Spetsiaalnäitus Kunstikonteineris

Üks tuttav arhitekt võrdles hiljuti Kultuuritehase kehandi orgaanilist arenemist Kevin Costneri suurejoonelise kassaflopi "Veemaailmaga", kus ökokatastroofijärgne inimkond oli kohanenud uute oludega vanasid ressursse võimalikult suures mahus taaskasutades. Pidin nentima, et tõepoolest võib Polymeri uusarhitektuuris leida hulganisti sarnaseid jooni Suur-Sõjamäe aiandusagulitega. Mõlemas on entusiastid oma elamised kokku klopsinud peamiselt leitud materjalide ja rikkaliku fantaasia varal. Suurim erinevus on, et enamasti on tehase iseehitajatel visuaalkultuuriga seonduv kõrgharidus ja eeldatavasti kajastab seda mõningal määral ka lõpptulemus.

Vernakulaarkultuur on minu suur nõrkus ja see mind Kultuuritehase juures kõige rohkem köidabki. Pole ime, et sel aastal oli Kultuuritehase Festivali üheks peamiseks toetajaks Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapital. Polymer on näide rahvakultuurist, milletaolist teist Eestis naljalt ei kohta. Siin on leidnud koha inimesed, kes võiksid ehitada kamina ainult selleks, et selle taha salakäik teha ja kelle jaoks ei oleks probleem paneelmajatagusele murulapile bareljeefi ja toimiva purskkaevuga suitsuahi ehitada. Kummagi kohta ei saa väita, et need meil majas olemas oleksid. See-eest on rohkesti muid kodukaunistusnippe.

Selleks augustiks tegime festivali raames valmis oma katuseaia, mis oli otsapidi seotud Linnalabori linnaaianduse projektiga. Neilt laenasime ka festivali jaoks apokalüpsisejärgse aja järgi lõhnava diviisi - kõdub, kasvab, õitseb. Alguses kaunite lilledega ja nüüdseks juba mitu kuud sügistalviselt kolletuv aed lõi ühe hooga asfaltplatsile uue mõõtmega avaliku ruumi ja muutis kohmetu ja laguneva tehasehoone vaatemänguliseks.

Pärast nelja-viit aastat tegutsemist on tehas nii kaugele jõudnud, et ateljeeboksid on enamvähem valmis ja isetegemisrõõm hakkab tubadest välja jõudma. Ja sellest ma tahtsingi kirjutada. Viimase aasta jooksul on see rõõm tänavale jõudnud ja oma erilise panuse on sellesse andnud Ernest Truely tudengite poolt teostatud ruumiinstallatsioonide seeria, mille dokumentatsiooni võib näha NG Kunstikonteineris näitusel "Special Exhibition". Ja originaalid on muidugi hoovi pealt kohe võtta.

Karin Link ja Helen Unt teostasid viiemeetrise langusega vabaõhukiige, mis toimib väga edukalt liiklusreguleerijana. Kiik lõikas kiirelt majaliste seas loorbereid ja kui anda välja Aasta Parenduse tiitel, annaks mina oma hääle selle projekti kasuks. Näituse raames on galeriiruumi lakke pandud rippuma minikiik originaalist vaid kümnekonna meetri kaugusele, mis tekitab mõnusa topeldatud reaalsusefekti.

Teine huvitav töö on Ralf Rammulilt, kes võttis käsile Polymeri hoovil asuva mahajäetud kaubiku ja valas sellel välja kogu oma neoonilembuse. Pärast lasi sõbral aknad sisse peksta, et kodukaunistusliikumine liiga ilmalaks ei läheks.

Siseruumides tegi Šveitsist pärit NG akadeemia tudeng Léa Girardin poeetilise valgusinstallatsiooni trepil ja Liina Jäger & Kristi Kukk poeetilise, kuid äärmiselt ebapraktilise installatsiooni värviliste niitidega, mis pimeduse jõudude poolt oli juba järgmiseks päikesetõusuks ära hakitud.

Küll Tim Davise antud kursuse raames, aga haakuv ja samavõrd tore on Epp Kubu ja Eva Labotkini "1234-FINISH" - absurdihuumorit jooksutav sprindirada katuselt tänavale.

"Special Exhibition" näitusel on näha ka Ernest Truely ühe teise kursuse tööd, mis tegelevad karakterloomega reaalsetes ja virtuaalsetes suhtlussituatsioonides, kuid oma visandlikkuses ja lõpule viimata mõttearendusega jäävad need ruumiinstallatsioonidele alla. Lisaks on püsivatel ruumiinstallatsioonidel eelis anda visuaalseid stiimuleid kauem kui lihtsalt performatiivsel aktil. Ja Polymeri-laadses kohas leiavad need stiimulid loodetavasti sobiva vastukaja.

Umbes aasta tagasi tegid Edith Karlson ja Jass Kaselaan Diletantide Avangardi jaoks ruumiinstallatsiooni "Üksmeel". Suurte pruntis huulte ja suure nokuga šokolaadikarva meesnaine oma kolme plinkiva ajuga oli selle peo visuaalne nael. Urmas Viik ütles kunagi, et Polymeri suur potentsiaal on noored, kes käivad siin üritustel. Nad tulevad valmisolekuga tarbida kultuuri viisil, mis neile on mugav - väljaspool galeriikrampi. Võin julgelt väita, et see plinkiva ajuga maailmaharmooniale ja ürgprimitiivsele üksteisemõistmisele apelleeriv hermafrodiit ütles oma sõnumi tunduvalt suuremale publikule kui enamus kunstigaleriides toimuvad näitused seda teha saavad. Iseasi, kuidas kunstnik on rahul puhta autonoomse ruumi kaoga pidude kaootilises ja kontrollimatus keskkonnas.

Samas ei tohiks üks rahvalembene kunstnik sellest väga hoolidagi.

Martin Rünk

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

USA näitusepäevik, vol 2 - New York

---> MoMA, PS1, New Museum, Guggenheim, Point B --->





* MoMA - vabandust, aga ma ei suutnud seal tänu rahvamassidele absoluutselt olla. Tabas kombinaadi tunne ja seega ma põgenesin sealt kiiresti (tundsin end oma vähese vastupidavuse pärast natuke pahasti, ikkagi MoMA ju...). Jaksasin tungida ainult ühele pisikesele näitusele "Looking at Music" (60/70ndate meediakunstist, muusika ja kujutava kunsti ristumistest), aga vaatamata potensiaalselt huvitavale teemapüstitusele, ei selgunud sellest kahest toast midagi rabalt uut (oleks tahtnud tõesti huviga lugeda kuraatori uurimust juurde, agakõik saatetekstid olid väga sissejuhatvad). Muidugi on tore, kui kunstimuuseumid on populaarsed, aga see oli minu intorvertse põhjamaise loomuse jaoks juba üle piiri. Nii ma siis peakski vist ütlema, et olen käinud NYs, aga pole tegelikult käinud MoMAs (ja ma sügavalt kahtlen, kas ma sinna üritaks ka tagasi minna). Aga algajatele Karin Laansoo ellujäämis-vihje: seda saabki visiteerida ainult väikeste sutsakute kaupa – tõmbad kopsud õhku täis, teed ühe kiire sukeldumine ja siis välja õhu kätte tagasi. Näitus näituse kaupa.


Pippilottil oli võimas videokahur


Pippiloti Risti ruumiinstallastioon ("Pour Your Body Out") MoMA aatriumis rõhus kontseptsiooni järgi intiimse ruumi loomisele, kus sa saad oma kingakesed jalast ära võtta, ja minna pehmete vaipadega ruumisüdamikku (nn silmaiirisele) lebasklema, olles ümbritsetud värvilise ja kerget sürreaalse mastaapse videokeskkonna poolt. Ideena tore, ja youtube videoklipid MoMA kodulehel näitavad seda ka väga mõjusa totaalse keskkonnana/skulptuurina, kuid päris elus oli ruum pidevalt nii ülerahvastatud, et polnud üldse ohtugi, et sind mingi (tehno)meditatiivsus tabada võiks.

hoov

* PS1 – 1971 eraalgatusena loodud non-profit näitusepaik, 2000 MoMA ülevõetud ja nn kaasaegse kunsti filiaaliks muudetud osa (meilt kollektsioon, teilt eksperimentaalsed kaasaegse kunsti näitused). Vana maja, pikad koridorid, toad täis ühiskonnakriitilist kunsti. Üldiselt jättis valik külmaks, aga jällegi kaks tööd kogu väljapanekust:

Yael Bartana video „Trembling Time“, mis erines tema ülejäänud sotskriitilistest videonäitusest märgatavalt oma poeetilisuse tõttu.

Video oli ülevalt võetud öine kiirteevaade, kus katkematus autovoolus tekib tasapisi error – autod aeglustavad eri hetkedel oma sõitu kuni täieliku peatumiseni, nendest väljuvad inimesed (kogu pilt on selleks hetkeks liikunud täielikku aegluupi) ja – nagu arvata võibki – asutavad mõne hetke pärast autosse tagasi ning taspisi väljub kogu pilt mitmekordsest aeglustusest ning lõputu rivi jätkab oma teed.

Iseenesest ei ole sellises juhtub-ei juhtugi-midagi ikka nagu juhtus-süžees midagi rabavalt uut (meenub näiteks nt Ene-Liis Semperi video praokil uksega). Kuid nendel hetkedel on oma võlu just seetõttu, kui suuta end tagasi hoida ja mitte püüda hakata tõlgendama toimunu tähendust (kindlasti on raske vastu panna ratsionaaliseerivale ja kõike ära seletada püüdvale tungile), saab vabalt nautida nende tähendusrikast mõttetust. Mitte midagi (tähelepanuväärset) ei juhtnud, olgem ausad, ja selles peitubki asja võlu.

Kui mitte hakata seda Bartana videot tõlgendama (tema teise videosid vaadates peaks tõlgendus ilmselt sisaldama midagi näiteks tehnitsistlikuks muutunud ühiskonna kriitikast), jääb kummitama tunne, et sa oled just osa saanud väikesest, casualist äratrippimishetkest. Selliste hetkede tähistamiseks võiks kasutada ka sõna „drive“, tähenduses, et sa lased end mingil meeleolul kanda; eesti keelede raske head vastet leida – kulgemine, kandumine mingi meeleolu harjal. Ka „trippimine“, mis on intensiivsem ja seostub ära kerimise ja ära kammimisega...Ühesõnaga, Bartana oli jäädvustanud väikese koguse maagilist realismi, mis on kättesaadav tasuta meelelahutus igaühele, kui vaid osata potensiaalseid momente ära tunda ning nendega kaasa driveida.

Vt ka meeleharjutused, new age, meelelahutuslik tarbimine, Alice imedemaal

***
Teine ere hetk PS1 väljapanekust oli Olafur Eliassoni kohaspetsiifiline installastioon. Astudes ruumi (ja teades, et seal peaks midagi olema), ei torka samas esimesel hetkel silma mitte midagi. Sa ei lase end aga nii kergelt teelt eksitada ega puhka enne, kui oled sealt mingi sekkumise leidnud. Seekord vaatas see vastu laest – hiiglaslik, kogu saali kattev ümmargune peegel, mis tiirles aeglaselt. Ruum, milles midagi ei olnud, muutus läbi oma peegelduse äkki tähendusrikkaks. Berliinis Künstlerhaus Bethanienis (kus Eliasson oli suvel-sügisel residentuuris) nähtud peegelpoom võiks kuuluda samasse sarja – ruumi paigutatakse pind, mis lõikab sellest tüki välja. Või peegeldab selle iseendasse tagasi. Jõuab kohale teadmine, et peeglitagust maailma ei olegi olemas, on ainult igavene kohalolu, olemasoleva maailma peegeldus, kuid juba sedagi on raske taluda...

Nii poomi kui peegelketta ees on abitus seisus eelkõige vaataja – pahaaimamatult ruumi sisenenud, saab temast ekspositsioonipinnal ainuke liikuv kujund, ainuke tähendusrikas osa. Sul ei olegi seal midagi peale iseenda peegelduse vaadata ning you can run but you can`t hide peegelpoom/ketas jälitab sind kõigisse ruumi nurkadesse välja. Ning samas on mõlemad Eliassioni tööd esteetiliselt nii puhtad ja viimistletud, et esialgse teolt-tabatud tunde asemele hiilib vaikselt edevus. Sa hakkad end ise ruumis liikudes silmanurgast peeglist piidlema; vaatad, kuidas peegel lõikab sinust välja täiuslikke tükke (fragmenteerunult on kõik ju nii eriline, nii tähendusrikas!). Nii et long live the peeglifaas!

PS1-s (tükk ümarat äärt ülal märgib peeglit)

leia pildilt peegelpoom. Avamine Künstlerhaus Bethanienis, sept 08

* New Museum, mille koduleht postuleerib missioonina NEW ART NEW IDEAS (eivõiolla!) on üks värskemaid lisandusi NY institutsioonideritta, just hoone mõttes siis. Detsembris 2007 avatud uus hoone jätkas institutsiooni 30 aasta pikkust tegutsemist uue hooga (ja mõjudes viljastavalt ka lähinaabruse galeriikontsentratsioonile). Näitusevalik tundus vaatamata kogu tavalisele jutule "muuseum kui inkubaaotr/laboratoorium/uurimiskeskus jnejne" väga turvaline - üks koostööprojekt mitmete institutsioonide vahel stiilis "tunne oma naabruskonda, kuhu end ehitad", E Peyton (okei, kõik saime juba tema põhilisest naljast aru, maalida kuulsusi casualilt nagu ka oma ilusaid androgüünseid sõpru) jne. Mis aga jäi maja puhul silma, olid hoopis selle omandatud osised - nimelt oli absoluutselt igal näitusepinnal, aga ka trepil, liftil, korruse, kohvikul ja isegi muuseumipoel juures kiri, kellele need kuuluvad. Mitte umbmäärane tänutahvel, kes on panustanud raha maja rajamisse, vaid konkreetselt kellele mis kuulub. Põrgates nende siltidega pidevalt kokku, tekkis sellest palju intrigeerivam rida kui kõik püüdlikult "sotsiaalsed" teosed, mida valges kuubikus muidu esitati. Ühelt poolt on see muidugi päris agressiivne bränding (tegemist on ikkagi USAga, kus kunstimaailm tänu eratoetustele elabki ja sellised sildid ilmselt mingi erand ei ole), kuid samas mõjus see päris hea statementinda. Milleks püüdagi kamuflaažida antud turumajanduslikke suhteid ja peita neid "muuseumi sõprade klubi" vms kergelt-end-häbeneva sildi taha! Rohkem muuseumit kõigile!

* Guggenheimi muuseum tekitas elamuse just oma arhitektuuri poolest, käesolevad väljapanekud jätsid suht külmaks. Aga arhitektuur on muljetavaldav - orgaaniline, külastajat arvestav, inimmõõduline. Eriti nauditavad on väikesed, praktilised detailid, mis on kõik juba ettemõeldes sisseehitatud a la garderoobis, tualettides jne. Just teeninudsruumides avaldub modernistliku arhitektuuri kogu võlu - kõigele on võrdselt tähelepanu pööratud, kõik detailid on peensusteni läbimõledud.

Guggenheim piilub vaikselt majade vahelt

ajutine tähistaevas Guggenheimi kohal

* Point B - viimase kunstiga seotud kohana külastasime Karin Laansood tema uuel töökohal, residentuuriprogrammis nimega Point B, asukohaga Williamsburgis. Point Bsse kuulub kaheksa eri suurusega stuudiot, ümberehitatuna vanast laohoonest. Visiteerivad nii kunstnikud kui kuraatorid, valitakse välja saabunud taotluste põhjal. Eeldatakse, et (mid-career) kandidaadil endal on juba olemas mingi ettekujutus, mida ta oma New Yorgis veedetud ajaga soovib saavutada ning Point B poolt püütakse talle siis pakkuda võimalikult palju kontaktiloomissituatsioone. Lisaks korraldatakse avatud stuudioid ja näituseid. Praegu haub Point B laienemisplaane.

Pildid Karinilt:

Järgmine peatus - Miami Beach!!

maarin

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

USA näitusepäevik, vol1 - eelpeatus Moderna Museetis

Miami taevas

Olles suutnud ka endale krabada mõned piletid Estraveli muinasjutulisest USA-sooduskampaaniast, ei jäänudki muud üle kui ülejäänud 5500 eestlase kombel jalad selga võtta ning kolmeks nädalaks evakueeruda. Üsna plaaniväliselt jäi aga meie teele ette suurtes kogustes kunsti, ja oleks lihtsalt patt kogu see silmailu teini toomata jätta! Edasipidi siis neli osa (et oleks lihtsam lugeda): eelpeatus Moderna Museetis ---> NY ---> Miami ---> New Orleans! Here we go!



Moderna Museet, mis kindlasti vääriks eraldi reisi, väärib siinkohal eraldi postitust peamiselt kahe töö tõttu, millest esimene kõneall kuulub Alexander Calderile.
Enne kui edasi loete, vaadake linki (kuna pildistada seal ei tohtinud):
http://www.modernamuseet.se/emuseum/code/emuseum.asp?style=Browse&currentrecord=13&page=search&profile=objects&searchdesc=calder...&newvalues=1&newstyle=single&newcurrentrecord=16

Niisiis, modernistliku esteetika parimas vaimus tehtud geomeetrilise kompositsiooni osad liikusid pidevalt ettemääratud trajektooril ning see insenertehniline täius oli surutud korrektselt raami, tekitades igavesti iseendas liikuva pildi. Okei, on täiesti arusaadav, mis see töö kunstiajalukku kuulub (elluärganud kujundid, mis defineerivad kompositsiooni pidevalt ümber, luues nõnda tuhandeid pilte üheainsa asemel, OMG).
Aga, mis andis antud teosele vunki juurde aastal 2008, oli hoolikalt konstrueeritud masinavärgi kohtumine proosaliste välismõjudega – vedrud, hoovad, mutrid jms. olid roostetanud ning teos tekitas näitusesaalis oma toimimisega pidevalt võimsat helikunsti . Sügav drone, rütmiline krigin jms lisandused muutsid töö koos selles liikuvate puhtavärviliste geomeetriliste kujunditega üsna hüpnotiseerivaks. Loodusmõjude koostoimel oli tekkinud täiesti uus teos ning Calder liitunud hopsti kõige tänapäevasemate kunstisuundadega!
On üsna huvitav, et selline täiendusega või nö kahest osast koosnev teos on saanud tekkida kunstimuuseumi kontekstis. Museaalsed põhimõtted teoste säilitamise kohta võimalikult algsel kujul on kindlasti andnud endast kõik, et Calderi kujundite liikumine suhtleks vaatajaga samamoodi alates selle loomisest 1934-igavesti. Nii et rangelt võttes on tegemist VEAGA (oi kuidas helikunstnikud seda sõna armastavad!), erroriga süsteemis, konserveerimisalase läbikukkumisega. Õnnelik õnnetus, mismuud.

Muide, väga ägedad ja jõulised on ka Calderi "Neli elementi" (1966) muuseumi ees. Olles harjunud Calderit seostama põhiliselt õrnade tuules heljuvate nö tasakaaluharjutustega, mõjuvad ülielusuurused rauast värvilised kolakad üsna üllatavalt ja ülekaaluliselt oma keskkonna suhtes. Tegemist oleks nagu hiiglaslike veidrate instrumentidega (pakuks näiteks ilmaennustamist), mis loob MM-st mulje kui kummalisest laborist...St lahe on see, et need ei meenuta sulle kohe Kunsti (erinevalt nt Niki de Saint Phalle skulptuuridest sealsamas kõrval, mis kohe tunduvad nii ebapraktilised, et järelikult peab tegemist olema kunstiga).

***

Teine vanameister, kes Modernas üllatas, oli härra Duchamp. Kuigi ma ei ole end kunagi otseselt tema fänniks pidanud, ühegi communityga ei Orkutis ega Facebookis liitunud, tuleb tahes tahtmata talle ikkagi au anda – on uskumatu, kui paljude nähtuste käsitlemise puhul kerkib ajaloopimedusest ikkagi esile tema kuju, kes oma kavala pilguga vaatab alla kõigile lapsukestele, kelle ta sünnitanud on, enamuse neist planeerimatult.

Ühesõnaga, Duchamp oli loodunud teose („Rotoreflier“, 1935), mis nägi välja nagu ehtne tööriist visual disc jockey jaoks. Seinale paigutatud „mängijas“ võis vahetada erinevaid „plaate“ - erinevaid optilisi mustreid, mis käivitamisel hakkasid hüpnotiseerivalt keerlema. Silme ette kerkis kohe dekadentlik ja psühhedeelne tantsupidu (vt ka nt Hukkunud alpinisti hotell), kus rahvast hullutavad droogide, youtube, tantsutüdrukute jms asemel härra Duchampi väljamõeldud optilised mustrid selles visuaalses plaadimängijas! Wow!

http://www.modernamuseet.se/emuseum/code/emuseum.asp?style=Browse&currentrecord=25&page=search&profile=objects&searchdesc=duchamp..................&newvalues=1&newstyle=single&newcurrentrecord=35

Järgmine peatus - New York!
Maarin

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Tartu kunstnike aastanäitus

Katkend näituse žürii arutelult:
link (3:16)

Tartu Kunstimajas avatakse neljapäeval 18. detsemril kell 17.00 Tartu kunstnike aastanäitus.
2008. aasta Tartu kunsti aastanäitus kulgeb jõulukuule kohaselt pühalikus meeleolus. Altarimaalis võistlevad Rauno Thomas Moss ja Enn Tegova, esimesel rõhk sisul, teisel vormil. Vastne Vabbe preemia laureaat Jüri Kask üritab kätt ikooni maalis ja Nadežda Tšernobai (sõna otses mõttes) kehastub ingliks, et peatset sündi kuulutada. Rikkaliku peolaua, mis õõvastava irooniaga paljastab meie pühade söömaorgia tegelikku palet on katnud Ahti Seppet.

Irina Krivonogova "Juubel"

Ahti Seppet "Peenelt kohitsetud paradiis II"

Näituse põhiosa dominant on sürreaalsel vormi tunnetusel, mis avaldub väga erineval viisil nii kompositsioonides kui figuuris. Sealjuures tekib tugev vastuolu maaliliste abstraktsioonide: nt. Sütevaka, Kaire Nurk või Helle Vahersalu, sümbolistlike portreede: Peeter Krossman, Priit Pajos, Per William Peterson ja jõhkrate kehakunstini minevate võikuste vahel: ennekõike Ahti Seppet ja Ülikooli maalikunstiosakonna intermediaalsele suutlikusele uue mõõtme andev Nadežda Tšernobai. Kõike seda saadavad vormiklassikud Kasemaa seenior ja juunior, Enn Tegova ning klassikalise vormiga Andrus Peegel, Eero Ijavoinen jt.

Esimese korruse väikeses saalis mis koondab eneses vanamesitreid nagu Lembit Saarts, Endel Taniloo, Juhan Paberit ja ka vähem tuntud autorite pigem traditsionalistliku vormikäsitlusega töid, tekib paradoksaalne ajakapsli efekt. Tartu kunst aastal 2008 on justkui segu II maailmasõja eelsest maalilisest maastikust, väliseestilikust siseringi enesereflektsioonist, 60-ndate sula kubistliku modernismi taasavastamisest ja määratlematu olemusega asjaarmastuslikkusest.

Ehk võib rõõmuga tõdeda, et Tartu kunsti põhiprobleemiks on endiselt kunst, poliitilistel küsimustel, sotsiaalsetel probleemidel, majanduskriisil ning teistel populistlikel teemadel meie hoovile asja ei ole.

Näitus jääb avatuks 11. jaanuarini.

Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud kolmapäevast esmaspäevani, kell 12.00-18.00.
Näitusi Tartu Kunstimajas toetavad Eesti Kultuurkapital, Kultuuriminisiteerium ja Tartu Linnavalitsus.

Teksti koostas Indrek Grigor

Siiri Kukk "Miina ja Fiona"

Endel Taniloo "Metsavaim"

Rühm Duul "Golem"

Kristina Viin "LOVE"

Peeter Krosmann "Teab"

Kristina Kivirand "Mälestused lapsepõlvest"

Priit Pajos "Külvaja"

Art Security "Tükike puud"

Jass Kaselaan "Miki Hiir"

Nadežda Tšernobai "Nimetu"

Ahti Seppet "Peenelt kohitsetud paradiis II"

Irina Krivonogova "Täiskuu neljapäev"

Andrus Kasemaa "Taust on roll"

Eero Ijavoinen "Möbleeritud tuba"

Markus Kasemaa "Südameta mees"

VÄIKE SAAL

notsu ja kutsa

ehk

Endel Taniloo "Metsa loom" ja

Märt Rannast "Hiidlase koer"

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back