"Horror mirror"
Mihkel Kleis & Margus Tamm
Y-galerii, 1-18 okt. 2008
avamine o1. 10. kl 18
Näitusel on eksponeeritud 11 Mihkel Kleisi õudusmaali ja Margus Tamme ruumiinstallatsioon "Welcome to my Nightmare".
---------------------------------------------------
Mihkel Kleisi maalid on valminud käesoleval aastal. Enamus inspiratsiooni on saadud õudusfilmidest, siit ka näituse pealkiri. Tüüpilised motiivid, verised luukered kesköisel surnuaial, sõda ja sarimõrvarid jne., on oma äranägemise järgi moonutatud, mõnele on lisandunud isiklik mõõde, mõned on muutunud süngeteks karikatuurideks.
Mõned konkreetsed allikad: filmidest "The crimson cult", "Bird with a crystal plumage", "Captain Kronos vampire hunter", "Deranged", "The birds". Muusikast - Repulsion, Megadeth, Naked City...
---------------------------------------------------
Welcome to my nightmare /
pühendatud tarbekunstimuuseumi öövalvuritele
1 Alguses lõi J taeva ja maa.
2 Maa oli tühi ja paljas ja pimedusoli sügavuse peal ja J hõljus vete kohal.
3 Ja J ütles:"Saagu valgus!" Ja valgus sai.
4 Ja J nägi, et valgus oli hea,ja J lahutas valguse pimedusest.
5 Ja J nimetas valguse päevaksja pimeduse ta nimetas ööks.
-----------------------
Arhitekt: Argo Peever, muusika: Mihkel Kleis, tänud: Verner Puhm,
Indrek Grigor
reede, september 26, 2008
Horror Mirror
neljapäev, september 25, 2008
Non Grata performance`i tuur USA läänerannikul & Lõuna-Koreas
Non Grata Performance Group esines läbi augusti ja septembri USA lääneranniku eri linnades. Anonymous Boh ja Devil Girl Funky Chicken, Little Tom, Mermaid, Horse Cow Collective, Saskia ja Iqtest vastavalt eri linnadele. Ja vahepeal 2 nädalat Lõuna-Korea pealinnas Seoulis.
Tuuri alguseks avati NG näitus Leo Kesting Gallerys Manhattanil New Yorgis performance' ga "Freezing Fire", seejarel Burning Man Festivalil Black Rock City' s teemal American Dream, Seoulis Louna-Koreas KEAF 2008 - Korea Experimenal Art Festival (koosseisus Anonymous Boh and Devil Girl Funky Chicken) ja siis tagasi läänerannikul. Tuur lõppeb performance' ga New Yorgis Leo Kesting Gallery' s 27. septembril 2008. Lisatud pildid performancitest Sacramentos, Seoulis, Davises, Manchesteris, New Yorgis.
Ja artikkel ajakirjast MIDTOWN:
/.../
This, ladies and gentleman is the opportunity I've long been waiting for: the chance to write a plug for a real live performance work. Better still, the work is international and mounted by the Estonian art collective Non Grata. Now, before anyone gets crazy and jumps to the typical conclusions that arise when someone says "performance art," stop and think a moment.
Performance work is now part of the global norm with groups like Non Grata forming their own academies over the past forty or so years to educate young artists and give them a proving ground to explore non-traditional means of expression. To simply dismiss this sort of work as strange is too easy. Non Grata has a an impressive CV, having traveled the world with their
work, making stops at places like Coopers Union in New York, the School of Fine Art, Boston, and the Sorbonne in Paris. A collective of 40 artists hailing from Estonia, Quebec, Finland, Canada, Latvia, and the USA. In recent months the group has added local art godfather Steve Vanoni to its ranks, the result of which has brought Non here to Sacramento. Non Grata focuses
itself around a notion of "anonymity," eschewing contemporary art culture and mass media. For them the work is about actions i.e. performance and the connections that are created amongst individuals via the performance. Those who venture out to one of the group's three regional shows in the month of September will be confronted by challenging and possibly confusing
work, and that's OK. Comforting work is easy to find, something that might make youthink is another story.
Saatis Al Paldrok
LAHE TRENN
Elnara Taidre kirjutas saateteksti järgmistele Vindi õpilastele:
Mauri Grossi ja Käärt Aru maalinäitus Jõhvi kontserdimajas alates 13. septembrist
Näituse osalejad ei ole kumbki hariduselt maalijad: Mauri Gross lõpetas 1997. a. Eesti Kunstiakadeemia stsenograafia (teatridekoratsiooni maali) erialal, Käärt Aru on Tallinna Pedagoogikaülikooli kunstipedagoogika ala 2000. a. vilistlane. Gross on tükk aega teinud erialaseid projekte, Aru töötab graafilise disainerina; ühendab neid kahte autorit maali-ihalus ja selle tungi samaaegne paljastamine.
Huvitaval kombel ka tänapäeval tõmbab maal ligi muudel kunstialadel – performance’ist kujundusgraafikani – läbilöönud tegelasi. Maal kui kaunite kunstide hierarhia tipus olev kunstiliik on kultuuriloos saanud kunsti kvintessentsi staatuse, mida ei ole suutnud lõplikult ümber lükata mitte ükski paradigmamuutus. Maal on justkui rakenduslikust koormast vaba arhetüüpne “puhas kunst”, mis elas üle XX s. lõpukümnenditel esilekerkinud küsimuse iseenda surma kohta ning on praegu uuesti tagasi ja aktuaalne. Grossi ja Aru “maalilaagrid” ja (kunagi kunstirevolutsiooni põhjustanud ning praegu lihtsalt vanas heas) vabaõhumaalis käeharjutamine on suunatud kaasaegses (maali)kunstis üsna nivelleeritud manuaalsete oskuste ja omaduste elustamisele.
Samas maaliga käitutakse siin üsna omavoliliselt ja terve (enese)irooniaga. Lausa programmiliselt ettevõetud maalimisoskuste täiendamist käsitletakse instrumentaalses võtmes – Grossi ja Aru jaoks on see harjutus, tehnika lihvimine, trenn, millel pole romantilise eneseväljenduse ideega mingit pistmist. Esitades endale tehnilisi nõuded, neid kohe ka nihestatakse: maal võib jääda rõhutatult visandlikuks, sest viimistletusest on olulisem idee edasiandmine. Osa Grossi töödest ongi teostatud professionaalses etüüdilikus võtmes: detailid silumata ja taust väljamaalimata, lõuend osaliselt katmata. Tähtis on eseme olemuse, kujundi tabamine, ideaalselt läbitöötatud kujutis ei lisaks siin midagi.
Teist osa Grossi töödest eristab peaaegu maniakaalne perfektsionism. Tema hüperrealistliku efektiga töödes on metafüüsilist hõngu: igapäevased objektid – seep, uisud, röster, särk, käekott, pall – ilmuvad igavikuliste ja väljapuhastatutena, olles justkui mitte kujutis, vaid asja märk, peaaegu asi ise. Väike õunamaal tuletab meelde René Magritte’i sürrealistlikke õunamänge. Grossi tööde atmosfäär meenutab Olav Marani panteistliku üldistusvõimega maalitud vaikelusid, samas tema kompositsioonid ei ole eneseküllased universumid nagu Maranil, vaid viitavad jätkuvalt maailmale väljaspool lõuendi aeg-ruumi. Näiliselt lõpetatud töödesse on programmeeritud teadlikke vigu ja nihkeid – enamikel objektidel puudub vari, “realistlikud” pildid löövad lahku reaalsusest. Rõhutades iseenda tinglikkust, tühistavad Grossi tööd maali kui maagilise “illusioonikunsti” ja looduse ideaalse kopeerija idee.
Aru natuurist maalitud väiksemate maalide kõrval on mastaapsemad kompositsioonid “Turist”, “Sportlase kojutulek” ja “Tšempioni kojutulek”, millest kumab huumorit ja eepilisust. Nööril rippuvad spordirõivad ja ikooniline karu – Moskva olümpia vapiloom – rätiku peal mõjuvad nostalgiliselt, helge maastik taustal võiks olla tsitaadiks sotsrealistlikust maalist. Samas ei ole need tööd pseudooptimistlikud, vaid võluvalt naivistlikud. “Treeningmaalide” kontseptsioon olevat omakorda inspireerinud Arut treeningu- ja sporditeemaliste kompositsioonide tegemiseks. Siiski teatud maalikvaliteedi taotlus ei tähenda akademistliku realismi viljelemist, vaid väljendusvahendi selgeksõppimist tasemel, kus sellega saab midagi veenvalt ja nauditavalt öelda.
Paralleeliks näituse komplektile võiks välja tuua Meiu Münti 2000-2005 a. maale rõivaesemetest, kus asjad saavad hinge, isiksuse ja iseloomu ning jutustavad oma lugusid. Kontseptuaalselt kitšikaid kuldraame kasutab ka Laurentsius, rõhutades irooniliselt maali väärtust paraadraamistuse kaudu. Grossi ja Aru puhul pakub huvi just absurdne väärtuste kombinatsioon ja suhtumine maalikunsti, tulemuseks põnevate tähendusnihete ja mõnusate kiiksudega “pühapäevamaalid”.
esmaspäev, september 22, 2008
20. sajandi kunstiajaloo põhiprobleeme. Sissejuhatus
Indrek Grigor (37:01)
Jaan Toomik "Sünnipäev I" 2003
Eha Komissarov
Jevgeni Zolotko "Uus kosmonautika" 2008
Mida see tähistaja tähistab?...
... vot seda õuna.
Intervjuu Kristina Normani ja Marco Laimrega
Marco: Kõigepealt tahaks õnnitleda Artishoki rahvast! Nüüd, pea kolm nädalat pärast esimest pressiteadet, olete esimene ajakirjandusväljaanne kes huvitub eesti kaasaegse kunsti tippüritusest – esinemisest Veneetsia Biennaalil. Ei Postimees, Epl, ETV, Ekspress või Sirp pole tundnud absoluutselt huvi selle vastu, et mis toimub-mis teoksil (mõelda, et tegemist on ka rahalises mõttes kunsti valdkonnas märkimisväärse investeeringuga!)
1. Kuidas see projekt alguse sai – kas Kristina Norman kutsus Marco Laimret kureerida oma projekti või Marko Laimre arvas, et Kristina Norman oleks võimeline konkureerima Eesti paviljoni konkursil?
Marco: Esmane ettepanek tuli minu poolt. Sõitsin tegelikult selleks spetsiaalselt Berliini Biennaali avamisele (Kristinka esines sel üritusel ja oli ka esimest korda elus üldse Berliinis), lootuses, et teatavas “festivalimeeleolus” on mul teda hõlpsam veenda (kodueestis rippus sel perioodil Kristinka kas telefoni või kaamera küljes, tehes täispikka dokumentaalfilmi Vabadussõja samba autoritest, teeb siiani. Ühesõnaga: vaba hetke tal polnudki.) Teisalt olen Kristinka magistritöö juhendaja (teemaks Aljoša ja kogukonna konstrueerimine, kui pinnapealselt väljenduda) ning me oleme antud kunstiprojekti küsimustes konsulteerinud pea viimased poolteist aastat.
Kristina: kui Marco poleks minu poole sellise ettepanekuga pöördunud, poleks mina selle peale tulnudki, et Veneetsiasse kandideerida. Mitte, et ma ei oleks uskunud enda võimetesse, vaid lihtsalt – sellist mõtet poleks minu pähe tulnud.
2. Lollakas küsimus – kas võit tuli suure üllatusena? Mida arvasite oma šanssidest võita konkurss, võtsite seda väga tõsiselt või pigem jõuproovina? Kas Kristina on kandideerinud Veneetsiasse ka eelmistel aastatel?
Marco: Ei oskagi ütelda nii täpselt, kuna ma esitasin paralleelselt ka teise projekti (Johnson & Johnson “Paldiski Projekt”), siis pakkus pinget pigem eksperiment, et kas sedasorti kunstipraktikad (nii Kristinka kui Johnsonite projektid on mingis instrumentaalses plaanis küllalt sarnased), nn. kunst, mis ei tegele lõbusa naljaviskamise, omaenese maksas tsurkimise või padumüstilise valge keskealise isase kompleksidega – ühesõnaga: mingi 20. sajandi joga , et kas sellistel suhestuvast esteetikat ja poliitiliselt mittekorrektset positsiooni evivatel teostel on juba võimalust või veel mitte. Ok, ei olnud erilist üllatust, tean ja tunnen Eesti kaasaegset kunstimaastikku selleks piisavalt hästi. Minu teada ei ole Kristinka ennemalt kandideerinud ja jah, me võtame asju väga tõsiselt (kunagi 1999 aasta konkursi aegu katsusime koos Andrus Kõresaarega ära arvata konkureerivate projektide sisu ja mõtlesime kontseptuaalselt esitada 14 libaprojekti, mis oleks lähtunud oletatavatest. Valmis vist jõudsime sodida kas kuus või neli, ei mäletagi hetkel. Vaat see oli huumor.)
Kristina: mina polnud varem kandideerinud, aga kui Marco nüüd selle jutuga minu juurde tuli, mõtlesin, et võiks ju projekti teha küll. Alates eelmise aasta augustist olen käsi-jalgupidi Võidusamba doki tegemisega seotud, aga pronkssõduri teema pole minu jaoks ennast “Monoliidiga” ammendanud. “Monoliit” sai valmis eelmise aasta juulis, olukord on sellest ajast palju edasi arenenud, uued protsessid on nähtavale tulnud: Pronksmees on surnud. Elagu pronksmees!
Mis puudutab konkursi võitmist, siis pole selles midagi tõsist, vastupidi – väga lõbus on!
3. Kas mulle tundus õigesti – projekti aluseks on Kristina video “Monoliit” (2007), mida sai eelmisel aastal nautida Noorte Kunstnike Biennaali ekspositsioonis? KKEK-i pressiteates tsiteeritud “Igavese mälu” kontseptsioonikatkend osutas samadele võtmeküsimustele kui ka “Monoliit” – mälupoliitilised protsessid, nõukogude sümboolika, Pronkssõdur ja Pronksöö. Mismoodi on plaanis seda ekspositsiooniks arendada, millised uued teosed tulevad Veneetsiasse, kas kasutatakse ainult video meediumit?
Marco: Ei, monoliit ei olegi ekspositsioonis. Tegelikult on ka kogu väljapaneku kontseptsioon mõnevõrra erinev “Monoliidi” niiütelda transtsendentaalsest ideoloogilisest neutraalsusest. No mis seal näitusesaalides (Veneetsias on tegemist pigem kvartiiraga) tänapäeval ikka näha on, puha installatsioonid, videod, fotod ja kontseptuaalsed lisandid. Jah, maalikunsti on seekord vähem mängus, see-eest on defineeriv kohalolu skulptuuri diskursusel. No pronksõdur ju lausa nõuab seda! Pealkirjast niipalju, et “Igavene mälu” on asja tööpealkiri, see läheb kindlasti muutmisele (mis siin nii igavest ikka on, mälu kuidas tahad!)
Kristina: kogu ekspositisoon eksisteerib hetkel ainult minu ja Marco peas ning paberil, ühtegi vana teost sinna ei tule.
4. Kristina, sa oled kõige noorem kunstnik, keda kunagi on valitud esindama Eestit Veneetsias, kas see tekitab stressi, paranoilist vastustunnet vms – või teed hoopis tööd, oled mures projekti pärast ja sul pole aega isiklikke probleemide pärast pabistada? Sa oled küll juba esinenud suurtel rahvusvahelistel näitustel (5. Berliini biennaal, “Friction and Conflict” Kalmari linnas), kuid need olid ikkagi grupiväljapanekud – seekord peaksid hakkama saama isikunäituse formaadiga, mis on tunduvalt mastaapsem ülesanne.
Kristina: muidugi ma muretsen kõikide oma projektide pärast. Ja oma isiklike probleemide pärast muretsen ka. Mis puudutab grupinäitustel osalemist või isikunäituste tegemist, siis ma ei oska küll ütelda, kas personaalnäituse tegemine on vastutusrikkam ja mastaapsem ülesanne, kui nt. ühe filmi tegemine (millega sind pärast kutsutakse grupinäitustel osalema). Nüüd mis puudutab konkreetselt Veneetsia biennaalil osalemist, siis mina kindlasti ei esinda kunstnike liiki, kellele sinna jõudmine elu eesmärgiks on. Mitte et poleks mul praegu selle üle hea meel, et minu projekt sinna valiti. Näen siin kunstnikuna suurepärast võimalust oma sõnumit laiemale publikule levitada.
5. Marco, kas see on teistsugune tunne (kohustused ja ülesanded kindlasti teistsugused) – tulla biennaalile seekord mitte kunstniku, vaid kuraatori rollis? Või seda on veel liiga vara küsida?
Marco: Oo, see on absoluutselt teine positsioon. Seda aga mitte selle pärast, et kuraatori või kunstniku objektistamisel oleks tänapäeval kuidagi erinevad poliittehnilised vahendid või oleksid nimetatud tehnikad kuidagi vähem tõhusad. Pigem on küsimus selles, et ma tegelesin 2001 aastal ikka hoopis teiste teemadega (99 – 04 pidasin olulisemaks psühhot ja MINA,
04 -st olen liikunud ikka hoopis sotsaiaalsemale ja poliitilisemale väljale tagasi (alates näitusest “Küsimused ja Vastused” Soolalaos)).
6. Pronkssõduriga seostuv probleemide võrgustik on Eesti ühiskonnas praegu kahtlemata väga oluline ja nõuab õigeaegset käsitlust ja analüüsi. Mulle tundub, et Kristina video võimaldas keskenduda valupunktile pääsedes seda vältimatult saatvast hüsteeriast, tõi väga nutikalt välja kogu olukorra absurdsuse ning oli mõnes mõttes vabastav ja teraapiline, potentsiaalis mõlema kogukonna jaoks. Samas on üsna võimalik, nagu seda aktuaalsete teemadega tegelevate projektidega ikka juhtub, et seda hakatakse süüdistama liigses poliitilises korrektsuses, teatava sotsiaalse tellimuse täitmises – kas te ei pelga seda?
Kristina: kas “sotsiaalne tellimus” on sõimusõna? Ma kaldun arvama, et pronkssõduriga seonduva probleemistiku puhul poleks “tellimusest” juttugi olnud, kui mõni kunstnik poleks tühja koha peale tekitanud vastavat diskursust, mille vajalikkusest alles pärast seda rääkima hakati. Pealegi, nn. sotsiaalset tellimust võib täita ka väga erinevalt – kas mõne huvigrupi ootuste kohaselt või siis oma positsioonile kindlaks jäädes.
Marco: Aga mis ei ole sotsiaalne tellimus? Või mis on liigne? Või milles ikkagi tavaliselt TEGELIKULT süüdistatakse? Kinnitan, et Kristinka Veneetsia projektis ei ole midagi “poliitiliselt korrektset” (Panen jutumärgid, kuna ei saa aru kas mõeldakse isamaa ja respublika liidu poliitikat või näiteks keskerakonna või reformierakonna oma. Kummagi parteiga me ühte saabast ei marsi ja laulukaare all sig heil! EI KARJU), otse vastupidi. Soovitaksin lihtsalt mõtelda, et nn. pronkssõduri case on tõenäoliselt viimase 15 aasta üks olulisemaid juhtumeid eesti ühiskonnas, ja et me Kristinkaga lihtsalt tegeleme oluliste asjadega ning ei urgitse ääremaal üksteisel tähendusrikkalt nina. Nii lihtne ongi. Soovitan sellega leppida. Samas võib vabalt liigse poliitkorrektsuse alla liigitada küsimuse säärase püstituse enda. Miks ikkagi on vaja küsida korrektsuse või ebakorrektsuse järele? Kas pole siin teatavat ideoloogilist iha ja eelarvamust? Ma muidugi ei eita, et sõjaväe paraadides ja laulukaare all kisendamises midagi teraapilist ei oleks. Ise küll eelistan vana head kanapee ja rocki meetodit.
Küsis Elnara Taidre
laupäev, september 20, 2008
Raamatuarvustus / Artishok soovitab
Uue Laine kataloogipakk. 4 brozhüüri – näitus, avamine, kriitka ja esseed. Eesti ja inglise keeles. Kilekotis. Põrandale laialilaotatuna katavad kataloogid 0.5 ruutmeetrit. Saadaval kõigis hästivarustatud kunstimuuseumides.
Kõigepealt põhilisest. Indrek Sirkeli kujundus on tipptase ja näitab, kuidas saab uustõsidust siduda kämp-tunnetusega. Saluut!
Teiseks pärliks on vanameister Jaan Klõsheiko. Tallinn on linnadzhungel ja Klõsheiko on jatkuvalt lõvi. Õppige, noored fototatikad!
Näituseosa on nagu näitus oli.
Kriitikaosa on kriitiline.
Rohkem huvi äratab jälle esseedekogu. Värske tekstikiht, ahjusoe.
Loeme diagonaalis:
Peeter Linnap on kirjutanud Eesti hümnile uued sõnad.
Johannes Saar, Anu Allas ja Eero Epner Heietavad.
Andreas Trossek esitab nullindate kunsti TOP 10ne.
Anders Härm ja Hanno Soans üritavad teda üle pakkuda ning esitavad TOP 20ne.
Janar Ala ja Aleksander Tsapovi summa on väiksem kui Janar Ala ja Aleksander Tsapov eraldi.
Esseekogu lõpetavad Hanno Soans ja Anders Härm, kes räägivad mitmel leheküljel sellest, kuidas neid absoluutselt ei huvita NonGrata.
Kokkuvõttes saab kataloog meilt maksimumpunktid. Läheb riiulisse ENEKEste kõrvale. Ja kui me poleks saanud tasuta 12 eksemplari, siis me oleksime need varastanud.
reede, september 19, 2008
SUURMEESTE ELULOOD IV / Subcommandante Marcos
Ja viimaseks suurmeeste seerias on:
Subcommandante Marcos ja tema zapatistid
Zapatistid
EZLN ehk Mehhiko Zapatistide Rahvuslik Vabastusarmee loodi erinevatel andmetel 1982 või 1983. On peamiselt Mehhikos tegutsev paramilitaarne separatistlik organisatsioon. Hoiab Mehhiko Chiapase osariigis enda kontrolli all ulatuslikke territooriume ning omab suurt toetust kohalike maia-indiaanlaste hulgas. Alustas 1994 relvastatud ülestõusu Mehhiko keskvalitsuse vastu. Hiljem on praktiliselt loobunud militaarsetest aktsioonidest.
First blood
80tel oli Mehhikos üldlevinud seisukoht, et selles riigis pole võimalik teostada sõjalist revolutsiooni. Seda seisukohta jagasid nii Mehhiko trotskistid kui maoistid ja muidugi ka kõik ülejäänud vähemäärmuslikud ja vähemvägivaldsed rühmitused. Võimulepääsemiseks otsiti seaduslikke teid. Sel ajal eraldus Mehhiko vasakpoolsete hulgast väike grupp ultraradikaale, kes suhtusid parlamentaarsel teel teostatava võimupöörde plaani põlgusega. Nende jaoks oli ainus aktsepteeritav võimuhaaramise viis relvastatud võitlus. Võim ja veri olid neile lahutamatud. Sellised seisukohad muutsid grupi paariateks kõigi ülejäänud Mehhiko poliitiliste liikumiste jaoks ning rühmitus otsustas tõmbuda eraldatusse, rajada endale baas Chiapase osariigi läbipääsmatutes dzhunglites. Järgnes hulk aastaid täielikku vaikust, mil tollest rühmitusest polnud enam midagi kuulda. Võis oletada, et nad on kas hukka saanud või täielikult mandunud ning see kinnitas üldist veendumust, et geriljavõitlejate aeg Mehhikos on lõplikult möödas.
1994, pärast seda kui Mehhiko valitsus oli alla kirjutanud NAFTA leppele, mis muuhulgas muutis väiketalunike olukorra senisest tunduvalt ebakindlamaks, katkes Mehhikos ligemale 15 aastat kestnud relvarahu. Kõigepealt saatis tundmatu, end zapatistideks nimetav liikumine Mehhiko valitsusele ametliku sõjakuulutuse. Seejärel alustasid zapatistid ülestõusu. Ülestõus kestis kokku umbes 2 nädalat, sajad inimesed said surma, mõned linnad käisid käest kätte, kuid ülekaalukad valitsusväed surusid pealinna poole marssimist alustanud mässulised kindlalt mägedesse tagasi.
Sellegipoolest oli relvastatud ülestõus – seda peeti, eksole, võimatuks, absurdseks - Mehhiko valitsusele täielik shokk, tekkis üleriikklik paanika. Kuna keegi polnud zapatistidest varem midagi kuulnud, kahtlustas ärahirmutatud valitsus kõike ja kõiki koostöös zapatistidega. Salapärastest zapatistidest sai top-uudis ning Mehhiko valitsuse vastane nr 1. Samas jäi ülestõusu mõte ikkagi arusaamatuks – see tundus olevat hästi planeeritud, see oli täiesti üllatav, kuid samal ajal täiesti lootusetu üritus. On arvatud, et zapatistid lootsid, et ülestõus levib kogu Mehhikos – zapatistide eeskujul tekkiski mitmel pool uusi paramilitaarseid valitsusvastaseid ühendusi, kuid nende sõjaline jõud jäi siiski üsna väikeseks.
Sõjalise avantüüri ning sellele järgnenud märksa edukama meediasõjaga saavutasid seni praktiliselt tundmatud zapatistid kultusliku maine, nende aktsiooni analüüsisid nii sõjanduseksperdid kui meediateoreetikud kogu maailmas. EZLNi sümboolika muutus popikooniks. Lisaks huvitas kõiki muidugi, kust ja kuidas oli selline võimas liikumine üldse ühtäkki tekkinud. Sellest ajast ilmuski meediasse uus nimi – Subcommandante Marcos
Subcommanante Marcos
Tuntumaid ja legendaarsemaid kaasaegseid geriljapealikke. Tuntud ka nime all Delegado Cero - Esindaja Null. EZLNi eestkõneleja. On neoliberaalse globaliseerumise vastane, esindades alter-globalistlikke vaateid. Teda on nimetatud „uueks Cheks“ ja „postmoderseks Cheks“. Marcos ise on korduvalt ümber lükanud väited, et ta on zapatistide juht, nimetades ennast üksnes esindajaks.
Kuna Marcos kõneleb hispaania keelt ilma maia aktsendita, on oletatud, et ta ei ole kohalikku indiaani päritolu, maia külades leviva legendi järgi on Marcos kahvatu nahaga mees, kes tuli nende juurde hulk aastaid tagasi. Paljud külaelanikud on Marcosega kokku puutunud, kiites Marcose askeetlikke eluviise, samas ei suuda keegi kirjeldada tema nägu, ega tea, kust Marcos pärineb, kirjeldades geriljapealikku pigem üleloomuliku olendina: „Ta sööb sedasama toitu mida meiegi sööme. Aga tema nägu pole võimalik näha, ta püsib alati varjus ega sarnane ühegi tavalise inimesega“ (Maia kükvanaem Marcosest ajakirjanikele). Teda on kohalike indiaanlaste poolt nimetatud ka Surnud Meheks.
Marcos ise on ühes intervjuus viidanud linnapäritolule ja akadeemilisele keskkonnale.
Aastatel 1992 kuni 2006 kirjutas Marcos üle kahesaja essee ning avaldas 21 raamatut (nende hulgas, muide ka mõned väga popularsedd lasteraamatud). Marcose kirjutised käsitlevad ühiskondlikke probleeme, kuid on enamasti poeetilised ja mõistukõnelised, tema kirjutamisstiili on iseloomustatud kui segu romantikast, irooniast ja sõnamängudest, viidatud on kai pidevalt tuntavale iseloomulikule kergele distantsile kirjeldatu suhtes, vaatamata poeetilisele keelele ja sotsiaalsele empaatilisusele puuduvad tekstides praktiliselt igasugused viited isiklikule elule ja autori intiimsemale mõttemaailmale.
Kui rääkida isiklikkusest, siis üheks Marcose iseloomulikuks tunnuseks on näokatte suuavast alailma väljatolknev piip. Ka räägitakse, et Subcommandante peab lemmikloomana vigast, tiibadeta kukke, keda ta nimetab Pingviiniks.
EZLNi varjatud aastad
Subcommandante suhe meediaga on mänguline, õrritav-peibutav. Kuigi tema maskistatud nägu ilmub tihti meedias, ei anna ta ennast kergelt kätte. Ta teab oma hinda ja seetõttu peavad ajakirjanikud, kes teda intervjueerida tahavad, üldjuhul tulema ise Chiapase mägedesse, osalema maiade kogukondlikus elus, võibolla mitu nädalat põllul töötama, enne kui Marcos nad vastu võtab.
Ühes pikemas intervjuus räägib Marcos, kuidas EZLN välja kujunes ja mis toimus varjus viibitud aastate jooksul.
Zapatistide tuumik pärines Mehhiko suurlinnadest ning neil puudusid elementaarsed oskused metsikus looduses ellujäämiseks. Pärast kuraazhikat dzhunglisse marssimist, avastasid nad peagi, et nad ei saa tegelikult hakkama, nad ei suutnud isegi toitu hankida ning hakkasid vaikselt surnuks nälgima. Neid päästsid kohalikud maia-indiaanlased. Zapatistidel kujunes indiaanlastega kõigepealt välja kaubavahetus: know-how toidu vastu. Know-how tähendas zapatistide puhul võitlusoskust. Maiad olid sellest huvitatud, sest olid hädas omavolitsevate röövlijõukude ja salakaubavedajatega. Marcos: „maiad olid suurepärased kütid, kui see puudutas jahipidamist, kuid lahingupidamisoskus neil puudus.“ Ühesõnaga, inimeste pihta maiad tulistada ei osanud ning seda oskust hakkasid neile õpetama zapatistid. Zapatistid saavutasid külaelanike usalduse ning asusid oma tegevust laiendama – näiteks hakkasid nad esimese hooga külades välja koolitama lapssõdureid. Tüüpiline geriljamõtlemine – kõik sõja hüvanguks. Kuid maiakogukondade mõju zapatistidele oli kaugelt suurem, kui zapatistid seda esialgu tajusid. Tasapisi loobusid zapatistid isetahtsi sõjaliste rünnakute planeerimisest, sest kartsid põhjendatult, et nende aktsioonid võiksid küladele häda kaela tuua. Kuid külade toetuseta poleks nad toime tulnud. Seega hakkasid nad kõiki oma plaane külakogukondadega kooskõlastama, lõpuks ei teinud nad midagi ilma kogukondliku heakskiiduta ning allutasid ennast vabatahtlikult aina enam kogukonna autoriteedile. Ka zapatistide prioriteedid muutusid – relvastatud võitluse idee taandus tahaplaanile, selle asemel hakkasid mässulised aina enam hindama kogukondlikkuse jõudu. Marcos: „meie rangelt vertikaalse käsuliiniga sõjaline organisatsioon kohandus indiaanikogukondade horisontaalse struktuuriga ja tekkis täiesti uuelaadne organisatsioon.“
Zapatistid läbisid evolutsiooni, mis viis nende algse traditsioonilise geriljapraktika täiesti uuele tasandile. Zapatistid kasvatasid oma sõjalist võimekust kuid see jäi allutatuks külanõukogudele, maia külakogukondades aga puudub autoritaarse juhtimise traditsioon, olulisi küsimusi otsustatakse üldkoosolekutel, kus kõigil kogukonnaliikmetel on võrdne positsioon, on küll olemas külavanema-institutsioon, kuid see ametikoht roteerub regulaarselt ja lühikeste ajavahemike järel. Marco nimetab maia külade juhtimissüsteemi osalusdemokraatiaks, kuid see on juba selline osalusdemokraatia. mis otsapidi läheneb pigem juba kropotkinlikule anarhismile. Seega põimis arenev zapatistlik organisatsioon endas ülimalt hierarhilist täidesaatvat võimu ning anarhistlikku seadusandlikku võimu.
Zapatistliku süsteemi võtsid omaks aina uued külad, moodustades Chiapases lõpuks riiklikest struktuuridest sõltumatu paralleelse haldussüsteemi.
Lisaks lõid zapatistid samal ajal globaalse netipõhise kommunikatsioonivõrgu. 1994 mässu puhkemise ajaks olid neil tugevad sidemed enam kui 900 vasakpoolse organisatsiooni ja aktivistidegrupiga.
Varjust välja tulemine
Zapatistide tegevust iseloomustavad pikad vaikuseperioodid, mida katkestavad ootamatud suuraktsioonid. Zapatiste on korduvalt poliitilise jõuna juba maha kantud, nende liidrit Marcost on korduvalt surnuks või riigist lahkunuks peetud.
Suurimat tähelepanu tekitanud sündmused on 1994 relvastatud mäss, 2000 marss pealinna ja 2005 Teise Kampaania.
Pärast 1994/1995 sündmusi loobusidki zapatistid pea täielikult sõjalisest tegevusest ning keskendusid eelkõige sotsiaalsete võrgustike loomisele. Seda nii reaalses elus kui ka virtuaalses ruumis. 10 aasta jooksul arendasid zapatistid kogu koduosariigis välja oma, paralleelse munitsipaalsüsteemi, mis hõlmab nii toitlustamist, arstiabi kui haridust. 2003 kuulutati süsteem lõplikult väljaehitatuks. See on keskvalitsusest sõltumatu struktuur ning seda haldavad väiksemad üksused, nn „Hea Valitsuse Huntad“ (Juntas de Buen Gobierno). Huntadesse kuulub grupp kogukonna esindajaid, kes on kohustatud loovutama oma positsiooni iga paari nädala järel järgmisele. Huntade lipukirjaks on mandar obedeciendo – valitse kui allud. Töötegemine toimub kollektivistlikel alustel, kogukonna liikmetele on kogukonna teenused tasuta, need, kes mingil põhjusel kogukonnast – s.t. zapatistide hulgast - välja heidetakse, peavad hakkama teenuste eest maksma. Vaatlejate kirjeldusel on kogukonnad väga vaesed ja neis levivad kõikvõimalkud haigused, samas ei panda seda üldiselt zapatistide süüks, sest Chiapas on lihtsalt olnud pikka aega Mehhiko vaeseim piirkond.
Mehhiko valitsus huntade tegevust ei takista ja tundub seda sotsiaalset eksperimenti pigem huviga jälgivat.
Mitmed vaatlejad nimetavad Mehhikos hetkel toimuvat maailma esimeseks postmodernistlikuks revolutsiooniks.
Teise Kampaania
2006 toimusid Mehhikos presidendivalimised. Vastukaaluks eelseisvatele valimistele, kuulutas Subcommandante Marcos 2005 välja Teise Kampaania ("La Otra Campaña"). Kampaania eesmärgiks polnud seada üles oma presidendikandidatuur, vaid tutvustada zapatistide vaateid, diskuteerida konstitutsioonimuudatuste vajalikkuse üle ning luua üleriigiline dissidentlik infrastruktuur. Ühtlasi võõrustasid zapatistid mitmesaja rahvusvahelise organisatsiooni vaatlejaid.
Selle tuuri puhul on reaalsed sündmused põimunud ohtrate legendidega, mis omistavad Kandidaat Nullile peaaegu et üleloomulikke võimeid. Teated Marcose lähenemisest tekitasid linnades rahvarahutusi, inimesed kogunesid tänavatele ja skandeerisid, et „nemad on Marcos“.
Zapatistlik ideoloogia
Marcos ise on öelnud, et tema ideoloogia on sündinud teoria ja praktika kokkupõrke tagajärjel.
Üldjoontes võib öelda et zapatistidel puudub ideoloogia traditsioonilises mõttes. Marcose zapatism on üsna raskestikategoriseeritav, seda on kirjeldatud marksistlikuna, kuid, kuna ta vastustab nii riiki kui eraettevõtteid kui narkoparuneid, nähes neis kõigis ühesuguseid repressiivseid struktuure, on tema õpetus pigem anarhistlik, kuid ka siin on vastürääkivusi - Marcos on korduvalt võtnud sõna matriarhaadi toetuseks ning rõhutab oma tegevuses kogukonna kontrollivat autoriteeti.
Marcose kõned on emotsionaalsed ja romantilised, täis võitlusvaimu õigluse nimel, ka on need intelligentse ja haritud inimese kõned, Subcommandante valdab ilmselgelt akadeemilist leksikat, kuid kriitikute sõnul ühtset loogiliselt artikuleeritud programmi need sõnavõtud ei moodusta. Kõige programmilisem osa tema seisukohtadest väljendub antiteesides – on üsna selge, mille vastu Marcos on – ta vastustab neoliberaalset globalismi, kuid see, mida ta pooldab, jääb suhteliselt ebamääraseks, eelkõige emotsionaalsel tasandil mõistetavaks.
Zapatistide nõudmisi saaks kriitikute sõnul kokku võtta tautoloogias: nad nõuavad õigust omada õigusi.
Seega võib Subcommandante Marcose vastuolulise poliit-retoorika põhjuseks pidada ka lihtsalt võimetust pakkuda välja konstruktiivset programmi või populistlikku ambitsiooni meeldida kõigile, ka vastandlikele gruppidele.
Enamik vaatlejad siiski rõhutavad, et zapatismil on oma terviklik ideoloogia, kuid see ei mahu tavapäraste kategooriate alla ega ole seega väljendatav parteiprogrammis või mõnes muus sarnases traditsioonilise formaadis.
Nagu märgib ajaloolane Antonio García de León: „Marcos ja zapatistid on viinud poliitilise diskursuse poeetilise diskursuse vormi, nad on algatanud poliitilises võitluses keele ja informatsiooni radikaalselt uuendusliku kasutamise.“
Niisiis, fakt on, et zapatistlik ideoloogia pakub kõigile midagi, ka neoliberaalidele. Sest Marcos on avalikult kuulutanud, et ta ei kavatse neoliberaalset valitsust kukutada. Ta tahab sellele oponeerida, seda küll, kuid mitte seda asendada.
Meediateoreetikud on avaldanud arvamust, et zapatismi püsimine sõltubki justnimelt sellest võimest vältida olemasolevaid kategooriaid, selge poliitilise programmi esitamine muudaks zapatistid üheks järjekordseks poliitiliseks organisatsiooniks ning nende maagia kaoks. Zapatistlik ideoloogi toimib vaid siis, kui see säilitab irratsionaalse, poeetilise tasandi.
Leegion
Marcose puhul on huvitav tema balansseerimine ühe konkreetse persooni ja kollektiivse pseudonüümi piiril. Kuigi ainuüksi tema kirjanduslik produktiivsus on kahtlustäratav – analüütikud on leidnud Marcose tekstidest näiteks perioodilisi stiilimuutusi – on üsna tõenäoline, et Marcose puhul on keskseks persooniks üks kindel isik, kellel on ka omad harjumused, isikuomadused, minevik ja eraelu. Nii näiteks avalikustas Marcos mõned aastad tagasi, et ta astus abiellu. Ka Subcommandante nimi, kuigi pseudonüüm, viitab keerulise tähistamisskeemi kaudu siiski Subcommandante varjatud identiteedile – nimi Marcos ei viita Subcommandante Marcosele vaid tolle surnud sõbrale, surnud mees omakorda, sõprussideme kaudu, viitab tagasi Subcommandantele kui konkreetsele inimesele.
Seega on Marcos üks kindel isik. Lihast ja luust Mehhiko kodanik, kes turvalisuse kaalutlustel varjab oma passiandmeid.
Samal ajal on Marcos ka metapersoon.
Ilma näota ja nimeta esinev Subcommandante tõmbab musta auguna enda poole erinevaid tähendusi. Ta on avatud tähistaja, valmis olema mida iganes soovitakse, et ta oleks. Näiteks on Marcos, kelle keha ega nägu pole avalikkus kunagi näinud, valitud Mehhiko aasta seksikaimaks meheks.
Marcose anonüümsus on ekshibitsionistlik, ta eksponeerib oma varjatust täiesti pealetükkivalt. Ta on fotograafide lemmik, ta käitub meedias enesekindla ja ülbe pop-staarina, ta elab nö avalikku elu - Marcos teavitas oa abielust loomulikult ka pressi. Ta on meediale kättesaadav ja samas täieti suletud.
See eristab Subcommandante Marcost tavapärastest staar-revolutsionääridest. Nii juhib analüütikute-aktivistide grupp autonome gruppe a.f.r.i.c.a oma artiklis „All or None“ tähelepanu sellele, kuidas tuhanded inimesed inimesed meeleavaldustel skandeerivad „Meie oleme Marcos!“. Selline loosung oleks olnud täiesti absurdne näiteks Che Guevara puhul. Eksataatiline rahvahulk ei saaks arvata, et nad on kõik Che, sest Che on üks inimene.
Samas saab Marcos ise vabalt esineda Che Guevarana. Kui Marcos imiteerib Ched, siis sellel hetkel ta ka on Che - sest võistlev, laenatud identiteeti välja tõrjuv „autentne identiteet“ tal puudub.
Marcos rõhutab oma kollektiivsust, näiteks ütleb ta: „Marcos on gei San Franciscos, must Lõuna-Aafrikas, asiaat Euroopas, anarhist Hispaanias, palestiinlane Iisraelis, juut Saksamaal, patsifist Bosnias, kommunist külma sõja järgsel ajastul (…jne. jne. loetelu jatkub samas vaimus)…Marcos on iga allasurutud vähemus, kes ütleb, „Aitab!“ ja hakkab vastu.“. Niisiis, Marcos manifesteerib, et ta on avatud persoon, kõik võivad saada osa tema ihust, tema võib võtta ükskõik kelle kuju.
Marcos on topeltmärk, mitte tühi tähistaja vaid avatud tähistaja. Pooleldi inimene, pooleldi puhas kommunikatsioon.
Kuhu edasi? Ikka edasi.
Kas Subcommandante Marcost on võimalik peatada?
Ei ole.
Mehhiko võimud tunduvad küllalt hästi mõistvat, missuguse ebatavalise vastasega neil Marcose näol tegemist on. Loomulikult poleks mingit kasu püüdlustest Marcost füüsiliselt hävitada. See oleks igal juhul kaotus – Marcos kas keelduks suremast, ilmutades ennast lõputult taastulevate Marcoste ja vale-Marcostena, või siis valiks ta märtripoosi. See oleks halvim, mis saaks Mehhiko valitsusele juhtuda - niigi kujutatakse Marcost gräffititel nimbusega ümber pea.
Nii käibki valitsuse ning zapatistide vahel põnev semiootiline mäng. Mehhiko võimude igati loogiliseks strateegiaks sellises olukorras on toppida täis see pelutav tähendusetühimik, tühistada Marcose ambivalentsus ja omnipotentsus. Haakida tähistatav tagasi Marcose külge.
Selleks püüavad nad paljastada Marcose „tegelikku“ persooni. Nii teatasid Mehhiko võimud, et nad on Marcose tegeliku isiku kindlaks teinud - tegemist on aastaid tagasi teadmata kadunuks jäänud filosoofia- ja kommunikatsiooniprofessor Rafael Sebastián Guillén Vicentega. Zapatistid ei jäänud võlgu. Vastuseks sellele valitsusepoolsele väljakutsele toimus hulk aktsioone, kus iga osaleja väitis, et tema ongi Marcos.
Marcos?
Kas Subcommandante Marcos saavutab võidu?
Ei.
Marcos on lubanud jätkata tegutsemist seni, kuni on „saavutanud oma eesmärgid“, pärast seda „Marcos kaob, sest teda pole siis enam vaja“. Üllas lubadus, kuid arvestades, et neid oma eesmärke pole zapatistid kunagi kuigi konkreetselt määratlenud – „õiglus“ ei ole kindlasti eesmärk, milleni oleks võimalik jõuda ja siis peatuda - puudub ka igasugune võimalus, et zapatistid kunagi oma eesmärgid saavutaksid.
Marcos näib sellest paradoksiga arvestavat, sest väidab teisal, et EZLNi eesmärgiks polegi haarata võim ega ka mitte hävitada võim, vaid tema eesmärgiks on osutada võimule vastupanu. Oluline on seega vastupanu kui protsess, sest fikseeritud lõpptulemuseni jõudmine on mõeldamatu.
Sestap püsivad zapatistid seni, kuni nad suudavad vältida reaalselt võimule pääsemist. Eelnevast lähtudes omandab nende käitumismuster ratsionaalse loogika - nad alustavad võitlusi, mis on määratud läbi kukkuma. Nad on võidukad kaotajad. Seda nii 1994 relvastatud ülestõusu puhul kui 2005/2006 presidendivalimistel. Subcommandante Marcos oleks võinud tegelikult presidendiks kandideerida, tal oleks isegi olnud võimalus (ükskõik kui groteskne ka poleks ettekujutus näomaskistatud presidendist), mitmed suured opositsiooniparteid tegid talle ettepaneku asuda nende esikandidaadiks. Kuid esinumber olemine ei saanudki olla Marcose jaoks olla absoluutselt vastuvõetav, ta tahtis enamat, tahtis olla number null, kes esindab Teist. Ükskõik, mis, aga mitte saada number üheks. Ning nii viis ta läbi Teise Kampaania, mis välistas tema valimise, välistas võidu, kuid oli seetõttu samal ajal edukam ning kindlasti palju tähendusrikkam, kui vaieldavatel asjaoludel tegelikult võitnud president Felipe CalderónI kampaania.
Subcommandante Marcos algatas Mehhikos postmodernse revolutsiooni ning mängib nii, et teda pole võimalik selles mängus võita ja ka tema ise ei saa selles mängus võita, sest võit on lõks, ummik, võit oleks kaotus. Selle mängu eesmärk on mängu jätkamine. Perpetual revolution. Limbo. Dead Man.
Interview with Subcomandante Marcos
Päris lõbus intervjuu. Pikk ja põhjalik, algab korralikult, juttu on zapatistide arenguloost, erinevatest organisatsioonidest, poliitilistest vaadetest, zapatistide ühiskondlikust nägemusest, esindusdemokraatiast ja osalusdemokraatiast. Siis tulevad küsimused soolisest võrdõiguslikkusest, naiste osaluse määrast, siis tuleb juttu abielust, siis vabaabielust ja intervjuu lõpus räägitaksegi ainult seksist. Kas kondoomid on partisanidele kättesaadavad? Kas võib pidada mitut partnerit? Mis juhtub kui teil seksivad sõdurid jäävad ülemale vahele? Kas teil armees on palju lesbisid?
http://affinityproject.org/theories/marcos.html
http://www.marxsite.com/emergence.htm
-----------------------
Margus Tamm
kolmapäev, september 10, 2008
Mustvalge
Läheneb Disainiöö. Sellega seoses selline üleskutse:
----------------------------------------------
Ja jatkuvalt on avatud rahvusvaheline kujundusgraafika näitus "ENERGIA" vol. 2
SooSoo disainigaleriis 5. september - 24. september 2008
Neile, kes ei tea, kus SooSoo asub
