teisipäev, august 29, 2006

VERI JA AU (recycled)

See artikkel tutvustab Eesti ühte huvitavamat outsider-art tegijat. Kuna kunstnik soovis anonüümsust, siis tähistame teda lihtsalt tähega H.


H
Külakogukonna lugupeetud liige, kauaegne vallaametnik ja postiljon. Hilises eas avastas endas huvi puutöö vastu – pooled küla vanurid liiguvad ringi H voolitud keppidele toetudes, tema nikerdatud sildid kirjaga “Pureja Pini” on ümberkaudsetel laatadel müügihitt.
H kannab alati sõdurimundrit. Igapävasteks toimetamisteks on tal tagasihoidlik, smart casual hall vormirõivas. Pidulikemal puhkudel tõmbab selga Wehrmachti paraadvormi. See on tehtud DDRi sõdurikuuest, mis pidi olema täpselt samast materjalist ja sama lõikega, kui Reichi sõduritel (ju siis ei raatsinud DDRi võimud vanadest lõigetest loobuda – ikkagi Hugo Boss!). Erinevus olla ainult pealeõmmeldavates märkides. H hankis kirbuturgudelt Reichi eraldusmärke ja medaleid (koopiad, valdavalt made in China) ning proua õmbles need peale. Paraadvormi juurde käib automaat, Balti jaama turult ostetud plastmass-lelu (made in China).
Lähedalasuvas mõisas toimuvate rahvusvaheliste keskkonnakunsti ürituste jaoks on H persona non grata. Festivalile tulevad väliskunstnikud, kellede valulävi natsisümboolika kasutamise suhtes võib olla eestlaste omast tunduvalt madalamal ja korraldajad ei taha riskida ebameeldivustega.
Püüan uurida selle natsiteema kohta – et miks ja kust ja et kas probleeme pole tulnud. Aga eriti targemaks ma ei saa, H on neis küsimustes kidakeelne. Ettevaatlik. Mainib kahte sugulast, kes olid metsavennad.

INSTALLATSIOON “HRUSTSHOVKA”
Projekt sai alguse vallavalitsuse otsusest, et maja ümbrus tuleb ilusaks teha. Akende alla lillepeenrad ja muruplatsile midagi toredat laste jaoks.
Niisiis, tüüpilise luitunudkollase hrustshovka ette on püstitatud rida objekte – linnumajad ja puust puuslikud, nende hulgas ka olümpiakaru Misha. Objektide vorm ja materjalivalik on kohati üsna ootamatud – näiteks on üks linnumaja valmistatud vanast kõlarist. Seintele on shablooni abil* joonistatud populaarseid nõukaaegseid multikakangelasi. See kõik on rõõmsameelne, kuid siiski natuke liiga veider, et olla lihtsalt laste mänguplats.
Kui aga minna majja sisse, muutub pilt kurjemaks. Multifilmitegelaste asemel kaunistavad trepikoja seinu surnupealuud ja natslikud hüüdlaused. Domineerib totalitaar- ja militaarsümboolika – Hitler, Stalin, Shveijk jms. - kuid eklektika ei kao siingi kuskile, kolbad joonistatud postkastidele, kõrvuti seisavad füüreri portree ja Adidase logo (kusjuures logos on muudetud tähti - tuttava taimelehemärgi alla on Adidase fondiga kirjutatud hoopis LABIDAS**). Dekoori intensiivsus trepikojas kasvab korter nr 9 suunas. Korteri uksel kiiskab kotkavapp, mille all moto: BLUT UND EHRE***.
Seda, mis on korteris nr 9, ma teada ei saa.

* sellist shabloonitehnikat tuntakse linnakultuuris stencil graffitina. H jõudis meetodini iseseisvalt, enne lihtsa ja mugava shabloonitehnika avastamist katsetas ta kultuurimaja grafoprojektoriga - projitseeris majaseinale pilte ja joonistas siis kontuurid üle.
** Brändide kaaperdamine ja moonutamine on levinud võte kontrakultuuris. Muide. paar aasta tagasi ilmusid kaupluses NU-Nordik müügile ja said kiiresti populaarseks liba-bränd, mille logoks on samuti Adidase kirjas kirjutatud LABIDAS.
*** VERI JA AU (saksa k.) - hitlerjugendi moto.

INSTALLATSIOON “AED”
H aed on kõrvalise pilgu eest varjatud - seda ümbritseb paks roheline müür. Mingi ronitaim, külatädide kinnitusel teadusele tundmatu uus liik. Külatädid teavad rääkida, et seal kohas olnud kunagi bioloogiaklassi katsepeenar, kust siis läinud üks taim niimoodi kasvama, et kasvanud kohe kõik kohad täis. Kõlab nagu Okasroosike.
Läbi mitmemeetrise taimevalli viib tunnel. Ja tunneli lõpus on “Puujala-Matsi Maa”. See kujutab endast kõikvõimalikust leidmaterjalist installatsioone ja skulptuure täispikitud muruplatsi. Teemade osas on pilt kirju - alates puuvulvadest ja lõpetades militaarmonumentidega. Kõikjal ripub või vedeleb veidraid leidobjekte - näiteks puuoks, mis meenutab sisalikku või ajalehest lõigatud kummaline pilt kostümeeritud Edgar Savisaarest siga tükeldamas. Suurema grupi moodustavad mälestusmärgid hukunud sõduritele. Neist kõige terviklikum ja läbitöötatum on “Grenadierplatz”, miniatuurne memoriaalansambel, kus kesksel kohal Lihula mälestuskivi. Jah, just, seesama, mis maha võeti. H tegi samba uuesti. Tegi selle vanast lauaplaadist ja kõrvale pani papist kahuri valvama – igaks juhuks, kui jälle peaks punane kraana tulema.
Ka mitmed tarbeesemed on saanud lisamõõtme. Näiteks aiakäru ühe külje peal ilutseb kiri ARBEIT MACHT FREI ja teisel küljel GULAG 25+5.





PERFORMANCE “ICH BIN EIN BERLINER”
H tuleb koju, seljas DDR-i sõdurimunder. Koos naisega harutavad nad mundrilt Ida-Saksa viljavihkudega embleemid ära ja õmblevad peale Wehrmachti kotkamärgid.

PERFORMANCE “KIRI RINDELT”
H töötas aastaid postiljonina. Sõitis rattaga külast külla ja jagas posti laiali. Seda kõike tegi täies Wehrmachti mundris, raudrist kaelas kõlkumas, surnupealuud mütsil. Kas paukus pakane või kõrvetas päike, kummitussõdur Teisest Ilmasõjast tõi posti alati kohale.

PERFORMANCE “KURJA LILLED”
Wehrmachti mundris H lükkab aiakäru. Käru ühel küljel on kiri ARBEIT MACHT FREI ja teisel küljel GULAG 25+5. Selle käruga veab sõdur lillepeenardele väetist.





Kindlasti on H tegevuses naudingut “valesti” käitumisest. Ja mitte vähe. Kuid mingist fashismi propageerimisest pole eriti mõtet rääkida - prügikastile joonistatud füürer ja papist kahur, rüütliristiga sõdurpostiljon ja tema püss, mis tulistab kollaseid hernekuule - see on nagu neonatsi bad trip.
Kui vaadata H loodud objekte, siis need on kokku pandud sellest, mis teiste poolt maha kantud. Ta saab oma materjali meinstriim-kultuuri prügimäelt, korjates üles nii äravisatud esemeid kui sümboleid. Ta leiab maanteekraavist äravisatud ilukilbi ja lisab sellele Eesti Leegioni vapi; Lihula sammas võeti maha, igasugu sinimäellased koos oma mälestustahvliga kupatati ajaloo prügikasti ning sealtsamast prügikastist korjas nad üles H ja viis oma aeda varjule. Nii on sinna aja jooksul kogunenud märkimisväärne hulk hüljatud tarbeesemeid, diskrediteeritud sümboleid, ebasobilikeks tunnistatud kangelasi jm. kultuuribastardeid. Küllap seletabki raudkotkaste ja svastikate rohkust tema loomingus asjaolu, et fashistlik sümboolika on meinstream-kultuuris niivõrd marginaliseeritud. H aed toimib omamoodi kultuurimasinana, mis ühendab endas heidikute varjupaika ja jäätmete taaskäitluskeskust.

Meenub ühe tuttava räägitu, et Lõuna-Eestis saanud Hitlerist folkloorne tegelane, umbes nagu näärisokk - suurematel pidudel tehtud hitlerit ning käidud niimoodi rahvast lõbustamas ja lapsi hirmutamas. See on näide rahvakultuuri enesekehtestusest, mis ei heida kõrvale ega unusta ära, vaid adopteerib. H on nagu kaasaegne aborigeen, kes teeb tööstusjäätmetest tootemeid ja taaskodustab niimoodi globaalkultuuri.


Margus Tamm





















Voldi lahti / Unfold

neljapäev, august 24, 2006

Marko Kekishev ja tema plakatid

Marko Kekishev on hiiglane. Peaaegu ainuisikuliselt loob ja kannab ta oma õlul Eesti graafilise disaini seda osa, mida võib nimetada nii mainstreamiks kui tuumaks kui tüveks kui essentsiks kui tugevaks vundamendiks. Marko Kekishev on kui lahke taat, kes piip hambus ning ennemuistsed jutud suul, hoiab kodulee all tuld. Nii loob ta turvalise keskkonna, kus ei tunne end võõrana ei radikaalne noorpõlv, ei tublid reklaamitegijatest perepojad ega kaugete esivanemate hulkuvad hinged.

Uskumatu produktiivsusega täidab ta selle ruumi visuaalidega. Neid on võimalik imetleda, neile on võimalik vastanduda, neid saab kiita ja maapõhja kiruda.

Laad, mida Marko Kekishev näib viljelevat meelsaimini, on tohutu tekstihulgaga kollaazhilikud, uusviktoriaanlikku vormikeelt kasutavad plakatid (3, 4, 5, 9, 12). Igale kujundajale tuttavat meeleheitele viivat olukorda, kus tellija üritab plakatile mahutada kogu oma mõttemaailma ja viimast kui pähekaranud infokübet, tervitab Kekishev ilmse rõõmuga. Üksikutest numbritest, faktidest ja logodest saavad tema plakatite peaosalised. Tihti valab disainer koguni õli tulle kirjutades täiendavaid tekste ning lisades kapaga visuaalset materjali. Eks see mõnikord silma väsita.

Kekishevist kui paadunud professionaalist annavad aimu ilma eriliste temapoolsete täiendusteta, tellija materjalist (kiiresti?) loodud plakatid (2, 6). Mõnikord elegantsemad, teinekord vähem, ent mitte iialgi abitud või käegalöövad.

Minule endale on siiski kõige sümpaatsemad tema klassikalist plakatikompositsiooni (Suur Kujund ja siis-kõik-see-muu-seal-kuskil-servas) järgivad taiesed (2, 7, 10, 11). Helgeimatel hetkedel tekib Kekishevi groteskse joonistuslaadi, tema sõbraliku jämekoomika ning reklaamitava ürituse sisu vahel ideaalne harmoonia (7) või siis lähevad need elemendid intrigeerivasse vastuollu (10). Teinekord elab kujundus pigem omaenda elu (2). Viimase plakati asemel lootnuksin selles valikus näha isiklikku lemmikut Kekishevi tehtute hulgas – Don Giovanni haaknõelale riputatud südameid. Lihtne kujund, mis torkab, ent ei ürita iga hinna eest naljakas olla – mis on omakorda väga võluv.

Ajad muutuvad ja muutub ka Kekishev. Nyyd Ensemble’i keelpillikvarteti plakatil (11) pole peaaegu midagi pistmist tema varasema loominguga. On tunda tugevaid kaasaegse Lääne-Euroopa graafilise disaini (kohalikus kontekstis Martin Pedaniku) mõjusid. Keskealised üritavad noortega sammu käia? Ja ometi ei mõju see plakat absoluutselt naeruväärsena. Täiesti vastupidi – Kekishev valitseb uusi vorminõkse täiuslikult. Tulemus on 100% veenev.

Nii et üllatused jätkuvad! Anna pihta, Marko ning aitäh Sulle kõige eest!

P.S:
Üks asi, millest PEAB rääkima, on plakatinäituse enda plakat Viljandis. See vahejuhtum iseloomustab Eesti keskmist ühiskondlikku disainiteadlikkust lihtsalt suurepäraselt.
Kujutage nüüd ette: Viljandi kunstisaalis esitleb oma töid vabariigi kuulsamaid ja professionaalsemaid disainereid. Ta on näituse tarbeks kujundanud spetsiaalse plakati ja printinud selle välja mitmes eksemplaris nii suures kui käepärasemas väikeses formaadis.
Ja siis pannakse seinale välja SEE rõvedus (Markolt saab skänni ja kui ta ei anna, siis minult) – kõigi kujundusreeglite vastu eksiv, deformeeritud default-kirjatüüpidest kokku pätsitud jura. Perfektne näide sellest, kuidas plakatit EI TOHIKS teha. Andeksantav Kolga-Jaani kohaliku süldibändi reklaamina, aga mitte mingil juhul sellises kontekstis. Mis toimub, Viljandi kunstisaali kuraator Aate-Heli Õun? Disainiüldsus ootab vastust.



Kristjan Mändmaa



1

2

3

4

5

6

7

8

9

10

11

12

Voldi lahti / Unfold

teisipäev, august 22, 2006

ARTISHOK ISE ANNAB TEADA!

11. augusti Sirbis ilmus pikk ja põhjalik ARTISHOKI vestlusring, kus osalesid Margus Kiis, Margus Tamm, Elnara Taidre ja Maarin Ektermann. Vestlus kujunes üsna meeleolukaks, kuna küsimusi esitanud Reet Varbalne püüdis teemat juhtida ametliku- ja alternatiivmeedia vastasseisule, kuid Artishok ei allunud provokatsioonidele ning keeldus isatappu sooritamast. Kunst on moos elu saiakäärul!

LOE SIIT!

Voldi lahti / Unfold

esmaspäev, august 14, 2006

2 intervjuud eesti (alternatiiv) koomiksi teemadel. Pyhandatud n2itusele Narratiivsus piltides. Eesti graafilised novellid/poeemid ‘00. aastate algus

nr. 2
intervjuu Joonas Sildrega

Kaua oled koomiksiga tegelenud?
Vist umbes viiendast eluaastast. Joonistasin lapsena lehekülgede kaupa järgneva süžeega pilte. Ühel hetkel vaatasin, et liiga palju paberit kulub ning seetõttu jagasin paberi ruutudeks. See oligi mu nö esimene koomiks. Koolis toimis koomiks mingil viisil sotsiaalse suhtlusena. Tegime mitme klassikaaslasega lugusid ja vahetasime neid. Eas, kus oleks võinud lapsepõlvehobi pooleli jätta, sattus kätte Soomest pärit heal tasemel kunstkoomiks. Sealt kasvas huvi, mis kestab siiani. Kui esimesed väliskontaktid tulid, festivalidele hakati kutsuma ja töid antoloogiatesse panema, siis hakkasin aru saama, et mujal polegi koomiks vaid enesele ja enda kolmele sõbrale hobikorras tehtav asi.

Mis asi on artcomic? Kas ja kuidas tõmbad veelahet kommertskoomiksiga?
Hetkel peab veel Eestis rõhutama, et tegemist ei ole „tavalise” koomiksiga, mille all enamik eestlasi ilmselt mõtleb koomiksiribasid päevalehtedes, vaid pigem kunstilise eneseväljendusega. Meist 80 kilomeetrit põhja poole, Soomes, seda näiteks enam rõhutama ei pea, seal saadakse juba aru, et koomiks on laiem mõiste.

Kuidas näitusel osalejad leiti?
Põhipakett moodustus koomiksilehe Koomiks.ee (www.hot.ee/koomiks) baasil, nendele autoritele otsisime ka lisa. Kontakteerusime nendega, kellest teadsime, et tööd on sobivad.

Palju tegijaid koomiks.ee lehe ümber koondunud on? Palju üldse Eestis aktiivselt tegeleb?
Eestis tegelevad tõeliselt aktiivselt ainult ajalehtedesse ribakoomiksite tegijad. Paarile on see ka elatis. Aga tuleb välja, et on ka sahtlisse joonistajaid – need ongi peamiselt autorid, kes meie lehel üleval on. Pregu on seal kuus autorit. Näitusel lisandus umbes sama palju tasemel tegijaid. Ja näituse järge ette valmistades on välja ilmunud veel mõned. Nii et autorikoomiksi tegijaid kahtlemata leidub.

Millised on kriteeriumid, et oma koomiksit eksponeerida?
Praegu on põhirõhk näitusetegevusel ja kriteeriumid näitusele saamiseks…ütleme, et autoril peavad olema mingid kokkupuuted traditsioonidega välimaal. Sest meil endil siin ju mingit erilist traditsiooni pole. Ja lool võiks olla kandev sisu. Üsna subjektiivsed kriteeriumid on seega, peab tööle peale vaatama, et seda hinnata.

Kas näitus on esimene suurem väljaastumine?
Eesmärk esilagu see, et laiemale publikule tutvustada seda, mis väljaspool Eestit on aktsepteeritud eneseväljenduse vorm ja mida meie siin nö. oma lõbuks oleme teinud. Tutvustamise alla käib kindlasti ka raamatukujul väljaanne, mis on ju koomiksi „loomulik” esiltusvorm.

Miks ei ole varem väga palju kuulda olnud?
Ilmselt tänu nõukaajale, kui siia ei jõudnud üldse mingid koomiksid, välja arvatud mõningad lastele mõeldud asjad. Isegi ameerikalikud supersangarid ei jõudnud siia. Alles nüüd, kui piirid on lahti, on mõned hakanud seda vormi enese jaoks avastama.

Kuidas mingit baasi ehitada? Mis te edasi teete?
Arendada näitust edasi ja korjata üles uusi tegijaid. Selle põhjal, mis seni on toimunud, anda välja kogumik. Eks siis paistab, kas tasub edasipidi veel midagi regulaarselt juba välja andama hakata.

Aga kas kunstkoomiks ei võiks joosta kuskil päevalehe ribana või on see täiesti kunstkoomiksi põhimõtete vastane?
Arvan, et see on pigem päevalehe põhimõtetega vastuolus. Minul ilmus Eesti Päevalehes ka lühikest aega ribakoomiks. See oli minu jaoks raske, kes ma olen üles kasvanud lehekülgede viisi pikki lugusid jutustades. Ma olin hädas väikse mahuga ja püüdsin paari-kolme ruutu liiga palju süzeed mahutada. Ribakoomiksi tegija peab ikkagi olema natuke teistsuguse mõttemaailmaga. Ajalehes peab arvestama sellega, et lugeja viskab pilgu peale ning peab momentaalselt asjast aru saama. Novelli formaadis kunstkoomiks kannab tihit nii tekstilist kui pildilist krüpteeritud süzheed, mis teeb lugejale selle haaramise pisut raskemaks. Tihti peab olema ka mingi eelnev „lugemisoskus”, ja arusaamine sellest, et narratiiv pole alati ootuspärane.

Kuidas sa iseloomustad näitusel osalejaid?
Kui materjali kokku saime, oli näituse koosseis minu jaoks isegi üllatus. See on varieeruv, tehniliselt ja sisuliselt väga mitmekülgne. Võib-olla on see põhjustatud koolkonna puudumisest – näiteks paljudes USA koomiksikogumikes oleks kõik tööd justkui ühe vitsaga löödud. Näituse koosseis on ses suhtes kahtlemata huvitavam, iseloomustaksin seda sõnaga „värske”. Tegijate äärmiselt eri tausta juures saavutatud hea tase näitab, et Eestil on potensiaal omandada animatsioonimaa kõrval kuulus ka koomiksimaana.

Kas koolkond võiks tekkida?
Esialgu võiks olla vähemalt nii, et kui keegi tahab end koomiksi vormis väljendada, siis on tal olemas mingi trükivõimalus ja selle kaudu võimalus saada ka tagasisidet. Näiteks Soomes antakse pidevalt välja autorikoomiksi kogumikke ja aastaraamatuid ning kui kunstnik peab vajalikuks raamatuformaadis koomiksi teha, siis leiab ta ka selleks kirjastused ja eelarve.

Suhe kommertskoomiksisse? Miksitekase, vihatakse, kadestatakse?
Kunstkoomiks kasvas välja kommertskoomiksist, mille poolt on ka hetkel kõigi kasutatav võttestik välja aretatud. Kuid sõnum neil kahel suht erinev nagu ka narratiivi kulgemine. Kommertskoomiksi puhul on oluline, et jutustus oleks kiiresti haaratav, kunstkoomiks nõuab vaatja poolt enam aktiivsust. Mõnda kunstkoomiksit peab mitu korda lugema, enne kui haakud autori mõttemaailmaga. Ainuüksi ühe loo raames saab luua spetsiifilise märkide süsteemi, millega lugeja peab haakuma. Nõnda võib väga rafineeritud mänge mängida, mida kommertskoomiks endale lubada ei saa.
Eesti kontekstis neil erilist suhet polegi. Ilmselt on see aga lähitulevikus muutumas, on kuulda olnud, et mitmed kirjastused kavatsevad välja andma hakata lastekoomikseid. Kui nüüd meie pakume välja ka kunstilise poole, siis äkki tekib ka mingi suhe nende vahel. Ma ei usu, et see suhe peaks mingil viisil vaenulik olema - tegu on lihtsalt kahe vormilt sarnase kuid sisult erineva nähtusega. Hetkel on vaid meie näitus ja paar koomiksiriba ajalehtedes; puudub see subkultuuri ja peavoolu suhe.

Kodulehelt leidsin sellised määratlused nagu kvaliteetpohhuism ja alternatiivilu?
Koomiks pole ei liha ega kala, ei kirjandus ega kunst. Ta pole kumbki või on siis seda mõlemat... Mind ennast on koomiks juures just võlunud, et seda hübriidvormi saab lõputute variatsioonidena loo edastamiseks tööle panna. Kunstkoomiks on üsna uus suund, kus avastamisala on päris palju – vaja on ainult „raamideta mõtlemist”.

Mis hetkest on kunstkoomiks siis eraldi žanr?
Alternatiivkoomiks kasvas välja hipiliikumisest 60-70ndatel USAs, sealt edasi arenes autobiograafiline ja kunstiline suund. USAs Art Spiegelmani poolt välja antud ajakiri RAW avaldas esimeste seas tugevat kunstkoomiksit. Hetkel on USAs mitmeid kirjastusi, kes tegelevad puhtalt kunstilise koomiksiga. Raske öelda, kuhu see väljamaal hetkel nihkumas on, igal juhul triivib see lahus mainstreamkoomiksist väga erinevaid radu.

Kas meile kõige lähem sissetöötatud scene, millega on rohkem suhtlust ja sidemeid, ongi Soome?
Ise ma kasvasin tõepoolest üles peamiselt Soome koomiksitega. Üllatavalt on aga Sloveenias üks kirjastus, mille mõjud ulatuvad ka Eestisse. 90ndate alguses soovisid mõned sealsed pankurid toetada kunsti... Nõnda „muinasjutuliselt” sündis alternatiivsele koomiksile pühendnud kirjastus Stripburger. Algul ei aktsepteerinud seda ükski ametlik institutsioon, aga nüüd see on end juba niivõrd üles töötanud, et saab riiklikku toetust kõikvõimalike koomiksiväljaannete ja ürituste jaoks. Nad tellivad töid üle Euroopa, kaasaarvatud Eestis.

Kust sa “erialast infot” saad?
Tooks mõned internetilingid.
Soomes on aktiivne koomiksifoorum Kvaak:
http://www.kvaak.fi/keskustelu/
Mõningad USA kirjastuste kodulehed:
Phanteon:
http://www.randomhouse.com/pantheon/graphicnovels
Drawn and Quarterly:
http://www.drawnandquarterly.com
Fantagraphics Books:
http://www.fantagraphics.com
Top Shelf:
http://www.topshelfcomix.com
Koomiksiajakirja The Comic Journal koduleht:
http://www.tcj.com/
Essee vormis arvustused ja ülevaated koomiksikunstist:
http://www.indyworld.com/indy/
Tunnustatud ja tuntud koomiksi-uurija Scott McCloud’i koduleht:
http://www.scottmccloud.com

Ja Eestis?
Eriti aktiivset koomiksisuhtlust siin muidugi veel ei toimu. Aga vahepeal oli üsna aktiivne koomiksilist (http://groups.yahoo.com/group/koomiks/). Seal toimus muuhulgas üsna palju arutlust teemal, kuhu liikuda ja mida teha eesti koomiksiga. Tartu Kunstikoolis 4 viimast aastat koomiksiõpe üldainena. 2005. a jaanuaris toimus Tartu Kunstikoolis ka koomsikseminar, kus käis soome koomiksi ajaloost rääkimas soome kirjastus Arktinen Banaani asutaja ja koomiksitegemist õpetamas sealne „staar” koomiksi vallas Kati Kovac. KUMUs toimus 2006 kevadel Tammsaare koomiksivõistluse raames workshop, kus rääkisid Mari Laaniste (koomiksi ajalugu), Joonas Sildre (koomiks läbi isikliku prisma), Ivar Laus (koomiksite kogumisest), Madis Ots (Pesakond), Meelis Arulepp (koomiksi dünaamika ja võtestik), Alar Pikkorainen (Kosmosemutid). Nii et jää on vaikselt liikuma hakkamas.

Voldi lahti / Unfold

2 intervjuud eesti (alternatiiv) koomiksi teemadel. Pyhandatud n2itusele Narratiivsus piltides. Eesti graafilised novellid/poeemid ‘00. aastate algus

Nr. 1.
Intervjuu Andreas Trossekiga


Kuidas sa sellise kunstkoomiksi näitusega tegelema sattusid?
Näituseidee tekkis tegelikult umbes aasta tagasi, kui mõtlesin korraga kahele inimesele: esimene neist oli vana sõber Joonas Sildre, kes on hariduselt graafiline disainer, aga teinud kogu aeg sellist nö kunstipärast koomiksit ning hallanud juba kusagil 6-7 aastat võrgusaiti nimega “koomiks.ee”, kus on väljas kohalikud kunstipärasemad katsetud, mida ta on suutnud kokku rehitseda. Sel saidil ei olnud minu meelest lihtsalt tükk aega mingit suuremat tegevust olnud ja mulle tundus, et inimestele ei ole nagu enam piisavaks motivatsiooniks oma asjade internetti ülespanekuks nagu 90-ndatel, kui võrk tundus ülima avaliku ruumina…
Noh, ja teine inimene, kellele mõtlesin, oli aga Rael Artel, tuntud kui sõltumatu galerist Pärnust – kuna ta oli suutnud hõivata projektipindadena sellised huvitavad ruumid nagu on Tartu linnaraamatukogu keldris. Sümboolses mõttes tundusid need selle nö koomiksinäituse jaoks parimad kõikvõimalikest, kuna ruum ise viitas narratiivsusele, kirjandusele ja keldripind eksponeeritava nähtuse underground’ilikule iseloomule, teatavatele allhoovustele eesti kaasaegses visuaalkultuuris. Sest koomiks on ju pildi ja sõna kombinatsioon, ei üks ega teine. Tähtis on nii jutustus kui selle visuaalne lahtirullumine – seega on piltjutustus loomult ajaline kunstivorm. Koomiksiformaat ei sobi seetõttu ka eriti hästi “kunstisaali”, kus “valge kuubi” konnotatsioonid võivad tekitada vaatajas mingid valed ootused-eeldused eksponeeritava suhtes. Lisaks ajafaktor – kunstinäitustel ei jaksa keegi pikalt passida ja eksponeeritavat tekstina lugeda, raamatukogus aga loetakse rahulikult. Kuna “keskmise” näitusel välja pandud piltjutustuse pikkus koondub kümnele leheküljele ja selle infoväärtus on päris tugev, siis ei lähe ju tavainimene 6-7 tunniks kunstisaali, et see kõik läbi lugeda. Koomiksi eksponeerimiseks oleks õigem formaat paraku köide, raamat, ühesõnaga tiražeeritud trükis, kuid kõnealuses raamatukogu keldris saavutasime täitsa hea kompromissi just näituse kohavalikuga. Aga tegelikult oli näituseformaadi kasuks otsustamise puhul peamine eesmärk ikkagi see, et panna inimesed midagi uut tegema.

Koomiks kui subkultuur Eestis? On see väga hajus ja näitus esimene nähtuse konsentreering?
Näitusena on jah, esimene. Eha Komissarov tegi vist kusagil 90ndate algul pisema koomiksinäituse, aga pigem tõestamaks, et seda formaati eriti Eestis ei leidu, nii palju kui ma sellest kunagi mäletan lugenud olevat. Muu seas, üks Allan Hmelinski joonistatud lugu jõudis vist sealt lõpuks EKMi kogudesse… Lapinil oli 60-ndate lõpus üks tõsiseltvõetavam “kunstipärasem” asi, aga muidu kujutab nõukaaegne staff endast ju “lastekaid” ja ega taasiseseisvuminegi olulist “täiskasvanud koomiksi” buumi siinmail ei tekitanud.
Aga see kahepäevane näitus kaardistas minu hinnangul tõepoolest ikkagi mingit olemasolevat, isekujunenud subkultuuri. Me saime üsna lühikese ajaga saadi kokku üheksa tegijat ja nüüd, kui me plaanime näitust veel korrata, siis on lisandunud veelgi tüüpe, keda isegi Joonas koomiksispetsialistina varem ei teadnud.

Mulle tundus pressika järgi, et oma subkultuursust või alternatiivsust rõhutati isegi üleliia. Kas on olemas mingi mainstream-koomiks, millele vastandutakse?
Alternatiivsuspretensioon ja vastandumine kommertskoomiksile saigi pressiteates teadlikult ülepaisutatud sõnastuses välja käidud, sest mulle tundub, et kui eesti inimene kuuleb sõna “koomiks”, siis mõtleb ta automaatselt ajaleheribadele või superkangelastele. Ja kui ta kuuleb sõnapaari “eesti koomiks”, siis ta mõtleb automaatselt mürakarudele jms… Ühesõnaga, ta mõtleb asjadele, mis ei ole meie näitusel eksponeeritud materjalidega absoluutselt seotud. Nii et jah, see subkultuuri-jutt on osalt ka nö suhtekorralduse küsimus. Et teadvustada just seda, et koomiks on nendest teada-tuntud kategooriatest eraldiseisva subkultuurina tegelikult tohutult lai, huvitav ja rikas nähtus. Näitus koondabki neid inimesi Eestis, kellel on mingi lugemus selles vallas – nad juba näinud üht-teist, mis on kõvasti globaalsest kommertskoomiksi peavoolust kõrval ja pole laiemalt tuntud.
Ja Eestis ongi peaküsimus selles, et kuidas säärast nn kunstkoomiksit publikule pakendada. Publikatsioon, raamat oleks tegelikult kõige õigem formaat, aga siin jääks see puhtpraktiliste asjade taha. Kirjastused tahavad eelkõige teada, kes sellist asja siis üldse ostaks, kui seal mürakarusid ja pesakondi jt sees pole…

Aga miks te arvate, et keegi ei ostaks? Mul on tunne, et kui publikule nö antaks võimalus, siis huvi oleks. Ja et kas seda võiks ka pidevalt kuskil väljaandes avaldada? Viimases Betamagis olid Joonase asjad juba sees.
Eks see näitus oligi sellise pretensiooniga, et ta teadvustaks, et on olemas kindel nooremapoolne seltskond, kellel on kunstiliselt huvitavad tulemused omast käest ette näidata. Seda huvi on ka mingil määral kogu aeg saanud lausa numbriliselt kontrollida – Joonase sait on olnud ju aastaid üleval ja seda ikka külastatakse. Pigem tuleks publitseerimise puhul takistuseks majanduslik kalkulatsioon, sest rangelt “kunstipärase” koomiksi peale kohkuks kirjastajad tagasi. Teine asi on hind – paljud asjad ka siin näitusel olid värvilised ning nelivärvitrükk on päris kallis lõbu. Ja võtame näiteks Kristel Maamägi sõna otseses mõttes tikitud koomiksid – ma ei kujuta ette, et nendest tehtaks turustamiseks odav mustvalge koopia. Selle taha ongi asi jäänud.
Laiemalt see püsistab näitus küsimuse klassifikatsioonist – et millest me ikkagi räägime, kui juttu on säärasest mitte-kommertsiaalsetel kaalutlustel tehtud isiklikest piltjutustustest? Seda poleemikat üritaski pressiteade lahti mängida – et kas kunstipäraselt tehtud koomiks saab olla sildistatud kui “kunst” või on ta ikkagi iseenesest massikultuur? Teisisõnu, et kas “koomiks” kui formaat mängib teose alati üle või on mingi kolmas võimalus?

Mis asi on siis see nn artcomic ja kuidas te seda muus koomiksist eristate? “Koomiks.ee” saidil on üleval väga lahedad kriteeriumid, mille järgi Joonas töid üles laseb ja samas on need täiesti subjektiivsed...
Ega siin muud piiri peale isikliku äratundmise ja tõsiseltvõetavama autoripositsiooni ei jooksegi. Kindlasti ei läheks saidil üleval olev materjal kuhugi ajalehesabadesse või lastenurka, nii et on selles mõttes selgelt tavakoomiksist eristatav. Kuigi Eesti kontekstis räägitakse tegelikult liiga palju sellest kujutletavast veelahkmest kommerts- ja alternatiivsuunitluste vahel globaalses koomiksimaailmas. Sest meil ei ole tegelikult sellist kodumaist kommertskoomiksit, millele kunstipärasemad asjad saaksid ideoloogiliselt vastanduda, nagu näiteks USA-s või Kesk-Euroopas tavaks. Koomiks on siinmail nagu mingi omapärane võõrkeha. Eestis on olemas just see isikupärane pool! Sest inimesed ei olegi, kujuta ette, üles kasvanud miki-hiirte ja supermanide najal, mille põhjal nad siis kujundaksid hiljem oma “alterntiivi”… Nende huvi koomiksi vastu, tundub mulle, on pigem tulnud kusagilt mujalt, justkui kõrvalt

Aga kultuursed Sirp ja kunst.ee kui säärase kooiski avaldamiskohad?
Üks pretensioonikamate autorikoomiksite tunnus on, et inimesed harrastavad lühemaid või pikemaid lugusid, nagu piltjutustusena vormistatud novellikesi ja kuna narratiiv eeldab lahtirullumiseks alati ajalist mõõdet, siis on ka need nn. kunstkoomiksid enamasti pikemad kui mõni lehekülg. Pigem ikka 10-12 lehekülge. Kui nüüd mõelda, et okei, kunst.ee lõpust saaks “reserveerida” paar lehekülge ja kui me võtame “keskmise” töö sealt näituselt, siis saame aasta lõikes kätte ei vähem ega rohkem kui ühe loo. Aga keegi ei jaksa ju oodata, et lugeda nii pika aja peale ära vaid üks lugu, mis raamatuformaadis on ühe õhtu lugemine. Ühesõnaga meediumispetsiifilised käärid tulevad taas vahele. Ent muidu, miks mitte? Eriti kui kultuuriväljaanded avaldaks midagi lühemat.

Aga miks mitte kunstisaalis?
No vat siin on üks “aga”. Oled sa tähele pannud, et Tartu linnaraamatukogu keldris on kohe sissepääsu juures, vasakut kätt Roy Lichtensteini teose remake seina peal, ei tea kelle tehtud? See seinamaal, eks ole… Nii et need raamatukoguruumid ja see Lichtensteini tsitaat joonistavad selle koomiksinäituse meediumispetsiifilise problemaatika lausa üks-üheselt publikule ette, mis teebki Raeli projektipinna ideaalseks kohaks sellise näituse jaoks.
Sest vaata – kui me räägime nö koomiksimaailmast ja nö kunstimaailmast, siis Lichtensteini töö on hea näide vahepealsest kompromissist; näide sellest, mis juhtub “koomiksiga”, kui see satub “kunsti” konteksti. Lichtenstein tuli kunstimaailmast ja võttis massikultuurist kujundi, mis oli a priori alaväärtuslik ning justkui “ülendas” kunstniku välja valitud koomiksiruudu “kõrgeks kunstniks”. Väljakujunenud kunstisaalis või konkreetses galeriis hakkaks sama loogika tööle – et me nagu ülendame mingit potentsiaalselt tiražeeritavat asja kõrgeks kunstiks. Aga kuigi säärane mäng on juba 60-nendatel ära mängitud, ei tahaks ikkagi kuraatoripositsioonilt sama reha peale astuda. Ei tahaks aastal 2006 Duchampi panna. Ei taha rääkida, et koomiks on kõrge kunst vmt, sest koomiks on ikkagi koomiks – lihtsalt me näitame millestki kvaliteetsemast kui eeldaks inimeste tavateadvus.
Muidugi võib taas väita, et nüüdisaegses kunstis ei ole enam ammu mingeid piire meediumite vahel, aga see oleks intellektuaalselt vähenõudlik. Sisse tuleb ikkagi kindel meediumispetsiifika, mis laseb väita, et koomiks ei lähe nii lihtsalt “valgesse kuupi” ja kõik. Ega see koomiksi flirt kirjandusega kui kategooriaga pole ka päris põhjendamata selles kontekstis – narratiivne kunstiliik on koomiks nagunii.

Mari Laaniste kirjutab, et meil pole toetavat koomiksistruktuuri. Et miks meil ei ole, kui meie kunstimaailm on nii väike ja meil ei ole õieti mingit vastanduvat kommertsmaailma ega midagi? See on siin selline pinnas, kus paljud muidu alternatiivsed nähtused võiksid olla osa mainstream´ist nagu Islandi alternatiivmuusika on maailma mainstream.
Ma ei usu, et koomiksiringkondade juriidilises mõttes organiseerumisest mingit erilist kasu oleks, see ei tee “subkultuuri” automaatselt “kõrgkultuuriks”. Ehk hõlbustaks see vaid kirjastamistegevust. Tegijad võiksid ennast tõestada pigem teo, mitte mingiks loominguliseks liiduks organiseerumisega. Kasu oleks sellest, kui näiteks sarnast näitust saaks edasi teha, seda korrata, seda laiendada ja siis anda välja kogutud materjali põhjal näiteks mingi raamat. Ja kui on veel tegijaid, kes selle peale valdkonda juurde tulevad, siis võiks ju mõelda kord aastas ilmuvale formaadile, millelegi püsivamale organisatoorses mõttes... Kui nii võtta, on organiseerumine protsessina juba praegu antud näitusega seoses olemas, aga seda ei oleks mingile paberile küll mõtet kirja panna.

Räägiks sellest seltskonnast ka, kes seal üleval olid? Kas see komplekt esindab ainult iseennast või mingeid valitud tendentse, suundmusi, teemasid?
See komplekt tõesti esindab ainult iseennast, st iga tegija räägib oma töödega iseenda eest. Ma ei ole kindel, kas need autorid üldse teineteist tunnevad või olid varem üksteise töönäidetega tuttavad. Igaüks ajab ikka oma asja. Kindlasti vaataks Mari Laaniste tüüpi spetsialist väljapanekule pigem ajaloolase pilguga ja ütleks, et Paco Ulman on tehniliselt sarnane Veiko Tammjärvele. Joonase asjad, mis siinkohal väljas olid, esindasid visuaalselt sellist pool-kommertsliku stiili, mida ta praegu viljeleb. Aga tema varased tööd on jällegi sarnased Tammjärvele, selline pildi semiootika… Aga tegelikult ajab igaüks ikka oma asja. Näiteks juba mainitud Kristel Maamägi – ma ei tea, kui palju ta üldse on koomiksit lugenud. Näitus oligi niimoodi kokku pakitud, et oleks võimalikult mitmekesine. Et kui me käime välja selliseid pretensioonikaid mõisteid nagu kunstkoomiks, autorikoomiks jne, siis oleks selle taga ka midagi tõestuseks. Näituse kokkupaneku põhimõte oli näidata võimalikult palju võimalusi ennast koomiksiformaadis väljendada. Sellepärast sai viimasel hetkel lisatud näiteks Edvin Aedma, kes joonistab tõesti nagu laps, aga kellel see tuleb täiesti usutavalt välja.
Ühesõnaga, näitus on küsimus kunstniku valitud keelest, et miks sa valid sellise meediumi, mis ei taga sulle kunstiväljal edu? Ju neile näituseosalistele pakub siis huvi teatav mäng keelega. Sest kui sa teed pildi, siis sa võid sellega midagi öelda, aga kui sa valid sinna juurde veel teksti, siis sa ütled juba midagi konkreetset. Mul on tunne, et “keskmine” koomiksikunstnik mõtleb tavaliselt kaasaegsest kunstnikust “keskmiselt” rohkem just sellele, kas tema point ka kohale jõuab. Piltjutustamine on nii narratiivne protsess, et kunstnikud tavaliselt teavad, miks nad mingi asja nii või naa tegid.

Kuidas leidsite näitusel osalevad kunstnikud?
Oleme pigem ise kontakti võtnud, kui midagi omapärast on silma hakanud, päris mida-iganes-asju ei ole kaasanud. Ega need osalejad ise ka ilmselt ei mõtle, et teevad “kunsti” – nad on lihtsalt teinud selliseid piltjutustusi, mida me nimetame koomiksiks. See ei ole teatavasti formaat, mis oleks kunstimaailmas levinud ega vist saa ka kunagi selliseks. Ta rikub liiga palju reegleid, koomiks pole üksik kujund ega üksik aktsioon, vaid midagi pikemat, minnes kirjanduse kanti. Mitme meediumi vahepealsed asjad on ebamugavad ja see on tegelikult huvitav, miks inimene valib enesele väljendusvahendi, teades, et ei pääse sellega väga lihtsalt näitustele. Seetõttu pole me ka tahtnud teha nö päris kunstinäitust kunstigaleriis. Ja kui see koomiksinäitus nüüd liigub edasi ja täieneb, siis võiks ta olla eksponeeritud tõepoolest kusagil neutraalsemal näitusepinnal, näiteks õpikeskkonnas. Või kinomajas. Või kohas, kus ei oleks vaatajale paugupealt selge, et millega tegu…

kysis maarin

Voldi lahti / Unfold

neljapäev, august 10, 2006

PURSKKAEV JA RÕDU. PÄRNU VERSIOON

21, 22 ja 23 juuli oli Rael Artel Gallery: Non-Profit Project Space, erakorraliselt Pärnu mudaravila basseinis võimalik näha Pille Jüriso ja Jaanus Samma välitööde tulemusi.
Peale viie video, kahe digiprindi ja hulga fotode oli ajutises näitusesaalis üleval ka Pärnu linna kaart. See oli kaart purskkaevudest ja rõdudest. Et kõik soovijad saaksid orienteeruda Pärnu linnas meie poolt valitud suvalistest objektidest (purskkaevud / rõdud) lähtuvalt (selle asemel, et liigelda sama suvaliste „tänavate“ järgi nagu seda on enamus Pärnu linna kaartidel) trükkisime kaardi ära ka ajalehes RAM.


J.S / P.J

vaata ka RA kodulehelt!








Voldi lahti / Unfold

esmaspäev, august 07, 2006

PostsovkhoZi volüümid 3 ja 4

Laupäev oli Esimene Esitluspäev, pühendatud helile ja seda saatvale videole. + avatud olid heliinstallatsioonid. Meeleolu oli hommikust peale ärev, kuna kunstnike tööd pidid kaema saabuma ka huvilised väljaspool Moostet ja see on alati vastutusrikas moment ning ergutab üldist festivalitempot. Käisid jutud, et Tallinnast tuleb isegi üks 10pealine seltskond ja reedesel tiimikoosolekul olid kirja pandud ka kõik korraldajate saabuvad sõbrad. Näha oli kahte sorti inimesi: ühed, kes sahmisid ringi (performeerijad ja installeerijad) ja teised, kellel oli aega maa ja ilm, kuna peagi algav kellegi teise finiš andis alibi ise mitte midagi teha. Et mitte jalgu jääda, veetsin päeva Manniga köögis hakkides ja viilutades (tulemuseks oli õhtusöök) ja installatsioone sel päeval ei näinudki. Õhtul saabusid ka minu sõbrad ja vaatasime kontserdeid. Kontserdid olid selline....helivisioon, mida saatsid maitsekad abstraktsed videotaiesed. Kõige enam jäi meelde Soome tüdrukutebänd "Õitsev Politseinik", kellel oli tore video (kohaseptsiifiline) ja selline armas kellukese-muusika. Õhtu nael oli grand old man Phil, kes olla olnud ka John Cage sõber ja keda assisteeris tema temperamentnenaine. Kes oli eelnevad päevad käitunud täpselt nii nagu väikesel festivalil esineva staari abikaasale kohane.
Edasi tuli pingelangus ja lõkkeõhtu ja langevad tähed ja ühed soome kunstnikud, kes muidu on Moostes ikka kunsti käinud tegema, ehitasid nüüd ühe taiese karkassist õue peale sauna.




Pühapäev ja pingelangus kestab. Korraldajad-performeerijad naasevad jälle argiellu, mina tulen köögist välja ja vaatan kunsti. Kokku on neli heliinstallatsiooni - on iseosalemist nõudvat, on lihtsalt kohalike helisid edastavat, on poeetilist ruum-emotsioon-heli asja, on mediteerivat mikro-liikumist kaardistavat heli-pilti. Kuna puhas helikunst ei ole kunagi olnud päris minu cup of tea (ma loodan, et see paljastus ei saa mulle nüüd saatuslikuks), siis selleks, et midagi öelda-arvata, pean ma ennast koguma ja oma visuaalkunsti sõnavarast midagi kohandama, mistõttu kogu kunsti kirjeldus jääbki siinkohal üldsõnaliseks.


Maarin

Voldi lahti / Unfold

reede, august 04, 2006

Postsovkhoz, vol 2

Endiselt on väga vaikne. Alles söögikord toob inimesed metsast välja. Mnjah...et väga vaikne on.

Õhtupoolikul õnnestus osaleda Johni helikunstiinstallatsiooni proovis. Keldrisse olid installeeritud katusekivid, millel sai kummipallist trummipulkadega tiksutada (trummipulgad nägid välja nagu pulgakommid). John koputas ees rütmi ja teised üritasid järele koputada. Homme on ametlik seanss.
Õhtul proovis oma teose funkamist ka too Dresdeni kunstnik. Põhimõtteliselt lennutab ta kodukootud supermeni-tunkedes kruusateedel lohet ja pärast miksib erinevast dokumentatsiooniperspektiivist kokku video. Lohe läks muudkui katki, samas oli see üsna pateetiline - viljapõldude vahel jms.

Homme on esimene suurpäev - toimuvad heliinstallatsioonide esitlused ja õhtul on kontsert. Vahepeal on näha ettevalmistustöid. Eile öösel oli udu ja mõis nägi välja üsna salapärane nagu parimas baltisaksa romantismi vaimus.


maarin

Voldi lahti / Unfold

neljapäev, august 03, 2006

4 päeva PostsovkhoZil. vol1

Tere,
Raport tuleb Moostest, MoKSi igaaastaselt talgult PostsovkhoZilt. PS-i esialgne formaat nägi ette, et üritus kestab vaid viis aastat ning orienteerub siis ümber (et muutuva kontekstiga kaasas käia); kuid tänavu läheb kuues aasta ning üritust on kohendatud vaid niipalju, et toimumisaeg on pikem, mille kestel kunstnikud tulevad-lähevad (just astus uksest sisse soome grupp) ning avalikkusele on pühendatud kaks esitluspäeva: helikunstile (MoKSi üks kaubamärke) 05 august ja kõikvõimalikule muule loomingule 12 august. PS-i seekordseks teemaks on Inimloomaad ehk et kumba pidi siis? Kas kunstnikud uurivad kohalikke või kohalikud uurivad kunstnikke? Lets find out!


Praegu lõppes just artist talk, kus üks Dresdeni kunstnik tutvustas sealset artist run space`i nimega “Seitsmes korrus” ja oma natuke oma töid (heli ja muu installastioon). Köögitoimkond otsib parasjagu metsas seeni ja varsti saab sauna.
Kohal pidi juba praeguseks olema kuskil 20 inimest, näha neid eriti ei ole; seni olen tuvastanud paar jaapanlast, paar hipi-rasta arhitekti Lätist (põhiaksessuaariks vesipiip), grupi Chicago tantsijaid (teevad roosat evolutsiooni-pojekti – siga-inimene-siga; neil on heegeldatud kõrvakesed ja nahksäärised), lisaks mõned pühendunud naiskunstnikud. + paar kohalikku noorukit, kes külalisstuudio üritustel alati osalevad.
Selline rahulik ja tõsine on, uuritakse väga asjalikult, millega keegi tegeleb; vahepeal jookseb ringi korralduskomitee või dokumentaatoor...

Kohalloodud kunsti veel näinud pole.

Side lõpp.
Maarin


seinale oli projetseeritud kellegi desktop, mille keskel oli kaust "Mein Arbeit"

heegeldatud roosad kõrvakesed käivad muide lõua alt (heegeldatud) paelakesega kinni! Joseph

Voldi lahti / Unfold