Artishoki ja AICA Eesti kunstikriitika lugemisgrupp

Kaanepilt pärit siit

Järgmine Artishoki ja AICA Eesti kunstikriitika lugemisgrupp leiab aset sel kolmapäeval, 30. novembril kell 19.00 MÄRZis (Olevimägi 7).

Seekordne lektüür pärineb Eha Komissarovi raamaturiiulilt. Loeme Daniel Birnbaumi ja Isabelle Graw toimetatud kogumikku "Canvases and Careers Today. Criticisms and its Markets" (2008). Kogumik põhineb Frankfurt am Main Institut für Kunstkritik samanimelise konverentsi ettekannetel ning lugemisele tuleb selle viimane paarik: kunstniku ja kriitiku Melanie Gilligani "The Contemporary Social Market" ning Frankfurt Institut für Kunstkritik ja Texte zur Kunst kaasasutaja Isabelle Graw vastus talle.

Märksõnad: kunstikriitika ja turg

Tekstid saab alla laadida:
http://www.tartumuliseb.net/Lugemisgrupp_30_11.pdf

Kohtumiseni viimast korda MÄRZis!

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

3

Artishok avaldab siinkohal EKA graafilise disaini esimese kursuse tudengi Liisa Amburi arvustuse Tom Tykweri filmist "3".
Arvustuse aluseks olev essee valmis aine "Filmiteooria" raames (lektor Tristan Priimägi).

*

Artishok ootab pikkisilmi ka teiste tudengite visuaalkultuuri puudutavaid kaastöid!





3


“Don't worry too much, you just have to say goodbye to your deterministic ideas of biology“
(Dialoog filmist)



“3” on Tom Tykweri 2010. aasta film, mis seab kahtluse alla monogaamsed inimsuhted, kuid lahkab ka teemasid nagu homoseksuaalsus, perekonnaväärtused, kunstviljastamine, ema-poja suhted ning keskealiste enese(taas)otsingud. Lugu on filmitud Berliinis, mis rõhutab teatavat vabadustunnet. Siiski pole tegemist ühest kindlast linnast kõneleva filmiga. Linn on siin pigem õige atmosfääri loomise teenistuses. Kuid hoolimata sellest, et tegevuspaigale viidatakse vaid muuseas, reedab filmi geograafiline ja keeleline kontekst, et tõenäoliselt ei esitata tegelasi holliwoodilike stereotüüpidena. Kuigi filmi algus tüüpilise keskeakriisis vaevleva paariga näib kõnelevat vastupidist.

Filmi ülesehitus on klassikaliselt kronoloogiline, kuid esineb ka kujundlikult unenäolisi vaheklippe. Katkestused pakuvad vaatajale võimaluse hingetõmbeks ja arutluseks režissööri valikute üle. Filmis esinevad dialoogid mõjuvad esmapilgul pealiskaudsete ja mõttetutena, kuid ometi kõnelevad need peidetult inimsuhete dünaamilisusest. Filmi erilisus tulenebki sellest, et Tom Tykwer ei tee midagi puust ja punaselt ette. Film on mõjub pudru ja kapsana nagu elu ise. Stseenide tajutavalt segast ülesehitust seob aga pehme loogika. Ja loogika vahel on sümboolika.

Sündmuseid esitatakse filmis üllatavalt kergekäeliselt, kuigi nii mõnigi stseen võiks tegelastele mõjuda vaimselt ja füüsiliselt rusuvalt. Režissöör ei dramatiseeri üle ega pööra asju naljaks. Peategelase ema sureb vähki, seejärel avastatakse leinajal eesnäärmevähk. Protagonist lepib saatusega ilma filmiliste grimassideta. Või varjavad elukaaslased teineteise eest salasuhteid - just nagu muuseas, just nagu elus? Mida vaataja tunda peaks? Ehk on see režissööri poolt pakutud võimalus vaatajale oma rikutuse piires valu ja häda ise juurde mõelda? Kas on seda üldse vaja teha?

Meie igapäevase draamavajaduse rahuldamiseks pakub Tykwer igal juhul piisavalt närvikõdi, pinget, kaasatundmis- ja samastumisvõimalust. Rusuvuseta esitatud perekonnadraama ei mõju pealiskaudsena, vaid vastupidi, kasvatab vaataja empaatiat. Kandnuks tegelased oma õlul tüüpilist maailmavalu, summutanuks see teose värskendava pilgu armastusele.

Tom Tykweri filmis ei mängi seksuaalne suundumus inimeste sildistamise juures vähimatki rolli. Mõnes dialoogid toovad see-eest otsesõnu välja, et seksuaalne orientatsioon on inimesest pildi loomisel aegunud viis. Siit ka põhjus, miks on filmi peategelasteks keskealine paar. See on kujund, mis esindab kõige stereotüüpsemalt traditsioonilist perekonnamudelit. Antud juhul seega kahtlust selles mudelis.

Meespeategelase elust jookseb pidevalt läbi number 3, mis esineb kuupäevadel, igasugustes juhustes jne. Režissöör vihjab ehk saatusele, mis näib ütlevat, et paarissuhe tema puhul ei toimi. Ei toimigi, kuniks osapooled avastavad, et neil on salasuhe sama mehega. Tõe paljastudes läheb paar lahku, kuid avastab seejärel teistmoodi elamise võimalikkuse. Nad annavad järele ja on õnnelikud, vähemalt sel hetkel, kui film lõppeb.

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Artishok lekitab: Diagnostika

21. oktoobril toimus März projektiruumis Artishoki ja AICA Eesti ühisalgatusena Kunstikriitika päev 1: diagnostika, mille eesmärgiks oli kaardistada erinevaid vaatenurki ja probleemkohti Eesti kunstikriitika maastikul. Neljas teineteisele järgnevas ümarlauas olid väljaannetena esindatud Postimees, Eesti Ekspress ja Äripäev; Kunst.ee ja Sirp; Ajakiri Maja ja Ehituskunst; Artishok, Müürileht, Väike-Ameerika Hääl ja Urbanistide uudiskiri U. Ümarlauad jagunesid suure meedia, erialameedia ja väikese meedia teemalisteks, sest "ärimudelist" tulenevalt - teen käigu-pealt-järeldusi ümarlaudadest endist - mõistetakse "kunstikriitikat" neis kolmes sfääris küllalt erinevalt. Kui suures meedias peetakse "kunstikriitika" missiooniks kultuuri toetamist, levitamist ja tutvustamist ning erialameedia peab oluliseks spetsialistide vahelist infovahetust ning ei soovi õhutada konflikte või keskenduda inimsuhetele, siis väikese meedia ülesandeks jääb justkui jõudumööda tegeleda sellega, mis jääb nende kahe vahele. Mistõttu kunstikriitika kui kriitiline praktika, mis tegeleb ühiskondlike valupunktidega, tõstatab kunstis, disainis, arhitektuuris aktuaalseid diskussioone ja annab debattides erinevatele osapooltele sõna, on Eesti nullindate meediamaastikul pigem haruldane ning jäetud väheste entusiastide hooleks (ilmselt ka üks põhjuseid, miks väikese meedia sünonüümina on käiku läinud "kodanikuajakirjandus"). Märzis toimunud ümarlaudadele lisasid interaktiivsust ja demokraatlikkust publiku seas istuvad diagnostikud, kelle kommentaare laval toimuvale projitseeriti jooksvalt suurele ekraanile ning kellega igal saalis viibijal läptopi olemasolul oli võimalus liituda. Esimesi refleksioone omaalgatuslikus meedias saab näha siit (Joonmeedia) ja lugeda siit (On Paper). Ent kuna kokkuvõtted erialameedias on alles tulemas, siis alljärgnevalt lingid Klassikaraadio helisalvestustele ümarlaudade kaupa ning kuna diagnostikute tegevuse näol oli tegemist Eesti esimeste avalike kunstikriitika teemaliste tšättidega, siis toome teieni ka need originaalkujul. Resümeeris, suuri ja väikesi tähti toimetas Liisa Kaljula.


Kunsti kajastamine peavoolumeedias

Sissejuhatus Maarin Mürk, modereeris Kati Ilves, osalesid Heili Sirbits (Postimees), Karin Paulus (Eesti Ekspress), Kadri Karro (Eesti Ekspress) ja Ragne Nukk (Äripäev), kommenteerisid Maria Mölder, Maria-Kristiina Soomre, Maarin Mürk ja Margus Tamm.

Klassikaraadio salvestuse saab mängima panna siit. (Soovitavalt "avage link uuel kaardil")

In the chat room: aicaeesti@gmail.com

11:31 AM aicaeesti: Olete kutsutud sellesse vestlustuppa!
11:32 AM Maria-Kristiina has joined
Maria-Kristiina: Tere!
11:33 AM Maria: hei
11:34 AM Maria-Kristiina: aicaeesti@gmail.com [mailto:aicaeesti@gmail.com] on moderaatori arvuti aadress, kui meie teid chatiga liita ei saa, siis sealt arvutist kindlasti saab.
________________________________________ 5 minutes
11:39 AM Maria: äkki lisada, kui palju on väljaannetel nädala jooksul kultuurilehekülgi?
11:40 AM Maarin has joined
Maarin: tere :)
Maria-Kristiina: EPLis tundub järjest rohkem - mul tellijana on juba hirm, et varsti pannakse kinni või liidetakse Sirbiga :-)
samas on sporti igal juhul rohkem
11:41 AM Maarin: kunst on ikka natuke rohkem meeleheitel
11:42 AM mismõttes ei huvita inimesi?
Maria-Kristiina: ja kui leht ei kajasta, ei tule publik...
Maarin: täpselt!
appi
Maria: aeg-ajalt mulle kommentaare lugedes tundub pigem, et mitte ei huvita, vaid räigelt ärritab inimesi
11:43 AM jälle rsk raiskavad maksumaksja raha
Maarin: seega ju vägagi huvitab??
Maria-Kristiina: ilmselt siis ka ei ärrita piisavalt?
Maarin: täpselt
ahaaa!
11:44 AM Maria-Kristiina: et oleks must-valgel kirjas, ÄP ja EE annavad nädalas välja 16 lk kultuuri, mis sisaldavad reklaami
Maria: hiljuti põhuteatri kohta oli teema - täiesti opakad. kevadel ehitasid alles, sügisel juba lammutavad maha!
Margus has joined
Maria-Kristiina: lisandub Sirp, kus reklaami on pigem vähe
11:45 AM Küsimus: kas Idioodi puhul mängis rolli ka meeskonnapoolne PR?
Maria: aga Sirp on erialaväljaanne, see "massideni" ei jõua
Maarin: tundub, et kiiremini reageerimine on kõigi ühine mure
Maria-Kristiina: üksikutest "Idioodi" näitlejatest võis persoonilugusid lugeda erinevast meediast juba mitu kuud vist
Margus: "Idioodil" oli tugev PR
11:46 AM Maarin: aga nt netis?
seal ju jõuaks?
delfi?
Maria-Kristiina: NB! kas skandaalilood, st uuriv ajakirjandus läheb lehetoimetuse silmis kultuuri kajastamise alla?
11:47 AM Maria: netitoimetajate tööjõud ja viitsimine maksab. prioriteet on päevakajalised poliitilised sündmused
Maarin: samas juba üks toimetaja jõuaks juba väga palju ära teha
11:48 AM minu meelest on kahju, et ei ole rohkem asju netis
või on TASULINE
Maria-Kristiina: teater-muusika-kino
11:49 AM Maria: jõuame selle teemani, et kapitalistlikus ühiskonnas ei ole prioriteet maksta ka veebitoimetajale, kes tegeleks kultuuriuudiste vahendamisega
Maarin: aga kui palju siin tekib see, et kirjutatakse oma asutuse üritustest?
a la Siram kirjutab pidevalt Pärnu Linnagaleriist
mida kureerib Mari Kartau
khm
Maria-Kristiina: ehk laiemalt - kui lai on kirjutajate ring?
Margus has left
11:50 AM Margus has joined
Maria: lehtedele laiema kirjutajate ringi tutvustamine oleks küll asi, millega tegeleda. muusikavaldkonnas on seda püütud teha, aga ausalt öelda usaldus kirjutajate vastu tuleb siiski ajaga ja konkreetsete kirjutistega.
11:51 AM Maria-Kristiina: Valner Valme!
Margus: mulle tundub päevalehtede kunstiarvustajate valik tihti väga juhuslik
Maria-Kristiina: ups!
Maarin: ouch
11:52 AM Maria: credit crunch võttis meil toimetustest valdkonna eksperdid ja nii jääb. aamen.
11:53 AM Maarin: nojah, see on selline tuha pähe riputamine
alarakendatud kriitikuid on ju palju, ei?
Margus: postimehel vist pole kunagi tööl olnud eraldi kunstitoimetajat?
11:54 AM Maria: muide, võib-olla hilisemaks aruteluks, kui lehetoimetajad on excused. kas kunstiteadlane = kunstikriitik?
Maria-Kristiina: Pigem ongi küsimus, et tehkem kohtumisõhtud Valner Valme jt kunstitoimetajate ja kunstikriitikute vahel - lugemisrühmade asemel klubiõhtud ja ühiskülastused näitustele?
Maarin: oo me oleme seda just viimases lugemisgrupis arutanud
Maria-Kristiina: kindlasti mitte ei = kriitik ja teadlane
11:55 AM Maarin: hahaa
kohtumisõhtud on hea mõte
Maria-Kristiina: aga kunstikriitikud on valdavalt kunstiteadlased
vähemalt akadeemiliselt ettevalmistuselt
on muidugi erandeid, ja tegelikult palju, kui mõtlema hakata
Margus: mitte meedias
11:56 AM Maria-Kristiina: Kes on Postimehe lugejad?
Margus: kas see, et muusika huvitab rohkem, ei tulene äkki sellest, et peatoimetaja on popmuusikakriitik
Maarin: uuu publikuuuring!!
Maria-Kristiina: kes nad on?
kes on need, keda kunst ja nüüdistants kõige vähem huvitavad?
11:57 AM Margus: Valme ja Nestor? ;p
Maria: kisaks vahele, et akadeemilise muusikaga on täpselt samad probleemid. päris lahe oleks, kui keegi taolisel vestlusringil järgmisel korral ütleks, et klassikalisest muusikast rohkem huvitab lugejaid kunst!
Maria-Kristiina: EE lugejat huvitab teater ja kirjandust kõige enam, kõige vähem süvamuusika (!)
11:58 AM Margus: EE toimetuse tellitud arvamusuuringu hinnangul huvitab kõige vähem arhitektuur
Maria-Kristiina: Kuidas saab valdkond seista selle eest, et ta oleks peavoolumeedias paremini esindatud?
11:59 AM Maarin: mhmh, seda oleks huvitav küsida!
Maria-Kristiina: https://kule.kul.ee/.../kultuuritarbimise_uuring_2006_aruanne.doc
Maarin: et nende poolt vaadates
Maria-Kristiina: 2006
Maarin: mida saaks teha
Maria: järjekindel lobitöö, tugev erialaliit, kes seisab oma liikmete eest ja mitte ainult nende eest, kes ise omale feimi kogumisega hakkama saavad
12:00 PM Maria-Kristiina: www.saarpoll.ee/UserFiles/File/kultuuritarbimise_uuring_2003.pdf
2003
Pärnu elanike kultuuritarbimise uurin 2008 http://parnu.ee/index.php?id=1944
nõus, puudub kunstielu analüüs
12:01 PM persoonilugusid ikka aeg-ajalt juhtub?
hea meelega teeme koostööd, onju?
Maria: analüüsid ja ka arvamused on samas ajakirjanduse normaalne osa, miks siis kultuuriajakirjandusest seda välja tahetakse juurida?
Margus: kunstist mittearusaamine on leiutatud probleem
Maria: päevakajalisi arvamuslugusid ju loeme
Maria-Kristiina: mõeldakse ilmselt, et Sirp on ju olemas?
12:02 PM http://www.ki.ee/publikatsioonid/valmis/LM2009-11_KUNST.pdf
Maria: Sirp on tore asi, see ei tähenda, et päevalehed peaks üht valdkonda eirama või halvemaks pidama
Maria-Kristiina: loomemajanduse uuring 2009 - peatükk "kunst"
12:03 PM Ettevõtete arv: 101 galeriid (2007. a) Töötajate arv: 1 081 inimest (2007. a) Müügitulu: 107 mln kr (2007. a)
Margus: nats kinnine ring kui toimetus eeldab, et oluline on see, millest toimetus aru saab
12:04 PM Maarin: :(
Maria-Kristiina: äkki peaks toimetuses näidislugejad siis tihemini roteeruma
Maria: äkki mõned näited asjadest, mida ei tasuks päevalehte panna?
Maria-Kristiina: palju huvitavaid inimesi tänavalt mõtleb palju huvitavaid mõtteid
nii, palju teie Postimeest loete? aga EPLi? Äripäeva? Ekspressi?
12:05 PM Margus: regulaarselt. Kultuuriosa vähem, sest see on muudetud tasuliseks
Maria-Kristiina: Tagasiside lehe jaoks on rahas: kas müüb või ei müü (argument reklaamiandjale) - tagasiside puudub.
Margus: klikid ka
12:06 PM ja klikke ei tule, kui artikkel on tasuline
Maarin: huvitav jah, kuidas see EPLi nüüd mõjutanud on
mina ei loe enam EPLi
EEd ka mitte kui on tasuline
Maria-Kristiina: mina tellisin paberlehe jälle (EPLi) seetõttu :-)
Maarin: väga tubli
Maria-Kristiina: Postimeest siiski ei tellinud - kuigi ka seal kipub kunst ainult paberil ilmuma
12:07 PM Maria: ja äkki peaks Postimees rohkem tegelema sellega, et keerulisematest asjadest kirjutataks lihtsalt. ehk siis vaadata kriitiliselt kirjutajate ring üle ja küsida vajadusel nõu, äkki mõni suudab seda paremini.
12:08 PM juhul kui on probleem, et mingi asi tunudb liiga keeruline ja ei saa lehte panna
Maria-Kristiina: Postimees ei võta Päevalehest eeskuju, lihtsalt intervjueeritavate arv on piiratud?
12:09 PM Kuidas tekitatakse dialoog kunstiteemadel või kunstipoliitika teemadel?
Kas on olemas kultuuriteemaline UURIV ajakirjandus?
uurimiseks ja sekkumiseks ei pea osalema, aga peab huvituma
Maria: võib-olla kultuuriteemaline surkiv ajakirjandus
12:10 PM Maria-Kristiina: EHA! ärme tegele KHM personaalküsimusega, küsimus on selles, kuidas asju kajastatakse...
12:11 PM EPLi Kurvitza intervjuu pealkirja kritiseerib Laimre vist?
http://www.epl.ee/news/kultuur/raoul-kurvitz-moodne-kunst-peab-olema-sotsiaalsem-kui-iial-varem.d?id=60071549
Mis on saanud eri arvamuste tavast?
12:12 PM Mina isiklikult arvan, et see oli väga huvitav intervjuu, sest väljaanne ei saa ka vastutada intervjueeritava väljaütlemiste eest
12:13 PM pigem on hea, et me teame, kes nüüd juhib ja mida ja kuidas
Maarin: appi kuhu see nüüd läheb
oot ma nüüd ei saa aru, kuidas see siia puutub?
12:14 PM Maria: aeg-ajalt kusjuures tekib tahtmine intervjueeritavat tema enda väljaütlemiste eest kaitsta aga KHM puhul polnud vist see case :)
Maria-Kristiina: See, et rohkem rahvast kunstisaali jõuaks, on muidugi huvitav küsimus, eriti kuna "lesbi- ja homoteema" on juba algselt esitatud vales kontekstis - KHM nimelt arvas, et teatud näitused on suunatud vastavale sihtgrupile... aga tegelikult oli tegemist just laiale sihtgrupile suunatud vastavateemaliste näitustega... nagu Katigi praegu ütles.
12:15 PM jah, tagasi kunsti juurde!
12:16 PM näitusesaal kui avalik ruum ja meedia kui avalik dialoogiplatvorm, mille osa võiks olla - võibolla - ka kunstikriitika, mida miks mitte võiks kirjutada ka "näidislugeja" tänavalt?
12:17 PM aitab nüüd Kunstihoonest?
Maria: see oleks lahe, kui lugejakirjade rubriigi vallutaksid kunsti- ja kultuuriteemad
Maria-Kristiina: jah, mul on säilinud mõned eriti markantsed väljalõiked sealt rubriigist, aasta-paari vanused
nõus
12:18 PM Maria: lugeja valutab südant kunstikriitika vähesuse pärast
Maria-Kristiina: näiteks
kunstiinimene haarab sule!
http://www.epl.ee/kontakt/
12:19 PM (postimehe lk ei tule lahti)
http://www.postimees.ee/?r=194
12:20 PM http://www.ekspress.ee/misc/kontakt/
ärme Kunilast ka räägi, või kui, siis lahtiste kaartidega - kui usinalt Kunila PR võttis ise meediaga ühendust ja "organiseeris" kajastusi?
12:21 PM Margus: Kunilal oli selleks taustatiim
12:22 PM Maria-Kristiina: Ehk et küsimus on: kas kõik kunstiinstitutsioonid peavad investeerima PR tiimi või võiks väljaannetes olla pädevad toimetajad?
Maria: noh, liigne agarus jällegi tüütab toimetust ja ei lase normaalselt tööd teha. see balanss on päris keeruline teema. kuidas viia oma sõnum leheveergudele ja mitte sattuda toimetuse musta nimekirja.
Margus: teine variant oleks ökonoomsem
Maarin: AHSOOO
Maria-Kristiina: ja kas institutsiooni kuraatori ülesanne on kajastada oma näitust või võiks selleks palgata mõne sõltumatu kriitiku?
Maarin: just
12:23 PM Maria-Kristiina: ja kui siis kes peaks palkama?
;-)
tänapäeva konkurentsis püsimiseks peab kasutama turundust
Margus: oioi
Maria-Kristiina: ärge Heili Sibritsale helistage, tema elu on nii lihtsam
12:24 PM Ekspress helistab siiski vahel ka ise
Maarin: AGA SEE EI GARANTEERI MIDAGI
Maria-Kristiina: EKM kommunikatsioon on nüüd võtnud "isikliku" lähenemise suuna
Margus: kui meediaväljaanne on PRst sõltumatum, siis on seal ilmuv ka usutavam-autoriteetsem
Maria-Kristiina: ja on võimalus, et kirjutatakse rohkem...
aga kellele?
12:25 PM kelle arvamus autoriteedi suhtes loeb?
Maarin: kui eraldi PR osakonda pole, siis ei jõuagi kuhugi...
pealekäija
avalikustage oma mobiilinumbrid!!
Maria-Kristiina: mulle meeldiks küll, et inimesed räägiks omavahel, aga mulle eriti telefoniga rääkida ei meeldi - kus ma neid ajakirjanikke veel võiks kohata?
Maarin: hea asi - kelle jaoks? me oleme jälle ringiga tagasi
Maria-Kristiina: aa õigus, nad on poole ööni tööl
Maarin: avamistel
12:26 PM Maria-Kristiina: eee?
Maarin: kas nad artist talkidel käivad?
Maria-Kristiina: tutvumisõhtu!
võibolla käivad, aga me ei tunne neid?
Maria: soovitan
Maria-Kristiina: Veneetsia biennaali kajastust rahastas EKM lähetuseelarve
Maarin: kamoon, seal on ju nii palju tegelasi kohal, kes suudaksid kajastada
Maria-Kristiina: intervjuu tehti siiski Tallinnas (täpsustus)
Margus: jah, tellida kohalkäinult
12:27 PM Maarin: hahaa
Maria-Kristiina: mina olin ja kajastasin
Veneetsias enam eriti plaadipoode pole, aga ägedaid kontserte satub küll
12:28 PM seekord nii juhtuski
Maarin: whaaat
Maria-Kristiina: misasja?
Maarin: kes see oli
Maria-Kristiina: mina kirjutasin, ei küsinud muidugi ka, et palju makstakse, hiljem pangakontolt nägin - paremini kui Sirbis ;-)
Maarin: issand
12:29 PM kuidas on honorarid nt Äripäevas siis?
Maria-Kristiina: aga see oli postimees AK
Maarin: võrreldes erialameediaga on need ikka suuremad
Maria-Kristiina: ja maht oli ka tohutu
Maria: võib-olla siis mahust tulenevalt?
Maria-Kristiina: kes meist enam oskab alla 3000 tm midagi öelda, lihtsalt veel ka
12:30 PM Maria: EPL-i honorar küll kuigi arvestatav ei ole mu meelest
Maarin: kunst.ee kasvatab ka 2000 tmga sisulisi asju ütlema
Maria-Kristiina: aiai - tähtajad, mahud...
Maarin: kriitikud tunduvad tõesti väga ebaprofessionaalsed selles valguses
12:31 PM Maria-Kristiina: see honorari suurus ilmselt ei piiraks ühtki spetsialisti, kui tal on mingi sissetulek olemas, aga fakt on, et äraelamiseks lehekaastöö küll võimalust ei paku
Margus: kui on ennast huvitav teema, ei ole honorar nii oluline
Maria-Kristiina: see ei ole muidugi ka lehtede süü, siin ilmselt oleks vaja leida mingi toetav skeem?
Maarin: noh aga sellest me ju ei unistagi nagunii
need on need kriitikustipid ikka jälle
12:32 PM Maria-Kristiina: Kulka stipist oleme vist rääkinud?
jah
mis toimub Helsingis? Stockholmis? Riias? Vilniuses?
EPL just kajastas Kaunast, olgu öeldud (eesti tekstiilikunst)
Maria: siin tuleb ehk jälle jutuks selliste stippide ja kriitikute ühinemise seos, aga sellest nähtavasti hiljem
Maria-Kristiina: (st tekstiilibiennaal, kus palju eestlasi)
jah
12:33 PM keskendume peavoolule
Maarin: stipid võimaldaksid ka sellega tegeleda
st kirjutada ka peavoolumeediasse?
Maria-Kristiina: näe, ei suuda lihtsalt küsida!
Maarin: nii palju on hingel
palett
12:34 PM Maria-Kristiina: aga talendid välismaal, miks mitte tellida neilt "panoraamlugusid"?
Maarin: aga millist Eestis olevat näitust ka
Maria: latt on paras
Maarin: Urmas Väljaots on Kroonikas moepolitsei
Maria-Kristiina: Kas toimetajad teavad erialainimesi, kes juba emigreerunud?
jaaaaaaa
Maarin: kommenteerib Pariisist Eesti seltskonnagarderoobi
Maria-Kristiina: aga kas meedial on mingi missioon ka?
12:35 PM välisuudiseidki pole päevalehtedes, kui just mõnda maha ei lööda
Maarin: seda ma ei usu
Maria-Kristiina: et kas meid ei võiks ikkagi huvitada ka elu väljaspool kodutanumat, kunstist rääkides, see aitaks ju võibolla kodumaist kunsti ka paremini mõista?
Maarin: et eesti kunst huvitab rohkem kui see, mis mujal toimub
mhmh
12:36 PM Maria-Kristiina: Ragne rahvavalgustus ärisihtgrupi silmis on tänuväärt, alateadlik või mitte.
Maarin: noo see töötab ju iga väljaande puhul
Maria-Kristiina: jah, lihtsalt mujal pole see vist nii süsteemne
12:37 PM ...
Maarin: paus
?
Maria-Kristiina: aitäh, Laimre
Maarin: ei mitte
Maria-Kristiina: ei ole nii hull!
tegelikult on nii EPL kui PM kajastanud päris hästi suuremaid näitusi
Kurvitz, Semper, Hallas - 1990s coming back?
12:38 PM Margus: toimetuse lapsepõlveiidolid
Maarin: tore on, aga paljusust väga ei anna edasi
Maria-Kristiina: kuigi ok, aktuaalne, ei eita
juhused
Kuidas Fotokuu näitusega on?
millal plaanis?
12:39 PM superkuraator, superkunstnikud, kõik on staarid või kohe saavad nendeks?
Fotokuu käis ka eelinfona läbi ja nüüd oleks linnukesed kirjas justkui
palun kunstile ka, Laimre annab juba ja Sandra Jõgeva vist ka
Maarin: Laimre peaks oma feissi eksperimenti jätkama
Maria-Kristiina: vaadake Facebooki
12:40 PM Maria: võib-olla pisut offtopic, aga ERR on ka peavoolumeedia, kuigi avalikõiguslik. Mari Kartau tõi ühes sarnases vestlusringis välja, et seal on kultuuriuudised üks rida, mis on pisut perifeerne. samas maakondlikud reporterid teevad kultuurisündmustena lugusid nt lapitekinäitustest ja kohalike kooride kontsertidest. see tippkultuur on justkui tagaplaanil. kuidas sellesse suhtuda?
Maarin: ajalehe veergudel
Maria-Kristiina: publikul oleks küll lihtne ju
Maarin: tärnivabrik
Maria-Kristiina: mudel võiks olla sama, mis EE filmirubriigil: vanur, nooruk ja mõni välismaalane, olude sunnil siis siin resideeruv
Maarin: ja võiks ikkagi küsida, mis alustel keegi tärne paneb
12:41 PM mis statement on
Maria-Kristiina: Heie, 90ndad tulevadki tugevalt tagasi, tundub
Maarin: ajaaaa
aastalõpuedetabelid
Maria-Kristiina: jaa kunstiaasta kokkuvõtted on Postimehel
12:42 PM juba aastaid
Maarin: Artishok tegi seda nüüd
Maria-Kristiina: ja jätkub
Maarin: a me tegime sellepärast, et mujal tundus jälle ära jäävat
Maria-Kristiina: näete!
tärnid kunstile!
kõigis väljaannetes
12:43 PM Maarin: mis muidugi ei tähenda, et arvustused võiks nüüd täielikult reklaamiga asendada eks
12:44 PM Maria-Kristiina: nii, võtaks selle kuidagi kokku - kuidas me koostööd teha saaks?
Maarin: vo sellepärast polegi seda tärnisüsteemi toetatud, et siis on hirm, et võtab selle viimasegi ruumi ära
muusika puhul seda hirmu pole
KATI peaks hakkama jah koondama
Maria: no reportaažid on ikka ägedamad ju!
Margus: tärn võtab ruumi ühe tähemärgi jagu
Maarin: mhmh
Maria-Kristiina: või viie
Maarin: :D
Margus: :)
Maria-Kristiina: aga pealkirjad on näitustel järjest pikemad...
12:45 PM Maarin: keerulised ka
Maria-Kristiina: kuraatorid on tundmatud ja kunstnikud tihti ka.
Margus: nii et ikka ja jälle mahuprobleem
Maria-Kristiina: täna oli EEs lugu, et Arrakul on jälle juubel, see oli esiküljel sisuliselt - mõni kunstnik on õnneks ikka veel ka tuntud
ja palju õnne talle muidugi ka
12:46 PM aga oleks palve, et tekiks Karini kuulsate "habemike" kõrvale nüüd mõni värskem "valvekunstnik"
Maarin: ei saa selle piiri taha nüüd takerduda ka
Maria-Kristiina: enne kui need järgmisedki 75 saavad
Maarin: jälle tüürib sinnapoole, et tahtsime parimat, aga välja tuli nagu alati
unistused jaaa tegelikkus
12:47 PM peaks rääkima tegelikkusest
Maria-Kristiina: räägime reaalsusest
Maarin: just Liisa!
Maria-Kristiina: ja kuidas seda paremini kasutada
Maarin: jah
Maria-Kristiina: kuidas paremini nii, et lugejal on huvitav, kirjutajal on huvitav, kunstnikel on huvitav ja midagi sellest äkki lausa liigub...
Kurvitzal on juubel
parandan end
Maria: paratamatult tekib demograafiline probleem. need kunstnikud, kes kunagistest aegadest on tuntud, lakkavad olemast. uusi positiivseid kunstitegelasi tuleb vähe peale, kui meedia sellele kaasa ei aita eriti.
Maria-Kristiina: tema sai kõigest 50
12:48 PM Maarin: ja siin ei saa kogu aeg tähemärkide ja unistuste taha pugeda
Maria-Kristiina: kohtumisõhtud kunstnikega!
tutvugem uute huvitavate inimestega
Maarin: kriitikutega!!
12:49 PM Maria-Kristiina: kes on vahel sama vanad, vahel lausa elavad samal tänaval, aga meil pole kombeks neile tere öelda ;-)
Maarin: mitte kvaliteet vaid sisu ka!
Maria-Kristiina: kas televisioon mõjutab seda, mis ilmub paberlehes?
Maarin: me ei räägi ju ainult keeletoimetamisest eks?
Maria-Kristiina: et kui inimene on teleekraanilt tuttav, on teda turvalisem autori või objektina kaaluda
12:50 PM Maarin: muidugi
Maria: kindlasti mõjutab, näod saavad tuttavaks, järelikult on materjal lugejatele huvitavam
kordus
Maria-Kristiina: järelikult tuleb see tutvumisõhtu teha telestuudios, aga mitte ETV2
Maria: jüriydi
Maria-Kristiina: sest seda vaatab vähem inimesi kui loeb Sirbi kunstikülgi
Margus: ETVl on nüüd kunstnike tutvustamisprogramm
Maria-Kristiina: ma ARVAN
12:51 PM jah, uuest aastast - "päeva kunstitöö"
Margus: ca 50 uut ja vana feissi käib läbi
Maria-Kristiina: luuletajatel läks sellega vist halvasti
viha lahvatas laia leegiga
Margus: mis juhtus?
Maria-Kristiina: noh, roppusi öeldi
Maarin: ahsoo?
Maria: juhtus see, et Erki Noolele ei meeldinud. mis veel?
Maria-Kristiina: oli siuke keiss
Maarin: ma arvasin, et kirjanike puhul on see juba aktsepteeritud
Maria-Kristiina: see selleks
Maarin: kunstnik puhul muidugi mitte
12:52 PM Maria-Kristiina: vaatame, mis saab, EKL on vähemalt midagi teinud oma liikmete (ka tulevaste) heaks
Margus: a skandaal oli siis? see on ju hea?
Maria-Kristiina: aga see pole päris kunstikriitika
12:53 PM publik hakkab lahkuma
Maarin: KATI
Maria-Kristiina: miks te Arterit kinni pole pannud?
sealt annaks rohkem kokku hoida
Maria: nad kaotaks hulga tellijaid hoobilt
Maria-Kristiina: läigib ja puha
Margus: just
Maarin: jaaaaaa
ARTER?!
Maria-Kristiina: seal on Mart Juur ju
AKs
Maarin: misasi?
12:54 PM Maria-Kristiina: Arter on rahamasin!
Maarin: ahaa
Maria-Kristiina: räägime siis, mida kunstnik sööb!
veebiversioon?
kas see võiks rohkem mahutada?
12:55 PM veebis on 2000 tm suur maht juba
kultuur läks PMs tasuliseks
nüüd on see muutunud, suuremad tekstid lähevad otse tasuta veebi
kas on lugejastatistikat?
Maarin: oooooooo
Maria-Kristiina: PM kultuur veebis!
Maarin: seda me siin ju enne rääkisimegi!
Maria-Kristiina: kõlab hästi...
12:56 PM PM veeb ei peegelda PM kultuuritoimetuse seisukohti
Kati
Kati!
Maarin: KATI peaks kokku tõmabama
Maria-Kristiina: KATI!
Maarin: KATI
KATI
Maria-Kristiina: KATI!!!!
KATI!!!!!!
12:57 PM väike paus tuleks teha
kui raha oleks...
Maarin: mhmh, otsad kokku ja väike paus
Maria-Kristiina: kunagi oli liiga palju, räägivad
Maarin: DISAINI- JA ARH KRIITIKA VALMISTUB....
Maria-Kristiina: jaa ja palun, mismoodi me koostööd teha saaks?
Maarin: VALMISTUB...
12:58 PM Maria-Kristiina: kas korraldame tutvumisõhtu: toimetajad, kriitikud, kunstnikud?
või klubi?
kusagil toimetuste lähedal
et ei peaks kaugele kõndima
näitusenupud plaadikülgedel - küsimus Liisalt
Margus has left
Maria-Kristiina: see ei ole teostamatu
12:59 PM jubinad võtavad aga aega, honorarifondi ja sisumahtu ära
Maarin: aga ikkagi neid võiks vahel olla
ma jätkuvalt arvan, et asi pole tähemärgi piirides, vaid sisus
500 tm saab ka öelda sisuka mõtte
see on kindlasti raskem kui heietada 5000 tm, aga ikkagi
lühem on isegi suurem väljakutse
Maria-Kristiina: Marco, sport, rahvakunst, muusika - ilma popmuusikata NB!
jne
1:00 PM seda või?
proovime
1:01 PM Maarin: absoluutselt
Maria-Kristiina: aga pidevalt ei tahakski keegi kuni selle eest kuupalka ei saa
aga artiklikaupa oleks neid PALJU!
Maarin: just
Maria-Kristiina: nii, Heili meilaadress ON:
1:02 PM Maria: suuremaid ja väiksemaid artikleid varieerida oleks siiski oluline
Maarin: mhmh!
Maria-Kristiina: heili.sibrits@postimees.ee [mailto:heili.sibrits@postimees.ee]
Maarin: kõik saame tööle
Maria-Kristiina: tööD
Maarin: vabandust jah
1:03 PM Maria-Kristiina: Sirp on nüüd Ministeeriumi eelarves
Kulkas on vahendid sellevõrra vabad
st kogu SA Kultuurileht
kõigist sihtkapitalidest võeti see riigieelarvesse
Maarin: Gregor Taul
1:04 PM ta kirjutas Artishokki
Maria-Kristiina: ja valdkonna sihtkapital oleks kindlasti rõõmus, kui saaks midagi taolist toetada
Maarin: tuleb siis hakata selle jaoks küsima
Maria-Kristiina: nii, Gregor, kes teeb kindlaks, miks ta peavoolus ei kirjutanud
Maarin: ma küsin :)
1:05 PM aga me saame seda teemat omaalgatusliku meedia blokis arutada
Maria-Kristiina: jah
kirjutajaid ei ole?
NIII
Maria: kriitikustipendium on ju ka spetsiaalselt olemas, aga see on mu meelest vaid väliskriitiku siia toomiseks. selle stipendiumi tingimusi ehk võiks laiendada?
Maria-Kristiina: jah
1:06 PM huvide konflikt kriitikuna...
Maarin: see on absurd
Maria-Kristiina: Ekspressi endine toimetaja oli pigem kuri, kui oma näitusest ei nõustunud kirjutama kuraator
Maarin: selles mõttes, et sa paraku tunned neid, kes midagi üldse teevad
kust läheb sõpruse piir?
Maria-Kristiina: davaite, oleme kõik sõbrad!
1:07 PM Maarin: minu jaoks on probleem pigem ikkagi institutsionaalses topeldumises
Maria-Kristiina: sõbrad sõpradeks, oma asjadest küll ei taha keegi kirjutada, kui aus olla
siis kirjutaks juba katalooge
Maarin: aga seda tehakse ju palju
Maria-Kristiina: noh, päevatöö - kirjutada saab öösel
Maria: thtipeale muuseas on palutud kirjutada sündmustest, millega olen korraldajana seotud. kui keeldun, öeldakse, et ei leita kirjutajaid. aitan siis leida, kui hakkama ei saa toimetaja iseseisvalt.
Maria-Kristiina: ja Kadri meiliaadress on:
Maarin: see on probleem muidugi
1:08 PM Maria-Kristiina: kadri.karro@ekspress.ee [mailto:kadri.karro@ekspress.ee]
kas ruumi saab ka broneerida?
Maarin: TÕMBAME KOKKU
Maria: TÕMBAME KOKKU
Maria-Kristiina: asjalike, ainult asjalikega!
1:09 PM ja tekstidega
Maarin has left
Maria-Kristiina: kvaliteetsete, lühikeste, löövate ja lihtsate tekstidega
aitäh!
paus kuni läheb disainiks
ärge ära minge!!!
1:11 PM Vahepeal väike ülevaade tänastest (ja mõnest eilsest) paberlehtedest:
1:13 PM Postimees: "Kummide vilin Los Angeleses" / "Mati Põldre saab 75" / sport-sport-sport / "Nutikas reporter seikleb jälle" / "Maailma lõpus on pubi"... ja uudisnupp Endla 100. juubeli pidustustest
1:15 PM EPL: "Suu laulab, jalg seisab" / venekeelse pealkirjaga jazzilugu / plaadinupud / sport /
________________________________________ 5 minutes
1:20 PM Maria-Kristiina: EE (eile): Jüri Arrak tähistab juubelit Prantsusmaal / ? Sissejuhatus Eesti geiajalukku / Eestlased peavad end ise maailmale nähtavaks tegema / Arhitektide Liidu sügavad jäljed / Õhuloss - Ehtides maailma / Miks on Eesti ehe maailmas nii hinnatud? / Toidublogi / Lembitu otse Hollywoodist / nupud / Elame linnas, kus enne 1. jaanuari lund ei saja / Kantor Šotimaalt ja absurdist Viinist / raamatunupud / plaadinupud / "Ma räägin sulle loo" / CAMPi katsetused horrorimaastikul / Lähme sõidame, kogu öö on veel ees... / filminupud / Filmitärnid / ...
1:21 PM EPL eile: Tiit Ojasoo: samamoodi ei saa... / Imedemaa kultuuriminister käis kogemusi jagamas / "ohtlik sõit" / sport / ...
Eilset Postimeest kahjuks pole käepärast...


Arhitektuuri- ja disainikriitika

Modereerisid Ingrid Ruudi ja Kai Lobjakas, osalesid Triin Ojari, Karin Paulus, Inga Raukas, Kristjan Mändmaa, Margit Mutso ja Mare Kelpman, kommenteerisid Maria Mölder, Maria-Kristiina Soomre, Maarin Mürk, Margus Tamm ja Indrek Grigor.

Klassikaraadio salvestuse saab mängima panna siit.

In the chat room: aicaeesti@gmail.com

1:22 PM Maria-Kristiina: Disaini- ja arhitektuurikriitika!

kirjutage nt aicaeesti@gmail.com [mailto:aicaeesti@gmail.com] (see on moderaatori laual)

või maria.molder@gmail.com [mailto:maria.molder@gmail.com]

1:23 PM mina kahjuks ei saa teid siia liita

1:25 PM Tere, Karin!

Tere, Inga!

Tere, Kristjan!

Tere, Margit!

Tere, Triin!

Tere, Kai!

1:26 PM ja tere, Ingrid!

10 minutes

1:36 PM aicaeesti: Olete kutsutud sellesse vestlustuppa!

SORRY!!!!

Margus has joined

1:37 PM Maria-Kristiina: nii...

arhitekt eelistab mitte haarata sulge

ja toimetada on neid raske

aga alati saab arhitekti intervjueerida?

1:38 PM ja päevalehtedes arvamusi nad ikka avaldavad

Maria: mis on väga tänuväärne

Maria-Kristiina: jah

sest erinevalt kunstist, puudutab arhitektuur tõesti väga suurt osa kodanikke

1:39 PM näete - isegi RKASi

Maria: kuidas arhitekti ja arh-kriitiku tekstid vaatenurga mõttes erinevad?

Maria-Kristiina: muinsuskaitsest kirjutajaid raske leida?

disainist?

Maarin: hmm?

1:40 PM Maria-Kristiina: disainivõrdõiguslikkus

Maarin: kaasamine

Maria-Kristiina: tasakaalustamine

kunst.ee graafilise disaini eri

Maria: teine teema on see, kuivõrd inimesed teavad, et arhitektuur neid puudutab. aga selles osas arhitektid tegutsevad tõesti aktiivselt, et seda teadmist pärale viia

1:41 PM Maria-Kristiina: jah, ütleks kõrvaltvaatajana, et kiiduväärt

Margus: arhitektuuri ja linnaplaneeringuga seoses on palju skandaale

Maria-Kristiina: disain on minu jaoks viimasel ajal väga ära hajunud mõiste: eile nt oli päevalehes artikkel, et banaanikoored puhastavad vett - on see disain?

1:42 PM Maarin: täiesti õigus

(Mändmaale)

lihtsalt kirjutamine tundub siiamaani nagu ka vähem intelligentne kirjutamisviis

Maria: kui suure lumega katus sisse kukub, siis ka harva tullakse selle peale, et oleks võinud maja professionaalse arhitekti ja inseneri abiga ehitada, mitte ise oma tarkusega...

1:43 PM Maria-Kristiina: disainer, haara sulg!

1:44 PM Inga: äriuudised, PR, professionaalide meedia, laia publiku teemad

Margus: tootedisain ja graafiline disain on ka väga erinevad asjad

1:45 PM Maria: kusjuures graafilisest disainist on viimases disainivaimustuse laines räägitud väga vähe võrreldes tootedisainiga

Margus: tõsi

Maria: aga puudutab isegi suuremat pinnast vast kui tootedisain

Maria-Kristiina: sest tootedisain "toodab"

Margus: tavatarbijale on tootedisain lähedasem. Inimene hangib endale laua, aga mitte plakati

1:46 PM Maria: jah, aga tarbib seda visuaali märkamatult pidevalt

laua ostab kord aastate jooksul

Maria-Kristiina: ja toodab ka

1:47 PM Karin: varem arhitektuur ja kinnisvara seotud

1:49 PM Maria: vananeval publikul on tihti ka rohkem raha, teadlikkus arhitektuurist ja disainist peaks justnimelt nendeni jõudma

6 minutes

1:56 PM Maarin: You've been invited to this chat room!

1:59 PM Maria-Kristiina: kuraator ja autor tunnevad küll oma teost paremini, aga pigem oleks tore, kui kriitik püüaks seda analüüsida, selleks võib autoriga ka vestelda

autor ju tahaks ka dialoogi

2:00 PM Indrek has joined

2:01 PM Indrek: kunstikriitikud vist tunnevad kõik kõiki

2:02 PM Maria-Kristiina: kui ei tunne, siis peale kolmandat teksti on juba kõik teada - elulugu, poliitilised vaated, sugulased...

2:03 PM Maria: vahepeal just oli jutt, et väga suur osa kunstiteadlasi spetsialiseerub arhitektuurile. kas see on müüt? või ei suuda / ei taha nad kriitikat kirjutada?

Maria-Kristiina: nad buumiajal töötasid vist paremates kohtades kui kriitika

Indrek: et kunsti puhul suudab kriitika kõik lähtetingimused ära kirjeldada

Maria-Kristiina: osaliselt vähemalt? sisustusajakirjades nt

Maria: sest väljundit ei olnud, eks

Maria-Kristiina: need vist on nüüd välja surnud

2:04 PM Indrek: ega vist, kriitilisus ka siin vist seetõttu puudu, tundub nagu libe vabanduste tee

Maria-Kristiina: ka Soansi-Kuusiku teemal on tulemas suur kaotus

KHM läks kunstiteadlaseks üle

Margus: kas nad lahkuvad`?

2:05 PM Maria-Kristiina: NB! küsimus saalist!

Kai??? INGRID??? Katrin Kivima tõstab kätt!

Indrek: Nõue saalist - kunstikriitika vajab oma Ahto Mulda.

majadele hinded

2:06 PM Maria-Kristiina: jah, kindlasti kõigile Kulka valdkondadele oma tärnid peavoolumeedias

Indrek: ja 500 tm. kommentaarid igale uuele majale

Maria-Kristiina: elaniku arvustus

Geni ei näita ära seda, kellega sa õhtul baaris käid

2:07 PM ja samas, lihtsam on kirjutada neist, kellega sa õhtul baaris käid, vahel, ka kriitiliselt

(ma olen idealist)

Maria: jah, pärast saab panna arh-büroo veebilehe esilehele - pälvis postimehelt 5 tärni

Maria-Kristiina: või majale

tärnid fassaadile

Indrek: Kunstiteadlastele peaks ülikoolis eraldi loeng olema teemal kes kellega suguluses on

Maria-Kristiina: KATRIN Kivimaa tahab küsida

Maria: uus arhitektuurivool, tärnidega

2:08 PM Maria-Kristiina: ta nüüd sekkub

peaks välja andma uue EKABLi - paremad fotod ja Geni info

2:09 PM Margus: diskussioon on väga arhitektuurikeskseks muutunud

2:10 PM Maria-Kristiina: toimetajapraktika toimub seal, kus toimetus on seksikam... jah, lähme isiklikuks!

2:11 PM Margus: kus siis on? valgusta

Maria-Kristiina: Reet Varblane kommenteerib

nii, kus on Sirbi peatoimetaja?

Maria: kusjuures sellised praktikad toimetustega koostöös on ääretult olulised. just seetõttu, et ajakirjanduse olud ja vajadused muutuvad väga kiiresti, eri väljaannetel on eri profiilid

Maria-Kristiina: aiaiai

2:12 PM nii, meiliaadressid:

reet@sirp.ee [mailto:reet@sirp.ee]

kaarel@sirp.ee [mailto:kaarel@sirp.ee]

margit@sirp.ee [mailto:margit@sirp.ee] ???

Margus: noored ei ilmunud Sirpi kohale

juba 6 aastat

Maria: muusikavaldkonnast toon hea näite, Klassikaraadio praktika, mis ei ole otseselt kriitika, kuid annab hea platvormi uutele meediatöötajatele.

Indrek: Tallinn on ohtlik koht

2:13 PM Maria-Kristiina: kunst.ee peatoimetaja on Andreas Trossek

ka tema on edulugu

2:14 PM triin@arhitektuur.ee [mailto:triin@arhitektuur.ee]

Maria: aga jah, paraku mitmed peavoolumeedia toimetuste juhid ei soovi dialoogi või on sellest tüdinud. seisukohad on lihtsalt niivõrd erinevad. ja kultuuritoimetuste juhid on selles diskussioonis kahe tule vahel, sõltuvad omanike nõudmistest

2:15 PM Maria-Kristiina: karin.paulus@ekspress.ee [mailto:karin.paulus@ekspress.ee]

2:16 PM Indrek: pärisajakirjandus

Maria-Kristiina: aga disainist?

Margus: Kristjan ei räägi midagi

2:17 PM Maria: muide, minu lugupidamine kõigile väljaannete esindajatele, kes täna on kohale tulnud. kohati pole lihtne kaitsta väljaande poliitikat - eriti seda, mida pole ise paika pannud.

Indrek: on viisakas lasta daamidel enne ära rääkida

Maria-Kristiina: jah

aga kunstis, Marco? millal viimati midagi maatasa tehti

jah

2:18 PM klassika!

Indrek: kus me sis elama hakkame kui kõik maatasa

Maria-Kristiina: varemetes

ehitame uued ja paremad

taaskasutame

2:19 PM Indrek: maa all

Maria-Kristiina: põranda all

Margus: nagu EKA

pinnaalused tööd käivad

Maria-Kristiina: oma maja materdame maatasa ja siis lähme teiste juurde elama

peaks lugema analüüse

Indrek: ... pummeldame maha

lähme metsa elama

2:20 PM Maria-Kristiina: analüüsid on vahel kriitilised ja samas maatasa ei materda

Margus: Tartu kureermispraktikad

Maria-Kristiina: räägiks ka lugejast?

kes loeb?

Margus: RKA

Maria-Kristiina: kes tellib halbu maju?

2:21 PM Margus: RKA

Indrek: Kes tellib halba kunsti

keegi ei telli kunsti

kust tuleb siis halb kunst

Maria: haridusest algab siis asi

Indrek: insenerid teevad halba kunsti

Maria-Kristiina: ja vist ka maju?

2:22 PM Maria: kas nad üldse võtavad seda kui kunsti?

Indrek: ma just tabasin ära, et laval olijate seast on puudu inseneride esindaja

Maria-Kristiina: huvitav, kui RKAS loeb Sirpi, kas nad kunstilehekülgi ka loevad?

ärapanemiskultuur

2:23 PM ebatervislik

Indrek: aga erutav ja sümpaatne

2:24 PM Maria-Kristiina: aga tagasisidet?

2:25 PM umbes sama graafik kui kunst.ee?

Maria: hämmastav

Maria-Kristiina: välkreporterid ausse!

püstolkriitikud

tegelikult ka

Margus: nädala maja

2:26 PM Maria-Kristiina: pikemaid lugusid siis võib nädalaid sepistada

Margus: nädala linnaplaneering

Maria-Kristiina: tärnid linnaplaneeringutele

margit@sirp.ee [mailto:margit@sirp.ee] - kordan

2:27 PM Indrek: arhitektuuris ja disainis uudiseid ei ole

Maria-Kristiina: festivalikultuur

disaini laulupidu

Margus: öökultuur

Maria-Kristiina: arhitektuuri laulupidu

2:28 PM Maarin: (mis te teete siin muidu?)

Margus: muuseumiöö, disainiöö, öölaulupidu

Maarin: (natuke krüptiliseks läheb)

Indrek: uudised tuleb ise välja mõelda

Maria-Kristiina: informatsioon on ju kapital!

Maarin: ma mõtlesin selle laste mänguväljakute kohta

2:29 PM et näiteks vo see eritabki omaalgatuslikku meediat

et seal oleks selline artikkel väga ok

millal iganes

ei ole survet ja kohustust olla päevakajaline

Maria-Kristiina: jah... ja ausalt öeldes linnaehitusest ja arhitektuurist võib nt blogimaastikul rikkalik materjal olla, rahvakriitika siis

Maarin: järsku üks reede kellelgi tekkis selline mõte

2:30 PM Maria-Kristiina: Kirjutajad, uu?

Maarin: näiteks Artishokis me kunagi üsna sihilikult jätsime arhitektuuri välja, kuna tundus, et seda juba kajastatakse palju

Maria-Kristiina: tähemärgid, ae?

Maarin: või et seal ruumi ikka jätkub

see oli ka aastaid tagasi

Maria-Kristiina: maksuamet?

mida arhitekt ootab?

2:31 PM Maarin: ma lähen vaatan lõunapausi

supp jõudis ohale

k

Maria-Kristiina: mida ootab LUGEJA?

Maarin: jajah

2:33 PM telefonid välja ehk tohiks paluda

2:34 PM Maria-Kristiina: telefonide omanikud telefonide juurde!

Margus has left

2:35 PM Maria-Kristiina: kust peaks tulema disainiteadus?

kas vorm ja sisu on kooskõlas - disainiteaduse põhiküsimus

is form following function?

2:36 PM Maria: disainijuhtimine? ei?

2:37 PM Maria-Kristiina: juhtimise disain?

2:39 PM Maria: aga paljudes valdkondades on terminikitsikus. tuleb lihtsalt mingeid mõisteid kasutama hakata ja sobivad terminid juurduvad, ebasobivad üldjuhul mitte

Maria-Kristiina: jah, terminid juurduvad ÜLLATAVALT kergelt

2:41 PM Indrek: terminoloogiline ujuvus on üks kunstikriitika omapärasi

Maria-Kristiina: Maarin saali taganurgas näitab kella

supp on soe ja seda on loetud kulbitäied!

2:42 PM vaatluspraktikad ja - kordan - kohtumisõhtud!

sügavtrüki kõrvale ka graafilise disaini praktika

2:43 PM appi, tagareas selgub tõde kunstiteaduse õppekava kohta, mis raputab terve põlvkonna kriitikute elu alustalasid!!!!

me tegelikult ei PIDANUDKI sügavtrükki tegema!!!

Indrek: paber arhitektuur, teksti arhitektuur ...

2:44 PM Maria-Kristiina: kes on meie kuulsad kunstiteadlased?

Indrek: seda me ju just hilhjuti arutasime

Kunstikriitika erialaväljaannetes

Modereeris Maarin Mürk, osalesid Reet Varblane, Andreas Trossek, Liina Siib ja Heie Treier, kommenteerisid Maria Mölder ja Maria-Kristiina Soomre.

Klassikaraadio salvestuse saab mängima panna siit.

In the chat room: aicaeesti@gmail.com

3:39 PM aicaeesti: Olete kutsutud sellesse vestlustuppa!

3:40 PM Maria-Kristiina: algab õnnekonverents!

erialameedia, rääkige

3:41 PM Margus has joined

3:42 PM Maria-Kristiina: Liina jageles EKAs eelarvega, aga kohe jookseb!

Margus has left

3:47 PM Maria-Kristiina: kuhu kaovad kirjutajad?

3:48 PM Maria: paralleel muusikavaldkonnast. kuna päevalehed kajastavad üksikuid sündmusi, siis seda kompenseeritakse ka kord kuus ilmuvates väljaannetes tagantjärele ilmuvate arvustustega. nende ilmumine võib venida kas või pool aastat

kunstis vist sarnane seis?

Maria-Kristiina: jah, kunst.ee võtab pool aastat ühes numbris kokku

3:49 PM aga Sirp ikka iga nädal kirjutab

3:51 PM Tänase Sirbi kunstiküljed: Martin Rünk Epp Kubu ja Maria Aua näitusest, Reet Varblane Feminismist, mis ei ole nišinähtus; Muuseuminõunik Tartu Kunstimuuseumist; EKL avalik kiri; Annika Toots Balti fotost; Ernest Truely Balti fotost; Ene Läkk disainer Tarmo Luisust.

3:52 PM kunst.ee-l ei ole regionaalpoliitikat, Sirbil on, aga omast taskust

3:53 PM Maria: regionaalpoliitika ongi rohkem ERR-i pärusmaa, aga nende korrespondentide valikud maakonnas lähevad jällegi kunsti alal veidraks

3:54 PM Maria-Kristiina: on ju ka maakonnalehed

aga...

Maria: tähendab need ei ole siinse saali huvidega kuigivõrd kooskõlas ilmselt

Maria-Kristiina: enamasti seetõttu, et seal eriti ei ole ka kunstielu

kui oma kultuurikeskuse galeriis ikka pidevalt toimub, ma arvaks, et see kuidagi ka kajastub?

3:55 PM Maria: no Tartus on, räägitakse

Maria-Kristiina: Tartu Postimees tundub kunstiasjadest kirjutavat ka

3:56 PM Maria: aga kuivõrd ERR kajastab seda, mis Tartus toimub

Maria-Kristiina: /selle chatiga saab liituda kui mainida Mariale või Mariale oma meiliaadress. seda võib teha gmailist - soomre@gmail.com [mailto:soomre@gmail.com] või FB-s või siin ruumis /

OP just käis Tartus

3:57 PM kui palju on erialameedial lugejaid? paberil? veebis?

4:00 PM rahvusvahelist infot tahaks jah! korrespondente palun!

4:04 PM Maria: erameediat ei saa kuidagi sundida midagi kajastama või kultuuri mahte suurendama, eriti olukorras, kus riiklikku rahalist tuge sellele pole

Maria-Kristiina: tehniline info: üritan lisada Liisat ja Indrekut

Maria: see on korduvalt peetud diskussioon

4:08 PM Maria-Kristiina: kes on kultuuridiplomaatia sihtgrupp?

4:10 PM Google tsenseerib Indrek Grigorit ja Liisa Kaljulat

4:15 PM Tundub, et siia liitumisega on probleeme

4:18 PM aicaeesti@gmail.com has left

In the chat room: aicaeesti@gmail.com

4:19 PM aicaeesti: Olete kutsutud sellesse vestlustuppa!

4:21 PM Maarin has joined

Maria-Kristiina has joined

4:22 PM Maria-Kristiina: töötab?

Maria: töötab

kas keegi kutsuks nüüd Liisa ja Indreku ka?

4:24 PM Maria-Kristiina: Liisa ja Indrek on väidetavasti offline

müstika

4:25 PM ja nii meil jäigi erialameedia kommenteerimata...

4:28 PM just saabus täiesti uue erialameedia esindaja: kunstnik Jaak Visnap trükileige numbriga sarjast "Minu esimene kunstikogu"

4:29 PM vale puha, vanasti oli kriitikaseminar

4:30 PM aga vahe ongi ju lõputööl - mis on väike teadusprojekt - ja "kriitikal"

isegi kui uurida kriitikat, on see teadus

4:31 PM kirjutamine on praktika

4:32 PM Maria: nojaa, aga omakorda on käärid selle teadusliku kriitika ja reaalse vajaduse vahel, selle vahel, mida eri väljaanded tahavad

4:33 PM Maria-Kristiina: võibolla ka sellepärast, et lugeja on nii müstiline, kujuteldav? lõpuks kirjutatakse oma sõpradele, kes kipuvad olema teised kunstiteadlased

4:34 PM kokkupuude reaalse eluga on hõre, vähemalt otse akadeemiast väljudes?

ja muidugi, mida rohkem elada "kunstimaailmas" sees, seda hõredam see side laia lugejaskonnaga ilmselt on

4:38 PM kui palju on igapäevases toimetajatöös sellist "väljakutset"?

4:39 PM ma tean selliseid inimesi küll

siin saaliski on

4:40 PM nimesid nimetamata

4:42 PM kas kirjutajatele tehakse kriitikaseminare? milline on kunstikriitiku täiendkoolitus?

4:43 PM see on nüüd juba tehnika küsimus

4:46 PM mida teha sõnakuulmatu kriitikuga?

4:49 PM www.kunst.ee

ajakirikunst.ee

5 minutes

4:54 PM Maria-Kristiina: Kes seda erialameediat loeb?

meie?

kes veel?

4:55 PM ja kui palju te jälgite välismaa kunstimeediat?

4:56 PM Maria: vahel on ikka tore teiste valdkondade kriitikat ka tšekkida

ja mitte ainult kriitikat

Maria-Kristiina: nii, nüüd räägime sellest, mis on HÄSTI

4:57 PM aga kui palju filme Eestis tehakse?

ja kui palju näitusi?

4:58 PM Maria: ka filmikriitikuid on ju ikka vaikselt hakatud õpetama BFM-is

teine küsimus, kas need õppinud jõuavad toimetajateni kohe

4:59 PM alati tundub teisel heinamaal rohi rohelisem. ei?

5:00 PM Maria-Kristiina: http://www.luubiall.ee/

Katrin Kivimaa lehvitab!

5:01 PM Maria: pidime positiivsed olema, aga nii palju kui mina olen kuulnud, siis tantsijatel on kehvasti, muusikas on kehvasti, kunstis on kehvasti, filmis on kehvasti. enamasti siis on küss kaasaegsete kunstivaldkondadega. paljud probleemid on samad. ja kindlasti on ka ühiseid häid külgi.

5:02 PM Maria-Kristiina: ja kui nüüd isekeskis rääkida, siis kaasaegse kunsti puhul näiteks - see ei ole ju raketiteadus, peaks olema lihtne kasvõi lühidalt, lihtlausetega seda "paika panna"...

Maria: ja on ka ühiseid võimalusi kokku tulla ja asja parandada

5:03 PM Maria-Kristiina: aga pigem on vist ka hirm, et süüdistused on kõik vanad tuttavad, publiku hoiakud ette teada, nii et esimesed 5000 tähemärki lähevad alati vabandamisele

Maria: :)

Maria-Kristiina: või tõestamisele, et see konkreetne kaasaegne kunst /tants, misiganes/ ei hammusta

5:05 PM no vot

5:06 PM ... kes traktoriga küll midagi peale ei oska hakata

5:07 PM Maria: kas kuraatoritöö ja kriitika omakorda ei ole suhteliselt erinevad asjad? v

Maria-Kristiina: muidugi on

5:08 PM aga kipub nii olema, et kõik teevad natuke kõike

Maria: mahuks vast küll ühe eriala sisse aga spetsialiseerumine ideaalis eri suundadesse

Maria-Kristiina: Eha! :-)

5:11 PM Nimed!

Peatoimetaja v direktor panevad kokku oma meeskonna

5:12 PM oleks pisut ressursimahukas kui igale ametikohale, kus on sisutöötajad, toimuks iga 5a tagant konkurss

aga põnev oleks muidugi

nagu see toolimäng

nii...

5:14 PM Marco, kuluta oma raha ise

5:16 PM inimesi vähe, aega vähe, raha vähe - mida teha?

5:18 PM hei teie, kriitikud, Sirp ootab teie kirjutisi!

reet@sirp.ee [mailto:reet@sirp.ee]

5:20 PM "Ega raha maailmast kadunud pole" (tsitaat juhtivalt kunstiteadlaselt)

5:21 PM kunst.ee hakkab ilmuma 4x aastas - kas see oli unistus või see nüüd hakkabki nii olema?

5:22 PM Berliinis on jõude kunstikriitikuid päris häid saadaval muidu

aitäh

uues lehes "Minu esimene kunstikogu" on Laurentsius

Omaalgatuslik kultuurimeedia

Modereeris Maarin Mürk (Artishok), osalesid Merit Kask (Väike-Ameerika Hääl), Helen Tammemäe (Müürileht), Indrek Grigor (Tartu möliseb) ja Keiti Kljavin (Urbanistide uudiskiri U), kommenteerisid Maria Mölder, Maria-Kristiina Soomre, Liisa Kaljula ja Tanel Rannala.

Klassikaraadio salvestuse saab mängima panna siit.

In the chat room: aicaeesti@gmail.com

5:37 PM Maria-Kristiina: OMAALGATUSLIK MEEDIA

5:38 PM samal ajal jätkub erialameedia töö kuluaarides

5:40 PM kohal: Väike-Ameerika hääl, Müürileht, Tartu möliseb ja UU (?)

5:41 PM parandus, U

5:46 PM huvitavate hobidega inimesed laval

5:47 PM Maria: Uudiskiri U - http://www.linnakeskus.ee/

5:48 PM Maria-Kristiina: peaks looma kirjutajate andmebaasi? parem kui valdkondadeülese

Maarin has left

Maria-Kristiina: tärniga tähistataks need, kes oleks nõus omaalgatuslikus meedias tasuta kirjutama

5:52 PM Maria: rahastamine on pisut ka kultuuripoliitiline küsimus ja eeldab, et erialaliidud näevad väljaannetele vajadust

see lobby eeldab suurt koostööd paraku

5:53 PM Maria-Kristiina: koostööd ka väljaannete vahel ja väljaannetega

enam ei telli, Indrek, tee omad järeldused

5:54 PM sest kultuuripoliitik küsiks loogiliselt - Sirp on, riigi raha eest

erameedia on, eraraha eest

5:55 PM siis see ei ole TÖÖ

nii, aga rääkige sisust - mis teeb omaalgatusliku meedia nii eriliseks, nii huvitavaks?

Maria: just. omaalgatuslikud väljaanded ja nende rohkus rõõmustab kõiki, aga rahastamisel peab tegema valiku. kõigil on õigus kirjutada taotlusi, aga loogika ütleb, et kõiki aidata nähtavasti ei saa.

5:56 PM Maria-Kristiina: Müürileht - 4000

Sirp ligi 5000

Müürileht aastas 24000?

5:57 PM Sirp aastas 250 000?

5:58 PM Maria: see on mingis mõttes okei, aga see mõjutab ka taset. et kirjutavadki siis peamiselt need noored ja vähemate kogemustega, kellel pole veel muu elu vahele tulnud. kas see on ka okei?

5:59 PM Maria-Kristiina: või idealistlikult - kelle jaoks see ongi elu

6:00 PM kasvavad, kirjutavad, siis saavad aru, et ... saab ka ilma (Eesti tüüpiline situatsioon)

Maria: täpselt

sidrunite kiire tühjaks pigistamine

6:01 PM Maria-Kristiina: kuigi miks nii pessimistlikult - võivad tekkida ka uued ja huvitavamad väljakutsed

6:02 PM mis kvaliteediküsimus?

Maria: see ei ole üldistus

Maria-Kristiina: oli küsimus sisust, sest te räägite ainult rahast

ja seda me teame, et ei ole

6:03 PM räägiks just sellest, mida kõike võimaldab see vaba formaat

et pole palgalisi töötajaid

keegi ei sõltu sinust ja sina mitte kellestki

7 minutes

6:10 PM Maria-Kristiina: Maarin, see võiks kohe minna ka mõne päevalehe kultuuriküljele!

järelikult?

6:11 PM Maria: formaadieksperimendid väga teretulnud, eriti kui tekstiliselt ollakse tasemel

Maria-Kristiina: kas Artishok ei võiks teha koostööd nt PM kultuuriveebiga siis?

6:12 PM Maria: aga kui tekst on nõrk, siis vormieksperiment ei ole õigustus ka omaalgatusliku väljaande puhul

Maria-Kristiina: minu lemmikud on vist pildiesseed nt Artishokis... need trükimeedias ilmuks harva

Maria: ja lisan igaks juhuks, et see ei ole üldistus kõigi omaalguslike kohta. samamoodi võib apse esineda ka Sirbis või peavoolus

6 minutes

6:19 PM Maria-Kristiina: disainer?

meediadisainer?

6:23 PM džässiraadio oli kunagi

In the chat room: aicaeesti@gmail.com, Maria-Kristiina Soomre (soomre@gmail.com)

6:23 PM Maria-Kristiina: Tartus

Artišok TV töötajad on Tallinna TV üle ostnud vist?

6:24 PM Liisa has joined

6:25 PM Liisa: Liisa!

sa oled nüüd online!

aega võttis!

6:26 PM jah, Minna Hindi me kaotasime tõesti TTV-le

6:27 PM Maria-Kristiina: jõuvõtete workshop

6:28 PM rannala@gmail.com has joined

Liisa: aga ka ATV probleem oli liigne korralikkus ja kinniolek tavaarusaamades saatest

work in progress

6:29 PM rannala: Tere

6:30 PM Liisa: Joonmeedia liitus

Maria-Kristiina: kahjuks chat pilti ei näita

6:31 PM minu esimene kunstikogu lahkus

Maria: millal järgmine tuleb?

6:32 PM Maria-Kristiina: nad ei öelnud

6:33 PM Liisa: omaalgatuslik meedia peaks hoidma üksteisel kätt

6:34 PM Maria-Kristiina: kultuuriajakirjanduse regulaarne kooskäimine oleks ka hea, tutvumisõhtutest võiks areneda klubiõhtud ja vahetuda siseinfo

6:35 PM rannala: mind ajab "materiaalse võimatuse" kui mõttemudeli taastootmine marru

Liisa: just, tegelikult peaks ka erialameedia hoidma OM kätt ja vastupidi

Maria-Kristiina: see kõlab juba nagu suur ring, kõik hoiavad kõigil kätt

Maria: ja peavoolumeedia võiks hoida kätt pulsil

Liisa: üldiselt egotripi aeg võiks läbi olla küll

6:36 PM Maria-Kristiina: hommikul siin tõdesime, et 1990ndad on tagasi, see seda ei luba

Maria: :)

Maria-Kristiina: aga samas mingid kollektiivsed praktikad oleks nagu jätkuvalt trend

;-)

oiged saalist

6:37 PM rannala: reklaamist ära elav suppkultuurmeedia

6:38 PM Liisa: hübriidid on igati teretulnud

Maria-Kristiina: Kunstikogu tänab rahastajaid Armin Kõomäge ja Robert Kimmelit

ja Eesti Kultuurkapitali

viimaste tänudega ühinevad ka tänase ürituse korraldajad

6:39 PM palju Marina Abramovic maksis?

6:40 PM Maria: see on üldisem probleem, et küsitust antakse väike osa

tee pool projekti

6:41 PM Liisa: aga üks asi, mis võiks tasapisi muutuda, oleks see, et peavoolumeedia ei kasutaks omaalgatuslikku meediat kui toormaterjali, millest ammutades ei viidata

6:42 PM Maria-Kristiina: võimalus paikkondlikku lehte siduda turismiteemaga: http://grapevine.is/Home/ - see eeldaks muidugi ingliskeelsust...

ja siis jõuame me juba rahvusvaheliste omaalgatuste juurde

rannala: marginaalsete summade eest antakse välja marginaalses mahus tekste

Maria-Kristiina: nt http://www.arterritory.com/

6:46 PM Liisa: Maria, aga Artishokist siiski ei saa toidublogi, ma kardan

6:47 PM Maria-Kristiina: aga Müürilehest restoranigiidi?

st turiste on ju ka intelligentsemaid kui see soome laevade leht

äkki see on katmata sihtgrupp

6:48 PM kellega käiks kaasas ka katmata reklaamiraha?

6:49 PM et noh, otsiks loomingulisemalt neid rahastusvõimalusi siis kui valvesponsorid ja Kulka?

halloo!

ühineme kohe ära

Maria: mingi arvustustega ingliskeelne veebileht pidi tulema kultuuriaastal kultuur.info alla. plaanitud mahus ilmselt ei mängind välja

6:50 PM Maria-Kristiina: nüüd kõik kultuuripoliitilised statemendid, mis peavad ajalukku sööbima, marss!

hiljem juba vaba mikrofon ja keegi nagunii ei kuula

Maria: kõigi valdkondade kriitikud, ühinege!

rannala: minu jaoks on päevamõtteks see, mida Heie välja käis, et oleks vaja kaasaegse kunsti terminoloogia-mõistete-sõnavara leksikoni

6:51 PM Liisa: mikrofonid lahkuvad, ei jää muud üle kui koonduda

Maria-Kristiina: ja edasi on ainult suuline ning kirjalik pärimus

MTÜ AICA Eesti

6:53 PM rannala@gmail.com has left

6:56 PM Maria-Kristiina: NII kiired lõpuküsimused: koostöö! koostöö? koostöö???

6:57 PM kõned

AICA on rahvusvaheline kunstikriitikute assotsiatsioon, millele on sündinud rakk AICA Eesti MTÜ, juhatus: Maarin Ektermann, Indrek Grigor, Reet Varblane

6:58 PM liikmeskond? 20+

(mitte vanus, kuigi ka see)

6:59 PM Liisa: AICA alt peale seda välja tulnud kunstikriitika lugemisgrupid koos Artishokiga

Maria-Kristiina: Reanimeerimine on toimunud. Täna diagnostika. Diagnoos on: käed värisevad

7:00 PM lugemisgruppide kõrval mina näen neid tutvumisõhtuid, no päriselt!

aega pole, raha pole, inimesi pole - mida teha?

7:01 PM mis mõte sellel kõigel on?

7:02 PM Liisa: küsimus on, mida saab AICA meie heaks teha? mida me tahame sellest teha?

Maria: üks ideaal on ikkagi ka valdkondadeülene kriitikute ühendus, sest ühiseid lahendamata küsimusi on palju

Maria-Kristiina: Maarin, kui ei ole aega, siis ei saa väita, et pole huvi - aga kui pole aega, energiat ja raha, siis on teised prioriteedid

marksism vist

7:03 PM või see, mida Kati ütleb - on teised huvid, uued väljakutsed

äkki peakski?

(Mariale) - teeks kriitikute ühenduse

7:04 PM aitäh AICAle võimaluse eest istuda EKL volikogus!

Maria: ongi see, et üheski valdkonnas eraldi ei jagu piisavalt aktiivseid liikmeid, kes asjaga viitsiks tegeleda ja kel oleks ühiskondlikku kaalu

koos oleks ehk vägevam?

7:05 PM Liisa: kas meid jagub mitmeks organisatsiooniks?

AICA võiks olla spetsiifilisem kui KTU

7:06 PM Maria-Kristiina: moodustame töörühmad

alaliidud

7:07 PM Liisa: kas meid huvitab kunstikriitika?!

Maria-Kristiina: ja kui, kas kriitika kui praktika või kriitika kui midagi, mida on huvitav lugeda

7:08 PM positiivne programm: kutsuda külla elus inimesi

viimane blokk just rääkis sellest, et ühel hetkel on tasuta töötamine lihtsalt oma saba sööv tegevus, asjad toimuvad, aga nad näivad rohkem kui nad on

7:09 PM Maria: ja see aktiivsus ei kesta alati nii kaua kui nt Artishok

Liisa: mis saab täna 5 aastaseks

7:10 PM Maria-Kristiina: aica-eesti@googlegroups.com [mailto:aica-eesti@googlegroups.com]

aica-eesti@googlegroups.com [mailto:aica-eesti@googlegroups.com]

aica-eesti@googlegroups.com [mailto:aica-eesti@googlegroups.com]

aica-eesti@googlegroups.com [mailto:aica-eesti@googlegroups.com]

aica-eesti@googlegroups.com [mailto:aica-eesti@googlegroups.com]

aica-eesti@googlegroups.com [mailto:aica-eesti@googlegroups.com]

7:11 PM Liisa: braavo, Maarin, selle päeva eest!

Maria-Kristiina: PIDU!!!

ÄRGE ÄRA KADUGE

ÄRGE PÄRIS ÄRA KADUGE

Liisa: ARTISHOK 5!

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Miks noored (kunstiteadlased) disainist ei kirjuta?

Sandra Nuut ja Keiu Krikmann

21. oktoobril toimus Märzi projektiruumis Artishoki Kunstikriitika päev 1: Diagnostika, mille eesmärgiks oli kaardistada probleemkohti Eesti kunstikriitikas. Tähelepanu all oli eelkõige kunstikriitika, kuid juttu oli ka arhitektuuri- ja disainikriitikast. Olgu mainitud, et disainikriitika ja arhitektuurikriitika olid esindatud samas paneelis ning mitme arhitektuuristkirjutaja kõrval oli vaid kaks disainerit. Teemablokist jäi õhku küsimus: miks ei kirjuta noored disainist? See pole ainus sündmus, mis meid vastust otsima ajendas - küsimus on varemgi üles kerkinud. Siinkohal ei hakka me arutlema teemal, miks disainerid ise rohkem ei kirjuta, vaid püüame vastata küsimusele, miks nii vähesed kunstiteaduse üliõpilased disainist kirjutavad samas kui näiteks kunstikriitikaga alustavad juba bakalaureuse taseme tudengid tegelemist küll. Kuigi vastame küsimusele üsna kitsast vaatepunktist, võiks sel teataval määral siiski laiemat kõlapinda ju olla: Artishoki kunstikriitika päeval esitati disaini- ja arhitektuuripaneelil küsimus otseselt noortele kunstiteadlastele.Disainist kirjutamiseks on oluline valdkonda põhjalikumalt tunda. See on eelduseks ükskõik millises valdkonnas kirjutavale inimesele ning kunstiteaduse instituudis õpetamisel nimetatud põhimõtet ka järgitakse: neilegi, kes edaspidi kaasaegset kunsti uurima hakkavad, on vanema kunsti ajaloo kursused kohustuslikud. Kunstiajalugu ja kaasaegse kunsti probleeme käsitletakse põhjalikult ning ka arhitektuuriajalugu ja mõningad arhitektuuri puudutavaid küsimusi käsitlevad kursused on õppekavas olemas. Küll aga ei saa sama öelda disaini kohta. Võimalus süstemaatiliselt disainiajaloo ja disainiprobleemidega end akadeemilisel tasemel kurssi viia puudub.

Disainiajaloo õppimist just akadeemias peame oluliseks seetõttu, et nii on võrdlemisi lühikese aja jooksul võimalik saada süstemaatiline ja mitmekesine ülevaade erinevatest disainiprobleemidest ning end teatud määral valdkonnaga kurssi viia. Bakalaureuse kraadi omandamiseks ette nähtud aeg pole eriti pikk ning viimase aasta jooksul peab juba lõputööga tegelema hakkama ja siis on uute teemade avastamiseks juba liiga hilja. Aeg-ajalt korraldab mõni disainiteaduskonna osakond oma üliõpilastele vastavaid kursusi, kuid ka see ei toimu igal aastal ja loengute sisu sõltub paljus sellest, milline osakond seda korraldab (mis on igati mõistetav, sest neid kursusi korraldatakse eelkõige oma eriala spetsiifikast lähtuvalt). Samas oleks aga äärmiselt tore, kui nende kursuste toimumisest siiski EKAs laiemalt teada antaks. Meie praeguseks 4 aastat ja mõned kuud kestnud BA õpingute ajal on seda aga tehtud vaid üks kord.

Mis võiks aga olla sellise olukorra põhjuseks? Ühest küljest on asi kindlasti spetsialistide puuduses. Teisest küljest oleks ehk võimalik akadeemia siseselt midagi ette võtta. Aastaid on räägitud suuremast erialade vahelisest koostööst ning ka disainist kirjutamise edendamiseks oleks see teretulnud. Siin on probleem suuresti jagatud vastutuses, mistõttu küsimusega järjepidevalt ei tegeleta. Oma panuse saaksid siin anda nii kunstiteaduse instituut kui ka disainiteaduskond. Et aga mitte vaid rääkida sellest, mis valesti ja puudu on, käiksime olukorrale lahendust otsides välja idee, mis pole küll midagi revolutsioonilist, kuid üliõpilasena oleme millestki taolisest korduvalt puudust tundnud. Kunstiteaduse ja disainierialade koostöös võiks korraldada kas valikaine või workshopi, mis käsitleks disaini mõtestamise ja sellest kirjutamise küsimusi. Kindlasti ei lahenda see täielikult probleemi ja vaevalt et kursuse tulemusel kohe 5 uut disainikriitikut valmis on. Ometi tutvustataks nii võimalust, et disainist on võimalik kirjutada ja et see võiks tegelikult ka üsna huvitav olla.

Kui Eestis kurdetakse, et disainist üldse ei kirjutata, siis ega mujalgi pole olukord parem. 2007. aastal avati maailmas esimesed disainikriitika ja disainist kirjutamise erialad, kuid tänaseks on kolmest üks rahapuudusel juba suletud. Pikemalt on disainist kirjutajate puuduse üle arutlenud näiteks disainikriitik ja -ajaloolane Rick Poynor.

Kohalike probleemide kokkuvõtteks: ei saa öelda, et inimesed disaini vastu huvi ei tunneks. Muidugi on võimalik end ise algusest peale teemaga kurssi viia, lugeda, uurida, kuid kirjutamiseks vajaliku enesekindluse leidmiseks läheb lihtsalt kauem aega.

Nagu on juba ammu teada:

Aga ükskord algab aega, kus kõik piirud kahel otsal lausa lähvad lõkendama…

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Artishok toodab: RAUL KALVO - Aerogramm

16.11.-28.11.2011 Hobusepea galeriis RAUL KALVO isikunäitus „Aerogramm“, näituse kuraator on Maarin Mürk.


Teisipäeval, 15.11.2011 kell 17.00 toimub galeriis ümarlaud „Võrgustiku ülejäägid“, arutelus osalevad: Raul Kalvo, Margus Tiru ja Eik Hermann.


Idees jõuda soovitud sihtpunkti linnutiivul on ikka veel modernistlikku progressivaimu ja utopistlikku unistuse täitumist. Isegi tänapäeval, kui odavlennuliinid on teinud tohutute vahemaade läbimise kättesaadavaks suuremale hulgale inimestest kui iial varem on osatud ette näha, on selles ikkagi midagi maagilist. Ka Raul Kalvo jooniste puhul torkab esmapilgul silma nende esteetilisus – kogu maailmakaart on kaetud peene niidistikuga, kiired koonduvad ühte punkti ning väljuvad sealt jälle, et koonduda kusagil mujal.



Kogu peenelt vormistatud võrgustik mahutab aga lisaks esteetikale tohutul hulgal informatsiooni, mitte ükski punkt ega kriips ei ole niisama, efekti pärast, vaid tähistab ühe lennuki teekonda või lennujaama, mis omakorda sisaldab ju sadu ja tuhandeid inimesi. Kui tihti me mõtleme sellele, et tegelikult on kohati näiteks Põhja-Ameerika kohal õhus ligi 10 000 lennukit ja miljon inimest korraga? Isegi lennates ei näe me pea kunagi ühtki teist lennukit, taevas on alati võõrkehadest tühi, täidetud huvitavate pilvede või üllatuslike vaadetega all laiuvatele maastikele ning meie maailm piirdub nende inimestega, kes meid vahetult selles teraskapslis ümbritsevad, limpsides stjuardesside serveeritud jooke.

Kalvo ülitäpsed kaardistused tunduvadki tavapilgule nagu midagi salajast (valitsuse) failidest, millest meil ei tohikski nagu nii mastaapset ülevaadet olla. Lisaks konkreetselt toimuvale lennuliiklusele, näeme selle põhjal ju tervet hulka muid asju – kuidas maailm ärkab, kuidas rulluvad ajavahed, millised on suuremad asustatud punktid (näiteks Ladina-Ameerika, Venemaa, Kanada, Aafrika jpt palju pildile ei satugi). Me hakkame tajuma, millised on globaalse maailma jõujooned ja kuidas see pilt on kokku traageldatud – lennukid kui kõige kiirem füüsiline ühendus visualiseerib globaalse kaardi ja joonistab välja selle sõlmpunktid. Me saame selle meie ees ilmuva kaardi põhjal teha järeldusi globaalse küla päevakava ja elukorralduse kohta.

Mida kogu selle infoga on võimalik peale hakata? Peale 9/11 ei mõju ilmselt ükski lennundusega tegelev projekt mitte kusagil maailmanurgas enam päris süütult – selle põhjal tuleb ilmsiks kui haavatavad me oleme. Kalvo rõhutab seda muljet veelgi, konstrueerides viiruste leviku näitel uued maailmakaardid – kui kiiresti nakatuvad lennuliikluse kaudu levides maailma erinevad punktid. Globaalse maailma traagelniidid tunduvad lisaks oma esteetilisele väljanägemisele järsku ka väga ohtlikud ja haprad. Igaüks võib soetada endale radari ning sellega kogu maailma jälgida nagu Kalvo seda tegi, kaardistada, millised lennud läbivad konkreetse koha (näiteks Eesti) õhuruumi jpm.

Kalvo toob aga välja mitte üksnes paranoilise, vaid ka poeetilise (esteetilise) ja konstruktiivse poole – kuidas kasutada sellist informatsiooni kogumist teiste transpordiliikide puhul, näiteks bussid Tallinnas? Projekt „Aerogramm“ toobki välja pühendunud üksikisiku võimalused kasutada tehnoloogiat ja virtuaalsete võrgustike poolt kogutavat infot oma huvides ning need huvid võivad olla nii meelelahutuslikud, poliitilised, kantud „häkkeri-mentaliteedist“ (vaatame, mida siit on võimalik kätte saada/kui kaugele minna) jpm. Siinkohal on lihtne libiseda liigsesse DIY idealismi, kuid siiski on rohujuuretasandilt lähtuvalt initsiatiivilt tänapäeval siiski hulk võimalusi saada ülevaade nähtavatest ja nähtamatutest liikumisest, vastujälgida jälgimisühiskonda, omaalgatuslikult kaardistada globaalseid mustreid ja tuvastada suuri narratiive.

Kalvo valib kõikvõimalike agendade seast aga seekord selgelt esteetilis-humanistliku positsiooni, pakkudes võimalust nautida globaalse elutempo (visuaalselt) võimast rütmi, milles peitub samas potentsiaal kasutada seda informatsiooni inimkäitumise uurimiseks ja ehk ka efektiivsemaks muutmiseks. Kuidas täpselt seda potensiaali rakendada, jääb ootama konkreetseid rakendusi väljaspool galeriikonteksti.

Tekst Maarin Mürk

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.



Raul Kalvo koduleht: http://www.inphysica.com/raulkalvo/
Aerogramm over Estonia: http://vimeo.com/32659779


Fotod Raul Kalvo ja Helen Oja, tänud!

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Tänavakunstnikud

Artishok avaldab Sven Vabari lahkel loal tema loo "Tänavakunstnikud". Lugu ilmus esmalt 24. VII 2011 Sveni blogis svenvabar.blogspot.com.

Varuge pool tundi lugemiseks, leiate tänavkunsti uued silmad.

Artishok püüab lähikuul tänavakunstnike lugu täiendada omapoolsete kommentaaridega
olukorrast tänaval.





(Foto nn Tartu Linnagalerii seinalt Laia tänava silla alt)









Sven Vabar "Tänavakunstnikud"




Te olete linna peal tõenäoliselt märganud vähemasti mõnda neist arvukatest kummastavatest grafititest, mis näevad enamasti välja justkui mustvalged koomiksipildid, aga mille tähendusest on üpris võimatu aru saada. Kujutised on seintele kantud mitmesugustes tehnikates - lihtsalt maalitud, läbi stencilite pihustatud või wheatpaste`iga kleebitud - kuid üldiselt on nende käekiri alati äratuntavalt sama. Õieti võib selgesti eristada kaht erinevat käekirja, kuid siiski on need vastastikku paljudes aspektides sarnased. Inimesed paistavad mõlemat tüüpi grafiteil ebatavaliselt kontrastsed, justkui tegutseksid nad Kuu peal, kus nende ümber ei ole atmosfääri. Need pildid on nauditavad ning tehtud väljapaistva meisterlikkusega, kuid päriselt ei ole kunagi aru saada, mida nad peaksid kujutama või sümboliseerima. Mõnikord on neil tekst juures, isegi eestikeelne, kuid see muudab asja veel segasemaks, sest ka kirjutatud sõnade tähendus või isegi omavaheline seos jääb täielikuks saladuseks. Vahel jälle ei paista rittalaotud tähed üldse üheski keeles olevat. Ja vahel me näeme midagi hieroglüüfide sarnast, mingeid arusaamatuid piktogramme. Need näevad veidi välja nagu oleksid tehtud laste poolt, kes üritavad mängimisi välja mõelda "oma kirja", piktogrammide või hieroglüüfide süsteemi. Vähemasti mulle meeldis lapsena aegajalt selliseid eksperimente teha.

Ja tegelikult on antud juhul võibolla sama olukord - keegi, kes neid pilte, sõnu ja märke seintele nii ilusti joonistab, üritab mu meelest samuti välja mõelda oma uut keelt, uut kommunikatsioonisüsteemi. Või üritas. Ma ei ole kindel, kas see inimene nimega Kaido Pikne on enam meie hulgas. Samas - võibolla ei olegi neid inimesi mitte üks, vaid kaks. Ja võibolla veelgi rohkem! Kuid igal juhul on fakt, et pildid ja kirjad ilmuvad seintele edasi.

Kaido Pikne oli ühe mu sõbra parim sõber. Tema lugu, mille ma teile järgnevalt jutustan, pärinebki mu sõbralt ja ma olen üritanud seda edasi andes olla nii faktitruu kui võimalik, kuid ei maksa unustada, et kõik siin välja pakutud tõlgendused ja motiivid pärinevad pigem minult. Mingit objektiivset katet neil ei ole. Selles loos on nii palju hämarat, et võimalikke tõlgendusi võib olla mitmeid, minu omadest ka väga erinevaid.

Kaido Pikse lugu on niisugune: tal oli tüdruk, kellega nad olid juba aastaid koos olnud. Algul Pikne ise grafitiga ei tegelenudki, kuid ta tüdruk, kelle nimi oli Sirle ja kes õppis kõrgemas kunstikoolis, tundis selle kunsti vastu väga suurt huvi ja ka ise joonistas palju. Sirle oli oma ala tõeline fänn ja proff. Tegelikult tõmbas teda grafiti poole märksa rohkem kui nahkehistöö poole, mida ta keskpärasel tasemel kunstikoolis õppis. Grafiti näis tõepoolest olevat Sirle elu kutsumus. Ta harjutas seda ohtralt, luges ja otsis selle kohta materjale raamatutest ja internetist ning muidugi ennekõike praktiseeris grafitit linna erinevates paikades. Võibolla on see suuresti tema teene, et Tartusse viimastel aastatel esmaklassilist grafitit tekkima hakkas ja Tartust on hakatud rääkima kui "Eesti grafitipealinnast". Kahtlemata nautisid kõik grafitihuvilised tema stiili ja meisterlikkust, kuid ei saa vähimalgi määral öelda, et temast mingi Banksy-sarnane staar oleks saanud. Tema grafitites ei olnud tänapäeva kunstis implitsiitset poliitilisuse või sotsiaalsuse nõuet. Justnagu Pikne hiljem, tegi ka Sirle üsna obskuurset graffitit, millel ei olnud selget sõnumit. Märgata võis vaid viiteid kirjanduslikele või muinasjututegelastele. Võibolla see obskuursus ja "selge sõnumi" puudumine veidi pärssis Sirle kuulsust, mida ta aga tegelikult suurt taga ei ajanudki. Sirle ei teinud mingit banksylikku keerukat saladust oma "tõelisest identiteedist" ja sellest, et tema oma tööde autor on, kuid ta hoidus oma kunstist kõnelemast või seda seletamast. Grafitiringkondades, nagu tänapäeva kunstiilmas üldiselt oli selline suhtumine mõnevõrra erandlik ja nõnda Sirle teiste grafititegijatega suurt ei lävinudki ega teinud nendega mingit koostööd.

Muide on huvitav ka see, et Sirle ei kippunud grafitit tegema väga silmapaistvatesse kohtadesse. Pigem ta lausa kaldus hoopis teise äärmusse ning tegi oma kunsti pigemini päris varjatud paikades - mahajäetud majades, keldrites, parkimishoonetes, võsastunud endistes, mahajäetud tööstuspiirkondades, kus ei käi kedagi peale asotsiaalide... Nii et Sirle kunsti austajatel tuli päris palju vaeva näha, et tema teoseid üldse üles leida. Võimalik, et mitmeid tema grafiteid ei olnud näinud keegi peale tema enda - ja Pikse, kes üldiselt temaga kasvõi juba turvalisuskaalutlustel igal pool kaasas käis. Kuid ega Sirle nii hirmus produktiivne kunstnik ei olnud. Kui tal polnud parajasti vaimu peal, armastas ta tihti niisama linna kõige veidramates kohtades ringi kolada. Seda tegi ta tõesti väga palju, ja Pikne käis temaga võimalustmööda alati kaasas. See meeldis Piksele, tal polnud selle vastu midagi, kuid kahtlemata oli nende kolamisretkede initsiaatoriks Sirle. Pikne ise oleks hea meelega ilmselt natuke rohkem kodus või sõprade seas istunud. Sirle hoidis Pikset, aga eriline koduinimene ta ei olnud. Kodus tegeles ta põhiliselt oma grafitivärgiga ja tegi plaane, kuhu saaks minna kolama ja joonistama. Sirle tõeliseks koduks oli linn.

Tihti käisid nad Piksega kahekesi öösel linna peal, tüdruk joonistas, maalis, liimis või spreitas oma grafitit, Pikne aga valvas kaugemal, et ei tuleks politseid või mingeid kaebupunni olemisega linnakodanikke. Sirle stiil sarnaneb hilisematele Pikse piltidele; kahtlemata õppis Pikne, kes oli algselt üsna keskpärane ja ilma mingi erihariduseta joonistaja, oma käekirja kõigepealt Sirlelt. Kuid seda alles pärast Sirle kadumajäämist.

See juhtus täiesti mõistusevastasel viisil. Pikne ja Sirle olid umbes kolm aastat tagasi ühel suveööl, kuskil kella kolme ajal jõe ääres. Sirle joonistas selles nõndanimetatud "Laia tänava silla galeriis", mis tolle uue suure silla all asub, Pikne aga valvas üleval sillal. Ja ühel hetkel, kui Pikne märkas kaugemalt politseiautot lähenemas ja silla alla Sirle juurde ruttas, oli tüdruk lihtsalt kadunud. Teda ei olnud mitte kuskil. Pikne jooksis silla all edasi-tagasi, kuid ei näinud hingelistki, ka mitte ühtki võõrast inimest. Kas Sirle võis kukkuda Emajõe roostestesse, mudastesse, läbipaistmatutesse voogudesse? Sillal oli olnud täiesti vaikne, ükski auto ei sõitnud, kaugemalt oli kostunud küll mõne kala sulpsutamist ja paari pardi pladinat, aga ühtki suuremat plumpsu, mis viidanuks inimese jõkkekukkumisele, polnud Pikne kuulnud. Samuti mitte mingit hädakisa või appihüüdmist. Pikne jooksis ringi mõlemal kaldal, eksles pimedas pargis ja aina hüüdis Sirlet, kuid kümne-viieteistkümne minuti pärast pidas targemaks kutsuda politsei. Üks patrull jõudis kohale ja kutsus veel teisegi abiks, kuid kedagi ei leitud.

Juba järgmisel päeval sukeldusid silla alla kaks tuukrit. Ka hiljem kammiti silla ümbruses ja kaugemalgi jõepõhja päris mitmeid kordi. Ajalehtedesse ja kõikjale üle linna - huvitaval kombel ka Sirle enda joonistatud grafitite peale ja kõrvale - pandi otsimiskuulutused. Korraldati üleriigilisi otsimisaktsioone, millest võtsid osa korrakaitsjad, Sirle sõbrad ja täiesti võõrad vabatahtlikud. Oli ju nüüd kogu vabariigile teada Sirle komme kolada kahtlastes paikades. Kuid Sirle jäi kadunuks ja on seda tänase päevani.

Kuna Sirle kadumine oli sedavõrd müstiline, ei olnud erilist kohta spekulatsioonidele, kas ehk Sirle võis endalt ise elu võtta, kuid mingil määral sel teemal siiski arutati, et katsuda anda täiesti absurdsele sündmusele mingigi põhjuslik tugi. Paraku ei jõutud targutamisega mitte kuskile, sest mingit enesetapumotiivi ei paistnud Sirlel küll olevat. Sirle, tegelikult ikkagi 26-aastane täiskasvanud noor naine ei olnud põrmugi vaimselt ebastabiilne või labiilne, tema eraelus oli kõik enamvähem korras, nende suhe Piksega oli pigem õnnelik. Nad olid mõlemad rahuliku loomuga inimesed, mitte heitlik ja tülitsev paar. Kuigi loomulikult ei näe teise inimese sisse kunagi, liiatigi kui ta on mõistatuslikult kaduma jäänud.

Mis politseisse puutub, siis muidugi kahtlustas see tegelikult kõige rohkem Pikset ennast, sest puhtobjektiivselt, asjale eemalseisva, külma politseipilguga vaadates tundus ju kõige loogilisem, et Pikne ise tappis Sirle. Kuid ükski ristküsitlus ega Pikse vaimse seisukorra hindamine ei pakkunud sellele süüdistusele toetuspunkti. Piksel polnud seni olnud korrakaitsejõududega vähimaidki tõsiseid kokkupuuteid. Tal oli magistrikraad kunstiajaloos ning ta töötas kunstimuuseumis teadurina. Muuseas oli tema magistritöö teemaks Tartu linnaruumi kujutamine maalikunstis baltisakslastest peale. Ta oli, nagu öeldud, väga rahulik ja tasakaalukas inimene, vägivald oli talle võõras, ta ei tarvitanud mingeid mõnuaineid, ei suitsetanud üldse ega joonud ülemäära palju. Kõigile inimestele, kes Pikset vähegi tundsid, kõlas versioon, nagu tapnuks tema Sirle, täiesti totralt.

Heake küll, Sirlet ei leitud ja teema lähedased olid sunnitud oma eludega edasi minema. Piksel läks see üsna valusalt ja vaevaliselt. Esimesed kaks kuud oli ta täielikus šokis ja depressioonis ega suutnud teha sisuliselt mitte midagi. Õnneks ei võtnud politsei teda kui kuriteos kahtlustatavat vahi alla, kuigi seda algul kaaluti, ning piirduti ülekuulamistega tema ema kodus, kus ta pärast Sirle kadumist elas. Kuid ka turvalises ümbrused läbi viidud ülekuulamised muidugi ei teinud tema seisukorda paremaks. Ta ei käinud toast väljas, sõi ülivähe ja jäi kähku väga kõhnaks. Ema siiski hoidis tal silma peal; samuti katsusid tema tuju tõsta külas käivad sõbrad.

Ja tasapisi näis ta lõpuks siiski ellu ärkavat. Ta hakkas jälle õues käima. Mu sõber käis temaga tihti kaasas. Nagu ta mulle rääkis, ei paistnud, et Pikne olnuks suurest murest meele tasakaalu päris kaotanud, ja nõnda ei kartnud mu sõber, et Pikne võiks katsuda näiteks endale kätt külge panna. Ta oli endiselt mõistliku loomuga. Sõber pakkus Piksele ta väljaskäikudel lihtsalt seltsi ja tröösti. Nad käisid kahekesi väikses korteris, kus Pikne ja Sirle aastaid elanud olid. Pikne vaatas vanu fotosid ja meenutas möödunud aegu. Kuid nagu öeldud, ei olnud Sirle eriline koduinimene. Tema elu kõige tähtsamad hetked olid möödunud ikkagi koos Piksega linna peal kolades ja joonistades. Nõnda pole ime, et märgatavalt rohkem kui oma vanas kodus olla tahtis Pikne jalutada linna peal, kus tema jalad viisid teda nagu iseenesest neisse paikadesse, kus oli veel üleval Sirle joonistatud grafitit. Kogu linn oli täis Piksele erilisi, intiimseid paiku. Ja kui oli üldse võimalik kuidagi "mõista" Sirle kummalisi, krüptilisi, sürrealistlikke grafiteid, siis kõige paremini mõistis neid kahtlemata Pikne.

Ta hakkas tasapisi Sirle pilte üles pildistama ja mõningail juhtudel katsus neid ka oskustmööda restaureerida, sest grafiti eluiga pole enamasti teadagi kuigi pikk. Sirlel olid ju kodus alles kõik õnnestunumad stencilid, millest sai spreivärvide abiga kiirelt ja hõlpsasti uusi pilte teha. Samuti printis Pikne Sirle failidest taas välja paberkujutisi, mida kleepis kohtadesse, kust sama kujutis oli maha rebitud. Ainult nullist joonistada ja värvida ei osanud Pikne kuigi hästi ja ta sai sellest ka aru. Nõnda ei kippunud ta taastama neis traditsioonilisemais tehnikais tehtud Sirle pilte, kusjuures ta silmnähtavalt tundis selle üle kahetsust. Kuid ta tahtis selle vea parandada. Ta hakkas intensiivselt, lausa fanaatiliselt, kompulsiivselt joonistamist harjutama. Sirle grafititega tegelemisest, nende elus hoidmisest sai tema elu mõte ja sisu. Ta luges neidsamu grafitiraamatuid, mis Sirlest maha olid jäänud, ning netist neidsamu materjale, millega ilmsesti Sirlegi oli tutvunud. Ja juba mõne kuu möödudes ta juba joonistaski palju paremini; puhttehniliselt oli temast saanud vähemasti lokaalsel tasemel võrdlemisi korralik grafitikunstnik, ehkki ta ei loonud oma pilte, vaid lihtsalt "restaureeris" Sirle omi ning juba ka "taastas" neid, joonistades uuesti üles Sirle mahapestud või ülejoonistatud pildid. Piksest oli saanud mõningatel juhtudel väga isesugune "kunstivõltsija", kes joonistas pilte, tahtes jätta muljet, nagu oleksid need grafitiilmas nüüdseks juba väheke legendaarse Sirle tehtud. Jutud Pikse püüdlustest mõnevõrra levisid ja mitmed Sirle kunsti austajad panid seda Piksele pahaks. Kuid teised grafitihuvilised kiitsid hoopiski heaks. Sest nojah - kes on õieti grafiti autor? On ju autorlusega selles kunstiliigis lood hoopis keerulisemad; kunstiloovate subjektide identiteedid on olnud algusest peale hägused ja salapärased. Identiteetidega mängimine ja nende varjamine on osa grafitist. Seega taipasid mitmed grafitihuvilised, et Pikse tegevus traagilise saatusega Sirle kunsti kallal lisab tema kunstile hoopis uusi, põnevaid ja liigutavaid lisanüansse. Kogu too inimlikult kurb lugu seoses Sirle piltidega tõi neile kuulsust juurde. Sellest kirjutati isegi paaris USA grafitiblogis.

Pikse sõpradele tegi aga muret kompulsiivsus, millega ta kogu oma vaba aja nüüd Sirle järelejäänud tööde eest hoolitsemisele pühendas. See tundus neile veidi tasakaalutu. Pikne pidanuks ikkagi katsuma oma eluga normaalselt edasi minna, tegema tööd ja näiteks astuma doktorantuuri, nagu tal plaanis oli olnud. Ta polnud oma magistritööd Tartu linnaruumi kujutamisest maalikunstis teinud üldse mitte paberi pärast, see teema oli talle sügavat huvi pakkunud, ta oli teeninud oma töö eest ohtralt kiidusõnu ja oli plaaninud selle teemaga doktoriõppes jätkata. Ühesõnaga pidanuks Pikne hakkama elama oma elu, mitte jäägitult pühenduma Sirle mälestuse jäädvustamisele või isegi Sirle elu simuleerimisele, mis tüdruku kadumisest peale ilmselt igaveseks elamata oli määratud jääma. Pikne ei saanud ju elada kogu oma ülejäänud elu kadunud ja, olgem ausad, kardetavasti siiski surnud inimese varjuna. Kuid teisest küljest oli ta taas tagasi saanud elutahte ja ehk isegi elurõõmu. Ta aina mässas Sirle grafititega, kuid oli seejuures taas entusiastlik, suhtles sõpradega ja tegi nalja.

Nojah. Tahaks öelda, et peagi sai Pikne kadunud Sirle varjuna elamisest üle. Mingis mõttes see ju oli nii. Ta ei tegelenud enam, vähemasti mitte ainult ja jäägitult Sirle tööde "taastamisega". Aga kogu lugu võttis järjest arusaamatumaid pöördeid.

Pikne armastas käia seal Laia tänava silla all, kus Sirle oli kadunuks jäänud. Nagu mu sõber kõneles, ei vaadanud Pikne ahastusega tumedatesse voogudesse ega meenutanud nuttes toda kurba ööd. Ei, ta hoopiski aina vaatas seda Sirle äkki pooleli jäänud tööd, mida muide keegi ei olnud söandanud kadumisele järgnenud kuude jooksul täis sodida või üle joonistada. See pidanuks olema traditsioonilises laadis grafiti, maalitud teatud värvidega, ja selle teostamiseks kulunuks hulk aega, mistõttu Pikne ju oligi silla peal valvanud, et Sirle saaks rahulikult tööle keskenduda. Valmis oli Sirle saanud aga ainult ühe blondi poisikese pea, taustaks üks nurk mingist toast, mida kattis tähistaevast imiteeriv tumesinine tapeet. Samasugune tähistaevas paistis ka aknast poisi seljataga. See oli kõik, poisi keha ja ülejäänud tuba olid jäänud maalimata. Keegi ei saanud teada, mida Sirle pildile veel maalida tahtis. Pikne külastas seda paika peaaegu iga päev. Ta langes Sirle pilti vaadates justkui transsi; ta keskendus sellele pildile nagu budistlikud mediteerijad, kes süvenevad teatud pühadesse mandalatesse. Pikne võis selles meeleseisundis pilti vaadata tund aega jutti, reageerimata sõprade katsetele teda kõnetada. Seejuures muutus ta ka muidu ebasotsiaalsemaks, kuid see polnud enam apaatne depressioon, mis teda oli vallanud pärast Sirle kadumist ja tulutuid otsinguid. See oli fanaatiline, kinnismõtteline keskendumine teatavale tegevusele, mis lihtsalt ei jätnud aega rahulikuks argieluks ja sõpradega lobisemiseks.

Ühel hetkel märkasid Pikse sõbrad, et too Sirle kuulus pooleliolev pilt on lõpuni joonistatud. Valmis ja täies ilus olid pildil näha poiss ja tähistaevase tapeediga tuba. Lähemal vaatlemisel võis näha, et grafiti kohta erakordselt peenel ja detailiküllasel viisil polnud tapeedil kujutatud mitte ainult tähti, vaid ka tillukesi spiraalseid galaktikaid, umbes nagu kuulsal Hubble`i kosmoseteleskoobi tehtud fotol Universumi kaugeimast nähtavast osast, mida inglise keeles nimetatakse Hubble Deep Field. Needsamad galaktikad paistsid ka aknast poisi selja taga. Mujal toas vedelesid põrandal täitsa tavalised mänguasjad - autod, mänguekskavaator, vurrkann ja võibolla kaleidoskoop. Poisile endale aga oli selga joonistatud skafander, mis millegipärast jättis mulje, nagu ei kuuluks see mitte inimesest kosmonaudile, vaid mingile tulnukale. Kiivrit poisil peas ei olnud, see oli tal käe otsas, ning jah, kuigi poiss oli armsa näoga, olid ta silmad natuke imelikult välja veninud ja tumedad; võibolla mitte inimese omad. Minu meelest oli neid silmi nüüd hiljem pilti lõpuni joonistades muudetud; varem olid nad olnud täitsa tavalised inim-poisi silmad. Aga ma võin ka eksida.

Oli ju igati loogiline järeldada, et Pikne oli Sirle kadumise hetkel poolelijäänud pildi lõpuni joonistanud. Pilt oli äratuntavalt Sirle stiilis tehtud, ning keegi ei vallanud seda nüüd paremini kui Pikne, kes Sirlel tema kunsti teha oli aidanud ning hiljem ta pilte taastanud. Aga oli lausa jahmatav, kui hea see pilt oli! Tegu oli tõelise meistriteosega, mis kuulus kahtlemata Sirle parimate tööde hulka või oli lausa üldse tema kõige parem asi, nagu üks Pikse sõber arvas. Ainult et see ju polnud Sirle tehtud! Ikka Pikse poolt, kelle siis veel? Aga Pikse parim sõber rääkis, et oli siis tollelt küsinud, kas ta oli leidnud kuskilt kodust mõne Sirle joonistatud kavandi, sest seni polnud Pikne omast tarkusest ja fantaasiast veel ühtki grafitit teinud, ei "Sirle stiilis" ega mingis muus stiilis. Pikne ei olnud alguses talle midagi vastanud, olnud tumm kui kala. Kuid lõpuks vaadanud sõbrale silma ja kinnitanud, et selle pildi joonistaski Sirle! Rohkem midagi muud Piksest välja ei pigistanud. Kui ta üldse vastas küsimustele, siis ütles vaid: "Ma ei tea, ma ei tea. Praegu veel ei tea."

Mida see pidi tähendama? Kas Pikne tahtis öelda, et ta teab, et Sirle elab - seejuures siinsamas Tartus - ja teeb grafitit edasi? Selle küsimuse peale Pikne vaid naeratas kurvalt ja vangutas pead. Justnagu oleks ta tegelikult erinevalt meist kõigist täiesti kindel, et ei - Sirle ei ole elus. Kuid mida ta siis täpselt tundis või silmas pidas, jäi hämaraks. Asi paistis ikkagi sedamoodi, et Pikse ja ka Sirle lähedased hakkasid mehe vaimse tervise pärast muret tundma. Pikne muidugi hakkas kahetsema, et ta üldse midagi sellist öelnud oli. Ema ja lähedaste rahustamiseks ta siiski käis psühhiaatri juures, kus "ei kinnitanud midagi ega lükanud ümber", ühesõnaga ajas psühhiaatrile mingit demagoogiat. Oma väidet, et kadunud Sirle oma poolelijäänud pildi valmis joonistas, ta aga tagasi ei võtnud. Psühhiaater diagnoosis Piksel posttraumaatilise stressihäire ja sellega oli asi tema poolt korras, sest vaatamata kinnismõtetele, mis tundusid olevat luulud, oli Pikne enamvähem rahulik, vestles argumenteeritult ja suhtles inimestega, kui need tema poole pöördusid. Ta sai oma eluga hakkama, käis kunstimuuseumis tööl ja ei käitunud vähimalgi määral "ühiskonnaohtlikult" või hüsteeriliselt. Nõnda siis lasti Piksel oma elu edasi elada just nii, nagu ta ise tahtis, lootes, et ehk tema võimalikud luulud ajapikku taanduvad.

Kuid ausalt öeldes ei olnud paljud meist, kes me lisaks Piksele ka Sirlest ja ta kunstist lugu pidasime, üldse lõpuni kindlad, et Piksel on luulud. Sest pilt Laia tänava silla all oli niivõrd meisterlik ja niivõrd Sirle stiilis. Kas tõesti suutnuks keskpärase joonistusoskusega Pikne, olgugi ta viimastel kuudel fanaatiliselt harjutanud, midagi nõnda erakordset luua? Olgugi, et tegu oli ainukese mõistuspärase seletusega, oli see ju samas lihtsalt võimatu!

Paraku läks asi aina võimatumaks ja järjest rohkem käest ära. Nimelt hakkasid linnapilti ilmuma täiesti uued grafitid, mis olid stiililt Sirle mis Sirle, ning seejuures mitte lihtsalt sama head, kui kunagised "autentsed Sirled", vaid paljude arvates veelgi paremad! Kui me Pikselt küsisime, kas need on tema tehtud, siis ei vastanud ta halligi või pomises midagi ebamäärast, ilmselt selleks, et teda hulluks ei peetaks, kuid oli selge, et ta tegelikult tahtnuks öelda, et need ongi Sirle tehtud. Veelgi enam - ta hakkas ka ise grafiteid tegema, mille kohta ta avalikult väitis, et need on tema tehtud, ning tõepoolest, need olidki uutest nn "Sirle töödest" erinevad, kuigi stiililine sarnasus oli üsna suur. Seejuures olid need küll tõepoolest täitsa korralikul tasemel grafitid, kuid siiski võrreldes "Sirle omadega" tunduvalt kehvemad! Kas sai olla võimalik, et üks grafitikunstnik teeb töid kahe erineva käekirjaga, ning seejuures ühel viisil tunduvalt paremini kui teisel viisil?

Kõige hämmastavamad olid aga need tööd, mis nägid välja, nagu nad oleksid Pikse ja Sirle koostööprojektid. Pool mõnest sellisest tööst oli justkui Pikse poolt tehtud, teine pool aga Sirle poolt. See kõik tegi Pikse ja Sirle sõbrad ning lähedased päris rahutuks. Kuna meil Pikselt midagi välja pigistada ei õnnestunud, jälitasid mõned sõbrad lihtsalt Pikset salaja, et näha, kas tõesti siiski mitte tema ise nn "Sirle töid" ei tee. Kuid tõepoolest ei leidnud see teooria mingit tõestust. Küll aga nähti teda korduvalt tema enda grafiteid tegemas, mis muide muutusid kiiresti aina paremateks. Või mine tea, kuna ta nõnda kiiresti tehniliselt arenes, teravnesid tal ehk ka muud oskused, mida ühel professionaalsel grafitikunstnikul tarvis on - oskused end varjata, jälitajate segadusseajamiseks jälgi segada ja kui tarvis, kaduda. Igal juhul on raske leida olukorda, mille iseloomustamiseks sobiks sõna "skisofreeniline" paremini kui see, mis arenes ümber Pikse ja ta tegevuse. Ainuke küsimus on, kas skisofreenia valitses Pikse peas või (ka) kõikjal tema ümber linnaruumis, sealhulgas ka meie peades?

Olukord oli ikkagi läinud nii veidraks, et Pikse sõbrad ei olnudki enam kindlad ainukeses mõistuspärases seletuses, mille kohaselt Pikne ise joonistas nn uusi "Sirle grafiteid". Tema parimal sõbral, kellelt ma kogu seda lugu kuulsin, kõneles, et oma täiesti siirast hämmastust ja segadust demonstreerides ning kinnitades, et ta ei ole enam üldse veendunud Pikse vaimsetes häiretes, õnnestus tal Pikse usaldus tagasi võita. Nõnda soostus ka Pikne temaga taas rääkima - sellest, mida ta tegelikult mõtleb, tajub ja tunneb.

Pikne mitte lihtsalt ei arvanud, et Sirle mingil tontlikul viisil endiselt meie ümber siin Tartus on ja oma pilte edasi teeb. Pikne arvas ka, et Sirle suhtleb temaga oma piltide kaudu, ning tema, Pikne Sirlega omakorda enda piltide abil. Õieti ei suhelnud Sirle vaid temaga, vaid teistegi oma lähedastega ning kõigiga, kel on võimet aru saada, kuid paraku lihtsalt ei mõistnud keegi peale Pikse Sirle kunsti, tema ainukest suhtlemiskanalit. Vähemalt nõnda Pikne uskus. Neil kahel oli välja kujunemas oma keel, grafiti-keel, side Pikse ja Sirle vahel, siinse maailma ja teispoolsuse vahel. Ning see keel oli kõrvalseisjatele täiesti arusaamatu idiolekt. Päris arusaadav ei olnud see kaugeltki ka Piksele, kuid ta muudkui õppis ja sai uues keeles üha vilunumaks.

Nende suhtlus muutus ajapikku intensiivsemaks, kuigi seda väljapoole väga näha ei olnud, sest nii Pikne kui "Sirle", kes iganes too siis ka tegelikult oli, tegid oma pilte pigem kõrvalistesse kohtadesse. Pilte kogunes, nad muutusid meisterlikumaiks (eriti Pikse omad; "Sirle pildid" olid fantastiliselt head niikuinii algusest peale) ning arusaamatumaiks. Seejuures pühendus Pikne oma tontlikule suhtlusele niivõrd, et ei saanud enam oma muude kohustustega hakkama ning lasti vaatamata ta lähedaste pingutusele lihtsalt töölt lahti - hoolimata sellest, et ta töö kunstimuuseumis käis üsna lõdva graafiku alusel ja oli kõike muud kui kontimurdev. Veelgi kurvem oli, et Pikne käis nüüd väga harva kodus ja ema juures ning ei suhelnud eriti sõpradega, kui nood teda ennast just kuskilt tühermaalt või pargist üles ei leidnud. Kodus ja tööl ei olnud Piksel Sirlet. Sirle oli kõikjal linnas - sildade all, mahajäetud majades, supermarketite taga, prügimägedel, Hiinalinna garaažide labürindis. Ning Pikne tahtis olla vaid Sirle lähedal, õieti Sirle keskel, Sirle sees. Kogu linn oli Pikse jaoks sirlestunud. Pikse koduks ja intiimseks sfääriks oligi linn, ta tundis end hubaselt avalikes kohtades, mitte-kohtades, eikellegimaadel. Hoopis inimeste kodudes tundis ta, et on võõras ruumis.

Kui asi olnuks päris halb; kui Pikne muutunuks hullumeelseks, inimpelglikuks; kui ta ei kandnuks enda välimuse eest hoolt ja kippunuks asotsiaalistuma, siis olnuks ehk tark mõte ta ikkagi vaimuhaiglasse panna. Kuid keegi ei tahtnud Pikset - haritud, tarka ja loomingulist inimest - loovutada tänapäeva psühhiaatriat valitsevale tuimestavate tablettide koolkonnale. Ja pealegi ta ei asotsiaalistunud sugugi. Ta suhtles endiselt oma ema ja sõpradega meeldival ja sõbralikul viisil, ehkki tegi seda harva. Ning oma välimuse eest hoolitses ta ehk isegi rohkem, kui päris-Sirlega koos elamise aegu. Võibolla tahtis ta kõikjal linnas tema ümber olevale vaimlikule Sirlele meeldida. Ta riietus päris stiilselt ja pani rõhku väikestele nüanssidele. Ta ei olnud siiski mingi ülikonnaga vanaaegne dändi; ta riietus tavalise tänapäeva noore inimese kombel, kuid kandis vahel kaabut, liibuvapoolset velvetpintsakut, kitsaid teksasid jne. Pesemas ja vahel söömas käis ta oma kodus ja ema juures, kes kinnisvaraärinaisena oli võrdlemisi jõukas inimene ning maksis endiselt kinni Pikse korteriüüri ja toetas teda rahaliselt igal muul moel.

Mis Pikse ema ja sõpru eriti rahustas, oli asjaolu, et Pikne muutus tasapisi rahulikumaks ja õnnelikumaks. Ta ju ikkagi tundis, et saab linnas hulkudes ja grafiti teel suheldes Sirlega taas koos olla. Keegi ei söandanud seda täielikult uskuda ning üldiselt normaalsed inimesed muidugi arvasid, et Pikne on ikkagi suurest murest veidi metsa poole ning peab enda ja Sirle eest pildikesi joonistades tegelikult iseendaga dialoogi, kuid Pikse taasleitud meelerahu oli fakt ja tal lasti nõnda olla, sest midagi muud teha ei annud. Ainus asi, mis eriti Pikse emale muret tegi, oli muidugi võimalus, et Pikne ööd ja päevad linnas hulkudes mingite pättide kätte satub. Väga tõenäoline see aga polnud, sest Pikne oli tuntud kui suurepärase suuvärgiga mees, kes oma sõbralikkuse abil oli vahel kõrtsis sattunud jutu peale ja leidnud ühise keele täielike kriminaalidega. Pealegi oli ta üsna suurt kasvu ja oskas enda eest ka füüsiliselt seista.

Ja nõnda siis elaski Pikne vähemasti aasta aega oma moemehest hulkuri elu; stiilse, peenetundelise asotsiaali elu. Tal olid head ilmastikukindlad riided, ta telkis linnaparkides ja linnaäärsetel eikellegimaadel, kasutades tkülmal ajal kvaliteetset talve-magamiskotti ja võimaluse korral tehes endale matkatarvete kauplusest ostetud gaasipriimusel sooja süüa. Ta laveeris targasti suvaliste pättide ja joodikutega suheldes, kes temaga oma tigedas hingeüksinduses kontakti otsisid, ning kemples politseiga, kes muidugi olid sunnitud tema ikkagi legaalselt aktsepteerimatule elustiilile vastu astuma. Samas aga õppisid väikse linna võmmid teda kiiresti tundma ning said aru, et midagi tõsiselt ohtlikku ta kellegi suhtes ette ei võta, ning vaatasid võimaluse korral läbi sõrmede tema lubamatutele ajutistele elupaikadele ning seadusevastasele, kuid kaunile tänavakunstile. Vahel ööbis Pikne ka mahajäetud majades, pargipinkidel või lageda taeva all muruplatsidel. Kuidagimoodi oli tal erakordselt tugev tervis. Võibolla andis talle jõudu teadmine oma armastatu lähedalolekust. Vaid talviti, kui ilm päris põrgulikult külmaks läks, ööbis ta vahel ema või sõprade pool.

Tema ja minu ühine sõber rääkis mulle ka, et ajapikku ei suhelnudki Pikne Sirlega enam ainult grafitite teel. Salapäraseid sõnumeid Sirlelt hakkas Pikne saama ka täiesti juhuslikest detailidest linnas - üritustekuulutustelt, liiklusmärkidelt, vist isegi linnaelanike nägudelt ja riietelt. Kõik see meie jaoks harilik linna argipäev tähendas Piksele hoopis midagi muud, ta luges sellest välja midagi olulist keeles, mis oli teada vaid talle endale ja mine tea, ehk siis ka Sirlele. Kuid grafiti jäi neile oluliseks suhtluskanaliks ka edaspidi; vägagi ilusad, huviväärsed, väärtuslikud ja samas täiesti arusaamatud grafitid muudkui ilmusid üpris ootamatutele ja varjatud pindadele, mis kuulusid sedavõrd kui kõik inimesed neid potentsiaalselt näha võisid, kõigile ja eikellelegi. Pikse kaunis, kummaline, hullumeelne ja seadusevastane lugu (sest eks oli ju tema ja Sirle kunst paljudel juhtudel ebaseaduslik) levis vaikselt selliste inimeste hulgas, kes seda hinnata oskasid. Sellest kirjutas Raimu Hanson Tartu Postimehesse ning see jõudis isegi rahvusvahelisse grafiti-meediasse. Tartusse tuli isegi mingi hispaanlasest grafitispetsialist, -kunstnik ja blogija, kes Pikse üles otsis ja temaga intervjuud teha üritas, kuid Pikset muidugi ei huvitanud grafiti kui selline. Intervjuud ei andnud ta ei Raimule, hispaanlasele ega kellelegi teisele. Tema kunstnikustaatus ja tuntus olid talle pigem takistuseks. Ta ei teinud kunsti. Sirle võibolla oli kunagi "teinud kunsti", kuigi ka selles ei saa enam tagantjärele kindel olla. Pikne suhtles oma armsamaga. Nagu keskaegsed maalikunstnikud ja arhitektid, kes ei loonud mitte inimestele, vaid jumalale, nii elas ja lõi ka Pikne Sirlele, kellel oli teda seal kuskil teisel pool kuidagimoodi väga vaja. Ning kui Pikne sellest kellelegi rääkis, siis vaid paarile lähimale sõbrale ja neilegi väga põgusalt, sest keegi ei saanud sellest asjast õieti midagi aru. Kuid oma üksildasele, pealtnäha ebanormaalsele ja kõledale elule vaatamata oli Pikne alati sõbralik, rahulik ja naljahimuline.

Aga lõpuks läks ikka nii, nagu tegelikult kõik salamisi millegipärast olid kartnud, isegi ette aimanud, nagu tagantjärele ennast pettes targutati. Piknegi kadus ära. Enam ei olnud teda kuskil. Teda ei nähtud enam linna peal. Taas otsiti teda kõikjalt politseinike, sõprade ja vabarahtlike poolt; väga entusiastliku omaalgatusliku otsimisaktsiooni panid püsti Eesti grafitikunstnikud, kelle jaoks oli Piksest - ja tema kaudu veelgi enam ka Sirlest - saanud legend ja eeskuju. Pikne inspireeris oma tegutsemisega ilmselt päris mitmeid noori inimesi sugugi mitte lihtsalt seinu sodima, vaid täie pühendumuse ja tõsidusega tänavakunstidega tegelema. Paraku teda ei leitud, nagu tema sõbrad olidki aimanud, kuigi polnud muidugi tahtnud seda endale tunnistada.

Aga tema pildid ilmuvad ju seintele edasi! Tänapäevani välja! Ja mitte ainult tema, vaid ka Sirle omad! Mõnikord on need ka "koostööprojektid", millel on äratuntavad mõlema kunstniku stiilid. Ja ikka leidub neid pigem varjatumates kohtades, kus neid käivad otsimas ja oma jahmatuseks ning õnneks ka leidmas mõlema kunstniku lähedased ning austajatest grafitihuvilised.

Pärast ebaõnnestunud otsimiskampaaniaid politsei neilt grafititelt mingeid juhtlõngu leida ei ürita. Nende jaoks on asi selge - igaüks võib teha grafitit. See on eikellegikunst, anonüümne kunst. Ilmselt juba keegi uus inimene või ka mitu inimest jätkavad Sirle ja Pikse alustatud stiile, arvab politsei.

Ja neil võib olla õigus. Võibolla tegi keegi kolmas Sirle stiilis grafiteid enamvähem sellest ajast peale, kui Sirle kadunuks jäi, ajades nõnda segadusse nii Pikse kui tema sõbrad? Võibolla tollest salapärasest võõrast, kes mingil põhjusel pühendus Sirle tänavakunsti jäljendamisele, kogu jama alguse saigi? Ehk on too isegi seotud mõlema kadumisega? Ning tema see siis ongi, kes nii Sirle kui Pikse pilte linnas edasi teeb? Kes see "keegi kolmas" võiks ja saaks olla? Kas inimene? Või hoopis linn ise?

Sest Sirle ja Pikse sõpradel - ja tänu nende kahe väljapaistva inimese kunstile ka paljudel teistelgi linnainimestel, kel neist ja nende loost ehk aimugi ei ole, aga kes nende grafiteid hinnata mõistavad - on nüüd samasugune tunne nagu Piksel pärast Sirle kadumist. Neile näib, et grafitite autorid on kõikjal nende ümber, on linnastunud, linnaga üheks saanud. Linn ühes oma salapäraste märkidega nurgatagustel seintel on nüüd teistsugune, on elusam, ta on uus ja võõras. Linn suhtleb nendega. Enam pole selles kahtlust. Võibolla isegi tunneb linn nende vastu poolehoidu. Tuleb ainult osata märke lugeda. Tuleb hakata õppima uut salakeelt ja -kirja nagu kunagi lapsena - mitte ainult passiivselt märke ja tähendusi vastu võttes, vaid aktiivselt tõlgendades, ise tähendusi nüansseerides ja juurde luues. Õieti pole see ratsionaalne keele õppimine, vaid intuitiivne keele loomine - koosloomine ühes linnaga. Linna loomine, maailma loomine.

Mulle meenub Valdur Mikita raamat "Äparduse rõõm", milles autor kirjeldab erinevaid "loodusmänge", mida harrastavad mõned põlisrahvad. Need on õieti keelemängud, milles olemasolevat keelt ei rakendata maailma tõlgendamisel, vaid keel luuakse nende mängude käigus maailmaga suheldes aina uuesti: "Võibolla üks meeldejäävamaid loodusmänge, mida mulle on kirjeldatud, pärineb ühelt vanalt pärlipüüdjalt Mahua saarelt. Liivale tõusuvee teele näoga loojuva päikese poole joonistatakse ring, millesse tõmmatakse sõrmedega mõned kujundid. Iga märk tähistab ühte kindlat häälitsust (silpi) või mõttetut sõna. Tähering on selleks, et hoida oma tähelepanu ühel kindlal asjal. Inimene pöördub mere ja päikese poole ning hakkab proovima mõttetuid lalinaid, leidmaks oma loitsu või palvet. Kui tekib tunne, et laul on leitud, korratakse seda seni, kuni tõusuvesi pühib märgid liivalt. Sellega on inimene puhtaks saanud, vesi tema sõnad vastu võtnud."

"Ma ei teagi, miks see lihtne päevalõpurituaal nii erakordselt kaunis tundub. Selles on mingi tasakaal, mis sageli puudub kunstiteostes, mida olen püüdnud nautida ühe või teise institutsiooni pihtide vahel. Selle kunsti jaoks ei ole tarvis peaaegu mitte midagi, lihtsalt tõusuvee ja algelise keele, ürglooduse ja alles tekkiva kultuuri kokkupuudet." (Valdur Mikita, "Äparduse rõõm". Tartu: 2000. lk 153-154).

Võibolla õnnestub sarnasel viisil ka linnaga suheldes jõuda lähemale linnale, lähemale Sirlele ja Piksele ja nende kadumise saladusele. Mida kõike linnal meile öelda võib olla. Ja mida kõike võib meil olla linnale öelda. Kuid me oleme veel päris alguses. Õieti me oleme alati, igal hetkel päris alguses. Linnaga suhtlemise keelt tuleb alati aina uuesti luua, sest tõusuvesi tuleb vääramatu järjekindlusega. Ja pühib meid ära. Peaasi on seda mitte unustada.

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back