise keeles)
Näitused avatud iga päev kell 17-21. Tasuta sissepääs!
Näituse tiim:
Kuraator Liisa Kaljula
Graafiline disain Tuuli Aule, Jaan Evart
Kujundus Neeme Külm
Tekstid Paul Emmet, Matthew Hyde, Merli Kirsimäe, Hendrik Koger, Dirk Lloyd, Kristiina Raud, Saskia Salakka, Keiu Virro
Toetavad:
Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus ja Läti Suursaatkond
Lisainfo:
Liisa Kaljula
III Artishoki Biennaali kuraator
+3725162688
Artishoki Biennaal
www.artishokbiennale.org
Artishoki Veebiajakiri
www.artishok.blogspot.com
Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum
www.ekkm.ee
Sildid:
Biennaal
III Artishok Biennale (X x X x X x X x X) October 10th-20th 2012 in The Museum of Contemporary Art of Estonia
III Artishok Biennale (X x X x X x X x X) opened in The Museum of Contemporary Art of Estonia on Wednesday October 10th
Artishok Biennale is an experimental exhibition format that was brought to life in 2008 in Tallinn, initiated by a vacuum in the noughties art criticism. 10 cutting edge young artists, 10 cutting edge young critics, and 10 intense exhibition days with a new show presenting one work of art and ten reviews opening up each morning. The aim was to create a kind of simulacra of an ideal art world in which all its components would be presented at its best: bravehearted artists diving into the waves of criticism, critics with variety of taste preferences and world views and - last but not least - an audience ready for a challenging exhibition experience. X x X x X.
By the time Artishok Biennale takes place for the third time its original mission is still valid. The reappearing myth about contemporary art made for the inner circle bearing art history specialist in mind can only be busted by a generation of bold and idiosyncratic writers who feel at home within the ever changing landscape of contemporary art. III Artishok Biennale will therefore continue the perfection of this beautiful and peculiar structure according to the original genetic code: when the year 2010 added X popular artist talks to the biennale - which resulted in AB² or X x X x X x X - then 2012 will add X biennale nominations in Artishok – AB³ or X x X x X x X x X.
Ten artists chosen by the will of ten critics in the spring are in front of you in the autumn, opening day by day, micro exhibition by micro exhibition the biennale exposition on the three floors of The Museum of Contemporary Art of Estonia, accompanied by a hundred art critical texts in Estonian and English. III Artishok Biennale lacks one curator, one artistic director, and the central questions to be asked could be instead: How to curate pluralism? How to cross-breed art and democracy? How to serve aesthetics and politics concurrently?
While the first two biennales took place in city galleries, white cubes with symmetrical ground plans and smooth interiors, then this time we will occupy The Museum of Contemporary Art of Estonia, which is essentially a squat, dysfunctional exhibition space with a challenging eclectic interior, but also a new museum seeking experiments and new ways of institutionalizing.
Participating artists:
Art Allmägi (EST), Madis Katz (EST), Epp Kubu (EST), Andrus Lauringson (EST), Ats Parve (EST), Tanel Rander (EST), Triin Tamm (EST), Timo Toots (EST), Paco Ulman (EST), Anu Vahtra (EST).
Participating critics:
Saara Hacklin (FIN), Indrek Grigor (EST), Marian Kivila (EST), Mihkel Kunnus (EST), Oliver Laas (EST), Meelis Oidsalu (EST), Šelda Puķīte (LVA), Gregor Taul (EST), Annika Toots (EST), Triin Tulgiste (EST).
Opening of the biennale every day at 5 pm!
Schedule:
10.10 Epp Kubu
11.10 Paco Ulman
12.10 Triin Tamm
13.10 Timo Toots
14.10 Art Allmägi
15.10 Madis Katz
16.10 Ats Parve
17.10 Anu Vahtra
18.10 Tanel Rander
19.10 Andrus Lauringson
20.10 Finissage of the biennale and party
Artist x critic talk every day at 6 pm!
Schedule:
10.10 Epp Kubu x Rebeka Põldsam
11.10 Paco Ulman x Mihkel Kunnus
12.10 Triin Tamm x Margit Säde Lehni (in Estonian and English)
13.10 Timo Toots x Oliver Laas (in English)
14.10 Art Allmägi x Marian Kivila
15.10 Madis Katz x Indrek Grigor
16.10 Ats Parve x Gregor Taul
17.10 Anu Vahtra x Saara Hacklin (in English)
18.10 Tanel Rander x Triin Tulgiste
19.10 Andrus Lauringson x Šelda Puķīte (in English)
20.10 Saara Hacklin`s lecture Divergencies of Perception. Merleau-Ponty and Contemporary art (in English)
Exhibitions are opened every day 5 pm - 9 pm. Free entrance!
Exhibition team:
Curator Liisa Kaljula
Graphic design Tuuli Aule, Jaan Evart
Design Neeme Külm
Texts Paul Emmet, Matthew Hyde, Merli Kirsimäe, Hendrik Koger, Dirk Lloyd, Kristiina Raud, Saskia Salakka, Keiu Virro
Supported by:
The Cultural Endowment of Estonia, Estonian Ministry of Culture, Center for Contemporary Arts, Estonia and Latvian Embassy in Tallinn
Info:
Liisa Kaljula
Curator of III Artishok Biennale
+3725162688
Artishok Biennale
www.artishokbiennale.org
Artishok Magazine
www.artishok.blogspot.com
The Museum of Contemporary Art of Estonia
www.ekkm.ee
Artishok Biennale is an experimental exhibition format that was brought to life in 2008 in Tallinn, initiated by a vacuum in the noughties art criticism. 10 cutting edge young artists, 10 cutting edge young critics, and 10 intense exhibition days with a new show presenting one work of art and ten reviews opening up each morning. The aim was to create a kind of simulacra of an ideal art world in which all its components would be presented at its best: bravehearted artists diving into the waves of criticism, critics with variety of taste preferences and world views and - last but not least - an audience ready for a challenging exhibition experience. X x X x X.
By the time Artishok Biennale takes place for the third time its original mission is still valid. The reappearing myth about contemporary art made for the inner circle bearing art history specialist in mind can only be busted by a generation of bold and idiosyncratic writers who feel at home within the ever changing landscape of contemporary art. III Artishok Biennale will therefore continue the perfection of this beautiful and peculiar structure according to the original genetic code: when the year 2010 added X popular artist talks to the biennale - which resulted in AB² or X x X x X x X - then 2012 will add X biennale nominations in Artishok – AB³ or X x X x X x X x X.
Ten artists chosen by the will of ten critics in the spring are in front of you in the autumn, opening day by day, micro exhibition by micro exhibition the biennale exposition on the three floors of The Museum of Contemporary Art of Estonia, accompanied by a hundred art critical texts in Estonian and English. III Artishok Biennale lacks one curator, one artistic director, and the central questions to be asked could be instead: How to curate pluralism? How to cross-breed art and democracy? How to serve aesthetics and politics concurrently?
While the first two biennales took place in city galleries, white cubes with symmetrical ground plans and smooth interiors, then this time we will occupy The Museum of Contemporary Art of Estonia, which is essentially a squat, dysfunctional exhibition space with a challenging eclectic interior, but also a new museum seeking experiments and new ways of institutionalizing.
Participating artists:
Art Allmägi (EST), Madis Katz (EST), Epp Kubu (EST), Andrus Lauringson (EST), Ats Parve (EST), Tanel Rander (EST), Triin Tamm (EST), Timo Toots (EST), Paco Ulman (EST), Anu Vahtra (EST).
Participating critics:
Saara Hacklin (FIN), Indrek Grigor (EST), Marian Kivila (EST), Mihkel Kunnus (EST), Oliver Laas (EST), Meelis Oidsalu (EST), Šelda Puķīte (LVA), Gregor Taul (EST), Annika Toots (EST), Triin Tulgiste (EST).
Opening of the biennale every day at 5 pm!
Schedule:
10.10 Epp Kubu
11.10 Paco Ulman
12.10 Triin Tamm
13.10 Timo Toots
14.10 Art Allmägi
15.10 Madis Katz
16.10 Ats Parve
17.10 Anu Vahtra
18.10 Tanel Rander
19.10 Andrus Lauringson
20.10 Finissage of the biennale and party
Artist x critic talk every day at 6 pm!
Schedule:
10.10 Epp Kubu x Rebeka Põldsam
11.10 Paco Ulman x Mihkel Kunnus
12.10 Triin Tamm x Margit Säde Lehni (in Estonian and English)
13.10 Timo Toots x Oliver Laas (in English)
14.10 Art Allmägi x Marian Kivila
15.10 Madis Katz x Indrek Grigor
16.10 Ats Parve x Gregor Taul
17.10 Anu Vahtra x Saara Hacklin (in English)
18.10 Tanel Rander x Triin Tulgiste
19.10 Andrus Lauringson x Šelda Puķīte (in English)
20.10 Saara Hacklin`s lecture Divergencies of Perception. Merleau-Ponty and Contemporary art (in English)
Exhibitions are opened every day 5 pm - 9 pm. Free entrance!
Exhibition team:
Curator Liisa Kaljula
Graphic design Tuuli Aule, Jaan Evart
Design Neeme Külm
Texts Paul Emmet, Matthew Hyde, Merli Kirsimäe, Hendrik Koger, Dirk Lloyd, Kristiina Raud, Saskia Salakka, Keiu Virro
Supported by:
The Cultural Endowment of Estonia, Estonian Ministry of Culture, Center for Contemporary Arts, Estonia and Latvian Embassy in Tallinn
Info:
Liisa Kaljula
Curator of III Artishok Biennale
+3725162688
Artishok Biennale
www.artishokbiennale.org
Artishok Magazine
www.artishok.blogspot.com
The Museum of Contemporary Art of Estonia
www.ekkm.ee
Sildid:
in English
esmaspäev, oktoober 08, 2012
Windowshopping Fotomessil
Maarin Mürk käis Eesti Fotokunstimessil ning tegeles windowshopinguga (tegevus, kus vaadatakse pakutavat niisama, ilma tõsise ostusoovi/-võimaluseta).
Kuna mul puudub isiklik kunstikogu (eelkõige prekaarse elustiili, aga natuke ka selletõttu, et olles pidevalt nö jooksvas kunstielus sees, on väga väha taieseid, mida ma igapäevaselt enda ümber näha suudaksin), siis kujunes järgnev valik täiesti vastutustundetult - mul ei olnud kohustust mingit olemasolevat kogu täiendada, mingit olemasolevat/potensiaalselt tekkivat tervikut silmas pidada, kuhugi midagi investeerida, Eesti fotokunsti seisu aastal 2012 määratleda ega midagi muud sellesarnast. Kaunil päikselisel oktoobrikuu laupäeval patseerisin muretult ringi ja ladusin mängult korvi just seda, mida hing antud hetkel saadaolevast ihkas.
Võtsin mõned Ulvi Tiidud, seeriast "Teine mälu", 2010, tükk 300.-. Sellepärast, et mulle vahel täitsa sümpatiseerivad nunnukad retrofotod valguskastil.
Gabriela Liivamägi "Observer", 2011, 500.-
Liivamägi, Kaisa Eiche ja Triinu Pungitsa koostööd on alati väga hea tervik, mille puhul ei saa silmi ära ei fotolt, lavastuselt, atmosfäärilt, rõivastelt, modellilt ega üldse. Liivamägi blogi (http://plahvatus.blogspot.com/), kus ta oma fotosid näitab, on väga äge ja ma olen tema salajane fänn juba pikka aega. Aga iga kord kui ma satun kokku Liivamägi fotodega nö kunstikontekstis, siis ei tule sealt kogu see ägedus minu jaoks enam välja. Mul on tunne, et oma näitustele ja nüüd ka Fotomessile valib ta liiga püüdlikult "kunstilised" tööd, liiga korralikud pildid. Võibolla see ongi see koht, kus oleks vaja kuraatorit, kellel oleks mingi visioon ja näeks natuke distantsilt, mida võimendada, kuhu rõhud asetada jne (selline koostööd tundus mulle väga hästi töötavat Paco Ulmani ja Andreas Trosseki puhul)?
Nii et antud Liivamägi ma soetaksin siis just sellepärast, et a) see on Liivamägi! b) võrreldes teiste messil väljas olnud töödega on see tunduvalt intrigeerivam c) nagu messihalli läbisadav katus tõestas, sobib Eesti rõskesse kliimasse igal juhul, kuna on trükitud PVC kangale.
Rääkides Paco Ulmanist... siis võtaksin selle ükskiku eksinud pilvekese ka (kui mul oleks kabinet, siis ma paneksin selle võib-olla näiteks töölaua vastu seinale). Seeriast "Nimeta", 2009, a 50.-
Liina Siibilt võtaks ka natuke, seeriast "Ameerikas", 1998/2012, tükk 190.-
Seisundifoto, Edward Hopper, American Appareal (vaadake nende reklaame - sukkpüksid, lolitad ja koduporno!), pinge, agressioon, erootika, tühjus, abitus, kohmetus, vujerism, melanhoolia, bittersweet.
Marge Monko seeriast "Nimeta", 2012, tükk 125.-
Tühjad, aga täisvalgusega reklaamtahvlid on üks kaasaja linnakeskkonna vastuolulisemaid sümboleid, mida aeg-ajalt kohates tekib peas kerge lühis. Reklaamvalgus on jahe ja pealetükkiv ning selle agressiivsust ei peata isegi tõsiasi, et midagi välja valgustada nagu polekski. Nii saab "täistuled peale" tühjus, midagi, mida kapitalismi loogika järgi ei tohiks olemas olla. Aga ta on, misiganes põhjustel just praegu juhuslikult nii; süsteem töötab edasi sellest pisiasjast välja tegemata, elektrihind muudkui tõuseb, tühjus aga on ja jääb.
Marge Monko, seeriast "Manufaktuuri langus", 2009, 300.-
Kui ülejäänud seeria jääb minu jaoks liiga lihtsaks "vareme-romantikaks", siis selles kangelasnaise unustatud monumendis tuleb välja omaaegne kollektiivne-ühiskondlik utoopia, selle metafüüsiline ja pitsitav tühjus, poeetika, manufaktuuri langus - ja kõik see võimendatuna läbi Eestimaa sügise halluse, troostituse, kõdu ja kadu.
Anna-Stina Treumund "Frieda ja Sabine", seeriast "Lilli, Reed, Frieda, Sabine, Eha, Malle, Alfred, Rein ja Mari", 2012, 500.-
AST, kes tuli mõned aastad pildile väga sihikindlalt programmilise LGBT kunstnikuna, on selle seeriaga jõudnud kaasaja lesbide elustiili kajastamiselt kujutletavasse minevikku, kus "nendest lugudest" küll avalikult ei räägitud, aga küllap need olemas olid. Nii hakkabki tänapäeva rikutud/valgustatud vaataja otsima pildilt teatud tegevusliini, tõlgendama teatud situatsioone kuidagi feministlik-queerlikust vaatepunktist ja nii need lood järsku olemas ongi. Loomulikult on sellised "prillid" vägivaldsed, kantud kaasaja soovist leida endale juured, tunda end teatud ühiskonna poolt marginaliseeritud traditsiooni kandjana, salajasse sõsarkonda kuulujana.
Mulle meeldib konkreetne pilt eelkõige selle poeetika pärast, ja just selle kaasajale omase vägivaldsuse pärast kirjutada üle kõik, mis olnud, vaadata seda vastavalt oma vajadustele/soovidele/tühikohtadele. Millest kogu see kaasaegne retro-vaimustus - see ongi soov allutada endale ajalugu. Ei pea leppima sellega, et mis on olnud, see on olnud - me loome kõik uuesti, võttes vanad vormid, aga täites selle meile vajaliku sisuga.
Ja lõpuks võtaks siis ühe pusa ka, kui juba võtmiseks läks! Arne Maasik "Pusad", 2001, 3000.-
Mäletan Maasiku näitust Tallinna Kunstihoonest, kui need pusad kõik järjest välja olid ning siis ei avaldanud see üldse mingit muljet - et nii lihtne nali ongi?! Aga vaadates seda pusa üksinda ruumiavaruses rippumas, siis hakkas pusa üsna psühhedeelselt hargnema küll.
***
Üldiselt tuli valik kokku selline nunnu, poeetiline ja natuke melanhoolne. Post-industriaalsel maastikul, vanas tootmishoones oli kogu messi meeleolu kuidagi retrolik ja helge. Isegi tööd, mis püüdsid vaatajat/ostjat provotseerida, mõjusid ikka kuidagi leebelt. Sulnist nädalavahetuse-meeleolu võttis natuke vähemaks Liina Siibi räägitud lugu endisest töölisest, kes Fotomessi ruumides elavhõbedatsehhis 40 aastat töötas, siia kõik oma hambad ja tervise jättis, aga ka ise tsehhi juures olnud pimikus fotosid ilmutas. Ja nüüd ka Fotomessi külastas.
Ma ei tea, kuidas fotokunstnikud sellele messile koha saavad - kas nad ise avaldavad soovi või kutsutakse korraldajate poolt - aga üldiselt tahaks näha veel rohkem kunstnikke ja töid, veel suuremat valikut. Üldiselt aga on väga hea meel, et selline asi juba kolmandat korda toimub ning eraldi rõhutamist väärib kogu messi saatnud tihe filmide, diskussioonide jms tegevuste programm. Seoses sellega, et Eestist väljapoole messidele minek on viimase aasta jooksul aktiviseerunud, on hea, et seda formaati ka siin püütakse tutvustada. Rohkem punaseid täppe kõigile!
Sildid:
ARTIKLID,
aruanne akadeemiale,
fotoreportaaž
laupäev, oktoober 06, 2012
Tagasivaade DISAINIÖÖle
20.–23. septembrini toimus Eesti disainielu elavdajana tuntuks saanud Disainiöö. VII festival keskendus valdkondadele, milles disaini roll elukeskkonna paremaks muutmisel on toonud käegakatsutavaid tulemusi.
Artishokile tegi ülevaate Inge Peetris, pildid Disainiöö kommunikatsiooniosakonnast!
Design Matters seminar oli ühteaegu nii sissejuhatav kui ka järgnevaid päevi kokku võttev.
Taani disainiauhinda "INDEX: design to improve life" ja 2011 aasta võitjate näitust tutvustas Adam von Haffner Paulsen. Tegemist on suurima rahalise disainiauhinnaga maailmas (500 000 eurot), mida antakse välja aastast 2002. Täpsemalt premeeritakse disainlahendusi, mis tegelevad mingisuguse globaalse valupunktiga, viies kategoorias: „Keha“, „Kodu“, „Töö“, „Mäng ja õppimine“ ning „Ühiskond“.
2005. aastal kuulutati „Keha“ kategooria võitjaks „Elukõrs“ / „Lifestraw“ (disainerid: Torben Vestergaard Frandsen (Taani), Rob Fleuren (Holland) and Moshe Frommer (Israel)), mis lahendab puhta joogivee puudumise ja vee kaudu saadavate haiguste leviku mitmel pool maailmas. Ja seda üksikisiku tasandil – plastikust silindrja vormiga ese puhastab vett lausa joomise hetkel. Toote-esitlusel demonstreeriti selle tõsiseltvõetavust ja toimivust suisa WC-potist juues. Tänaseks on „Elukõrs“ juba tootmises ja kasutuses.
Foto Ramiro Ramirez, http://www.archdaily.com/52202/monterrey-housing-elemental/
Tšiili arhitektid ja disainerid võitsid INDEXi auhinna aastal 2011 „Kodu“ kategoorias ideega „Elemental Monterrey“ (Monterrey on linn Mehhikos), pakkudes välja lahenduse kodutute ja agulites elavate inimeste eluasemeks. Need pooleldi valmis ehitatud sotsiaalmajad hoiavad ehitushinna all ja lahendavad umbes miljardi kodutu või agulites elava inimese OMA kodu puudumise probleemi, andes võimaluse lõpetada ehitus täpselt enda vajadusi ja soove arvestades.
***
Näitus Disainielevaatoris oli mitmekülgne, huvitav ja mahukas - esindatud oli nii Soome, Leedu, Poola kui ka Eesti disainivalik. Teemadest olid aktuaalsed valgustid, mööbel, aksessuaarid ning taaskasutus.
- Briti disainerid Nick Rawcliffe ja Adam Fairweather korraldasid koostöös Eesti disainitudengitega taaskasutusmööbli töötoa, mille tulemusel valmisid uued tooted vanadest spordivahenditest. Vahvad ideed tõesti, ent vahest tundub, et neid asju on juba nii palju tehtud. Kas poleks aeg järgmisele tasandile jõuda, luues sellist taaskasutussisustust, millest valmib toode – asi, mis kestab kaua, on läbi mõeldud ja esteetiline, ning mida saab ehk toota ka rohkem...?
- Woodismi grupi disainerite tooted olidki ehk samm edasi – valminud olid tooted puidust (näiteks suurtest pargipuudest), mis olid absoluutselt kasutajasõbralikud, lõpuni viimistletud ja tõesti ka ilusad. Woodismi väljapanek oli osa näitusest "Seeing the city – Colours of Lahti" (Soome). Mõnusas terviklikus ekspositsioonis olid väljas nii mööbel, väikeesemed, linnaplaanid kui ka ehted. Näitus on osa projektist "Luova Polku", mille eesmärk on arendada osalejate äri, koostööd ja rahvusvahelistumist. Näitus koosneb neljast osast: Kauno ry, Luova Polku workshopi grupp, Woodism grupp ja Designer’s Street Lahti.
Soome 2012. a aastadisaineri tiitli pälvinud Tapio Anttila osales Disainiööl nii seminari läbiviijana, žüriiliikmena (Bruno valimisel) kui ka oma disaintoodetega, milledest arvestatav hulk ka Disainielevaatoris väljas on.
Foto: http://www.tapioanttila.com/pages/projects/products/woodism.php
- Näitusel "Just a thing" (Poola) osalesid andekad Poola disainerid, kellede tööd olid Eesti kontekstis teistsugused ja huvitavad. Ning nalja sai kah palju. Silma jäid Piotr Stolarski põrandavalgustid, portatiivne "Heat House-Grill" (disainer Bartosz Mucha) ja loomulikult „Self-portrait in five pieces“ – tool, mis provotseerib kasutajat: kindel, et tahad sellel istuda, et see pole naeruväärne? Kas pole mitte kohatu selle „käepidemest“ haarates tooli teise kohta nihutada...? Disainer Arek Wolski. Bartosz Mucha "Heat House-Grill", foto siit: http://www.pararch.com/koksownik.html
- Näitus "Leedu disain - minevik, olevik, tulevik" tõstatas küsimuse, kas Leedu praegune disain on väga erinev nõukogudeaegsest, kui iga leedulase kodust ei puudunud kodumaine serveerimislaud, kassettmagnetofon jmt. Kogu näituse üks lemmikesemeid minu jaoks oli kirjutuslaud („My writing desk“), mille plaadi servades nn renn, kuhu saab eemale tõsta hetkel mittevajalikud paberid-kaustad, samas on selle serv mugavalt kaldu, et vajaliku taas üles leidmine oleks lihtne. Ja kõik see lihtsas ja kerges retrolikus vormis (disainerid Inesa Malafej ja Arūnas Sukarevičius).
Foto "My Writing Desk" kodulehelt: http://www.etcetc.lt/?id=3&lang=lt
***
Eesti Disaini Auhinnad said jagatud sundimatus, kuid suurejoonelises õhkkonnas reede õhtul Lennusadamas. BRUNO on Eesti disaini auhind, mida Eesti Disainerite Liit annab välja alates 2006. aastast. Disainiauhinda BRUNO 2012. a. jagati kahes kategoorias: parima tootedisaini ning parima disainiprojekti eest. Reet Ausi ja Jarek Kasari juhitud galal kuulutati välja tootedisaini Bruno võitja ...
... kelleks sai Margus Triibmann rattahoidja "Tulip Fan Fan" eest. Noore disaineri auhind SÄSI läks seekord jagamisele kolme noore vahel, kelleks on Kärt Ojavee, Elena Karelson ja Indrek Sirkel.
Kuigi mitmed esinejad galal ja seminaridel kurtsid, et ettevõtjad ei ole leidnud tee disaineriteni, ei ole siiski kahtlust, et tee on mõlemas suunas sama pikk – nii et pealehakkamist mõlemalt poolt ja järsku on paari aasta pärast kandideerimas tööd, millel suuremgi ekspordipotentsiaal, kvaliteet ja tootlikkus.
Õhtu lõppes Eesti sugemetega Brasiili moedisaineri Oskar Metsavahi moeshowga, kus ta esitles ühte oma kollektsioonidest. Laupäeval peetud seminaril avas ta siiralt ka nn telgitaguseid, esitledes oma edulugu, mis oli tõeliselt inspireeriv ja innustav. Jäi mulje, et see edukas ja enesekindel disainer on tegelikult silmad lahti ringi käiv ja lihtne inimene, kes saab ideed oma kollektsioonideks kõigest, mis teda ümbritseb. Enamus tema kollektsioonidest saavad alguse erinevatest kogemustest ja fotodest (muuhulgas ka näiteks sõprade saadetutest) ning aktiivsest meeskonnasisesest arutelust. Vaadatakse pilte, sobitatakse tekstiilitükke, faktuure, mängitakse vormidega ja tehakse visandeid. Ei mingeid 3D programme ega tehnikavidinaid....? Tihtipeale on Metsavahi lavakujunduse idee valmis enne, kui toote-ideed ise, mis iseloomustab teda paljuski kui emotsionaalset ja temperamentset kunstnikku, ning jätab lootuse kõigile neile, kes süsteemi eiravalt soovivad oma unistusi teoks teha.
Tõeline vormimäng aga sai esitletud Hula (Highly Unpredictable Laboratory) kollektsioonis "Trash to Trend" moeshowl. Tõdesime, et Hula oli ja on endiselt väga heal tasemel Eesti Kunstiakadeemia bränd. Oli vaimustav näha meeste pükstest tehtud kleite, kangarestidest kampsuneid ja muust masstootmisjääkidest valmistatud kihilisi ja vabavormilisi seelikuid-pluuse-jakke. Asukoht oli valitud täpselt sobiv (niiske õhk vanade seinte vahel summutati mõnusa kaneeli-õuna tee ja – aroomiga), väga hea muusika (Anneliis Kits) haakus suurepäraselt „catwalkil“ toimuvaga.
Samal õhtul esitleti ka kunstilist lühifilmi "Living Spirits", mis õhutab jätkusuutlikku tarbimist ning on ajatu teemakäsitlus moe- ning rõivatööstuse olemusest. Läbi koordineeritud liikumise loodi sümboolne lavastus rõivatööstuse protsessist, mis kulmineerus massiivse ning üleva kleidi-installatsiooniga. Üks hea kaader vaheldus teisega – tegemist on tõeliselt professionaalse meeskonna ja osalejatega!
Kokkuvõttes oli Disainiöö 2012 igati tänuväärne üritus. Korraldajad olid ette valmistanud mitmekülgse programmi, mis pakkus huvi kõigile osalejatele. Siiski ootaks Eesti disainihuvilise poolt suuremat osalust näiteks kasvõi näituste külastamise näol; eriti tore oleks, kui tullakse kokku näituse avamisele, et pidada lugu korraldajatest ja autoritest ning samas saada ka otsene tutvustus/selgitus avatud väljapanekule. Diskussioon ja vahetu kontakt disaineri ja tarbija, disaineri ja disaineri, disaineri ja tootja vahel muudaks Eesti disainimaastiku ka palju mitmekülgsemaks ja suunatumaks.
Design Matters seminar oli ühteaegu nii sissejuhatav kui ka järgnevaid päevi kokku võttev.
Taani disainiauhinda "INDEX: design to improve life" ja 2011 aasta võitjate näitust tutvustas Adam von Haffner Paulsen. Tegemist on suurima rahalise disainiauhinnaga maailmas (500 000 eurot), mida antakse välja aastast 2002. Täpsemalt premeeritakse disainlahendusi, mis tegelevad mingisuguse globaalse valupunktiga, viies kategoorias: „Keha“, „Kodu“, „Töö“, „Mäng ja õppimine“ ning „Ühiskond“.
2005. aastal kuulutati „Keha“ kategooria võitjaks „Elukõrs“ / „Lifestraw“ (disainerid: Torben Vestergaard Frandsen (Taani), Rob Fleuren (Holland) and Moshe Frommer (Israel)), mis lahendab puhta joogivee puudumise ja vee kaudu saadavate haiguste leviku mitmel pool maailmas. Ja seda üksikisiku tasandil – plastikust silindrja vormiga ese puhastab vett lausa joomise hetkel. Toote-esitlusel demonstreeriti selle tõsiseltvõetavust ja toimivust suisa WC-potist juues. Tänaseks on „Elukõrs“ juba tootmises ja kasutuses.
Foto Ramiro Ramirez, http://www.archdaily.com/52202/monterrey-housing-elemental/
Tšiili arhitektid ja disainerid võitsid INDEXi auhinna aastal 2011 „Kodu“ kategoorias ideega „Elemental Monterrey“ (Monterrey on linn Mehhikos), pakkudes välja lahenduse kodutute ja agulites elavate inimeste eluasemeks. Need pooleldi valmis ehitatud sotsiaalmajad hoiavad ehitushinna all ja lahendavad umbes miljardi kodutu või agulites elava inimese OMA kodu puudumise probleemi, andes võimaluse lõpetada ehitus täpselt enda vajadusi ja soove arvestades.
***
Näitus Disainielevaatoris oli mitmekülgne, huvitav ja mahukas - esindatud oli nii Soome, Leedu, Poola kui ka Eesti disainivalik. Teemadest olid aktuaalsed valgustid, mööbel, aksessuaarid ning taaskasutus.
- Briti disainerid Nick Rawcliffe ja Adam Fairweather korraldasid koostöös Eesti disainitudengitega taaskasutusmööbli töötoa, mille tulemusel valmisid uued tooted vanadest spordivahenditest. Vahvad ideed tõesti, ent vahest tundub, et neid asju on juba nii palju tehtud. Kas poleks aeg järgmisele tasandile jõuda, luues sellist taaskasutussisustust, millest valmib toode – asi, mis kestab kaua, on läbi mõeldud ja esteetiline, ning mida saab ehk toota ka rohkem...?
- Woodismi grupi disainerite tooted olidki ehk samm edasi – valminud olid tooted puidust (näiteks suurtest pargipuudest), mis olid absoluutselt kasutajasõbralikud, lõpuni viimistletud ja tõesti ka ilusad. Woodismi väljapanek oli osa näitusest "Seeing the city – Colours of Lahti" (Soome). Mõnusas terviklikus ekspositsioonis olid väljas nii mööbel, väikeesemed, linnaplaanid kui ka ehted. Näitus on osa projektist "Luova Polku", mille eesmärk on arendada osalejate äri, koostööd ja rahvusvahelistumist. Näitus koosneb neljast osast: Kauno ry, Luova Polku workshopi grupp, Woodism grupp ja Designer’s Street Lahti.
Soome 2012. a aastadisaineri tiitli pälvinud Tapio Anttila osales Disainiööl nii seminari läbiviijana, žüriiliikmena (Bruno valimisel) kui ka oma disaintoodetega, milledest arvestatav hulk ka Disainielevaatoris väljas on.
Foto: http://www.tapioanttila.com/pages/projects/products/woodism.php
- Näitusel "Just a thing" (Poola) osalesid andekad Poola disainerid, kellede tööd olid Eesti kontekstis teistsugused ja huvitavad. Ning nalja sai kah palju. Silma jäid Piotr Stolarski põrandavalgustid, portatiivne "Heat House-Grill" (disainer Bartosz Mucha) ja loomulikult „Self-portrait in five pieces“ – tool, mis provotseerib kasutajat: kindel, et tahad sellel istuda, et see pole naeruväärne? Kas pole mitte kohatu selle „käepidemest“ haarates tooli teise kohta nihutada...? Disainer Arek Wolski. Bartosz Mucha "Heat House-Grill", foto siit: http://www.pararch.com/koksownik.html
- Näitus "Leedu disain - minevik, olevik, tulevik" tõstatas küsimuse, kas Leedu praegune disain on väga erinev nõukogudeaegsest, kui iga leedulase kodust ei puudunud kodumaine serveerimislaud, kassettmagnetofon jmt. Kogu näituse üks lemmikesemeid minu jaoks oli kirjutuslaud („My writing desk“), mille plaadi servades nn renn, kuhu saab eemale tõsta hetkel mittevajalikud paberid-kaustad, samas on selle serv mugavalt kaldu, et vajaliku taas üles leidmine oleks lihtne. Ja kõik see lihtsas ja kerges retrolikus vormis (disainerid Inesa Malafej ja Arūnas Sukarevičius).
Foto "My Writing Desk" kodulehelt: http://www.etcetc.lt/?id=3&lang=lt
***
Eesti Disaini Auhinnad said jagatud sundimatus, kuid suurejoonelises õhkkonnas reede õhtul Lennusadamas. BRUNO on Eesti disaini auhind, mida Eesti Disainerite Liit annab välja alates 2006. aastast. Disainiauhinda BRUNO 2012. a. jagati kahes kategoorias: parima tootedisaini ning parima disainiprojekti eest. Reet Ausi ja Jarek Kasari juhitud galal kuulutati välja tootedisaini Bruno võitja ...
... kelleks sai Margus Triibmann rattahoidja "Tulip Fan Fan" eest. Noore disaineri auhind SÄSI läks seekord jagamisele kolme noore vahel, kelleks on Kärt Ojavee, Elena Karelson ja Indrek Sirkel.
Kuigi mitmed esinejad galal ja seminaridel kurtsid, et ettevõtjad ei ole leidnud tee disaineriteni, ei ole siiski kahtlust, et tee on mõlemas suunas sama pikk – nii et pealehakkamist mõlemalt poolt ja järsku on paari aasta pärast kandideerimas tööd, millel suuremgi ekspordipotentsiaal, kvaliteet ja tootlikkus.
Õhtu lõppes Eesti sugemetega Brasiili moedisaineri Oskar Metsavahi moeshowga, kus ta esitles ühte oma kollektsioonidest. Laupäeval peetud seminaril avas ta siiralt ka nn telgitaguseid, esitledes oma edulugu, mis oli tõeliselt inspireeriv ja innustav. Jäi mulje, et see edukas ja enesekindel disainer on tegelikult silmad lahti ringi käiv ja lihtne inimene, kes saab ideed oma kollektsioonideks kõigest, mis teda ümbritseb. Enamus tema kollektsioonidest saavad alguse erinevatest kogemustest ja fotodest (muuhulgas ka näiteks sõprade saadetutest) ning aktiivsest meeskonnasisesest arutelust. Vaadatakse pilte, sobitatakse tekstiilitükke, faktuure, mängitakse vormidega ja tehakse visandeid. Ei mingeid 3D programme ega tehnikavidinaid....? Tihtipeale on Metsavahi lavakujunduse idee valmis enne, kui toote-ideed ise, mis iseloomustab teda paljuski kui emotsionaalset ja temperamentset kunstnikku, ning jätab lootuse kõigile neile, kes süsteemi eiravalt soovivad oma unistusi teoks teha.
Tõeline vormimäng aga sai esitletud Hula (Highly Unpredictable Laboratory) kollektsioonis "Trash to Trend" moeshowl. Tõdesime, et Hula oli ja on endiselt väga heal tasemel Eesti Kunstiakadeemia bränd. Oli vaimustav näha meeste pükstest tehtud kleite, kangarestidest kampsuneid ja muust masstootmisjääkidest valmistatud kihilisi ja vabavormilisi seelikuid-pluuse-jakke. Asukoht oli valitud täpselt sobiv (niiske õhk vanade seinte vahel summutati mõnusa kaneeli-õuna tee ja – aroomiga), väga hea muusika (Anneliis Kits) haakus suurepäraselt „catwalkil“ toimuvaga.
Samal õhtul esitleti ka kunstilist lühifilmi "Living Spirits", mis õhutab jätkusuutlikku tarbimist ning on ajatu teemakäsitlus moe- ning rõivatööstuse olemusest. Läbi koordineeritud liikumise loodi sümboolne lavastus rõivatööstuse protsessist, mis kulmineerus massiivse ning üleva kleidi-installatsiooniga. Üks hea kaader vaheldus teisega – tegemist on tõeliselt professionaalse meeskonna ja osalejatega!
Kokkuvõttes oli Disainiöö 2012 igati tänuväärne üritus. Korraldajad olid ette valmistanud mitmekülgse programmi, mis pakkus huvi kõigile osalejatele. Siiski ootaks Eesti disainihuvilise poolt suuremat osalust näiteks kasvõi näituste külastamise näol; eriti tore oleks, kui tullakse kokku näituse avamisele, et pidada lugu korraldajatest ja autoritest ning samas saada ka otsene tutvustus/selgitus avatud väljapanekule. Diskussioon ja vahetu kontakt disaineri ja tarbija, disaineri ja disaineri, disaineri ja tootja vahel muudaks Eesti disainimaastiku ka palju mitmekülgsemaks ja suunatumaks.
Sildid:
ARTIKLID,
aruanne akadeemiale
Tellimine:
Postitused (Atom)