esmaspäev, mai 21, 2012

AB kuubis esitleb: Indrek Grigor x Madis Katz

Kunstiteaduslik toimik “Madis Katz” Indrek Grigori arhiivis



Jättes lugejad koormamata vastusega küsimusele, miks otsustasin biennaalile nomineerida Madis Katzi, seda nii ruumi ja aja säästmiseks kui sisulistel kaalutlustel - see oleks juba väga tõlgendav, mida ma siinkohal vältida üritan - jooniksin pigem alla materjali esitamise viisi. Nimelt on alljärgnevalt tegemist siinkirjutaja kui kunstiteadlase arvutis ja riiulil ja osalt ka mälus paikneva tingliku toimikuga, millel seisab nimi “Madis Katz” ning mis sisaldab viimase viie aasta jooksul, mil ma Katzi enesele kunstnikuna teadvustanud olen, erinevas kontekstis kogunenud materjale.
Kuivõrd siinse postituse funktsiooniks on ennekõike kunstniku nomineerimine ja selles mõttes ka laiem teadvustamine, aga mul on põhjust arvata, et paljud kolleegid on Katzi tegevust minust võibolla väiksema tähelepanuga jälginud, siis ei esita ma alljärgnevalt mitte esseistlikku tõlgendust oma arhiivkarbi sisust, vaid võimalikult neutraalse ülevaate sellest, mida see üldse sisaldab, seda enam, et kõnealune sisu ka ise juba üsna suurel määral tõlgendusi sisaldab.


I kanne on Madis Katzi lõputöö “Olmevirtuaalsus”. Detail sellest fotoinstallatsioonist oli eksponeeritud Liisa Kaljula kureeritud Tartu Kõrgema Kunstikooli ja Tartu Ülikooli maaliosakonna lõputööde näitusel “Krokodill sõi karu mett” 2007. aastal Tartu Kunstimuuseumis.
Ekspositsiooni saatis ka audiogiid.


Olmevirtuaalsus
Virtuality of Day-To-Day Existence
visuaalne installatsioon keskkonnas
installation in environment
Tartu Kõrgem Kunstikool, Fotograafia osakond



II kanne: Madis Katzi isikunäitus ““Kurrutus - Saaremaa rand 26. juuli 2008”” “Y galeriis”. Kogu näituse materjal paikneb antud juhul paraku minu bioloogilises mälus, sisaldades näitusele eelnenud vestlusi, tehnilisi ja rahalisi küsimusi ning mälestusi näitusest enesest. Meelde jäi näituse erinevate tasandite sisu ja vormistuse vastuolu. Klassikalises modernistlikus tähenduses hästi vormistatud fotod versus teisese kihistusena kunstivälja üleverbaliseerimise suhtes kriitiline kontseptsioonipurk, mis vormiliselt oligi lihtsalt kolmeliitrine purk aknalaual, ega mõjunud eriti elegantselt, samas kui selle sisuks olnud sedelid stampfraasidega pingutatult keerulistest näitusekontseptsioonidest mõjusid muljetavaldalavalt professionaalselt.

III kanne, mis on samuti kinni minu peas, pärineb 2010. aasta suvest, kui Genklubis toimus Sven Vabari kureeritud helisündmuse “Topofon” esimene vaatus. Mööda saali liikus võrdlemisi noor tütarlaps, kes kandis pikka punast särki, millel piki vasakut õlga ja selga, ning eestpoolt siis pikki rinnaesist jooksis ühtlase tulbana ülalt alla “TÜRA TÜRA TÜRA TÜRA ...”.
Paar nädalat hiljem sain Katziga kaubamaja ees juhuslikult kohtudes teada, et tegemist ühega Katzi alterego Safe Sex Guru hobidest - ropud rõivad. Guru hobideks on veel ka trofeed - kipsvormid naiste rindadest, mida ei ole siiani veel kordagi eksponeeritud, ent sama nime all on Tartu Kunstimaja näitusel “Kuldvasikas” (2010) olnud eksponeeritud üks paar püksikuid. Ning võibolla natuke laiemale publikule tuntud on Guru pornograafilised analoog-slaidiseansid, millega ta astus üles näiteks EKA vana maja sulgemispeol.



IV kanne:


Tartu Rahvaülikooli tellimusel korraldatud artist talk Katziga. Sellest pea kaks tundi väldanud salvestusest õnnestus mul audiona salvestada vaid tund, sest diktofoni mälukaart oli ununenud eelnevalt tühjendamata ja sai lihtsalt täis. Lõpust ongi puudu ennekõike Safe Sex Guru tegevust puudutav ja publiku küsimused.
Minu küsimused keskenduvad abstarktse ja kujutava suhetele, Katz oma vastustes keskendub, ilmselt osaliselt ka minu initsiatiivil, “Sakraalide” ja “Profaanide” ning “Kurrutuse” sarjadele, rõhutades sealjuures, et ta üldiselt oma töödest ei räägi. Kas ja kuivõrd viimane väide tõele vastab, on keeruline hinnata. Mul on alati õnnestunud Katziga väga huvitavaid ja sisulisi vestlusi pidada ning rahvaülikooli esinejaid otsides mulle suisa soovitati Katzi kui hea jutuga kunstnikku.
Samas tuleb möönda, et nagu järgmised arhiivkanded näitlikustavad, räägib Katz tihti pigem kunstivälja üldistest küsimustest.
Rahvaülikooli salvestuses käib läbi ja järgnevas semiosalongi ettekandes korduvad kriitilised mõisted kontseptuaaldokumentalism ja institutsionaalkontseptualism, mis tähistab Katzi võitlust visuaalse liigse verbaliseerimise vastu.





V kanne: Katzi esinemine semiosalongis “Prussakovina teadusest ja kunstist” ongi sisuliselt väga kriitiline vaade näituste seinatekstidele kui ebavajalikule pallastile. Kordub diskreetse verbaalse keele vastandamine kontinuaalsele visuaalsele keelele.








VI kanne: “ENESEKÜLLANE MONOLOOG. Ehk kriitik psühhoanalüüsis vol. 2”
Pärast semiosalongi ettekannet palusin Katzi Tartu Kunstimajja, et arutada temaga seinateksti funktsiooni üle Jevgeni Zolotko kuueosalise teose “Asjad” möödunud osi deskriptiivselt dokumenteerivate tahvlite kontekstis. Kaitsesin sealjuures ennekõike seisukohta, et kunstikriitika peaks olema teosest sõltumatu.
Katz jõuab selleni, et kirjeldab teost kui kera, mis omab nii kontinuaalset visuaalset külge kui diskreetset verbaliseeritud külge, nii on teos vastavalt vajadusele kolmemõõtmelises ruumis liigutatav, aktualiseerides vastavalt vajadusele rohkemal või vähemal määral üht või teist külge.
Sõltumatu kriitika asjus jõuame ühiselt mõisteni “eneseküllane monoloog”, mis peaks siis olema üks nö. uue kunstikriitika meetoditest.





Indrek Grigor on institutsionaalne galerist, vabakutseline kunstiteadlane ja saate Tartu möliseb peatoimetaja.










AB kuubis on III Artishoki Biennaali ettevalmistav esseedesari, milles X noort Baltikumi ja Skandinaavia kirjutajat on esseistlikuks žestiks välja valinud X noort Eesti kunstnikku, kes on neile viimastel aastatel silma jäänud vaimuka teosega grupinäitusel või tabava komplektiga väikeses galeriis. Ühtlasi katsetab Artishok sellega eksperimentaalset toimetajapraktikat erialameedias ja omaalgatuslikku valmisolekut kunstiväljal, andes kirjutajatele võimaluse initsiatiivi – ent ka vastutuse - enda kätte haaramiseks ja heateoks ühe kunstniku aadressil. Kirjutajad oma töö eest honorari ei saa, küll aga saavad nende poolt välja pakutud kunstnikud essee ilmumisega automaatselt kutse sügisesel Artishoki Biennaalil osalemiseks. Loe lähemalt...

10 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

ainult üks küsimus:

miks madis katz osaleb kunstniku, mitte kriitikuna (videoski ju näha tema analüüsivõime selle täies ilus) ?


kadri

Indrek ütles ...

Kuratoorne näpukas :-), nimelt kaust Madis Katz oli ülemkaustas kunstnikud, mitte kriitikud.

Unknown ütles ...

Katz ei pea end yldse positsioneerima kunstnikuna! Rohkem m2sse formaadi diktatuuri vastu!

lassebosse ütles ...

Mulle tundub, et Grigor kipupki rohkem kunstnikuks ja Katz rohkem kirjutajaks. Jumala eest!

Liisa

lassebosse ütles ...

Indrek, kui me räägime säravast kunstikriitikast - ja minu arust just sellest tuleks lolli järjekindlusega rääkida - siis milline see peaks olema?

Liisa

Indrek ütles ...

Esmalt ma saan aru, et kehvast kriitkast tuleks suhtekorralduslikel põhjustel vaikida? Positsioon millega ma olen üldjoontes nõus. Ja ühtlasi ma eeldan, et särava all pead sa silmas eriti head kriitikat. Ja küsimuseks on, mis seda iseloomustab?
Esimene probleem on, miks sa seda küsid? Ma oletan, et tegemist on katsega diskusioon tõstatada. Olenemata tinglikust radikaalsusest, mida juuresolevast Katziga salvestatud vestlusest võib leida, esindan mina ennekõike diplomaatiliselt hajusat vaadet. Ehk see mis iseloomustab säravat kriitikat sõltub sellest kellele, millises konetkstis seda kirjutatakse. Peavoolu-, eriala- ja sõltumatumeedia iseärasustest on olnud lailt juttu ja neid on võimalik ettekujutada, minu jaoks uus probleem mille olen leidnud on seotud kriitikaseminari ja semiosalongi kaudu Tartus vaikselt akadeemiasse imbuv kriitika kui žanr. Kuivõrd kunstikriitika tradistiooniliselt ei ole akadeemiline, siis puudub tegelikult ettekujutus kuidas sellesse suhtuda. Akadeemia sees lähtutakse omadest töövõtetst ja väärtushinnangutest, väljaspoolt akadeemiasisse rääkides tähendab säravus aga midagi hoopis muud. See on minu jaoks väga uus ja väga huvitav probleem hetkel. Kas akadeemia peaks tegelema vaid kriitika kui žanri analüüsimisega või on mõeldav ka akadeemiline kriitika. Õigesti kas see mitte ei eksisteeri akadeemilistes välajannetes ilmuvate publikatsioonide, aga ka teatri retsensioonide näol? Neid lihtsalt e nimetada kriitikaks. Miks? Milles seisneb selle kriitika funktsioon ja sisuline omapära?
Ehk diplomaatilise korpuse ametik vastus on, et palun täpsustage küsimust.

Aga ikkagi, kui su provokatsiooniga vähemalt osaliselt kaasa minna. Kriitika väärtus, I.G. kui kriitiku jaoks isiklikult(!) seisneb ennekõike kriitika iseväärtuses. Küsimus on selles kui palju, kuidas ja mida uut kriitika loob. Mida Katz ennekõike kritiseerib on kujutavakunsti seletamine või reflekteerimine teose suhtes võõraste valmis paradigmade raames. Kriitika aga peaks tegelema teose käsitlemisega teose enese ja kriitika kui paradigma raames. Seda viimast meil aga sisuliselt ei ole. Mis tingibki minu sõjakuse selle vajalikkust postuleerides.
Mida kriitika kui sõltumatu väli sisaldama peaks on pikem ja keerulisem küsimus, millele ma mingis ulatuses ka vastata suudaksin, kuid rõhutaksin esilagu, et kuivõrd seda välja ei ole ja see ei saa olla minu loodud, vaid peab ise kujunema kollektivse tegevuse viljana, siis ei saa keegi sellele hetkel ammendavalt vastata.

Kusjuures Liisa üks asi mille üle me vist juba muuseumis manifestoloogia ajal vaidlesima - mis mõttes kirjutaja ei ole kunstnik!?

lassebosse ütles ...

Võime ka rääkida kehvast kriitikast, aga see ei ole väga huvitav, kehv kriitika ei TEE midagi, kehv kriitika kordab ja jaurab, kuigi ma tean, et kunstnike silmis võib selline kriitika teinekord olla plussmärgiga, mis refereerib näituse pressiteksti või kunstniku antud kommentaare, tõeliselt kehv kriitika võib nende silmis olla hoopis see, mis TEEB LIIGA PALJU, aga siin võib tekkida seesama probleem, mida teatriringkondades ärksamad tegelased on püüdnud teadvustada, et kriitika kui selline lahkub areenilt, kui ta muutub kunstniku või kunstiasutuse hääletoruks. Muide, seda seisukohta, et kriitika ongi ju promo, olen kuulnud ka noorte ärksate kunstikriitikute suust, mis on üks põhjuseid, miks ma selliseid küsimusi küsin, sest mulle tundub, et justkui on vaja. Või mis Sina arvad? Säravast kriitikast tuleks minu arust rääkida ühtlasi seetõttu, et see on nagu seebimull tuules, püüad ja püüad seda kätte saada ja kui lõpuks enda arust saad, siis... peaksid sa juba tahtma järgmist... ehk selline ärgitav kättesaamatus...

Miks ma seda küsin? Lugesin mitu kuud tagasi Sirbist Ingrid Ruudi intervjuud Neeme Külmaga, suurepärane intervjuu, kus Külm muu seas kohe alguses ütleb, et "mulle meeldiks, kui minust räägitaks nii, nagu ma ise tahan." Mul jäi selle lause peale hing kinni, sest avaliku seisukohana riiklikus kultuurilehes eitab see justkui sõltumatu kriitika olemasolu, mis minu silmis kuulub elementaarsena arenenud kunstimaailma juurde (Bernstein arvab ka nii, kui meenutada tema kriitikapiiblit). Seda enam olin hämmingus ja mures, et seda ütles just Neeme Külm, kunstnik, keda me kõik armastame ja kes on kahtlemata kunstiringkondades arvamusliider.

Külm räägib kunsti puhul vajalikest nõutusest ja kimbatusest, mida kriitika siis ilmselt tema silmis alla surub, esindades autoritaarset. Huvitav, ma olen täpselt vastupidisel seisukohal, minu arust kriitika toodab nõutust ja kimbatust just juurde, lisades veel ühe segadusseajava vaatenurga, ja siis veel ühe, ja siis veel ühe (seda muidugi oludes, kus kriitikatekste ilmub rohkem kui üks). Ma eeldan, et kui sa ütled, et kriitik on kunstnik, siis sa mõtled just seda? Sellisel juhul olen nõus, ei ole nõus sellisel juhul, kui tahad selle nõksuga lihtsalt tähelepanu kriitikule tõmmata, ma leian, et siin tuleks kriitikul teatav pieteet ikkagi säilitada, tunnistada, et ta tuleb peale kunstnikku, et ta siiski vajab kunstnikku (eksperimentaalse kriitika puhul ilmtingimata jälle mitte).

Külma enda tühjadest mustadest lehtedest koosnevat autoriraamatut Hobusepeas võiks samas käsitleda ka täpselt vastupidisena sellele seisukohale, valmisolekuna anda oma looming kartmatult tõlgenduste meelevalda. Ma olen muidugi 19. sajandi romantik selle koha pealt, mulle meeldivad lahingusse tormavad ratsarüütlid, ja ma eeldan seda kartmatust ka kunstnikelt, kes on andnud oma nõusoleku biennaalil osalemiseks, ma eeldan, et nad teavad, millega nad end seovad.

Külmaga sarnast antilogotsentristlikku seisukohta esindab teievahelistes kriitikateemalistes aruteludes ka Katz. Muidugi on kunstil oma keel, mida tuleb kaitsta, rääkisime sellest ka Tartus, aga mulle tundub, et kunstnike ja kriitikute suhted hoiab tulisena teatav armukadedus, jah, armukadedus selle teise keele suhtes, mida teine kasutab ja valdab. Selle keele all ma mõtlen ka neid valmis paradigmasid, millest sina räägid.

Minu arust on retseptsiooni kontrollimine ikkagi suur illusioon, mida Artishoki Biennaal kümne kriitiku väga erinevate tekstidega iga kahe aasta tagant meile ka meelde tuletab. Need kümme kriitikut on ju teatavas mõttes kümne vaataja võrdkuju ja arvata, et kümme järjest näitusel käinud inimest saavad sama impulsi, on enesepettus. Kui eelmisel korral võttis üks osalenud kunstirühmitus ühe kriitiku teksti maha kui "väärtõlgenduse", siis oli see minu jaoks väga tõsine asi, ütlen kohe, et seekordne kuraator nii hea ja leebe ei ole.

Liisa

lassebosse ütles ...

Ma automaatselt pöördusin Indreku poole, aga oleks niisama põnev teada, mida arvab Madis. Või Neeme. Või Ingrid. Sest eks ma olen siin provotseerinud nüüd küllaga.

Liisa

Indrek ütles ...

Esialgu tuleb kriitikast rääkida sellepärast, et seda on liiga
vähe. Edasi on peenem küsimus kuidas seda teha.
Särava kriitika määratlemine kättesaamatu seebimullina ja kogu ülejäänud probleemi kirjeldus viitab sellele, et sind tegelikult huvitab ikkagi küsimus milline see särav kriitika olema peaks? Vältides sealjuures küsimust milline ei ole särav kriitika. Nagu öeldud võin taolise lähenemisega, selle kallutatust selgelt teadvustades, kaasaminna.

Sinu reaktsioon Neeme avalausele on liialdus, tegemist on kahe hea tuttava litereeritud vestlusega, kujuures eriti selles esimeses küsimuses-vastuses on selgelt tunda vastastikust norimst. Neeme lihtsalt läheb kaasa Ingridi pilkemänguga, sa oled ülbe kunstnik. Tähelepanu vääriks võibolla vaid asjaolu, et see ülbus näib kehtivat vaid kriitikute aadressil.
Mõttevahetuse duum avaneb järgmise küsimuse vastuses kui Neeme ütleb, et "Küsimus, mida miski tähendab, on sellise kunsti puhul justkui ebaaus," ja Ingrid jätkab "Õigem küsimus neile töödele mõeldes olekski „kuidas toimib?”, mitte „mida tähendab?”". Ehk Neemel on mingi isiklit "trauma" küsimusega mida see tähendab. Üldjoontes pean ma mõlema kõnelejaga nõustuma, küsimus, mida pinnavirvendus tähendab sümbolismi võtmes, on sisuliselt ebapädev. Seega on Neeme, jään seisukohale, et oma resoluutsuses irooniline kommentaar "Mulle meeldiks, kui minust räägitaks nii, nagu ma ise tahan", taolist võimalust silmas pidades, adekvaatne kriitika. Ning , lugedes kui vabalt ja ausalt Neeme oma tööde tehnilisest küljest räägib, rõhutades, et ta just seda teha eelistab, on Ingridi kommentaar, et tuleks rääkida sellest kuidas Neeme tööd toimivad samuti adekvaatne. See ei oleks aga adekvaatne näiteks Zolotko puhul, kes teadlikult varjab oma kööki, ning üldiselt üldse keeldub ise oma töödest rääkimast, eeldades, et religioosne sümbolism kuulub iga õhtumaalase emakeelde.

Teisalt kui Ingrid ütleb, et kriitikast on talle jäänud üldiselt mulje, et: "enamik kirjutajaid on võtnud su mängu vastu, käitunud vastavalt sinu seatud reeglitele. Mööndakse, et su tööd ongi tabamatud või et neist ei saagi rääkida või et pole vajagi", siis mulle jäi küll vaid väikest murdosa kriitikast lugedes, pigem mulje, et mööndakse autori hoiatust ja keeldu, ent kõneldakse siiski: "Autori sõnul viitab installatsioon galeriikülastaja kogemuse individuaalsusele ja tõlgendusvabadusele... Pelgamata siinkohal mainitud subjektiivset tõlgendusvabadust kasutada leian, et lisaks vormilisele terviklikkusele ja puhtusele pakub teos ka mitmeid põnevaid võimalusi sisuliseks interpretatsiooniks". (Mario Laul Sirp 26.04.2012)
Sõnaga ma ei näe probleemile keegi üritab retseptsiooni kontrollida mingit alust. Ka selle eelmise biennaali ärakorjatud teksti puhul viitaksin, et tegemist ei olnud mitte ainult kunstnike vaid ka kuraatori otsusega, leebuse asemel tuleks siinjuures rääkida hoopis kuratoorsest/ toimetajalikust vastutusest!

Indrek ütles ...

Ühesõnaga naaseksin siinkohal särava kriitika probleemi, või siis lihtsalt oma joru juurde :-)

Pean tunnistama, et asi millega sa tabasid kümnesse, on kriitikute ja kunstnike vaheline keelealane armukadedus. Sellel on aga jälle mitu alaprobleemi.
1. kellele on teos suunatud. Nii näiteks jääb Neeme intervjuust arusaamatuks kas ta üritab kontrollida vaatajat või kriitikut. Neeme: "Ma ei taha, et vaataja ennast halvasti tunneb, aga tahan provotseerida kimbatust. Kimbatus on asi, mille tunnen kohe ära, nii endas kui teistes. Ja selle kimbatuse nimel ei pelga ma vahendeid... Kaks küünalt on jutustav, aga kaks tuhat on absurdne. Oluline oli vaatenurk, et inimesed vaataksid neid nii, nagu ma olen tahtnud, sest muudmoodi vaadates on see asi mõttetu.
[Ingrid:] Sa tahad ehk siis vaatajat segadusse ajada? Inimesed on harjunud minema näitusele, et mõistatada, mida on kunstnik öelda tahtnud, ent selle võimaluse sa blokid ja põrgatad hoopis vaatamisviisi inimesele tagasi?
[Neeme:] Ma pean Draakoni näitust üheks oma huvitavamaks, sest pole kunagi tundnud sellist nõutust: mitte keegi ei saa aru! Ainult paar inimest ütles, et nad mõistavad, mida ma öelda tahan."
Ja edasi läheb asi veel rohkem käest ära:
Neeme: "Tean, et iga näitus ei pruugi õnnestuda. Ja mingis mõttes ei saa mind kritiseerida, sest ma ei saa sellest aru.
[Ingrid:]Pigem sa blokeerid selle kriitika võimaluse, sest sinu süsteemis on näitus õnnestunud seetõttu, et ta on teostunud."
1.1. Vaataja kontrollimine! Ma saan aru, et siin on vahe võrreldes retseptsiooni kontrollimisega, aga iva jääb minu arust püsima, nagu sa ise ütled Liisa, tuleb säilitada pieteet — kriitika tuleb peale kunsti.
1.1.2. Kui kriitik on rumal ja paha sellepärast, et ta üritab verbaliseerida visuaalset (mitte, et Neeme midagi taolist väidaks), siis see on arusaadav kemplemine armukadeduse diskursuse raames, kui me aga jõuame sinna kus vaataja ei saa näitusest aru, muutub olukord natuke kurjaks. Küsimus on selles, kas asi on vaatajas või kunstnikus/ teoses. Või on süüdi hoopiis kriitik kelle funktsioon oleks olla justkui mediaator? Olemegi tagasi kunstikriitikaajaloo kõige lihtsama baasmudeli juures mida Groys tihti joonistab, 19. sajandi kriitika sündides on kriitik heamaitsega publiku häälekandja, ehk teos on halb. 20. sajandi avangardistlik kriitik aga sõimab rumalaid väikekodanlasi ja postuleerib uut kunsti.
Viimase alla paigutuvad need valmis paradigmad millest ma räägin.
1.2. Meie armas evangeist Boriss Bernstein osutab artklis "Kunstikriitika kaasaegses kunstielus" (Artiklikogumikus "Ringi sees ja ringit väljas" refereerin konkreetsemalt leheküljelt 166) et kunstikriitika on hakanud "olemasolevaid, eriti aga taastekkelisi suundi üha enam seletama ning toetama, nendega kokku sulama nende osaks saama", pöördudes sealjuurs vahetult publiku poole! On aeg lisada kunsti ja kriitika "ühtsuse tunnetusele" "kriitika eripositsioon kunsti suhtes"! Jah, kunst eelneb kunstikriitikale, aga see ei tähenda, et kriitika ei peaks olema kunstist sõltumatu: "Täiesti seletatav aberratsioon sunnib meid, kriitikuid, asetama kunsti meie professionaalse maailma keskpunkti... Ent kui püstitada küsimus kogu meie tegevuse mõttest ja eesmärgist, osutub "kunstitsentrism" ekslikuks..."
Edasi lähevad minu ja B.B. seisukohad lahku, aga tõlgendan tema omad ideoloogiliseks ballastiks.
0. Autonoomne kunstikriitikaväli on vajalik kunstikriitika keelelise sõltumatuse tagamiseks, mis on hädavajalik kunstikriitika jätkusuutliku arengu tagamiseks, ning normaliseeriks ka olukorda kunstiväljal, kuivõrd kriitika metapositsioon kunsti suhtes, ja seekaudu kunsti sõltumatus kriitikast, muutuks märksa selgemaks.