HAAPSALU GRAAFILISE DISAINI FESTIVAL 2008
Suurem kui kunagi varem. Lisaks traditsioonilisele Isikupära-näitusele, kus näeb plakatistide verivärskeimat loomet, on sellel aastal Haapsalu Kultuurikeskuses väljas suurejooneline ülevaatenäitus viimaste aastate Eesti plakatist, esmakordselt on HGDFi kavas ka konverentsiprogramm.
AJAKAVA:
31. MAIL KELL 14.00 HAAPSALU LINNAGALERIIS
avatakse juba traditsiooniline rahvusvaheline konkurss-näitus "ISIKUPÄRA/INDIVIDUALITY" alateemaga Energia.
Peale Eesti tipptegijate on näituse tarbeks loodud originaalteostega esindatud mitmed tunnustatud graafilise disaini rahvusvahelised meistrid nagu prof Uwe Loesch Saksamaalt, õed Anastassia & Aleksandra Faldina, Dmitry Kavko ja Protey Temen Venemaalt.
31. MAIL KELL 15.00 HAAPSALU KULTUURIKESKUSES
ülevaatenäituse "Tänapäeva Eesti plakat" avamine.
Näitus keskendub paari viimase aasta kultuuriplakati paremikule. Näitusele esitati pea 170 plakatit, millest kogumikuna eksponeeritakse 115. Avamisel kuulutatakse välja Eesti 10 parimat plakatit.
31. MAIL KELL 16.00 HAAPSALU KULTUURIKESKUSES
HGDF 2008 avapäeva lõpetab konverents teemal "Visuaalkommunikatsioon". Peaesinejateks on EKA graafilise disaini kateedrist prof Ivar Sakk ja Kristjan Mändmaa, Tartu Kõrgemast Kunstikoolist Mart Anderson ja Matthias Kreutzer Hollandist. Konverents lõppeb 19.00
HGDF näitused jäävad avatuks Haapsalu kultuurikeskuses ja Haapsalu Linnagaleriis kuni 28. juunini 2008.
kolmapäev, mai 28, 2008
HAAPSALU GRAAFILISE DISAINI FESTIVAL 2008
pühapäev, mai 25, 2008
Kunstiakadeemia uue maja toetuseks
29. mail otsustab valitsus, kas kinnitada eelnõu, mille kohaselt EKA uue maja ehitamiseks on ette nähtud riigipoolse toetusena täpselt 0 krooni. Aktiviseerunud on muidu suhteliselt omaette tegutsevad akadeemia liikmed ning 27. mail korraldatakse uue maja toetuspäev.
Minu jaoks on EKA uus maja eelkõige märk. Töökeskkond loomulikult ka, aga ikkagi eelkõige märk. Kõigepealt julge ja manifesti-laadne otsus jääda samale kohale kesklinnas - täiesti harukordne võimalus olla linna südames ja tekitada juba oma kohalolekuga kerget nihet downtownikeske keskmes. Tallinn ei ole nii suur linn, et peaks linnasüdamest kaugemale minema rahu ja vaikust otsima, ateljeed on ju nagunii eemal. Võimalus omada tugipunkti kesk õitsvat kapitalismi, kujutab endast suurt potensiaali kunstnikele. Õõnestada süsteemi seestpoolt. Arvestades kaasaegse kunsti suhteliselt madalat mainet laiemate rahvahulkade seas (ükskõik millise kunsti-teemalise artikli kommentaarium), tulebki jääda oma krundile ja olla pinnuks silmas ning loodetavasti jõuab lõpuks igale tüübile, kes pillab mingis kontkstis vihje Jaan Toomiku surematule teosele, kohale, et ühiskonnas on olemas ka muud jõud peale tarbimise jms subkultuuride.
EKA uus maja on võimalus näidata ühiskonnale eeskuju, püstitades hoone, mis on märgiline arhitektuurimonument linnaruumis. Minu jaoks on kõige olulisem uue avaliku ruumi tekkimine maja külje alla ja kuigi ka seda lahendust on võimalik kritiseerida (meil pole siin Manhattan, kus Mies van de Rohe Seagram Building tekitas sensatsiooni, astudes sammukese tagasi ja vabastades enda alt tüki linnaruumi avalikuks kasutamiseks) siis - vaatamata Tallinna väiksusele on meil siin suur probleem avalike ruumidega - inimesed kasutavad neid ainult läbimiseks, neisse ei tulda hängima ja niisama aega veetma. EKA väike väljak aga pakub loodetavasti tänu oma olemasolevale "klientuurile" aktiivselt toimiva ruumi, kus inimestel on hea viibida ka kauem.
Ja lõpuks töökeskkond. Toon välja ühe punkti (amortiseerunud elektrisüsteemide jms kõrval, mida saate lugeda altpoolt). Olukord, kus teatud osakonnad asuvad hoopis teises linna otsas, ei soodusta kuidagi stuudiumi vältel sünenergia tekkimist. Mina olen käinud Raja täneval näiteks täpselt 1 korra, I kursusel skulptuuripraktika tõttu ja rohkem ei ole käinud isegi mitte sellepärast, et see asub ebamugavalt kaugel, vaid kuna see on teine, minu jaoks kinnine osakond. Mul ei ole mingit alibit sinna luusima minna. Ja ma ei tunnegi eriti noori skulptoreid või õpin neid tundma siis, kui nad tulevad magistratuuri näiteks IDKsse. Kahju. Mulle meeldis EKA arh konkursil ühe projekti lähtepunkt-idee, et kõik osakonnad asuvad majas nö segipaisatult, et selleks, et minna kuhugi, pead sa läbi terve hulga teisi osakondi ja oled sunnitud märkama, mis seal toimub ja kes seal liigub. Loodetavasti õhutab uus, spiraalne maja ka omavahelist läbikäimist, majasisest liikumist.
Ühesõnaga, see, kui valitsus ei toeta uue maja ehitamist, on eelkõige statement, räägitagu mis tahes. On kohutavalt kurb mõelda, et kõigi otsustuste taga on mingid poliitilised mängud, mis toovad musta hobusena esile hoopis muud projektid ning see tülikas ja masside hulgas ebapopulaarne kunst saab jälle kotti.
Ja veel üks murepunkt - miks ei ole sõna võtmas teisi kunstiinstitustioone-liite? Äkki oleks nüüd see hetk, kus võtaksid sõna ja teeksid omapoolsed statemendid EKA kui kasvulava peal draivivad Kumu, Tallinna Kunstihoone, Kaasaegse Kunsti Keskus ja Kunstnike Liit? Jällegi, suhteliselt kurb tõdeda, aga ei paista seda ühisrinnet ka kunstimaailma enda sees. Äkki ei meeldinud projekt? Äkki ei meeldi rektor/prorektor/noored kunstnikud? Äkki on lihtsalt kiire oma tegevustega ja ei jõutagi märgata, mis toimub?
Maarin
----------------------------------------------------------------------------------------
natuke segaseks jäänud, aga EKA uut maja toetav vabade kunstide üliõpilaste kunstiprojekt:
Pressiteade
Alates 16. maist 2008 on Eesti Kunstiakadeemia Gonsiori tänava poolsel fassaadil eksponeeritud EKA vabade kunstide osakonna magistrantide ühisprojekt – suur tänava reklaamplakati formaadis kunstisõnum: MÕISTUS, TULE KOJU!
Samuti nagu suuri reklaampindu on võimatu mitte märgata, on ka meie kunstiteos rahvale paratamatult kättesaadav/vaadeldav. Eesmärk on provotseerida, tekitada dialoog Tallinna linnakeskkonnaga, mis on muutumas üha kommertslikumaks.
Kutsume kõiki linnaruumis liiklejaid absurdihuumori võtmes üles kasutama ajusid, asjade üle järgi mõtlema. Me kutsume aju koju, tagasi EKAsse! Sest EKA on ju haridusasutus, ajudega töötamise maja ja üksus, mitte ärikeskus, raha, tarbimise ja lolluste koht.
Mängime aju ja koera sümboolikaga, kes on kaugematele aladele luusima läinud. Koer on truu loom, kas ta tuleb tagasi?
EKA uue maja konkursi võitnud hoone, ArtPlaza, on samuti väga sümboolne kujund. Omamoodi sümboliseerib see kogu viimase aja linnaruumi arengusuunda - ikka otsustab see, kellel on raha ja võim. Põnevaks teeb asja veel uudis, et uue maja ehitusse minek on seatud rahade puudumise tõttu kahtluse alla.
Surmtõsist teemat iroonia, huumori ja absurdiga lahata tundub meile mõnus ja mõjus lahendus. Loodame, et tänaval patseerijad arvavad samamoodi. Kui kaugele on avalikkusel viitsimist kaasa mõtelda, on samuti huvitav eksperiment. Eks näeb. Leiame siiski, et tegemist on mitmetasandilise tööga, kus võib piirduda nii lihtsalt humoorika visuaali sisse ahmimisega,
kui ka süveneda pikemalt probleemi nii EKA osas kui linnaruumi üle laiemalt.
Osalejad:
Britta Benno, Eleriin Ello, Eike Eplik, Saskia Järve, Jaanika Okk, Berit Talpsepp, Ilmar Kurvits, Maris Vahter.
----------------------------------------------------------------------------------------
toetuspäeva info:
Eesti Kunstiakadeemias 27. mail, teisipäeval alates kell 14.00:
EKA sisehoovis alates kell 14.00 laat (sissepääs Tartu mnt-lt)
Tühjendame oma riiulid ja kapid, sest kolides on seda nagunii vaja teha.
Ootame kõiki müüma kunsti, loomingut ja ülearuseid asju. Viimane aeg on nende eest endale enne suve natuke raha teenida. Kõik, kes soovivad laadast osa võtta, palun teatage enda soovist meiliaadressil: yesindus@artun.ee.
Laadal mängivad plaate dj-d, kohapeal värskendav jook ja suupisted.
EKA peasissepääsu ees alates kell 14.30 loengud
Kõnelevad: EKA uue maja konkursi võitnud arhitektid Taanist, büroodest EFFEKT ja SEA (Karsten Gori ja Sinus Lynge), EKA õppejõud (Mart Kalm, Katrin Kivimaa jt), üliõpilased. Kõik on oodatud kaasa rääkima ning mõtisklema EKA uue maja teemadel.
Kõnelejaid modereerib Mihkel Karu.
Õhtul alates kell 21.00 esinevad EKA aulas:
NEH e Noored Eesti Hääled
Dj-d Daria and Cool
----------------------------------------------------------------------------------------
loe edasi: ametlikud pöördumised:
Kas Eesti tahab jäädagi allhankeriigiks?
Milline on meie keskkonna kujundajate kasvulava?
„Ei ole loojaid ja ettevõtjaid, on ühiskonna kujundajad.“ (Berk Vaher)
Mullu soovis EKA-sse õppima asuda 1047 noort, kelle unistus on pühendada elu loomingule, kujundada meie homset keskkonda. Ammu on selge, et parema, põhjanaabritega võrdväärse arhitektuuri-, vabade kunstide, disaini- ja kunstikultuurialase hariduse tagamiseks on vaja
õigeid ja soodsaid tingimusi. Palju kõlapinda ja tunnustust pälvinud Disainiaasta projekti raames ilmnes, kuivõrd eesti ettevõtjad ja tootjad janunevad võimekate disainerite know-how järele, sest on arusaadud, et just esteetiliselt läbimõeldud tooted ja lahendused omavad eeliseid turustamisel (odava masstoodangu ees). Need riigid, kus disaini ja kunsti osatakse ka ettevõtluses väärtustada, on selgelt ekspordimahtudes esirinnas. Eestil võiks ju siis ka kunstnikest, disaineritest, arhitektidest tolku olla. EKA korraldatud Disainiaasta lõpus Tallinna Tehnikaülikooliga ühiselt rajatud Eesti Disainikeskus jätkab selles vaimus tööd.
Ärgem unustagem, et Kunstiakadeemia on Eesti ainus avalik-õiguslik ülikool, kus antakse kõrgaharidus bakalaureuseastmest doktorikraadini arhitektuuri-, disaini- (sh graafiline, moe, tekstiili, tootedisain jt), vabade kunstide ja kunstikultuuri erialadel. EKA lõpetajad asuvad tööle meie Montonisse, Baltikasse, Thulemasse, Aquatori, DDB-sse. Saab julgelt väita, et enamuse meie keskkonnast ja olmest kujundavad EKA-s hariduse omandanud professionaalid. (Kui väiklane on netikommentaaridest sageli üleskargav väide, et EKA võrsed tegelevad vaid ekskrementide anumasse paigaldamisega.)
Mis on EKA eelised rahvusvaheliselt – unique selling point – õppejõudude ja üliõpilaste suhtarv. Veel vähesed ülikoolid maailmas saavad uhkeldada sellise personaalse mentorlusega nagu EKA, kus õppetöö toimub väikestes gruppides, kuhu kuuluvad hoolikalt valitud andekad tudengid. Üksikutes kõrgkoolides mujal loevad auditooriumitele loenguid väljareklaamitud kuulsad professorid. Tavapäraselt asendavad neid magistrandid või õppetöö assistendid, rääkimata sellest, et tudengitel on nime asemel number. EKA on haruldane koht, kus nimekad kunstnikud ja professorid juhendavad üliõpilasi indidviduaalses kontekstis. Selle eelise märkis ära rahvusvaheline akrediteerimiskomisjon, kes andis EKA-le 2007. aastal institutsionaalse täisakrediteeringu.
See on teada, et Eesti Kunstiakadeemia administratiiv- ja õppehoone füüsiline keskkond on meie avalik-õiguslikest ülikoolidest kõige kehvemas seisukorras. Jutt ei käi sellest, et juurde oleks vaja üht lisa hoonet, töökoda, galeriid, teadusmaja või laborit, vaid sellest, et kogu Kunstiakadeemia peahoone on amortiseerunud ning valitseb tohutu ruumipuudus. Kaasajastumise taktis on EKA administratiivpersonali hulk kasvanud. Lisatud on IT osakond, välissuhete „osakond“, üliõpilasnõustaja, üliõpilasesindus jt üksused. Ruumi kitsikuses ei leitud uutele osakondadele muud kohta kui trepi korruste vaheplatvormid, kuhu on paigaldatud ca 2x3-meetrise läbimõõduga klaasboksid/kontorid. Üliõpilasesindus, kuhu kuulub ca 10 liiget, on sunnitud koosolekuid pidama sellises kitsikuses, istudes laudadel, süles või suisa püstiseistes. Mitmed töökojad ja õpperuumid paiknevad keldris ning meenutavad hiljuti telepildis kajastatud Puiatu eriinternaatkooli kartsa, kuid EKAs toimub analoogsetes ruumides vabatahtlik õppe- ja
loometöö. Hirm on siinkohal mainida mitmeid Päästeameti poolt ülikooli juhatusele tehtud ettekirjutusi, kus on kirjas, et „õppehoone elektrijuhtmestik on suures osas hoone ehitamise algusajast pärit (1960-ndad)“, sest mis juhtub kui valitsus ei eralda uue õppehoone ehituseks raha – kas Kunstiakadeemial lubatakse sellistes tingimustes edasi toimida? (Peale elektrijuhtmete pärinevad 1960-ndatest ka enamus hoone seadmeist ja sisekonstruktsioonidest.) Seni on haldusjuht suutnud Päästeametilt armu saada, klausliga, et kohe-kohe hakatakse uut hoonet ehitama…Eesti Kunstiakadeemia uue õppehoone rajamise vajadusest on räägitud
ligi 20 aastat.
Ülikool on kogu iseseisvusperioodi vältel väga kitsastes tingimustes kannatlikult ning mõistvalt oodanud oma järjekorda riigipoolse rahastuse taotlemiseks kuni teiste avalik-õiguslike kõrgharidusasutuste infrastruktuuride arendused on põhiosas rahuldatud.
2005. aasta sügisel saavutati Haridus- ja Teadusministeeriumiga põhimõtteline kokkulepe, et EKA uue õppehoone rajamine on (järgmine) prioriteet ning selle finantseerimiseks eraldatakse Euroopa Struktuurifondidest 400 miljonit krooni. 2007. aastal vähendas haridusminister algselt lubatud rahastust 250 miljonile kroonile tulenevalt kõrgkoolide õppe- ja töökeskkonna infrastruktuuri kaasajastamise määruse tingimustest. Viimasele rahastamise lubadusele tuginedes algatas EKA nõukogu ruumiprogrammi väljatöötamist arhitektuurikonkursi läbiviimiseks. EKA õppehoone rajamist toetas ka Rektorite Nõukogu ning pidas seda Eesti ülikoolide infrastruktuuride investeeringute kavas prioriteetseks. Lähtuvalt ülalnimetatud kokkulepetest ning toetusest jätkas EKA uue õppehoone projekti arendamist. Paika pandi optimaalne ruumiprogramm, alustati läbirääkimisi naabritega Tartu mnt 5 krundi planeeringu
osas, mille tulemusel ostis EKA 35 miljonit maksva naaberkinnistu.
2007. aasta 18. oktoobril kuulutas EKA koostöös Eesti Arhitektide Liiduga välja avaliku rahvusvahelise arhitektuurikonkursi Tallinna südalinna, Tartu mnt. 1/5 alale rajatava uue õppehoone ideekavandi leidmiseks. Konkurssi rahastasid Kultuurkapital (1 milj krooni),
Tallinna linn (500 000 krooni) ning EKA (1 milj krooni). Rahvusvaheline zhürii hindas konkursi taset kõrgeks. Väljavalitud ideekavandi Art Plaza autoriteks osutusid Taani arhitektid büroodest EFFEKT ja SEA, kes on saavutanud mitmeid riiklikke ning rahvusvahelisi preemiaid väga kõrgel tasemel.
8. mai, 2008 Valitsuse kabineti istungil esitatud eelnõu kohaselt ei eraldata EKA jaoks 2,3 miljardist kõrgharidusele määratud tõukefondide eelarvest ühtegi krooni.
Arvestades juba tehtud kulutusi projektile (ruumiprogrammi väljatöötamine ja optimeerimine, kinnistu ost, arhitektuurikonkursi korraldamine) ning kõikide osapoolte varasemat poolehoidu EKA uue õppehoone projektile, on antud eelnõu põhjendamatu ning vastuolus HTM ja Rektorite Nõukogu eelnevate seisukohtadega.
Miks majanduslikult raskel ajal pudistada raha mitteprioriteetsetele objektidele? See ei ole ju üheski kontekstis mõistlik. Samal ajal kui Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ja Kultuuriministeerium tegelevad agaralt loomemajanduse elustamisega, üritab Haridus- ja
teadusministeerium seda juba eos suretada.
Järgmine Euroopa tõukefondide taotlusvoor viiakse läbi 2013. aastal, mis lükkaks EKA hoone rajamise teadmata tulevikku. 2011. aasta kultuuripealinna sihtasutuse juhataja Mikko Fritze sõnul “tuleb lisaks lennukatele ideedele” rajada Tallinna midagi püsivat, “mille mõju jääb kestma”. Mis oleks veel püsivam kui Eesti kunstihariduse ja visuaalkultuuri keskus Tallinna südalinnas?
Solveig Jahnke
Avalike suhete juht
Eesti Kunstiakadeemia
Kunst koolita?
Palju on vaieldud selle üle, kas ülikool peaks üldse paiknema linna südames. Meie oleme veendunud, et peab küll. Kunstiakadeemia on oluline lüli kesklinna kultuuriasutuste võrgustikus. Linnakeskkonna muudavad nauditavaks rikkalikud kihistused. Ühiskonnas on kuulda palju nurinat selle üle, kuidas avalikku ruumi jääb Tallinnas aina vähemaks. Kesklinn peaks olema linna keskus, kuid meie „keskust” täidavad tuima klaasfassaadiga büroohooned ja kaubanduspinnad. Kunstiakadeemia uus projekt soovib luua kihistusi ja avalikku kultuuriruumi juurde: avalikku ruumi, milles viibida tingimata midagi tarbimata.
Eesti Kunstiakadeemia (EKA) praegune õppehoone kerkis mitukümmend aastat tagasi, nõukogude ajal, kunstiüliõpilaste tööjõu abiga. Vahepealse aja jooksul on kursused kasvanud suuremaks ning ka õppekavad on uute kunstivoolude taktis märkimisväärselt teisenenud.
Kunstiakadeemia jaoks ei tähenda ruumipuudus vaid seda, et üliõpilastel ja õppejõududel pole piisavalt ruumi töötamiseks, vaid samuti pole ruumi uuele tehnikale ja seadmetele, mis uute
õppeainetega kaasas käivad. Seega, teatud mõttes õppetöö seisab, oodates paremaid aegu paremate õppetingimuste loomiseks, kuigi tegelikult oleks võimalik teiste Euroopa kunstiülikoolidega võrdselt pikkade sammudega edasi minna.
Kunstiakadeemia uus hoone ei oleks ainult ülikool, see ei oleks pelgalt loomeinimeste koosolemise paik, vaid ka vaimne kunsti keskus kogu linnale. Uue hoone projekt rõhutab linna ja kunsti suhtlemise olulisust. Hoone juurde ei kuuluks mitte ainult avalik „kunstide väljak”, vaid ka raamatukogu, teatrisaal, konverentsiruumid ja galerii, mis püüavad tuua kunsti linnale lähemale.
Ei ole selge, millised on EKA võimalused ja alternatiivid, juhul kui uus maja jääb raha puudusel ehitamata. Õppetöö kindlasti jätkuks vanades oludes ning argistele ruumi- ja remondiprobleemidele suudetaks leida järjekordseid ajutisi lahendusi. Kunstiakadeemia on
väike ülikool – kõigest tuhatkond üliõpilast. Meie nurinat ei ole tihti kuulda, üheti sellepärast, et meid on vähe, kuid ka sellepärast, et meie jaoks on vaim olnud alati olnud olulisem kui vorm. Lihtsamaid remonditöid teevad üliõpilased oma stuudioruumides enamasti omaalgatuslikult ise, kuid langema kippuvat krohvi ei ole mõtet igavesti katta seinamaalingutega.
Oodata ei saa igavesti, millalgi tuleb edasi liikuda. Juba praegu paiknevad mitmed Kunstiakadeemia osakonnad ruumi puudumise tõttu peahoonest kaugel ning tundub tõenäoline, et kui olud peahoones ei parane, jaguneb kool veelgi. Kui Kunstiakadeemia kesklinnast vaikselt
hääbub, kaob üks oluline kihistus linnast, tehes ruumi järgmiste linlaste jaoks tähenduseta tornidele. Kunstiakadeemia uus hoone poleks vaid maja, vaid ka monument, sümbol ja sündmus.
Eesti majandussituatsioon on muutunud. On mõistetav, et sellest tingitult tuleb kõigil teha kompromisse, kuid seda enam tuleks ju kaaluda hoolega läbi kõik tehtavad valikud, seada kindlad prioriteedid, olemaks veendunud, et kõik langetatavad otsused on mõistlikud ja tulevikku vaatavad. Paratamatult tekitab kurvastust mulje ja hirm, et Eesti jaoks kunstiülikool piisavalt prioriteetne ei ole.
Kaidi Õis, EKA arhitektuuri eriala magistrant
__________________________
„Kunst täiendab elu: ta annab seda, millest elus puudu.” – Anton
Hansen Tammsaare
Kas me tahame näha tulevikku ilma kunstita? Kunsti on muuseumites, galeriides, kodudes ja vaataja silmades. Aga kuidas saab kunst tekkida, kui pole olemas noori, kes on kunsti tulevik? Noor ei kao ja ka kunst ei kao, aga noortele, kes tegelevad kunstiga, on ilmtingimata vajalik kodu, kus areneda ja elada kunsti sees. Meie praegune kodu on meile armas, kindlasti meenutatakse praegust hoonet veel aastakümneid, kuid nüüd on aeg muutusteks. Me vajame uut kodu,
milles saaks sündida ja kasvada kunst ning head mõtted. Praegune hoone ei täida hetkel ning tulevikus täidab see veelgi vähem meile sobivat funktsiooni – keskkond on aegunud ning vajab hädasti uuendust! Meie areng on osa kõigi arengust ja pidurdada seda kardetavasti lubadusega, mis jääb täitmata, on meile valus ja teie poolt tagurlik! Kui on toetatud ja kaasaelatud suurele sündmusele nagu seda oli meie uue maja konkurss, siis miks tekitada meis tühje lootusi, välja käia ilusad summad võitjatele ja teha suuri sõnu, kui need ainult sõnadeks jäävadki? Kas ka pürgimus Tallinnal saada tulevikus kultuuripealinnaks on muutunud või hoopis ununenud? Leian, et meie uus hoone, oleks just üks keskuseid, millele kultuuripealinnaks olemine tulevikus võiks toetuda. Toetagem kunsti ning siinkohal meie uue maja unistust, mis võiks muutuda reaalsuseks.
Sandra Nuut, EKA kunstiteaduse I kursus
__________________________
Probleem ei seisne minu meelest EKA käesoleva maja halbades tingimustes: jah, loomulikult on mitmete töökodade varustus puudulik, kõigil on ruumiga kitsas, kõik osakonnad võiksid olla ühe katuse all, muidugi võiks kõikidel kursustel olla oma ruum – aga tegelikult kannab EKA vaimsust paljus just see kodune ebakorrapära, juhuslikkus, kaootilisus – lagunev puumaja, pudenev krohv. Sellega ei ürita ma aga sugugi väita, nagu peaks uue hoone plaanidest loobuma. Vastupidi. Kuid kaalutlused, millega selle vajadust on põhjendatud, on tükati nihkes olnud. Jah, me peame nendes tingimustes veelgi vastu – juhul, kui on, mida oodata.
EKA praegust maja on läbi pea sajandipikkuse aja korduvalt ümber ehitatud ja kohandatud – selge see, et pidevas kasutuses olev tehnika ja varustus aasta(kümne)tega aegub. Mida sellises olukorras teha? Ehitada uus maja, kus kõige äramahtumisele on algusest peale mõeldud, või püüda veelkord ümber korraldada olemasolevat ruumiprogrammi – mis on targem, sh. majanduslikult? EKA osakonnad on üle linna laiali, tudengid ei tunne teineteist kohati nägupidigi. Loomulikult on see suurte ülikoolide puhul tavaline. Aga EKA ei ole suur ülikool – EKA suurimaid trumpe arvukate teiste kõrgkoolide ees on kompaktselt ja teineteisega lähedases kontaktis töötav tudengkond, isiklik suhtlus õppejõududega, teatav intiimsus – võimalus olla kursis teiste
erialade tegemistega, mis ei rahulda pelgalt uudishimu, vaid pakub palju ka teiste valdkondade jaoks. Pidevalt püütakse olukorra parandamiseks leida juurde ruume mujalt (peamaja ise on juba maksimaalses kasutuses), mis tähendab teatud osakondade järjekindlat lahkukasvamist peamajas toimuvast ja omaette „saarekeste” moodustumist – ning eraldatus ei ole arenguks kunagi soodne.
Andes EKA-le võimaluse realiseerida konkursi võitnud projekt ei panustata üksnes Eesti juhtiva kunstikõrgkooli tulevikku: üks (ja vaieldamatult kaalukaim) aspekt on see, et linnaruumi seisukohalt läbimõeldud uusehitusi ei kerki Tallinna just tihti – miks peaks selle asemel investeerima paljude teiste EKA praeguse maja suguste kõrgkoolihoonete „viimastesse hingetõmmetesse”. Muidugi läheb uue hoone rajamine oluliselt kulukamaks vana putitamisest – aga tasub järele mõelda, kas ka aastate lõikes. Panustada järjepidevalt millegi laguneva „pilpa peal hoidmisse” (selleks et uuendused peatselt tükkis hoonega koost lammutada) ei tundugi nii mõttekas kui enda kokkuvõtmine, arvukate tagasilöökide kiuste, ja vastupidamine usus, et varsti läheb paremaks.
Kristina Jõekalda, EKA kunstiteaduse eriala magistrant
__________________________
on jälle tunne, et see kõik on juba olnud.
mõned käitumised hetkeolukorras on nii inimlikud.
kindel ja ehk mugavgi on kesta ja toimetada edasi senisel moel...
teha samu tegusid, mõelda samu mõtteid...
kahtlemata saaks ju hakkama, oleks vast õnnelikki...
ent kui tahe olla ja teha ja anda on suurem ühiskonna ja linnaruumi
kitsast riiulist, hakkab seest kriipima...
tahaks joosta õue ja näidata, et ka teisiti saab:
et saab teha rohkem
ja saab anda ümbritsevale keskkonnale seda, mis sealt on
(pahatahtlikkusest, hoolimatusest) kadunud ja/või kaotatud
ja et selle käigus ei muututa linnaruumiliselt lärmakaks ja laiavaks
tahan, et keskkond mu ümber elaks, mitte ei võtaks ruumi!
mulle meeldib, et see on saavutatav ja käeulatuses
Tarmo Miller, EKA arhitektuuri eriala magistrant
reede, mai 23, 2008
Ajakirja kunst.ee raamatukogu sarjas on ilmunud Katrin Kivimaa "Kinnitused ja vastuväited. Tekste kunstist, pildikultuurist ja kirjutamisest 1995-2007".
Raamat koondab kunstiteadlase ja -kriitiku Katrin Kivimaa kogutud artikleid nii 1990. aastate eesti kunsti kohta, mida iseloomustas identiteedipoliitiliste ja kriitiliste suundumuste esilekerkimine, kui ka kunstiteadust ja visuaalkultuuri puudutavaid tekste, intervjuusid ja raamatuarvustusi. Autor pöörab erilist tähelepanu kehakunstile ja feministlikele teostele, kuid laiemalt huvitab teda ühiskonda ja subjekti kriitiliselt lahkav kaasaegne kunst. Käsitletud kunstnike hulka kuulvad Mare Tralla, Raoul Kurvitz, Marco Laimre, Alice Kask, Andrus Joonas,
Marko Mäetamm, Kai Kaljo, Elin Kard ja Helena Hage, Tiia Johannson, Liina Siib jpt.
Toimetanud Heie Treier
Kujundus ja küljendus Tõnu&Ande Kaalep
Kaanefotod Justin Ions
212 lk, eesti keeles
kunst.ee raamat, 2008
Toetajad Eesti Kunstiakadeemia, EKA kunstiteaduse instituut ja Eesti
Kunstnike Liit
PS vabas vormis esitlus reedel, 23. mail EKAs Kunstiteaduse Instituudis kell kolm.
kolmapäev, mai 14, 2008
Performance plahvatus – Diverse Universe 2008
DIVERSE UNIVERSE 2008
PERFORMANCE EXPLOSION
Diverse Universe 2008 Performance Explosioni´i põhjustavad üle 50 live-aktsiooni Pärnus, Tallinnas ja Helsingis. Süütenööri läidavad 30 Eestis esmakordselt viibivat ja esinevat tegevuskunstnikku Okeaaniast, Lõuna- ja Põhja-Ameerikast, Aasiast, Ida-, Lõuna- ning Lääne-Euroopast, Skandinaaviast, lisaks neile kümned Eesti performance artistid rühmitustest Non Grata, Avangard, Cnopt ja Rubens.
18.- 30.maini kestev plahvatuseseeria haarab NG Kunstikonteineri, Tallinna Kunstihoone ja Kumu auditooriumi, Pärnu Kunstnike maja, Tammiste Hooldekodu ja Helsingi Kaabelitehase, lisaks aktsioonid linnaruumis ja transpordivahenditel.
Sissejuhatuseks keevitab hiljuti Ameerika meelelahutusosariigi pealinna Sacramento seksikamaks meheks valitud Horse Cow Steve Vanoni – „Make Noise not War“ juhatusel kohalik low tech installatsiooni yksus Erik Alalooga ja Meeland Sepa isikus Lääneranniku parimate traditsioonide kohaselt Eesti esimese NG Art Car´i - tuldsülitava imeriista. Saksamaalt Kesselbergi kommuunist toiduõlil töötava mikrobussiga saabuv ultraroheline vegan alternatiivteartitrupp GoGo Trash jätab oma negatiivse ökoloogilise jalajälje Teeme Ära puhastustules kirgastunud Maarjamaale, korjates üles kogu ülejäänud läga oma esinemiskostüümideks. USA avaruste Põhjast Lõunasse ja Idast Läände kattev esindus annab hea ülevaate ookeanitaguse undergroundi eripäradest - Florida kommertskultuuri, Bostoni noore tõsikunsti, üleenergiseerunud New Yorgi ja „this is fun“ California spetsiifika erinevad üksteisest kui hunt kalkunist. Hiljuti oma performance 40. aastapäeva tähistanud Lõuna –Korea on välja käinud nende esimese põlvkonna performandi, 7. aastakümmet väisava Sung Neung Kyung´i ja uue laine, üle 500 tegevkunstnikut ühendava Kopas Grupi mootori Kim Baek-Ki. Tšiili noored talendid Guido Casanova Solar & Marcelo Faundez Santiago de Chile´st lisavad latiinohõngu ja eksootilisim esineja on Russ Butler Bermuudalt, kes on läbi aegade teadaolevalt esimene Eestis esinev mustanahaline performancekunstnik.
Vaatlejatena esinevad festivalil New Yorgi ainsa puhtalt tegevuskunstigalerii Grace Exhibition Space omanik Alice Chilton McDermid ja kirjutajatena Thomas Millroth ja Yrr Jonasdottir Rootsist ja Islandilt ning William Orion John Wolton-Maxted Inglismaalt. Diverse raames avatakse 2 performancenäitust NG Kunstikonteineris Kultuuritehases Polymer, neist esimene „Performance Explosion Diverse Universe V“ Konteineri uuel laiendatud ekspositsioonipinnal 1. korrusel ja ryhmitus „Cnopt“ tavapärases galeriiosas 4. korrusel. Pärnus Academia Non Gratas toimub Performance AV-konverents ja 24. mail exporditakse kogu interkontinentaalne seltskond ülelahe Helsingi Kaabelitehasesse hollandlase Wilhelm Wilhelmiuse koordineeritavale “Art Contact“ üritusele.
Diverse ajaks astub ametisse ka Academia Non Grata verivärske rektor järgnevaks viisaastakuks Ernest Truely New Yorgist, kes peab pressikonverentsid festivali ajal nii Tallinnas kui Pärnus. Jälgige reklaami.
Anonymous Boh
DIVERSE UNIVERSE 2008
PERFORMANCE EXPLOSION
Program:
19. to 21. 05. 2008 Art Car Workshop in Tammistu, Pärnu, Estonia by
Steve Vanoni Horse Cow from Sacramento, California
GoGoTrash Workshop "Trash Fashion", Germany
21. 05. 2008 Performance event in Pärnu Artist House
Performances by
1) Steve Vanoni (California)
2) Rachel Hoffman (Tampa)
3) Maurice Blok (Helsinki, Finland)
4) Micha Steger (Germany) & Andreas Stadler (Germany) & Kim Baek-Ki (Korea)
5) Travis McCoy Fuller (USA/Rome)
6) Sung Neung Kyung (Korea)
7) Kriss Zilgalvis (Latvia) & Gatis Vectirans (Latvia) & Zane Matule (Latvia)
8) Edwine Mondrou (France)
9) GoGoTrash Group (Germany)
10) Joseph Sledgianowski (USA)
11) Guido Casanova Solar (Chile) & Marcelo Faundez (Chile)
12) Performance group „Cnopt“ (Estonia)
23.05. 2008 Diverse Universe Off-topic, Culture Factory Polymer, Tallinn.
Diverse Universe Live performance program.
DU exhibition "Performance explosion" opening in NG Art Container
Tallinn Culture Factory Polymer
Performances by
13) Rachel Hoffman (Tampa)
14) Maurice Blok (Helsinki, Finland)
15) Micha Steger & Andreas Stadler (Germany)
16) Kim Baek-Ki (Korea)
17) Travis McCoy Fuller (USA/Rome)
18) Sung Neung Kyung (Korea)
19) Kriss Zilgalvis & Gatis Vectirans & Zane Matule (Latvia)
20) Edwine Mondrou (France)
21) GoGoTrash (Germany)
22) Guido Casanova Solar (Chile) & Marcelo Faundez (Chile)
23) Marta Ziółek (Poland)
24) Noise art by Joseph Sledgianowski (USA) & Fred Pinault (France/New York)
25) Russ Butler (Bermuda)
26) Performance group Cnopt (Estonia)
27) Performance group Non Grata + guest artists – group action
24.05. 2008 „ArtContact" Performance event in Cable Factory, Helsinki Finland
Diverse Universe Live performance program in Finland
Performances by
26) Steve Vanoni (California)
27) Rachel Hoffman (Tampa)
28) Kim Baek-Ki (Korea)
29) Travis McCoy Fuller (USA/Rome)
30) Sung Neung Kyung (Korea)
31) Guido Casanova Solar (Chile)
32) Marcelo Faundez (Chile)
33) Jill McDermid ja Hokanson, Erik (New York, USA)
Street performances in Tallinn for European artists
GoGoTrash Workshop "Trash costumes", Germany in NG Art Container
25.05. 2008 Street performances in Tallinn
Exhibition "Cnopt" opening in NG Art Container Tallinn Culture Factory Polymer
26.05. 2008 Performance Conference, Academia Non Grata, Pärnu Estonia.
Moderated by Al Paldrok / Non Grata Group
Presentations:
Jung Ki Bok (Korea) KOPAS GROUP and Korean Performance Art
Steve Vanoni (California) Horse Cow Group „Make Noise, Not War"
Stine Ruine (Germany) Kesselberg Commune & GoGoTrash
Live performance event in Pärnu Artist House
Performances by
34) Saskia Edens (Basel, Switzerland)
35) Group Rubens (Estonia)
36) Ville Karel Viirelaid (Estonia)
37) Marta Ziółek (Poland)
38) Liivi Tantaal & Veronika Pikkas ( Estonia)
39) Non Grata group performances with visiting artists
Guido Casanova Solar (Chile) Marcelo Faundez (Chile) Steve Vanoni
(California) Kim Baek-Ki & Sung Neung Kyung (Korea) Russ Butler (USA)
Fred Pinault (France), Rachel Hoffman (Tampa) Micha Steger (Germany) &
Andreas Stadler (Germany) Travis McCoy Fuller (USA/Rome)
40) Jill McDermid ja Hokanson, Erik (New York, USA)
27.05. 2008 "Obscurum per obscurius" performance event at Tallinn Art Hall
41) Saskia Edens (Basel, Switzerland)
42) Travis McCoy Fuller (USA/Rome)
43) Kim Baek-Ki (Korea)
44) Sung Neung Kyung (Korea)
29.05. 2008 Diverse Universe Live performance program in Estonian Art Museum KUMU
45) Saskia Edens (Basel, Switzerland)
46) Travis McCoy Fuller (USA/Rome)
47) Kim Baek-Ki (Korea)
48) Sung Neung Kyung (Korea)
49) Guido Casanova Solar (Chile)
50) Marcelo Faundez (Chile)
teisipäev, mai 13, 2008
OLEMATUSE (TALUMATU) KABAREE
tõde kindaisse ei koo me,
spikreid tegema ei vaevu,
miski kõrgem veel meid paelub.
Miip „Stressis geeniused“
Artworld‘i hea tava ning kirjutamata reeglistiku kohaselt on kolm aastat natuke liiga pikk eemalviibimine näitustemaastikult. See ei kehti muidugi staažikate popkunstnike kohta, kes pole kunagi silma paistnud ettekirjutustest hoolimisega. Ning miks peaks „hea tava“ kedagi üldse huvitama? Kiwat huvitab see kindlasti kõige vähem. Peaasi, et endal huvitav on. Ja väga hea. Viimased kolm aastat on seda Kiwale ka olnud. Kujutava kunsti asemel on ta tegelenud rohkem heliga, kokku pannud raamatuid (Kangelasema toitepiim), korraldanud üritusi (Olematute Bändide Festival, AGF’i esinemine Tartus, Cabaret Derrida, jne) ning rännanud hommikumaades. Ja lõpuks isikunäitus. Selles vabavormilises tekstis tuleb juttu aga peamiselt kunstist ja kabareest.
Mõni aeg tagasi avas Kiwa oma isikunäituse „High on nothing“ Artdepoo galeriis. Pelgalt selle näituse põhjal julgen väita, et Popkunstnik Kiwas ei ole surnud. Kiwa tööd oleksid nagu suurema paduvihma üle elanud- värv on maha pestud, kuid vormid on endiselt selged ning teemad on ikkagi suhteliselt kiwalikud. Popefekt on ennast koomale tõmmanud ning jaganud pinda minimalistlikuma (less is more) suunaga. Töödes on läänelikke allusioone, popkultuurilisi nähtusi (Laura Palmer) ning post-sovjetlikku kultuurilist alateadvust (kosmonaudiskafander).
Ma jagaksin (vägivaldselt) näituse seinte põhjal kaheks: vasaku seina homage ning parema seina ascii-tehnikas pildid. Lisaks veel otseseinas otseselt popile viitavad taiesed: hõbedane skafander olematute bändide nimeliste aplikatsioonidega (discopunk suicide; miip inside) ning kaks suure(ma)formaadilist pilti. Üks neist kajastab A-täheta alfabeeti, teisel üksteisele suunatud mikrofon ning kõrvaklapid, mida (teen ettepaneku) võiks Walter Benjamini „The Work of Art at the Age of Mechanical Reproduction“ illustreerimise juures kasutada.
Homage‘is Malevitšile on Kiwa tabanud esimese unistusi - tehnika produtseeribki suprematistlikku ideed - masina abiga jõuame miskist eimiskisse - kõiki värve sisaldav must kaotab ennast ühikuid pidi ruumis eimiski, tühja valgeni välja. Protsess on nähtav, see toimub lineaarselt, tasapinnaliselt, hõõguvalt. Malevitš lõpetas kubofuturismi seal, kus talle ilmutas ennast must ruut. Mustast ruudust sai lõpuks valge ruut (valgel taustal) - suprematistlike ideede ülim väljendus. Masina mütoloogiasse usuvad nii Kiwa kui Malevitš - viimase puhul saab rääkida teadlikust suprematistlikust/supremoralistlikust maailmavaatest, mida saadab kindel filosoofia. Kiwa, üles kasvanuna hilisemas maailmas, omab tehnikaga rohkemat kokkupuudet (TTR, Internet, Benjamin, jne). Tal ei ole vaja maalida, ta võib ka printida. Ja üleüldse - kui vaadata asja teistpidi, st lõpust algusesse, siis mis seal vahet on, kas meeleline kogemus saadakse maalides või printides. Malevitš oli väidetavalt pikalt šokeeritud oma tööst. Kiwa (või ükskõik kes) võib olla vähemalt sama šokeeritud kui leiab printerist plaanitud musta ruudu asemel hoopis valge (lehe). Millegi puudumine (trükivärvi) võib (järkjärguliselt) viia täiesti uue ja tahtmatu tulemuseni. Musta ruudu kadumisega jõuab Kiwa oma meelisteemasse - olemine ja olematus.
Paremal seinal rippuvad ascii-tehnikas tööd võtavad kokku autoripositsooni - need on popilikud, plakatlikud; palju tsiteerimist. Derrida, Pärt, Laura Palmer, random väike tüdruk, … Kiwa kasutab ascii-tehnikat: pildi moodustavad tähed, numbrid, tekstikatked, märgid. Kui objektivaatlus kõrvale jätta leiab tööst kaugeleulatuvamaid ideid - mis on objekti taga või missugust sisu omab tähejada.
Üks nononaudi skafandril olev aplikatsioon kandis kirja MIIP INSIDE. Miip on tagurpidi piiM ning juba pikemat aega moodne sõna. Lisaks on Miip Kehra kristlik tüdrukutebänd, kes esimest korda (väljaspool koguduseruume?) selle teksti lugejate jaoks astus üles „Kangelasema toitepiima“ esitlusel Kumus, 2006. aastal. Viimati esitasid tüdrukud oma psühhedeelset (muumimamma teritab kirvest) loomingut moodsatel kabareedel Tallinnas ja Tartus. Dadaistide Cabaret Voltaire‘ist inspireeritud kaasaegne Cabaret Derrida oli sisulises järjekorras etteastetega üritus, kus kohtusid luule, visuaal, heli, mood. Üritused toimusid nii Tallinnas Kultuurikatlas (25.04.08) kui Tartus Sadamateatris (30.04.08).
Kabaree algas Erkki Luugi sissejuhatava kutsungiga Rahvusvahelisele Teaduskonverentsile ning lõppes Suure Pauguga (mis väidetavalt purustas kuulmekilesid), esinesid (mitte ainult): Kap Bambino (hüsteerias prantslanna), Kania Tieffer (hüsteerias belglanna), Robyn Fox klaveril ning Miibi kõrval teinegi (vist ka mittekristlik) tüdrukutebänd (tegelikult on seal ka üks mees) Plixid (Nõost), kelle hittloo refrään sõnadega „mina lähen vanni, na-na-na“ mõjus sama absurdselt kui kogudusepoppi viljevate tütarlaste helilahendused Erkki Luugi tekstidele.
Väljasurnud klubikultuuri võiks üle võtta moodne kabaree, kus puudub eraldusjoon publiku ning artistide, kunsti ja peo vahel. Igasugune olev (esinejate nimed) võiks muutuda olematuks (tühikud nimede asemel) ning lahjadest või kangematest narkootikumidest tekkivate hallutsinatsioonde asemel mängida laserkiir kärbseseeneekstaatilist rütmi. Cabaret Derrida, Cabaret Deleuze, Cabaret Deconstruction.
Tekst ja pilt: Kati Ilves
Paralleelmaailmad
Viibides juhuslikult Londonis, jõudis minuni info Sandra Jõgeva perfoka toimumisest ühel kesklinna väljakul. Loomulikult läksin kohale, jõudsin varem ja ootasin kuni nad oma tehnika olid üles saanud. Kohal olid rezhisöör Margit (kes teeb Sandrast Eesti elulugude jaoks dokumentaali; perekonnanime kahjuks ei tea), Kaarel Sammet ja Sandra. Perfoka atribuutideks olid tool, mikrofon ja kaamera. Sandra istus toolil ning tema kõrval seisis Kaarel, kes tõlkis Sandra teksti jooksvalt inglise keelde.
Kõigepealt teavitas Sandra esialgselt plaanitud perfoka ärajäämisest tehnilistel põhjustel ja teatas, et see toimub hoopis augustis Pariisis. Okei. Aga kuna nad on juba kohale sõitnud, siis tuleks ju midagi teha, eriti kuna koha peal on olemas profifilmitehnika, Londoni linn ja Margit, kes teeb filmi. Ja nüüd ta tahaks keerata olukorra ümber, nii et Margit astuks kaamera tagant kaamera ette. Kas Margit on nõus? Jah. Okei. Järgnevalt toimuski lühiintervjuu ettevalmistatud küsimuste põhjal, mis kulges umbes laadis: miks sa teed just minust dokumentaali? ma arvan, et sa oled üks huvitavamaid noori kunstnikke ja et sind tihti mõistetekase valesti ning pealiskaudselt. et samas kui vaatama hakata, on sinu töödes palju rohkem kui esialgu paistab. Ühesõnaga, selline varjamatu auto-isikukultuse olukorra kehtestamine. Küsimused puudutasid veel portreteeritava enda rolli vastutust (on vastutus), kas seda dokumentaali on raskem teha kui algul paistis (on küll), kas sulle endale meeldib kaamera ees olla (ei meeldi) jne. Natuke oli ka eelneva võtteprotsessi suhtes arveteklaarimist - Sandrale tundus, et dokumentalist on vähese empaatiaga portreteeritava suhtes, jäädvustades teda ka siis, kui ta on väsinud või halvas tujus (Margit püüab endas empaatiat arendada). Siis sai see väike lõik läbi ja võis laiali minna.
Ühesõnaga, perfokas kukkus läbi ning selle asemel toimunud ümberpööratud intervjuu oli huvitav ehk vaid Margitile ja tema dokumentaalile (kus võib olla julge samm teha vaatlejat vaatlusalune), aga kunstilisest seisukohast oli tegemist täieliku ebaõnnstumisega ja muljet ei teinud paremaks varjamatu nartsissism oma isiku suhtes. Sandra kommentaar, et õnneks ei olnud siin mingit suurt vastutust ka, Kulka raha saigi küsitud vaid filmivõteteks Londonis (ja faktoloogiliselt tõepoolest filmiti), tekitas natuke kõhedust ja kõneleb eelkõige sellest, et kui pole tunnistajaid (Eesti scenelt), siis võib ka vabalt asjad ära jätta. Kus on kunstniku vastutus ja professionaalne nõudlikus enda suhtes? Seda enam, et tagasi olles sattusin lugema Sandra blogist tema enda vaadet asjale (loe siit) ja tundsin end ausalt öeldes solvatuna. Asjad olid täiesti ümberpööratud, suuremaks kirjutatud ning loomulikult polnud poole sõnagagi mainitud, et perfokas ebaõnnestus.
Välismaal esinemist saab alati keerata tunnistajate puudumisel enda kasuks, sest fakt on, et sa oled saanud just selleks raha ja käinud tõesti välismaal. Kahjuks on Eestis üsna mitmeid kordi sellist käitumist ette tulnud, et eelkõige on eesmärk saada Kulkalt reisiraha, projekti võib teha üle jala või siis üldse ära jätta ja lihtsalt linnad hängida. Hiljem võib rääkida lihtsalt seda, mis endale kasulik ja ega keegi ju seda kontrollida ei saa.
Maarin
reede, mai 09, 2008
Persse!
Valitsus ei anna kunstiakadeemia uue maja ehituseks raha.
Lõpuks ometi korraldati üks edukas rahvusvaheline konkurss. Mille võitis suurepärane projekt. See ei olnud lihtsalt ilus maja, see maja oli steitment, sotsiaalselt vastutustundlik arhitektuur, millel oli rohkem sisulist sõnumit kui üheski teises uue vabariigi aegu püstitatud või püstitada plaanitavas avalikus objektis. Lõpuks ometi oli võimalus midagi tõesti õieti teha. Kurat küll.
Jah, meil on majanduskrahh. Ikka juhtub, majandus arenebki tsükliliselt.
Tuleb teha valikuid. Arusaadav, kui on rahalisi raskusi, siis tuleb mõnedest asjadest loobuda.
Aga mismõttes on valitsus seepeale otsustanud kiiresti valmis ehitada hiiglaslik hauasammas ning ära jätta positiivse märgina toimiv ning tulevikku vaatav õppekeskkond?! Hullud.
teisipäev, mai 06, 2008
Artishok Records vol 4 / KreatiivMootor & Pastor Willard / "Before You Think" EP
Kreatiivmootor & Pastor Willard
"Before You Think"
Pastor Willard igavikutolmusest väikelinnast Texases on siiapoole teel ja tal on teile SÕNUM: "Enne kui mõtled... vaata puusalt tagasi".
Kreatiivmootor võttis vaevaks hingekarjase rõõmusõnumi varmasti lambukeste ette tuua, lisades omalt poolt paar taiest, milles jäädvustatud polaroidid John C. ja Tom W. zen-kohtumisest ning tükike Eesti teatriloost.
Before You Think
Dragon in a Sandbox
The Man Who Didn`t Fit Into Himself
