ARTISHOKI AASTAKOKKUVÕTTED 2015

Kas te mäletate veel, mis toimus aasta alguses? Charlie Hebdo? Boris Nemtsov? Minu Poola? Lõppeva kunstiaasta võtavad kokku Elnara Taidre, Evelyn Raudsepp, Gregor Taul, Indrek Grigor, Liisa Kaljula, Marika Agu ja Rebeka Põldsam

Reverend Jim soovitab

ELNARA TAIDRE

NÄITUS

1. Aasta jooksul muuseumi ajaloo ja tegevuse eri aspektidele keskendunud väljapanekud Tartu Kunstimuuseumi juubeliaasta sarjast "Tartmus 75!": "Kunsti võit", "Pommitabamus", "Uus algus", "Uus maja"
2. Ingrid Ruudi kureeritud "Ehitamata. Visioonid uuest ühiskonnast 1986-1994", Eesti Arhitektuurimuuseum
3. "The Magic of the North", Ateneum
4. Marika Agu kureeritud Kiwa isikunäitus "Autoportree tundmatuna", Tartu Kunstimuuseum

TEOS
1. Pjotr Pavlenski aktsioon - "KGB mantlipärija" ehk FSB hoone ukse süütamine ning sellega kaasnenud ühiskondlik diskussioon
2. Ryoji Ikeda totaalne projekt "supersümmeetria", Kumu kunstimuuseum
3. Jass Kaselaane näitus-installatsioon "Majakas", Linnagalerii

PUBLIKATSIOON
1. "Kunstirevolutsioon 1966", Eesti Kunstimuuseumi raamatusarja "Täiendusi nõukogude aja kunstiloole" paljulubav jätk
2. Lugemiku silmapaistev kirjastustegevus, mh Anu Vahtra, Kristi Kongi ja Tõnis Saadoja loomingut tutvustavad raamatud
3. Rael Arteli "Plahvatus Pärnus"

SÜNDMUS
1. Kunstnikupalga konkurss ja selle poolt käivitatud diskussioon
2. Eesti kaasaegse kunsti edukas tutvustamine rahvusvahelistel kunstisündmustel - Veneetsia biennaalil (Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus) ja kunstimessidel (Temnikova ja Kasela galerii)
3. Traditsiooniliste sündmuste - FoKu ja TAB kasvamine rahvusvahelise tasemega üritusteks
4. Kazimir Malevitši "Musta ruudu" 100. sünnipäev ning kaasnev arutelu, uute uurimuste ja tehniliste uuringute esitamine


EVELYN RAUDSEPP

NÄITUS
(väga elegantse huumoriga kunstiaasta:)
· Flo Kasearu “Ülestõus” Temnikova ja Kasela Galeriis
· Eike Eplik “Mõned neist lindudest lendasid selili” Tallinna Linnagaleriis
· Uku Sepisvart „Koprakunsti Muuseum” Hobusepea galeriis

TEOS
· Sven Parker „Not Yet Titled (Canvases for a Disassembled Shelving Unit)“ “Loading 100%” näituselt
· Adel Abidin “Michael” näitusel “Face to Face” Kiasmas
· Taavi Suisalu helimaal näituselt “Akende lummuses / I am NOT sitting in a room” Draakoni galeriis

SÜNDMUS
· Kunstnikupalk
· näitusest “Kunst valitseb” alanud diskussioon (ja Greta Koppeli artikkel selle katalüsaatorina)
· Kõlakodade kommuniktsiooni ja kajastuse triumf

PUBLIKATSIOON
 · “TKUN ORHA PNUL. Värvi oma mõistus üle” Mihkel Kleis, Roomet Jakapi; paranoia publishing
· “Art Workers. Material Conditions and Labour Struggels in Contemporary Art Practice” Toimetajad Minna Henriksson, Erik Krikortz, Airi Triisberg
· “Kiwa. Autoportree tundmatuga” Koostanud Marika Agu, Kiwa


GREGOR TAUL

NÄITUS

1. "Vaikus on kuldne. Ilmar Laaban ja eksperimendid helis ning keeles" KUMUs (kuraator Ragne Nukk).
2. Sarah Lucas "I Scream Daddio" Veneetsia Bienaali Briti paviljonis (näitusetiimis Kris Lemsalu ja Edith Karlson).
3."Exit" Palais de Tokyos. Pariisi kliimakõnelustega seoses värskendati ja esitleti veenvalt 2008. a Fondation Cartier' poolt toodetud prantsuse filosoofi Paul Virilio ja ameerika kunstnike ja arhitektide Diller Scofidio + Renir ühisel jõul loodud statistilist visuaalset meistriteost, mis vaataja pooleks tunniks ekraani ette naelutab ning järgnevaks pooleks sajandiks karmide numbrite näol haprad tööriistad kaasa annab.

SÜNDMUS
1. EKA sisearhitektuuri osakonna lähedale, kaugele ja sügavale ulatuv õppetegevus (metsa-kõlakojad, näitus Wunderlich Arhitektuurimuuseumis, ajutine klassiruum-installatsioon "Läbipääs" Balti jaama tunnelis, saun rongivagunil jpm). Eeskujulik professuur.
2. Kunstnikupalk. Sadade riigilt palka saavate näitlejate, muusikute, muuseumitöötajate kõrval ei võta viie kunstniku ja kirjaniku loomingu toetamine tükki küljest, ega?
3. Minu jaoks on jätkuvalt sümpaatne kõrgetasemeliste kunstiteaduslike konverentside, avatud loengute ja vestlussarjade toimumine Tallinnas: KUMU sügiskonverents "Jagatud praktikad", KTI avatud loengud ja EKA arhitektuuriteaduskonna avatud loengud.
4. Rael Arteli kureeritud näitus "Minu Poola. Mäletamisest ja unustamisest" Tartmusis. Nagu ikka, õnnestub Artelil kuraatorina ühiskonnaga nukuteatrit mängida.

TEOS
1. Andres Noormetsa lavastatud ja kujundatud kadrinoormetsa elektrooniline tekstimusikaal "go neo und romantix" Sadamateatris (muusika Cubus Larvik [Karl Saks, Hendrik Kaljujärv], valguskunstnik Margus Vaigu, kostüümikunstnik Maarja Noormets). Fantastiline kontsert-installatsioon.
2. Aet Aderi ja Andra Aaloe Virserumsi Kunstihoone residentuuriperioodi tulemusel valminud osalustaies, kus noored arhitektid-kunstnikud katsid koos väikelinnas pesitsevate asüülitaotlejatega keskväljakul peolaua, kus kohalikele pakuti hõrgutisi põgenike kodumaalt Ukrainast, Süüriast, Afganistanist, Iraagist ja mujalt. Kevade esimesel soojal päeval kohtusid ühe laua taga mõnusas ja ausas õhkkonnas linna põliasukad ja ümberasustamist ootavad põgenikud, kes muidu eelnevalt teineteisele kaugusest kahtlustavaid pilke heitsid. Mõned päevad hiljem helistas kunstihoone töötajatele Rootsi Rahvusdemokraatide kohalik juht ning avaldas kiitust, et just ja vaid selliste sündmuste näol on võimalik vältida ühiskonna lõhestumist. Väga sümpaatne, leidlik ja inimlik.
3. Kirke Kangro osalusperformance Tartu Kunstimaja näitusel.

PUBLIKATSIOON
1. Andres Kure doktoritöö (artiklite kogumik) „Segilöödud piirid. Hilisnõukogude muutused kunstis, ruumis ja subjektsuses Tallinnas aastatel 1968–1979″, Anu Allase "IV B. Täiendusi nõukogude aja kunstiloole 2. Kunstirevolutsioon 1966" ning Ingrid Ruudi "Ehitamata. Visioonid uuest ühiskonnast 1986–1994" olid trükised, mille järele koheselt haarasin.
2. Eero Epneri Olev Subbi elulugu. Kadestusväärne töövõime, ladus ja ilus tekst.
3. TLÜ kirjastuse kunstikultuuriga põrkuvatest publikatsioonidest sattusid lugemislauale järgmised raamatud, mida hindan: linnasemiootika kogumik , Barbara Lange ja Gustav Franki "Sissejuhatus pilditeadusesse", Linda Kaljundi ja Helen Sooväli-Sepping koostatud "Maastik ja mälu".


INDREK GRIGOR

NÄITUS
1. Rael Arteli kuraatoriprojekt "Minu Poola. Mäletamisest ja unustamisest". Olenemata meediakärast oli see üks väga hea näitus, mis näitlikustas, miks ja tõestas, et Rael on endiselt üks meie kõvemaid kuraatoreid.
2. "1995" EKKM-is. Kuraatorid Anders Härm ja Hanno Soans. EKKM suudab endiselt üllatada, ühelt poolt kaasneb EKKM-iga kohustuslik retoorika, kuidas on tegemist muuseumi kui institutsiooni äraspidise ümbermõtestamisega, teisalt on selle parimad näitused kanooniliselt museaalsed.
3. "Tartu Sõpruskond ja Ülo Sooster" Kumus, kuraator Liisa Kaljula ning "Karlova kriksadull. Ülo Sooster ja tüdrukud" Tartu Kunstimajas, koostaja Enn Lillemets. Näituste teema, autorid ja käsitletav periood kattusid suures osas, kuid seda silmatorkavamad olid erinevused. Kaljula esitas kanoonilise valiku klassikalistest töödest ning üritas nende loomiskonteksti ümber mõtestada, et Tartu sõpruskonna loomingut seekaudu taasaktualiseerida. Lillemets seevastu vältis kaanonit, ning esitas Sõpruskonda kui läbiuuritud ja kõigile enesestmõistetavalt tuttava kunstnike ringkonna loomingut, mille eksponeerimise puhul tasub ja tuleb panustada teostele, mida seni näidatud ei ole.

TEOS
1. Flo Kasearu "Ülestõus". Kui ma seda videot ja intallatsiooni Riias Survival Kit-il nägin, otsustasin kohe ära, et see saab olema kõigu mu aasta lõpus paratamatult kuhjuvate kokkuvõtete tipus. Flo teoste produktsioonikvaliteet on alati muljetavaldav olnud, seekord saavutas see aga erakordse lummuse, mida ma - tagasivaadates eneselegi üllatusena - Köler Prize`i võiudutöö "Me oleme teel" puhul ei kogenud.
2. Teine kunstnik, kelle kunstiline kvaliteet mind alati jalust rabab, on Lätlane Katrina Neiburga. Ta oli 2015 Veneetsia bienaalil üks Läti paviljoni autoreid, kuid avaldas mulle veelgi suuremat muljet Purvitis Prize`i võitjatest koostatud satelliitnäitusel "Ornamentalism" Arsenale Nordis, kus oli väljas Neiburga 2012. aasta Purvitiz Prize`i võidutöö "Asjade mälu".
3. Marco Laimre "Nurr". Miks see installatisoon mulle korda läks, jääb mind ilmselt veel paariks aastaks vaevama, enne kui välja mõtlen.

PUBLIKATSIOON
1. Jõulude eel suleti Leedus asunud peatoimetusega Baltikumi kunstiilmale pühendunud väljaande Echo Gone Wrong. EGW oli üks meie kunstivälja radikaalsemaid kriitikakanaleid, mille ideoloogiliseks positsiooniks oli kriitilisus kui eesmärk omaette. EGW senise toimetaja Gintarė Matulaitytė sõnul lakkab EGW eksisteerimast ja jääb veel vaid arhiiv, ent ühtlasi andis ta ka lootust, et uus kanal Locomotive Press jätkab sealt, kus EGW katkes.
2. Läti kunstiajakirja Studija peatoimetaja väljavahetamine ja ajakirja taandamine ükskeelseks. Kuivõrd seda ilma läti keelt oskamata enam lugeda ei saa, ei oska muutuse määra ja täpset iseloomu kommenteerida, ent kõrvalt vaadates tundub, et kunstiavalikkus laiemalt on rahul.
3. Lugemik vs Paranoia. Ilmselt ei saa rääkida vastandusest ega isegi rangelt võttes konkurentsist, ent Lugemiku ja Paranoia erakordne produktiivsus kirjastustegevuses jätab pikemas perspektiivis kindlasti jälje meie kunstiraamatute ajalukku. Mõlema väljaandja puhul on tunne, et kirjastatud saamine ise on väärtus omaette, kuivõrd tegemist näib olevat bibliograafilise sündmusega. 

SÜNDMUS
1. Y galerii sulgemine Tartu Ülikooli otsuse tõttu müüa maha hoone, kus galerii siiani tegutsenud oli, ning soovimatuse tõttu galeriile uut ruumi võimaldada.
2. Tartu Ülikooli otsus sulgeda maaliosakond mitte seetõttu, et õppekvaliteedile oleks nii tõsiseid puudujääke leitud, mida restruktureerimisega ei oleks saanud lahendada, vaid seetõttu, et seal ei tehta akadeemilises tähenduses teadust. Ma hindan kõrgelt Ülikooli sõltumatust, kuid jätkuv enesesse sulgumine on hirmutav protsess. Senist arengut vaadates ei tundu sugugi võimatu, et tulevikus keelatakse üliõpilastel eksmatrikuleerimise ähvardusel väljaspool Ülikooli toimuvate sündmuste külastamine.
3. Läti Kunstimuuseumi renoveeritud peahoone avamine. Uut püsiekspositsiooni saab küll näha alles kevadel, ent nii nagu Tallinna Kunstihoone üks ajaloolisemaid näituseid on hoone enese taasavamine, nii on ka Läti Kunstimuuseumi tühje saale viie päeva jooksul külastanud 100 000 inimesel potentsiaal ajalukku pääseda.


LIISA KALJULA

NÄITUS
1. „Malle Leis. Kollane suvi“ Tartu Kunstimuuseumis, kuraator Tiiu Talvistu
2. „Vaikus on kuldne. Ilmar Laaban ja eksperimendid helis ning keeles“ Kumus, kuraator Ragne Nukk
3. „1995“ EKKMis, kuraatorid Andres Härm ja Hanno Soans

Ühtlasi: Jass Kaselaane, Flo Kasearu, Tanja Muravskaja, Uku Sepsivarti, Eike Epliku, Alexei Gordini ja Anna-Stina Treumundi isikunäitused Tallinna galeriides; Jaanus Samma „NSFW. Esimehe lugu“ Eesti paviljoni uutes avarates ruumides, Okwui Enwezori kuraatorinäitus „Kõik maailma tulevikud“ Veneetsia biennaalil ja Norton ja Nancy Dodge`i nonkonformistliku kunsti kollektsioon Zimmerli kunstimuuseumis

TEOS
1. Tarvo Hanno Varres „Leegi vari“ Tartu Kunstimajas
2. Kristina Norman „Tähetund“ Saal biennaalil
3. Ene-Liis Semperi, Tiit Ojasoo ja trupi „Kõnts“ NO99s

Ühtlasi: Irina Nakhova „Roheline paviljon“ Veneetsia Biennaalil ja Katja Novitskova „Aktiveerumise muster (hüppav ämblik, termiidikatedraalide kuhjad, kasvupotentsiaal)“ MoMAs 

PUBLIKATSIOON
1. Svetlana Alekšijevitš „Pruugitud aeg. Punainimese lõpp“
2. Piotr Piotrowski „Art and Democracy in Post-communist Europe“
3. Vikerkaare kaksiknumber Läheb poliitiliseks!

Ühtlasi: Lugemiku paksud noorte kunstnike monograafiad, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse uudiskirja tõlkeartiklid ja mitmesugused Ida-Euroopa kunsti andmebaasid nagu Parallel Chronologies ja post

SÜNDMUS
1. Kumu sügiskonverents „Jagatud praktikad. Kunstiliikide põimumised sotsialistliku Ida-Euroopa kultuuris“
2. Näitus „Minu Poola. Mäletamisest ja unustamisest“ Tartu Kunstimuuseumis kui radikaalsuse lakmuspaber
3. Kunstnikupalk kui suur sümboolne samm edasi: kunstnike töö Eestis on väärtustatud

Ühtlasi: Kureerimise teemaline sümpoosion "Between the discursive and the Immersive" Louisiana kunstimuuseumis Taanis, mille põhisõnum oli, et tänases maailmas ei seisne radikaalsus enam kiiruses ja produktiivsuses, vaid aegluses

Ühtlasi: Piotr Piotrowski, Boris Bernsteini, Inge Tederi, Matti Miliuse, Nadežda Tšernobai lahkumine; trööstitu ja verine kultuuride kokkupõrke aasta Euroopas ning Ida-Euroopa libisemine autoritaarsetesse režiimidesse


MARIKA AGU

Aastal 2015 installeerisin ja deinstalleerisin 5+5 näitust.
Toimetasin ja andsin Tartu Kunstimuuseumi alt välja 2 trükist: näituse “Noorus kui elustiil” kataloog ja Kiwa monograafia “Autoportree tundmatuga”.
Tegin 2 5-tunnist DJ-setti: Tartu Kunstimuuseumi aiapeol ja Võrus, Kilomeeter Skulptuuri nö aftekal.
Külastasin ainult 3 suurnäitust väljaspool Eestit: Tbilisi 2. Triennaal, Istanbuli 14. Biennaal ja Survival K(n)it Riias.

NÄITUS
“1995” EKKMis. Kuraatorid Anders Härm ja Hanno Soans
“Musta ruudu metamorfoosid. Malevitši tõlgendused Eesti kunstis” KUMUs. Kuraator Elnara Taidre
“Kunstirevolutsioon 1966” KUMUs. Kuraator Anu Allas
“Ehitamata. Visioonid uuest ühiskonnast 1986–1994” Eesti Arhitektuurimuuseumis. Kuraator Ingrid Ruudi

ISIKUNÄITUS
Uku Sepsivart “Koprakunsti muuseum” Hobusepea galeriis
Marko Mäetamm „Tunne end nagu kodus“ KUMUs. Kuraator Alistair Hicks
Eike Eplik „Mõned neist lindudest lendasid selili“ Tallinna Linnagaleriis
Helena Keskküla ja Art Nõukas “Loogiline laul” EKA galeriis

PUBLIKATSIOON
TKUN ORHA PNUL - Värvi Oma Mõistus Üle. Mihkel Kleis ja Roomet Jakapi. ;paranoia kirjastus. Ma ei ole seda raamatut veel näinud, aga ostsin vildikad juba valmis.

Raamatud mida sel aastal lugesin ja võiks teistelegi soovitada:
V. Sorokin “Suhkrust Kreml”
M. Houellebecq “Kaart ja territoorium”
E. Vila-Matas “Pariisile ei tule iial lõppu”


REBEKA PÕLDSAM

NÄITUS
1. S/N @ ThKitchen
2. DOings & kNOTs @ Tallinna Kunstihoone
3. Hispaania paviljon @ Veneetsia biennaal

TEOS
1. "Carmina Trash"
2. Casey Jane Ellisoni „Touching the Art“
3. Vincent Meesseen „One.Two.Three“ @ Belgia paviljon Veneetsias

PUBLIKATSIOON 
1. Verso mixtape 2015
2. Chris Kraus, Lost Property
3. Fiona Duncan, generation anxiety

SÜNDMUS
1. Hilma af Klint Kumus
2. Keskerakonna valimised
3. Suburbia Kopopoli näituste seeria "Vihkamise suvi"

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Hämmeldunud ja segaduses, aga õnnelik

Disainist kirjutab Margus Tamm.
Artikkel on valminud Eesti Päevalehe tellimusel.


IKEA skandinaavialikult lakoonilise mööbli väljanägemine on pigem heas mõttes iseloomutu, küll aga on ikooniliseks saanud selle mööbli kokkupanemine. Nimelt lükkab IKEA valmisdetailidest mööbli tegemise töö enamasti tarbija kaela, andes omalt poolt kaasa vaid instruktsiooni ja kruvikeeraja. Tarbija elu see lihtsamaks ei tee. Ometi on IKEA maailma populaarseim mööbliturustaja. Järelikult ei tooda IKEA mitte kõige paremini disanitud mööbliesemeid, vaid ta toodab kõige paremini disainitud probleeme. Hoolikalt balansseeritud mööbli-puzzlesid, millede lahendamine on täpselt nii keeruline, et lisaks mööbliesemele omandab kasutaja ka isikliku saavutus-kogemuse.

*

Õnnestunud disainiks tihti peetakse midagi, mis teeb elu lihtsamaks. Kas ongi nii lihtne? 

 

 

Praegusaja ettevõtluskultuuris, eriti loomemajanduses on kinnistunud narratiivne retoorika: kõik tootjad on “loojutustajad”, igal tootel on “oma lugu”. Antud sõnadekasutus võib olla juba üleekspluateeritud (vt. nt Stefan Sagmeister: “You are not a storyteller“), kuid selle populaarsusel on põhjus. Nimelt sobib loojutustamine kirjeldama kaasaegset tarbimiskultuuri, kus disaini eesmärgiks, rohkemgi kui probleemilahendamine, on tarbijaelamuse pakkumine. Hea lugu kahtlemata pakub elamust.

Hea lugu on huvitav. Ideaalselt lihtne probleemilahendus ei ole huvitav. “Kangelane tappis lohe, kuna ta oli lohest tugevam,” ei ole huvitav lugu. Disain, “mis teeb oma töö ära”, on ... okei, aga ei enamat.

Nõnda kõneles Sagmeister

Akadeemilise disainiuurimuse fookusesse on viimastel aastatel jõudnud disainifilosoofia, mis läheb kaugemale pelgalt meeldiv ja kasulik olemisest. Kõneldakse näiteks disruptiivsest (segadusttekitav, lõhkuv, segav) disainist. Viimase all peetakse üldiselt silmas disaini ja ühiskondlikku aktivismi ühendavaid algatusi, gerilja-aiandusest sotsiaalkriitiliste infograafikuteni. Tegemist on üldistusjõulisemagi kontseptsiooniga, mis võimaldab kirjeldada disainipraktikaid laiemalt: nii saab väita, et disain ongi olemuselt alati disruptiivne. Isegi kui tegemist lihtsa, probleemilahendusele suunatud disaini-ideoloogiaga, kaasnevad uute lahendustega alati ka uued probleemid. Ka kõige praktilisem uudne disainilahendus tekitab esialgu segadust, nõuab õppimist ja omaksvõtmist.

Reklaamiuuringutes on ilmnenud, et nö keerulisemad reklaamplakatid, mis nõuavad pikemat lahtimõtestamist, tekitavad enamikus vaatajates kestvama ja positiivsema emotsiooni. Disainitud sõnumi vastuvõtjas käivitub tõlgendamise protsess, mida võiks võrrelda naudinguga heast kirjanduslikust tekstist. Reklaami puhul oli tulemus siiski vastuoluline: vaatajad said positiivsema elamuse ja mäletasid reklaami, aga ei mäletanud tingimata, mida reklaamiti. Vähem utilitaarse graafilise disaini puhul ei pruugi sellist probleemi eksisteerida ja vaataja-kasutaja mängulusti arvestades saab tõdeda, et lihtne disainilahendus ei ole parim lahendus.

Veelgi kaugemale minnakse disainiuuringutes, rääkides nö külluslikust tootekogemusest (rich product experience), mis peaks hõlmama laiemat ampluaad emotsioone, kui üksnes positiivseid (vt. nt Steven Fokkinga, Pieter Desmet). Ehk siis, arutelu all on, milliseid uusi produktiivseid võimalusi avab disainis negatiivsete emotsioonide teadlik kasutamine. See võib kõlada kummastavalt, kuid kui minna tagasi loojutustamise-metafoori juurde, siis raskused ja tagasilöögid ongi igasuguse narratiivse konstruktsiooni kesksed käivitajad. Disain, mis pakub rikkalikumat kasutajakogemust, loob kokkuvõttes positiivsema ja sügavama emotsionaalse sideme kasutaja ja disainobjekti vahel.

Kui tundub, et antud mõttekäik jääb liialt abstraktseks, siis vaadatagu alguses olevat IKEA näidet:

“Kangelane püstitas riidekapi, see oli raske, vahepeal juba tundus, et midagi ei tule välja, aga – pikk lugu lühidalt - lõpuks sai ta sellega hakkama. Happy End.”

Kokkuvõttes.

Rääkides kaasajal disainist, peame me rääkima ka kasutajakogemusest. See tähendab, et disaini puhul on fookus asetunud tootmiselt vastuvõtule ning disain ei ole mitte lõpuni viimistletud valmisobjekt, vaid see on narratiivne protsess, kus disaini-tarbijal on aktiivne ja suveräänne osalus. Sellest tulenevalt ei pea disain tingimata püüdlema ainult mugavuse ja lihtsuse poole, kuna ka disaini kasutav inimene pole oma loomult tingimata ainult mugav ja lihtne.

The Art of Storytelling

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Veneetsia giid 2015

Kellel veel (üldse Veneetsias) käimata ning ka neile, kes lähevad juba mitmendat korda. Soovitused linnaosade kaupa. Sisaldab nii kunsti, vaatamisväärstuseid kui ka soovitusi vaimutoidule lisaks ka kehakinnitusteks.
Lühem ingliskeelne survival guide siin (Šoti paviljonilt)

NB järgneva jutu saab ka alla laadia - siit!


Üldiselt
Veneetsia on saar(estik), südalinnas elab pidevalt ca 30 000 inimest, koos maismaaga (Mestre, Marghera) on elanikke ligi 300 000. Turiste käib päeva jooksul läbi kordades rohkem ja see on põhiline tööstusharu, seega ei tasuks pahandada, kui inimesed tänaval ja ühistranspordis ei ole kõige viisakamad, sest mitte kõik neist ei ole ise valinud elu muuseumis. Teenindajad, kelle elu ja sissetulek turistidest sõltub, on üldjuhul väga heatahtlikud, aga reserveeritud.

Kui olla linnas lühidalt ja tahta midagi (Biennaalil) näha, on mõistlik võtta transpordikaart (24-48-72 tundi) ja sõita kaugematesse kohtadesse vaporettoga (saab vähem kitsastel tänavatel jalutada ja äraeksimist nautida, aga rohkem vee peal loksuda ja kiiremini kohale). Pikema aja jaoks (ja kui plaanis tagasi tulla) tasub Piazzale Roma ACTV kontoris teha endale Venezia Unica kaart, mis maksab 50 eur ja millega on kõik piletid oluliselt soodsamad. See eeldab natuke süvenemist ja kodutööd, põhimõtteliselt on see sarnane Tallinna Ühiskaardiga ja selle saamiseks tuleb pisut andmeid jagada.

Vastupidiselt üldiselt levinud arvamusele, siis Veneetsias saab tegelikult väga hästi süüa, lihtsalt need asjad, mis on kindlasti head, on spetsiifilised - kala ja kalatoidud, sh teatud tüüpi pasta ja tapase-tüüpi snäkid cicchetti, samuti tramezzini ehk võileivataskud, kus kahe röstsaia tüüpi saia vahele on palju häid asju topitud; kindlasti tuleks proovida baccala’ mantecatot ehk tursavahtu kas siis leivasnäkil või polentaga - maisipuder - eelroaks; ka jäätisega on õigetes kohtades siin linnas hästi - tasub usaldada oma silma: ohu märgid on erksad värvid ja liiga vedel konsistents, mis viitavad pulbrite ja vee sisaldusele…

Kui istuda kõige esimesse kohta (või ka viiekümneviiendasse) maha, ilma teadmata, kelle oma on koht ja miks just seda kohta usaldada, on suur võimalus pettuda, nagu ka Tallinna vanalinnas. Maha istudes tuleb nagunii olla valmis rohkem maksma, see ei ole karistus, võib pigem käsitleda tipina - inimene kõnnib sinu pärast kaks korda vähemalt õue ja see on juba hinna sees (Itaalias ei ole tipi maksmine nii tavaline, kuigi keegi ei pahanda ka). Võileibu ja kohvi soovitaks igal juhul tarbida baarileti ääres trügides, ja mitte ainult raha pärast.

Veneetsia jook on spritz. Al Aperol (ehk aperoliga) on tavaline, aga vb natuke lääge ja seda saab endale Tallinnas ka teha (prosecco+aperol+mullivesi+apelsiniviil+oliiv). Pigem küsida seda “al Cynar” (tšinaar) - artišokibitteriga, mis annab mõnusalt mõruma maigu. Seda siis aperitiiviks. Lihtsalt prosecco on ka täiesti aktseptaabel jook, see on kohalik (Treviso kandist) ja virgutab hästi.

Biennaali paviljonid ja satelliitnäitused linnas on üldiselt tasuta, Arsenale-Giardini pilet, mis tagab ühe sissepääsu kummalegi alale on 25.- eurot, mõlemal alal on kohvikud ja baarid, seega võib - kui aega on - veeta seal ka terve päeva. Biennaali vaatamiseks soovitaks (näiteks Giardini või Arsenale raamatupoest või biennaali peakotreri raamatupoest San Marco linnaosas) hankida giidi (short guide), milles iga teose ja paviljoni kohta väike lahtikirjutus.

Näitus/paviljon, mida ei ole näinud, aga kuhu sõitmist siiski julgeks soovitada kui aega on - on Armeenia paviljon armeenia kloostri saarel San Lazzaro. Armeenia paviljon võitis biennaali kuldlõvi ja räägib armeenlusest ja diasporaast… ja muidugi peetakse seda preemiat väga poliitiliseks, aga mis seda ei oleks. See näitus on avatud kell 13-17.30 ja sinna tuleb sõita ekstra paadiga. Kuni 18. oktoobrini sõidab tavaline liinilaev nr 20 San Zaccharia/San Marco peatusest kell 13.10, 14.20, 15.10 (tagasi 15.25, 16.45, 17.25). PS saar ise on ka ilus.

Kui kunstist kõrini ja tahaks randa (või augusti lõpus filmifestivali pärast, et staare näha), tuleb sõita Lidole. Sinna sõidavad mitmed paadid, suurtest nr 1 ja 2 (kiirem). Lidol tuleb kõndida laevapeatusest otse (nii et vesi jääb selja taha) risti üle saare ja teisel pool on juba “päris” meri ja päris rand. #surmveneetsias #hotelExcelsior #mostradelcinema

Piazzale Roma / raudteejaam / Cannaregio
Veneetsiasse saabumise võimalustest kaks kolmest suubuvad siin - bussiga (lennujaamadest nt) Piazzale Roma bussijaamas, rongiga Santa Lucia rongijaamas (Ferrovia).

Bussijaamast / Piazzale Romalt saab jala edukalt Dorsoduro ja Santa Marta või ka Santa Croce ja San Polo linnaosadesse. Siin on ka enamiku vaporettode lõpp-peatused ja suur COOP (supermarket). Veneetsia kõige uuem sild - Calatrava sild (suht ebamugav jalakäijatele) läheb raudteejaama poole.
Raudteejaamast läheb sild üle suure kanali Santa Croce / San Polo linnaosadesse. Kui silda ei ületa ja jalutada rahvavooluga kaasa mööda üht peamist tänavat (Strada Nuova), jõuab läbi Cannaregio linnaosa lõpuks välja Rialto piirkonnani San Marcol (või vasakule hoides hoopis haigla ja Arsenaleni). Strada Nuova on üks väheseid suuri-laiu tänavaid Veneetsias, mille ääres on ka palju nö tavalisi toidu- ja olmepoode, sh üks suurem toidupood Conad. Raudteejaamas on ka suur vaporetto-peatus ehk et ühistranspordiga saab sealt ka igas suunas edasi.

Cannaregio linnaosas väga palju Biennaali paviljone ei ole.

Siin oli Islandi paviljon - Christoph Bücheli rajatud Veneetsia esimene mošee, aga see on tänaseks suletud. Kui vastupidiseid uudiseid ei ole (korraldajad pevad selleks läbi murdma väga suurest vastusurvest ja bürokraatia-tõketest, hetkel on asi kohtus), siis võib täna imetleda kinnist kiriku-ust koos kogu itaaliakeelse dokumentatsiooniga, et milles probleem (tegelikult - asi läks poliitiliseks, kuna mai lõpus olid kohalikud valimised ja katoliiklikud jõud - kirik ja mõned kohalikud prouad-härrad - ei pidanud õigeks, et endises kirikuhoones, mis küll 1969 aastast kõike muud - laopinnast spordisaalini - sisaldanud, aga formaalselt ei ole de-sakraliseeritud, sellist hirmsat asja korraldatakse). #pagulaskõne #miksnadsiistulevadmeieõuele

Täiesti subjektiivselt - see võib olla teie biennaalikülastuse üks kõrghetki. Soovitaks selle kohta ka eelnevalt lugeda, aga see, mis meeldis, oli eelkõige see füüsiline külastajakogemus, mis pani seieri võbelema kunstivaataja-küüniku ja võõrale pinnale astuva kultuurituristi eetika vahele, ehk et sisekõne, mille lühiseid võimendasid ruumi pikitud detailid (tegemist oli tõsise ja toimiva mošeega, mida esitleti - ka linnavõimule - kui kunstiprojekti/näitust ehk mittesakraalset ruumi) ja kohalikud elanikud, kes oma religiooni- ja kultuuriteooriaid sealsamas spontaanselt lahkasid. Kuna see oli ajaloolises linnas esimene ja ainus mošee ja kohalik kogukond võttis selle kohe omaks ning hakkas aktiivselt kasutama, oli ametlikuks versiooniks sulgemise põhjusena lisaks liiga suurele külastajate hulgale (ruumis korraga rohkem inimesi kui lubatud) julgeolekurisk.

Multikulti konteksti jätkuks on Cannareggios täiesti olemas ajalooline Geto - tänaseni aktiivne juudi kultuuri keskus sünagoogide ja koššer-restoranidega.

Cannaregios on paviljonidest veel Mauritiuse paviljon, mis on huvitav eelkõige selle poolest, et selle kuraatoriteks on Alfredo Cramerotti ja Olga Jyrgenson. Alfredo oli Eesti paviljoni žüriis ja Olga on Eesti päritolu. Näitus asub palees, mille akendest on ilus vaade suurele kanalile. Šoti paviljon on samas piirkonnas, kuid sinna veel ei ole jõudnud, seega ei oska kommenteerida.

Söögikohtadest-baaridest on Cannareggio kõige tihedam ja parem kanaliäärne Fondamenta Ormesini ja Fondamenta Misericordia. Näiteks baar/restoran Al Timon, või jätkuvalt popp kalarestoran Paradiso perduto. Mõlemas tasub rohkem kui üksi minnes igaks juhuks laud varem kinni panna.

Dorsoduro
Dorsoduro on Veneetsia “ülikoolikampus” ja ühtlasi kõige rahulikum linnaosa eluolu mõttes - siin on piisavalt “tavalist elu” ja kõige vähem turiste (kui päris äärelinnad välja arvata). Ülikoolidest on siin nii Ca’ Foscari, kunstiakadeemia kui UIAV (arhitektuuri- ja kunstide ülikool) põhilised õppehooned. Tänu sellele on siin linna ühed paremad raamatupoed, sealhulgas uue nähtusena Veneetsia “Lugemik” ehk Bruno (augustis puhkavad). Lemmikraamatupood võiks olla La Toletta - neil on ka eraldi kunsti- ja arhitektuuriraamatute osakond.

Ülikoolide lähedus tähendab ka rohkem baare, seega õhtuks tasub igal juhul siia tulla - kõige legendaarsem koht, kus õhtuti seltsielu (ja päeval teistsugune elu) käib, on Campo santa Margherita - siin on kõige legem baar Caffe Rosso - kui juua spritzi, siis vähemalt korra siin, mängureeglid on, et kui istud väljas, siis jood klaasist ja maksad tiba rohkem (aga hinnad on 2,50 vs 3 eurot) või kui baarist joogi võtad, jood topsist ja seisad niisama väljakul. Päevasel või varasemal õhtusel ajal on neil kindlasti ka võileibu. Väljakul on ka täiesti hea pitsarestoran (turistikas, Rosso poole seljaga olles vasakul nurgas), veel mitu baari ja paar täiesti uut söögikohta, üks natuke eksootilisem ja teine hipsterim, mõlemat ok (sh vege). Üks trahter Rossoga samal väljakupoolel on veel Osteria alla Bifora - elegantsem ja suurema söögi-joogivalikuga. Santa Margheritast edasi Rialto poole liikudes (üle silla, väikese väljaku paremale üles ja siis pikka tänavat pidi pisut paremale liikudes) on tore kiirsöögikoht Bigoli - pastat viie eri kastmega, silma all keedetult a la hiinakas, 5.- ports.

Teine tore koht, kus ilusa ilmaga õhtul päikeseloojangut vaadata, on Zattere kaldapealne, seal on üks legendaarne aperetiivikoht Il Chioschetto - siin on vahel ka elava muusikaga kontserdid. Zatterel on ka üks suurem toidupood - Conad (endine Billa), see on San Basilio vaporettopeatuse lähedal Zattere lõpus. Restorane leidub veel Calle lunga S Barnaba pikal tänaval, ka nende puhul võib popimal õhtul hea õnne peale minek tähendada pikemat jalutuskäiku, aga kuna söögikohti on palju, siis üldiselt midagi lõpuks ikka leiab. Kui nälg tahab silmanägemise võtta, siis kuni kella 20-ni on avatud baarid-snäkikohad ka Fondamenta Nani ääres (Zattere ja Accademia vahel). Kõige legem tramezzino koht on Bar alla Toletta - peaaegu et kohustuslik on siin üks (enne)lõunane võileib teha (näiteks teel raudteejaamast jala Accademia regiooni või Eesti paviljoni)…

Biennaal on Dorsoduro linnaosas kohal eelkõige Leedu paviljoni näol, mis asub aiakeses Palazzo Zenobio õuel, FONDAMENTA SOCCORSO, DORSODURO 2596. See paviljon asub Bruno raamatupoega paralleelsel kaldapealsel, mis jääb ka Campo Santa Margherita ja Zattere lähedusse. Ilmselt tasub siin kasutada elektroonilist kaarti, teine variant on minna San Basilio vaporettopeatusest kogu aeg otse “sisemaale” mööda kanaliäärset kuni tekib kanalite täisnurga all ristumiskoht (ehk edasi kuidagi enam ei saa), siis pöörata paremale ja varsti on paremat kätt ka Leedu viit. Leedu on linna sees üks kaugemaid paviljone, kui Giardini-Arsenale poolt vaadata.

Lisaks Leedu paviljonile on Dorsoduros mitu olulist muuseumi, alustades vana kunsti mekast Gallerie dell’Accademia, Peggy Guggenheim Collection ja Punta della Dogana. Neist kolmest võiks hetkel kõige rohkem kaaluda prantsuse kunstikollektsionääri François Pinault muuseumi Punta della Doganas, kus on hetkel väljas Taani paviljoni kunstniku Danh Vo kaaskureeritud näitus Slip of the Tongue - väga maitsekas ja kohati ka väga huvitav, heal tasemel (aga lõpuks natuke tüütu) näitus (Veneetsia on kindlasti paremaid näinud, seega kitsa ajaraami puhul ei ole see vist top 5 soovitus, samas muuseumidest kindlasti top 1).

San Marco
Dorsoduro ühendus üle suure kanali (lisaks vaporettodele ja gondli-traghettole, mis sõidab 2 euro eest risti üle kanali päris mitmest punktist) on Accademia sild (Accademia vaporetto-peatusest). Kohe silla teises otsas on Palazzo Franchetti kus toimub üks satelliitnäitustest Glasstress Gotika. Selle on kureerinud Ermitaaži kuraator Dimitri Ozerkov ja sellest võtab osa ka Kris Lemsalu, pool näitust asub Murano saarel (klaasikeskus).

*Väga Olulisest*
Eesti Paviljon - asub San Samuele väljakul Palazzo Malipieros. Kui teed küsida, siis tasub küsida Palazzo Grassi juurde - see on suur kaasaegse kunsti muuseum (sama mis Punta della Dogana) ja asub meie paviljoni vastas. Siia pääseb lihtsalt ka vaporettoga nr 2, peatuse nimi on San Samuele. Paviljon asub kõrgel teisel korrusel kohe hallis majas (suur viit on ka väljas).

Näitust valvavad Eesti tudengid, seega saab selgitusi emakeeles, aga üldiselt soovitaks alustada vaatamist lugemisest ja keskendumisest ja nö arhiivitoast, kus on seinal Esimehe elu ajajoon ja laual lugemiseks toimikud. Toimikud on ka kataloogis ära trükitud, seega võimalus on teha ka kodutööd. Parem on nendega end kurssi viia selleks, et ülejäänud näitus asetuks konteksti pigem kohe, mitte tagantjärele. Aga samas - iga näitusekogemus on igal juhul individuaalne ja ilma lugu selle detailides teadmata võib impressioon olla võibolla isegi tugevam. Näitusel on fotod, installatsioon, videod ja kindlasti ei tohiks kahe silma vahele jätta looži, mis lõpetuseks natuke hingamis- ja mõtlemisruumi pakub. Ooperi-seoseid aitab lisaks Esimehe loole ja looži aariale võibolla kõvemini kinni sõlmida Othello, Veneetsia mauri meenutamine. Paksemat värvi lisab ehk ka taustateadmine, et legendi järgi elas Palazzo Malipieros omal ajal Casanova. Need on aga isiklikud seosed, seega kui need asjasse ei tundu puutuvat, unustage ära, kunstnik neid kohustuslikuna välja ei paku. Fenice ooperimaja ei ole igal juhul paviljonist ka väga kaugel, seega päris ooperi vaatamiseks külastage nende kodulehte.

Teine oluline paviljon meie regioonis on Küpros - asub Eestiga samas palees, teisel pool sisehoovis (Eesti paviljonist väljudes pöörata paremale, paremale ja kohe veelkord paremale). Siin ruumides oli pikalt ka Eesti paviljon (2003-11 ehk John Smith, Mark Raidpere, Marko Mäetamm, Kristina Norman, Liina Siib). Küprost esindab nende hetkel kõige kuumem kaasaegse kunsti nimi Christodoulos Panayotou (osales 2011 ka Kumu fotokuu näitusel Beyond). Võtke gramm aega ja laske endale seletada või võtke infobuklett ja süvenege - Jaanusest hoopis erineva stiiliga, väga huvitav kohaspetsiifiliste viidetega näitus. Küprose näituse kataloog "Two Days After Forever. A Reader on the Choreography of Time" tundub ka ajakohane.

Turismimeka epitsentris San Marco väljakul Marciana raamatukogus on samuti biennaali üks huvitavatest rahvuspaviljonidest, mida siis, kui aega on, tasuks kindlasti ka külastada - Uus Meremaa. See asub esiteks päris olulises ajaloolises interjööris ja tegeleb ka täiesti aktuaalsete teemadega - ehk post-Snowden maailma küsimustega. Kunstnik Simon Denny on küllalt oluline nimi kunstimaailmas, seega on igal juhul põhjust näitus oma silmaga üle vaadata. Projekti osa on ka Marco Polo lennujaama saabumisterminali ja pagasilintide tsoon, seega sedakaudu Veneetsiasse sõites tasub silmad lahti hoida ja pool paviljonist on nähtud.

San Marco linnaosa tervikuna on Veneetsia südalinn ja kui meie paviljonide “nurk” välja arvata, siis kindlasti on see kõige turistlikum piirkond. Sööma siia ei tuleks, aga kohvi on enamasti igal pool hea ja jäätist leiab ka, samuti on siin ilmselt linna kõige fancymad pasticceriad (kondiitrid).

Castello
Castello linnaosas asuvad nii Giardini della Biennale kui Arsenale ehk biennaali põhikohad. Väliste paviljonide osas siin soovitusi polegi, biennaali on siin rohkem kui vaadata jaksab.

Alustaks ikka Giardinist. Kuraatorinäitus on siin - Itaalia paviljoni nimelises näitusemajas - just tervikuna kompaktsem ja annab kogu biennaalile parima võimaliku võtme. Kuraator Okwui Enwezor annab näituse lugemiseks kolm filtrit: Garden of Disorder, Liveness: On Epic Duration ja Reading Capital. Näitustest võiks Giardini noodivõtmeks võtta esimeses ruumis (ja rahvusvahelises kontekstis esimest korda nii keskselt) eksponeeritud Itaalia kunstnik Fabio Mauri tööd (fašismi-natsismi-trauma kriitiline lugemine, pagulaste-põgenike teema, “the end”), eriti koosmõjus ühe Kuldlõvi-võitja, Adrian Piperiga (“Everything will be taken away”)… Kapital ja selle uued lugemised ning performatiivsus-kohalolu on samuti Giardini näituse võtmeks. Soe soovitus lühigiidi abil eksponeeritud töödele rohkem ligi saada kehtib nii siin kui Arsenales, aga teoste koosmõju on Itaalia paviljonis minu arvates väga hästi “orkestreeritud”. Kindlasti peatuks Arena lava ääres pikemalt või korduvalt, kui vähegi natuke aega on.

Giardini rahvuspaviljonid. Paviljone on palju, kui on aega, siis õige kunstiturist vaatab kõiki, kui aega on vähem, siis sellest valikust saab piisavalt mitmekesise pildi:
1. USA - Joan Jonas on kahtlemata legend
2. Soome paviljon - sest see on Soome
3. Poola (Giardini "tagaotsas" - üle väikese kanali) - Halka/Haiti - Poola rahvusliku ooperi lavastamine Haitil, Poola sõdurite järeltulijate külas, kolonialismi-vabadusvõitluse-enesmääramise absurditeater.
4. Belgia - Vincent Meessen & guests
5. Šveitsi paviljon - Pamela Rosenkrantz
6. Taani - Danh Vo
7. Põhjamaad - Norra - helikunst
8. Holland - Herman de Vries
9. Saksamaa - Olaf Nicolai, Hito Steyerl, Tobias Zielony, Jasmina Metwaly, Philip Ritzk
10 Suurbritannia - Sarah Lucas (tööde teostamisel osales ka Kris Lemsalu)
11. Rumeenia - Adrian Ghenie maalid
12. Austria - paviljoni arhitektuuri nihutav projekt
13. Kreeka - sest see on Kreeka

... see on Giardini pingerida, mis ei vasta päriselt geograafiale,… mis võtab NATUKE liiga palju aega, et päriselt kõike jõuda - nt Poola videot peab natuke aega vaatama, samuti Saksamaad, kui mingit muljet tahta saada. Ei raiskaks aega Venemaaga, näitus on erakordselt nõrk (kuigi mastaapne), aga samas - võibolla peaks, just sellepärast, et see on Venemaa…

...

igal juhul edasi - Arsenale.
Siin ei olegi muud varianti, kui vaadata alustuseks ära Enwezori peanäituse teine osa, mille siduvaks motiiviks on sõna jõud ja kõik see maailma segadus ja korralagedus täna, noodivõtmeks Bruce Nauman ja Adel Abessamed. Siin on ka palju videokunsti, nii et kui põhjalikult vaadata, võtab aega, läbijooksu arvestaks enam-vähem tunniga, kui videoid vaatama ei jää… Aga vaataks kindlasti Steve McQueeni, Theaster Gatesi (NB seal peab kindlasti pilt olema, vahepeal see nt ei töötanud), Sonja Boyce’i ja Chantal Akermani videoid ja süveneks korra Harun Farocki arhiivi.
2. Arsenale lõpus algavad järjest rahvuspaviljonid (Arhitektuuribiennaali ajal on siin ka Eesti paviljon, tavaliselt seal, kus praegu on Kosovo, Albaania jt).

Rootsit esindab seekord Lina Selander, paviljoni on pannud kokku Moderna Museet.
Kosovo projekti taga on Flaka Haliti, kuraator Nicolaus Schaffhausen, Viini Kunstihoone peakuraator.

* Läti paviljoni jõudmiseks tuleb lõpuks Iiri paviljonist õue minna ja siis ta seal kohe järgmise nurga peal ta ongi. Varuge sinna gramm energiat, tore paviljon on, kui olete enne Sipelgapesa dokki näinud, kõnetab võibolla veel rohkem.... Mehed ja nende garaažid on teemaks, multimeedia-sektsioonkapi-intarsia vormiks.

.. Peale Lätit tuleb jälle natuke õues kõndida ja nüüd tuleks ka kella vaadata - kas on veel aega ja kui palju, sest paremat kätt lõppu jäävad Itaalia, Hiina ja mõned peanäituse installatsioonid, aga see on massiivne... ja praeguseks on mulje selletagi põhimõtteliselt käes.

... kui aega on kõvasti ja eriti huvitab, võib Arsenale lõpust minna veel üle vee (aga kontrollige kindlasti laeva-aegu), sadama-tüüpi olukorras teisel pool vett on Läti eesistumise näitus Ornamentalism, mille on kureerinud kuulus Vene kuraator Viktor Misiano ja mis koondab nende kunstipreemia Purvitis Prize võitjaid.

PS tagasi linnas, suure vee ääres Giardini ja Arsenale vahel kaldapealsel (seal, kus toimusid ka Eesti esimese paviljoni performance’id 1997) Riva di Sette Martiri on Ukraina paviljon HOPE.
Castello söögikohtade osas - neid on. Giardini ja Arsenale oma võileivakohvikute kõrval võib usaldada Via Garibaldil ühte päris korralikku restorani Il Nuovo Galeon (aga kui ma Tripadvisorit loen, siis peab siin vist olema “kohaliku õnne” - et alati väga ei vea ja ei pruugi olla liiga odav). Kindlasti ei soovita süüa tänava alguses “mittekohalikes” pizza- ja muidu-kohtades, usalduskrediit tõuseb, mida tänava lõpupoole (Giardinisse suubuva Garibaldi monumendiga väljaku lähedus ja sealt edasi).

Tripadvisori abil leiab vähe pidulikumaks õhtusöögiks veel sellise koha nagu Osteria Oliva Nera. See on ausalt turistidele suunatud, aga tõesti väga hea köögiga koht Arsenale ja San Marco vahepeal, kuhu julgeks inimesi teist kordagi viia, kui tähistamiseks põhjust.

San Polo, Santa Croce
Tore linnajagu kus seekord eriti näitusi ei ole, kui välja arvata Fondazione Prada näitus Portable Classic, Ca’ Pesaro (Cy Twombly), Palazzo Fortuny, Scuola Grande di San Rocco (Tintoretto), Basilica dei Frari (Tizian)… Söögikohtadest: La Zucca - toredas kohas, hea toit. Natuke fancym Antiche Carampane - investeering, aga väga hea kala (kohalikud kurdavad, et kallis, et varem oli parem ja polnud turiste… - ehk klassika)… Aga võiks otsida Tripadvisorist abi igal juhul, ta üldiselt ei valeta. Rialto turg on Veneetsia põhiline, selle ääres on õhtuti ka päris hea melu - baarid jne, ja seal on ilmselt ka vähem-turistikaid restorane kui need, mis esmapilgul silma jäävad.
Jäätisekohtadest legendaarseim on samuti San Polo linnaosas - Alaska.
Aamen.

Aga pilte ka:

 Läti näitus Ornamentalism

 Mauritiuse paviljon

 Luca Monterastelli Itaalia paviljonis

 Teadagikes

 Hans Haacke Giardini peanäitusel

 Islandi paviljon

 Jeremy Deller Giardini peanäitusel

 Keskpäevane ummik

 Küprose paviljon

 Veneetsia seinu

 Eesti paviljon öösel

 Dora Garcia performance Arsenale põhinäitusel

 Campo Santa Margherita päeval

 Arsenale

 Arena ala Giardini peanäitusel

 Accademia

 Saksa paviljon

 Teadagimis

 Poola paviljon

 Uus-Meremaa paviljon

 Vaade näituselt Punta della Doganast (Elmgreen & Dragset)

  Vanessa Beecroft Itaalia paviljonis

Šveitsi paviljon

Zattere ja sulnis rahu

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Õudsed lood

Raymond Pettiboni ja Marko Mäetamme ekspositsioonist Kumu kunstimuuseumis kirjutab Margus Tamm.
Artikkel on valminud Eesti Päevalehe tellimusel.

“Sa kuula nüüd, kulla poiss. Vanasti oli nii. Kui naisel oma mees oli paha mees. Mida see vaene naine siis pidi tegema? Siis eidanud muu. kui et tuli mehest lahti saada. Siis oli naistel üks tark nõu abiks. Et kui olid kahekesi mehega kodus, siis naine palunud ühtäkki meest vaadata, et mis see tuli plita all teeb. Et ei põle teine hästi, ajab justkui vingu sisse. Ja kui siis see mees kummardas plita juurde tuld kohendama, siis naine kähku virutanud talle selja tagant puuhaluga pähe. Kopsti ja kutu.”

Vanavanaema Maali Marie Gürenbergi tarkuseterad.

Kumu, 28. mai 2015. Tegemist on sündmusega. Nimelt, mõne aasta eest õnnestus eesti kunstiteadlastel tuvastada ühe maailma top saja hulka kuuluva kunstniku verest 50% ulatuses eesti geene. Nüüdseks on riikide, pankade ja muuseumite vaheline logistika vilja kandnud ja kadunud poeg (täpsemalt, tütrepoeg), kel nimeks Pettibon, tagasi koju toodud. Vähe sellest, koos Pettiboniga astub Kumu kunstimuuseumi viiendal korrusel üles üks tuntumaid põliseesti kunstnikke, Marko Mäetamm.

Kuigi eelteavitus kõneleb näitusest nimega “Kodus ja võõrsil”, on tegu siiski kahe täiesti iseseisva ekspositsiooniga. Ka ruumiliselt on kunstnikud löödud kahte lehte lahku, üks vasemale, teine paremale. Kindlasti on Mäetamme ja Pettiboni formaalse paaripaneku taga suuremad strateegilised eesmärgid, aga sisuliselt on tegu eraldi ühikutega. Paberil kõlab mõlema kunstniku looming sarnasena – koomiksliaadne, popimõjuline, teksti ja pilti koos kasutav jne, aga olles käinud mõlemal näitusel, tuleb nentida, et hingesugulastega tegemist pole. Üks ei eelda ega täienda olulisel määral teist. Tegu on niisiis mõistuseabieluga, aga mis siis ikka, võib ju võtta ka nii, et vaataja saab ühe näituse asemel kaks. Võibolla ainult see, et meedias kipub ilmakuulsa väliskülalise saabumist ümbritsev elevus varjutama asjaolu, et sealsamas kõrval on näha Marko Mäetamme üht kõige tihedamat ja suurejoonelisemat, viimase kümnendi loomingut kokkuvõtvat ekspositsiooni.

Helter

Marko Mäetamm alustas 1990ndate hakul biitkultuuri vaimust kantud värvirõõmsa graafikaga: The Beatles, The Jesus, vabaarmastus, lilled ja liblikad. Millenniumivahetuse järel aga toimus tema loomingus pööre. Lillelaps Mäetamm ühtäkki enam muud ei teinudki, kui plaanis, joonistas ja meisterdas seadeldisi, milledega sajal eriti võikal moel surma saata oma kõige lähedasemaid kaaskondlasi, neid kõige nõrgemaid, usaldavamaid ja armastavamaid. Mäetammest oli saanud Manson. Ta vaatas oma lapsi, ja tema pilgus oli surm. Ta vaatas oma naist, ja tema pilgus oli surm. Aga mitte kauaks. Kas oli süda liiga hell või ei käinud jõud üle. Igatahes, praeguseks on orgastilised vabaduse- ja vägivallafantaasiad Mäetamme loomingus suuresti asendunud pildikestega olmenääklemistest. Lärmavad lapsed, väike palk, karvaste jalgadega naine. See on tavaline, madala intensiivsusega koduvägivald. Stseenid argipäevast, kus teineteisel süüakse hinge seest, mäludes seda aeglaselt, entusiasmitu kohusetundega, nagu peedisalatit.

Mõistmaks, miks Marko Mäetamme looming ja kunstnikupositsioon seejuures nii sümpaatselt mõjuvad, tuleks neid vaadelda kaasaegse pihtimuskulturi (confessional culture) kontekstis. Pihiinstitutsioon teadupoolest on vägagi pikkade traditsioonidega. Sajandeid on see toiminud kui üks olulisemaid instantse, kinnitamaks ja hoidmaks üksikisiku ja ühiskonna vahelist sidet. Kaasaegset (demokraatlikku, post-freudistlikku, hüpermedialiseeritud) pihtimuskultuuri on kirjeldatud eelkõige läbi akseleratsiooni. See on avameelsete autobiograafiate, vuajeristlik-ekshibitsionistliku seltskonnaajakirjanduse ja enesealandusel põhinevate reality-showde kultuur. Patriarhaalne pihisaladuse hoidja on asendunud piiramatu publikuga, enam kui kunagi varem, kehtib nõue kõik üles tunnistada: ükski patt pole liiga väike, pattude puudumine ei ole vabandus, kui ei ole tegusid, on mõtted, kui ei ole mõtteid, siis tuleb välja mõelda. Antud kontekstis käitub Marko Mäetamm märkimisväärselt eeskujulikult: ükski nääklus pole liiga väiklane või ükski fantaasia liiga jube - kõik laotatakse publiku ette laiali. Selle jõleduse keskel võib vaataja olla kindel, et autori näol on tegemist meeldiva inimesega, kes ei tee kärbselegi liiga. Bon, très bon!

Skelter

Väljarändaja poja, Raymond Pettiboni kunstnikukskujunemisel mängis suunavat rolli vanem vend Greg “Black Flag” Ginn. Venna jälgedes sukeldus Pettibon Ameerika hardcore ja vastukultuuri põrandaalusesse maailma, iseõppinud taidurina joonistas plaadiümbriseid ja faliereid, kuni kõikvõimas artworld ta avastas ja oma panteonile naelutas.

Tausta ja mainet arvestades on Pettiboni väljendusviis tegelikult isegi üllatavalt viisakas.

Ta ei ähvarda ega ürita otseselt šokeerida. Tekstis obstsöönsusi ei kasuta. Otsest vägivald kujutab pigem harva. Jah, tal on ilmselge tõmme antikangelaste poole, mis väljendub kümnetes Charles Mansoni, samuti ka näiteks Jossif Stalini portreedes. Aga veelgi rohkem näivad teda paeluvat pesapallurid, Supermänid, lainesurfarid ja auruvedurid.

Ometi on kogu Petttiboni loomingus midagi sügavalt kurjakuulutavat. Asi on selles, et pildid ja tekstid ei lähe kokku. Korduvate motiividega teosed ei rühmitu kulgevateks jutustusteks, isegi grafomaansuseni küündiv produktiivsus ei lisa selgust. Iga töö on justkui vihje mingile pikemale loole - loole, mida aga mitte kunagi välja ei räägita. Aga millised on lood, mida ei räägita? Jah, me teame. Need on need kõige hirmsamad lood.

Pihtimuskultuur, nagu öeldud, tugevdab ja taastoodab ühiskondlikke sidemeid. Kriitilisemast vaatepunktist on tegu võimu ja kontrolli instrumendiga. Ülestunnistamise akt ei vabasta, vaid sunnib ülestunnistajat seda akti aina uuesti ja aina intensiivsemalt läbi tegema. Tsüklisse sattunud pihtija hakkab tegutsema selliselt, et tal oleks, mida üles tunnistada, eneseotsingute asemel tegelikult allutab end võimu kehtestatud reeglitele. Sestap räägitakse kaasajal ka mitte-pihtimuskultuurist. Keeldumine end ja oma eraelu avada on käsitletav poliitlise aktina, võimule vastandumisena. Et vaikimine on samane kuriteoga, illustreerib vast kõige ilmekamalt lause, mida Ameerika filmis tüüpiline politseinik ütleb tüüpilisele kurjategijale: “You have the right to remain silent.”

Pettibon, pahapoiss, vaikib. Vaadates Pettiboni pilte pesapalluritest, tekitab paratamatult õudusjudinaid aimdus sellest, kui kohutavad, kui põhjatut kurjust täis on need pildid, mida Pettibon mitte kunagi üles ei joonista. Pas bon, pas bon du tout!

M.M.

 R.P.

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Artur Lääts - "Punane planeet" soundtrack

Veebruarikuu teiseks ja viimaseks postituseks on Marta Stratskase näituse "Punane planeet" helikujundus, mille autoriks on Artur Lääts.

Artur Lääts  on vabakutseline muusik, kes elab ja töötab Tallinnas. DJ-na on ta esinenud aastast 2008 erinevates kohtades, nagu näiteks Leedu, Läti, Inglismaa, Poola ning loomulikult Eesti. Oma esimesed lood avaldas ta 2010. aastal artistinimega Glitchfxxx plaadifirma Contrast-r (Belgia) alt. Samuti plaadifirmade Electrax music ja Gynoid Audio (Austraalia) alt.

Muuhulgas on ta seotud ka plaadifirmadega nagu näiteks Plastiq, Naked Lunch, Afrotek Records, Translucent, Ex-tracted records ja Darknet. Artur Läätse muusikat on mänginud ning oma mixides kasutanud ka sellised nimed nagu Joris Voorn, Thomas Hessler jpt. Artur on olnud seotud ka erinevate kunstiprojektidega, nt heliinstallatsioon Ats Parve näitusel Draakoni galeriis "Fixing the Silence" ning heliinstallatsioon Marta Stratskase näitusel "About Rooms" Vaal galeriis. 

Artur Lääts soundtrackist:

"Nende konkreetsete lugude puhul lähtusin selle näituse töödest. Näitusel oli siis valdavaks kujundiks  sõdurid  ning näitust võttis kokku punane planeet-mida võib erinevat moodi tõlgendada. Jälgisin maalide valmimis protsessi ja tegelikult lugusid tegin samas ruumis kus Marta neid maale maalis. Arutasime koos maale ja muusikat üheaegselt..."

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back