teisipäev, august 02, 2011

Kui juba suudelda, siis suudelda kuningannat*

Liisa Kaljula krossdressingu imepärasest maailmast

Franklin Delano Roosevelt lapsena


Jutustamata lood on selleks korraks jutustatud, esimene esseekogumik välja antud ja esimesed valulikud diskussioonid peetud. Pean paraku vaidlema nii mõnegi sõnavõtjaga, teiste seas Teet Veispakiga, kes leidis Tegelikkuse Keskusis, et Kunstihoone kevadine LGBTQ näitus läks laiemast avalikkusest mööda, olles ennekõike pidupäev LGBTQ kogukonnale endale. Teadmata küll külastajanumbreid tundub mulle pigem, et „Sõnastamata lood“ oli näitus linnarahvale par excellence, katse muuta LGBTQ kogukonda inimnäoliseks, õpetada selle kogukonna suhtes empaatiat tundma – videoboksid kui võimalus omal nahal ahistavat kapisolekut tunda - sest miks muidu oli näituse kunstilises plaanis valdav realistlik dokumentalistika ja mitte niivõrd temaatikaga edasi töötavad krüptilisemad kunstilised eksperimendid? Mulle isiklikult mõjus selline ettevaatlikkus nagu horror mirror, mis näitas paratamatult, kuivõrd homofoobne on kuraatorite silmis meie ühiskond. Ikka hirmutavalt homofoobne, arvestades, et näitusel alustati teema tutvustamist sisuliselt nullist ehk statemendiga, et heteronormatiivsus on põhjustanud ühiskonnas palju kannatusi. Kui aga mõelda sellele, et ainus töö, mis suutis tekitada väiksemat sorti skandaali, oli Mare Tralla „Out“ ja mitte niivõrd oma sisu kuivõrd lopsaka vormi tõttu – üks suurtest päevalehtedest keeldus tööd esimese hooga reprodutseerimast ja kunstikriitik Andri Ksenofontovis tekitas fotoseeria tahtmise minna Trallaga nagu õhupalliga randa jalutama – siis tundub, et oleme antud arutlustes ikka veel üsna lapsus lingua tasemel. Seega ühelt poolt kahju, et seda rikkalikku temaatikat avati meile nüüd, mil selleks oli suurejooneline võimalus, nii baasvõtmes. Aga hei, didaktilise poolega on nüüd ühel pool ja võime minna tõeliselt huvitavate asjade juurde. Sest LGBTQ maailm on tegelikult ääretult rikkalik ja huvitav!

Krossdressing

Üks põnevamaid teemasid LGBTQ kunstis on identiteediloome. Olen viimase aasta jooksul sattunud nägema omajagu huvitavat krossdressingut käsitlevat kunsti, alates klassikast nagu „Lady Warhol“ sel kevadel Stockholmi Fotografiskas kuni Anna-Stina Treumundi krossdressingu komplektini EKKM värskel näitusel „Lost in Transition“. Krossdressing on muidugi ainult üks aspekt kogu põnevas gender bender temaatikas, ent siin on palju intrigeerivat nagu riided ja võim, riided ja eneseloome, riided ja asüül, mimikri, protest, teatraalsus. „A well-tied tie is the first serious step in life.“ - juba Oscar Wilde teadis, et riided ja pealiskaudne esmamulje on väga olulised asjad elus! Isegi kui me armastame riietuda tagasihoidlikult ja panna rohkem rõhku sellele, mida me ütleme, riided on agentsus, seega miks mitte edastada nendega sõnumeid, mis ei oleks juhuslikud? Meeste- ja naisterõivaste eristus on üks kultuurilisi stereotüüpe meie elus, mistõttu mäng sellega on inimesi ühel või teisel moel ikka ja jälle erutanud. Krossdressingul on Euroopas – ja muidugi mitte üksnes - olnud väga pikk ajalugu ning väga erinevad eesmärgid. Kui mehenimes ja meheriietes George Sand on võrreldes hilisemate krossdresseritega veel küllalt ambivalentne tegelane, kelle lugu räägib ka ajastu sooliste eelarvamustega kaasa mängimisest, siis ülikonnas võrgutaja Colette ja tema kirjanduslik Chéri on juba nende eelarvamuste eneseteadlikumad õrritajad, rääkimata glämm roki kuulsatest krossdresseritest nagu David Bowie. On veel palju palju erinevat laadi krossdressingut, millest sugugi mitte kõik ei kujuta endast vabastavat käitumist, krossdressing kui seksuaalne fetiš kujutab endast sageli ühiskondlike normide ületusest saadavat salajast naudingut, krossdressing kui asüülkäitumine töökohal vaid taastoodab ebasoovitud soolisi stereotüüpe ning krossdressing kui mimikri võib teenida koletut vägivalda nagu korrakaitsja kostüümi varjunud massimõrvar. Artistlik eneseloome, performatiivne eneseloome, sooliste või klassiliste stereotüüpide väljakutsumine, ebateadlik taastootmine või teadlik ärakasutamine - krossdressingus esinevad kõik need agentsused ja niisamuti krossdressingut käsitlevas kunstis.

Lady Warhol

Fotografiska näitas sel kevadel krossdressingu klassikat – esmakordselt sooloshowna Christopher Makose fotoseeriat „Lady Warhol“. Fotografiska on Stockholmis asuv verivärske fotomuuseum, mis sai selle aasta maikuus aastaseks ning mille tulekust on sädistanud nii London kui New York (avamise puhul ilmus artikleid nagu „Stockholm photography museum thrills Leibovitz“). Mis siin siis nii väga on? Veele avaneva vaatega avar kohvik, 2500 ruutmeetrit ekspositsioonipinda ning tihe ja glamuurne rahvusvaheline programm (näiteks praegu on seal näha veel üks LGBTQ staar Robert Mapplethorpe). „Lady Warhol“ on Warholi ja tema ihufotograafi Chris Makose koostöös sündinud suurepärane sari vananevast Andy Warholist, kes on enda sõnul ümber rõivastunud ameerika kunstikogujate proucheniteks. Fotografiskas oli väljas terve seeria Lady Warholi variatsioone: blondi Marilyni parukaga, tädilikku rullilokki kandva parukaga, vannijärgses turbanis ja ümber keha keeratud linaga, tumedapäise kuklale tõstetud seonguga ja peeglit hoidmas. Ehkki hillitsetud poosid ja nõudlik pilk, puhvis soengud ja õhtumink on laenatud pursuiprouadelt, on Lady Warhol siiski transtegelane, kes kannab sinna juurde oma igapäevast lipsuga triiksärki ja teksasid, viidates justkui, et ta võib olla osaline süsteemis, mida ta võtab naeruvääristada. Christopher Makos oli fotosessiooni läbi viies inspireeritud varasemast krossdressingu klassikast, Man Ray pildistatud „Rrose Sélavy`st“, daamiks rõivastunud Marcel Duchamp`ist, ja nii nagu Rrose
Sélavy, on ka Lady Warhol ju ennekõike avangardi poolt armastatud kodanlase õrritaja hoiak. Tagantjärele on Warholist saanud queer liikumise ikoon, kes oli queer - midagi uut ja veidrat, millele ei osatud veel nime anda – juba viiekümnendate New Yorgis, seega ammu enne queer liikumise algust. Hilisemad queer aktivistid meenutavad Warholit kui eeskuju, kes sidus queer kogemuse eheda kämbiga, mis tulenes orgaaniliselt tema enda elust konservatiivsest perest pärit Andrew Warholana. Warhol oli juba lapsena krossdresser. Kogumikus „Pop Out. Queer Andy“ käsitletakse Andyt kui Andrew loomingut: „By the age of nineteen he had learned to paint his fingernails different colors, at the same time he was learning the commercial department store display trade. In other words, alongside the famously shy, stumbling Andrew Warhola there coexisted a fantastically confident, courageous, and outrageous Andy Warhol."(1)

Wariade tsoon

Kunstihoone „Sõnastamata lugude“ krossdressingu tulipunkt oli kunstnik Kiwa ja antropoloog Terje Toomistu film „Wariazone“, sest vist mitte kuskil mujal maailmas – kui, siis ainult Tais (katoey'd), Indias (hijra'd) ja Araabiamaailmas (khunta'd) - ei leidu päris võrreldavat transseksuaalset kultuuritraditsiooni. Kiwa postitas kevadel Facebook`i fotosid waria kogukonnast ja selle alla kommentaari, et Indoneesias ei peeta kirikus krossdressingus esinemist blasfeemiaks. Mis tähendab, et Indoneesias on waria`d au sees kui eriline kolmas sugu ja ühtlasi kui artistid – ehkki filmist tuli välja, et see kultuur on mitmetel põhjustel, muu hulgas muhameedliku religiooni pealetungi tõttu hävimas, waria`d muutumas marginaalideks ühiskonna äärealadel, kes elatuvad peamiselt prostitutsioonist ja on sageli HIV positiivsed. Waria identiteedi performatiivsus sarnaneb Lääne drag queenide ja drag kingide omale - filmi kodulehekülje fotosektsioonist võib leida metafoori „Just like cindarella, but the other way around - waria gets pretty when the clock hits around midnight.“ - ehkki waria puhul näib teda ümbritsevas kultuuris olevat tugevam uskumus, et ta on erilisena sündinud. Seega musternäide performatiivsusest, identiteet, mida igal öösel pidulikult uuesti etendatakse, tuhkatriinust saab kuninganna läbi korratava etteaste. Butleri performatiivsuse teooria järgi etendame me kõik igapäevaste korduste läbi oma sugu, lihtsalt heterode etendus on erinevalt queeridest ühiskonna poolt naturaliseeritud.

Treumundi heterosatiir

Rael Arteli kureeritud Ida-Euroopa üleminekuühiskonda käsitleval näitusel „Lost in Transition“ esineb Anna-Stina Treumund tööga "Luuser", mis koosneb videost ja kolmest fotost, millel ta esineb – eeldatavalt - stereotüüpsete idaeuroopa meestena. Videos "Peeter" on ta krossdressinud ennast autos istuvaks keskmiseks eesti meheks, kes räägib oma elust ehitaja ja pereinimesena. Kui see keskmise eesti mehe kaikaljolik matkimine ei oleks oma tuttavlikkuses nii kõikevõitvalt amüsantne, võiks leida, et kunstnik mõnitab normatiivseid valikuid elus. Ent ühtlasi võib seeriat võtta kui valgete meeste huumorisketšide paroodiat, ent tavapärasest ümberpööratut, sest ühiskonna keskmisi väärtusi kehastavat keskmist meest parodeerib LGBTQ aktivistist noor naiskunstnik. Heterosatiir - miks mitte, sest geisatiirist on Sasha Baron Cohen teatavasti teinud täispika filmi. Teine küsimus, mida Treumund muidugi käsitleb, on võimu küsimus: kas ma olen inimesena tõsiseltvõetavam, kui mul on auto, maskuliinne töö ja klassikaline perekond? Marjorie Garber oma raamatus "Vested Interests. Cross-dressing and Cultural Anxiety" näitab, kuidas krossdressingu fenomen pole seotud üksnes transvestismi, soonormide provotseerimise või teatraalsusega, vaid ka võimusuhete ja karjääriga. Näiteks naised, kes töötavad traditsiooniliselt mehelikel aladel nagu sõjaväes, kasutavad mehelikke rõivaid, et sooliste stereotüüpidega kaasnevaid eelarvamusi mitte esile kutsuda. Niisamuti võivad mehed, kes töötavad traditsiooniliselt naiselikke omadusi nõudvates ametites nagu juuksur, olla sunnitud riietuma naiselikumalt, et mitte jääda ilma klientidest.(2) Sest soolised eelarvamused on visad kaduma, kuigi pükste, lipsude ja trakside kandmist naiste poolt ei peeta vist ammu enam krossdressinguks ja ka teistpidi, Lady Warholi näitus rõõmustas rootsi moeringkondi, sest daamilikult riietuvad poisid on Stockholmis uus kuum trend.

Nõukogude krossdressing

Kumu läinudsuvine „Nõukogude naine eesti kunstis“ vaatles nõukogude naise diskursust läbi eesti kunsti II maailmasõja lõpust kuni 1960ndate alguseni ja püüdis lõhkuda visalt püsivat stereotüüpi nõukogude naisest kui maskuliinsest gender benderist. Sest, nagu kuraatorid Kädi Talvoja ja Katrin Kivimaa näituse kataloogis kirjutavad, "kollektiivses mälus samastame nõukogude naise kuju peamiselt selget poliitilis-ideoloogilist sõnumit kandvate ehk siis äratuntavalt nõukogulike kujutistega. Enamasti tuleb silme ette suhteliselt piiratud ikonograafia: töölisnaised, naistraktoristid, parteitegelased, võib-olla ka punalippu kandvad rahumarssijad. Aga võiks küsida, et miks mitte nõukogude intelligendi portree?"(3) Eesti kunstis on ka nõukogude naine ikkagi traditsiooniliselt naiselike väärtuste kandja, võttis Kumu näitus uurimuse kokku, sest nii hoiti kontakti vabariigiaegse mentaliteedi ja kultuuriga. Ehkki näituselt ei puudunud ka ideoloogilise nõukogude naise prototüüp ja krossdressingu seisukohast on huvitav just see, kuigi ei saa ka öelda, et nõukogude feminism fenomenina ei oleks intrigeeriv. Nõukogude krossdresseri ideoloogideks olid teiste seas nõukogude naisrevolutsionäärid nagu Aleksandra Kollontai, kes kiitis oma 1946. aasta kõnes "Nõukogude naine - oma maa täieline ja võrdne kodanik" naisi selle eest, et nad on ülesehitustöödes täisväärtuslikud osalised, jätmata seejuures unarusse oma rolli emadena. Siin aitas sugudevahelisele võrdsusele tema sõnul tugevasti kaasa riik, kes oli muutnud laste kasvatamise privaatsest avalikuks, organiseerides sõimesid ja lasteaedu, sööklaid, mänguväljakuid ja pioneerilaagreid, nõustamiskeskusi naistele ja lastele. Kollontai rõhutab veel, et nõukogude naine saab hakkama töödega, mida on pikalt peetud eksklusiivselt meeste aladeks, nagu masinajuhid ja mehaanikud, aga ka insenerid ja kunstnikud, seega ka teadus ja kultuur. Niisiis, nõukogude naine kui gender bender, ootuspäraste soorollide lõhkuja - kui vabastaja? Nõukogude feminism oli tegelikkuses ideoloogiline kimäär, mis kujunes välja avangardistlike kahekümnendate ja sõjajärgse ülesehitustöö aastate vastastikmõjus ning mis naise vabastamise kattevarjus teda ühtlasi nõukogude majanduse hüvanguks ekspluateeris - sellest kirjutab näituse kataloogis pikemalt Katrin Kivimaa. Seega tunkedes naised – ühelt poolt siiski kahju, et meie ühiskond üheksakümnendatel vastureaktsioonina selle välistas. Sest see on näide sellest, kuidas hukka läinud modernism võib ühiskonnas kaasa tuua vastumodernismi laine.

Lisalugu kahest suurest B-st

Põhjus, miks ma tõeliselt hindan feministliku mõtte kaht suurt B-d, Simone de Beauvoir`i ja Judith Butlerit, seisneb selles, et nende kirjutised juhivad lisaks identiteediloome represseerivale küljele ka selle produktiivset külge avastama. Sest nii Beauvoir`i kuulsat repliiki „naiseks ei sünnita, vaid saadakse“ kui ka Butleri furoori tekitanud väidet, et sugu on performatiivne, võiks lisaks status quo kriitikale võtta ka üleskutsena eneseloomele. Kuigi akadeemilistes ringkondades on tegemist vastuolulise terminiga, võiks kuradi advokaadina küsida, kas kahte suurt B-d võiks käsitleda postfeministlike mõtlejatena? Võttes eelduseks, et postfeminism on feminismi haru, mis ületab repressioonidele keskenduva feministliku projekti ning tegeleb viktimisatsiooni, autonoomia ja vastutuse teemadega, olles kriitiline igasuguse naise kui ohvri representatsiooni suhtes.(4) Simone de Beauvoir`i peateose „Teine sugupool“ esimene osa koosneb peatükkidest Saatus, Ajalugu ja Müüdid, teine osa aga peatükkidest Kujunemine, Naise olukord ja Tee vabanemisele. Ühelt poolt kirjeldab Beauvoir naise olukorda läbi bioloogiliste tõikade nagu menstruatsioon, lapse kandmine, sünnitamine, mis on takistavad, enesesalgamist nõudvad ja määravad naise saatuse suuresti juba pelgalt bioloogiliselt. Teisalt on see, kuidas Beauvoir kirjeldab naise kasvamist, pigem Foucault`likult konstruktivistlik: näiteks toob ta välja, kuidas tüdruku teismeiga kulgeb päevikuüksinduses ja passiivses nartsissistlikus ootuses, samas kui poisid tegelevad juba noorukieas eneseteostusega, pannes end füüsiliselt ja psühholoogiliselt proovile.(5) Kas Beauvoir näeb soolisi stereotüüpe pigem konstruktivistlike kui essentsialistlikena? Butler on Beauvoir`i mõtte progressiivsuse järele pärinud mitmetes oma kirjutistes. Kõige otsesemalt essees „Sex and Gender in Simone de Beavoir`s Second Sex“, kus ta väidab, et naissoost olemine ja naine olemine on Beauvoir`il kaks erinevat asja ja et bioloogilise ja kultuurilise soo eristus on olemas juba tema ütluses „naiseks ei sünnita, vaid saadakse“.(6) Butler väidab, et Beauvoir liigub sellega lähedale voluntaristlikule sookäsitlusele. Ja seda nimelt läbi verbi „saama“, mis viitab Butleri sõnul sellele, et kultuuriline sugu ei ole mitte kultuuriline konstruktsioon, mida meie identiteediloomele peale surutakse, vaid enesekonstrueerimise protsess.(7) Kuigi Butler ise, kelle mõte on läbi imbunud Foucault`st, näib paljudes oma kirjutistes olevat pessimistlikum, sest ta näeb sooloomet patriarhaalse süsteemi ja fallogotsentristliku keele tagajärjena. Sara Salih eessõnas teisele Butleri artiklile „Variations on Sex and Gender: Beavoir, Wittig, Foucault“, mis tegeleb sex ja gender eristusega läbi Simone de Beauvoir`i, Monique Wittigi ja Michel Foucault tõlgendamise, ütleb, et Butleri kultuurilise soo „leiutatavaks“ tunnistamine ei tähenda radikaalset loomisakti, vaid soo konstrueerimist kui protsessi, mis leiab aset kultuuris, kus pole võimalik olla ilma soota.(8)



*“Kui juba suudelda, siis suudelda kuningannat,“ Maarja Mändmaa intervjuus Eesti Ekspressile


Lady Warhol

Rrose Sélavy

Wariazone

Anna-Stina Treumund



Viited

1 – Simon Watney. Queer Andy – Pop Out. Queer Warhol.Edited by Jennifer Doyle, Jonathan Flatley, José Esteban Muňos. Duke Univesrity Press: Durham and London, 1996, lk. 23.

2 - Marjorie Garber. Vested Interests. Cross-dressing and Cultural Anxiety. Routledge: New York, 1997.

3 – Katrin Kivimaa ja Kädi Talvoja. Nõukogude naine eesti kunstis. Eesti Kunstimuuseum. Tallinn, 2010, leheküljenumbrid puuduvad.

4 - Gamble. Sarah. Postfeminism. The Routledge Companion to Feminism and Postfeminism. Edited by Sarah Gamble. Routledge: London and New York, 2001, lk. 43-44.

5 - Beauvoir, Simone de. Teine sugupool. Avatud Eesti Raamat. Vagabund, 1997.

6 - Butler, Judith. Sex and Gender in Simone de Beavoir`s Second Sex. Simone de Beauvoir: Witness to a Century. Yale French Studies. Editor H. V. Wenzel. New Haven: Yale University Press, 1986, lk. 35.

7 - Butler, lk. 36.

8 - Salih, Sara. Introduction for Variations on Sex and Gender. The Judith Butler Reader. Edited by Sara Sahlin. Blackwell Publishing, 2004, lk 21.

8 kommentaari:

Unknown ütles ...

remargi korras küsimus: pool-eestindus/vääne "kross-dressing" - miks just just nii?

lassebosse ütles ...

Hea küsimus. Siiani on kõige rohkem kasutatud crossdressingut, aga võibolla oleks aeg eestindada, omaks võtta, nagu me ei ütle enam fax, vaid faks, mail, vaid meil, spam, vaid spämm. Ristiriietumine tundus alustuseks segadusseajav, cross-dressing samas liiga wannabe läänelik, üle jäid kross-dressing ja krossdressing ehk eestindused, mis toetuvad eestikeelsele transkriptsioonile.

Kross-dressingu foorum, kus eesti kross-dresser küsib lääne õdedelt nõu:

http://www.crossdressers.com/forums/archive/index.php/t-113038.html

Karm on see, et aasta on 2009 ja ta ei julge välja minna...

lassebosse ütles ...

Kross-dressing küll püüdis mõõgaga torgata, aga krossdressing võitis.

Rebeka ütles ...

Mul on hea meel, et mitte-normatiivsete sooliste identiteetide loomed on saanud fookuse alla. (Muide, kus see Ksenofontov Trallat pallistas?).

Aga miks ei võiks olla cross-dressing nt "vasturiietumine"? Liiga binaarne postmodernistlikule mõtlejale? Või 'segiriietumine', sest cross-dressing tekitab ju soosegadust ja segab kokku "vastandlikud"? Ega see inglise keeles ka mingi eriliselt mõistlik termin pole.

Ja kui juba segiriietumisele ja "Sõnastamata lugudele" jutt läks, ei maksa unustada ka "Tavalist tööd" http://www.boudry-lorenz.de/normal-work/ , mis juhib tähelepanu tõigale, et segiriietumine kui fetiš pole kuigi uus nähtus.

Q-tähest. Selle queer aktivismi ja Warholi queer/swish'i suhtega on tänasel päeval üks probleem. Nimelt on queer aktivism veel rohkem segunenud kui varem: teoreetiline aktivism, rohujuure aktivism, queer-teooria. Nimelt queer-teoorias on 1990ndate algusest esitatud küsimust,kas queer-moment juba läbi pole, sest queer kui termin on justkui sõnastatud/piiritletud, kuigi selle definitsioon viitab piiride puudumisele (J.Halberstam). Mitmel pool on praegu mingisugune queer-silt moes - kas see on selline Andy Warholi queer-stiili mood või lihtsalt ambivalentsuse trendikam nimi? Ka Judith Butler on tänaseks trendikas, öeldes, et sugu on esitusprotsess(mille läbikukkumist alati karistatakse).

2011. aasta queer-aktivism on poliitiline jõud, kas rohujuure tasandil või mitte. Igal juhul iseloomustab queer-teooriast lähtuvat aktivismi mingil määral kriitikat kapitalismi ja liberaaldemokraatia vastu, mis ideoloogiana taastoodavad heteronormatiivsust - range korra ideaali, mis kõrvalekalded perverssusteks tembeldab (kuigi nagu me raamatust "Avameelselt abielust" lugeda võime, siis kahe abielus inimese vahel on Kõik lubatud).

Näitus "Sõnastamata lood" eksponeeris mingil määral justnimelt soosegaduse karistusi. Kas tuleb karistada seda, kui on raske öelda teise inimese sugu, sest hall siilisoeng, lühikesed lillelised lühikesed püksid ja karvased jalad on meeste au, mis suurte rindade ja heleda häälega küll kokku ei sobi?! Queer subjekt lihtsalt kompromiteerib normatiivi selgeksõppinuid. Kusjuures, enne peab q-subjekt ise ületama normatiivse viha mittenormatiivse vastu. Psühhoanalüüsihullud võivad siin kohe hakata analüüsima, et kas siis karvatud geid ja karvased lesbid on tagurpidi normatiivi küüsis või mis värk on...

lassebosse ütles ...

Just, liiga prepostmodernistlikult binaarne, pluss äkki ei peaks seda contra ühiskond aspekti sedavõrd rõhutama, "vasturiietumine" on võitlusele viitav, aga kõik krossdresserid ei ole kindlasti aktivistid, on ka neid, kes tahavad rahulikult oma elu elada. "Ristiriietumise" juures on tore just see ristamise aspekt, mis annab identiteetide segamist hästi edasi ja pole nii binaarne, kahel vastandlikul identiteedil mängiv.

Et pigem LGBT ja mitte LGBTQ? Kas Q ei taha enam, et tema kohta öeldakse Q, sest see viitab paratamatult piiridele? See on väga koanilik probleem a la: "Two hands clap and there is a sound, what is the sound of one hand?"

"Sõnastamata lugudel" oli tegelikult veel üks fantastiline krossdressingu töö - Marcus Lindeeni «Kahetsejad» - ja just selle salapärase koaniliku Q mõttes.

Rebeka ütles ...

Ikka-ikka LGBTQ või LGBTQI. Lihtsalt Sinu queer-käsitlus vajas minu arvates väikest lisakommentaari ja eks olekski tarvist "uraanustest queer teooriani" artiklikest, et ka eesti lugejale oleks selge, millal kasutati ühte mõistet, millal teist ja kuidas need transformeerunud on.

Ja ma ei ütleks, et "Kahetsejad" oleks väga segiriietumise lugu. Pigem oli tegemist suure identiteetide, isikliku ja avaliku, poliitilise ja ajaloolise segadusega. Sest Mikael/Mikaela oli üks väga omapärane inimene, kellest ongi mingil tasandil raske aru saada ja Orlando/Isadora oli ju siiski gei, kes tahtis väga olla mehe poolt armastatud kaotamata väärikust, mis aga oli 1960. aastate Taanis väga raske. Nende impulss segiriietuda oli seotud rohkem ellujäämisega, kui sisemise vajadusega aeg-ajalt vastassoo rõivaid kanda.

lassebosse ütles ...

Tegelikult oleks ülim aeg tõlkida eesti keelde Butlerit. Ma väga loodan Avatud Eesti Raamatu peale selles osas. Mitte et avatud ühiskonna tekkimise osas tuleks institutsioonidele lootma jääda. Kindlasti tuleb neid artikleid ise kirjutada ja kirjutada ka siis, kui keegi neid ei telli. Sest lõppkokkuvõttes ei peaks avatud ühiskonda tahtma mitte härra Soros, vaid vastava ühiskonna liikmed ise.

"Kahtlejates" on riietus muidugi tagaplaanil, sest esiplaanil on kirurgiline krossover, aga Q on vist ikkagi kohal, sest kas tüübid ei kannata mitte ennekõike binaarse maatriksi tõttu, millesse nad on sattunud?

Rebeka ütles ...

Muidugi võiks Butlerit tõlkida ja seda on ka tehtud - "Feministlikud vaidlused", mida nüüdseks vaid raamatukogust saab. Aga kui juba Butlerit tõlkida võiks tõlkida kohe ka teisi, vahest lihtsamaid autoreid, kes ei pruugi Butleriga päris nõus olla. Ja Butleri tõlkimine võiks alata mitte "Soosegaduse" vaid "Tähenduslike kehadega". Ka lähiriikides on queer-uuringud piisavalt arenenud, et neisse vaidlustesse siseneda.


Aga "Kahetsejate" puhul on muidugi queer-moment olemas, kusjuures, seda defineerib pidev heteronormatiivsuse kohalolu, mille "ületamisest" nad mõlemad ka pajatavad, mis on neid ümbritsenud ja mis ümbritseb tänast vaatajat.

Siinkohal soovitan kõigile ENUTi raamatukogu ja ester.nlibi-otsingut queer - bibliograafia järjest laieneb!