Kuna mittevõitnud projekte pole võimalik avalikustada (ja kogu jutt keerleb nagu ümber palava pudru), siis uurisin, kas ei ole võimalik korralda nende mittevõitnud projektide näitust nagu tehakse arhitektuurikonkursside puhul?
Elin Kard: Projektid, mis esitatakse Veneetsia biennaali žüriile, on eelkõige ideed, millest siis poole aasta jooksul peaks välja kasvama lõplik projekt. Seepärast ei ole ka midagi näidata, kunstnikud esitavad viimase kahe aasta jooksul tehtud tööd, mida kõik juba näinud on. Või siis täiesti uued tööd idee tasandil, mida sisuliselt veel ei ole.
Sisuliselt esitatakse siis enamasti vanade tööde best of?
Jah, millest siis hakatakse kuraatori abiga kokku panema näitust või tegema uusi töid.
Marko Mäetammel oli projektis väga kindel ettekujutus, mis sinna peaks minema. Aga nüüd peab ta ikkagi leidma paari kuu jooksul kuraatori, sest projekt vajab kuraatorit. Kuraatoriga koos peaks tööde kogumist välja settima lõplik valik.
Mulle on jäänud pigem mulje, et kuraatori ülesanne on anda formaalne second opinion, olla nö varikuraator.
Sõltub kunstnikust. Eelmisel biennaalil esines Mark Raidpere, keda ei olnud tõesti vaja liialt kureerida. Hanno kogus tööd terviklikuks näituseks ja esitles kunstnikku. Kuraatori tööks oli kirjutada ka kataloogitekstid ja pressitekstid.
Marko võib nüüd ise vabalt otsida, või keskus soovitab, keda võtta-keda jätta?
Soovitused andis juba žürii, aga jah ta peab ise leidma; kui ei leia, siis aitame otsida. Marko puhul võiks see olla keegi väljastpoolt, see on talle endale vajalik. Me oleme siin tema kunsti näinud juba päris pikka aega ja puudub kõrvaltvaataja pilk. Mitte et me muidugi hakkama ei saaks.
Millised olid žürii valikukriteeriumid, millest lähtuti?
Keeruline olukord, kuna oli 19 projekt – nii palju pole kunagi olnud (eelmine kord oli 15, keskmine on olnud 6-10). Seetõttu hääletas žürii projekte kolmes voorus, viimasesse vooru pääsesid 4 projekti, millest kaks erinevatel põhjustel välja jäeti. Mõlemad viimased projektid olid väga tugevad, aga tuli mõelda, kumb Veneetsia kontekstis endale enam tähelepanu võiks tõmmata ja huvitav olla. Marko projekt võiks olla see, mis Veneetsia kontekstis müüb, mis meelde jääb ja tähelepanu äratab. Ma ei saa öelda, kes jäi teiseks ja see kõlab nüüd kummaliselt, aga teise projekti miinuseks kujunes „liigne intelligentsus” – peab süvenema ja palju aega veetma kohepeal, näitusesaalis. Marko projekt on kergemini hoomatav. Analüüs toimub hiljem, vaataja peas. Et aru saaks või mingeid mõtteid tekiks, ei pea ruumis kaua kohal viibima, mis teise projekti puhul oli oluline.
Iseloomusta seda Veneetsia konteksti. Mida me oleme õppinud, et mis seal toimib ja mis mitte. Kogemus peaks aasta aastalt suurema, mis tähendab, et lõpuks me jõuame ju kindla võiduni.
Eesmärk ei ole võita. Kõlab küll banaalselt, aga eesmärk on tutvustada rahvusvahelisel areenil eesti kunsti ja näidata, et meil on olemas kunstnikud, keda võiks nö müüa rahvusvahelisel turul. Müüa selles mõttes, et neid kutsutaks esinema näitustele ja et väliskuraatorid nende vastu huvi tunneksid. Ammu enam ei müü see, et me oleme idablokist. Mäetamme teema läheb eeldatavalt kõigile korda. Veneetsias on see aga tegelikult ettearvamatu, see sõltub teistest paviljonidest, peanäituse kontseptsioonist ja sajast muust tegurist. See on lihtsalt ühe žürii subjektiivne otsus, mis antud hetkel tundus kõige õigem.
Kuidas eesti positsioon on osaletud aastate jooksul muutunud? Kas Eesti on ennast teadvustanud? Või mis alustel teda hakatakse võtma, kui on kadunud see “endise idabloki” riigi seljatugi, mis oli kohati üsna mugav. Kust ta nüüd stardib?
Tüüpiline rahvuspaviljon. Mis ei asu küll suures aias koos teistega, aga järjest rohkem on lähipiirkonda kogunenud teiste riikide paviljone. Algusaastatel sinna eriti ei jõutud, suhteliselt tundmatu ja vähetähtis riik suure kunstimaailma poolt vaadatuna.
Oodatakse huviga? On ilusti äraetableerunud?
Ei usu, oleme siiamaani suhteliselt perifeerias. Mitte asukoha mõttes, aga et üldse on olemas selline riik ja et seal tehakse ka kaasaegset kunsti.
Kuidas see mõjutab siinset valikut? Et pannakse rohkem rõhku nö söödavusele?
Eelkõige peab olema kunst, mis sinna läheb, kaasaegne. Mis iganes see siis ka ei tähenda. See on äratundmise küsimus. Selleks olid osaliselt kutsutud ka žürii välisliikmed, sest inimeste ring siin, kes võiks sellist otsust vastu võtta, on liiga väike. Et väliskülalised, kes on rahvusvahelisest kaasaegsest kunstist läbi imbunud, osaleksid äratundmises. Oli mitmeid projekte, mis ei mahtunud sõnade “kaasaegne kunst” alla, aga iseenesest olid head projektid. Tegemist on aga ikkagi uusima loomingu biennaaliga.
Millist tagasisidet ülejäänud projektid saavad? Kas te vähemalt vihjate, et hea töö, tehke kindlasti kasvõi kuskil mujal ära?
Neile, kes jõudsid lõpusirgele, oleme seda öelnud. Sirje Helme meenutas žürii tööprotsessis, et need projektid, mis jäävad teiseks-kolmandaks-neljandaks, ei tule kunagi tagasi. Tegelikult on ju poolteist aastat aega, võiks ju viimistleda ja uuesti esitada. Aga eks ideed väsivad ja kunstnikud väsivad.
Kui palju jõuab hiljem näitusesaali?
Eestlastel on kombeks enne siin ära teha. Aga olid mõned, mis olid ainult ideetasandil ja päris head. Neid tahaks küll kusagil näha.
Teades, kui isiklikult siin kunstipoliitilisi otsuseid võetakse ja kuidas VBd fetišeeritakse, kas on olnud kuulda mingit tagasisidet?
Üks protest on juba tulnud, lisaks vastused pressiteatele, et jälle Mäetamm! Ja küsitakse, et kas see on tõesti reglemendiga kooskõlas, et läheb sama kunstnik teist korda. Aga unustatakse ära, et omavahel võistlevad eelkõige projektid, mitte kunstnikud. Nii suure biennaali kui ka meie reglemendis ei ole kirjas, et ei tohiks üks kunstnik veelkord minna. See on ammusest ajast jäänud väärarusaam, et suurendada nende kunstnike ringi, kes saaksid võimaluse osaleda. Kunagi on välja käidud, et seal võib osaleda ainult ühe korra elus. Osaleda olümpiamängudel ja surra. Mäetamm esitas muide ka siis, kui biennaalile valiti John Smith, oma sooloprojekti, mis jäi väga napilt ukse taha. Ja nüüd ta on ikka väga tubli, et ei andnud alla ja tegi ära. Loomulikult, alati tekib neile kunstnikele, kes pääsevad VBle, vaenlasi juurde. Aga arvan, et Mäetamm pole nüüd küll milleski süüdi ega peaks muretsema. Tema projekt ju võitis.
Kas te teate ka, kelle projekti te seal käes hoiate?
Jah, aga ennekõike maksab ikkagi idee. See ka, kes on kunstnik, aga eelkõige idee.
Mis te selle protestiga nüüd edasi teete?
Eks me vestlesime selle inimesega, võibolla ta rahuneb ja saab sellest üle. Kuhugi edasi kaevata ei ole ja ei ole ka alust. Kuraatorinäitustel esinevad ju ka sageli samad kunstnikud. Kui nii võtta, siis on ka Jaan Toomik käinud mitmel biennaalil. Nii et see on suhteliselt fabritseeritud probleem. Loomulikult, me saame täiesti aru inimestest, kes nii reageerivad. Aga tookord ei esinenud Marko ju Marko Mäetammena ja tuleb tõele au anda – projekt oli seekord kõige tugevam. Protestivad tihti kahjuks need, kelle enda projekt on olnud liiga nõrk, et pääseda. See on iseenesest ju kurb, võiks olla pigem rõõmus, et hea kunstnik pääseb.
Kuidas sai žürii komplekteeritud? Keegi tundis välismaal kedagi?
Žürii koostas Johannes Saar. Mõned valikud on ilmselged – kuna biennaalil osalemist rahastavad Kultuurkapital ja Kultuurministeerium ja korraldab KKEK, siis see tingib juba kolm žüriiliiget. Ja alati on osalenud ka eelmise biennaali kunstnik või kuraator, seekord siis Hanno Soans. Kaks välisliiget olid Iéva Kalnina, keda seob aastatepikkune kollegiaalne suhe KKEKga ja kes tunneb siinseid olusid tõesti väga hästi. Manray Shu`d soovitati Johannesele, kui ta käis kevadel tutvumas Inglismaa erinevate kunstiinstitutsioonidega. Manray on ideaalne žüriiliige, tema üheks põhitööks ongi osaleda erinevates žüriides, ta on osalenud ka VB auhinnažüriis. Tal on väga adekvaatne ülevaade kaasaegsest kunstielust üle maailma, lisaks ka fenomenaalne mälu; see on suur töö, lugeda nädala ajaga läbi kõik projektid ja vaadata läbi kunstnike kõik varasemad tööd. Ja talle jäi kõik kuupäevaliselt meelde, ta suutis ülejäänud žüriiga kaasa rääkida, olles Eestis esimest korda.
Miks on VB eesti kunstimaailma jaoks nii selgelt kõige olulisem, olles ilmselgelt juba oma institutsionaalsuse all ägav?
VB puhul me saame osalevat projekti ja kunstnikku ise määrata. Me maksame hingehinda ja rendime endale paviljoni, kuulutame konkursi. Teistele suurematele biennaalidele valivad osalejaid väliskuraatorid. VBl on väljakujunenud finantseerimisskeem ja osalemistraditsioon on kestnud juba pikki aastaid. Ei ole mõtet sissetöötatud protsessi katkestada; kui paar aastat ei osale, siis on keeruline tagasi pääseda, biennaali korralduslik pool on väga jäik ja suletud süsteem. Ja sõltumatud ning vähem institutsionaliseerunud kuraatorid, kes valivad üle maailma näitustele kunstnike, käivad VBlt inertsist ikkagi läbi.
Mis võiks olla eesmärgid, mida Marko võiks saavutada? Kui meil on ambitsioon end müüda, mis võiks olla näitajad, et seekord õnnestus?
Auhinna peale pole ilmselt mõtet rihtida. Biennaali rahastab suures osas rahvusvaheline galeriidevõrk ja kes selles võrgus ei ole, sel ei ole eriti suurt lootust ka auhinda saada. Mäetamme puhul ei ole ju tegemist tundmatu kunstnikuga, Raidpere puhul oli eesmärk tutvustada teda laiemale rahvusvahelisele areenile, et ta saaks seeläbi rohkem näitusepakkumisi, et tema töid ostetaks ka välismuuseumitesse ja nii ongi see läinud. Mäetamm on natuke rohkem näituseid teinud, teda põhimõtteliselt tuntakse. Üks eesmärke ongi, et Marko pääseks nö kunstiturule, et teda rohkem ostetaks, aga ka näitustele roteerimine. Ja et jõuaks teadvusesse, et meil on kunstnikke rohkem kui üks ja ainus Jaan Toomik. Otsest finišijoont pole, lihtsalt et oleks hea näitus ja et Markol ka sellest kasu oleks.
Aga kui on eesmärk ikkagi tutvustada laiemat ringi meie kaasaegseid kunstnikke (keda on rohkem kui üks Toomik), siis kas Marko ja Johni Smithil pole ikkagi mingeid paratamatuid kattumisi, mõlemad ju sellised veidrad omamaailmad?
John Smith oli ikkagi nagu fun, Mäetamme pole ma kunagi suutnud võtta kui funi. Nojah visuaalselt on mööndustega mõnevõrra küll sarnased ja põhiolemuseltki ehk veidi, sellised pseudoreaalsused. Kui sa nii ütled, ma ei ole ise nii mõelnud.
Siin emotsioonide tulvas ei mäleta seda hetkel ilmselt keegi.
Seda küll. No ma loodan, et ikka on piisavalt erinevad. Et mõeldakse, meil siin ainult ongi selline kunst?
… et jälle Marko Mäetamm…
Ma ei tea, kuidas ma ise reageeriksin kui kandideeriksin ja valitaks…Ma eeldan, et sooviksin õnne. Samad probleemid olid ka eelmine kord, et kes see Raidpere selline on, keda see huvitab jne. Suhteliselt mõttetud küsimused.
Suurbritannia ametlik valikuprintsiip tundub olevat nö kindla peale väljaminek – näiteks Gilbert ja George eelmisel biennaalil. Kas Marko oli samuti kindel ja soliidne valik?
Üldsegi mitte. Žürii oli kõhklev, kunagi ei saa kindel olla. Tundus, et see võiks olla huvitav. Kolmandaks-neljandaks jäänud projektide miinuseks oli peaaegu olematu kuraatoritöö ja nõrk töödevalik. Antud ajahetkel tundus Mäetamm peaaegu ühehäälselt parim.
Aga näiteks Eurovisioon ja seekord võitnud Lordi – kinda viskamine institutsioonile?
Oli ikka väga veidraid projekte ka. Aga need polnud sellised heas mõttes veidrad. Võibolla oleks need suutnud ka mingit tähelepanu äratada, aga ma ei ole kindel, et me päris sellist tähelepanu sooviksime. Samas pole põhjust jonnida ka ja meie kunstnikud pole ka eriti institutsioonikriitilised. Muidugi on suur asi biennaalile pääseda, nooremad võibolla mõtlevad teisiti. Samas oli ka noorte projekte.
Kui palju oli noorte esitatud projekte?
Oleks võinud rohkem olla. Üheksateistkümnest projektist 10 langesid kohe kõrvale. Kaks noorte projekti jõudis viiendale-kuuendale kohale. Keegi ei vaata, et liiga noor. Ühtede puhul sai saatuslikuks see, et idee oli visuaalselt küll mõistetavaks tehtud, aga point oli puudu. Teine väga hea projekt jäi selle pärast ukse taha, et oli meeletult töömahukas, meeletult suure eelarvega, aga kuna autoritel sarnases valdkonnas absoluutselt eelnev kogemus puudub, siis see lihtsalt ei veaks välja. Samas ikka see vana jutt, et võiksid vaikselt edasi teha ja järgmine kord lüüa uks jalaga lahti.
19st pooled olid siis täiesti ebaküpsed?
Nii ei saa öelda. Pahatihti puudub kahjuks kunstnikel ettekujutus, mida tähendab näituseprojekt ja kuidas seda koostada. Võib ju appi kutsuda kuraatori, aga kui seda pole tehtud või kui ka kuraatoril puudub ettekujutus, milline peaks üks projekt olema ja mida üldse tähendab kuraatoriks olemine, siis jääbki tulemus segaseks ja küündimatuks.
Kas saab projektide põhjal tuua välja mingeid tendentse, mingeid suundi? Või olid projektid ainult kunstniku nägu?
Kunstniku nägu. Kui varasematel aastatel on üldnäituse teema enne teada olnud, on üritatud suhestuda üldteemaga, siis seekord nii ei olnud. Sel aastal olid suhteliselt vabad käed, igaüks tegi täpselt seda, mida ta nagunii teeb, lihtsalt rohkem kontsentreeritult.
Üllatusi, midagi ootamatult lahedat?
Ei. Tähti ei tõusnud. See pidi ka olema tavaline. Kunstnikud on ju ette teada, kunst, mida nad teevad, on etteaimatav – üllatada on väga keeruline.
Üldine tase?
5 palli süsteemis 4-. Mõned väga nõrgad, ülejäänud rahuldav. Osalejate arvu võis tõsta ka asjaolu, et eelnevad aastad on otsustanud suhteliselt üks inimeste ring. KKEKs toimus meeskonna vahetus, võibolla andis ka see tõuke.
Võibolla siis žürii ridades tihedamini verevahetust?
Jah muidugi.
küsis Maarin
lisalugemist Eesti Ekspressist:
http://www.ekspress.ee/viewdoc/74B835B7930E96AEC22571D800394FBA
WORRING VIEW. A FLOOR
SITUATION AT HOME
MEET CHOPPER
A MURDERER
BURST (5 VERSIONS)
LIIVAKAST
Voldi lahti / Unfold
Lükka kokku / Fold back
Feliks Sarv "Kultuuride piiril"
Sol Kjok "Tasakaalu akt"
Kaisa Puustak
Eleriin Ello "Pundar"
Tiina Reinsalu "Meremadu"
Oliver Laas "Nimeta"
Kärt Hammer "Akt"
Mall Nukke "Must"
Vjatsheslav Semerikov "Oopus"
Mari Roosvalt, sarjast "Memory I-IV"
Marje Üksine "Mälestus XX sajandist II"
