teisipäev, september 26, 2006

Veel outsider-arti…

… otse vabadusekuuest!

Üldiselt võib Tallinna Kunstihoone näituste peale kindel olla – aastatega on sooritatud vajalikud isatapud, välja kujundatud oma käekiri ja püsiesinejad,. Turvaline ja kvaliteetne. Selline kaasaegne kunst, millega oleme harjunud ja mis meile sobib – kenasse vormi valatud, puudutab valusaid teemasid ja teeb seda kõike läbi eluterve iroonia.

Improvisatsiooni kohta kirjutatust jäi mulje, et tegemist on keskmisest kehvema ülevaatenäitusega. Veidi intrigeerivamalt mõjusid kuraatorite kirjutised teemal, et “joonistamine läheb jälle moodi” või et “Kunstihoones tekkis vapustavalt pingeline loominguline õhkkond”.

Nii friiki elamust ei oleks osanud siiski ette kujutada. Ma ei teadnudki – või olin ära unustanud – et meil ka sellist kunsti tehakse nagu sel näitusel väljas. Umbes nagu saaksid ühel päeval teada, et sul on vend, keda vanemad on kõik need aastad pööningul luku taga hoidnud.

See täiesti teistmoodi elamus lõi paralleeli viimase Berliini Biennaali freak showga. Samasugused veidrad skisomängud ja nihkes kunstkäsitöö; konserveeritud keskkonnad, mis pärinevad hoopis teisest aeg-ruumist. Kuskilt sealt akadeemilise-anatoomilise joonistuskursuse materjalivirnast. Päris lõpuni ei ole kuraatorid oma obskuursel teel siiski läinud ning on näituse paari markomäetamme ja kaikaljoga ära lahjendanud. Samas oli lisaatraktsioonina välja käidud muusika järgi joonistamine nii kummastav idee, et selle eest saavad korraldajad küll lisapunkti.

Margus Tamm

Valik töid:


Feliks Sarv "Kultuuride piiril"

Sol Kjok "Tasakaalu akt"

Kaisa Puustak

Eleriin Ello "Pundar"

Tiina Reinsalu "Meremadu"

Oliver Laas "Nimeta"

Kärt Hammer "Akt"

Mall Nukke "Must"

Vjatsheslav Semerikov "Oopus"

Mari Roosvalt, sarjast "Memory I-IV"

Marje Üksine "Mälestus XX sajandist II"

Voldi lahti / Unfold

reede, september 22, 2006

Billeneeve maalinäitus Katlamajas

15. sept avas Billeneeve Kultuuritehase Katlamajas (Põhja puiesteel) oma maalinäitus "Jaheduse mahuline maailm ehk tykkideks hakitud kehad". Varem oli näitus Võrus (Loe lähemalt siit! Ja siit!).
Näitus jääb avatuks 31. septembrini, sissesaamiseks helistada Maarinile 55520882











Avamispildid--->

Ahtolt

Ristolt





Voldi lahti / Unfold

Mõnusad disainiauhinna nominendid

Külastasin eesti noorte disainerite loomingut pungil täis näitust, mis toimus ei kusagil mujal, kui disainigaleriis. Väljapanek koosnes Eesti Disaini Auhinnale nomineeritud tegijate töödest. Seal sai näha laia kajastust leidnud Sixten Heidmetsa ja Sirli Põllumäe noortemööbli seeriat (suht-koht kõigis sisustusajakirjades oli selle põdrakitse tooli pilt, tuleb tuttav ette, onju), Kaspar Paasi kingi, merekivi-istmeid ja seinavaipa. Kõige võluvamad on kahtlemata vildist merekivid, alternatiiv inetutele istekottidele.
Alustuseks räägime seinavaibast: kas õnneks või kahjuks, ei ilutsenud vaibal kaunis tiiger või mõni Aljonuška, ja vaibamaterjaliks ei olnud plüüš. Tegelikult ma üldse ei tea, kas see vaip oli seinale mõeldud, aga galeriis rippus ta justnimelt seal, ning kõik oli okei. Seega: tere tulemast tagasi, kallis dekoratiivvaip! Ja ma üldsegi ei püüa siinkohal ironiseerida vms, minge vaadake ise.
Samuti jäid silma teised kaunid kodutekstiilid, padjapüürid näiteks. Tahaks sots-realismi kriitiku kombel halada: no miks meie kaubanduses kohtab harva ilusaid asju, nad oleks ju teretulnud igas kodus ja justkui disainerid järjest teevad head-paremat aina juurde. Või siis hind on nii kirves, et töölisklass endale kaunist lubada saab vaid vähesel määral. Või töölisklass ikka ei jaga, mis on hea.
Moekunst: Kaspar Paas – kas uus Jaanus Orgussaar? Orgussaarest pole ammu midagi kuulda olnud ning Eesti kingakunstnikuks nr 1 kandideerib hetkel graafilise disaini tudeng. Siis kui tema eelkäija lõi ekstravagantsuse ja hmmm, mõningase poeetilisusega, pakub Paas igati kantavaid elegantseid jalanõusid. Tegelikult ainult ühte jalanõu, aga mitmes kuues – tallale saab zipperi abil kinnitada erinevaid jalavarje. Värvideks on punane valge ja must, tegemist on meestekingadega.
Disainiauhinnale kandideeris noorte kõrval ka selline vana kala nagu Sven Sõrmus pakkudes kõrgtehnoloogilisi lahendusi moodsatele gadget´itele, mille otstarvega sai tutvuda keerulisi manuaale uurides. Veel olid näitusel vann, grillrest, valgustid.

Anne Vetik

Annika Laigo vaip Oh! This is me!

Raimo Sau tool "Bumerang" ja Ivari Männi riiulikomplekt "Flixflax"

Kaspar Paasi tõmblukuga papud Sip it

Aksessuaar Sixten Heidmetsa & Sirli Põllumäe "Fellini" mööblisarjast

Zoom Annike Laigo jaanimardika-vaipa Glow Bug (parima disainiprojekti Bruno)

Annika Laigo merekivi-istetoolid Pebbe

Ivar Männi vesipiljard Supernova

Tarmo Luisk, osa kollektsioonist "Flamous"

Voldi lahti / Unfold

Eesti Veneetsia Biennaalil 2007. Intervjuu Elin Kardiga

Kuna mittevõitnud projekte pole võimalik avalikustada (ja kogu jutt keerleb nagu ümber palava pudru), siis uurisin, kas ei ole võimalik korralda nende mittevõitnud projektide näitust nagu tehakse arhitektuurikonkursside puhul?
Elin Kard: Projektid, mis esitatakse Veneetsia biennaali žüriile, on eelkõige ideed, millest siis poole aasta jooksul peaks välja kasvama lõplik projekt. Seepärast ei ole ka midagi näidata, kunstnikud esitavad viimase kahe aasta jooksul tehtud tööd, mida kõik juba näinud on. Või siis täiesti uued tööd idee tasandil, mida sisuliselt veel ei ole.
Sisuliselt esitatakse siis enamasti vanade tööde best of?
Jah, millest siis hakatakse kuraatori abiga kokku panema näitust või tegema uusi töid.
Marko Mäetammel oli projektis väga kindel ettekujutus, mis sinna peaks minema. Aga nüüd peab ta ikkagi leidma paari kuu jooksul kuraatori, sest projekt vajab kuraatorit. Kuraatoriga koos peaks tööde kogumist välja settima lõplik valik.
Mulle on jäänud pigem mulje, et kuraatori ülesanne on anda formaalne second opinion, olla nö varikuraator.
Sõltub kunstnikust. Eelmisel biennaalil esines Mark Raidpere, keda ei olnud tõesti vaja liialt kureerida. Hanno kogus tööd terviklikuks näituseks ja esitles kunstnikku. Kuraatori tööks oli kirjutada ka kataloogitekstid ja pressitekstid.
Marko võib nüüd ise vabalt otsida, või keskus soovitab, keda võtta-keda jätta?
Soovitused andis juba žürii, aga jah ta peab ise leidma; kui ei leia, siis aitame otsida. Marko puhul võiks see olla keegi väljastpoolt, see on talle endale vajalik. Me oleme siin tema kunsti näinud juba päris pikka aega ja puudub kõrvaltvaataja pilk. Mitte et me muidugi hakkama ei saaks.
Millised olid žürii valikukriteeriumid, millest lähtuti?
Keeruline olukord, kuna oli 19 projekt – nii palju pole kunagi olnud (eelmine kord oli 15, keskmine on olnud 6-10). Seetõttu hääletas žürii projekte kolmes voorus, viimasesse vooru pääsesid 4 projekti, millest kaks erinevatel põhjustel välja jäeti. Mõlemad viimased projektid olid väga tugevad, aga tuli mõelda, kumb Veneetsia kontekstis endale enam tähelepanu võiks tõmmata ja huvitav olla. Marko projekt võiks olla see, mis Veneetsia kontekstis müüb, mis meelde jääb ja tähelepanu äratab. Ma ei saa öelda, kes jäi teiseks ja see kõlab nüüd kummaliselt, aga teise projekti miinuseks kujunes „liigne intelligentsus” – peab süvenema ja palju aega veetma kohepeal, näitusesaalis. Marko projekt on kergemini hoomatav. Analüüs toimub hiljem, vaataja peas. Et aru saaks või mingeid mõtteid tekiks, ei pea ruumis kaua kohal viibima, mis teise projekti puhul oli oluline.
Iseloomusta seda Veneetsia konteksti. Mida me oleme õppinud, et mis seal toimib ja mis mitte. Kogemus peaks aasta aastalt suurema, mis tähendab, et lõpuks me jõuame ju kindla võiduni.
Eesmärk ei ole võita. Kõlab küll banaalselt, aga eesmärk on tutvustada rahvusvahelisel areenil eesti kunsti ja näidata, et meil on olemas kunstnikud, keda võiks nö müüa rahvusvahelisel turul. Müüa selles mõttes, et neid kutsutaks esinema näitustele ja et väliskuraatorid nende vastu huvi tunneksid. Ammu enam ei müü see, et me oleme idablokist. Mäetamme teema läheb eeldatavalt kõigile korda. Veneetsias on see aga tegelikult ettearvamatu, see sõltub teistest paviljonidest, peanäituse kontseptsioonist ja sajast muust tegurist. See on lihtsalt ühe žürii subjektiivne otsus, mis antud hetkel tundus kõige õigem.
Kuidas eesti positsioon on osaletud aastate jooksul muutunud? Kas Eesti on ennast teadvustanud? Või mis alustel teda hakatakse võtma, kui on kadunud see “endise idabloki” riigi seljatugi, mis oli kohati üsna mugav. Kust ta nüüd stardib?
Tüüpiline rahvuspaviljon. Mis ei asu küll suures aias koos teistega, aga järjest rohkem on lähipiirkonda kogunenud teiste riikide paviljone. Algusaastatel sinna eriti ei jõutud, suhteliselt tundmatu ja vähetähtis riik suure kunstimaailma poolt vaadatuna.
Oodatakse huviga? On ilusti äraetableerunud?
Ei usu, oleme siiamaani suhteliselt perifeerias. Mitte asukoha mõttes, aga et üldse on olemas selline riik ja et seal tehakse ka kaasaegset kunsti.
Kuidas see mõjutab siinset valikut? Et pannakse rohkem rõhku nö söödavusele?
Eelkõige peab olema kunst, mis sinna läheb, kaasaegne. Mis iganes see siis ka ei tähenda. See on äratundmise küsimus. Selleks olid osaliselt kutsutud ka žürii välisliikmed, sest inimeste ring siin, kes võiks sellist otsust vastu võtta, on liiga väike. Et väliskülalised, kes on rahvusvahelisest kaasaegsest kunstist läbi imbunud, osaleksid äratundmises. Oli mitmeid projekte, mis ei mahtunud sõnade “kaasaegne kunst” alla, aga iseenesest olid head projektid. Tegemist on aga ikkagi uusima loomingu biennaaliga.
Millist tagasisidet ülejäänud projektid saavad? Kas te vähemalt vihjate, et hea töö, tehke kindlasti kasvõi kuskil mujal ära?
Neile, kes jõudsid lõpusirgele, oleme seda öelnud. Sirje Helme meenutas žürii tööprotsessis, et need projektid, mis jäävad teiseks-kolmandaks-neljandaks, ei tule kunagi tagasi. Tegelikult on ju poolteist aastat aega, võiks ju viimistleda ja uuesti esitada. Aga eks ideed väsivad ja kunstnikud väsivad.
Kui palju jõuab hiljem näitusesaali?
Eestlastel on kombeks enne siin ära teha. Aga olid mõned, mis olid ainult ideetasandil ja päris head. Neid tahaks küll kusagil näha.
Teades, kui isiklikult siin kunstipoliitilisi otsuseid võetakse ja kuidas VBd fetišeeritakse, kas on olnud kuulda mingit tagasisidet?
Üks protest on juba tulnud, lisaks vastused pressiteatele, et jälle Mäetamm! Ja küsitakse, et kas see on tõesti reglemendiga kooskõlas, et läheb sama kunstnik teist korda. Aga unustatakse ära, et omavahel võistlevad eelkõige projektid, mitte kunstnikud. Nii suure biennaali kui ka meie reglemendis ei ole kirjas, et ei tohiks üks kunstnik veelkord minna. See on ammusest ajast jäänud väärarusaam, et suurendada nende kunstnike ringi, kes saaksid võimaluse osaleda. Kunagi on välja käidud, et seal võib osaleda ainult ühe korra elus. Osaleda olümpiamängudel ja surra. Mäetamm esitas muide ka siis, kui biennaalile valiti John Smith, oma sooloprojekti, mis jäi väga napilt ukse taha. Ja nüüd ta on ikka väga tubli, et ei andnud alla ja tegi ära. Loomulikult, alati tekib neile kunstnikele, kes pääsevad VBle, vaenlasi juurde. Aga arvan, et Mäetamm pole nüüd küll milleski süüdi ega peaks muretsema. Tema projekt ju võitis.
Kas te teate ka, kelle projekti te seal käes hoiate?
Jah, aga ennekõike maksab ikkagi idee. See ka, kes on kunstnik, aga eelkõige idee.
Mis te selle protestiga nüüd edasi teete?
Eks me vestlesime selle inimesega, võibolla ta rahuneb ja saab sellest üle. Kuhugi edasi kaevata ei ole ja ei ole ka alust. Kuraatorinäitustel esinevad ju ka sageli samad kunstnikud. Kui nii võtta, siis on ka Jaan Toomik käinud mitmel biennaalil. Nii et see on suhteliselt fabritseeritud probleem. Loomulikult, me saame täiesti aru inimestest, kes nii reageerivad. Aga tookord ei esinenud Marko ju Marko Mäetammena ja tuleb tõele au anda – projekt oli seekord kõige tugevam. Protestivad tihti kahjuks need, kelle enda projekt on olnud liiga nõrk, et pääseda. See on iseenesest ju kurb, võiks olla pigem rõõmus, et hea kunstnik pääseb.
Kuidas sai žürii komplekteeritud? Keegi tundis välismaal kedagi?
Žürii koostas Johannes Saar. Mõned valikud on ilmselged – kuna biennaalil osalemist rahastavad Kultuurkapital ja Kultuurministeerium ja korraldab KKEK, siis see tingib juba kolm žüriiliiget. Ja alati on osalenud ka eelmise biennaali kunstnik või kuraator, seekord siis Hanno Soans. Kaks välisliiget olid Iéva Kalnina, keda seob aastatepikkune kollegiaalne suhe KKEKga ja kes tunneb siinseid olusid tõesti väga hästi. Manray Shu`d soovitati Johannesele, kui ta käis kevadel tutvumas Inglismaa erinevate kunstiinstitutsioonidega. Manray on ideaalne žüriiliige, tema üheks põhitööks ongi osaleda erinevates žüriides, ta on osalenud ka VB auhinnažüriis. Tal on väga adekvaatne ülevaade kaasaegsest kunstielust üle maailma, lisaks ka fenomenaalne mälu; see on suur töö, lugeda nädala ajaga läbi kõik projektid ja vaadata läbi kunstnike kõik varasemad tööd. Ja talle jäi kõik kuupäevaliselt meelde, ta suutis ülejäänud žüriiga kaasa rääkida, olles Eestis esimest korda.
Miks on VB eesti kunstimaailma jaoks nii selgelt kõige olulisem, olles ilmselgelt juba oma institutsionaalsuse all ägav?
VB puhul me saame osalevat projekti ja kunstnikku ise määrata. Me maksame hingehinda ja rendime endale paviljoni, kuulutame konkursi. Teistele suurematele biennaalidele valivad osalejaid väliskuraatorid. VBl on väljakujunenud finantseerimisskeem ja osalemistraditsioon on kestnud juba pikki aastaid. Ei ole mõtet sissetöötatud protsessi katkestada; kui paar aastat ei osale, siis on keeruline tagasi pääseda, biennaali korralduslik pool on väga jäik ja suletud süsteem. Ja sõltumatud ning vähem institutsionaliseerunud kuraatorid, kes valivad üle maailma näitustele kunstnike, käivad VBlt inertsist ikkagi läbi.
Mis võiks olla eesmärgid, mida Marko võiks saavutada? Kui meil on ambitsioon end müüda, mis võiks olla näitajad, et seekord õnnestus?
Auhinna peale pole ilmselt mõtet rihtida. Biennaali rahastab suures osas rahvusvaheline galeriidevõrk ja kes selles võrgus ei ole, sel ei ole eriti suurt lootust ka auhinda saada. Mäetamme puhul ei ole ju tegemist tundmatu kunstnikuga, Raidpere puhul oli eesmärk tutvustada teda laiemale rahvusvahelisele areenile, et ta saaks seeläbi rohkem näitusepakkumisi, et tema töid ostetaks ka välismuuseumitesse ja nii ongi see läinud. Mäetamm on natuke rohkem näituseid teinud, teda põhimõtteliselt tuntakse. Üks eesmärke ongi, et Marko pääseks nö kunstiturule, et teda rohkem ostetaks, aga ka näitustele roteerimine. Ja et jõuaks teadvusesse, et meil on kunstnikke rohkem kui üks ja ainus Jaan Toomik. Otsest finišijoont pole, lihtsalt et oleks hea näitus ja et Markol ka sellest kasu oleks.
Aga kui on eesmärk ikkagi tutvustada laiemat ringi meie kaasaegseid kunstnikke (keda on rohkem kui üks Toomik), siis kas Marko ja Johni Smithil pole ikkagi mingeid paratamatuid kattumisi, mõlemad ju sellised veidrad omamaailmad?
John Smith oli ikkagi nagu fun, Mäetamme pole ma kunagi suutnud võtta kui funi. Nojah visuaalselt on mööndustega mõnevõrra küll sarnased ja põhiolemuseltki ehk veidi, sellised pseudoreaalsused. Kui sa nii ütled, ma ei ole ise nii mõelnud.
Siin emotsioonide tulvas ei mäleta seda hetkel ilmselt keegi.
Seda küll. No ma loodan, et ikka on piisavalt erinevad. Et mõeldakse, meil siin ainult ongi selline kunst?
… et jälle Marko Mäetamm…
Ma ei tea, kuidas ma ise reageeriksin kui kandideeriksin ja valitaks…Ma eeldan, et sooviksin õnne. Samad probleemid olid ka eelmine kord, et kes see Raidpere selline on, keda see huvitab jne. Suhteliselt mõttetud küsimused.
Suurbritannia ametlik valikuprintsiip tundub olevat nö kindla peale väljaminek – näiteks Gilbert ja George eelmisel biennaalil. Kas Marko oli samuti kindel ja soliidne valik?
Üldsegi mitte. Žürii oli kõhklev, kunagi ei saa kindel olla. Tundus, et see võiks olla huvitav. Kolmandaks-neljandaks jäänud projektide miinuseks oli peaaegu olematu kuraatoritöö ja nõrk töödevalik. Antud ajahetkel tundus Mäetamm peaaegu ühehäälselt parim.
Aga näiteks Eurovisioon ja seekord võitnud Lordi – kinda viskamine institutsioonile?
Oli ikka väga veidraid projekte ka. Aga need polnud sellised heas mõttes veidrad. Võibolla oleks need suutnud ka mingit tähelepanu äratada, aga ma ei ole kindel, et me päris sellist tähelepanu sooviksime. Samas pole põhjust jonnida ka ja meie kunstnikud pole ka eriti institutsioonikriitilised. Muidugi on suur asi biennaalile pääseda, nooremad võibolla mõtlevad teisiti. Samas oli ka noorte projekte.
Kui palju oli noorte esitatud projekte?
Oleks võinud rohkem olla. Üheksateistkümnest projektist 10 langesid kohe kõrvale. Kaks noorte projekti jõudis viiendale-kuuendale kohale. Keegi ei vaata, et liiga noor. Ühtede puhul sai saatuslikuks see, et idee oli visuaalselt küll mõistetavaks tehtud, aga point oli puudu. Teine väga hea projekt jäi selle pärast ukse taha, et oli meeletult töömahukas, meeletult suure eelarvega, aga kuna autoritel sarnases valdkonnas absoluutselt eelnev kogemus puudub, siis see lihtsalt ei veaks välja. Samas ikka see vana jutt, et võiksid vaikselt edasi teha ja järgmine kord lüüa uks jalaga lahti.
19st pooled olid siis täiesti ebaküpsed?
Nii ei saa öelda. Pahatihti puudub kahjuks kunstnikel ettekujutus, mida tähendab näituseprojekt ja kuidas seda koostada. Võib ju appi kutsuda kuraatori, aga kui seda pole tehtud või kui ka kuraatoril puudub ettekujutus, milline peaks üks projekt olema ja mida üldse tähendab kuraatoriks olemine, siis jääbki tulemus segaseks ja küündimatuks.
Kas saab projektide põhjal tuua välja mingeid tendentse, mingeid suundi? Või olid projektid ainult kunstniku nägu?
Kunstniku nägu. Kui varasematel aastatel on üldnäituse teema enne teada olnud, on üritatud suhestuda üldteemaga, siis seekord nii ei olnud. Sel aastal olid suhteliselt vabad käed, igaüks tegi täpselt seda, mida ta nagunii teeb, lihtsalt rohkem kontsentreeritult.
Üllatusi, midagi ootamatult lahedat?
Ei. Tähti ei tõusnud. See pidi ka olema tavaline. Kunstnikud on ju ette teada, kunst, mida nad teevad, on etteaimatav – üllatada on väga keeruline.
Üldine tase?
5 palli süsteemis 4-. Mõned väga nõrgad, ülejäänud rahuldav. Osalejate arvu võis tõsta ka asjaolu, et eelnevad aastad on otsustanud suhteliselt üks inimeste ring. KKEKs toimus meeskonna vahetus, võibolla andis ka see tõuke.
Võibolla siis žürii ridades tihedamini verevahetust?
Jah muidugi.


küsis Maarin

lisalugemist Eesti Ekspressist:
http://www.ekspress.ee/viewdoc/74B835B7930E96AEC22571D800394FBA




WORRING VIEW. A FLOOR


SITUATION AT HOME


MEET CHOPPER


A MURDERER


BURST (5 VERSIONS)


LIIVAKAST

Voldi lahti / Unfold

pühapäev, september 17, 2006

MULTIPLITSEERITUD INIMESED JA DEFORMEERITUD RUUM





























MULTIPLITSEERITUD INIMESED JA DEFORMEERITUD RUUMID

Aapo Ilvese fotonäitus “Mitmekesi” ja Ralf Ginteri “Eesti panoraamis ja ruudus” Y galeriis 5 – 17 september 2006


Y galeriis paralleelselt eksponeeritud Aapo Ilvese ja Ralf Ginteri fotonäitused on muidugi kaks täiesti erinevat ja eraldi ekspositsiooni, millel omavahel oli mõnda aega vaid juhuslikult ühe ruumkonna jaotamise seos. Aapo Ilvese pildid tegelevad eelkõige inimestega ja sakslase Ginteri oma (linna)ruumiga. Aga üks asi on neil siiski ühine: mõlemad kasutavad kaasaaegset (digitaal)tehnoloogiat, et klassikalist fotoreaalsust muuta millekski natuke enamaks, kui hetke olemise pelk jäädvustus. Mõlemad on ühenipiharrastajad: Ilves paljundab ühe inimese ühele fotole mitmeks; Ginter laotab 180 või rohkel kraadi ringvaadet ühele tasapinnalisele ristkülikule, tekitades ühe pilguga haaratava panoraami. Mõlema puhul tekib küsimus: kas efekt efekti pärast, kas kelmikas nipp on vaid mustkunst või on siin ka sügavamaid kunstilisi taotlusi.

Aapo Ilves on oma näitusele toonud kümmekond monokroomset fotot, millest enamik on portreed ja kolm aktid. Pruunikate tooniga üsna suuremõõtmelistel piltidel on üks inimene ühes ruumis paljundatud nii, et jääb mulje nagu oleks ta kloonitud. Vahva meetod inimese portreteerimiseks ja selles vallas on Aapo Ilvesele käsitletaval näitusel mitmeid saavutusi: Matti Miliused õllelaua taga, Mehis Heinsaared norguspäi veiniklaasi ja ühte pisikest Mehist põrnitsemas, hordidena naistuttavaid, õllesõbrast vennad ja kasvõi kamp kergelt hullumeelse pilguga Aaposid arvutit piiramas. Tuleb välja, et Aapo Ilvesel on annet ka persoonide läbi objektiivi jälgimisel ja siin ehk pole alati efektitamist vajagi.

Aktifotodest võiks suuremaks õnnestumiseks lugeda kompositsiooni “Puu”, kus ühte naiskeha kohe hulgim ümber nimitaime paigutatud on. “Piret” mõjub ikkagi rohkem portree kui aktifotona. Aktifoto on tänapäeval üsnagi probleemne zhanr ja üldiselt kipub Ilves astuma vanasse ämbrisse – esteetitsemisesse, silmailutsemisesse. Mis võib kaasa tuua küll vanade fotopeerude õlalepatsutusi, kuid muidu ajab haigutama.

Kuid ei saa öelda, et kumbki zhanr oleks halvasti välja kukkunud. Aga näituse üldmulje tekitab siiski rahulolematust, õigustatud muljet diletantlikkusest. Tundub siiski, et probleeme tekitab portreede ja aktide kokkupanek ühele näitusele. Eraldi oleks nad igal juhul palju võimsamini mõjunud. Nüüd sigineb tahestahtmata mõte, et tuntud laulu- ja luulemees on avastanud fotoprogrammist ühe vidina ja tuleb nüüd selle käsitsemise osavusega uhkustama, omamatta mingit konkreetset muud ambitsiooni.


Rein Urbeli poolt juhitud Tartu fotogrupi OVER poolt Tartusse kutsutud Saksa arhitekt ja fotograaf Ralf Ginter on Taaralinnas ja ka mujal hoonetest, objektidest ja mereäärsetest palju pilte teinud, mitmeid neist ka arvutiga kõvasti töödelnud ehk siis panoraamideks liitnud, millel võib näha enamasti lausa 360 kraadi ümber fotoaparaadi. Tehnika iseenesest pole uus ega Eestiski seninägematu. Erinevalt aga näiteks Meelis Lokkist ei taotle Ginter kohe sugugi mingit sürreaalsust või muud kunstipärasust vaid lihtsalt toredat-efektset arhitektuurifotot. Ta isegi on võimendanud nn. kalasilmamuljet (ülilainurkobjektiivide kasutamisel tekkiv ruumi ja objektide kõverdumine pildil), et pildid traditsiooniliselt “fotolikumad” välja paistaks. Tahtmine olla igati vastuvõetav just tavavaatajale paistab välja ka objektide valikus: Ülikooli peahoone, Jaani kirik, “Plasku” sillaga, Raatuse sild, üksik pühakoda keset metsa, Hiiumaa rand, päikseloojang mere ääres – kõik kenad postkaardimotiivid. Ginter on pildistanud ka muud: Supilinna, mahajäetud Raadi sõjaväerajatisi, tühje piirivalvekordoneid jms, kuid need on esindatud väikeste, postkaardist natuke suuremate koopiatena.

Ei saa samas ka öelda, et Ginteri näitusel poleks kunstilist kaalu. Enamik Tartu panoraame on lihtsalt lummavad oma löövas kauniduses. Kohe näha, et Ginter kohe armastab arhitektuuri, konstruktsioone, vektoreid ja perspetiive. Lihtlabane betoonkolakast jalakäijatesild muutub tema pildil lausa insenerikunsti meistriteoseks. Tartu kesklinna kiviarhitektuur pole iseenesest Euroopa mastaabis mitte midagi erilist (kui üksikud erandid välja arvata) ja selle püüdlik tutvustamine turistidele tundub piinlikuna aga Ginteri pilte vaadates tahaks isegi viibida sellistel hõrgu moega tänavatel. Kuid nii või teisiti jääb Ginteri näitus pigem kommertsiaalse maiguga ilupiltide kogumikuks kui kunstilise taotlusega tervikuks.


Kokkuvõtvalt võib öelda: Ilvesel on talenti ja tahtmist, kuid tal pole veel oskust panna kokku kunstilisel väga tugevat kooslust. Ginteril on talenti ja oskust, kuid ta ei taha seda kasutada kunstiliselt väga tõsiseltvõetavalt. Mõlemad on tehniliselt adekvaatsed ja ekspluateerivad oma võimalusi täielikult. Kuid, nagu näha, isegi tänapäeval, isegi fotograafias sellest päris ei piisa.


MARGUS KIIS


Voldi lahti / Unfold

teisipäev, september 12, 2006

ATOM CITIES: Eleonore de Montesqiou näitus Linnagaleriis

Linnagaleriis on väljas mahuka, üle aasta kestnud projekti tulemused: käsitlus kahest Eesti linnast, mis olid nõukogude ajal seotud aatomi strateegilise rakendamisega ja toimisid seetõttu suletud linnadena. Sillamäe tehases töödeldi toorainet aatomipommi jaoks, Paldiskis oli aatomiallveelaevade baas. Eestis oli ka kolmas suletud linn, Kärdla, kuid ta pole end aatomi-sidemetega kompromiteerinud ning langes seetõttu projektist välja.

Nõukogude ajal nautisid suletud linnad oma eristaatusega tagatud privileege, mis lubas elanikel tunda end (materiaalselt) vabamalt nõukogude igavese defitsiidi maailmas. Olles väljakujunenud eneseküllaseks süsteemiks, mille kontakt välisilmaga oli aastate vältel üsna ühekülgne, avanevad Sillamäe ja Paldiski uutele aegadele ja muutustele väga aeglaselt. Siin on säilinud paljud sovjetlikud hoiakud, orientatsioon Venemaale ja venekeelsele kultuurile, kohati talumatuseni demagoogiline nõukogude retoorika ning sellele vastavad kitš- ja camp-lahendused. Kunstnikku köidab nõukogude esteetika tugev hõngus, mis püsib Paldiski ja Sillamäe vene kogudondades, ta eristab selles omapärast retro-stiili.

Eleonore de Montesqiou on pärit Prantsusmaalt, kuid juba mitu aastat resideerub Eestis, seostades oma dokumentaalseid videoprojekte ka kohaliku temaatikaga ("Minu maja on minu kindlus", video, trükis, 2003). Valides seekord teema, mis on seotud Eesti nõukogude minevikuga ning jääb sellepärast hiljuti taasiseseisvunud riigi kontekstis üsna valusaks probleemiks, suudab kunstnik säilitada distantseerunud vaatleja positsiooni. Ta tunneb kaasa mõlemale poole, kuid jääb põhimõtteliselt neutraalseks.

Näitusel eksponeeritud materjalid - kataloogid fotode ja intervjuudega, videod, mis dokumenteerivad linna ruumi ja selle sotsiaalset/kultuurilist elu, kroonika fragmendid - suudavad vahel anda edasi eriti absurdseid mõtteid, jäädes selle juures erapooletuks infokandjaks. Projekti autor on tegutsenud kui uurija, antropoloog, kes on kõik oma vaatlused tähelepanelikult üles märkinud, kuid jättis kõkkuvõte tegemata. Vaataja võib leida väga palju küsimusi, kuid nendele vastamine, tähendus(t)e loomine, jääb tema ülesandeks - nagu ikka hea kontseptuaalse projekti puhul.


Elnara Taidre




Voldi lahti / Unfold

esmaspäev, september 11, 2006

Non Grata NYs


GRACE EXHIBITION SPACE 840 BROADWAY BROOKLYN NEW YORK presents:
"NONGRATA - ART OF THE INVISIBLES"
retrospective exhibition 1998-2006 photos, videos, installations, live performances
17.09 - 5.10.2006 / opening Sunday 17. September at 4 PM

Around the name NON GRATA there have been different hushes and shushes for along time. Already from the point of view of death of conventionalisation of art it has embodied the horrible and unwanted disembodiment of humanperson, from which the meaninglessness of nowadays art, is pouring out. For those, whose world of arts starts from the point, where the art world ends, NONGRATA has been a liberator, the orphic gap in the seemingly unalterable course, which however betrays us, it is a cure from incest. The main point of the group is ethical - it is the image of primitivism, impersonality and experimental creativity. The performances of the group take place according to the logic of avoiding codes. The presentations are physical texts, whoseways of orthography and reading are kept within limits of real actions by the group members. Aesthetical and provocative challenges are represented in places, where the Art World doesn't work.

Directions: Flushing Avenue Stop on
J-M-Z TrainWalk 3 blocks East on BroadwayGRACE Space is on the right
side btwn. Ellery Street and Park Ave.840 Broadway (near Woodhull
Hospital).The train tracks will be over head. ph: (718) 594 - 0642 or -
6603-----------------------------------


FOTOD:
http://gracespace.multiply.com/photos/album/4

Voldi lahti / Unfold

kolmapäev, september 06, 2006

PALLASE SKULPTUUR

"Pallase skulptuur". Kuraator Ahti Seppet
Tartu Kunstimuuseumi Viltune maja
21.07.06 – 24.09.06


Skulptuuriateljee tegutses koos maaliateljeega Pallase kooli algusest saati. Ometi on skulptuuriproduktsioon oluliselt mannetum kui pidevalt vaeslapse rollis olnud graafikaateljees saavutatu. Loomulikult on meil säravaid meistreid, nagu oma parimad aastad end koolijuhataja, õppejõu ja kunstniku töö vahel jaganud Anton Starkopf või samuti tunnustust väärivad Voldemar Mellik ja Ferdi Sannamees. Nõustuda tuleb kuraator Ahti Seppeti hinnanguga, et Wiiralt oleks skulptorina olnud vähemalt sama kõva mees kui graafikuna. Paraku on viimaselt säilinud vaid kolm tööd (kes viitsib I korruselt II korruse püsiekspositsiooni siirduda, võib neid kõiki ka näha). Ülejäänud autorite juures ei jää muud, kui heal juhul hinnata nende käsitöölislikku oskust. Keda huvitab, kes on loonud kirjanikuhärra büsti raamatukogu fuajeesse? Või no mida kuradit hakata peale dekoratiivse neegri peaga?
Aga siiski on selles näituses midagi lummavat. Ja see on see koht, kus julgen kahtluse alla seada kuraatori enese sõnad oma näituse kohta. Nimelt väidab Seppet, justkui oleks praegusel installatsioonirikkal ajal tervendav vaadata ka klassikalist skulptuuri. Siinkirjutaja jaoks töötab aga antud näitus just tänu kuraatori tööle, mille tagajärjel Juhan Liiv vahib tõtt mediteeriva pärismaalasega, Heiti Talviku habe kasvab üle loodusgootikaks, Ott Kangilaski vaatab põlglikult nurka. Ilmselt mitte taotluslikult, aga seda suurepärasemalt klassitsismi parodeerivad diletantlikud bareljeefid mõjuvad suisa hullumeelsetena. Tagatipuks passib akendevahelisest hämarusest kogu asja üle öökull.
Oma koha ja sisu näilises kooskõlas, aga alles saali sisenedes avanevas vastuolus on Seppeti Pallase skulptuur üks hullumeelsemaid ekspositsioone mida näinud olen.


Ahti Seppeti seinatekst:
http://www.tartmus.ee/et/naitused/pallaseskulp.html

Indrek Grigor






Voldi lahti / Unfold