Kallid kolleegid!
Saabumas on järjekordne Kunstiministeeriumi üritus, mille teemapealkirjaks on tänavu "Võim kunstiväljal". Seoses sellega on koostamisel eesti kunstimaailma kõige mõjuvõimamate tegijate edetabel Estonian Art Power Top 25! Seoses sellega palun kõigi kunstiprofessionaalide abi!
Palun kõigil, kes tunnevad end seotud eesti kunstieluga, koostada oma 5-nimeline edetabel, alustades inimesest, kelle käes on teie arvates kõige rohkem võimu. Iga persooni juurde lisage ka 1–2 lauset tema võimupositsioonide selgituseks.
Näide:
1. Karu, kõige suurem
2. Hunt, kõige teravamad hambad
3. Rebane, kõige kavalam
jne
Oma edetabelid palun postitage aadressile rael@publicpreparation.org.
Deadline -- 10. mai 2010!
Võimalikult objektiivse Estonian Art Power Top 25! koostamiseks on tarvis võimalikult paljude eesti kunstielus osalejate arvamusi ja argumente! Eesti kunstimaastiku kõige mõjuvõimsamate persoonide edetabelit presenteeritakse 15. mail Kunstiministeeriumis, Rüütelkonna hoones.
Laekunud materjalid eraldi avalikustamisele ei kuulu ja Power Top 25! koostaja garanteerib kõigi kaastööliste konfidentsiaalsuse.
Palun panustage! Üheskoos selgitame välja, kes ja kuidas suunavad meie kunstielu! Üheskoos saame teada, keda moosida ja lobitada, keda survestada ja kellelt nõuda!
Ette tänades,
Rael Artel
Estonian Art Power Top 25! koostaja
neljapäev, aprill 29, 2010
Tähelepanu! Üleskutse! Estonian Art Power Top 25!
neljapäev, aprill 22, 2010
Democracy and Contemporary Art: Critique of Nationalism in Estonian Art Museum
John Philip Mäkinen. Children of the Revolution. 2007. Photo Reimo Võsa-Tangsoo
Carl-Dag Lige writes about international exhibition in Kumu art museum, which tries to evoke critical discussion about contemporary forms of nationalism:
KUMU art museum in Tallinn has been open for four years. The institution which is situated in a building designed by a Finnish architect Pekka Vapaavuori, is a branch of Art Museum of Estonia and has established itself mainly as an introducer of Estonian as well as international 20th century art. One of the galleries of KUMU is solely dedicated to contemporary art and currently exhibits a controversial exhibition about nationalist tendencies in 21st century European societies. The exhibition called „LET’S TALK ABOUT NATIONALISM! Between Ideology and Identity“ is curated by Rael Artel. She has gathered an impressive set of recent works by artists with mainly East European background. Considering the mainstream conservatism of Estonian art-world, the exhibition has a remarkably strong and clear concept, which explicitly criticises neo-conservative, protectionist and xenophobic tendencies in the politics of European national states in general and Estonian government in particular.
Critique of nationalism
According to Artels’s words, the aim of the exhibition is “to pose critical questions about contemporary nationalism, to acknowledge the problematic nature of the currently prevalent national discourse, and to create a counterweight in the public sphere.”i The project “reviews and analyses the complex cultural and political process through which a nationalist ideology transforms into national identity”. The statement makes explicit Artel’s political view and thereby gives a framework for the works exhibited – most of the selected works have a more or less articulated left-wing attitude.
The opening work of the exhibition is from a Polish artist Artur Žmijewski. His video “Them” (2007) documents a social art-project, in which the artist organized meetings between four radically different social groups: right-wing nationalists, conservative Catholics, Polish Jews, and activists fighting for the rights of homosexual people. The meetings took place in an art-studio and the groups were asked to develop dialogue by using art equipment such as paint, brushes, paper etc and speech as means of communication. A passionate dialogue, not to say a conflict or symbolic war, where words and images were used as weapons was developed during the meetings. Žmijewski’s work exposes the potential conflict hidden in every situation where different value systems contradict each other. Žmijewski’s work of art articulates the desperate need for a politically neutral common ground, which would function as a tolerant space for democratic discussion.
Another main piece of the exhibition is Tanja Muravskaja’s installation “Monuments” (2008), which consists of two equally large piles of ground glass and stone rubble. The work’s sub-text is related to the removal of the Soviet Bronze-soldier monument that took place in 2007 and the erection of the nationalist Independence-War monument in 2009 in Tallinn. The Soviet monument was mainly built of stone, while the war monument is covered with large sheets of glass. The whole monument incident was orchestrated by the Estonian rightwing government and as a result, it only helped to increase ethnic segregation.
Muravskaja’s work is highly aesthetic in its ingenious simplicity, but most importantly, it draws together a large amount of cultural connotations and political meanings of recent history. Like any other cultural or social symbol, a monument cannot have a fixed, timeless meaning as a physical object. Cultural symbols are always deeply rooted in their temporal and social context. Muravskaja’s work, by drawing our attention to the fact that monuments as plain material objects are equal in comparison, articulates the central role of ideology, power and political mechanisms as the main tools for constructing cultural and social symbols.
Respect, KUMU!
As the main organizer of “LET’S TALK ABOUT NATIONALISM!” KUMU Art Museum deserves a special credit. I would consider the institution’s will to host such a critical and polemical exhibition at a time of rising conservatism and nationalism in Estonia as an indication of great courage and non-conformism with the government’s cultural policies. KUMU’s stance is also remarkable in international context – the museum’s decision to host the exhibition is a good counter-example to a number of art institutions, which have started to implement increasingly conservative exhibition politics and have begun to lose their role as initiators of public debate during the last years. KIASMA in Helsinki is a typical example of an institution which has lost its position in public debates and has become increasingly nationalist, self-centred and conservative because its focus has turned from international collaboration and treatment of politically sensitive issues to hermetic treatment of aestheticism and Finnish-ness. An Estonian analogue to such a fall-back would be Tallinn Art Hall’s activity. The Art Hall’s program and exhibition calendar has no-doubt been influenced by the current financial crisis, but in my opinion, its main problems rise from the conservative values of the board-members of Art Hall Foundation. One positive exception among recent larger exhibitions in Tallinn Art Hall has been „Blue Collar Blues“, a project curated by Anders Härm, which critically approached the current economic crisis, un-employment and other work-related problems in contemporary society.ii Another exception would be Kristina Normann’s solo exhibition which recently opened in the Art Hall.
Returning to KUMU’s exhibition, I would like to express my joy of having met several local Russian-speaking families among the visitors. All the artworks were translated to Estonian, English as well as to Russian, which is unfortunately rare in Estonian exhibitions. The Russian-speaking visitors have the opportunity to relate to the artworks actively. I can imagine that they must have been surprised in realizing that an institution, which has so far mainly focused on propagating Estonian national culture, has created a discussion space for different social, cultural and ethnic groups. Without doubt the exhibition supports social integration in comparison to a number of mono-cultural and xenophobic exhibition projects in Estonian national museums.
I sincerely hope that KUMU as an institution with intelligent and critically thinking researchers, curators and executives, will continue to support dialectical and critical cultural practices manifest to majority of contemporary art. The possibility to investigate and analyse controversial topics like nationalism, human rights, economic interests and power mechanisms is extremely important for our contemporary society because public discussion in either written or visual media (including visual arts), is among the corner-stones of healthy democracy. Our society is free only as far as it is able to tolerate discussion on politically and socially sensitive issues. “LET’S TALK ABOUT NATIONALISM!” will remain open until the 25th of April.
Carl-Dag Lige
31.03.2010
More about the exhibition (including free catalogue in English): http://ekm.ee/eng/kalender.php?event_id=612&d_fili=2
http://www.publicpreparation.org/
Initial version of this article was published in Estonian, in a monthly newspaper KESKUS, 3/2010. The author expresses his gratitude to Irmeli Hautamäki for editing several paragraphs of this article.
Kumu. Photo Kaido Haagen
Exhibition view. Photo Stanislav Stepaško
Tanja Muravskaja. Monuments. 2008. Photo Tanja Muravskaja
Artur Žmijewski. Them. 2007. Video still
kolmapäev, aprill 21, 2010
Vaatlus, analüüs või kriitika?
Näituse „Räägime rahvuslusest! Ideoloogia ja identiteedi vahel“ enesekirjeldust ning selle keele vastuolu praktikaga arvustab Argo Kerb.
Järgneva postituse eesmärk pole arvustada näituse sisu ja sealsed eksponaate. Huvi pakub seda ümbritsev retooriline kasukas, mille varjus näitus hoopis lihavam püüab paistab. Kui me jätame kõrvale põhjendatud ning detailsema kriitika terminite „ideoloogia“ või „identiteet“ kasutuse kohta (millest ka Liisa möödaminnes rääkis), väärivad paar retoorilist nüanssi küll tähelepanu.
Toon kuraatori tekstist välja lause, mida siin eelnevalt juba mainiti:
Kunstiprojekt vaatleb ja analüüsib kompleksset kultuurilis-poliitilist protsessi, mille käigus saab natsionalistlikust ideoloogiast rahvuslik identiteet – ning uurib nende kahe varjukülgi ja omavahelisi suhteid.
Osutades, et rahvusidentiteet on kuidagi de-radikaliseerunud natsionalism, avab kuraator Rael Artel oma peamise ideoloogilise lähtepositsiooni. Ühtlasi osutab see, et tegu ei saa olla analüüsi või vaatlusega sellises vormis, nagu seda üldiselt sotsiaal- või humanitaarteadustes mõistetakse. Vastupidiselt kuraatori saatesõnale kõnealune näitus kindlasti ei „vaatle“ ega „analüüsi“ „kompleksset“ kultuurilis-poliitilist protsessi. Näib, et jutumärkidesse asetatud termineid kasutatakse teatud tõsiseltvõetavust suurendava ja/ehk neutraalsemat vaatepunkti loova filtrina.
Kuraatori tekstil on üpris eksplitsiitsed maailmavaatelised alused, mida avab nii kasutatud keel, kui sealt nähtuv maailma toimimise loogika. Näitus tõepoolest vaatleb kompleksset a.k.a. keerulist protsessi, kuid seda saatvas kataloogis kasutatud terminid ja nende kasutamise viis osutavad, et „kompleksset“ mõistetakse üsnagi lihtsustatult ja protsessi rõhutatult ühesuunalisena. „Vaatlus“ kui kõrvalt- või pealtvaataja positsiooni omandamine käesolev juhtum kindlasti ei ole. Samas lauses on kasutatud terminit "analüüs", kuid näituse pretensioon ei ole kindlasti anda paremat, korrastatumat või laiemat arusaama natsionalismi ja identiteedi suhetest. Jällegi välistavad selle otsesõnu väljendatud väga jäik nägemus identiteedist ja rahvusidentiteedi olemusest. Kõik osutab, et eesmärk on siiski kriitika (millele vihjab kuraatori saatesõna lk 9 I lõik: Kunstnik elab performance’i kaudu välja oma kriitika avalikus diskursuses maad võtnud arvamuse kohta naise kehast kui rahva ja riigi taastootjast). Kriitika ei pruugi iseenesest veel olla alus arvustamiseks, kuid tegevuse eesmärgid dissoneerivad omavahel tugevalt. Vastuolu tuleb esile vaatlusobjekti või protsessi defineerimise ja tegelikult läbiviidava tegevuse kirjeldamise vahel.
Sellest loen välja, et nimetatud terminid (vaatlus ja analüüs) on mingitel põhjustel läinud kasutusse eufemismidena mõistele „kriitika“. Kuid siin tuleks võtta kasutusele toosama enesevaatlus või –analüüs selgitamaks, kas tegu pole lihtsalt mingit (sotsiaalset? poliitilist?...) kapitali andva word-droppinguga, mis maskeerib või moonutab (institutsiooni tasandil?) hoopis teistsuguseid praktikaid.
Enamikel teadus- või teadusega piirnevatel aladel, kus vaatluse või analüüsiga (vähemalt kaasaegses mõttes) tegeletakse, välistaksid eelpool nimetatud praktikate elluviimist just jäigad ja lõpptulemust determineerivad ideoloogilised ja kontseptuaalsed piirid. Näitusekataloogi tekstis, kus kuraator on võtnud kriitilised eeldused aluseks „vaatlusele“, hakkab see eriti teravalt silma.
Teiste väljade keele formaalne importimine, allutades selle legitimiseerivat potentsiaali enda loogikatele, on ka teatud vägivald. Mis juhtub, kui kunstiprojekt, mis pretendeerib näiteks antropoloogilisusele nihkub kunstnik-uurijat käsitledes täieverelisse modernismi ja stsientismi või näitus, mis väidab analüüsivat, rõhutab vaid ühte vaatepunkti? Parimal juhu need nõrgestavad oma võimalikku positsiooni ja devalveerivad mõningal määral endas sisalduvat ideed. Halvimal juhul on see otsetee enda marginaliseerimisele.
Rahvuslusest ja kriitilisusest veel üks kord
Liisa Kaljula võtab kokku näitusega „Räägime rahvuslusest! Ideoloogia ja identiteedi vahel“ tekkinud mõtted
Seoses sellega, et Kumus on otsi kokku tõmbamas rahvusluse ja kaasaegse kunsti kokkupuutepunkte käsitlev projekt „Räägime rahvuslusest! Ideoloogia ja identiteedi vahel“, oleks aeg vaadata üle näituse vastukajad ja käia välja veel paar teemaga seonduvat mõtet. Mitte selleks, et öelda oma viimane sõna, pigem, kuna näituse üks taotlusi oli „teadvustada hetkel valitseva rahvusliku diskursuse problemaatilisust ja tekitada sellele avalikus sfääris vastukaalu“.(1) Kõlab manifestaalselt. Manifest aga tahab alati midagi muuta. Vaatame siis üle.
Eestis on pigem haruldane, kui kuraator annab näituse eesmärgid nii kindlapiiriliselt. Rael Arteli saatesõna näituse kataloogile ütleb, et tegemist on kunstiga, mis analüüsib protsessi, mille käigus natsionalistlikust ideoloogiast saab rahvuslik identiteet.(2) Kataloogi kaaneümbrisel ja plakatikujunduses (kujundaja Jaan Evart) on kasutatud diagonaalset läbilõiget, mis jaotab pinna vastavalt valgeks ja mustaks või valgeks ja punaseks — graafilise disaini keeles tähistab diagonaal näiteks konflikti — risti üle diagonaali jookseb aga ettepanek: time out, räägime sellest, räägime rahvuslusest! Aga susi mind söögu, kui siin ei ole ühtlasi flirti anarhismi sümboolikaga, ennekõike muidugi punamusta lipuga — eeldades, et ideoloogia tähistab siin võimu, identiteet üksikisikut, võiks sellesuunalisi mõtteid veel edasi arendada. Aga mis meil siin siis on — kaasaegse rahvusluse fenomeni uuriv kuraatoriprojekt, mille lähtekohaks on üsna kitsas rahvusluse definitsioon, mille kohaselt rahvuslus pole süütu, vaid salakaval kollektiivne ideoloogia, mille eest üksikisikul tuleb valvel olla. Kuigi ma isiklikult usun, et indiviidi ja ideoloogiate suhted on reaalsuses keerulisemad — üks indiviid võib kanda korraga mitut identiteeti, alati pole nii selge, kes keda, kas ideoloogia on alati teadlik ja aktiivne, indiviid ebateadlik ja passiivne — on antud näituse puhul tegemist poliitilise püstitusega ja sellisena kavatsen teda ka võtta. Maailmavaatelist laetust on, kuigi plakatikujundusest tekitatud ootustest vähemal määral, ka näituses endas. Kuraator on suures osas endistest idabloki maadest, kus rahvuslus on veel noor ja ägedaloomuline, valinud välja rahvusluse suhtes kriitilises võtmes töötavad kunstnikud ning toonud nad kokku ühe sellise noore riigi rahvuskunstimuuseumisse. Kuraatorile täiesti kohane käitumine — luua lotmanlikus mõttes plahvatuslik situatsioon, viia kokku esmapilgul äärmuslikud, et saaks tekkida uus teadmine.
Näituse temaatika on iseenesest üllas — me elame laias laastus bikultuurses ühiskonnas ja kui üks suur rahvusinstitutsioon laseb uksest sisse monorahvusluse kriitika ja näitab teed multikultuursusele, mõjub see sümpaatselt. Teisalt on siin ka kindla peale minekut — üllaid üritusi ei ole võimalik kritiseerida, sest keegi meist ju ei nõustu, et Eestis eksisteerivatest rahvustevahelistest pingetest või Ungaris toimuvast mustlaste genotsiidist tuleks vaikida, mis on tihtipeale sotsiaalse kunsti häda laiemalt, ta on alati nii õige, et paratamatult tuleb temaga nõustuda. Ja nagu ilmnes Sirami Ekspressi artiklile „Kunst, mis räägib inimestest, aga mitte inimestega“ järgnenud arvukatest kommentaaridest Facebook`is, ei ole praegusel hetkel sotsiaalset kunsti Eestis tõepoolest võimalik kritiseerida, sest tegemist tundub olevat teatavat laadi ametliku avangardiga, mida kaitstakse tabureaktsiooniga. Skaala, mis neid arutlusi läbib, on sotsiaalne versus hingeline kunst — kuna sotsiaalne kehastab hetkel progressiivset, siis nähakse Sirami artiklis automaatselt konservatiivsuse vaimu pealetungi, mis on muidugi intrigeeriv, arvestades Sirami tausta. Aga retseptsioonist eraldi allpool.
Näitusele on võimalik siseneda läbi kahe avause: läbi Artur Žmijewski videotöö „Nemad“ või Jens Haaningu ruumiinstallatsiooni „Eesti“. Nende kahe võimaliku lähtekoha andmine toimib tähenduslikult, märkides küllalt hästi ära lääneliku ja endise idabloki rahvusluste erisuse, arvestades, et üks on saanud pikalt rahulikes tingimustes areneda, teise jaoks on rahvuslus aga veel lähikümnenditel olnud oluline poliitilise enesemääramise vahend. Haaningu tohutu suures kirjas kirjutatud „EESTI“ annab igale vaatajale erineva kognitiivse impulsi, arvestades tema rahvust, vaateid, haridust, huvisid jmt. Vastandina esindab Žmijewski teos teistlaadset pluralismi, kus identiteetide kaleidoskoopi alles luuakse ja suuresti läbi agressiivse vastandumise. Kunstnik on nimelt teostanud sotsiaalse eksperimendi, ta on üürinud suure stuudio, kuhu on kokku kutsunud noored sotsialistid, eakamad katoliiklased, noored rahvuslased ja grupi poola juute. Et konflikti lõkkele puhuda, laseb kunstnik neil luua oma vaateid sümboliseeriva vapi ja seejärel julgustab neid teiste rühmade vappe tuunima ja muutma. Muidugi lõpeb kogu lugu lapsiku tüliga, üksteist sõimatakse, teibitakse kinni teineteise suid, kääridega minnakse üksteise särkide kallale ja lõpuks pannakse vapid lihtsalt põlema. Macchiavellilik stseen, kus segunevad realism ja grotesk ja vuajeristlik lust, kuigi kaamera taha varjuva autori suhtumist pole võimalik kindlaks määrata, on kõnekas seegi, et ta sekkub alles tulekahju puhkedes. Iseenesest üks intrigeerivamaid töid näitusel, Rael Arteli sõnul ühtlasi näituse keskne teos ja must see, mis klapib hästi näituse üldkontseptsiooniga.
19. sajandi rahvusluse kontseptsioon rõhutas just rahvusluse ehedust, autentsust, maalähedust, ka papa Kreutzwald pani rahvuseepose kokku rahva käest kogutud „ehedate“ lugude põhjal. Nüüd, tagantjärele, tundub see kõik rohkem kultuuriliselt konstrueerituna ja mõte, et laulupeo traditsiooni oleme suures osas saanud sakslastelt, ei tekita enam lapselikku nördimust. Seetõttu ei tundunud Nanna Debois Buhl`i „Taani saiakesed“ mulle täna enam nii aktuaalse tööna, teose keskmes on wow-efekt, et need kreemisaiad, mida iga taanlane lapsena on harjunud pidama kodumaa viljaväljade ja turvalisuse sümboliks, on hoopiski Viini saiad ja veelgi enam, samamoodi on saanud petta ka Norra, Islandi ja Rootsi lapsed! Sarnase imestusega mängib Audrius Novickas`e „Kolmevärvilised komplektid“, mis avab leedukate silmad nende rahvuslipu suhtes, tegemist polegi kodupaiga iidse värvikombinatsiooniga, kui paljud maailma rahvad veel kollarohepunast omaks ja kalliks peavad! Aga iseenesest huvitav, et rahvuslusele esitatakse 21. sajandil ikka veel autentsuse, originaalsuse nõuet. Ma täitsa usun, et ehedus on usk, mida teatud perioodidel rohkem vajatakse, näiteks laulvaid revolutsioone pole võimalik teha ilma selleta, iseseisvuse kolmanda kümnendi lävel tundub mulle aga, et rahvusluse tähendust võiks juba otsida mujalt.
Autentsuse teemaga tegeleb ka Tanja Muravskaja samas saalis eksponeeritud fotoseeriaga „Eesti rass“. Kunstnik reastab eemalt vaadates ühtse rivi pöetud peadega noorte meeste portreesid, mis meenutab sõjaväe drillitud kolonni, lähemale minnes hakkab perfektne seeria aga murenema-varieeruma. Alles nüüd teadvustub, et kõik ei olegi heledapäised, sinisilmsed, põhjamaised tüübid, võibolla ei räägi nad kõik isegi ühte keelt. Kommentaar Eesti Vabariigi viimaste aastate integratsioonipoliitikale, ilmselt ka, aga visuaalselt piisavalt veenev ja mitmeti tõlgendatav teos. Eva Labotkini video ja installatsioon „Naine põllul“ on vapper töö, selles mõttes, et kunstnik on ette võtnud biovõimu problemaatika, teema, millest introvertsed eestlased ei taha üldjuhul väga rääkida. Michel Foucault` järgi on võimule omane ajada oma niidikesi kõikjale, ka inimese eraellu, seksi, sünnitamise ja surma sfääridesse. Kas naine nõustub ja sünnitab või keeldub ja abordib kodumaa mulda, polegi oluline, muld kui biovõimu sümbol on oluline. Valgel lumel musta mulla tuulde paiskamine kleidisaba alt on iseenesest efektne tammsaarelik kujund - kas ma tahaksin tuua uut inimest sellesse karmide oludega paika? Kuigi mõte nö. fukookunstist, kuumade mõtlejate visuaalsest parafraseerimisest, peab ütlema, häirib mind pisut. Raul Kelleri töö „Pikk silm“ on ennekõike muheda kontseptiga installatsioon, mis võimaldab pikksilmaga lollitada ja rahvuskunstimuuseumi püsiekspositsiooni kiigata, kuigi ajakirja „Nõukogude naine“ kaanelt pärit hüperrealistlik „Eesti naine“, millele kiiker on suunatud, pole kindlasti see ühemõtteline rahvusliku kunsti ikoon, millena kunstnik teda näha tahaks.
Johannes Paul Raether`i „Fanmeile“ on slaidshow saksa vutifännide maailmast ja esitab kaasaegset rahvuslust lipuvärvides nänni kaudu turustatava helge ja rõõmsameelse identiteedina, vastandina süngele ja raskemeelsele wagnerlikule rahvuslusele. Trend on aktuaalne ka Eestis, rahvuslik nänn, mida veel paar aastat tagasi polnud kuskilt saada, on ka meil ilmunud poodidesse, täitsa huvitav, kas rahvusluse kommertsialiseerumine hakkab ka kultuuritegijaid mõjutama, sest veel paar aastat tagasi oli rahvuslus miski, millega süvakultuur päris huvitavalt dialoogi pidas, meenutades kasvõi Tõnu Kaljuste igasuviseid ettevõtmisi. Sarnase müügiartiklina näeb rahvuslikku identiteeti Shlomi Jaffe, kelle video esitab tõsiloo sellest, kuidas kunstnik Praha turult endale neonatsi täisvarustuse, muuseas metallist rusikanukid, kokku ostis.
Poola kunstnik Joanna Rajkowska videopaarikule „Lennuliin“ on viimased nädalad lisanud traagilisi konnotatsioone, kuivõrd tegu on kaasaegse Noa laeva narratiiviga, lend, millele kunstnik kutsus kokku Ungaris elavate vähemuste esindajad, et tiirutada nendega Budapesti kohal, kus pisut aega varem oli toimunud paremäärmuslaste aukartustäratav paraad. Siia juurde Katõni tragöödia, mis on meedias ühtlasi saanud Vene karu inimlikkusele kutsuva sündmuse tähenduse. Hoiatust rahvusluse äärmuslike vormide ees edastavad ka Katarina Zdjelar oma videoga Türgi hümni laulvatest kooliõpilastest ja Csaba Nemes maaliseeriaga, millel ta kujutab Ungari maakohtades pogrommide ohvriks langenud mustlaste maju. Neid töid vaadates meenuvad tahtmatult kolmekümnendad, mil kunst orienteerus kahekümnendate vormimängudelt ümber sotsiaalsematele teemadele, olles muutuva aja indikaatoriks. Csaba Nemes esineb näitusel valveintellektuaali rollis, tõmmates valitud meediumiga tähelepanu murettekitavatele tendentsidele teda ümbritsevas maailmas, taaskord — üllas sõnum, mida levitada, mistõttu tundub kohatu kritiseerida sarja kunstilist terviklikkust, aga rasked teemad ja esteetiline maal loob teatava estetiseeritud žurnalistika efekti, mida ma isiklikult pean sotsiaalse kunsti ummikharuks.
Et kunstnikkond on parempoolse maailmavaate suhtes kriitiliselt meelestatud, on modernismist alates olnud pigem norm, kritikaanlust ennast võib aga juba mõnda aega pidada valitsevaks diskursuseks kunstis, mis, nagu meie valitsusliikmete muhelevatest reaktsioonidest No teatri poliitilisele satiirile aimata võiks, on jõudnud otsapidi ka siinsesse poliitikasse. Mul oli õnn intervjueerida Artishok TV jaoks peaaegu kõiki avamisele sõitnud kunstnikke. Rääkides Berliinis tegutseva Johannes Paul Raether`iga sain aru, et kriitiline positsioon on tema jaoks elementaarne professionaalne positsioon, ta suudab seda dekonstrueerida ja rekonstrueerida, ta ütleb, et see on paarkümmend aastat kohal olnud, ta räägib sellest loomulikult ja mitte liiga tõsiselt, ta ei karda öelda, et riik tegelikult tahab, et kunstnikud riiki arvustaksid jne. Mulle tundus see naelapead tabav, muu seas kultuurilist rajajoont tõmbav, sest postsovjetlik kogemus nii vabalt vist ei kõneleks, võimu on siin pikalt peetud millekski taamal seisvaks ja sellega dialoogi astumist käsi määrivaks. Seesama kultuuriline rajajoon on tajutav näituse pealkirjas identiteedi ja ideoloogia eristuses: identiteet on justkui ehe ja oma, ideoloogia aga kunstlik ja võõras.
Pean retseptsiooni selle näituse juures oluliseks, võibolla isegi olulisemaks kui näituse kehandit ennast, mis jääb minu isiklikus kunstiajaloos ennekõike maamärgiks diskursiivse kaasajastamise mõttes. Ants Juske nendib Päevalehes mõnevõrra loiult „Eks räägime siis rahvuslusest“, kuid teeb ühe terase tähelepaneku, et kui kriitika all on rahvuslik identiteet, siis ei maksa unustada, et ka kunstnikel endal peab mingi identiteet siiski olema, ehk, kui ühte ideoloogiat dekonstrueeritakse, konstrueeritakse paratamatult mõnda teist. Edasi langeb ta juba nostalgia küüsi, meenutades, kuidas veel 1988. aastal sai näituse „Rahvuslik motiiv eesti kunstis” puhul Kunstihoone fassaadile suured rahvusvärvides kangad riputatud, juba 1995. aastal aga rahvuslus ja Eesti näitusel „Eesti kui märk” dekonstrueeritud, viidates sellega justkui avatud ustest sisse murdmisele Kumu näitusel. Carl-Dag Lige kirjutab märtsikuu Keskuses näitusest tunnustavalt, kiites kuraatori „tähelepanuväärselt julget kontseptsiooni“ ja „haruldaselt head töödevalikut“ ning andes au Kumule demokraatliku oaasi loomise eest. Teet Veispak oma Sirbi artiklis „Tänuväärt temaatika“ peab aga Kadriorgu, vastupidi, hoopis turvaliseks valikuks: “Mulle tundub, et kunstieksponeerimise paigad on pigem sellised, kuhu kriitiline diskursus kanaliseeritakse selleks, et see mõjutaks ühiskonnas toimuvaid protsesse minimaalselt.“ Sama väljendavad Eestis viljeletava sotsiaalse kunsti suhtes Maarin Ektermann märtsikuu Keskuses ja Siram oma kõmu tekitanud Ekspressi artiklis. Ragne Nukk kirjutab Äripäeva lisas, et "rahvuslusest kui probleemist ei saada tihti aru, kui selle negatiivseid külgi pole omal nahal kogetud." Millele tuleb klassikaline netikommentaar: „No, kui te juba sedasi ütlesite, siis olete multikulti, eluvõõras inimene ja paljustki ilma jäänud. Te oma artikliga levitate rahvuste vahelist vihavaenu...“ Veel üks kultuurihuviline on oma Twitteri profiilis kommenteerinud, et näitus „ravib võrdselt nii märatsevat marurahvuslust kui kiibitsevat kõigesallivust“. Selles mõttes tabav, et keda hirmutab ksenofoobsemaks, keda kasvatab tolerantsemaks, aga aeg-ajalt endalt küsida, mismoodi mõjub sõna „Eesti“ nüüd ja praegu, on vist igal juhul kasulik ja vajalik.
----------------------------------------------------------------------------------
1) Räägime rahvuslusest! Ideoloogia ja identiteedi vahel [näitus Kumu kunstimuuseumis 05.02-25.04.2010] / [kontseptsioon ja toimetamine: Rael Artel ; tekstid: Rael Artel jt.; tõlked: Rael Artel, Mario Pulver, Elnara Taidre; eessõna: Anu Liivak; graafiline disain: Jaan Evart] Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2010, lk. 6
2) Samas, lk. 6
Kunst katuse alla
Võimalus toetada kunstikeskuse AmbulARTooriumi uut katust, minnes kontserdile Rock Cafesse (loe lähemalt altpoolt).
Minu meelest on see esimene kord (vähemalt lähiajaloos), kus omaalgatuslik kunstipraktika korraldab fundraisinguks sellise tõelise reklaamikampaania (oma pressiesindaja ja puha) koos popika ning kaasaja kõige trendikamatele bändidele rõhuva esinejatenimekirjaga, mingi suurema praktilise eesmärgi realiseerimiseks (parandage mind kui ma eksin). Tavaliselt on toetutud siiski avalikule rahale läbi riiklike instantside, kuid kuna sellega on hetkel seisud nagu on, siis iseenesest on selline jõuline omafinantseeringu katse .... ma tahaksin kirjutada tervitatav, aga midagi natuke kriibib ka - võibolla eesmärgi promomiseks kasutatud meelelahutusäri sõnavara ja formaat.
Ma ei oska öelda, kui paljud üritust oma kohaloluga toetavatest muusikutest on kaugel AmbulARTooriumis kohal käinud ja võibolla see ei olegi oluline (1) - järelikult tundus kunstikeskus piisavalt oluline asi, et selle vajadustele isiklikult õlg alla panna. Läbi sellise formaadi levib AmbulARToorium kindlasti nende sihtgruppideni, kelle finantsilise toetusega omaalgatuslikud praktikad tavaliselt kokku ei puutugi. Nii et võibolla on see hea eekuju kõigile initsiatiividele, kes tegelevad selliste märksõnadega nagu kogukondlikkus, detsentraliseerimine, kohaspetsiifilisus jms ega ole varem mõelnudki popika kontserdikorralduse läbi Tallinnas endale toetust koguda ning oma sõnumit levitada. Kuid loodetavasti jõuab head muusikat ja mõnusat õhtut veetma tulnutele ka AmbulARTooriumi enda idee ja eesmärk kohale - pressiteates pole küll selle kohta midagi kirjas, kuid ilmselt kohaletulnutele kuidagi peategelast ennast ka lähemalt tutvustatakse.
(1) tegelikult see minu jaoks on ikkagi oluline - ühelt poolt kuna tallinlastel on mugav harjumus (toetun nüüd eelkõige kunstimaailma-kogemusele) kiita kaugemal toimuvad asjad heaks, ilma, et nad kohal kunagi oleksid käinud - et ah, tundub lahe, mis nad seal toimetavad; teiselt poolt kuna isiklik seotus ja osalus mingil tugevamal tasandil kui lihtsalt põhiidee heakskiitimine peaks olema selliste kunstipraktikate üks põhiline omadus. Neist kahest põhjusest lähtudes ongi seni tehtud oma üritusi (ka neid, mis võiksid midagi sisse tuua) ikkagi seal koha peal endas ning organiseeritud suurlinlastele pigem bussid mugavaks kohalesõiduks.
Maarin
Aga nüüd siis kuulutuse enda juurde:
KUNST KATUSE ALLA:
AmbulARTooriumi heategevuskontsert 22. mail Tallinnas Rock Cafe´s
AmbulARTooriumi heategevuskampaania “KUNST KATUSE ALLA” finaal
22. mail Tallinnas Rock Cafe´s koos Mahavokiga!
Kunstikeskus ambulARToorium käivitas heategevuskampaania keskusele uue katuse ehitamiseks, mille finaaliks on 22. mail 2010 Tallinnas Rock Cafe´s toimuv kunstitäika ja heategevuslik kontsert.
Tänukontserdil astuvad Mahavoki kõrval üles Antonina, QueeNNaive, Kärt Tomingas ja Urmas Lattikase bänd, Diskreetse Mango Trio, Pilvikud, The Tomahawk Brothers ja PostUganda. Afterparty Salvadori vedajalt DJ Tõnis Hiiesalult!
Iga kontserdile ostetud pilet läheb annetuseks ambulARTooriumi uue katuse fondi.
Kunstikeskuse näol on tegemist omamoodi integratsiooniprojektiga. See asub Vene vanausuliste külas Peipsi ääres, Eesti ääremaal. Üritusele on oma toetuse andnud Eesti presidendipaar Toomas Hendrik Ilves koos abikaasa Evelin Ilvesega.
AmbulARTooriumi lõid 2007. aastal kolm Tallinna fotograafi. See on inspiratsioonikoht kõigile, kes tahavad kaasa lüüa ja mõelda kunstivaldkonnas. Varem on samas majas tegutsenud algkool ning ambulatoorium. Oma näitustega on ambulARTooriumis juba üles astunud loodusemees Fred Jüssi, Klaabu isa Avo Paistik, keraamik Kadri Jäätma ning paljud teised Eesti ja Vene kunstnikud.
Pilet: 100 krooni (osta Piletilevist või kohapeal).
Kui soovid toetada suurema summaga, müügil piletid 500 krooni.
Lisainfo: www.ambulartoorium.ee;
www.ambulartoorium.blogspot.com
info@ambulartoorium.ee
teisipäev, aprill 20, 2010
Residentuuri Helsingisse!
Tere lugupeetavad, jätkame kuulutuste lainel:
Helsingis on üsna hiljuti tegutsemist alustanud projektiruum Ptarmigan (tähendab lumepüüd - nagu see lind lumepüü), mis seni majutas enda ruumides erinevaid perfokaid, installatsioone, helikunsti jms eksperimentaalseid rohujuuretsandi organiseerumisastmega ettevõtmiseid. Nüüd on aga astutud samm edasi ning võideldud kätte Põhjamaade-Balti kunstnike mobiilsuse-toetamise rahad ning pidulikult avanebki lumepüü residentuur!
Kogu info, väga täpselt ja põhjalikult siit - miks, kuidas, kellele, milleks:
http://ptarmigan.fi/air/
Muide, eelinfona - Ptarmiganiga on seotud ka Helsinki Public School ning juba varsti saab lugeda spetsiaalselt selleteemalist intervjuud mõlema ürituse ühe eestvedaja, John W. Failiga!
esmaspäev, aprill 19, 2010
Kriitikakonkurss!
Eesti Muusikaarvustaja & TLÜ muusika osakond, Tallinna Keskraamatukogu muusika osakonna veebipäevik ja Jazzkaar kutsuvad:
kriitikakonkurss NOORTE KRIITIKUTE LUUBI ALL
22.03–07.05.2010
Võistlus viiakse läbi ajavahemikul 22.03–07.05.2010, mida raamistavad kaks suurüritust:
Eesti Muusika Päevad 22.-27.03.2010
Jazzkaar 23.04-02.05.2010
Konkursile esitatavad tööd peavad kuuluma vähemalt ühte kolmest põhivaldkonnast:
muusika, kunst, tants.
Erilise tähelepanu all on ka igasugused multimeedia ja žanriülesed ilmingud (näitus-installatsioonid, tegevuskunst, audiogalerii, tantsuteater jne).
Tööd peavad laekuma hiljemalt 7. mail.
Võistlus viiakse läbi kahes vanusegrupis:
1) noored vanuses 15 kuni 18
2) täiskasvanud alates 19. eluaastast
Võistlusel on kaks erinevat tasandit:
(A) avatud blogitasand
- oodatud on võistluse ajavahemikus toimunud mistahes muusika-, kunsti- ja tantsuürituste elamuste kirjeldused
- keel ja stiil võivad olla vabad
(B) poolprofessionaalne tasand
- oodatud on eelkõige ülalnimetatud festivalide ürituste arvustused
- oodatud on kõigi antud ajavahemikus toimuvate muusika- , kunsti- ja tantsuürituste arvustused
- keel ja stiil on oodatavalt lihvitud ja avaldamiskõlblik ka professionaalsetes ajakirjades
(A) tasandi REGISTREERUMINE
Võistlusel osalemiseks tuleb registreeruda Tallinna Keskraamatukogu Muusikaosakonna veebipäevikus aadressil http://www.keskraamatukogu.ee/muusika/blog, kus avalikustatakse täpsem registreerumisjuhis.
Palume sisestada oma muusika-, kunsti- või tantsuteemalised kirjutised Keskraamatukogu Muusikaosakonna veebipäevikusse hiljemalt 7. mail. Võistlusel osalevad kirjutised ei tohi olla varem avaldatud.
Avalikustatud kirjutisi saavad hinnata ka lugejad. Hindamisjuhisega saab tutvuda Muusikaosakonna veebipäevikus aadressil http://www.keskraamatukogu.ee/muusika/blog
(B) tasandi REGISTREERUMINE
Konkursile registreerimine toimub koos võistlustöö saatmisega. Osalemiseks tuleb saata E-mail aadressile muusikaarvustaja@gmail.com, subjekti real: NOORKRIITIK Ees- ja perekonnanimi.
Võistlusele esitatav(ad) tekst(id) tuleb lisada nii MS WORD (.doc, Word 1997/2000/2003) kui ADOBE PDF formaadis. Tekstifaili nimi peab olema: NOORKRIITIK Ees- ja perekonnanimi (mitme teksti esitamisel lisada teksti järjekorranumber). Tekst peab olema vormistatud TIMES NEW ROMAN shriftis suurusega 12 ning sisaldama esimesel leheküljel järgmised üldandmed:
Ees- ja perekonnanimi
Pealkiri
Ürituse valdkond
Teksti kategooria
Ürituse kuupäev ja toimumiskoht
Teksti valmimiskuupäev
Palume saata oma muusika-, kunsti- või tantsuteemalised kirjutised aadressile muusikaarvustaja@gmail.com hiljemalt 7. mail. Võistlusel osalevad kirjutised ei tohi olla varem avaldatud.
Võistlustööde kategooriad ja pikkused:
(A) avatud blogitasandi kirjutiste stiili ette ei kirjutata, maht peab olema vähemalt 2000 tähemärki koos tühikutega
(B) poolprofessionaalse tasandi kirjutiste kategooriad on järgmised:
B 1 Lühiretsensioon miinimumpikkusega 2000 tähemärki koos tühikutega
B 2 Keskmise pikkusega arvustus u 3000–4000 tähemärki koos tühikutega
B 3 Pikk arvustus u 6000 tähemärki koos tühikutega
B 3.1 Festivali ülevaade
B 3.2 Uuriva iseloomuga artikkel
B 3.3.Portreelugu (isikust, ansamblist, kunstirühmitusest jne)
B 3.4. Intervjuu
Ühel osalejal on lubatud pakkuda kummalgi tasandil maksimaalselt kaks teksti.
Eripakkumine kiirematele kirjutajatele:
Jazzkaar pakub huvilistele võimalust liituda selleks perioodiks veebitiimiga, mis tagaks vaba pääsu valitud kontsertidele. Jazzkaare lood peavad valmima 1–2 päeva jooksul, kuna tekstid ilmuvad festivali ajal onlain-formaadis. Veebitiimi kuulumiseks on tarvilik eelregistreerimine hiljemalt 4. aprillil aadressil: madli@jazzkaar.ee
Võistlusel on järgmised auhinnad:
(A) tasand: Kõik (A) tasandi blogitekstid (mis eetika reeglite vastu ei eksi) avaldatakse pärast ülevaatamist Tallinna Keskraamatukogu muusikaosakonna veebipäevikus
www.keskraamatukogu.ee/muusika/blog
Erinevad tunnustusauhinnad (sh lugejate lemmik). Kontsertide ja ürituste piletid, sh. kinkepiletid. Eriauhinnad erinevates kunstivaldkondades.
(B) tasand: Kõik võistlusele esitatud (B) tasandi tekstid avaldatakse pärast ülevaatamist veebiportaalis Eesti Muusikaarvustaja või Jazzkaare veebiajakirjas.
http://muusikaarvustaja.blogspot.com
www.jazzkaar.ee
Eri kategooriate parimad tekstid avaldatakse ajakirjades Muusika ja Teater.Muusika.Kino ning nädalalehes SIRP. Eriauhinnad erinevates kategooriates. Kontsertide ja ürituste piletid, sh. kinkepileti.
Žürii põhiliikmed: Gerhard Lock (muusika, interdistsiplinaarsed kunstid), Mari-Liis Rebane (kunst, muusika), Marje Ingel (muusika), Evelin Lagle (tants), Madli-Liis Parts (muusika)
Ajakirjade poolsed liikmed: Ia Remmel (Muusika), Tiina Mattisen (Sirp, muusika), Tiina Õun (Teater.Muusika.Kino, muusika).
Vajadusel kaasatakse erialaspetsialiste. Žüriil on õigus auhinnad ümber jagada.
Võistlusel osalejaid teavitatakse tulemustest hiljemalt 01.06.2010. Noorte kriitikute konkursi tulemuste välja kuulutamine toimub TLÜ Muusikakriitika erikursuse / Eesti Muusikaarvustaja korraldatud kriitika seminari raames:
04.06.2010 Tallinna Ülikoolis.
NOORTE KRIITIKUTE KONKURSi korraldajad:
Gerhard Lock (Eesti Muusikaarvustaja / Muusikakriitika erikursus, Tallinna Ülikooli Kunstide Instituudi Muusika osakond, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia) gerhard.lock@tlu.ee;
Marje Ingel (Tallinna Keskraamatukogu muusikaosakond, Muusikaosakonna veebipäeviku peatoimetaja) marje.ingel@tln.lib.ee; Mari-Liis Rebane (Eesti Muusikaarvustaja / Muusikakriitika erikursus, Eesti Kunstiakadeemia) mariliisrebane@gmail.com; Madli-Liis Parts (Jazzkaare ajakiri, Tallinn 2011 projektijuht) madli@jazzkaar.ee;
Evelin Lagle (Muusikakriitika erikursus, Tallinna Ülikooli Kunstide Instituudi Koreograafia osakond) evelinlagle@gmail.com
DIVERSE UNIVERSE: PERFORMANCE EXPLOSION 2010
Diverse Universe Performance Plahvatus 2010 rändab läbi Euroopa Tallinn – Pärnu – Riia – Alytus - Berliin – Cologne – Toulouse – Barcelona – Sabadell – Paris – Malmö – Pori – Pärnu marsuudil ligi 100 kunstniku osavõtul.
KOLMAPÄEVAL 21. aprillil kell 18.00 avalöök ”Performance Poeedid” Tallinnas Kirjanike Maja musta laega saalis. USA lõunaosariikide biiblivöö pärl – ”Kentucky gal” Ninnie Nuevo, Kalifornia undergroundi ikoon Steve Vanoni & kodumaine C.n.O.P.T: anarhistliku kunstnikerühma ühistööna valminud luulevormis ühiskonnakriitilise tekstimassiivi POEEM PUNASELE EMMALE kannavad teatraalselt ette apokalüptiliselt meelestatud legendaarsed boheemid. Põrmustatakse kaanonid, tapetakse iidolid, fööniksid tõusevad tuhast ja miski pole enam endine.
REEDEL 23. aprillil kell 17.00 toimub Pärnu Kunstihallis ”KOPAS- Korean Performance Art Spirit” ekspositsiooni ametlik lõpetamine ja Diverse Universe Live Performance Exhibition avamine Aasia, Ameerika, Skandinaavia kunstnike etteastetega.
LAUPÄEVAL 24. aprillil kell 12.00 alustab kestvusperformancede paralleelne jada Pärnu Kunstihallis, Kunstnike Majas ja linnaruumis: Grupp Ornicart (France), Hoke Ericson (USA, New York), Grupp Vedelik (Eesti), Morgan Schagerberg (Sweden), Grupp Juurikasvu (Soome): Mari Aaltonen, Vera Arjoma, Merja Laine, Päivi Viinikainen, Grupp C.n.o.p.t: Meeland Sepp, Villekarel, Remo Randver, Marian Kivila, Taave Tuutma, Kaarel Kütas, Noolegrupp (Eesti), Grupp Rubens: Sybille Neeve, Anna Aua, Piret Tombak, Inge Ting, Katri Kainulainen, Grupp T.e.h.d.a.s. RY (Soome): Jussi Matilainen, Simo Saarikoski, Janne Rahkila, Antti Pedrozo, Iida Nikitin, Sampo Laaksonen, Kimmo Kanerva, Jan Virtanen, Sari Kivinen, Eero Yli-Vakkuri, Heikki Hautala.
Kell 12.00 väljub ka Diverse Universe buss Tallinnast Pärnu poole Estonia kõrvalt G.Otsa tänavalt (registreerimine academia@nongrata.ee). Buss alustab tagasisõitu Tallinna kell 20.00.
Kell 15.00 alustab rahvusvaheline lühiperformancede programm Pärnu Kunstihallis
15.00 Oikado Ichiro (Japan)
15.15 Ninnie Nuevo (USA, Kentucky)
15.30 Ornicart (France)
15.45 Gatis Vectirans and Laura Zvilna (Latvia)
16.00 T.e.h.d.a.s. Group (Finland)
16.30 Silja Saarepuu & Villu Plink
16.45 IG Noir
17.00 Johnny Amore & Irene Pascual (Germany)
17.15 Erik Hokanson (USA, New York)
17.30 Jill McDermid (USA, New York)
17.45 Steve Vanoni, USA (California)
18.30 Jojo200 (Finland)
26.04. ESMASPÄEV 12.00 Seminar Pärnu Art Hall (Esplanaadi 10)
“International Performance Network”
12.00 Grupp Tehdas (Soome)
12.45. Grupp Non Grata
13.30 paus
14.30 Grupp C.n.o.p.t.(Eesti)
15.15 Grupp Ornicart (Prantsusmaa)
15.45 paus
16.00 Morgan Schagerberg (Rootsi)
16.30 Jill McDermid (New York)
16.45 Ninnie Nuevo (Kentucky)
17.00 Johnny Amore & Irene Pascual (Saksamaa)
Info ja programm:
www.performance.ee/du2010
www.nongrata.ee
reede, aprill 16, 2010
MMMT10
Disainer Martin Rästa alias Mammut tegi 10 aastat tööd, printis siis tehtu välja ja tegi oma töödest näituse. Esmalt Tallinnas SooSoo galeriis, seejärel Tartus Y galeriis ning hetkel kaunistavad Mammuti plakatid Põlvat.
Näitustega seoses inrervjueerib teda Margus Tamm
Oled tegemas üle-eestilist näitusetuuri. See on üsna suurejooneline, eriti, arvestades, et sa pole äsja surnud või mõnel muul sarnasel moel ajalukku platseerunud. Respekt. Aga eeldades, et näitus kui tervik on alati midagi muud kui ülespandud tööde summa – mida sa ise enda kohta avastasid, kui kõik plakatid seina olid saanud?
Näituse kontekstis mõjub plakat, mis muidu kipub pigem tarbe-ese olema, hoopis intensiivsemalt. Suur hulk ühe autori töid toob omapära esile. Mitmed vaatajad, kes on kursis mu töödega, olid näitust vaadates üllatunud, täpselt nagu sa väitsid - näitus tervikuna on midagi muud kui ülespandud tööde summa. Ka minu jaoks oli see üllatav. Näiteks avastasin, et plakateid läbiv stiil on oluliselt püsivam, kui enne arvasin. Nagu ma EPL-i intervjuus mainisin, ei hoia ma kramplikult stiilist kinni ning ei ürita seda kuidagi kasvatada. Aga sellest hoolimata on eristuv stiil tekkinud ja märkamatult arenenud. Iga töö puhul eraldi on seda kohati raske tuvastada ja seepärast annab retrospektiiv hea võimaluse märgata korduvaid detaile ja võtteid. Paljud kordused ja laenud minu plakatitel on loomulikult taotluslikud, aga just need "ridade vahelised" kordused tulid välja, mis plakateid eraldi vaadates ei pruugi ilmsed olla. Sellele aitas kaasa ka formaat. Kuna paljud näitusel rippuvatest plakatitest olid algselt trükitud A2 või isegi A3 formaadis siis õiges plakatiformaadis (A1) oli mõju hoopis tugevam. Kokkuvõttes oli näituse korraldamine hea praktiline kompositsiooniülesanne ja andis väga kasuliku kogemuse - näha oma töid teises kontekstis.
Ikkagi – 10 aasta retrospektiiv kõlab paratamatult joonetõmbamise ja millegi uue lubadusena. Kas on midagi, mida sa edaspidi enam ei tee? Midagi, mida sa nüüd proovima tahad hakata?
Plakat meediumina on minu arvates praktiliselt surnud või kui mitte päris surnud siis hääbumas kindlasti. Praegu toimiv plakatindus elab puhtalt inertsist. 2000ndate alguses oli tavaline, et laupäevaõhtuse klubiürituse plakateid trükiti A2 formaadis mitme värvi trükis. Praegu piisab mustvalgest A3 koopiast ja Facebooki lingist. Niisiis võin öelda, et "MMMT10" on ühtlasi ka minu hüvastijätt plakatile, kui meediumile. Osalt oli näituse korraldamise mõte tingitud just nimelt vajadusest tehtule joon alla tõmmata, et nii endale kui teistele aru anda - see on tehtud, minevik.
Edaspidi ilmselt üritan olla disainerina vahetum, mis tähendab veel subjektiivsevat tõlgendust ning suuremat vabadust teostuses. See loomulikult eeldab, et keegi on nõus sellise tõlgenduse peale panustama. Mida võiks veel proovida? Näiteks oma stiili lammutamist. Täiel määral see loomulikult ei õnnestu, kuid veidi paati kõigutama peab, et mitte kinni joosta. Samas olen jõudnud arusaamisele, et graafiline disain ei ole kõige lihtsam kanal loovuse rakendamiseks. Kui tihti disainerilt loovust nõutakse? Palju tihedamini oodatakse, et sa lihtsalt vormistaks materjali korrektselt ära. Osalt ka seepärast olen hakanud järjest rohkem loovust rakendama muul viisil - muusika (http://www.myspace.com/kumaband), fotograafia, koomiksid jne. Video ja animatsioon on teemad, mille juurde olen peale seitsmeaastast pausi tagasi jõudnud. Eelnev ei tähenda, et ma plaaniksin disaini nurka visata. Vastupidi - mida erinevamates valdkondades ma ennast teostan / loovust rakendan, seda paremini õpin ma protsessi tundma ja seda teadlikumaks muutun.
Ma usun, et jagad seisukohta, et disain ei peaks mitte ainult edastama sisu – näitust, kontserti jne – vaid seda sisu täiendama. Sinu Eclectica kujundused on minu meelest üks paremaid näiteid viimasest kümnendist, kus disain andis üritusele olulise lisaväärtuse – kui Eclectica festuval alustas, siis sinu siinmail enneolematult barokkiv disain tõstis minu arvates kogu ürituse väärtuse astme võrra kõrgemale. Aga kas siin läheb sinu jaoks kuskilt piir – kui suurt subjektiivsust ja enesekehtestust sa disainerina endale lubad?
Kindlasti jagan seisukohta, et disain omab lisaks info vahendamisele mitmeid olulisi funktsioone. Disain loob sisule tõlgendusruumi ja mõjutab seeläbi sisu kogemist, seda võib kutsuda näiteks eelhäälestuseks. Eclectica festival on minu kui disaineri jaoks suurepärane projekt - kuna sisu on niivõrd eklektiline siis võib luua mis iganes eelhäälestuse - kõik variandid pole õiged, aga samas pole ükski kai vale. Festivali külastajaid ei pea püüdma, neil ei saa olla kitsaid vajadusi ega selgepiirilisi ootusi - vastasel juhul neid ei huvitaks selline festival. See annab disainerile üheltpoolt vabaduse ja teisalt kohustuse olla selle vabaduse vääriline. Eclecticat tehes ma olen sada protsenti teadlik, et sellist lähenemist saan lubada ainult tänu festivali lahtisele olemusele. Iga projekt algab minu jaoks mänguruumi välja selgitamisega ja igapäevases töös on palju projekte, mis enesekehtestamist ei luba. Igal tööl on mängruum erinev ja ma ei saa öelda, et mulle pakuvad rahuldust vaid maksimaalselt vabad projektid. Väga kitsad või spetsiifilised tööd on hea võimalus oma painduvus proovile panna. Samas olen ma teadlik, et täielik objektiivsus jääb disainerile kättesaamatuks - keegi meist ei ole absoluutne.
Kas sul on mõni näide, kus sa usud, et sinu tegevus disainerina on andnud disainitavale hoopis uue suuna ja tähenduse (reklaamimaailmas on tuntud positiivseks näiteks Dieseli-case, kus väike Rootsi büroo tegi suvalisele Itaalia teksatootjale eriti popi ja noortepärase reklaamikampaania, mille meeletu menu tagajärjel oli see suvaline Itaalia teksatootja sunnitud hakkama samuti eriti popiks ja noortepäraseks)?
See on minu jaoks keeruline küsimus, enda töid on raske analüüsida ning selliseid diagnoose on ilmselt palju lihtsam eemalt vaadates panna. Minu tegevus disainerina on alati tellijaga seotud. Kui töö tellija loob sellised eeldused, mis võimaldavad disaini objekti tähendust laiemaks muuta, siis kindlasti ma seda ka üritan. Praktikas selliseid olukordi kuigi tihti ei teki. Pigem on tavalised vastupidised näited - tellijate pidev hirm mitmetähenduslikkuse või ebatraditsionaalse lähenemise ees, summutuvad juba eos võimalikud mõttekäigud, mis võiks tõlgendusruumi avardada. Vahel õnnestub selliseid hirme pisut lahti kangutada, vahel mitte. Üks projekte, mille puhul mul on ilmselt õnnestunud sisule tähendust lisada, on juba mainitud Eclectica.
Rääkides Eclecticast – sinu portfolio enamvähem sellega algab. Mida sa enne Eclecticat tegid?
Enne Eclecticat olid ikka sama moodi - plakatid ja flaierid, sekka mõned raamatud ja ajakirjad jms. Tallinna Filharmooniale olen plakateid meisterdanud u. 2003st aastast ja Jazz Lessonsi üritustesarja esimesed kujundused on tänaseks ligi kümne aasta vanused. Ei saa öelda, et Eclectica oleks minu jaoks olnud suur avapauk, pigem oli see asjade loomulik kulg. Südamelähedane on see projekt mulle kindlasti, ilmselt domineeribki portfolio plakatilingil seepärast Eclectica. Ja kui aus olla, siis esimesed tööd, mis mu enda kriitikat kannatavad, on pärit umbes samast ajast, kui festival sündis.
Midagi praktilist. Kas sa ehk avaldaksid oma blogrolli ja netzinede listi, mida jälgid?
On mõned disainerid / bürood (näiteks bleed.no, hort.org.uk ja ths.nu), kelle tegemistel hoian (vahelduva huviga) silma peal, kunagi pakkus Dot Dot Dot pinget. Ei saa öelda, et oleksin mõne blogi või zine pidev lugeja. Pigem satun pooljuhuslikult lugema katkendeid või paari postitust. Enda jaoks vajalikku infot hoian raamatute kujul riiulis. Aga Sa võid mulle soovitada head lugemist.
Lõppeks saadan sulle Massimo Vignelli koostatud loendi disaini ideoloogilistest muutustest 60-70-80tel. Mulle meeldib tema tabel – see on ühest küljest paljulubavalt krüptiline ja võimaldab seega juurde mõelda, teisalt esitab see mõningaid märksõnu ja haarab teemasid, mida tavaliselt disainialastes diskussioonides ei kohta. Nii et ma isegi jätaks kõrvale selle tabeli ajalugu defineeriva ambitsiooni ja võtaks seda lihtsalt kui komplekti märksõnu. Ja küsimus sulle – kas sa ehk valiksid igast reast endale meelepäraseima?
Tabel on tõesti tore aga ma pole kindel, et saan igast reast ühe valikuga hakkama. Niisiis tõmbasin boldiks kõik need märksõnad, ilma milleta ei saa.
Distsipliin – sobivus – mitmetähenduslikkus
Idealism – pluralism – semiootika
Objektiivsus – spetsiifilisus – subjektiivsus
Lihtsus – keeruline lihtsus – keerulisus
Struktuur – programm – tähendus
Absoluutsus – kooskõla – suhtelisus
Geomeetria – selgelt sõnastatud geomeetria – vastuoluline geomeetria
Üks stilistiline kood – vastandlikud stilistilised koodid – stilistiline topeltkodeering
Vorm järgib funktsiooni – vorm ja funktsioon – semiootiline vorm
Sümbolism puudub – kontrollitud sümbolism – ekspressiivne sümbolism
Huumor puudub – huumor väljendub üllatuse-efektis – huumor väljendub vastuolulisuses
Metafoori vastu – suund metafoorsusele – metafoor
Ornamendi vastu – struktuur kui ornament – ornament
Ortodoksne grid-süsteem – vaba grid – keeruline grid
Üks font (helvetica) – paar fonti – palju fonte
Üks fondisuurus – paar fondisuurust – hierarhiline fondikontsept Põhivärvid & must & punane – vikerkaar – pastelsed toonid
Asümmeetria – dünaamiline sümmeetria – sümmeetria pluss asümmeetria
Samasus – identiteet – mitmekesisus
Jäigad süsteemid – modulaarsed süsteemid – juhuslikud süsteemid
Vähem on rohkem – vähem on igav – rohkem on parem
------------------------------------------
kolmapäev, aprill 14, 2010
Uus skulptuur Tallinnas – Pöffihunt
EKA kunstiteaduse magistrand ja Artishoki toimetuskolleegiumi liige Gregor Taul kirjutab uuest monukast linnapildis.
1
2009. aasta Pimedate Ööde Filmifestivali raames püstitati Tallinnasse Solarise keskuse kõrvale betoonist hundiskulptuur. Teose autor on Seaküla Simson, hundi puhul on tegemist filmifestivali sümboliga. Festivali eestvedaja Tiina Loki sõnul on Pöffihunt maailma esimene filmifestivalile püstitatud skulptuur. Kirjatöös analüüsin skulptuuri linnaruumilisi möödapanekuid, heidan valgust skulptuuri püstitamisega seotud asjaoludele ning annan ülevaate Tallinna teistest loomaskulptuuridest. Kõnelen skulptuuri puhul neljast tinglikust autorist, kelleks/milleks on kunstnik Seaküla Simson, tellija PÖFF (koos Solarisega), asukoht Rävala puiestee nurgal ning traditsioon Tallinna eelneva skulptuuriloo näol.
2
Seaküla Simson (kodanikunimega Aivar Simson), kasvas üles Jõhvis. Pärast kooli lõpetamist viis Simson paberid Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse, seda suuresti õpetajate ärritamise nimel, kes olevat näägelnud, et noormees ainult kaevandusse tööle sobib. Sümboolne soovitusõpetajatelt – sepad-skulptorid on ikka olnud allilmategelased. EPA uksed jäid Simsoni ees Eesti skulptuuri õnneks suletuks, selle asemel tuli astuda nõukogude sõjaväeteenistusse. Simson kuulus nende hulka, kes saadeti Afganistani sõtta. Hiljem on kunstnik öelnud, et sõjakogemus andis talle südikuse, sõjaka töökuse, mis skulptorite puhul nii oluline ja sümptomaatiline on. Selline poolsõge raua needmise rütmis töö raiumine oli iseloomulik nii Amandus Adamsonile kui Jaan Koortile.. See selleks. Naasnud sõjast, astus Simson 1982. aastal ERKIsse skulptuuri õppima. Õpingute järel kolis ta esiisade tallu Lahemaale Tammispeale (endine Sea- ja Siiaküla). Tuli uus Eesti aeg ja näitustel hakkasid kunstipubliku silmi kõdistama Simsoni pronksist tillid ja sittuvad koerad. 1990. aastate lõpuks oli skulptori koduaiast saanud omamoodi hõimuermitaaž, kuhu turistid suurte bussidega kohale sõitsid. Mingil hetkel pidi Simsonil sellest villand saama, nii kuulutas ta 2007. aastal Maalehele antud intervjuus: “Ühtki tilli ma enam ei loo”. Pöffihundi välimust arvestades, tuleb nentida, et väljaöeldu oli ennatlik.
3
Pöffihunt on püstitatud filmifestivali auks, millest on saanud üleeuroopalise tähendusega institutsioon. Väite tõestuseks on PÖFFi ja Tallinna au vastutada 2011. aasta Euroopa filmigala korraldamise eest. Kujutlege pilti - purpursed vaibad, automobiilidest välja liuglevad primadonnad, piipusid popsutavad legendid ja Nokia kontserdisaal, mille sissekäiku (õieti allakäiku) ehib festivali betoonist maskott (1). Siinkohal pean PÖFFi teravalt kritiseerima. Pöffihunt Solarise, Artise ja/või Nokia ees, on festivali etableerumise õnnetu väljendus (2). Pakun, et mitmed PÖFFi patrioodid tundsid nördimust, kui mõned aastad tagasi festival Tallinna logudikest kinomajadest Coca-Cola Plazasse kolis. Kobarkino oli logistiliselt loogilisem, suhtlusvõrguna käepärasem ja edasiarenemiseks lihtsalt vajalik. Möödus aga veel paar aastat ja PÖFF kolis edasi Solarisesse. Säärase koduvahetamise tempo juures on kärsitu betoneerida oma mälestusmärk uue kodu ette. Kes seda teab, millal jälle kolida tuleb, ning kui tuleb, kas siis võetakse Pöffihunt kaasa? Filmikunst tegeleb ju otseselt mäluga ning seda üllatavam on, et erialainimesed pole õppinud monumendisaagadest. Mälu tasuks kivistada suurema osavõtlikkusega. Seetõttu teeb nõutuks, et mõningase ajakirjanduses tuhnimise järel, ei õnnestunud mul välja uurida, kas skulptuuri rajamisele ka avalik konkurss eelnes. Aiman, et mitte, loodan, et eksin. Samuti ei leidnud ma vastust küsimusele, kas Pöffihundi kulud kattis PÖFF, Solarise keskus või hoopis linn. Andestage iroonia, aga juhtum kõlab nagu setu muinasjutt, kus kaval Rebane saadab Hundi külasse toitu muretsema koos kirjaga, et keegi teda ei puutuks. Hunt sai külas kõvasti peksa, sest ükski peni polnud kirjaoskaja. Kummardan toredale festivalile, kuid noomin otsustajaid linnakeskkonna isepäise kasutamise pärast.
4
Hunt linna jutukamaks muutjana. Hundil on mütoloogilises plaanis kahetine olemus. Ühelt poolt on tegemist kosmilise, taevase tegelasega, mis tuleneb hundi võimest olla nähtav ka pimedas – hunt on valguse sümbol. Lähedasem tundub hundi maine, isegi inimlik olemus. Armsa näitena võib tuua emahundi, kes imetas Romulust ja Remulust, kellest hiljem esimene teise maha lõi ja Palatinuse mäele omanimelise linna piirid maasse kündis. Emahundist sai jumaliku linna barbaarne sümbol. Libahunt on pooleldi inimene. Nii allilma valitseja Hades kui Weizenbergi Linda eelistasid kehakattena hundinahka. Türgi moderniseerijat Atatürki kutsuti Halliks Hundiks, kuna tema kauge esiisa Tšingis-khaan olevat sündinud hundi pojana. Indoeuroopa keeltes on sõnal emahunt langenud naise kõrvaltähendus. Inglise perekondades taunitakse mustade lammaste asemel hundikutsikaid. Jaapanlastel olevat hunt hea loom, kes kaitseb inimesi teiste metsaliste eest. Mihkel Mutt seletas Mati Undi loomingut h-tähe puudumisega viimase perekonnanimest. Samas rääkis mu vanavanaema, kes kunagi kaugel ajal seenel käies metsa ära eksis, et laanest pääses ta ainult tänu huntidele, kelle järel ta hommikul lagendikule jooksis. Ta teadis, et hundid kogunevad varahommikul põlluservale. Seaküla Simson pidas Tammispeal lambaid, müüs aga siis karja maha. Ehk tegid hundid liiga palju kurja.
Näited huntidest maa ja taeva vahel kõnelevad, kuidas hunti on ikka nii hea kui kurjana kujutatud. PÖFFi filmilinalt ja youtube’ist tuttav, Kuldmunaga pärjatud maskott on näiteks hea ja ohutu hunt. Iseloomult meenutab ta Hunt Kriimsilma või rohkem isegi viimase poega Hundut. PÖFFi logo hunt on see-eest ohtlik kiskja. Pöffihunt on sootuks mõlemat, pole kumbki. Skulptuur on kujundina ürgmehelikult autoriteetne (või naeruväärselt autoritaarne), kuna on asetatud postamendile (3) ja ulub noku kombel taeva poole; teisalt on skulptuur nunnu ja tütarlapselik, kuna tekitab oma asukoha tõttu haletsust ning on modelleeritud üldistatult ja pehmelt (4) . Skisofreenikust hunt sobib Tallinnale nagu rusikas silmaauku.
5
Asukoht kui avaliku skulptuuri definitsioon. Pöffihunt asub Teatri väljakul, kus hoonestus annab ülevaate Tallinna viimase saja aasta arhitektuuri- ja kultuuriloost. Lugu algab Estonia teatrimajaga, mida võib pidada üheks kõige pühamaks majaks, mille eestlased möödunud sajandil ehitasid. Juhan Maiste lõpetab oma “Eesti kunsti loo” sümboolselt teatrihoone klassitsistlike sammastega, mis viitavat eestlastepoolsele leppimisele klassitsistlike ilukaanonitega. Algas baltisaksa kunsti omaksvõtt. Estoniale järgneb endine Teaduste Akadeemia Instituudi hoone (praegu EKA peakorter). See “tömpi esindusarhitektuuri” (Mart Kalm) esindav hoone valmis 1953. aastal, arhitektiks Saksamaal õppinud Enn Kaar. Rävala puiestee nurgale jääb endine Teaduste Akadeemia Raamatukogu hoone (hetkel Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu). Raamatukogu sissepääsu ehib tundmatu autori seinamaal, millel on kujutatud teaduslik-tehnilisele revolutsiooni atribuutikat (lennuk, kosmoserakett, mootor). Hoone ees asub 1967. aastal püstitatud dekoratiivskulptuur Tuum (autoriks keraamik Henriete Nuusberg-Tugi). Tuum ja Pöffihunt asuvad ühel teljel ning on kõnekateks näidetest oma aja linnaplaneerimise esteetilistest ja eetilistest printsiipidest.
Teatriväljaku lukukiviks on endine EKP Keskkomitee hoone (nüüdne EV Välisministeerium). Mart Kalm kirjeldab oma eesti arhitektuuriajaloos tabavalt, kuidas selle hoone fassaad koos taganevate tiibade ning akendest palja keskosaga loob metafoori idealiseeritud revolutsionäärist, kes on lõhki rebinud särgi, paljastanud musklis rinna ning teatab, et tema jääb surmani truuks partei ideaalidele. Arhitektuurilise kompositsiooni täiustamiseks, tuleb vaatajal majaesisele platsile ette kujutada puhevil õlgadega Lenin. Kui siit edasi fantaseerida - äkki nihutaks Pöffihunti “tühised” viiskümmend meetrit ning asetaks selle kõrgele postamendile, et ta Välisministeeriumi ees nagu kunagine Lenin kõrguks (5). “Skulptuurist kui lugejakirjast” (Kirke Kangro) saaks novell, vanasõna, mõistujutt, loits, anekdoot ja antropoloogiline uurimustöö (6). Pöffihunt uluks kõrge postamendi otsas ja möödakäijad vaidleksid, kelle rind siis ikkagist rasvane on.
Teatri väljakul kihava elu mõju eesti kultuurile on raske alahinnata. Rahvusringhääling paiskab Solarisest tipptunnil õhku võimalikult ausat pilti maailmast, samal ajal püüab Välisministeerium maailmale õpetada Eesti sõna ning EKAs voolib rahvas endale kunstiinimesi, lootes, et neljas sein on traditsiooni ja südametunnistuse näol õiges kohas (in Estonia). Teatri väljakul näeb asjade seisu, näeb ka eesti skulptuuri hetkeseisu.
6
Solarise skulptuur võrdluses Viru keskuse skulptuuriga. 2004. aastal Viru keskuse juurde püstitatud Hämariku (autoriks Mare Mikoff) kõrval on Pöffihunt igati õnnestunud linnaruumiline lahendus. Mul on hea meel, et Solaris enda külje alla uut Ameerika Vabadussammast (7) ei mehitanud. Hunt on ikkagist oma, mitte nagu majakõrgune Venus. Teostele on ühine tellijatepoolne suhtumine, mis käsitab skulptuuri vallasmälestisena, mis "tuppa ei mahu" ning millele tuleb seetõttu maja ees koht leida. Teistsuguse arusaama võib tuua Rotermanni kvartali näol, kus eraldiseisev keskne skulptuur puudub, kuid kogu piirkond on skulpturaalse olemisega. Rotermanni kvartalisse on loodud ka mitmeid ajutisi kunstiteoseid.
7
Pöffihunt asetub sümboolselt Tallinna ülejäänud loomaskulptuuride sekka, millistest tuntuim on Jaan Koorti Metskits (1928). Kitsega on seotud mitmed legendid, lood ja luuletused, ta on õrn ja asub sobivas kohas. Näiteks on Aleksander Suuman kujule pühendanud luuletuse “Pronkshirv”:
Ära tapa, ära tapa mind,
nagu paluksid su avalad
hirmunud öösilmad.
Mine jookse, nõtkejalgne,
ja ütle sedasama
kogu maakera tinale, vasele, rauale, terasele
oma metallheliseval keelel.
Loodan, et hunt jooksvat nõtkejalgset nahka ei pista. Igal juhul metafoor on loodud, jään ootama Pöffihundile pühendatud luuletusi. Muide, skulptuuride autoreid seob vennalik tõdemus, et loomad on pahatihti toredamad olendid kui inimesed. Selles mõttes usaldati Pöffihunt sobivatesse kätesse, Tammispealt avaneb paraja distantsiga vaade linnale, kus inimene on inimesele hunt.
Katariina käigus, Mauritiuse maja korstna otsas hoiab inimestel silma peal 75-kilone pronksist Kass (2005). Siin on Mare Mikoff Hämariku kõrval hoopis inimlähedasema skulptuuri loonud. Kass ei suru ennast peale, vastupidi, ta on nähtav vaid kõige ärksamatele silmadele. Vanalinna piires on loomadest esindatud veel karu ja elevant. Karu (1939) asub Hirvepargi kioski juures trepimademel, autoriks Enn Roos. (Roosi loomaplastikast Tallinnas veel Loomaaeda valvav Istuv ilves (1985) ja Lamav piison (1981) Pirita Näituste Paviljoni territooriumil). Hirvepargi mänguväljakul asub ka Ole Ehelaiu skulptuur Vastsündinu, graniidist tahutud elevandipoeg paigutati parki 1977. aastal. Vanalinnas ja mujal Tallinnas leidub Seaküla Simsoni tuvisid, mis inimeste ja autode liikumist suunavad. Üks suurem tuvi asub Raadiomaja seinal – Riho Kulla 1975. aastal valminud “voogava vormiga” (Heini Paas) Raadiotuvi. Nõmmel asub Nikolai von Glehni Krokodill (1908), mis küll õigupoolest lohe kujutab. Loomaaias leidub lisaks Istuvale Ilvesele veel Külli Tammiku Laps ninasarvikuga (1989). Mustamäe Linnavalitsuse juures on lennuvalmis Riho Kulla kotkakujutis, Mustamäe gümnaasiumi ees valvab Ilme Kulla Öökull. Mõlemad kujud valmisid 2007. aasta juulis, Pirital Lillepi pargis toimunud kujurite paekivi sümpoosioni raames. Lillepaviljoni-tagusel haljasalal paikneb veel Anton Starkopfi aiaskulptuur Istuv Karu (1960).
Küllap on Tallinna avalikus ruumis veel loomakujutisi (nagu Juudi Kooli karukujuline tuulelipp või Raekoja lohed), kuid siinses loetelus tõin välja just teada-tuntud skulptorite “loomad”, mis on valminud suuremal või vähemal määral koostöös linnavõimudega, s.t tegemist on ametliku linnaplaneerimisega. Tallinna tuhandete tänavate, haljasalade, parkide ja väljakute peale on kokku tühised paarkümmend loomaskulptuuri. Säärase suhtarvu (ja traditsiooni) juures pole üllatav, et uued teosed ühtviisi ei õnnestu. Ebaõnnestumiste vältimiseks soovitan konkursse.
8
Pöffihunt on hea mõte. Pöffihunt on halb teostus.
(1)
Küllap tiivustab minu lauset teatav alaväärsuskompleks – meil on siin kõik nii halvasti, ärge meile jumala eest külla tulge. Päris nii see siiski ei ole. “Euroopa” ei pea alati hea/õige maitse kriteerium olema ja nii Solaris, PÖFF kui Pöffihunt esindavad võimalust, kuidas teha Eesti moodi. Solaris on seejuures omapärase arhitektuurimaa vallatu visiitkaart: “Meie ehitame maju kahele inimpõlvele”.
(2)
See, et festival on edukas või etableerunud, pole iseenesest etteheide. Nišifestivali kasvamine peavooluks on silmapaistva juhtimisoskuse ning selgete eesmärkide korral kaunis paratamatu. Küsimus on selles, kuidas edukana eeskujuliks jääda.
(3)
Postamendis seisneb paradoksaalsus. Hundiskulptuur on juba iseenesest mänguline ning linnas leiduks tuhandeid lapsi, kes tahaksid hundi otsas turnida. Kuju on tõstetud maapinnalt postamendile (mis pole õigupoolest postament, vaid piire, mis takistab inimestel alla kukkumast kontserdisaali trepikäiku) justkui oleks mänguasi pandud ära kõrgele riiulile.
(4)
Võib-olla on “üldistatud ja pehmes modelleeringus” süüdi skulptuuri betooni valanud mehed E-Betoonelemendi töökojas. Simsoni pronksnäidised (ehk siis kunstniku endised Sittuvad koerad?) tunduvad fotodelt vaadatuna erutavalt väljendusrikkad. Kui aga betoonist skulptuuri lähedamalt silmitsesin ja proovisin selle hambumuse või silmavaate kohta midagi jutustavat teada saada, pidin pettunult postamendi otsast alla ronima. Lootes kohata kibuvitsapõõsast, sain peopesale pajuutu.
(5)
Tõe huvides tuleb öelda, et koht on juba võetud. Eesti reservohvitseride kogu on sinna planeerinud ligi viie meetri kõrguse klaasist vastupanumonumendi. Monument pidi valmima 2008. aasta 23. augustiks, Välisministeerium on seni aga "elektrivarustuse probleemide tõttu" monumendi rajamist edasi lükanud. Postimehe selleteemaline artikkel kandis 2005. aasta 28. oktoobril märksa otsekohesemat pealkirja: "Moskva viha kartus tõrjub uue monumendi rajamist".
(6)
Metafoor ei ole täielik. Eeldan, et Kirke Kangro pidas “lugejakirja” puhul silmas skulptuuri kunstimeisterlikku külge. Skulptuuri nihutamisel “lugejakirjalik” teostus loomulikult ei muutuks. Küll aga muudaks kohaspetsiifiline pikantsus skulptuuri vormilise poole teisejärguliseks. See ongi avaliku kunstiteose õnn ja õnnetus, et ilus töö võib ebaõnnestunud kohas täielikult läbi kukkuda ja vastupidi. (Kirke Kangro sõnapaar pärineb tema 26.03.10 peetud Venia Legendi loengust EKAs).
(7)
Hämarik on monument olematule feminismile, kopeerimiskultuurile, majandusimperialismile kui kümnele teisele hirmsale asjale, mida nimetadagi ei taha.
teisipäev, aprill 13, 2010
Hotell Pärnu: Rael Artel Gallery : Non Profit Project Space 2004-2008
Nüüd, kus Raeli galerii sulgemisest on möödunud 2 aastat ning galerii tegevust kokkuvõtva raamatu ilmumisest umbes aasta, on loogika tuima rütmi järgi käes aeg teha galeriist ja raamatust kriitikupoolne ülevaade.
(Artikli lõppu on lisatud audioarhiiv Ville Kaarel Viirelaiu, Tanja Muravskaja ja Indrek Grigori ettekannete ja laiema diskusiooniga, mis toimus Y-galeriis "Hotell pärnu" esitluse ajal. )
Peab kohe ütlema, et raamat ei vastanud ootustele. Väikest viisi kunstiajaloolasena lootsin raamatu koostamisest kuuldes, et tuleb mõnus dokumentaalne kogumik, millest saab väga käepärane allikas kõigile tulevastele uurijatele. Rael aga arvas ilmselt pisut teisiti ja küllap arvas hästi. Sisuliselt ei ole tegemist mitte dokumentaalse kogumiku, vaid galeristi mälestustega. Raamatu lõpus on küll loetelu kõigist nii Pärnus kui Tartus toimunud näitustest, kuid pildis ja tekstis leiavad kajastamist vaid valikulised projektid. Sedagi mitte kronoloogilises järjekorras või ruumidest lähtuvalt, vaid esmapilgul ebamääraseks jääva sisulise loogika alusel.
Ülevaade algab installatsioonidega, millel rõhuasetus ruumil kui sellisel. Nende hulgas on nii Anu Vahtra linnaruumiga tegelev foto projekt “Visandivihik. Pärnut dekonstrueerides: paigad, inimesed”, Andreas W “Tühi muster”, ruumi majanduslikku kuritarvitamist käsitleva “Depressioon”, “Valge küüliku uru” labürint kui ka paljud teised. Seejärel vaadeldakse neid Tartu Linnaraamatukogu keldri ruumides asunud galerii tekstikeskseid näituseid, mis olid osa Raeli kuraatoriprogrammi kontseptsioonist - alates sealsest avanäitusest “Raamatukogu projekt. Kunstniku dialoog ruumiga”, jätkates projektiga “Tekstist masinani” ja lõpetades Andreas Trosseki pilti ja teksti ühendavate narratiivide valikuga „Narratiivsus piltides”.
Sellele mustvalgele teksti ja pildi kogumikule, mis annab põgusa ülevaate 16 näituse sisust ja kohati ka meediakajastusest, järgneb majanduslikel ja tehnilistel põhjustel eraldi esitatud, parasjagu mahukas ning erinevaid projekte meenutav värvireprode pakk. Raamatu lõpu moodustavad Anu Vahtra tehtud pildid Pärnu garaažist ja Kaarel Nurga fotojäädvustused Tartu Raamatukogu keldrist, nende vahele on pistetud Raeli seletuskiri ja tehniline info nagu loetelu toimunud näitustest ning ilmunud kriitikast. Kusjuures vähemalt viimane ei ole täielik.
Ma saan aru, miks Rael Vahtra ja Nurga fotod raamatusse lisada otsustas, aga mustvalgetena ja suhteliselt väikeses formaadis ei pääse nad eriti mõjule. Sellisel juhul oleks vast võinud neid kaasata veelgi väiksemas mahus, aga see on ausalt öeldes juba liigne irisemine. Nagu ilmselt ka märkus, et samas äratoodud faksiimile valitud külaliste raamatu lehtedest on minu arust ebamugavust tekitavalt mõttetu ega oma mingit sisulist väärtust. Selle asemel oleks võinud ära märkida galerii näitusi saatnud Minimal Magazini, üht funktsionaalseimat väljaannet, mida olen eales näinud. Galerii ajaloo ilmselt ainus kataloog, mis kaasnes Elnara Taidre kureeritud Kiwa ja Vindi ühisnäitusega, oleks samuti mainimist väärinud ja ma arvan, et mitte ainult Tartu kontekstis.
Paratamatult on sel raamatul kergelt morbiidne maik, juba ainuüksi sellepärast, et ta ilmus galerii sulgemise puhul. Raeli enese tegevust reflekteeriv seletus ja selle aluseid kommenteeriv artikkel kogumiku lõpus muutub antud kontekstis, osalt ka oma pealkirja tõttu (“Viimane viisaastak: faktid ja mälestused”) järelhüüdeks hea galerii kureerimisepõhimõtetele. Vähe veider probleem, kas pole? Galerii sünnil taoliste seisukohtade manifestatiivne sõnastamine oleks klišeelik ülbitsemine, aga olukorras, kus galerii lõpetab oma tegevuse vaid rahastamise katkemise tõttu, mõjub sõnastatud programm paratamatult morbiidsena, sest kuratoorse programmi võib nähtu tõestusel õnnestunuks ja toimivaks kuulutada. Usun aga, et Raeli eesmärgiks kogumiku koostamisel ei olnud mitte testamendi kirjutamine, vaid ühe eduka etapi kokkuvõtmine. Põhjus, miks ma seda testamendina lugema kipun, peitub asjaolus, et Tartule tähendas Raeli galerii sulgemine minu arvates vaieldamatult parima näituse- ja ainsa kuraatoriprogrammiga pinna kadumist. Rael ise seevastu lõpetab oma loo hoopis kinda viskamisega: “Tartus oli ja on jätkuvalt säärastele projektidele publikut ja veelgi olulisem – on selliste projektide tegijaid. Kõigil on kodanikuühiskonna tingimustes võimalus oma nägemusi, tõekspidamisi ja maitset realiseerida. Jõudu tööle” (lk. 166). Ehk nagu öeldakse – tehke järele või makske kinni. Millegipärast tunnen end selliseid üleskutseid lugedes alati puudutatuna.
Aga veel valusamalt puudutatuna tundsin ma end lugedes järgmist nö. tavagalerii tööpõhimõtete kirjeldust, millele Rael end vastandas: “Ma ei tahtnud neid [kuraatoreid-kunstnike] panna situatsiooni, kus vahetult enne installeerimise algust ilmub kunstniku-kuraatori ette galerist ja hakkab üles lugema tegevusi, mida kõike selles ruumis teha ei tohi: alates suitsetamisest-söömisest ja aukude puurimisest seintesse, lõpetades ruumi keskel asuva skulptuurigrupi liigutamisega. Ja peale näpunäidete jagamist ulatatakse kunstnikule-kuraatorile ainsa universaalse töövahendina kollane nätsupall ja kaotakse taharuumi lehte lugema.” (lk.158). Kellel omal kogemus puudub, uskuge mind, täpsemalt ja halastamatumalt ei oleks saanud üldist olukorda kirjeldada ja seda ütleb teile mitte kunstnik-kuraator, vaid galerist.
Rael seadis kunstnikud-kuraatorid tehnilise piirangu asemel silmitsi hoopis sisuliste piirangutega ja seda eeskätt oma kureerimispõhimõtete kaudu. “Nii näiteks üllatusid kunstnikud-kuraatorid selle peale, et valin sinna ruumi kunstnike nende teoste kvaliteedi järgi, et ruumil on oma programmilised eelistused, et ei eksisteeri kunstnike järjekorda ning, et mul võivad olla ka mõned sisulised küsimused nende loomingu kohta” (lk.161). Juhtusin ka ise Tartus korduvalt kuulma Raeli seletamas, et lubatud on vaid grupinäitused või raamatukogu keldri kui ruumiga seotud projektid. Ainsaks kõrvalekaldeks sellest normist sai Tellervo ja Oliver Kochta-Kalleinen’i film “Utoopia ehitajad”.
Raeli galerii näituseprogrammi fenomeni teise poole moodustas galeriile galeristi kodaniku nime andmine, milles egomaniakaalsuse asemel näen hoopis eetilist positsiooni. Galerii loomise ajendiks oli Raeli sõnul saanud situatsioon, kus enamus meie näitusepindadest töötasid (ja töötavad tänini) konkursi korras konveiermeetodil, “kus aktsepteeritakse kõike ja kõiki kes vähegi töö välimuse või autori nime poolest kvalifitseerus ja mille teostamise eest oli kunstnik-kuraator nõus ainuisikulist varalist vastutust võtma”. Rael aga loobus konkursist ja koostas näituseprogrammi ise autoreid valides, ettepanekuid tehes, vastutades sealjuures oma enese nimega. Seega egomaniakaalsuse asemel oli galerii aluseks hoopis hulljulgelt moraalne positsioon.
Ma kipun olema kriitikameeleta, kui kirjutan millestki, mis mulle meeldib, aga mis iganes kriitikat üldisemalt või konkreetselt Raeli projektile ja käesolevale raamatule osaks saab, tuleb siiski möönda kaht kõigutamatut asjaolu, mis muudavad selle testamendi väärtuslikuks: 1) esitatud kriitika meie näituse pindade suhtes, mida ülal tsiteerisin, on põhjendatud ja paikapidav – seega probleem, millele Rael oma galerii projektiga vastata püüdis, oli/ on olemas ja 2) Rael mitte ei sõnastanud, vaid teostas oma positiivse projekti!
Ainus ja mulle isiklikult väga oluline kriitiline moment on selles, et projekt ei osutunud jätkusuutlikuks. Positiivse külje pealt vaadates võime võtta antud raamatut kui tõestust iseseisva galeriiprojekti võimalikkusestle Maarjamaal. Puudutades aga jällegi egotripi teemat tuleb öelda, et Rael Artel Gallery Non Profit Projekt Space’i põhiline probleem oli see, et ta oli Rael Artel Gallery. Tõenäoliselt oleks galerii võinud hea tahtmise korral sellisena ka masu üle elada ja veel pikalt kesta, aga niivõrd tsentraalselt administreerituna oli tema lõpp või algse vormi äratundmatuseni moondumine paratamatu ja Raeli otsus tegevus lõpetada antud kontekstis ilmselt ainuõige. Küsimus on ainult selles, kuidas Raeli kogemus järgmisse jätkusuutlikusse projekti suunata.
Indrek Grigor
Salvestus raamatu esitlusel aset leidnud vestlusringits Y-galeriis
5. september 2009
Rael Arteli sissejuhatus
Ville Kaarel Viirelaid
Tanja Muravskaja
Indrek Grigor
Paneelarutelu
esmaspäev, aprill 12, 2010
Interview with .m u r m e r.
pic taken from here
patrick mcginley (aka murmer) is an american born sound and performance artist who has lived and worked in europe since 1996.
since 2009 he is living and working, based in Mooste/Moks. Artishok wanted to introduce his doings more to Estonian audience and also to ask him how he pictures he`s living here. Interview (questions by Maarin Mürk) bounced back and forth via email quite long time, but now eventually we are happy to present the outcome to readers! Hopefully it will be first part of interview series to introduce Moks residence-artists (although patrick is a special case in terms of his residency is quite fundamental now) to wider public.
introduction information from www.murmerings.com:
history:
from 1996 until 1998 patrick lived in paris, where he studied theatre, and began his sound experiments in the context of those studies. moving to london in 1998, he began a collection of found sounds and found objects that would become the basis of all his work. he has composed works for several theatre performances, including the works of his own company, as well as performing live soundworks for others. in 2002 he co-founded framework, an organisation that produces a weekly radio show based on london's resonancefm, but also airing on several other radio stations, streaming, and podcasting. his work concentrates on the framing of sounds from our environment which normally pass through our ears unnoticed and unremarked, but which out of context become unrecognisable, alien and extraordinary: crackling charcoal, a squeaking escalator, a buzzing insect, or one’s own breath.
current projects:
murmer's most recent solo work, we share a shadow, was published in late 2007 by the helen scarsdale agency in san francisco. in 2008 prele records published the first document of the collective revenant:sound project, entitled revenant:topolo. revenant:sound comprises explorations in site-specific sound action, performances, presentations, and workshops, and has been a main focus over the past two years. please visit the revenant:sound website (http://www.revenantsound.net) for more information. 2010 should see the publication of several new murmer projects, as well as further solo and revenant:sound activities.
this is a very basic explanation of my work, but i can add a simple history and timeline of how i arrived at my current working practice:
i have always been greatly interested in sound and music, and have always been involved in making it (playing trumpet and drums as a child, and growing up with a mother who sings). and as my teenage musical tastes led my through rock and punk and industrial to more experimental and less 'musical' styles, i began to explore the possibilities of non-instrumental sound. this led me to artists such as illusion of safety, zoviet france, current 93, who were all somehow challenging the 'edges' of music. i relocated to france in 1996 (to attend a physical theatre school) and became enthralled with the new sonic environment around me; it was there that i first began to imagine capturing and using these sounds to create my music. of course, in this time before the currency of the internet, i explored these ideas in solitude, unaware that there was already quite a community of artists (and had been for decades) already exploring these ideas.
in 1998, when i finished my theatre studies in france and relocated to england, i was able to buy my first minidisc recorder and small microphone (the cost of such devices had finally come into consumer range) and i began making recordings, and experimenting with composition on a borrowed cassette 4-track recorder and a few guitar effect pedals. soon after i was able to make contact with a growing community of self-taught young artists, and began exchanging recordings and ideas, and collaborating on various levels. in 2000 i was able to publish some of my early experiments, and in 2002 i began producing the framework radio show on london's resonancefm, in an effort to give a public voice to the community i had become involved with.
of course over the years my interests and focuses have evolved and changed. i have come to realise that an interest that initially manifested in 'field recording', with a number of self-inflicted and overly restrictive rules, in really a much broader interest in acoustic (as opposed to synthesized) sound phenomena as a whole, and an interest in 'passive' field recording has now widened to encompass an interest in 'active' interaction with an environment. indeed, space and social interaction within it has come to play a much greater role in my work, hence the development of the revenant:sound project with colleagues such as john grzinich (here in estonia), maxims šenteļevs, hitoshi kojo, and yannick dauby.
i have come to truly view my work, and that of my colleagues, as a kind of folk music. folk music has long been important in my life (i have played traditional irish music since i was a teenager) and i was led to certain conclusions by one persistent question that people often ask me: how on earth could i be simultaneouly so interested in traditional irish folk music and these strange noises that i seem so intent on making? there are several possible answers (one being a certain level of trance-like meditation, a 'forgetting' of oneself, that can be acheived both in the maddening rhythm of a fast irish reel and in the maddening rhythm of a rushing river), but a very strong one is the production and development of both through a self-sustaining community. music created by and for a community without institutional ties and reliance, that to me is the definition of folk music. the only difference lies in the geographical definition of 'community'; while irish music has a direct link to a specific goegraphic location, the internet has created the possibility of a much more widespread global community of artists working with sound phenomena.
And now, to the questions:
What have been your recent activites, intrests, art projects, desiers, secret wishes?
my recent activities have been fairly varied; i work with sound, so many of them have been in that domain, but they have also revolved most recently around making this move to estonia, planning how/where i want and am able to live, and trying to make the changes in my life that will make that possible. at this particular moment i am quite tied up in a project related to the weekly radio show i produce, framework, which recently celebrated the airing of it's 250th edition. i am producing 4 cds worth of contributions from artists that have been involved with the program, which will be given to listeners who donate via the framework website. this fund-raising drive is important for me – i've been producing this radio show for over 7 years, and it takes a lot of my time. it's always been a volunteer effort, but now i need it to start paying its way a bit...
meanwhile, i have also been touring for performances and workshops, most recently in the northeastern united states. i have been enjoying giving workshops most of all; it can be much more rewarding to spend a few days with an interested group and create something together than to just come into town for one night, play a concert, and leave. i hope to be doing more of this in the future.
i usually describe my interests in general as being in sonic discovery – found sounds, found objects, found spaces... i like to explore the sonic details of my environment is new ways, see what can be uncovered, perhaps a bit like a zoologist looking for new species. i hope to create situations in which others will also discover their environments in new ways, hear new sounds, or rather, give their attention to sounds that are not new, but to which they have never listened. i also have a strong interest in intersecting these sonic explorations with explorations in group activity and social interaction. my performances always deal with this; i invite my audiences to participate in creating an absolutely unique sonic space – i have described it as an attempt to integrate and resonate found
sounds, found objects, specific spaces, and moments in time, in order to create a direct and visceral link with an audience and location. this is my folk music...
How did your find your way to Moks at the first place? When was it? And how was it?
i first came to moks, and estonia, in the summer of 2005, to participate in the postsovkhoz5 symposium. at the time word was getting around our widespread community of experimental sound artists about this space, due to the involvement of john grzinich, who is also an active participant in that community. it sounded interesting to me and i applied to participate in the symposium. i wasn't really expecting to be affected so much by the experience, but i pretty much instantly fell in love with estonia, its landscapes, its forests, and its population. at the time i was very settled into an urban lifestyle in london, but that visit shook things up and led to many changes that have now, over 4 years later, finally led me here for good.
There has been one tounge-in-cheek line going on years now about „Mooste magic“ - whats so special in Mooste that you keep coming back?
well, i don't think its to do with mooste, per se, but with the fact that mooste is for many people the first experience of a different kind of lifestyle and perspective. your 'mooste magic' is simply to do with the fact that mooste (or rather moks) actively invites and welcomes artists from around the world to come and experience something different from what they are used to. when you are feeling trapped in a certain kind of lifestyle, like i was in 2005, this experience can be an eye-opener and very liberating. so what, then, is so special to me about estonia? funny, but that feels like a very personal question; suffice it to say that i am happy to live amongst a population with what feels like a much stronger connection to and appreciation of their environment, in an atmosphere of ingenuity by necessity, in a space where commercialism and advertising-driven society seem to have, so far, taken less of a hold. there are of course many more reasons (real seasons; access to spaces and landscape; true quiet – very important for a sound recordist; sauna...) and i find new ones everyday, but these are some basics.
How and why you did made the decision to move to Estonia? Was it more moving to Estonia or moving to Mooste?
well, i think i've already answered that question, although i don't know exactly when i decided to move to estonia (and yes, it is definitely estonia, and not simply mooste). the seed was sewn on that very first visit, but i guess i saw it first as somewhat of an infatuation (can you have a crush on a nation?). i wanted to take the time to step back from the experience and see if what i had felt wore off with time. but it persisted, over 4 years, and so now i'm here.
How do you picture your life here? Whats your expectations, wishes, goals?
essentially i see my life here as not so different from the life i've been living since i left london 3 years ago. at that point i moved to the countryside, but in france, where i had the opportunity to look after a big empty house. my work essentially happens on the road, and i expect that to remain the same. i travel a lot of the time (i enjoy it) and when i am home i have my own projects to work on. and i always have the radio show to produce. if i tell you my unrealistic long term goals for my life here, it would be to be involved in the development of an intentional community somewhere here in the countryside in the southeast, to have a family, to brew my own beer, to earn a reasonable living from my work, to have framework broadcast on estonian radio, to be accepted by my adoptive landscape and population.
Have you been in contact with contemporary art scene in other locations in Estonia besides Mooste? Whats your impressions, what here intrests you and what isnt so exciting? Do you something could be done differently/more?
i have been in contact with many people outside of mooste; whether or not this means i have been in contact with a contemporary art 'scene' i don't know. i am interested in individuals and communities and exchanges between them, but i've never felt comfortable with anything that can be identified as a 'scene'. but perhaps i'm just being pedantic...
i am new here, and as such my observations are still too fresh for constructive criticism. i can say that what i appreciate is a sense of free exploration, without the weight of trend and preconceptions that i have experienced in other artistic communities. many things are very new here, and it seems that many people have taken the conscious decision, at the risk of appearing naive, to make their exploration themselves and draw their own conclusions rather than accept the hand-me-downs of past generations. on the other hand, the community is small; nepotism and the tediousness of a microcosm must surely play a part at times. i'm sure i'll find out...
You have been participating in Moks activities for some years now and will probably do it now even more intensively – how would you describe Moks and why have you choosen this as a initiative to contribute to?
i didn't exactly choose moks so much as a natural relationship developed. like i said, as a foreign artist moks is important because it provides a point of contact and entry. it is also, of course, a wonderful space run by generous and professional hosts without their own agendas for their visiting artists and their output. an artist's time at moks is truly his or her own to make explorations or discoveries as he or she sees fit. i now hope to contribute to this particular initiative because i have formed a personal relationship with the people in and around the organisation, and it's development has become important to me, as would the development of a family. but this is not a judgment – i did not choose x because it is better than y or z, but because it's where my path led me and i will continue to follow it. i would hope that the development of a project like moks will lead to more such endeavors around estonia...
How do you see your role in Moks?
we'll see. again, i am the new arrival, and it is not for me to make demands. i am here now and have made my enthusiasm and my willingness to be involved clear, so what my 'role' becomes will again be a natural development. my role will be to do whatever needs doing that i am best placed to do.
How could Moks improve its self? Could something be different/better?
moks is of course constantly trying to improve itself. hopefully having a new perspective on things can help that, and maybe that will be part of what i can bring here. but it wouldn't be clever, tasteful, or productive for me to make my initial list of criticisms and observations in a public forum. this organisation ran for many years before my arrival, and i don't think i can necessarily make the most constructive comments on how best to run it after being here for one month. ask me again in a year...
in any case, i did not only come here to be involved with moks. first and foremost i hope to develop my own work and collaborations as a musician and sound artist, to develop framework radio further, and to create the type of living situation that i have hoped for for many years. i am proud and happy to be associated with moks, but i hope that the estonian art 'scene', or community, or whoever reads this blog, or whoever is interested in what i am doing, will see me as as individual with many and various interests and goals. one of these goals, of course, is to get my head round this beautiful language, aga praegu, ma saan aru ainult natuke eesti keelt...
links to m u r m e r work:
http://www.murmerings.com
http://www.frameworkradio.net
http://www.revenantsound.net
sound-space installation executed during Postsovkhoz 6 (pic taken from here)
