Teretulemast Taunolinna!

Tallinna Arhitektuuribiennaal (TAB) sai enne tänaõhtust algust juba varahommikul väärika avapaugu, kui tundmatud aktivistid püstitasid kella kaheksa ajal Tauno Kangro skulptuuri Õnnelik korstnapühjkija ümber korstna. Gregor Taul vaatleb sõnas ja pildis.



Tauno Kangro inetu skulptuur avati 2010. aasta kevadel. Skulptuuri avamist saatis siinse kunstnikkonna õigustatud pahameel: Tallinna vanalinna ei tohi püstitada skulptuure, maju jms ilma eelneva konkursita. Korstnapühkija jõudis aga Tallinna kui anonüümse annetaja helge kingitus. Tallinna Linnavalitsus (aka Keskerakond, kuhu kuulub ka Tauno Kangro) otsustas, et kuna skulptuur valmis maksumaksja rahata, siis oleks õige aeg kodukorras erand teha.



Kõik teavad (kuigi ametlikult pole seda kinnitatud), et skulptuuri tellis Suur-Karja ja Müürivahe tänavate nurgal asuv Savoy Boutique hotell. (Kellel huvi, võib hotelli fuajeest osta pisikese pronksist Korstnapühkija). Hotellil oli vaja meenet, hotellil oli vaja oma suveterrasist autod eemale hoida.

Kohaliku intelligentsi protestist hoolimata (ajakirjanduses avaldati ka Eesti Skulptorite Ühingu üheselt hukkamõistev seisukoht) jäi skulptuur püsti... ja sellest sai Tallinna populaarseim, enim pildistatud vaatamisväärsus. Lihtsatele kodanikele meeldib inimmõõduline, lõbus ja tönts Korstnapühkija, “oma poiss”, on ju. Millega tuleb paraku leppida ja mis on täiesti kohutav. Intelligentsi ja Postimehe kommentaatorite vahel laiub kuristik, mida suudab täita vaid paarkümmend aastat viljakat kooliharidust. Nii et õpetajetele rohkem palka, kohe! Enne üleüldise maitse paranemist pole mõtet korrutada, et pronksist Korstnapühkijaid püstitati 19. sajandil, et avalikku arvamust eiravaid otsuseid langetati Nõukogude Liidus, et madala iluvalulävega ärimeeste valitsetud Eesti jääb üheksakümnendatesse, et Korstnapühkija on kõiki esteetilisi kategooriaid arvesse võttes masendavalt ebaõnnestunud teos, 2011. issanda aastal.

2011. aastas seisnebki Tauno Kangro case’i võlu ja armetus. Ebaõiglane on hukka mõista inimest, kes elab oma ideaalidega kusagil 19. sajandi lõpu Pariisi ja 1930. aastate Eesti Vabariigi vahel laiuvas aja- ja ruumivaakumis: kunstnikupositsioon ja eetilised imperatiivid justkui suurelt Rodinilt endalt, kunstilised eeskujud aga Vabadussõja-järgsest monumentalismist. Lisagem sellele veel rituaalne Kalevipoja kultus (pluss kristjanraualiku ikonograafia liialdatud muskulaarsus), mille taha on ka varem kunstnikud oma küündimatust inimkeha kujutamisel peitnud. Tauno Kangro ei ole süüdimatu ega paha, ta lihtsalt ei saa asjadest aru nii, nagu teised seda saavad.

Pole midagi teha – enamus soosib veel mõned aastakümned Tauno Kangro skulptuure. Meil tuleb tõdeda santi olukorda, aga meil tuleb ka selle vastu võidelda. Sest iga põlvkond peab võitlema enese kui ajaloo olulisima põlvkonna eest. Sest iga intellekt peab astuma vastu rumalusele. Sest iga professionaal peab ühiskonna eest vastutama. Nii on alati olnud ja nii on ka tulevikus.
Korstnapühkija on üks väheseid Tallinna Linnavalitsuse käkerdisi, mille suunal kuuvalguses tegutsevad aktivistid oma pahameelt on väljendanud (selles mõttes on tegemist inspireeriva skulptuuriga, mis kutsub tänavakunstnikke kunstimetafoori edasi harutama). Esmalt asetati Korstnapühkijale takka ninasarvik. Kuldne kujund! Ninasarvik oli osa skulptor Edith Karlsoni näitusest Sõpruse kinos. Eelmisel sügisel kinnitas anonüümne autor lehmaketiga Korstnapühkija külge vana ratta, mille juurde jättis manifesti, kus sõnastati, et kui Korstnapühkija on Tallinna vaade, siis vägisi pargitud ratas on Tauno Kangro kavandatav Kalevipoeg. Võta või jäta. Mupo ärandas ratta järgmisel hommikul ja viis teadmata kuhu. Mõned kuud hiljem kinnitati sarnase ketiga Korstnapühkija kaela tuuba. Korstnapühkija ise teab, miks. Talve hakul kleebiti Korstnapühkija juurde kuuluvate jalajälgede külge vanad sussid ja kalossid. Tõenäoliselt on vahepeal midagi veel sündinud, mida mina kahjuks oma silmaga näinud ei ole. (Kui keegi on midagi näinud või kuulnud, siis postitage artikli juurde kommentaar).

2010. aasta sügisel said siinsed kunstnikud, urbanistid, arhitektid ja teised asjasse puutuvad inimesed meeldiva uudise osaliseks: teatati, et Kultuuripealinna raames toimub linnainstallatsioonide festival LIFT11 (edaspidi Lift). Lift on olnud suurepärane ettevõtmine oma esimestest päevadest alates. Konkursi väljakuulutamisele eelnesid teemakohaseid lugemisõhtud ning presentatsioonid, kus tutvustati maailma kõige leidlikumaid linnainstallatsioone, argumenteeriti linnateoreetiliste tekstide üle jne. Et oleks olemas kriitiline punkt, millelt konkurss lähtuda võiks. Konkursile laekus 120 ideed, millest žürii valis välja kümmekond parimat (vt lift11.ee). Üheks võidutööks osutus ka Aap Kaur Suvi Korsten, mis kujutas Korstnapühkija ümber ehitatud korstent. Nagu kõik ülejäänud installatsioonid, läbis ka Korsten sel kevadel ka bürokraatia vooru, mille tulemusel Kultuuriväärtuste Amet otustas, et Liftil ja Aap Kaur Suvil on õigus püstitada oma Korsten, juhul kui Tauno Kangro sellega nõus on. Lifti delegatsioon kohtus Tauno Kangroga, kes oli liftilistele küll igati südamliku inimese mulje jätnud, kuid kes siiski Korstna ära keelas. Põhjendus olevat olnud lihtne: Korsten on inetu. Kõigil oli maru kahju.

Pool aastat hiljem otsustasid tundmatud tegelased korstna siiski püstitada. Hommikutundidel tekkinud installatsiooni autorid lekitasid Internetti pressiteate, milles kinnitavad, et ei Aap Kaur Suvi ega Lift pole uue korstnaga kuidagi seotud. Vee enamaks sogamiseks otsustasid uue korstna autorid riputada Korstnapühkija ümber ka Kultuuripealinna võltsitud reklaamid, suunates sel viisil ajakirjanike esimesed küsimused Kultuuripealinna pressiteenistusele. Igati hea mõte, sest vaevalt, et Kultuuripealinna solidaarne kamp tänavaaktivistide tööd hukka mõistab. Aga, kes ikkagist tegi uue korstna? Tahame nimesid! Aga kui neid nimesid on sadu? Siis tahame sadu nimesid! Miks? Sest Postimehe teatel kavatseb Tauno Kangro esitada kaebuse Eesti Politseile.

Politsei. Olukord meenutab lugu ameerika turistist, kes küsis, et miks eestlased Juuniküüditamise ajal politseisse ei helistanud? Nähtavasti Tauno Kangro helistab. Kurat. Pidanuskin ise ka politseisse helistama pärast seda, kui nägin, et 2010. aasta 15. mail (s.o Tallinna päeval) püstitati Karjavärava platsile ebaseaduslik pronksist asi. Oleksin pidanud ehk Muposse helistama? (Paluma abi sellelt samalt Mupolt, kes mulle augusti lõpus helistas ja teatas, et te olete ebaseaduslikult kinnitanud Mähe aedlinna telefonipostidele koduturu kuulutused, mille tõttu peame teile nüüd trahvi välja kirjutama). Jeesus!


Gregor Taul

*

Leidsin sündmuste keeristest üles päevakangelasest õnnetu Õnneliku Kortsnapühkija ning palusin Artishoki jaoks intervjuud, mille ta tusasest meeleolust hoolimata oli nõus andma.

Gregor: Mis toimub?
Korstnapühkija: Oh, ma ei taha seda näha. Ma polegi pärast seda, kui nad kividega saabusid, oma silmi avanud.
Gregor: Sa ikka tead, et Sind müüritakse praegu elusalt sisse?
Korstnapühkija: No muidugi ma tean, aga mis ma teha saan? Keegi ei tule ju aitama ka..
Gregor: Miks sa arvad, miks nad seda teevad?
Korstnapühkija: Eks see on sellepärast, et neile ei meeldi mu isand.
Gregor: Tauno Kangro, jah?
Korstnapühkija: Nojah, tema ka.
Gregor: Kes siis veel?
Korstnapühkija: Ma ei tahaks sellest rääkida. Sa ju näed, kui armetus olukorras ma olen..
Gregor: Anna andeks, näen küll. Aga ma näen ka inimesi, kes poseerivad õnnelikult sinu ümber ehitatud korstna taustal. Mida sa ütleksid nendele inimestele?
Korstnapühkija: Mina ei taha kedagi hukka mõista, aga.. kui aeg on selline, et inimesed kummardavad minu kuldsete nööpide asemel nõgiseid korstnaid, siis.. Jumal ise karistab. Maailm on lõppude lõpuks siiski aus koht.
Gregor: Väheusutav. Aga ma lõpetaksin siinkohal intervjuu. Aitäh Sulle vastuste eest. Ma loodan, et sa juba keskpäevaks jälle päikest näed. Kuigi täna on nii vihmane, et soovitaksin sul igal juhul korstnasse jääda.


*

Fotomälestusi:

(Foto: elu24.ee)

(Foto: Facebook)

(Foto: Facebook)

Rattavargad? (Foto: Internet)

(Foto: Internet)

(Foto: Tauno Kangro koduleht)

Õnneliku Korstnapühkija avamine (Foto: Tallinna Postimees)

(Foto: Tallinna Postimees)

Pidulik avamine (Foto: Tallinna Postimees)

Suvaline päev Tallinnas (Foto: Gregor Taul)

Nägu (Foto: Gregor Taul)

Aap Kaur Suvi Liftile esitatud konkursitöö