Millegipärast on lõpetanud hetkel funktsioneerimise meie "lappa kokku" funktsioon - seetõttu on viimased tekstid täismahus kohe nähtavad ning vanad postitused ei pruugi avaneda. Rahustuseks, kõik artiklid on täismahus alles, uurime asja ja loodetavasti saab selle funktsiooni varsti jälle korda!
teie Artishok
esmaspäev, mai 11, 2009
Teadaanne:
pühapäev, mai 10, 2009
Kunst vs ühiskond - kes keda
Lugedes eemal olles Eesti lehti, hakkas silma mingi blingbling, mis lähemal vaatlusel osutus kuldseks pronksmeheks. Veel lähemalt vaadates ostus see osaks selleaastasest Eesti projektist Veneetsia Biennaalil (Kristina Norman, kuraator Marco Laimre). Tundub, et jälle on õnnestunud tekitada skandaalike kunstimaailma-ühiskonna teljel, kus ühel pool on meie masendav riik oma jõustruktuuride, pealiskaudse meedia ja lollide netikommentaatoritega ning teisel pool kunstnikud, kes saavad taas imestusest käsi kokku lüüa rahva küündimatuse üle. Jee.
Okei, aga lets analyze this nagu öeldakse Keskpäevatunnis. Mis võinuks olla antud aktsiooni eesmärk? Püsitada eelnenuga sarnane, kuid siiski märgatavalt ülevõlli objekt (ülevõlli peaks siis nagu signaliseerima „mitte-pärisust“, millega kaasneb teatud hulk lubatavusi, mida „päris“ monumendil pole) ja siis vaadata, mis reaktsiooni see tekitab.
Loogiliselt mõeldes võiksid reaktsioonid olla järgmised:
a) keegi ei tee sellest välja, kuna see on nii veider (suur ja kuldne)
b) aktiviseeruvad 09. maid tähistavad jõud, kes a) tunnevad end solvatuna – miks neile pannakse selline ilmselgelt pilalik objekt nende austataud monumendi asemele b) tunnevad rõõmu, et neile pannakse ilus uus särav objekt, ootamatult tuleva eralagatuse korras; keegi veel toetab neid
c) sekkub politsei ja kogu aktsioon peatatakse nagu on korduvalt tehtud Naši elavate skulptuuridega samas paigas.
Ei pea olema eriline geenius, et neid reaktsioone ette näha. Ei pea olema eriline geenius ka selleks, et aru saada, millist vahvat dokumentatsiooni siit oma kunstiprojektile saab – ükskõik, milline kolmest variandist käiku läheb, tõotab sündmuspaigal tulla live actionit ja ülesköetud emotsioone (või siis märgiliselt just mitte mingit actionit).
Tundubki, et kogu asja puhul olid juba enne olemas ettenähtud tagajärjed ning nende peale mängiti väga teadlikult välja. Oli vaja lihtsalt saada materjali, mis tõestaks, et igal juhul on siin riigis midagi mäda. Tekib selline kuju ja keegi ei märka. Tekib selline kuju ja sellest saab palsam/ärritus ala-integreeritud venelaste kogukonnale. Tekib selline kuju ja Eesti riik on oma võimupositsiooni jõhkralt ära kasutav institutsioon. Oli olemas vastus, aga oli vaja, et keegi küsiks küsimuse, nii et Ven Bien seltskond saaks sellele pidulikult, viidates dokumenteeritud materjale, vastata.
Kuna see ei saanud olla muu kui lihtsalt ettekavatsetud skandaal, siis mõjuvad meediast läbijooksunud „kannatanute“ - kunstiinimeste avaldused, et selline jõhkrus Kunsti vastu neid shokeeris, eriti jaburatena. Mismõttes polnud eesmärk provotseerida? Keda te lollitate? Nö tavainimesi, rõhudes sellele, et Kunstiteos polegi nagu „päris“ asi ja sellele peaks olema rohkem lubatud? See on taas kord ülimalt küüniline kunstniku enesepositsioneering, mis asetab ta ülejäänud ühiskonnast kõrgemale ja kaitseb Kunsti sildiga, mille varjus võib ükskõik kui süüdimatut asja ajada ning ülejäänud inimestele koht kätte näidata. Mulle ka ei meeldi Eesti Politsei kohatine jõhkrus asjadele reageerimisel, aga veel vähem meeldib mulle ülimalt lihtsakoeline lähenemine sellele probleemile.
Mida siis tõestati? Minu jaoks mitte seda, et me elame politseiriigis või et meil on probleeme kahe kogukonna integreerimisega vms (mida me ju teame, miks seda lihtsalt veelkord üle korrutada?!), vaid seda, et üks osa kaasaegsest kunstist, mis määratleb end väga enesekindlalt „sotsiaalselt tundlikuna“, on tegelikult sotsiaalselt täiesti tundetu. Selle katsed ühiskondlike probleemidega tegeleda, piirduvad ainult oma turvalisest kunstimaailmast seda Teist, aka ülejäänud ühiskonda, vastavalt oma eelarvamustele torkimas käia. Kogutud välitööde materjalid eksponeeritakse kunstimaailmas sees turvalises valges kuubis – ka antud juhul saab asjast suurepärase dokumentatsiooni kokku lõigata, mida siis Veneetsia Biennaalil kolleegidele üle maailma demonstreerida. Palju õnne.
„Elu 69“: seks ja erootika Eesti kaasaegses kunstis
Merike Estna
Rakvere Näitustemajas sai jaanuarist aprillini vaadata näitust „Elu 69“, mis andis ülevaate seksuaalsuse ja erootikaga seotud teemadest Eesti kaasaegses kunstis. Näituse kuraator Teet Veispak, keda kujundamisel aitas Liina Siib, oli kokku korjanud nii uuemaid kui vanemaid erootika-teemaga haakuvaid töid. Esindatud olid kunstnikud Evald Okasest Merike Estnani. Eksponeeritute hulgas oli nii nõukogude aegseid, 1990. aastatest pärinevaid kui spetsiaalselt näituse jaoks valminud töid.
Näitus oli märkimisväärne juba ainuüksi seepärast, et sinna oli koondatud suur hulk Eesti praeguste tippkunstnike töid. Neist mitmed olid valminud alles hiljuti või spetsiaalselt Rakvere väljapaneku jaoks. Näitusemaja valgusküllastes II korruse saalides eksponeeriti nii graafikat (Tõnis Vint, Leonhard Lapin, Valeri Vinogradov, Jüri Kass, Jaak Visnap, Kadri Alesmaa), maale (Ado Lill, Jaan Paavle, Jaan Toomik, Estna, Okas, Lembit Sarapuu, Maarit Murka), fotosid (Liina Siib, Tanja Muravskaja, Destudio), videosid (Siib, Toomik, Marko Mäetamm) kui skulptuure (Simson von Seakyl, Margus Kadarik, Anna Daniela ja Paul Rogers, Jüri Ojaver, Terje Ojaver). Samuti eksponeeriti ühte kontseptuaalset tekstiiliteost (Lylian Meister); üks näitusesaalidest oli muudetud installatiivseks keskkonnaks (Raul Rajangu).
Hea kunst, kuid nõrk üldkontseptsioon
Teoste valik oli esinduslik, kuid näituse pelgalt seksi- ja erootikateemale üles ehitatud üldkontseptsioon jäi nõrgaks. Veispakul on väga suur teadmistepagas seksuaalkultuuri ja erootikat puudutava osas. Tema loengud erinevates kõrgkoolides on aastate jooksul tõmmanud ligi suuri kuulajaskondi. Arvestades Veispaku teadmisi, oleks kuraatorilt oodanud seksuaalsuse ja erootika käsitlemist mitmetahulise sotsiaal-kultuurilise, mitte pelgalt visuaalset ja füsioloogilist mõnuaistingut pakkuva nähtusena. Näitus oleks saanud mõjukam ja mitmekihilisem kui kandev idee oleks põhjalikumalt läbi töötatud, sest pea kõik näitusel eksponeeritud tööd on tehtud professionaalsete kunstnike poolt ning pakuvad iseseisvate teostena mitmekülgseid interpreteerimisvõimalusi. Lisaks käsitlesid enamik eksponeeritud teostest seksuaalsuse kõrval ka muid üldinimlikke teemasid ning sidusid seksuaalsuse teiste ühiskondlik-kultuuriliste nähtustega.
„Elu 69“ üldkontseptsiooni vähene läbitöötatus väljendus eelkõige selles, et ühes ja samas (seksiteemale allutatud) võtmes ning mitmel puhul ka samas saalis eksponeeriti kunsti, mis on oma tunnetuslikelt ja maailmavaatelistelt alustelt täiesti erinevad. Mida on ühist Jaak Visnapi popkunstilikul litograafial, mis käsitleb tänaste noorte seksuaalidentiteete („Balti kett“ ja „Ilus naine“), ja Jaan Paavle kosmoloogilis-mütoloogilisel maalikunstil? Mis on ühist Maarit Murka poliitiliselt piprasel institutsioonikriitikal („Ass-Kissing“) ja Lembit Sarapuu rahvusmütoloogilisel vallatlemisel („Ja liha vedeleb maas“)? Mis ühendab Raul Rajangu („Superluminous Darkness“) ja Jaan Toomiku („Valmisolek No 2”, maal ja ”Nimeta”, video) sünget ürgeksistentsialismi ning Anna Daniela ja Paul Rogersi britilikku poliithuumorit („Nimetu akt“)? Vastus on see, et kõik tööd käsitlevad otseselt või riivamisi seksuaalsust, mis osutus kuraatori jaoks piisavaks põhjuseks, et neid samal näitusel eksponeerida. Eelpool öelduga ei taha ma väita, et samal näitusel ei võiks eksponeerida erinevate kunstnike töid, vaid juhtida tähelepanu sellele, et Rakvere näitusel olid mitmes saalis kõrvuti teosed, mis teineteist vaid minimaalsel määral kõnetasid. Olemuslikult väga erinevate tööde koondamine liialt kitsa ühisnimetaja (antud juhul ’seks/erootika’) abil takistab nende väärtustamist ning piirab tõlgendusvõimalusi.
Eesti tippkunstnikud ja mõned teised
„Elu 69“ näitusel eksponeeritud tööde puhul oli seksuaalsus ja erootika küll üheks, kuid mitte ainsaks oluliseks teemaks. Tööd käsitlesid soorollide problemaatikat, seksuaalse identiteedi kujunemist, seksi ja argielu suhet ning seksi suhet surma ja poliitikaga. Näitusel oli hulk töid, mis vääriksid iseseisvat analüüsi. Järgnevalt teen valiku oma lemmikutest ning erinevalt kuraatori seksi-kesksest teemapüstitusest vaatlen neid avaramas tõlgendusväljas.
Raul Rajangu installatsioon „Superluminous Darkness“ (2008/2009) on spetsiaalselt „Elu 69“ jaoks valminud teos, mis kujutab endast videoprojektsiooni seinal ning hämara ruumi keskel paiknevale musta linaga kaetud alusele paigutatud kollasest läbipaistvast pleksiklaasist kirstu, mille kaanel inimkolp ja krutsifiks. Kirstu sees on väike ekraan, kust tuleb pornofilm. Suurelt seinale kuvataval videol lamab kirstus alasti mees, kes sealt välja tuleb ning klaasseinte või piiretega abstraktses ruumis ebamäärase motivatsiooni ajel liigub. „Elu 69“ avamisel tegi Rajangu performansi, mis osaliselt kordas videol toimuvat.
Rajangu on mulle alati tundunud kunstnikuna, kes seisab lähedal inimeksistentsi piiritsoonidele. Isikupärasel viisil ühitab ta argireaalsuse vaimse ja alateadvusliku sfääriga. Täpselt määratlematu tähendusega sümboolsed argiesemed paigutab ta sellistesse suhetesse, mis punguvad ebalevast, skisofreenilisest, ebalineaarses ajas ja ruumis vallanduvast eneseleidmise ja –kaotamise dialektikast. Indiviid oma mälu, tunnete ja igatsustega on ümbritseva maailmaga ebamääraselt hägusas, kuid pingestatud suhtes. „Superluminous Darkness“ on õõva ja külmust õhkuv teos, kus mehena kujutatud isiksusest näib olevat kadunud soov ja igatsus mõtestatud maailma ja kommunikatsiooni järele. Rajangu on sellesse teosesse suutnud laadida tohutu annuse hirme, mis seotud surma, üksinduse ja elu häguspiirse tegelikkusega.
Jaan Toomiku video „Nimeta“ (1999) on kümne aasta tagune lühivideo, mis kujutab hägusalt fokuseeritud lähivõtet suguaktist. Rütmiliselt ilmub paaritujate jalge vahelt sirav päike, mis pimestab vaataja. Videos ilmneb Toomiku 1990. aastate töödele omane keskendumine ühele tugevale kujundile, milleks antud juhul on suguakt kui maailma loomise rituaal. Toomiku loodud kujund toimib argise ja universaalse vastastõmbes looduva ning piiritletud aegruumi ületava kosmogoonilise olemispoeesiana.
Marko Mäetamme animatsioon „All We Have is Love“ oli näituse vaimukaim teos. Oma viimaste aegade low-tech animatsioonile omaselt kujutab Mäetamm must-valgete pabernukkude ja ise tehtud heliefektide abil abielupaari rutiinset seksielu. Seks näib mõlemale tegelasele olevat kohustus. Seda tõsiasja teineteise eest varjata püüdes, demonstreerivad nad oma sportlikku võimekust ja „tõelist armastust“ pornofilmidele omaste akrobaatiliste poosidega. Teost vaadates tuleb tahtmatult naer peale. Ma arvan, et paljud vaatajad tunnevad ennast sellest videost ära. Mäetamme animatsioon mõjub esialgu tobedalt ja naiivselt, aga oma koomiksilikkuses paneb ta kujutlusvõime aktiivselt tööle ja vaataja reaktsioon ei lase end kaua oodata. Meeletult naljakas ja samas traagiline on see Mäetamme maailm.
Maarit Murka „Ass-Kissing“ (2008) on temale omane fotorealistlik maal. Selle esiplaanil on kujutatud kahte „musitavat“ tagumikku. Maali tagaplaanil on selgesti äratuntav Tallinna Kunstihoone fassaad. Murka poliitiline teadlikus ja sotsiaalne tundlikkus lähtub sellelgi korral kunstnikupositsioonist ning tema kriitika on suunatud Eesti kunstiinstitutsioonide vastu. Raske on aru saada, kas maalil kujutatakse mehi või naisi, aga Murka arvates näib Kunstihoonesse pääsemine sõltuvat kunstniku võimest vajalike tüüpide tagumikke suudelda.
Kadri Alesmaa „All the Girls are Bad“ I-II (2006) ja Jaak Visnapi „Ilus Naine“ (2001) ning „Balti kett“ (2008) on litograafiad, mis kujutavad popkunstile omase kerguse ja helgete värvidega noori tüdrukuid ja naisi. Õpitud poosid, kelmikad naeratused, näiliselt muretu elu. Meedia dikteeritud soorollid ja nende piiride järele proovimine. Alesmaa ja Visnap näikse küsivat käibivate iluideaalide ning sotsiaalsete normide eetilisuse ja päritolu üle.
Anna Daniela ja Paul Rogersi installatiivne skulptuur „Nimetu akt“ (2008/2009) koosneb kuldraamis peeglist, mille keskele on liimitud erekteerunud sini-must-valge rahvuspeenis, ning selle ette postamendile paigutatud lopsakast ja peenutsevalt kaunist Euro-tordist, mille keskel ahvatlev urruauk. (Vabandage mu järgnev ropendamine – CDL) Provintsimunn imetleb end peeglist ja unistab ainult kreemise eurovitu trukkimisest. Pean tunnistama, et nii heal tasemel briti huumor tõmbab mul kõhu naerust krampi. Suurepäraselt välja mängitud iroonia ennast imetlevate provintsi-eestlaste ja nende Euroopasse suunatud pugejalikkuse teemal. Hea huumor on kaasaegses kunstis üsna haruldane. Seda toredam, kui seda Eestist leiab, mis sellest, et välismaalaste tehtuna. Ega vist eestlane ise oskakski enda üle sellisel moel naerda. Kui Mäetamm välja arvata.
Häirivalt domineeris näituse üldmuljes vanema põlvkonna meeskunstnike obsessiivne noore naiseihu kultus (Vinogradov, Ojaver, Lapin). Töödearvult oli ülemäära tugevalt esindatud Simson von Seakyl, kelle looming on minu arvates küll heal tasemel rahvakunst ning kohati tabav oma muhedas iroonias, kuid jääb nii kontseptuaalselt kui esteetiliselt (eriti võrreldes mitmete Rakvere näitusel esindatud kunstnikega) ühekülgseks, liialt pinnaliseks oma tähenduskoes. Tema „Monument“ (2008) on postamendil paiknev neljast vapilõvidega kaunistatud peenisest koosnev rist – kunstniku üheselt mõistetav kriitika Vabadussõja monumendi rajamise ja disaini suhtes.
Carl-Dag Lige
Kevadises Helsingis, 04.05.2009
Simson von Seakyl - Monument
Liina Siib - Botaanikaaed
Maarit Murka - Ass-Kissing
Marko Mäetamme pabernukud
Mäetamm, video
Raul Rajangu installatsioon
esiplaanil Rodgersite poliithuumor
Raamatuteadaanne:
Humanitaarteaduslike monograafiate sarjas Heuremata (Tartu Ülikooli Kirjastus) on ilmunud Katrin Kivimaa “Rahvuslik ja modernne naiselikkus eesti kunstis 1850-2000”. Raamat põhineb tema 2004. aastal Leedsi Ülikoolis kaitstud doktoritööl, mis keskendus sellele, kuidas soolisustatud kujutised ja kriitikamudelid on vorminud kunsti loomist ja professionaalset kunstikirjutust. Tegemist on nn uue ehk kriitilise kunstiajaloo traditsiooniga suhestuva uurimusega, mille eesmärgiks on vaadelda kunstiteoseid – ja nende retseptsiooni –
ajaloolises kontekstis ning tuua nähtavale kunsti ideelised ja ideoloogilised alustalad. Raamatus esitatud juhtumiuuringud vaatlevad eesti kunsti ajaloo peamisi perioode alates 19. sajandi
teisest poolest kuni kaasaegse kunstini. Käsitletud kunsti ajatelje sisse – Kölerist Mare Trallani – mahuvad lisaks nimetatutele veel August Weizenberg, Karin Luts, Erna Brinckmann, sotsrealistlik Evald Okas, Marju Mutsu, Kai Kaljo jt.
Katrin Kivimaa on Eesti Kunstiakadeemia Kunstiteaduse instituudi juhataja ja külalisprofessor, kelle peamised uurimisvaldkonnad on moodne ja kaasaegne kunst, feministlik kunstiajalugu ja -teooria ning visuaalkultuur. Lisaks akadeemilisele tööle tegutseb ta kunstikriitikuna ning teeb kunstialast koostööd eesti ja väliskunstnikega. Tema viimaste publikatsioonide seas on artiklite ja intervjuude kogumik „Kinnitused ja vastuväited. Tekste kunstist, pildikultuurist ja kirjutamisest 1995–2007” (2008) ning kunstipublikatsioon „So Communication: Translating Each Other’s Words” (kaastoimetaja C. Charnley; 2007).
Eelretsensent: prof emer Jaak Kangilaski
Toimetanud: Katre Talviste
Kujundus ja küljendus: Piia Ruber
Tartu Ülikooli Kirjastus, 2009
Toetajad: Haridus- ja Teadusministeeriumi riiklik programm “Eesti keel ja rahvuslik mälu”, Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstiakadeemia
Lucky Loosers
Tanja Murvaskaja “Lucky Loosers” 16. aprill – 3. mai 2009 Tallinna Linnagaleriis
Tanja Muravskaja jätkab Eesti avaliku elu tegelaste käsitluse ja omapärase “videoportree” žanriga. Seekord leiame galeriis rinnaportreed prominentsetest kohalikest venelastest, kelleks on Anna Levandi, Boriss Tuhh, Tatjana Muravjova, Dmitri Klenski, Mihhail Stalnuhhin ja Eduard Toman. Valitud seltskonda on palutud lühikese ajalõigu jooksul (kuni 4 min) vaadata kaamerasse, mõeldes erinevatele episoodidele oma elust.
Suuri ekraane vaadates tekib tahtmatult küsimus, kas portreteeritavad on kunstniku pilgu ees kaitsetud, seda eriti tänu Muravskaja videoporteede formaadi ajalisele aspektile, mis ei too välja momendiseisundit ühe kaadri piirides ega konstrueeri psühholoogilise portree põhimõttel “kogukujundit”, vaid toimib hetkede kontiinumis, kus on raskem vältida juhuslikke võbelusi, näoilmeid? Või vastupidi, kasutavad nad olukorda oma huvides ära, võttes nagu peegli ees rea sobivaid ilmeid, et jätta endast hea mulje? Enesepaljastuse võimalust välditakse peaaegu kramplikult, hoidudes liiga vabast miimikast ja hoiakutest, kuid ometi toimib see kohati enesepaljastusena.
Vaadates kaamerasse, üritavad modellid pigem poseerida kui mediteerida: hoiak on üldiselt sirge, näos kerge naeratus (või selle rõhutatud puudumine), pilk on suunatud sihikindlalt objektiivi ega hakka eriti alla-üles-kõrvale ekslema, nagu seda mõttesse jäänud inimesel kombeks. Tekib tunne, et olles kursis filmitava materjali eesmärgiga – portreed saavad eksponeeritud galeriis, kus suurem osa külastajaid on eestlased – püüdsid portreteeritavad vähemalt mingil määral suhestuda eesti publikuga, võib-olla isegi võtta positsioon kogu eesti ühiskonna suhtes – kas sõbraliku (Anna Levandi, Boriss Tuhh) või range, veidi noomiva (Dmitri Klenski, Mihhail Stalnuhhin).
Tõstatatud probleem vene intellektuaalsest eliidist Eestis saab aga pealkirjas väljatoodud “õnnelike kaotajate” mõiste kaudu huvitava varjundi. Venelasi on Eestis (arvuliselt, mitte protsentuaalselt) vähe ning ehkki eestlastega konkureerimine nõuab pingutusi, on vene kogukonna siseselt midagi saavutada suhteliselt lihtne, mis võib kergelt tekitada illusiooni oma erakordsusest, viies sageli enesekriitika vähenemiseni. Olen kuulnud, et Venemaa venelased olevat sageli olnud ebameeldivalt üllatunud Eesti venelaste ülbusest ja ülespaisutatud enesehinnangust. Näituse tegelaste puhul see fenomen siiski ei kehti, nad on pannud ennast maksma ka eestlaste jaoks.
Muravskaja eksperiment portreteerimisega on üsna huvitav: ei ole juhuslikus hetkes inimesele iseloomuliku ilme oskuslikke “tabamisi”, nagu seda fotolt sageli oodatakse, pole ka – nagu näiteks maalis – psühholoogiliste joonte väljatoomist neid nähtavalt rõhutades, märkamatut silmatorkavaks muutes. Muravskaja loobub mingil hetkel igasugusest autoripositsioonist ning jääb neutraalse, dokumenteeriva lähenemise juurde. Kunstnik ei kasuta montaaži, täiendavaid visuaalseid efekte – ainult valgustus, kus inimfiguuri tausta pimedusest väljatoov valgusekimp loob paraadportree atmosfääri. Samas on sellist valgustust – nn keldriluugivalgust – kunstiajaloos kasutatud portreedes ja teistes kompositsioonides, kus olulisel kohal religioosne, filosoofiline või üldinimlik aspekt, ühesõnaga midagi olemuslikku; näituse pressiteate kirjutanud Reet Varblane ei maininud Rembrandti juhuslikult. Lisaks võiks siin meenutada Caravaggiot ja tema järgijaid, Jose de Riberat, George de La Tour’i jt.
Vanade meistritega teeb Muravskaja lähedaseks materjali perfektne valdamine, kujutatava täiuslik esitlus. Juba vormilahenduse tasandil, anonüümsete portreede galeriina oleks see väga hea seeria, kaasaegse eesti (foto)kunsti silmapaistev näide. Kombinatsioon suurepärasest teostusest ja nutikalt väljatoodud psühholoogilistest aspektidest on piisavalt eneseküllane, et muuta näituse kontseptsioon kuidagi üleliigseks, isegi segavaks. Hea portree ei vaja tingimata rõhutatult sotsiaalset konteksti (kuigi, loomulikult, on sellest tingitud) ning tundubki, et Muravskaja suureks huviobjektiks on inimene ning tema süvapsühholoogiline, isegi olemuslik käsitlus, sotsiaalse teema kaasamine loob aga tema projektidele mõnes mõttes valet rõhuasetust. Samas peab tunnistama, tema võime saada oma modelliks – ja seega ka mõttekaaslaseks – mistahes tuntud tegelasi on imetlusväärne.
Elnara Taidre
neljapäev, mai 07, 2009
Umberto Eco: "Semiootika ei ole teadus"
Tartu semiootikute kohtumine Umberto Ecoga.
Kohtumist modereerisid ja (Artishokile vahendatud lõigus) esitasid küsimusi Kalevi Kull, Katre Pärn ja Katre Väli.
kolmapäev, mai 06, 2009
Tellimine:
Postitused (Atom)
