Elnara kirjutas näitusest “Kaheksast viieni” 22. märtsil Eesti Päevalehes (artikkel asub siin http://www.epl.ee/artikkel/379165). Selguse huvides saab Artishokist lugeda ka artikli täisversiooni:
Vaalas on väljas noorte kunstnike Elis Saareväli, Katrin Koskaru ja Alvar Reisneri näitus. Kuigi autoritel meeldib esineda näitustel koos (näituseseeria “Ajukepp”), nimetada seda kolmikut rühmituseks siiski ei saa. Koostöö toimu siin mitte kollektiivse teostuse põhimõttel, vaid haakuvate ideede, ühiste teemade tasandil. Seekord sai ühisteemaks töö ning sellega seotud vägiteod, traumad ja draamad.
Esile toodud probleemil on väga tugev sotsiaalne aspekt, samas sellega tegeletakse mitte niivõrd otseselt, kasutades fakte, sotsioloogia või dokumentalismi (uurimis)meetodeid, vaid pigem metatasandil ja isegi poeetiliselt. Käsitlusse haaratakse müüdid, mis on (post)industriaalajastul tekkinud tööstuse ja tootmise fenomeni ümber, analüüsitakse vastavat retoorikat ja lavastatakse tüüpsituatsioone.
Elis Saareväli omapärane diptühhon “Majanduskasvataja” kujutab töölist, kelle terve ja treenitud keha tagab kõrge tootmise koefitsiendi, ning futuristlikuna mõjuvat seadet kuskil tsehhis. Nii töölise hüpertrofeerunud musklid kui hiiglaslik masin, mille kõrval inimene jääb üsna pisikeseks, mõjuvad üsna ähvardavalt. Nostalgilisele stahhaanovluse ja progressi retoorikale lisandub ulmeline varjund, kus legendaarsed lööktöölised ja töökangelased jääksid liiga inimlikeks. Maalil “Tee kõvasti tööd ja ole kena teiste inimeste vastu” on samuti pigem robotid kui inimesed: reas seisvad teenindajad (pagarid, ettekandjad?) kunstlikult magusate ja anonüümsete nägudega.
Alvar Reisneri “dokumentaalne” narratiiv räägib tavalisest töölisest, kes ühel päeval lasi revolvrist tuld oma tehase kohvikus. Eri suurusega lõuenditel on kujutatud tegelased, märgilised aksessuaarid (revolver, tehase tööpink) ja isegi toimumiskoha vaade koos vastavate märgistustega. Reisner ühendab hüperrealismi ja naivismi võtted, abstraktseid elemente ja kontseptuaalseid detaile: revolvri kuulide trajektoorid on märgitud lõuendile skemaatiliste punaste joonte abil. Töölise kujund selles loos on üsna tüüpiline: ta on vaid suure süsteemi mutrike, kes isegi ei tea, milleks kasutatakse detaile, mida ta päevast päeva suures hulgas toodab. Kirjeldatud intsident seostub samuti nii võõrandumise draamaga kaasaegses ühiskonnas kui ka normaalsuse ja hullumeelsuse piiri probleemiga.
Katrin Koskaru eksponeeris seekord mitte maale, vaid joonistusi. Tundub, et selline traditsiooniline ja isegi “akadeemiline” tehnika nagu joonistus hakkas köitma noori kunstnikke, näiteks Tõnis Saadoja on kasutanud hiljuti joonistuse kui (pool)dokumentaalse meediumi võimalusi (näitus “Story II: 9. detsember”). Koskaru joonistusvõtted lubavad eristada kaks kujutuste kihti, tuues efektselt sisse kahte mõttelist tasandit: pliiatsiga visandatud kujutised ja kirjad ning kustukummiga puhastatud, nagu poolenisti peidetud sõnumid ja kommentaarid. Märksõnadeks on revolutsioon (“Revolution is possible/Kes organiseerib?”), Havanna, deklaratsioonid, migrandid jne.
Kolme autori tööd mõjuvad kontseptuaalse tervikuna, luues selle juures üsna pingelise atmosfääri. Kui Saareväli visandab ängistavat perspektiivi ideaalsest töötajast, masinast ja nende kahe hübriididest, siis Reisner toob esile võimalikku “kokkujooksmist” sellise ideaalkorra juures. Koskaru aga kõnetab juba mässu süsteemi vastu, revolutsiooni retoorikat – kus deklaratsioonid ja protesti inimõiguste rõhumise vastu kõrval on pimeda masside mässu oht. Selliseid argipäeva narratiive saaks võrrelda Marko Mäetamme õõvastavate lugudega või Kaido Ole kriipsujuku seeriatega, kus “normaalne” on äärmuseni võimendatud ja tavatähendused nihestatud. Tulevad meelde ka Kafka painajalikud bürokraatiamaailmad, kus on ennast lootusetult ära kaotanud väike inimene.
Katrin Koskaru
Katrin Koskaru
Näitusevaade Elis Saarevälja tööde ja Eha Komissaroviga
(pildid Ellu Maarilt)
Vaalas on väljas noorte kunstnike Elis Saareväli, Katrin Koskaru ja Alvar Reisneri näitus. Kuigi autoritel meeldib esineda näitustel koos (näituseseeria “Ajukepp”), nimetada seda kolmikut rühmituseks siiski ei saa. Koostöö toimu siin mitte kollektiivse teostuse põhimõttel, vaid haakuvate ideede, ühiste teemade tasandil. Seekord sai ühisteemaks töö ning sellega seotud vägiteod, traumad ja draamad.
Esile toodud probleemil on väga tugev sotsiaalne aspekt, samas sellega tegeletakse mitte niivõrd otseselt, kasutades fakte, sotsioloogia või dokumentalismi (uurimis)meetodeid, vaid pigem metatasandil ja isegi poeetiliselt. Käsitlusse haaratakse müüdid, mis on (post)industriaalajastul tekkinud tööstuse ja tootmise fenomeni ümber, analüüsitakse vastavat retoorikat ja lavastatakse tüüpsituatsioone.
Elis Saareväli omapärane diptühhon “Majanduskasvataja” kujutab töölist, kelle terve ja treenitud keha tagab kõrge tootmise koefitsiendi, ning futuristlikuna mõjuvat seadet kuskil tsehhis. Nii töölise hüpertrofeerunud musklid kui hiiglaslik masin, mille kõrval inimene jääb üsna pisikeseks, mõjuvad üsna ähvardavalt. Nostalgilisele stahhaanovluse ja progressi retoorikale lisandub ulmeline varjund, kus legendaarsed lööktöölised ja töökangelased jääksid liiga inimlikeks. Maalil “Tee kõvasti tööd ja ole kena teiste inimeste vastu” on samuti pigem robotid kui inimesed: reas seisvad teenindajad (pagarid, ettekandjad?) kunstlikult magusate ja anonüümsete nägudega.
Alvar Reisneri “dokumentaalne” narratiiv räägib tavalisest töölisest, kes ühel päeval lasi revolvrist tuld oma tehase kohvikus. Eri suurusega lõuenditel on kujutatud tegelased, märgilised aksessuaarid (revolver, tehase tööpink) ja isegi toimumiskoha vaade koos vastavate märgistustega. Reisner ühendab hüperrealismi ja naivismi võtted, abstraktseid elemente ja kontseptuaalseid detaile: revolvri kuulide trajektoorid on märgitud lõuendile skemaatiliste punaste joonte abil. Töölise kujund selles loos on üsna tüüpiline: ta on vaid suure süsteemi mutrike, kes isegi ei tea, milleks kasutatakse detaile, mida ta päevast päeva suures hulgas toodab. Kirjeldatud intsident seostub samuti nii võõrandumise draamaga kaasaegses ühiskonnas kui ka normaalsuse ja hullumeelsuse piiri probleemiga.
Katrin Koskaru eksponeeris seekord mitte maale, vaid joonistusi. Tundub, et selline traditsiooniline ja isegi “akadeemiline” tehnika nagu joonistus hakkas köitma noori kunstnikke, näiteks Tõnis Saadoja on kasutanud hiljuti joonistuse kui (pool)dokumentaalse meediumi võimalusi (näitus “Story II: 9. detsember”). Koskaru joonistusvõtted lubavad eristada kaks kujutuste kihti, tuues efektselt sisse kahte mõttelist tasandit: pliiatsiga visandatud kujutised ja kirjad ning kustukummiga puhastatud, nagu poolenisti peidetud sõnumid ja kommentaarid. Märksõnadeks on revolutsioon (“Revolution is possible/Kes organiseerib?”), Havanna, deklaratsioonid, migrandid jne.
Kolme autori tööd mõjuvad kontseptuaalse tervikuna, luues selle juures üsna pingelise atmosfääri. Kui Saareväli visandab ängistavat perspektiivi ideaalsest töötajast, masinast ja nende kahe hübriididest, siis Reisner toob esile võimalikku “kokkujooksmist” sellise ideaalkorra juures. Koskaru aga kõnetab juba mässu süsteemi vastu, revolutsiooni retoorikat – kus deklaratsioonid ja protesti inimõiguste rõhumise vastu kõrval on pimeda masside mässu oht. Selliseid argipäeva narratiive saaks võrrelda Marko Mäetamme õõvastavate lugudega või Kaido Ole kriipsujuku seeriatega, kus “normaalne” on äärmuseni võimendatud ja tavatähendused nihestatud. Tulevad meelde ka Kafka painajalikud bürokraatiamaailmad, kus on ennast lootusetult ära kaotanud väike inimene.
Katrin Koskaru
Katrin Koskaru
Näitusevaade Elis Saarevälja tööde ja Eha Komissaroviga(pildid Ellu Maarilt)
