Aasta disainikriitik Karin Paulus

 disainikriitik Karin Paulus (foto: Annika Haas, Eesti Ekspress) 

auhinnatud disainikriitik Karin Paulus (kunstniku visioon) 

  

... ja tema Opus Magnum

21. septembril kuulutati Tallinna Lennusadamas välja Eesti Disainiauhinnad 2012. Artishoki palvel intervjueerib Tanel Veenre aasta disainikriitikuks valitud Karin Paulust. Sissejuhatuseks annab kogu sündmusest ülevaate disainikriitiku žürii liige Tõnu Kaalep.
Postituse pani kokku Margus Tamm.

Disaini seis, 2012

Eelmise reede õhtul esitleti Lennusadamas eesti disaini aastaauhinna saajaid. Glamuurne pidu hulga noorte disainiinimestega, prominentsed auhinade esitlejad nii siit kui välismaalt, olgu, esinejate nimede asemel oleks tahtnud lavaekraanil näha auhinnatud töid, aga need on kataloogina saadaval. Küsimus on disaini rollis ühiskonnas. Mis on disain? Mis on disain eesti ühiskonnas aastal 2012? Disain on keskkonna muutmine elatavamaks, kergemini navigeeritavaks, mitte lihtsalt ilu ja dekoratiivsus. Disain on terviklik süsteem, ta pole kunst tavamõttes, tal on tarbijasuhe. Kas me teame, et aastakümneid paljuis eesti kodudes olnud kandiline Vasara ukselink on Jüri Arraku esimene tuntud töö? Disain on üha rohkem näha ja teemaks. Ürituse põhikorraldaja Eesti Disainikeskus püüab teha tänuväärset tööd, liites disainereid tootjatega – disaini idee pole siiski ju unikaallooming, vaid tarbijat arvestav tootmine, kasvõi väikeseeriais. Lisaks uued trendid, nagu teenusedisain, kompleksne tarbijasuhe, mis seob nii müügi, teeninduse kui visuaali. Ja eriti tahaksin rõhutada disaini mõtestamist tekstidena, kas siis peavooluajakirjades või raamatuis või erialaväljaannetes, seekordsete laureaatidena Karin Paulus oma raamatuga “Tootedisain. Asjad minu elus” kui parim disainikriitik või siis trükisepreemia saanud Ivar Sakk oma tüpograafiaajalooga; mõlemad on omal alal esimesed kohalikud originaalteosed. Mitte iga kunstikriitik pole disainikriitik, kuigi on mõlemat ala võrdselt valdajaid. Disainikriitik ei sa piirata end vaid esteetikaga või sotsiaalse taustaga, ta peab need siduma ja nägema ka tarbijapoolset vaatekohta, nii-öelda kasutajaliidest. Auhindu oli palju, ainsa mõru momendi tekitas sotsiaaldisaini vallas vaid ühe äramärkimise olemasolu. Kas reklaami- ja disainifirmad ongi nii asotsiaalsed?

Tõnu Kaalep


Tanel Veenre (Eesti Päevaleht) intervjuu äsja aasta disainikriitikuks valitud Karin Paulusega.
 
Tanel Veenre: Karin, palju õnne! Oled ju istunud lugematutes auhinna komisjonides ja žüriides ning nüüd nõnda – saad järsku ise tunnustatud. Miks on tunnustus vajalik? Miks me üldse jagame niipalju auhindu ja ordeneid? Kas sel on võime ka kuidagi sisu puudutada?

Karin Paulus: “Paisid" ei ole vast kunagi liiga palju, pigem valitseb ikka vast tunnustuse defitsiit. Ka eraelulises plaanis, eks? Olin väga heldinud, sest ega väga palju tagasisidet oma tegemistele ma tavaliselt kahjuks ei saa. Oleksin õnnelik igasuguse sisuka kriitika üle, ent ilmselt
arvatakse, et kriitik võib solvuda ning oma võimu avalikult sappi pritsidedes kuritarvitada või jättes teinekord üldse südmused kajastamata.

TV: Üks asi, mis mind ennast kohutavalt piinab on vead, mis paratamtult tulevad ette kui teed tööd tohutus masinavärgis (st ajalehes), kus oluline on eelkõige produktiivsus ja tempo. Mina põen jubedalt kui olen teinud mõne vea (seda juhtub protsentuaalselt ju üsna vähe – kirjutan aastas umbes 120 lugu ja sellest 6-s on õnnetu viga sees ... aga kõrvalt paistab, et muud nagu ei teekski kui koperdan ja vassin). Kuidas on Sinu suhe, kas veedad tehtud vigade pärast ka unetuid öid?

KP: Vigade - nii enda kui ka toimetajate-kujundajate näpukate pärast on ikka kole piinlik. Aga püüan ennast mitte väga üles kruttida, parem võtan õppust ja püüan olla järmisel korral tublim ning täpsem.

TV: Kui palju üldse püüad kontrollida asjade käiku? Kas tahad teada ka kuidas kujundus välja näeb ning millised pildid täpselt loo juurde valiti? (taas iseendast välja kasvanud küsimus – mul hakkas mingi hetk olema täiesti ükskõik – ma pean ju usaldama süsteemi, kus töötan. Nõnda ei ole mul isegi aimu, kes mu külgi kujundab, ma pole seda inimest eales näinud ja ei taha näha ka).

KP: Olen ikka ses vallas muutunud sallivamaks.Tagantjärele tundub naeruväärne kunagiste autoriteetide õpetatud (ja täna kunstiteadlaste seas laialt komme) ning mullegi meelde jäänud tava nõuda näha paberil kõiki keeletoimetaja ja toimetaja parandusettepanekuid. Praegu püüan usaldada igas vallas aina enam spetsialiste, kes oma valdkonda (kasvõi siis lugejate maitset) tunnevad. Pigem panustan sellesse, et minu jaoks olulised teemad ikka kajastatud saavad.

TV: Kas sul pole hirmu, et disaini kui nähtuse fookusesse tõstmisega võidakse liiale minna? Et sellest saab midagi sarnast nagu mull kinnisvaras või börsil?

KP: Glamuurses kastmes sisutühja arutut sõnamulinat on kahjuks juba palju. Siiski usun, et eesti ettevõtjad ei oska siiani disaini abil kasumit lõigata, meie kaubad on ikka uskumatult väheapetiitsed ning halvasti komponeeritud. Samas kardan pidevalt, et disainis, ja eesti elus üldse kiputakse ära unustama väärtused.

TV: Millistest väärtustest räägid?

KP: Väärtused ehk siis need asjad, mis teevad meie igapäevase elu päriselt paremaks, mitte ei pane meid lihtsalt enam tarbima. Ei ole ju tegelikult vaja beebimonitori kui titt vajab hoopis lähedust ning vanemaga kaasaskäimist, rinnapiimapulbrit emapiima asemel. Samas
aitavad mitmed meditsiinilised abivahendid (olgu selleks siis astmaatiku inhalaator või suisa jooksmist võimaldav jalaprotees) oluliselt parandada inimeste elukvaliteeti. Ometi ei kehuta ma moodi, ehteid, meediat ja meelelahutust mitte nautima (mulle enesele valmistab see kõik suurt rõõmu), kuid see pole ju siiski kõik. Kaheldamatult suunab disain meie käitumist - disain disainib inimest, ükskõik kui tobe see ka ei tunduks. Möönan siiski, et disainer on siiski sageli vaid talle püstitatud ülesande täitja.

TV: Disaini mõiste on paari aastaga valgunud laiali – see on täis topitud uusi ja väga erinevaid tähendusi, disainitakse kõike: tooteid, teenuseid, õppekavu, elustiile ... Mis on seda koos hoidev tuum? On selline veel olemas?

KP: Äkki võiks pakkuda Victor Papanekit tõlgendades, et teatud keskkonnas mõtestatud süsteemi või korra ehk siis sisu loomine? Ilmselt on ka teadlikkus ideaalis üks disaini märksõnu.

TV: Millisena näed disaini ja tarbekunsti vahekorda? (mul on ka sellest väga värskelt selginenud arvamus, aga ma ei hakka sind siin mõjutama :)

KP: Issand, kui raske küsimus. Üheltpoolt võiks ju mõelda käte ja masinatega tehtud asjadest, teisalt on disaini kese ka kasumikkus ja kasulikkus ning tarbekunstil kunst. Tarbekunst on ideaalis muidugi ka majanduslikult tulutoov, ent oma sõnumi (näiteks esteetilise või sotsiaalse) edastamine on siiski olulisem. Disain püüab aga kasulikke asjadega inimeste vajadusi rahuldada.

TV: Kuidas näed kätega tehtu rolli ... no ütleme 50 aasta perspektiivis. Mida me võiksime osata oma kätega teha ka siis? Või ei ole see tegelikult oluline, ajju ühendatud sensorid ja me mõtteid ruumiliselt lugev arvuti on võimeline looma täiuslikema vormi – on see piisav? On see lohutav?

KP: Vaadates praegu kohati naeruväärsetki kokakunsti, marja- ja seenekorjamise taastulemist, siis usun, et ka tulevikus on “ehedusel” oma nišš. Kasvõi kusagil vabaõhumuuseumi laadses teemapargis, näiteks nimega Eesti... Ise püüan juurutada näiteks sisearhitektuuri magistrantide seas seda, et enam osataks ruumi ning esemete juures tähele panna mitte ainult silmaga nähtavat, aga ka lõhnu, helisid, maitseid, heaolu, kehaga katsutavat. Ma ei ole ka Tiit Hennoste või Priit Hõbemäe laadis innovatsiooniusku. Kuigi sostsiaalvõrgustikud pakuvad suhtlemiskämbudele ning üksildastes paikades asujatele toredaid võimalusi, pelutab mind linnastumise, digitaliseetrumise ja telekavaatamisega kaasas käiv üksindus. Kole palju on ikka õnnetuid inimesi, kel on pere ja armastatu asemel sõbraks välisreisid ning lasteks kassid-koerad.

TV: Kui kirjutad kriitiliselt – kas kardad ka seda emotsionaalset mõju, mida omad? Kas mõtled mõnikord, et võisid kellelegi haiget teha? Kuidas üldse teha kriitikat Eestis, kus on ülimalt tõenäoline, et järgmisel üritusel vaatad oma „ohvriga“ tõtt?

KP: Ma püüan olla eelkõige ikka aus, disaineritest-arhitektidest sõpradele eelistan lugejate usaldust. Teadlikkult solvama ma kedagi siiski kunagi ei hakka.

TV: Teema, mida ikka ja jälle tõstatad oma säutsudes pinnale on seotud naise rolli/kuvandi/eelarvamustega. Kas ka asjadel on sugu? (st – oled ju tegelikult võimaline üsna tihti õigesti arvama, kas disaini või kunstitöö autor on mees/naine/gay – mingid stereotüübid ju ikkagi veel eksisteerivad ... näed Sa seda pigem piirangu või boonusena?)

KP: Ma olen vist oma loomult üpris võitluslik, ebaõiglus ajab mind marru. Võtan seda isiklikult. Vihkan vanuse, sättumuse või sooga seotud stereotüüpe ning piiranguid. Päris Arne Otteri moodi bussi ei kõiguta, aga palju puudu ka ei ole... Kahjuks kipuvad Eesti inimeste võitlused sageli kohvinurga klatšiga või anonüümsete kommentaaridega piirduma. Ma ei poolda konfliktsust, aga sageli aitaks aus arvamustevahetamine pingeid leevendada.Samas: eripärad on ju põnevad. On ka meeldiv, et meie ühiskonnas on õnneks sotsiaalne mobiilsus veel küllalt suur. Disainis võiks meie mitmekesisusele enam panustada ning kujunduse abil saab paindlikumat käitumist stimuleerida. Targemate lahenduste sünnile võiks vast meeskonnana töö kaasa aidata? Aga kas asjadel on sugu? Mitte ainult seda. Disain peegeldab ju alati ettevõtja, disaineri ning oletatavale kliendile omistatavaid väärtushinnanguid. Olgu selleks siis vaesus, metrosekuaalsus või perekesksus, seeniori nooruseiha või hoopis turvatunde otsingud.

TV: Kui vajalikuna Sa end tunned? Kuidas sõnastaksid oma missiooni?

KP: Arvatavasti oleks üsna raske elada kui ennast ise ei hindaks. Pean disainis ning arhitektuuris toimuva “inimkeeli” ning professionaalset kajastamist ülimalt oluliseks. Armastan väga oma tööd.

TV: Ütle ausalt – milline oli Sinu lemmik kogu sellest tohutust disainiauhindade laviinist?

KP: Seekord pärjatud pead eriti silma särama vast ei pannud. Aga samas: Lennusadama vesilennukite angaarid meeldivad kohe kindlasti...




Kiiduväärt, et disainiauhinnad ei kujutnud endast mingit dekoratiivset klaasist või pronksist moodustist. Laureaadid said endale paari disainibüroo Iseasi loodud prilliraame. 


Kas disaingala juhatas sisse kultuuriminister? Ei juhatanud. Kas selle juhatas sisse majandusminester? Ei juhatanud. Haridusminister? Ei juhatanud. Sotsiaalminister? Ei juhatanud. Disainigala juhatas sisse hoopis välisminister. Tõlgendage seda, kuidas oskate.


Noore disaineri žürii liige Kristjan Mändmaa ning aasta disainiprojekti (Tallinna Lennusadam) võitjatiimi (Produktsioonigrupp) esindaja Andrus Kõresaar (foto: Eesti Disainiauhinnad)

Vaata lisaks:
- http://www.facebook.com/Disainiauhinnad2012
- http://www.eestidisainiauhinnad.ee/

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Kunstiajalooliste, -teoreetiliste ja -pedagoogiliste lõputööde kroonika 2012

Järjekordne ülevaade möödunud õppeaastal kaitstud kunstiteoreetilistest lõputöödest. Kajastatavate osakondade arv muudkui laieneb: seekord lisanduvad nimekirja ka Eesti Humanitaarinstituudis kultuurantropoloogia ja linnakorraldamise alal ning Tartu Ülikoolis semiootika alal kaitstud tööd, mis seostuvad kunsti ja visuaalkultuuri teemaga. Samuti Eesti Kunstiakadeemia doktorikool, kust on pärit kaks kogu nimestiku kolmest doktoritööst. Ülevaate on koostanud Elnara Taidre.

Eesti Kunstiakadeemia Kunstiteaduste instituut

BA

-Anni Jürgens. A. M. Lutheri vabriku mõjutused väljaspool Eestit. Juhendaja: Kaia Lehari. Retsensent: Karin Paulus

-Keiu Krikmann. Arenguid Eesti graafilises disainis: infograafika 1966-1989. Juhendaja: Kaia Lehari. Retsensent: Karin Paulus

-Kadri Laas. Kunstiteoste deponeerimisest natsionaliseerimiseni aastail 1939–1945 ja nende restitutsioon alates 1991. aastast Eestis. Juhendaja: Maria-Kirstiina Soomre. Retsensent: Juta Keevalik

-Sandra Nuut. Moe identiteet 1990. aastate Eestis. Juhendaja: Kaia Lehari. Retsensent: Maarin Ektermann 

-Karin Pastak. Postmodernse identiteedi representatsioonid Ene-Liis Semperi videokunstis. Juhendaja: Anu Allas. Retsensent: Mari Laanemets

-Mari Ribeiro Varandas. Tallinna kaupmehepere rõivatus 1752.–1775. aastate varaloendite alusel. Juhendaja: Piia Ehasalu. Retsensent: Krista Kodres

-Helen Sivonen. Elitaarne ideaal: Pärnu KEKi Kuldne kodu kui elukeskkond Eesti NSV-s. Juhendaja: Mart Kalm. Retsensent: Karin Nugis

-Merilin Talumaa. „Kivilinna bluus” 1980. aastate Eesti foto taustal. Juhendaja: Virve Sarapik. Retsensent: Andreas Trossek

MA 

-Maria Jäärats. Kodanliku mineviku ja sotsrealistliku tuleviku vahel. Eesti kunstikirjutuse diskursused 1944-1948. Juhendaja: Virve Sarapik. Oponent: Linda Kaljundi

-Ragne Nukk. Interstanding konverentsid kohalikus ja rahvusvahelises kontekstis. Juhendaja: Sirje Helme. Oponent: Heie Treier

-Gregor Taul. Monumentaalsed moondumised Vabaduse väljakul 2001–2011: monumendid ja skulptuurid. Juhendaja: Ingrid Ruudi. Oponent: Virve Sarapik

PHD 

-Eva Näripea. Estonian Cinescapes: Spaces, Places and Sites in Soviet Estonian Cinema (and Beyond). Juhendajad: Virve Sarapik, Mart Kalm. Eelretsensendid: Ewa Mazierska, dr Michael Goddard. Oponent: Ewa Mazierska (kaitstud sügisel 2011)

Eesti Kunstiakadeemia doktorikool

-Reet Aus. Trash to Trend – Upcycling in Fashion Design. Juhendaja: Harri Moora. Eelretsensendid: Joan Farrer, Martin Pärn. Oponent: Joan Farrer (kaitstud talvel 2011)

-Ivar Sakk. Monograafia „Aa kuni Zz. Tüpograafia ülevaatlik ajalugu” kontseptualiseerimine. Juhendaja: Mart Kalm. Eelretsensendid: Virve Sarapik, Merle Talvik. Oponent: Marcel Bencik

Eesti Kunstiakadeemia kunstiõpetaja eriala 

MA

-Kaja Glikman. Disainiõpetus Soome ja Eesti üldhariduskoolis. Juhendaja: Merike Rehepapp. Retsensent: Krista Aren

-Agnes Kato. Kriitilise mõtlemise arendamine gümnaasiumi kunstitunnis. Juhendaja: Annely Köster. Retsensent: Eve Kiiler

-Katri Smitt. Meedia-aabits nooremale koolieale. Juhendaja: Kadri Ugur. Retsensent: Merit Karise

-Reet Talimaa. Kunstikasvatuse küsimused eelkoolieas ja esimeses kooliastmes. Juhendaja: Raivo Roosmaa. Retsensent: Edna Vahter



 Tallinna Ülikooli kunstihariduse osakond MA

-Keio Kanarbik. Füüsilise õpikeskkonna kujundamine ja selle mõju õpitulemustele. Juhendaja: Krista Aren 

-Jaanika Kask, Külli Vihmar. Kunstinäitus kunstiõpetuse õpikeskkonnana. Juhendaja: Anu Purre

-Anneli Laasi. Kunstnikud ja matemaatika, matemaatikud ja kunst. Juhendaja: Renee Aua

-Julia Matšigina. Kunstitunnid ja hindamine üldhariduskoolis. Juhendaja: Linda Elken

-Anne-Ly Raid. Kaasaegse kunsti õpetamine installatsiooni näitel põhikooli kolmandas astmes ja gümnaasiumis. Juhendaja: Anu Purre

-Maie Reinomägi. Nägemispuudega laste õppimisvõimaluste laiendamine Kumu kunstimuuseumi kunstiharidusprogrammide kaudu. Juhendaja: Anu Purre

-Marika Ristmäe. Kaasaegse kunsti sotsiaalsus kunsti- ja inimeseõpetuse aine ühendajana. Juhendaja: Heie Treier

-Aneli Teder. Joonistamise ülesanded I-IV klassile 2011. aasta riiklikust õppekavast lähtuvalt. Juhendaja: Linda Elken

-Margus Sild. Põhikooli kunsti õppekirjandus Eestis ja Soomes 2000–2012. Analüüs ja rakendatavus kunstitunnis. Juhendaja: Sofi Arshas

-Jelena Sildam. Maakunst ja selle integreerimise võimalused kunstiõpetuses. Juhendaja: Tiiu Kirsipuu 

-Anna-Maria Vaino. Väikelaste loov arendamine läbi lõimitud muusikalise ning kunstilise tegevuse. Juhendaja: Tiiu Kuurme


Eesti Humanitaarinstituut (valik EHI-s filosoofia, kultuuriteooria, sotsiaal- ja kultuurantropoloogia ning linnakorraldamise alal kaitstud lõputöid, mis haakuvad kunsti, arhitektuuri ja/või visuaalkultuuri problemaatikaga)

BA 

-Laura Liventaal. Esteetilise taju astmed. Juhendaja: Andres Luure

-Jaak Soova. Auricular City: Sonic Dwelling in the Urban Environment of Tallinn. Juhendaja: Carlo A. Cubero

-Laura Tahk. Moskva 1980. aasta olümpiamängude purjeregati mõju Tallinna linnaruumile ning linna kuvandi loomine olümpiamängude lähiaastatel välja antud fotoalbumites. Juhendaja: Helen Sooväli-Sepping

-Juhan Raud. Teisiku motiiv filmis: süsteemse klassifikatsiooni katse. Juhendaja: Hasso Krull

-Liis Vahter. Kolga mõisa pärandilisus ja väärtuspõhise korraldamise võimalikkus. Juhendaja: Helen Sooväli-Sepping

MA 

-Anneli Kalm. The Ways of Seeing in Archaeology: the Role of Visioni n Archaelogical Understanding. Juhendaja: Erki Russow, Patrick Laviolette

-Liisa Kaljula. Karm stiil Tallinnas: Kaasaegsuse ideoloogia hajumine sulaajastu eesti kunstis. Juhendajad: Boris Bernstein, Marek Tamm

-Kadri Koppel. Tallinna uus raekoda – jätkusuutliku linnaarengu sümbol? Administratiivhoone projekti kriitiline analüüs. Juhendaja: Helen Sooväli-Sepping

-Liis Laine. Pärand ja miljöö kui Pärnu linnaruumi identiteedi vari: linna eripära kujundaja ja ajaloolise mälu esindaja. Juhendajad: Helen Sooväli-Sepping, Tiina Peil

-Madle Lippus. Osaleva planeerimise võimalikkusest Põhja-Tallinna Kalasadama planeeringu näitel. Juhendaja: Tarmo Pikner

-Ulrika Rosenblad. Loomemajandus ja selle roll piirkonna arengus Kalamaja näitel. Juhendaja: Helen Sooväli-Sepping

-Anneli Porri. Kohandav esteetika kaasaegses kunstist: teooria ja tõlgendus. Juhendajad: Tiina Kirss, Tõnis Kahu

-Erik Vest. Esindusvõimu roll linnaruumi planeerimisprotsessis Tallinna linna näitel. Juhendajad: Tauri Tuvikene, Liis Ojamäe

Tartu Ülikooli kunstiajaloo õppetool 

BA

-Liisi Pabstel. Juhan Muks: Tartu, Pariis, Viljandi. Juhendaja: Tiiu Talvistu. Retsensent: Tõnis Tatar

-Marie Vellevoog. Installatsioonikunst Eestis 1990.aastate esimesel poolel Jüri Ojaveri, Jaan Toomiku ja Ando Kesküla loomingu põhjal. Juhendaja: Sirje Helme. Retsensent: Indrek Grigor


Tartu Ülikooli Semiootika osakond (valik lõputöid, mis haakuvad kunsti, arhitektuuri ja/või visuaalkultuuri problemaatikaga)

BA

-Iie-Mall Püüa. Tähendusloome linnaplaneerimise protsessis. Tallinna Kalaranna näitel. Juhendaja: Tiit Remm. Retsensent: Anu Haamer

-Rauno Saidla. Muusika ja pildi suhe filmis: võrdlev analüüs René Clairi Entr’acte näitel. Juhendaja: Katre Pärn. Retsensent: Maarja Saldre

-Liina Sieberk. Neli Georgit: Georg Otsa biograafiate, filmi ja muusikali võrdlus transmeedialisest perspektiivist. Juhendaja: Katre Pärn. Retsensent: Maarja Saldre

-Tiiu Tali. Ülejõe pargi ja selle planeeringu rütmianalüüs Tartu Postimehes 2011 a. ilmunud artiklite põhjal. Juhendaja: Tiit Remm. Retsensent: Anu Haamer

-Liina Zereen. Sotsiokultuurilise reaalsuse konstrueerimine A. Le Coqi reklaamides. Juhendaja: Katre Pärn. Retsensent: Priit Põhjala

MA

-Mohamed Gamal Abdelmeged Elmaayergy. Marketing Semiotics of Bottled Water: „Aura“ Bottled Water as a Case Study. Juhendaja: Jelena Grigorjeva. Retsensent: Gleb Netchvolodov

-Mirjam Männik. Intersemiootiline tõlge luulest animatsiooni „Musta lae” näitel. Juhendajad: Silvi Salupere, Elin Sütiste. Retsensent: Peeter Torop

-Julia Popova. Social Nostalgia for Soviet Times in Russian TV Serials Depicting the Era of Stagnation. Juhendaja: Andreas Ventsel. Retsensent: Maarja Saldre

-Sigita Tamošauskaite. Memory in the Photographic Landscape Representations: The Case of Soviet Memory in Vilnius. Juhendaja: Kati Lindström. Retsensent: Tiit Remm

Tartu Ülikooli Filosoofia osakond

BA (3+2)
Taavi Remmel "Kunsti ajaloolise ja „hegelliku“ lõpu käsitlus Arthur C. Danto kunstifilosoofias". Juhendaja: Ülo Matjus. Retsensent Janar Mihkelsaar

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

New Yorki arhiivid: Kärt Ojavee, SymbiosisO ja Tribeca Issey Miyake aprillis 2012

Kuna KÄRT OJAVEE pälvis äsja noore disaineri auhinna SÄSI, siis kaevas Maarin Mürk oma New Yorki arhiive ning toob Artishoki publikuni pilte aprillis 2012 Issey Miyake Tribeca poes eksponeeritud interaktiivsest tekstiiliinstallatsioonist SymbiosisO: Voxel (koostöös Eszter Ozsvald ja Alex Dodge`iga).

2009. aastal alguse saanud projektist on saanud Ojavee (ja Ozsvaldi) ilmselt kõige tuntum projekt, mis pälvib järjest rohkem tähelepanu ning korjab üha uusi tunnustusi (viimati sai see näiteks Londonis Be Open Awards`il "Cast" kategoorias teise koha ning märgiti ära selleaastasel Core77 konkursil interjööride ja näituste kategoorias kui runner-up üliõpilaste seas - info Disainikeskuse kodulehelt).

SymbiosisO reageerib, aga et sellist väikest lihtsalt asja tekstiilist välja võluda, on vaja helgeid ajusid, peent elektroonikat, soojusega muutuvat tinti, palju tööd - ning kokkuvõttes kogu selle köögipoole osavat varjamist, sest üllatusefekt tekibki näiliselt olematust pingutusest, millega otsekui loomulikult sinisel (või hallil) tekstiilil käejäljed või kärjeline struktuur nähtavale ilmub. Interaktiivne tekstiil loob ruumiga täiesti uue, aktiivse suhte ning selle kasutusvõimalused inimeste igapäevase keskkonna ümbermängimisel on lõputud. Tribeca Issey Miyake poes eksponeeriti seda kui innovaatilist seinakaunistust, miks ka mitte, kuid mulle sümpatiseerib pigem Ojavee huvi näiteks ooteruumide (a la haiglate koridoride jms) elavndamise vastu. Samas on Issey Miyake juures eksponeeritud saamine väga oluline samm endale tähelepanu tõmbamiseks potensiaalsete rahastajate, partnerite, tellijate jt hulgas; seda eriti NYs, kus ollakse alati näljased uute, nutikate üllatuste järele. Tribeca IM kauplus püüdleb ka muidu uue ja cutting-edgei tutvustamise poole - poe enda sisekujunduse on teinud Frank Gehry ning SymbiosisOle on eelnenud veel mõned kunsti, innovatsiooni ja disaini valitud projektid (vt poe kodulehelt: http://www.tribecaisseymiyake.com/about.php).

Muuseas, poes muidu pilti teha ei tohtinud (Gehry sisekujundus + IM rõivad kui autorikaitse objekt vms), aga rõhusin kaugelt tulnud korrespondendi-staatusele ja esinesin oma teadmistega Ojavee ülejäänud loomingust, mis avaldas personalile ilmselgelt muljet, nii et mulle jäeti üsna vabad käed (mida ma ei kuritarvitanud nagu delikaatsest pildimaterjalist näha). Küsimusele, kui palju kliendid SymbiosisOd "kasutavad", sain ma üsna ebamääraseid vastuseid - käejälgi ikka minnakse tegema, aga Iphone/padi app, mis võimaldaks kärjelist struktuuri aktiveerida, pidi vahepeal natuke tõrkuma ja seega suur, käeulatusest väljas olev massiiv rippus enamasti niisama. Aga muljetavaldav ikka. Kärt Ojavee, SymbiosisO, Issey Miyake ja üldse!

 - Projekti koduleht: http://www.symbiosiso.com/family/symbiosiso-voxel/
 - Hea ülevaade ja palju huvitavaid pilte nö köögipoolest: http://www.designboom.com/weblog/cat/8/view/20404/interactive-textiles-symbiosiso-voxel-at-tribeca-issey-miyake.html
 - Privaat-avamise sotsiaalia ja melu Issey Miyake Facebooki lehelt: http://www.facebook.com/media/set/?set=a.419444838082536.112751.182981631728859&type=3
 - Kai Lobjaka põhjalik artikkel Ojavee loomingust kevadise ETDMi isiknäituse põhjal: http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=14883:pehmest-elektroonikast-elavad-objektid&catid=6:kunst&Itemid=10&issue=3393 

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Yayoi Kusama New Yorki vallutamas

Yayoi Kusama, detail Yellow Tree mööbliruumist Aich triennaalilt, Nagoya, Jaapsan, 2010. Foto http://whitney.org/Exhibitions/YayoiKusama.

Tõstke käsi, kellele tuli meelde Maile Grünbergi leekiv punapea!

Yayoi Kusama näituse plakat NY metroost, foto Anni Jürgenson_stylehurricane


Maarin Mürk palus Anni Jürgensonil (http://stylehurricane.blogspot.com/) saata New Yorkist pilte linna vallanud Kusama-maaniast ning pani lisaks Anni saadetule kokku ka ülevaate ekstsentrilise "täpi-printsessi" loometeest.

***

Lühidalt on lugu selline: Kusamast (s. 1929) pidi saama tavaline Jaapani koduperenaine, aga ta tahtis hoopis teha kunsti ning kolis 1958 New Yorki.

If I`ll make it here, I`ll make it anywhere...

NY artworldis domineeris sel hetkel veel macholik abstraktne ekspressionism ja naiskunstnikuna mitte-marginaliseeruda oli üsna keeruline. Sõbranna ja kolleeg Carolee Schneemann on meenutanud, et Kusama oli aga väga eesmärgikindel, tõeline võrgustiku-sõdalane (network-warrior), kes tegi kõik, et (oma loominguga) läbi lüüa.

Kusama maalis juba siis lõputuid täpi-võrgustikke (nn Infinity Nets) , millel oli tema labiilsele närvikavale terapeutiline mõju. Väidetavalt hakkas Kusama täppe maalima lapsepõlves nähtud hallutsinatsioonide järgi - juba tema kümneaastasena joonistatud ema portreel katavad nägu ümmargused laigud. Whitney kuraator David Kiehl on öelnud, kuidas ta kujutab ette Kusamat maalides mõtlemas: "Ma olen ikka veel siin, teen ringi, ma olen ikka veel siin, teen ringi...". Väga meditatiivne ja hulluksajav samaaegselt.

60ndatel hakkas Kusama tegelema järjest enam uue popika kunstivormiga - happeningiga, maalides oma täppe paljastele kehadele. Lisaks koondas ta enda ümber hipidest ja geidest õukonna - viimased nimetati Kusama Dancing Team. Andy Warholis nägi Kusama muuseas rivaalitseva gängi liidrit ja väitis, et tema tegi korduvaid kujundeid juba varem ning et Warhol varastas selle võtte tema käest.

Horse Play, happening Woodstockis 1967

Kusama oma rõivakollektsiooni demonstreerimas, NY, 1968

Happening Central Parkis, Alice Imedemaal kuju juures (kaasaegne imedemaa kehastamine vms), 1969

Kusama publitseeris, u 1969 (väidetavalt oli ta ise rohkem vujeristi tüüpi a la Andy Warhol).


Nö gängisõja (Kusama dramaatilises sõnastuses) võitis siis teadupärast Warhol, kes läks ajalukku nii lõputu paljundamis-võtte kui ka omale friikidest õukonna-kogujana. Vaatamata intensiivsele läbilöögi- ja tähelepanuvajadusele oli Kusama NY jaoks liiga ekstsentriline (raske uskuda, et keegi oleks 60-70ndate NY jaoks too much, aga vot siis!). Schneemann on öelnud, et Kusama oli anomaalia; nunnu laps, kes on liiga agressiivne. 1977 läkski Kusama seoses raha otsalõppemise ja kõikuva närvikavaga koju tagasi ning kolis Tokyo vabakäigu-vaimuhaiglasse. Kusama on muide selle institutsiooni tiiva all tänase päevani, kuid käib iga päev 9-18 tööl oma stuudios, mille ta on lasknud haigla lähedale ehitada.

Kusama istudes oma "Narcissus Garden`is", 1999.

Kusama lõi selle installatsiooni esmakordselt 1966.a. Veneetsia Biennaalil - või õigemini sellest väljaspool, sest ametlikku osaluskutset tal polnud. Kõigepealt proovis Kusama peegelpalle müüa 2.- dollarit tükk ja kui see tegevus ära keelati, jagas ta lihtsalt oma loomingut tutvustavaid voldikuid. Pilt: http://thegoldbookdodette.blogspot.com/2012/07/polka-dot-patterns-and-motifs-by.html

***

Kusama täppidele/mummudele/punktidele spetsialiseerunud loomingut iseloomustab obesessiivsus ja dekoratiivsus - täppe on lõputult, kõikvõimalikes suurustes ja tihedustes. Selline maniakaalsus ei piirdu loomulikult ainult kahe mõõtmega - Kusama loob skulptuure ja (peeglite abil) "lõputuid" keskkondi. Lisaks installatsioonidele ka loogilise jätkuna disaini: Kusama stuudio - või õigem oleks öelda väike vabrik - valmistab kõike alates kangastest mobiilitaskuteni.


Foto: august 2012, pärit siit: http://www.thejakartapost.com/news/2012/08/08/ap-interview-artist-kusama-sees-world-dots.html

Ning aastal 2012 on Yayoi Kusama käsil teine katse üle poole sajandi vallutada New York (ja ühe soojaga kohe ka London ja Pariis). Tundub, et seekord läheb rohkem õnneks kui 60-70ndatel. Whitney muuseumis on avatud suur Kusama retrospektiiv, Hudson River Parkis installatsioon, Kusama töö katab ka muuseumi tulevase ehituskoha konstruktsioone ning last but not least - moegurmaanid ja fashionistad saavad nautida Kusama koostöövilju Louis Vuittoni/Marc Jacobsiga.


Ettevaatust - istuda, ronida ega mängida nendel ei tohi, installatsioon on palju õrnem kui tundub! (informatsioon Whitney muuseumi kodulehelt).

Kusama hiigeltäpid sees ja väljas - Hudson River Park ja Whitney muuseum. Fotod Anni Jürgenson_stylehurricane.

Installatsioon "Fireflies" Whitneys. Iga külastaja saab numbri ja lastakse pisikesse ruumi üksinda sisse. Ruumi on täidetud peeglitega ning punaste-siniste-kollaste LED tulukestega. Külastaja seisab kitsal sillal madalas veebasseinis. Ruumis tohib olla 3 minutit, siis tehakse uks jälle lahti ja lastakse sisse järgmine. Minul tekitasid peeglid, värelev veepind ja miljonid tulukesed kiiresti kerge südamepöörituse. Muljetavaldav oli muidugi ka. Foto:
http://pictify.com/59572/fireflies-on-the-water-light-exhibit-by-yayoi-kusama

Yellow Tree katab Whitney muuseumi tulevase asukoha ehitust Meatpacking District`is. Foto Anni Jürgenson_stylehurricane

***

Jõulise kampaaniaga väljareklaamitud koostöö Kusama ja LV/Marc Jacobsi vahel tundus mulle intrigeeriv eelkõige seetõttu, et väga raske oli ette kujutada Kusama suuri, kriiskavate värvidega tehtud mumme ja peent maitsekust esindavat LV brändi. Koos. Kusama ei ole kindlasti turvaline HEA MAITSE, vaid agressiivne, pealetükkiv ja mingis mõttes ka lihtsalt täiesti maitselage. Tema võlu tuleb just tema obsessiivsusest ja totaalsusest, aga see on üsna spetsiifiline appeal. Arvestades, et LV on ka üks enam ihaletud brände laiema ringi tarbijate hulgas (LV tunnusmärgiline käekott pidevat olema kõige enam piraatselt kopeeritud), siis on tõesti huvitav ette kujutada tarbijate reaktsioone Vuittoni Kusama-maaniale. Üks viis Kusama mumme söödavamaks teha on neid ka loomulikult pisendada - ja punase-musta kombo on juba tunduvalt maitsekam kui punase-valge kombo. Millegipärast ma siiski kahtlen, et LV müüginäitajad selle ekstraordinaarse koostöö peale kasvaksid - aga kindlasti võitis LV endale juurde toetajaskonda sellest leerist, mis rõhutab kunsti ja moekunsti radade ristumise vajalikkust (iseenesest tundub see alati selline kompeksi-jutt, et "moekunst ON KA kunst"). Ja väike šokk kulub pikemas perspektiivis ühele brändile ikka ikka ära, hea järgmistel (konservatiivsematel, "tagasi juurte juurde") hooaegadel meenutada. Samas, ma ei tunne ei moetööstuse ega haute couture hingeelu, nii et kui seda postitust satub lugema kompetentsem isik, siis palun avaldage arvamust, kuidas teile Kusama+LV tundub!

Marc jacobsi uus parfüüm TÄPP. Fotod Anni Jürgenson_stylehurricane

Louis Vuittoni esinduskauplus 5 Avenüül, Kusama tõetruu kuju fashionistasid kummitamas, foto LV Facebooki-lehelt.

Foto Anni Jürgenson_stylehurricane

Näiteid Kusama-Vuittoni kollektsioonist, fotod netist.

Sarlakid Pariisis!

Louis Vuittoni esinduspood Pariisis - Kusama Nartsissose aed on tõelisuseks saanud! Foto LV Facebooki-lehelt.

Foto: http://www.contemporist.com/2012/08/30/louis-vuitton-at-selfridges-london-by-yayoi-kusama/se_300812_08/Kõige elegantsema lahendusega on pääsenud Louis Vuittoni Londoni esinduskauplus. Foto LV Facebooki-lehelt.


BONUS TRACK:
Kui teil veel silme eest ei vibreeri ega ole Kusama-küllastust, siis vaadake järgmist treilerit:



Ja lõpetuseks Yayoi Kusama jäljed tema sünnilinna Matsumoto kunstimuuseumis, pildid: http://wandering-ninox.blogspot.com/2008/05/narcissus-garden.html

NB! Coca-Cola purkide disain ülemisel riiulil!


Artikli kirjutamisel on kasutatud järgmiseid allikaid:

- http://www.ctpost.com/living/article/AP-Interview-Artist-Kusama-sees-the-world-in-dots-3770777.php#ixzz25sx8iQVT
- http://nymag.com/arts/art/features/yayoi-kusama-2012-7/
- http://bombsite.com/issues/66/articles/2192
- http://www.tate.org.uk/context-comment/articles/planting-seed

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Sisust ja vormist

Margus Tamm kirjutab graafilise disaini väljapanekust "Sisu ja vorm".

Artikkel on valminud ajakirja Estonian Art tellimusel.


näitus

SISU JA VORM I
Kaasaegne Eesti graafiline disain
Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseum
20.04.-17.06.2012

Kuraator: Indrek Sirkel
Korraldajad: Kirjastus Lugemik ja Eesti Kunstiakadeeia graafilise disaini osakond

raamat-kataloog

SISU JA VORM II
kirjastus Lugemik
2012

Koostajad: Indrek Sirkel ja Anu Vahtra





Graafilise disaini näituseid toimub suhteliselt harva. Levinumad formaadid on avatud konkursil põhinevad ülevaated, isikunäitused või retrospektiivsed kuraatorinäitused. Kuraatorinäitused, mille paatoseks on kõnelda graafilisest disainist siin ja praegu, on veel üsna haruldane formaat. Sestap ongi antud juhul kõige huvipakkuvam formaadist tulenevate võimaluste kasutamine, kuraatorinäituselt oodatav eneseartikulatsioon ning välistuste ja eristuste mehhaanika.


Eesti Disaini- ja Tarbekunstimuuseumi näitusel “Sisu ja vorm I. Kaasaegne Eesti graafiline disain 2001-2010” eksponeeritakse tarbedisaini, mille autoriteks EKA graafilise disaini osakonna õppejõud ja nende õpilased. Enamik töid on valminud kultuuriinstitutsioonide tellimusel, kuid sekka mahub ka näiteks töövihikuid, rulalaudu, plaadikujundusi, T-särke, logosid. Positiivne on, et kõike, mida saaks lapata, ka saab lapata.
Kummalisel kombel aga ei leia näituselt disainiobjektide kohta mitte mingit lisainformatsiooni – isegi mitte autorite nimesid. Rene Mäele antud intervjuus põhjendab kuraator Indrek Sirkel oma otsust seisukohaga, et “jättes autorite nimed esile toomata, koondub vaataja tähelepanu objektile endale”. Peab ütlema, et see väide ei ole eriti veenev – autorifunktsiooni käsitleva kultuurteoreetilise debati aluskontseptsioone on, et justnimelt autorinimi võmaldab mingi objekti esiletulemist, selle tajumist tähendusliku ja terviklikuna. Samuti võiks küsida, et kas poleks siis ka kuraator ise, omaenda loogikast lähtudes, pidanud jääma anonüümseks, et esile saaks kerkida “ekspositsioon ise”. Kuraatori kõhklused seoses “elava” graafilise disaini eksponeerimisega valges kuubis on igati asjakohased (intervjuus võrdleb ta näitusesaali asetatud plakatit linnutopisega). kuid valitud lahendus pigem võimendab “topise-effekti”.
Nimeta, päritoluta, originaalkontekstist võõrandatud disainobjektid on näitusel organiseeritud pigem formaalse kui sisulise järjepidevuse alusel – seinal on koos palaktid, laual on koos trükised – ekspositsioonile annavad ühtsuse kuraatorinimi, muuseumiseinad ning stiilne näitusemööbel (twistiga laudade autoriteks on Neeme Külm ja Ralf Lõoke). Sellist eksponeerimisviisi võiks iseloomustada mõistega wunderkammer. Antud eel-museaalne praktika pärineb 16. sajandist, kuid on viimastel kümnenditel leidnud rakendamist ka näiteks kaasaegse kunsti väljapanekutel. Kultuuriloolane Francesca Fiorani iseloomustab wunderkammerit kui “mäluteatrit, mis siseruumi viidud mikroskoopilise taasesituse kaudu sümboliseerib patrooni kontrolli välise maailma üle”. Võttes näitust “Sisu ja vorm” wunderkammerina, on ka mõistetav, miks enim eksponeeritud töid pärineb kuraatorilt endalt ning ka ülejäänud tulevad tema lähimast ümbruskonnast. Tegemist on isikliku mäluteatriga.
Kuna graafiline disain alles otsib valges kuubis endale sobivat formaati, on kõik katsetused teretulnud. Kuid võibolla aidanuks veenvama tulemuseni eraldi süvenemine muuseuminäituse kui narratiivse keskkonna dünaamikasse – case-studysid leiab nii museaalsetest praktikatest üldiselt kui ka näiteks kunstväljalt, kus erinevate näituseformaatide, samuti autor-kuraatori positsioonidega on ohtralt eksperimenteeritud.


Õnneks on näitusele järgnenud raamat-kataloogis “Sisu ja vorm II” näituse eksponeerimiskontseptsioonist loobutud. Iga pildi kõrval on autori nimi ning tekst, kus autor selgitab oma ideid, kirjeldab tööprotsessi - või ka ette tulnud takistusi - ning nii avanevad mitmed tööd, mis näitusel varju jäid.
Kataloogis on jäädvustatud mitusada disainiprojekti ja kahtlemata on juba see oluline sündmus. Mitte vähem oluline ei ole, et kataloog sisaldab kolme temaatilist esseed. Kui vaadata graafilisele disainile laiemalt, on tegemist alles emantsipeeruva distsipliiniga, mis hoogsalt kasvatab enda ümber tekstikihti. On ilmunud mõnedki tõsiseltvõetavad eriala-ajalookäsitlused ning tunda annab kasvav vajadus analüütilise enesekirjelduse ning distsipliiniülese kriitika järele.

Rene Mäe essee “Graafiline disain kui kultuuriline töö” põhineb tema RASI magistritööl ning pakub hästi läbikirjutatud analüüsi kultuurilise töö eripäradest kaasaegses riskiühiskonnas. Et artikkel on pigem teoreetiline kui empiiriline – graafilised disainerid on siin vaid üks põgus näide prekariseerunud uuest keskklassist (Mäe / Wittel) – võib kirjapandut laiendada ka teistele loovtöö valdkondadele ning antud essee võiks olla soovituslikuks lugemiseks igale rakenduskunsti tudengile.

Graafilise disaini kesksemad kirjutised pärinevad näituse “Sisu ja vorm I” kuraatorilt, EKA graafilise disaini osakonna dotsent Indrek Sirkelilt ning osakonna professor Ivar Sakkilt. Liites siia näituse ülipretensioonika alapealkirja (kaasaegne Eesti graafiline disain), võib küll öelda, et kõik eeldused ajalugu kirjutada on olemas.
Lugema asudes tunduvad aga mõlemad tekstid liig fragmentaarsed et isegi kaardistada tervikule pretendeerivat probleemide ringi. Kui mitte muud, siis oleks mõlema mainitud essee puhul soovinud tunduvalt tugevamat toimetamist. Kirjutised sisaldavad eraldivõttes huvitavaid katkeid (näiteks Indrek Sirkeli poolt refereeritud Robin Kinrossi arutlus aligned left tekstilao ajaloolis-ideoloogilisest kontekstist), kuid terviklikum analüüs läheb ekslevate mõtete, autobiograafia ja üksikjuhtumikirjelduste segadikus kaduma.
Ekslemised algavad tegelikult juba (enese)määratlusobjekti tähistavast terminoloogiast – selgusetuks jääb, kas kirjeldatakse kaasaegset graafilist disaini, põlvkonda, koolkonda või “koolkonda” (Sirkel), uue aastatuhande graafilist disaini või siis hoopis noori (Sakk). Kui juba ühe ja sama essee raames neid, tegelikult vägagi erinevalt tõlgendatavaid mõisteid pidevalt segamini aetakse, on sisukama aruteluni jõudmine keeruline. Sirkeli-Sakki tekstide põhjal saab öelda, et kaante vahele koondatud graafilised disainerid on ausad, metoodilised, kaasamõtlevad ja meisterlikud. Kindlasti see ka on nii, kuid vaevalt et tegu on omadustekogumiga, mille abil saaks üht või teist koolkonda, põlvkonda, sõpruskonda või õppetooli eristada.

Keskne argument, mida näituse pressitekstis, intervjuudes kui ka Sirkeli ja Sakki esseedes toonitatakse, on, et eksponeeritud disainerite looming seisab vastu turuloogika domineerimisele. Peab küll ütlema, et töödest see otseselt välja ei tule – on ju praktiliselt kõik eksponaadid tellimustööd (ning vaevalt, et keegi usuks, et kunstimuuseum, gurmeekohvik, rulapark või Eesti Laulu konkurs on turuloogikast puutumata). Tundub, et kuraator Sirkel peabki turuloogikale vastandumise all silmas eelkõige seda, kui disaineri on vabakutseline ning tema töö projektipõhine (niisuguse töökultuuri antipoodina kirjeldab ta reklaamibüroode töökultuuri). On tõsi, et aina rohkem graafilisi disainereid ei teosta enam selgelt piiritletud töölõiku suuremas tootmisahelas, vaid on vabakutseliste töövõtjatena tunduvalt enam individualiseerunud (Mäe / Beck & Beck-Gernsheim). Samas iseloomustab prekariseerumine kaasaja turumajandust laiemalt ja kohe päris kindlasti ei saa öelda, nagu seisaks vabakutseline disainer vastu turuloogika domineerimisele – pigem on ikka tegemist ühe kohanemistaktikaga (või nagu sõnastab oma essees Rene Mäe – organisatsioonilise alternatiiviga reklaamibüroodele).
Kokkuvõttes võibki öelda, et kuigi kuraatori sõnavõttudest joonistub välja terav vastandus (“mõtlevad disainerid” vs reklaamibüroode “üheksast-viieni visuaalset soga tootvad hiirenühkijad”), pole tegemist maailmavaatelise vastandusega.

Sirvides kataloogi lõpus olevaid biograafiaid, tuleb siiski esile üks selgelt ühendav omadus – tegemist on Schengeni viisa põlvkonnaga, peaaegu kõik esindatud disainerid on pärast EKAsse astumist käinud end täiendamas välisülikoolis. Ning rõhuvas enamuses teinud seda Hollandis Gerrit Rietveldi Akadeemias. Et maailmas on tuhandeid disainiharidust pakkuvaid kõrgkoole, on selline erisuhe kindlasti märkimisväärne ja tähenduslik. Siin oleks võimalus arutleda, miks on just Hollandi disainikooliga tekkinud niivõrd tihedad sidemed ja kuidas selline, üsna ühesuunaline kultuurivahetus on EKA graafilist disaini kujundanud. Või kuidas suhestub Hollandi disainikool kohaliku disainipärandiga, näiteks 1980ndate fotoplakatiga (Jüri Haini väljend)? “Sisus ja vorm”ist seesugustele küsimustele vastuseid ei leia ja sellest on kahju. Kindlasti oleks EKA graafilise disaini õppetooli ja Rietveldi akadeemia vaheliste suhete avameelsem analüüs andnud “Sisu ja vorm”ile tunduvalt selgema aluse enesemääratlemiseks kui liialt sisutuks jääv turuloogikale-vastandumise või aus-ja-tubli-olemise retoorika.


Kokkuvõtteks tuleb rõhutada, et Eesti kontekstis on juba ainuüksi graafilise disaini näituse toimumise ning mahuka kataloogi avaldamise fakt ise täiesti arvestatav sündmus. Presentatsioon ei ole kohati küll kõige paremini läbimõeldud, kuid seda võib soovi korral pidada ka areneva ning oma kohta ja kuvandit alles otsiva distsipliini tunnuseks. Igal juhul annab “Sisu ja vorm” põhjaliku ülevaate EKA graafilise disaini õppetooli viimase kümnendi tegemistest.

SISU JA VORM I
näitusefotod: Anu Vahtra

das Wunderkammer

SISU JA VORM II

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Ise Ise Ise

Aasta aega tagasi, 2011. aasta juulis toimus Põhuteatris Asteriski korraldatud vestluspäev, mille raames erinevad kõnelejad võtsid sõna tee-ise teemadel. Õhuline teatrimaja ja õhutav Kultuuripealinna staatus tiivustasid ettekandeid.. Olgu need nüüd tee-ise-akadeemiana järelkuulatavad.


Elisabeth Klementi avasõnad + Maarin Mürk ja Ingrid Ruudi Märzist.



Indrek Sirkel enesekirjastamisest.



Laur Kaunissaare munast ja kanast, julgusest ja turvatundest.


Rene Rebane Hobilaborist.


Jaan Evart ja Rael Artel ühistest trükistest.



Marit Ilison kontseptuaalsest moeloomisest.


Gregor Taul oma elust isekirjastamise prisma läbi.

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back