Kui juba suudelda, siis suudelda kuningannat*

Liisa Kaljula krossdressingu imepärasest maailmast

Franklin Delano Roosevelt lapsena

Jutustamata lood on selleks korraks jutustatud, esimene esseekogumik välja antud ja esimesed valulikud diskussioonid peetud. Pean paraku vaidlema nii mõnegi sõnavõtjaga, teiste seas Teet Veispakiga, kes leidis Tegelikkuse Keskusis, et Kunstihoone kevadine LGBTQ näitus läks laiemast avalikkusest mööda, olles ennekõike pidupäev LGBTQ kogukonnale endale. Teadmata küll külastajanumbreid tundub mulle pigem, et „Sõnastamata lood“ oli näitus linnarahvale par excellence, katse muuta LGBTQ kogukonda inimnäoliseks, õpetada selle kogukonna suhtes empaatiat tundma – videoboksid kui võimalus omal nahal ahistavat kapisolekut tunda - sest miks muidu oli näituse kunstilises plaanis valdav realistlik dokumentalistika ja mitte niivõrd temaatikaga edasi töötavad krüptilisemad kunstilised eksperimendid? Mulle isiklikult mõjus selline ettevaatlikkus nagu horror mirror, mis näitas paratamatult, kuivõrd homofoobne on kuraatorite silmis meie ühiskond. Ikka hirmutavalt homofoobne, arvestades, et näitusel alustati teema tutvustamist sisuliselt nullist ehk statemendiga, et heteronormatiivsus on põhjustanud ühiskonnas palju kannatusi. Kui aga mõelda sellele, et ainus töö, mis suutis tekitada väiksemat sorti skandaali, oli Mare Tralla „Out“ ja mitte niivõrd oma sisu kuivõrd lopsaka vormi tõttu – üks suurtest päevalehtedest keeldus tööd esimese hooga reprodutseerimast ja kunstikriitik Andri Ksenofontovis tekitas fotoseeria tahtmise minna Trallaga nagu õhupalliga randa jalutama – siis tundub, et oleme antud arutlustes ikka veel üsna lapsus lingua tasemel. Seega ühelt poolt kahju, et seda rikkalikku temaatikat avati meile nüüd, mil selleks oli suurejooneline võimalus, nii baasvõtmes. Aga hei, didaktilise poolega on nüüd ühel pool ja võime minna tõeliselt huvitavate asjade juurde. Sest LGBTQ maailm on tegelikult ääretult rikkalik ja huvitav!

Krossdressing

Üks põnevamaid teemasid LGBTQ kunstis on identiteediloome. Olen viimase aasta jooksul sattunud nägema omajagu huvitavat krossdressingut käsitlevat kunsti, alates klassikast nagu „Lady Warhol“ sel kevadel Stockholmi Fotografiskas kuni Anna-Stina Treumundi krossdressingu komplektini EKKM värskel näitusel „Lost in Transition“. Krossdressing on muidugi ainult üks aspekt kogu põnevas gender bender temaatikas, ent siin on palju intrigeerivat nagu riided ja võim, riided ja eneseloome, riided ja asüül, mimikri, protest, teatraalsus. „A well-tied tie is the first serious step in life.“ - juba Oscar Wilde teadis, et riided ja pealiskaudne esmamulje on väga olulised asjad elus! Isegi kui me armastame riietuda tagasihoidlikult ja panna rohkem rõhku sellele, mida me ütleme, riided on agentsus, seega miks mitte edastada nendega sõnumeid, mis ei oleks juhuslikud? Meeste- ja naisterõivaste eristus on üks kultuurilisi stereotüüpe meie elus, mistõttu mäng sellega on inimesi ühel või teisel moel ikka ja jälle erutanud. Krossdressingul on Euroopas – ja muidugi mitte üksnes - olnud väga pikk ajalugu ning väga erinevad eesmärgid. Kui mehenimes ja meheriietes George Sand on võrreldes hilisemate krossdresseritega veel küllalt ambivalentne tegelane, kelle lugu räägib ka ajastu sooliste eelarvamustega kaasa mängimisest, siis ülikonnas võrgutaja Colette ja tema kirjanduslik Chéri on juba nende eelarvamuste eneseteadlikumad õrritajad, rääkimata glämm roki kuulsatest krossdresseritest nagu David Bowie. On veel palju palju erinevat laadi krossdressingut, millest sugugi mitte kõik ei kujuta endast vabastavat käitumist, krossdressing kui seksuaalne fetiš kujutab endast sageli ühiskondlike normide ületusest saadavat salajast naudingut, krossdressing kui asüülkäitumine töökohal vaid taastoodab ebasoovitud soolisi stereotüüpe ning krossdressing kui mimikri võib teenida koletut vägivalda nagu korrakaitsja kostüümi varjunud massimõrvar. Artistlik eneseloome, performatiivne eneseloome, sooliste või klassiliste stereotüüpide väljakutsumine, ebateadlik taastootmine või teadlik ärakasutamine - krossdressingus esinevad kõik need agentsused ja niisamuti krossdressingut käsitlevas kunstis.

Lady Warhol

Fotografiska näitas sel kevadel krossdressingu klassikat – esmakordselt sooloshowna Christopher Makose fotoseeriat „Lady Warhol“. Fotografiska on Stockholmis asuv verivärske fotomuuseum, mis sai selle aasta maikuus aastaseks ning mille tulekust on sädistanud nii London kui New York (avamise puhul ilmus artikleid nagu „Stockholm photography museum thrills Leibovitz“). Mis siin siis nii väga on? Veele avaneva vaatega avar kohvik, 2500 ruutmeetrit ekspositsioonipinda ning tihe ja glamuurne rahvusvaheline programm (näiteks praegu on seal näha veel üks LGBTQ staar Robert Mapplethorpe). „Lady Warhol“ on Warholi ja tema ihufotograafi Chris Makose koostöös sündinud suurepärane sari vananevast Andy Warholist, kes on enda sõnul ümber rõivastunud ameerika kunstikogujate proucheniteks. Fotografiskas oli väljas terve seeria Lady Warholi variatsioone: blondi Marilyni parukaga, tädilikku rullilokki kandva parukaga, vannijärgses turbanis ja ümber keha keeratud linaga, tumedapäise kuklale tõstetud seonguga ja peeglit hoidmas. Ehkki hillitsetud poosid ja nõudlik pilk, puhvis soengud ja õhtumink on laenatud pursuiprouadelt, on Lady Warhol siiski transtegelane, kes kannab sinna juurde oma igapäevast lipsuga triiksärki ja teksasid, viidates justkui, et ta võib olla osaline süsteemis, mida ta võtab naeruvääristada. Christopher Makos oli fotosessiooni läbi viies inspireeritud varasemast krossdressingu klassikast, Man Ray pildistatud „Rrose Sélavy`st“, daamiks rõivastunud Marcel Duchamp`ist, ja nii nagu Rrose Sélavy, on ka Lady Warhol ju ennekõike avangardi poolt armastatud kodanlase õrritaja hoiak. Tagantjärele on Warholist saanud queer liikumise ikoon, kes oli queer - midagi uut ja veidrat, millele ei osatud veel nime anda – juba viiekümnendate New Yorgis, seega ammu enne queer liikumise algust. Hilisemad queer aktivistid meenutavad Warholit kui eeskuju, kes sidus queer kogemuse eheda kämbiga, mis tulenes orgaaniliselt tema enda elust konservatiivsest perest pärit Andrew Warholana. Warhol oli juba lapsena krossdresser. Kogumikus „Pop Out. Queer Andy“ käsitletakse Andyt kui Andrew loomingut: „By the age of nineteen he had learned to paint his fingernails different colors, at the same time he was learning the commercial department store display trade. In other words, alongside the famously shy, stumbling Andrew Warhola there coexisted a fantastically confident, courageous, and outrageous Andy Warhol."(1)

Wariade tsoon

Kunstihoone „Sõnastamata lugude“ krossdressingu tulipunkt oli kunstnik Kiwa ja antropoloog Terje Toomistu film „Wariazone“, sest vist mitte kuskil mujal maailmas – kui, siis ainult Tais (katoey'd), Indias (hijra'd) ja Araabiamaailmas (khunta'd) - ei leidu päris võrreldavat transseksuaalset kultuuritraditsiooni. Kiwa postitas kevadel Facebook`i fotosid waria kogukonnast ja selle alla kommentaari, et Indoneesias ei peeta kirikus krossdressingus esinemist blasfeemiaks. Mis tähendab, et Indoneesias on waria`d au sees kui eriline kolmas sugu ja ühtlasi kui artistid – ehkki filmist tuli välja, et see kultuur on mitmetel põhjustel, muu hulgas muhameedliku religiooni pealetungi tõttu hävimas, waria`d muutumas marginaalideks ühiskonna äärealadel, kes elatuvad peamiselt prostitutsioonist ja on sageli HIV positiivsed. Waria identiteedi performatiivsus sarnaneb Lääne drag queenide ja drag kingide omale - filmi kodulehekülje fotosektsioonist võib leida metafoori „Just like cindarella, but the other way around - waria gets pretty when the clock hits around midnight.“ - ehkki waria puhul näib teda ümbritsevas kultuuris olevat tugevam uskumus, et ta on erilisena sündinud. Seega musternäide performatiivsusest, identiteet, mida igal öösel pidulikult uuesti etendatakse, tuhkatriinust saab kuninganna läbi korratava etteaste. Butleri performatiivsuse teooria järgi etendame me kõik igapäevaste korduste läbi oma sugu, lihtsalt heterode etendus on erinevalt queeridest ühiskonna poolt naturaliseeritud.

Treumundi heterosatiir

Rael Arteli kureeritud Ida-Euroopa üleminekuühiskonda käsitleval näitusel „Lost in Transition“ esineb Anna-Stina Treumund tööga "Luuser", mis koosneb videost ja kolmest fotost, millel ta esineb – eeldatavalt - stereotüüpsete idaeuroopa meestena. Videos "Peeter" on ta krossdressinud ennast autos istuvaks keskmiseks eesti meheks, kes räägib oma elust ehitaja ja pereinimesena. Kui see keskmise eesti mehe kaikaljolik matkimine ei oleks oma tuttavlikkuses nii kõikevõitvalt amüsantne, võiks leida, et kunstnik mõnitab normatiivseid valikuid elus. Ent ühtlasi võib seeriat võtta kui valgete meeste huumorisketšide paroodiat, ent tavapärasest ümberpööratut, sest ühiskonna keskmisi väärtusi kehastavat keskmist meest parodeerib LGBTQ aktivistist noor naiskunstnik. Heterosatiir - miks mitte, sest geisatiirist on Sasha Baron Cohen teatavasti teinud täispika filmi. Teine küsimus, mida Treumund muidugi käsitleb, on võimu küsimus: kas ma olen inimesena tõsiseltvõetavam, kui mul on auto, maskuliinne töö ja klassikaline perekond? Marjorie Garber oma raamatus "Vested Interests. Cross-dressing and Cultural Anxiety" näitab, kuidas krossdressingu fenomen pole seotud üksnes transvestismi, soonormide provotseerimise või teatraalsusega, vaid ka võimusuhete ja karjääriga. Näiteks naised, kes töötavad traditsiooniliselt mehelikel aladel nagu sõjaväes, kasutavad mehelikke rõivaid, et sooliste stereotüüpidega kaasnevaid eelarvamusi mitte esile kutsuda. Niisamuti võivad mehed, kes töötavad traditsiooniliselt naiselikke omadusi nõudvates ametites nagu juuksur, olla sunnitud riietuma naiselikumalt, et mitte jääda ilma klientidest.(2) Sest soolised eelarvamused on visad kaduma, kuigi pükste, lipsude ja trakside kandmist naiste poolt ei peeta vist ammu enam krossdressinguks ja ka teistpidi, Lady Warholi näitus rõõmustas rootsi moeringkondi, sest daamilikult riietuvad poisid on Stockholmis uus kuum trend.

Nõukogude krossdressing

Kumu läinudsuvine „Nõukogude naine eesti kunstis“ vaatles nõukogude naise diskursust läbi eesti kunsti II maailmasõja lõpust kuni 1960ndate alguseni ja püüdis lõhkuda visalt püsivat stereotüüpi nõukogude naisest kui maskuliinsest gender benderist. Sest, nagu kuraatorid Kädi Talvoja ja Katrin Kivimaa näituse kataloogis kirjutavad, "kollektiivses mälus samastame nõukogude naise kuju peamiselt selget poliitilis-ideoloogilist sõnumit kandvate ehk siis äratuntavalt nõukogulike kujutistega. Enamasti tuleb silme ette suhteliselt piiratud ikonograafia: töölisnaised, naistraktoristid, parteitegelased, võib-olla ka punalippu kandvad rahumarssijad. Aga võiks küsida, et miks mitte nõukogude intelligendi portree?"(3) Eesti kunstis on ka nõukogude naine ikkagi traditsiooniliselt naiselike väärtuste kandja, võttis Kumu näitus uurimuse kokku, sest nii hoiti kontakti vabariigiaegse mentaliteedi ja kultuuriga. Ehkki näituselt ei puudunud ka ideoloogilise nõukogude naise prototüüp ja krossdressingu seisukohast on huvitav just see, kuigi ei saa ka öelda, et nõukogude feminism fenomenina ei oleks intrigeeriv. Nõukogude krossdresseri ideoloogideks olid teiste seas nõukogude naisrevolutsionäärid nagu Aleksandra Kollontai, kes kiitis oma 1946. aasta kõnes "Nõukogude naine - oma maa täieline ja võrdne kodanik" naisi selle eest, et nad on ülesehitustöödes täisväärtuslikud osalised, jätmata seejuures unarusse oma rolli emadena. Siin aitas sugudevahelisele võrdsusele tema sõnul tugevasti kaasa riik, kes oli muutnud laste kasvatamise privaatsest avalikuks, organiseerides sõimesid ja lasteaedu, sööklaid, mänguväljakuid ja pioneerilaagreid, nõustamiskeskusi naistele ja lastele. Kollontai rõhutab veel, et nõukogude naine saab hakkama töödega, mida on pikalt peetud eksklusiivselt meeste aladeks, nagu masinajuhid ja mehaanikud, aga ka insenerid ja kunstnikud, seega ka teadus ja kultuur. Niisiis, nõukogude naine kui gender bender, ootuspäraste soorollide lõhkuja - kui vabastaja? Nõukogude feminism oli tegelikkuses ideoloogiline kimäär, mis kujunes välja avangardistlike kahekümnendate ja sõjajärgse ülesehitustöö aastate vastastikmõjus ning mis naise vabastamise kattevarjus teda ühtlasi nõukogude majanduse hüvanguks ekspluateeris - sellest kirjutab näituse kataloogis pikemalt Katrin Kivimaa. Seega tunkedes naised – ühelt poolt siiski kahju, et meie ühiskond üheksakümnendatel vastureaktsioonina selle välistas. Sest see on näide sellest, kuidas hukka läinud modernism võib ühiskonnas kaasa tuua vastumodernismi laine.

Lisalugu kahest suurest B-st

Põhjus, miks ma tõeliselt hindan feministliku mõtte kaht suurt B-d, Simone de Beauvoir`i ja Judith Butlerit, seisneb selles, et nende kirjutised juhivad lisaks identiteediloome represseerivale küljele ka selle produktiivset külge avastama. Sest nii Beauvoir`i kuulsat repliiki „naiseks ei sünnita, vaid saadakse“ kui ka Butleri furoori tekitanud väidet, et sugu on performatiivne, võiks lisaks status quo kriitikale võtta ka üleskutsena eneseloomele. Kuigi akadeemilistes ringkondades on tegemist vastuolulise terminiga, võiks kuradi advokaadina küsida, kas kahte suurt B-d võiks käsitleda postfeministlike mõtlejatena? Võttes eelduseks, et postfeminism on feminismi haru, mis ületab repressioonidele keskenduva feministliku projekti ning tegeleb viktimisatsiooni, autonoomia ja vastutuse teemadega, olles kriitiline igasuguse naise kui ohvri representatsiooni suhtes.(4) Simone de Beauvoir`i peateose „Teine sugupool“ esimene osa koosneb peatükkidest Saatus, Ajalugu ja Müüdid, teine osa aga peatükkidest Kujunemine, Naise olukord ja Tee vabanemisele. Ühelt poolt kirjeldab Beauvoir naise olukorda läbi bioloogiliste tõikade nagu menstruatsioon, lapse kandmine, sünnitamine, mis on takistavad, enesesalgamist nõudvad ja määravad naise saatuse suuresti juba pelgalt bioloogiliselt. Teisalt on see, kuidas Beauvoir kirjeldab naise kasvamist, pigem Foucault`likult konstruktivistlik: näiteks toob ta välja, kuidas tüdruku teismeiga kulgeb päevikuüksinduses ja passiivses nartsissistlikus ootuses, samas kui poisid tegelevad juba noorukieas eneseteostusega, pannes end füüsiliselt ja psühholoogiliselt proovile.(5) Kas Beauvoir näeb soolisi stereotüüpe pigem konstruktivistlike kui essentsialistlikena? Butler on Beauvoir`i mõtte progressiivsuse järele pärinud mitmetes oma kirjutistes. Kõige otsesemalt essees „Sex and Gender in Simone de Beavoir`s Second Sex“, kus ta väidab, et naissoost olemine ja naine olemine on Beauvoir`il kaks erinevat asja ja et bioloogilise ja kultuurilise soo eristus on olemas juba tema ütluses „naiseks ei sünnita, vaid saadakse“.(6) Butler väidab, et Beauvoir liigub sellega lähedale voluntaristlikule sookäsitlusele. Ja seda nimelt läbi verbi „saama“, mis viitab Butleri sõnul sellele, et kultuuriline sugu ei ole mitte kultuuriline konstruktsioon, mida meie identiteediloomele peale surutakse, vaid enesekonstrueerimise protsess.(7) Kuigi Butler ise, kelle mõte on läbi imbunud Foucault`st, näib paljudes oma kirjutistes olevat pessimistlikum, sest ta näeb sooloomet patriarhaalse süsteemi ja fallogotsentristliku keele tagajärjena. Sara Salih eessõnas teisele Butleri artiklile „Variations on Sex and Gender: Beavoir, Wittig, Foucault“, mis tegeleb sex ja gender eristusega läbi Simone de Beauvoir`i, Monique Wittigi ja Michel Foucault tõlgendamise, ütleb, et Butleri kultuurilise soo „leiutatavaks“ tunnistamine ei tähenda radikaalset loomisakti, vaid soo konstrueerimist kui protsessi, mis leiab aset kultuuris, kus pole võimalik olla ilma soota.(8)



*“Kui juba suudelda, siis suudelda kuningannat,“ Maarja Mändmaa intervjuus Eesti Ekspressile

Lady Warhol

Rrose Sélavy

Wariazone

Anna-Stina Treumund

Viited

1 – Simon Watney. Queer Andy – Pop Out. Queer Warhol.Edited by Jennifer Doyle, Jonathan Flatley, José Esteban Muňos. Duke Univesrity Press: Durham and London, 1996, lk. 23.

2 - Marjorie Garber. Vested Interests. Cross-dressing and Cultural Anxiety. Routledge: New York, 1997.

3 – Katrin Kivimaa ja Kädi Talvoja. Nõukogude naine eesti kunstis. Eesti Kunstimuuseum. Tallinn, 2010, leheküljenumbrid puuduvad.

4 - Gamble. Sarah. Postfeminism. The Routledge Companion to Feminism and Postfeminism. Edited by Sarah Gamble. Routledge: London and New York, 2001, lk. 43-44.

5 - Beauvoir, Simone de. Teine sugupool. Avatud Eesti Raamat. Vagabund, 1997.

6 - Butler, Judith. Sex and Gender in Simone de Beavoir`s Second Sex. Simone de Beauvoir: Witness to a Century. Yale French Studies. Editor H. V. Wenzel. New Haven: Yale University Press, 1986, lk. 35.

7 - Butler, lk. 36.

8 - Salih, Sara. Introduction for Variations on Sex and Gender. The Judith Butler Reader. Edited by Sara Sahlin. Blackwell Publishing, 2004, lk 21.