BRIT INSURANCE DESIGN AWARD / 2

Refereerib, kopipeistib ja kirjutab Margus Tamm


Tegelikult oli väljapanekul ka huvitavaid asju. Nüüd räägin lähemalt neist projektidest, mis mulle enim impressisid.




Osasid, minu jaoks huvitavamaid projekte on võibolla isegi raske siduda tavaarusaamaga disainist, need ei ole üksnes esteetilised otsingud ja/või praktilised täiendused, vaid need projektid tunduvad kandavat endas suuremat ning süsteemsemat innovatsiooni, nii et näitusel nähaolevat konkreetset objekti – olgu selleks siis rõivaaksessuaar või meditsiiniline abivahend - saab pidada vaid üheks võimalikuks tema taga oleva suurema idee avalduseks, mustrifragmendiks.
Kasutaksin siin väljendit kontseptuaalne disain.

Kontseptuaalsest disainist
Conceptual design on viimastel aastatel saanud peaaegu ettrendiväljendiks, selles sõnapaaris on midagi, mis tundub köitev ja see justkui kirjeldab midagi olulist. Selget kokkulepet termini tähenduses siiski pole. Seda on kasutatud seinast seina, näiteks igasuguse tootmisele eelneva mõttetöö ning katsetamisprotsessi puhul või siis, teise äärmusena, tähistamaks sellist disaini, mis ei pea oluliseks praktilist funktsiooni ehk siis nn disain disaini pärast. Minu jaoks tunduvad mõlemad traditsioonilised äärmused – ühelt poolt puhtutilitaarne, teiselt poolt puhtesteetiline lähenemine - mõnevõrra ebahuvitavad. Need üksnes viivad vana ja vale küsimuseni, küsimuseni, et kas disainer peaks olema rohkem insener või kunstnik? Samas kui on selge, et disainer peaks olema rohkem disainer. Aga kontseptuaalne disain tundub mullegi köitev väljend, see tundub olevat vastus õigele küsimusele.
Ma kindlasti ei nimetaks igasugust mõtetekogumist ja prototüüpide vorpimist kontseptuaalseks disainiks, aga ma arvan ka, et disain peaks siiski tegelema justnimelt probleemide ning lahendustega.
Ning pakuks omapoolse definitsioonina, et kontseptuaalseks disainiks võiks nimetada sellist disaini, mis annab elulistele küsimustele pigem filosoofilisi kui praktilisi vastuseid ning lahendab probleeme pigem probleemide ümbermõtestamise kui tootearenduse abil.
Kontseptuaalne disain ei püüa muuta olemasolevaid süsteeme esteetilisemaks, vaid vaid püüab neid süsteeme endid ümberdisainida või neile alternatiive pakkuda. Kontseptuaalse disaini vorm on sisu osa, mis tähendab, et see esteetika on ühtaegu funktsiooni poolt determineeritud ning samas olemuslikult eksperimentaalne.



VALIK DISAINIPROJEKTE




Life support
Revital Cohen



Fakt. Revital Cohen on üks geniaalsemaid briti noori tootedisainereid.






Revitali viimane suurem projekt valmis koostöös meedikute ja tõuaretajatega ning selle sisuks on inimese ning looma vahelise sümbioosi leidmine uues võtmes. Nimelt pakub Revital välja, et loomi võiks kasutada meditsiiniliste masinate asemel – see mõtestaks ümber koduloomapidamise olemuse ning, kuigi see tähendab elusolendite asetamist masina kohale, oleks tulemuseks Revitali arvates palju võrdsem ning teineteistäiendavam suhe. Koduloom oleks sel juhul rohkemgi kui pereliige, ta oleks osa omaniku organismist.

Respiratoorne koer
Hagijate tõuaretuse taga on võiduajamis-tööstus.
Hagijal on tugevad pikad jalad, hüpoallergeeniline karvkate ning võimas kopsumaht. Oma elu esimesed 12 kuud veedab ta, õppides saaki jälitama. Järgmised kolm kuni viis aastat mööduvad koertenäitustel ning iganädalastel võiduajamistel. Hiljemalt viie aasta vanuselt saadetakse võistluskoer erru. Selle asemel, et loom hukata (nagu seda iga aasta tehakse tuhandete võiduajamistelt kõrvaldatud hagijatega), kogub Riiklik Meditsiiniteenistus koerad kokku ning viib läbi täienduskoolituse, mille tulemusena endistest võistluskoertest saavad abikoerad hingamisraskustega patsientidele.

Kui treening on läbi viidud, adopteerib hagija patsient, kes vajab elus püsimiseks meditsiinilist hingamisaparaati. Algab hagija teine karjäär, temast saab respiratoorne abivahend. Hagija ning tema uue omaniku vahel tekib vastastikku usaldav suhe, nad hoiavad teineteist elus.
Rakmed, mida hagijas kannab, muudavad tema kopsude töö mehhaaniliseks ventileerimiseks. Rakmed kasutavad ära koera hingamisel tekkivat rindkere liikumist ning kannavad selle edasi hapnikupumpa, mis täidab patsiendi kopse värske õhuga.



Hagijad, kes on võiduajamistelt kõrvaldatud, kannatavad tihti hüljatuse- ning üksindustunde all. Kuid abikoerana on ta hingamisvooliku vahendusel alati seotud oma omaniku külge ning ei ole seega kunagi üksijäetud.


Jooksulint, mis on ühendatud koerale varasemast jälitustreeningust tuttava saagiga, toimib kui sisse-välja lülitiga kasutajaliides.



Dialüüsi-lammas
Neerupuudulikkuse (emfüseemi) all kannatav patsient viib oma verenäidise laborisse, seal eraldatakse patsiendi genoomist lõigud, mis kodeerivad vereloomet ja immuunsussüsteemi, seejärel kombineeritakse need genoomi osad lamba munarakuga.


Surrogaat-emasloom sünnitab transgeense lambatalle, kelle omanikuks saab patsient. Päeva veedab lammas omaniku taga-aias (kõigi briti elamute juurde käib teadupoorest aialapp, olgu või ruutmeetrisuurune), hingab värsket õhku ning toitub mineraalide. Ning toitaneterikkast rohust.
Ööseks asetatakse lammas spetsiaalsele platvormile patsiendi voodi kõrval.



Transgeense lamba neerud ühendatakse kanüüli abil patsiendi veeniga. Öösel ringleb saastunud veri patsiendi kehast läbi lamba keha, puhastudes lamba neerudes.



Filtreerimine kestab kogu öö ning lamba organism eraldab selle aja jooksul patsiendi verest ülearused toksiinid. Toksiinid väljastab lammas oma kehast urineerimise teel.







The MacGuffin Library
Noam Toran
Onkar Kular

Noam Toran

MacGuffin on filmimaailmast pärinev termin, mille sõnastas Alfred Hichcock. Ning tähistab see mingit eset, mis hoiab filminarratiivi käigus. Näiteks diplomaadikohver “Pulp Fictionis” või müstiline must monoliit filmis “2001 Space Odyssey”. Niisugused esemed sisaldavad endas mingi loo kogu potentsiaali ning neid võib võtta kui jutustuse äärmuslikku abstraktsiooni, sisemist mootorit, kõigi algus- ja lõppunktide kehastust. Ehk siis, lihtsamalt öeldes, see on ese, mis on lugu.
Interdistsiplinaarse taustaga disaineritetandem Noam Turan ja Onkar Kular, kes on lisaks tootedisainile tegelenud ka lühifilmide ning videokunstiga, asusid MacGuffinite fenomeni uurima justnimelt tootedisaini seisukohalt ning kogusid esmalt andmei filmiajaloost tuntud MacGuffinite kohta. Nagu märgib Noam, selgus, et neil erilistel esemetel on teatavaid ühiseid omadusi, näiteks on need enamasti sellise vormiga, et neid saab hõlpsati peita või kaotada, kaasa haarata või varastada. Samuti on need kergesti asendatavad, ilmutades siiski zhanrisist järjepidevust – ehk siis tsiteerides Alfred Hichcocki: “spioonifilmides on see enamasti mikrofilm, kelmifilmides on need enamasti teemantid”.
Seejärel leidsid Noam ja Omar, et MacGuffinite kontseptsiooni saab rakendada ka väljaspool filmimaailma, põhimõtteliselt igal pool, kus tegemist on lugudega, ning MacGuffineid võib leida nii kirjandusest kui ajaloost, nii Borghese novellidest kui Ameerika avastamise saagast. Samuti, et kogutud andmete põhjal peaks olema võimalik MacGuffineid, ehk siis esemeid, mis sisaldavad narratiivi, kunstlikult juurde toota.
Uurimistöö tulemusena otsustasid Noam ja Onkar luua MacGuffini raamatukogu. Kogu koosneb erinevatest MacGuffinitest - osad objektid pärinevad olemasolevatest lugudest, teised on Noami ja Onkarti enda loodud prototüübid - ning nende lugude kirjeldustest. MacGuffinid kui objektid on antud nii tehnilise kirjelduse kui kolmemõõtmelise etaloni näol. Näidis-MacGuffinite tekitamiseks kasutasid Noam ja Onkar 3D printerit, arhiveeritud MacGuffineid saab vastavalt vajadusele paljundada või juurdeprintida.

valik MacGuffineid

Protest By Proxy
Tony Mullin

2005 vastu võetud politseiakt keelab sanktsioneerimata meeleavaldused 1km raadiuses Westminsteri parlamendihoonest. Protest By Proxi pakub sellest seadusesättest möödaminemiseks Hollywoodi green-screen tehnoloogial põhinevat teenust - meeleavaldajad võivad tühjade roheliste plagudega või spetsiaalses rohelises meeleavalduseülikonnas viibida seadust rikkumata keelustatud alal, hiljem videopildis saab neile rohelistele pindadele lisada soovitud sõnumid ning visuaalid.
Protest by Proxy ei tegele niisiis ainult seaduseaukude ärakasutamisega vaid mõtestab ka protestimise viise ümber. Ning ühildab intrigeerivalt avaliku ruumi koos selles kehtivate sanktsioonidega ning hulga liberaalsema meediareaalsuse.







Is Not Magazine
Disain: Stuart Geddes ja Jeremy Wortsman (Chase & Galley)
Toimetus: Mel Campbell, Stuart Geddes, Natasha Ludowyk, Penny Modra ja Jeremy Wortsman.


Is Not Magazine oli eksperiment, mille käigus mängiti ümber kultuuriajakirjade traditsiooniline tüpoloogia - ajakirja publitseeriti nimelt kaheleheküljelise posterina (2x1,5m) Melbourne ja Sydney tänavatel. Tegemist oli sõna otseses mõttes müürilehega, igat numbrit trükiti 50 kuni 80 eksemplari ning need kleebiti üles kuulutusetulpadele ja pindadele, mida tavaliselt kasutatakse välireklaamiks. Ajakirja sisu oli eklektiline, hõlmates nii ilukirjandust, arvamusartikleid, arvustusi, edetabeleid, koomikseid, illustratsioone jne kaastöötajatelt kogu maailmast. Kaastööd olid vabatahtlikud ning trükikulud korvati iga numbri väljhaandmisega kaasnenud peo tuludest.

Nagu kirjeldavad oma projekti asjaosalised: ”Is Not Magazine on sõltumatu väljaanne, seal puudub reklaam ning muu hulgas võib seda võtta kui eksperimenti avaldada tõelist sisu just seal, kus ollakse harjutud nägema üksnes reklaamsõnumit. See on väljakutse disaineritele ja toimetajatele, see on lugemiseksperiment, paberisäästmisvahend ning hall territoorium street-arti ning ajakirja vahel. See kasutab linna meediapinnana ning toob lugemise kapist välja. Is Not Magazinel pole üht kindlat toimetajapoolset eesmärki või katusideoloogiat, selle asemel on erinevate kaasautorite isiklike perspektiivide kogum ning ajakiri pakub kirjutajatele ja illustraatoritele täielikku vabadust. Ka võimaldab ajakiri lugejatel osaleda tavapärasest erineval viisil, näiteks jätta oma kommentaare või täiendusi otse ajakirjapinnale.”

Is Not Magazine lmus kord kahe kuu jooksul, esimene number tuli välja 2005 aprillis, projekt lõpetati 2008 sügisel, “kuna kõik asjaga seotud inimesed olid leidnud endale uue töö. Uued loomingulised väljakutsed ning vajasid puhkust”.

















Veel mõned silmahakanud disainiprojektid, mis keskenduvad rohkem puhtale esteetikale, aga teevad seda piisavalt huvitavalt.



mööbliseeria Second Nature
Tokujin Yoshioka

Yoshioka kasutab innovatiivseid materjale, ma pole päris kindel, kui hästi ma tehnilistest kirjeldustest aru sain, aga tundus, et üldjoones on tegemist hübriidsete materjalidega, millegi sünteetilise ja orgaanilise vahepealsega. Nende materjalide huvitaivamaks omaduseks, millega Yoshioka mängib, on kasvamine, ta sõna otseses mõttes kasvatab mööblit.

Mööbliseeria efektseimaks teoseks on tool “Venus”. Tool koosneb looduslikest kristallidest, mis vette asetatuna hakkavad kiirelt kasvama.
Nii et puistad akvaariumisse peotäie kristalle, toidad ja hooldad neid ning nad kasvavad sulle tugitooliks.









mööbliseeria Evolution
Nacho Carbonell

Olukorras, kus kõikvõimalikud side-, salvestus- ning träkkimisseadmed on läinud massidesse, Tahab Carbonell pakkuda inimestele võimalust eskapismiks, isolatsiooniks ning intiimseks suhtluseks. Seeria koosneb kolmest istmest, mis lisaks tavapärasele funktsioonile võimaldavad erineval tasemel isoleerumist, omavahelisest sosistamistunnelist täielikult suletava kookonini.












Marloes ten Bhomer
Rotation Moulded Shoe


Puhas ilu.
Juurde võiks märkida, et kuigi tegemist hetkel ühe maailma kuumima kingadisaineriga, on antud kingapaar esimene mudel, mida hakatakse reaalselt mingis mahus tootma ja turustama (Bhomeri kodulehel saab ennast eelregistreerida), ülejäänud on üksnes prototüübid. Nimelt ei taha Bohmer oma kingi seeriatootmisse anda, sest teda häirib mõte, et ta ei tea, kes neid kandma hakkavad. This is personal

Bhomeri kingad

MAKE


Lõpetuseks ajakiri MAKE, mis pälvis auhinna interaktiivses kategoorias.

Kui ülejäänud kandidaadid olid valdavalt kõrgtehnoloogilised, hübriidsed ja interaktiivsed, siis MAKE on - omas kategoorias täiesti revolutsiooniliselt - paberist ajakiri (kuigi sel, tõesti on ka väga põhjalik online versioon). Tegemist on Tim O´Reillyle (teate küll, web 2.0) kuuluva üllitisega ning sisaldab see õpetusi, instruktsioone, nõuandeid ja näpunäiteid kõikvõimalike asjade ise-valmistamiseks. Harjavarrest kodurobotini. Ajakirja hakati välja andma 2005, ilmub 4 korda aastas ning sellest on saanud Do It Yourself liikumise lipulaev.

Kommentaatorid polnud MAKE puhul zhürii otsusega eriti rahul, leiti, et kuigi see on oluline ja tore ajakiri, ei saa seda siiski kuidagi disaini kategoorias hinnata - tegemist on nimelt väga koleda ajakirjaga, millel on lisaks veel eriti ebaseksikad kaanepildid.

Minu meelest aga läks auhind sedapuhku õigesse kohta – jah, MAKE näeb tõesti üsna ilge välja, aga see ongi antud juhul just positiivne. MAKE ebaseksikuses on ättituudi ja kompromissitust rohkem kui kõigis RollingStonedes kokku. Ajakiri vormib tervikuks DIY subkultuuri visuaalse koodi ning asetub sellega minu jaoks samasse ritta ajakirjadega Creem või Punk Magazine. MAKE on alpha geek. Ning väärib sellisena oma radikaalsuse eest igati tunnustust.

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

KÕIGE MAALIMA KOOLI ÕPILANE NARRIB MAALIGA

Tartu Ülikooli maalikateedri noorukese, veel sügavates 20-ndates eluaastates kasvandiku Laura Põllu märtsikuine debüütnäitus "Sitsi!" Tartu Lastekunstikooli galeriis näitas, et TÜ spetsiifiline koolkond elab ja õitseb, noori aktiivseid usinaid ilusaid jüngreid jagub süle ja seljaga. Laura Põld on üks neist “väljendavamaid” ja isegi kõige rohkem “naeruväärususe rõhutavamaid”.

KÕIGE MAALIMA KOOLI ÕPILANE NARRIB MAALIGA

Laura Põld “Sitsi!” Tartu Lastekunstikooli galeriis 10 – 27. märts 2009

Eesti kõige maalikesksem kunstikõrgkool on kahtlematta Tartu Ülikooli Kunstide Osakonna Maalikunsti õppetool. Kogu Kunstide osakonda nimetatakse pahatihti maaliosakonnaks, sest enamik pole eriti kuulnud Muusika osakonna kasvandike võimsaid esinemisi. Aga Maalikunsti osakonna omad muudkui plätserdavad Tartule kohustuslike õlivärvidega sellises mahus, et võiks seda lausa tööstuslikuks seeriatootmiseks nimetada (no muidugi, Tartu Konrad Mäe Stuudio vastu nad standardsuse poolest kaugeltki ei saa). Ning ei tee praktiliselt üldse midagi muud, skulptuur, graafika, rääkimata moodsast fotogravüürist jääb nende poolt üldiselt puutumata. TÜ Maaliosakonnal on ka kindel, kaugelt äratuntav stiil, mis baseerub suuresti eelmise sajandi 80-ndate aastate uusekspressionismi maalilisel jõulisel vaimul, mille puhul tehniline meisterlikkus pole nii hirmus obligatoorne. Nii on selle koolkonan kujutatud inimesed ikka välja tulnud enamasti kummalised ja naljakad, vahel isegi inetud. Enamasti on nende käed suured ja kummalised, näod veidrad ja rühid ebatervislikud.

Selle kooli noorukese, veel sügavates 20-ndates eluaastates kasvandiku Laura Põllu märtsikuine debüütnäitus Tartu Lastekunstikooli galeriis näitas, et see koolkond elab ja õitseb, noori aktiivseid usinaid ilusaid jüngreid jagub süle ja seljaga. Laura Põld on üks neist “väljendavamaid” ja isegi kõige rohkem “naeruväärususe rõhutavamaid”.

Maalide eneste enamiku idee on lavastatud emotsioonid, väljendatud lõuendil niisiis grotesk-ekspressiivses laadis ja esteetilist ilu pehmelt öeldes mitte rõhutades. Pigem vastupidi, maalikunsti absoluutseid (jah, absoluutselt!) võimalusi on kasutatud depressiooni, naeruväärsuse, masenduse ja idiootsuse võimalikult ilmekaks eksponeerimiseks. Pole midagi mida maalikunstiga väljendada ei saa, ideaalne vahend narrimiseks ja mõnitamiseks . Inimesed piltidel on ikka jube koledad. Ime et ei teki tahmist visata lõuendile hapet visata.

Laura näitus Lastekunstikooli galeriis rõõmustas vägagi veel ühe asja poolest: polnud seda tüütut maalide seinte peale toppimist. Aastasadu on maalikunstnikud löönud naela seina, torganud oma pildikese selle otsa nagu lihatüki rippuma ja arvanud, et tema töö on nüüd tehtud. Laura Põld on ikka mõelnud, kuidas oleks vähegi mõttekam oma teoseid näidata ja nad valgetest seintest kaugele eemale viinud.

Osad maalid on paigutatud molbertitele üpriski tihedalt ümber vaataja, nii et tekiks isegi ahistavate emotsioonide mulje, kui poleks siiski jäetud väljapääsuava, mille “taga ootavad” aga kaks pisikest (vist) shamotist mehikest, kehvad pintsakud seljas, ametnikuilmed näos . Ausalt öeldes lausa geniaalne lisand.

Teine punt maale on kokku pandud üheks kuubikuks, millest tolknevad välja käes, mis hoiavad käes esemeid, mida vist vajaksid maalidel kujutatud naeruväärsed tegelased (Jokker, vinguv tüdruk, keskealised naised, Laura Põld): võlukeppi, peeglit, seksikat pesu, näokreemi.

Asi oleks olnud täiuslik, kui seinale projitseeritud video Jokkeri ja Laura randevuust LA tänavatel oleks koosnenud maalitud kaadritest. Aga kahjuks ei olnud. Aga Laura võiks sellise meetodi peale mõelda.

Kuigi allakirjutanud on veendunud, et ükski kujutav kunstnik ei saavuta enne 30-ndat eluaastat mitte mingit küpsust, taipab Laura Põld oma koolkonna võimalusi emotsioone demonstreerida liigagi hästi. Tema grotseskilembus võib talle tulevikus tuua nii loorbereid kui vitsu. Narrid maalikunsti üks kord...

Margus Kiis

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

HGDF 2009 kutsub

Kevad käes ja jälle on aeg pühenduda hoomamatule. Kuigi Haapsalu kultuurikeskus on remondis – Haapsalu Graafilise Disaini Festival ära ei jää – seekord avatakse 1. juulil külalisnäitused Pärnu Kontserdimajas ja 26. septembril Viljandi Linnagaleriis.

HGDF 2009 sisaldab seekord kolme näitust. Kindlasti juba tuttavat "Isikupära/Individuality '09" teemaga RISK. Peale selle on kuri plaan eksponeerida peamiselt kultuurivalla värskemaid Eesti plakateid ja väga must-valget näitust "Black & White".
Tööde saatmine toimub nagu alati 2 jaos. Esialgu vaja kutses näidatud kuupäevaks saata meilitsi väike fail ja valitud autorid saavad veidi hiljem FTP aadressi kuhu originaalmõõdus pdf failid üles laadida.

lisateave: marko@zavod.ee

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Translocal Express. Golden Age

Just praegu toimub igaaastane rahvusvaheline seminar Translocal Express. Kudajastu, mis on osa Public Preparation`i seeriast ning tegeleb kollektiivse mälu ja ajalookirjutamise probleemistikuga järjest rohkem domineeriva rahvusluse diskursuse raames ning vaatleb selle kajastust kaasaegses kunstis.

Intervjuu RAEL ARTELIGA:




1. Soojendusküsimus: kuidas sa suhtud näiteks seriaali "Tuulepeale maa", EPLi "Eesti loo" raamatusarja ja Kultuuriministeeriumi uude visuaalsesse identiteeti?

"Tuulepealsesse maasse" kui ametlikku riiklikku propagandasse, Kul.mini logosse ja "Eesti loo" sarja kujundusse kui tüüpilistesse banaalse natsionalismi ilmingutesse. Banaalne natsionalism on Michael Billigi 1990ndate keskel käibesse toodud termin, mis tähistab rahvuse igapäevast representatsiooni – peamiselt rahvusvärvide ja -sümboolika, aga ka muude rahvuse jaoks märgilise tähendusega kujundite kasutamise kaudu – mille eesmärgiks on teatud rahvsliku solidaarsuse fooni loomine. Ega pole ju suurt sisulist vahet Kul.mini logol, väikestel rahvuslippudel, mida jõmmid autoakende külge panevad ja nn etnoketsidel, mis kuulu järgi pidid olema laulupeo ametlikuks jalatsiks. Kui Kihnu mutil on kihnu seelik seljas, siis on see traditsiooniline eluviis, kui aga ostame rahvusmustriga sünteetilised sokid, siis on see banaalne natsionalism.
Selles mõttes on kahju, et meie Kul.min identifitseerib end sellise tänapäeva mugandatud rahvusliku etnokirjaga – endises Jugoslaavias oli modernism ametliku kunsti staatuses ja tõttöelda sümpatiseerib mulle modernistlik esteetika tunduvalt rohkem kui erisugune etnokola. Teisalt on mõistetamatu, miks riik maksab kinni disainerite hariduse (ka väljaspool Eestit), kuid tellib teenuseid ikka kohalikelt reklaamibüroodelt. Just ministeerium ja riigiasutused, kellel on kõige suuremad ressursid, peaks eeskuju näitama professionaalide kaasamisel oma töösse.

Mis aga puutub "Tuulepealsesse maasse", siis on see lausa piinlik. Loomulikult on tegemist äärmiselt professionaalse tööga – just see ongi ohtlik, just see jutustabki konstrueeritud müüdi ehtsaks läbielatud reaalsuses. Ja see muusikaline kujundus, "Metsatöll" ja selle muusika põhipaatos, ürgse eestluse otsingud, selle nüansi nii meisterlik instumentaliserimine – korralik töö, pole midagi öelda. Ja see labane tunnetele rõhumine, Tammsaare-stiilis jutustamise strateegia kasutamine, aastakümneid ja kogu rahvast haarav lugu, selle monumentalseerimine ja pisara-pigistus. See seriaal on tegelikult ka suurepärane illustratsioon seminari "Translocal Express. Golden Age" kesksele probleemile – kuidas kasutavad tänapäeval domineerivad rahvuslikud jõud (antud juhul riigi valitsus) ära ajalugu, kuidas nad ise seda jutustavad, et õigustada oma poliitikat ja tugevdada oma positsioone. "Tuulepealse maa" tegevus toimub just rahvusliku ajaloojutustuse kõrghetkel, nö kuldajal, alates vabariigi sünnist, läbi riigi ülesehitamise protsessi, lõpetades Nõukogude ja Saksa okupatsioonidega, eliidi küüditamisega jne. Seriaal jutustab rahvale ta nö oma lugu. Sain aru oli ka seriaali eesmärk – tutvustada läbi lihtsa inimese elu rahvale ajaloo põhisündmusi. Hästi skemaatiline, hästi pinnapealne, hästi ühemõõtmeline, hästi seeditav. Hea ajupesu, muud pole öelda.

2. Kas Translocal Expressi sari pakub lisaks käesolevale võimudiskursusele vastukaaluks ka mingi uue alternatiivse diskursuse? Või mis oleks nö positiivne programm?

Esiteks peaks ehk Sind pisut parandama – seminar "Translocal Express" on osa rahvusvahelise teadmisteproduktsiooni ja koostööptalvormi "Public Preparation" tegevusest, see on osa kohtumiste, workshoppide ja seminaride sarjast. Alates 2008. aasta veebruarist on "Public Preparationi" eesmärgiks tegeleda natsionalismi diskursuse kriitikaga tänapäeva Euroopas ja selle käsitlustega kaasaegse kunstis. Kriitiline kunstiproduktsioon on tegelikult kõigi "Public Preparationi" ürituste keskpunktiks ja lähtekohaks, poliitilistest ja sotsiaalsetest teemadest rääkimine toimub kaasaegsest kunstist lähtudes. Usun siiralt, et kunstniku käes on võim tähelepanu juhtida, küsimusi esitada, muuta midagigi kaaskodanike mõtteviisis ja suhtumistes. Ja loomulikult vaadata ka maailma ja selle korda teistesuguse pilguga.

Positiivne programm – kardan, et pole võimalik pakkuda midagi universaalset, käia välja mingit retseptiraamatut, mis tingimustega toimiks. Muutused algavad inimeste peadest ja lahendused tuleb leida koostöös. Võiks ka küsida vastu – positiivne programm, aga kellele ja milleks? Kui käis see tants riigieelarve ümber, siis tekkis küsimus: kulkasse on alati vaja esitada projektikirjaldus ja eelarve. Riigis käib kirglik eelarvearutelu, aga projektikirjeldust pole keegi taibanud küsida. Kuhu me üldse liigume? Kellele on see riik? Milleks? Millisena nähakse selle tulevikku 10, 20, 50 a pärast? Praeguse poliitika ja suhtumise pinnalt võib küll ennustada, et tegu saab olema sallimatu, endassetõmbunud kääbusriigiga, kus pole kohta loovintelligentsil, teisitimõtlejatel, seksuaalvähemustel, võõramaalastel, teistsuguse etnilise taustaga inimestel. Meil ehitatakse puhastverd alfaisaste riiki, loodetavasti see ebaõnnestub.

"Public Preparation" mitte ainult ei propageeri, vaid lausa praktiseerib oma võimete piires kriitilist mõtlemist, iseeneset mõistetavate asjade järele küsimist, rahvusvahelist suhtlust ja koostööd. On oluline üle saada ksenofoobiast ja olla avatud maailmale. Võõraste kartus ei ole probleem mitte ainult madalama keskklassi seas, vaid ka kunstimaailmas. Teeb kurvaks, kui vähe osalevad eesti kunstiprofessionaalid rahvusvahelistes koostööprojekides, kui vähe nad ise neid algatavad ja nendest osa võtavad. Lisaks sellele, et ise ei tehta, ei lubata seda ka teistel soovijatel. Rahvusvahelise kunstisuhtluse laeks on meil Veneetsia biennaal, maailma üks konservatiivsemaid ja natsionalistlikumaid kunstisündmuseid, kuhu siis terve kohalik eliit end shmpuseklaasiga näitama sõidab. Kõik muu pole soovitav – ma ei räägi mitte funktsionäride isiklikest arvamustest, vaid rahastamise poliitikast.

Ja sellest võõrakartusest tekib ahelreaktsioonina teine probleem – ekspertiisi puudumine. Teadmatus, mitte kursis olemine ja ignorantus on üldlevinud ka kõige kõrgemates ametnike ja nö professionaalide kihtides. "Public Preparation" on oma tegevuse jooksul püüdnud Eestisse tuua rahvusvahelisi kunstiprofessionaale kogu Euroopast. Need üritused kõnetavad eelkõige üliõpilasi, kriitiliselt mõtlevaid kunstikke-kuraatoreid ja muidu avatud mõtlemisega inimesi. Kui nüüd tähelepanelikult vaadata, siis tegelikult on see eraalgatuslik platvorm toonud siia kahe aasta jooksul rohkem kaasaegse kunsti professionaale kui nt riigieelarveline, palgaliste töötajatega Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus. See ongi positiivne programm – adekvaatne ja järjepidev tegevus. Ega iseenesest ei muutu midagi.


3. Kas on olemas positiivset natsionalismi? Mis seda iseloomustab? Kuidas eristab nö murettekitavast rahvuslusest?

Arvan, et üks suur viga, mis rahvuslusest mõeldes tehakse, on emotsioonidega arveldamine. See on väga kirglik teema ja seda enam peaks sellele lähenema ratsionaalselt. Jagada natsionalismi positiivseks ja negatiivseks, või eristus, et patriotism on hea ja natsionalism halb – ma ei pea seda eriti efektiivseks. On selge, et mõlemad genereerivad ebaobjektiivsetel põhjustel segregatsiooni, diskrimineerimist, vägivalda. Millest üldse tekib idee positiivsest natsionalismist? Kas äkki sellest, et Nõukogude ajal oli rahvuslus vastupanuliikumise positsioonis ja osales 1990ndail demokraatia taaskehtestamisel? Või et on positiivne olla olümpiamängudel oma riigi sportlase poolt? Või võib seda nimetada pigem lokaalseks solidaarsuseks?


4. Milline peaks olema näiteks Eesti ajaloo ja kollektiivse mälu kirjutis nö ideaalis? Millised kohad tuleks kriitiliselt üle vaadata & pakkuda neile uued käsitlused?

Kahjuks ma pole professionaalne ajaloolane, et sellele vastata, kuid mõningase kunstiajalooalase hariduse pinnalt julgen väita, et eesti ajalookirjutuse (ja muide ka kunstiajalookirjutuse) põhiprobleem on äärmine etnotsentrilisus. Selles osas pole see mingi erand teiste rahvusriikide ajalookirjutuse seas. Ilmekaks näiteks etnotsentrilise ajaloo ja selle ainuvõimalikuna esitamises on monumentaalne näitus "Iseolemise tahe" Eesti Ajaloomuuseumis Maarjamäe lossis. Kes pole veel vaatamas käinud, minge kindlasti! Väljapanek on tõesti muljetavaldav – Vabadussõjast Euroopa Liiduni. Teiseks on see vist kõigi aegade kallim ekspositsioon, kõige kaasaegsemal moel kujundatud ja museoloogia viimast sõna järgides kokku pandud väljapanek. Ainus probleem on, et lugu ise on seest õõnes. Tekib sarnane "Tuulepealse maa" efekt, et simulaakrum on ehtsam kui reaalsus ise. Miks ma peaksin seda uskuma? Miks ma peaksin selle seest tühja loo ostma ja omaks võtma?

Ehk võiks eesti ajalooõpikud rääkida veidi ka teistsuguse etnilise taustaga inimeste elust Eesti aladel? Mu endine pinginaaber on ajalooõpetaja ühes Tallinna keskkoolis ning ma uurisin ta käest ükspäev, et kui palju ja milliste sündmustega seoses puudutatakse keskkoolis eesti juudi kogukonna küsimust. Vastuseks sain, et meie ametlikus ajaloos juute ei ole. Ometi, on nad siin elanud, isegi Shoah puudutas neid. Miks siis see on unustatud?


5. Kui aktiivselt tunnetavad kunstnikud enda ülesandena kriitiliselt mõtestada natsionalismiproblemaatikat? Kas sa oskad välja tuua peamised lähenemisviisid / tüübid / tendentsid vms?

Arvan, et kunstnikkond tunnetab tekkinud vastasseisu vaikset, kuid järjekindlat eskaleerumist ja esitab selle kohta adekvaatseid küsimusi. Probleemiga tegelejaid on, kui otsida ja selle pilguga vaadata. Neid leiab pea igast rahvuslikust kontekstist, nad tegelevad konkreetse konteksti problemaatikaga ja tihti on kunstipraktika põimunud researchi ja aktivismiga. Peamised teemad varieeruvad regiooniti ja reaktsiooniti. Muide, kriitiliselt nationalismiga tegelevale kunstipraktikale keskendus eksklusiivselt üritus "Natsionalismi sümptomid ja kriitika kaasaegse kunstis" eelmisel suvel Pärnus.
Kui nüüd üritada kuidagi liigendada või tüpologiseerida, siis võiks välja tuua, et tegeletakse kollektiivse mälu küsimustega, Holocausti teemadega ning seda mitmel tasandil, nii ellujäänud vangide, avaliku ruumi lõikude, momunemtide jms näol. Üldse on monumendid ju paljude kunstnike lemmikuks – neid on hea kommenteerida, kritiseerida, nendega seoses avaldusi ja zheste teha, nad on ise tähendustega äärmiselt laetud. Teise tüübina võiks ehk välja tuua piiridega seonduva problemaatika – migratsioon, paberid, ksenofoobia ilmingud, rassism jne. Kolmandaks ehk rahvusluse seose kehaga, seda eelkõige rahvuse taastootmise aspektist. Ja siis muidugi tegeletakse ka rahvuslike väärtuste järele küsimisega, mängitakse riigisümboolikaga, lippudega jms.

6. Mis on põhilised probleemid, mis selliste teemadega tegelavte kunstnik ees seisavad? Riigi toetus on näiteks ju Normanil rahastamise ja biennaalile lähetamise näol täiesti olemas - kas see ei ole juba märk, et asjadest kõneletakse juba mitme nurga alt ja ka kriitiline diskursus on vaatamata süvenevale jäikusele täiesti võimalik?

Kunstnike probleemide kohta peaks vist küsima eelkõige kunstnikelt endilt – minu kui vaatajani jõuab ikka valmis tehtud ja serveeriud teos. Aga mõningaid töid tootes olen kogenud probleeme koos kunstnikega, kusjuures rahastamine pole just see kõige esimene. Oleneb loomulikult, kas räägime kohalikult olukorrast, või Euroopast laiemalt. Eestis võiks peamiste probleemidena välja tuua kunstniku (ja üldse kõigi) nõrka omavahelist koostööd, kollektiivsete praktikate puudumist, aga ka kaootilist, loteriiga sarnanevat rahastamist, mis ei võimalda mitte midagi pikemalt ette planeerida. Aga loomulikult ka kriitilise mõtte väga marginaalset positsiooni ja mõttelaiska retseptsiooni.

Veneetsia töö kriitilist potensiaali ei oska praegu kommenteerida. Keegi peale kunstniku ja paari lähedalseisva isiku ei tea ju, mis seal täpsemalt eksponeerima hakatakse. Kahjuks meil puudub Hans Haacke v Thomas Hirschhorni taoline kriitiline kunst. Meil nagu mängitakse ikka rohkem shoki või inside jokide peale. Aga head ja huvitavat tööd tegevate kunstnike vähesus on absoluutselt globaalne probleem.


suured tänud,
maarin

Suured tänud sulle asjalike küsimuste eest!
Rael


-------------------------------------------------------------------------

press ja rohkem infot:

Translocal Express continues the agenda of the Public Preparation project, which attempts to deal critically with the growing tendencies of nationalism in contemporary Europe and nationalism's reflections and articulations in contemporary art practice. In the project, the issue of nationalism is split into thematic sequences that all focus on different aspects of the phenomenon. So far, the following points have been addressed -- in February 2008 Translocal Express. Jubilee Edition (in collaboration with Airi Triisberg) dealt with the nation-state and its alternatives, and in July 2008 Symptoms of Nationalism and Critique of Nationalism in the Practice of Contemporary Art concentrated on diverse nationalisms in different places in Europe. The next Public Preparation event, now planned to take place in August 2009, Nationalism meets Capitalism (in collaboration with Ivana Marjanovic), will examine the relations between nationalist ideology and capitalist world order. The current edition of the project is being held in collaboration with the Kumu Art Museum and addresses the paradoxes of national history in relation to contemporary nationalism.

Translocal Express, subtitled Golden Age, examines the role of collective memory and history writing in the dominant nationalist discourse and its articulations in contemporary art. During the process of developing the concept for the seminar, I encountered controversial opinions on linking history-writing and formations of collective memory to current nationalist mentality. Some critical circles are truly exhausted by the still ongoing "memory boom", initiated mostly by Pierre Nora and his co-thinkers decades ago, while some are excited about observing the relations between different embodiments of collective memory and nationalist rhetoric, which is also not a new approach. Eric Hobsbawn has described a situation in which political institutions and ideological movements -- not least nationalism -- were so unprecedented that even historical continuity had to be invented. Traditions had to be invented, and all sorts of new devices and symbols were taken into usage, for example national anthems and flags. So one should be critical towards the narratives of national history and publicly promoted knowledge inherited from the past, but also keep in mind that history is not a fixed and finished story; rather, it is constantly being re-written from the perspective of the present.

The key concept of this particular gathering is "golden age". Although the term originates in classical mythology and indicates a prehistoric period of peace and prosperity, in the context of contemporary national history writing in Eastern Europe the golden age might instead be seen as a successfully implemented nation-state in the recent past which has been miserably lost or has suffered heavily. In a golden age notion, two contradictory characteristics meet: an extremely successful and glorious period in the history of a nation, and its decline and demolition. In the collective consciousness of a nation, the first characteristic is accompanied by a nostalgic longing for the good old days, and the latter by collective frustration and sorrow. So the dominant discourse of national history in some former Soviet states idealizes the era between the two world wars, the discourse in some states refers back to imperial times, and the discourse in other states commemorates and celebrates the victory over fascism. One also should not forget that many nations in Eastern Europe were "invented" during the 19th century, so the nations in this part of the world might be treated as purely modernist phenomena.

There is one more significant aspect that accompanies a golden age -- the story of a destroyed state or national suffering is often instrumentalized as a self-evident argument in the service of contemporary nationalism. The ideology producing a national identity has set the unfairness of the loss of a historical period as an aim and example, and the traumas lived through by the nation have been used as a justification for re-establishing nostalgic ideals. The era idealized in national history writing frames the main mechanisms of reproducing nationalism: defining, fixing and conserving national values, promoting a traditional life-style and culture, and supporting conservative policies toward family, religion and foreigners. Surely there are other arguments for advocating nationalist policies, but relying on the history constructed, shared and passed on by a national community is a cornerstone of nationalist ideology.

The current seminar raises two major questions: How can one consider history and collective memory in the present day? And how does an artist deal with the contradictory narratives of history and with the problems of collective memory (or amnesia)? The starting point for both parts of the event is artistic practice -- the work of Kristina Norman, which deals mostly with a controversial understanding of the Soviet past, and Martin Krenn's work, which discusses the issue of commemoration of the Nazi past. Other presentations approach these and related themes from different angles: How is national history written and re-written? How do artists position themselves in addressing the intriguing details of collective memory and amnesia? How do artists work with history in gallery spaces, as well as in the public space? How is the past politicized and instrumentalized for the sake of the present day? These are just a few questions to be discussed during the upcoming seminar.

In the video-screening Foreigners in their Homeland, curated and commented by Kamil Malinowski, the following video works will be presented: Yael Bartana, Mary Koszmary (2007); Wojciech Doroszuk, Reisefieber -- Sümela Restaurant (2007); Anna Konik, Transparency (Mija) (2004); Tomek Kozak, Inversus Monastery (2003); Joanna Rajkowska, Upwards! (2006); Krystyna Piotrowska, Yoga 1, Yoga 2 (2006); and Artur Zmijewski, Lisa (2003).

Speakers in the seminar: Eva Fotiadi (Amsterdam), Siobhan Kattago (Tallinn) Martin Krenn (Vienna), Kamil Malinowski (Warsaw), Kristina Norman (Tallinn), Alexei Penzin (Moscow) and Katarzyna Ruchel-Stockmans (Leuven).

The seminar language is English. Please register at info(at)publicpreparation.org

Translocal Express. Golden Age has been kindly supported by the Estonian Cultural Endowment, and the Embassy of the Republic of Poland, Tallinn.


For further information please contact:
Rael Artel: rael(at)publicpreparation.org, +37256229213
Maria-Kristiina Soomre: maria-kristiina.soomre(at)ekm.ee, +37253307719


Links:
Bios of the speakers: http://publicpreparation.org/failid/ppsc2/tle3_biod.pdf
Abstracts of the presentations: http://publicpreparation.org/failid/ppsc2/tle3_abstraktid.pdf
Programme: http://publicpreparation.org/failid/ppsc2/tle3_programme.PDF

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

KUNST KUI MÖÖDUV NÄHTUS

Raha ei ole ega tule. Nüüd on selge. Viimased reaalsed rahapatakad lähevad riiklike institutsioonide kütteks. Ja siis ongi kõik. Muutunud majanduslikes tingimustes pakib
TALVEFOORUM, kelle sidemed materiaalse maailmaga on katkenud, oma kohvrid, koondab read ning platseerub ümber paralleelreaalsusse.

Kuid see ei ole lõpp, see on alles algus!
Me ei tagane, me jookseme üle võitvale poolele, me ronime laineharjale, me läheme allavooluga kaasa! Arvestades, et lähiaastatel jätkab materiaalne maailm kokkutõmbumist ning
vastavalt kasvab immateriaalne maailm, sõlmisime liidu suure tühjusega ning avame seal oma esinduse. Varivalitsuse immateriaalses maailmas.

Ning meie nimi on KUNSTIMINISTEERIUM. Ning meie asukohaks on Toompea.


Varivalitsuse Kunstiministeerium avab oma uksed Rüütelkonna hoones, Kiriku plats 1 (tuntud ka kui endine Eesti Kunstimuuseumi ajutine peahoone ja tulevane Eesti Kunstiakadeemia ajutine peahoone).

Pidulik avamine toimub järgmisel laupäeval, 04. aprillil, maratonkonverentsiga KUNST KUI MÖÖDUV NÄHTUS. Käsitletakse efemeersust kultuuris, sotsiaalseid süsteeme kunsti ümber
kui ajutisi nähtuseid, performatiivset pseodoteaduslikkust ning tegevuskunsti kui ajapõhist ja ajalikku...

Maratonkonverentsi kestvus: 12 tundi (algus 12.00, lõpp 00.00)

Esinejad: Tõnis Kahu, Tristan Priimägi, Kati Ilves, Pille-Triin Männik, Diana Tamm, Uue Maailma Selts & Madle Lippus, Anneli Porri, Erkki Luuk, Anders Härm, Olematute
Bändide Festival, Alo Paistik, Anu Allas, Annika Räim, Elnara Taidre, Al Paldrok & Ernest Truely.


Jälgi reklaami, pane vaim valmis ning küpseta kaasa kook kohvipausi tarbeks (või tee võileivad)!


Elu on pikk, kunst lühike, aga ikkagi suurem kui elu ning ulatub otsapidi viiendasse dimensiooni!

toimkonna nimel,
Maarin Mürk (aka Immaterial Girl)
55520882

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

TULEVIK SÜNNIB TÄNA

Me laulame suuri rahvahulki, milled liikuma on pannud töö, lõbu või mäss; praeguste päälinnade mitmevärvi- ja -kõlalisi revolutsiooni marusid; arsenalide öist värisemist ja tehaste sära julmade elektrikuude valguse all; aplaid vaksaleid, mis suitsuvaid madusid õgivad; vabrikuid, mis suitsukette pidi alla ripuvad; sildu, hiiglaturnijate sarnaseid, kes üle päikseliste jõgede ähvardava noatera hüppavad; reisihimukaid laevu, mis horisonte nuusutavad; laidrindseid vedureid, mis raudrööpail lõõtsuvad, nagu terasest hiiglahobused, päitseiks torud; lennukite hoogsat lendu, mille vint laksub nagu lipp või vaimustet rahva käteplagin. /Tõlge: J. Semper/

20. veebruaril 1909 ilmus ajalehes Le Figaro üks kuulsamaid modernistlikke lööktekste Futurismi manifest. Kuigi sajandialguse futuristid lootsid muuta Itaalia tehaste, aurulaevade ja aeroplaanide maaks, leidis tuleviku ja tehnika kultus hoopis ulatuslikuma ja kestvama ühiskondliku kõlapinna 20. sajandi superriigis Nõukogude Liidus. Revolutsioonijärgsel Venemaal olid futuristlikud luuletajad bolševistlikule valitsusele lähemalseisvamaid loomingulisi ringkondi. Peale stalinistlikku vahemängu hakkavad tulevikumeeleolud nõukogude ühiskonnas uuesti maad võtma 1950ndate aastate teisel poolel. Ajalehtedesse ilmuvad üleskutsed novaatorlusele kõikidel elualadel – tagamaadeks sportlik mõõduvõtmine peamise maailmavaatelise rivaali Ameerika Ühendriikidega nii tootmise, teaduse, tervishoiu kui kultuuri alal. Ka 1960ndate Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik on enesest jätnud maskuliinselt edasipürgiva kultuuriloolise kuvandi. Siinsesse loomult pigem kammerlikku ja sissepoole pööratud kunsti tungivad sel ajajärgul jõuliselt monumentaalmaal, suureformaadiline graafika ja skulptuur ning päevakajalised, sealhulgas globaalsed ühiskondlikud teemad. Ametlikus näitusepildis hakkavad mõtlikke vaikelusid ja loodusmaastikke kõrvale tõrjuma suurlinn, ehitustandrid ja tehaserägastikud, kunsti objektiks saavad teadustehnilise revolutsiooni sümbolid kõrgepingeliin, reaktiivlennuk ja elektrikitarr ning rahutu ajastu kangelaseks - töötav, sportiv, vägivalla vastu protestiv karmiilmeline inimene. Ametliku progressiideega seostuvate teemade varjus lükatakse siin aga ettevaatlikult käima pöördumatud protsessid uuele ajastule sobiva vormikõne leidmiseks. Eesti noorem kunstnikkond leiab selle hetkeks üleliidulise levikuga ekspressiivses figuraalsuses, mille vene kunstikriitika on tema robustsevõitu kujutuslaadi tõttu ristinud karmiks stiiliks ning mis ametlikus kunstipoliitikas asus välja vahetama sotsrealistlikku kaanonit. Kuigi eesti kunstikirjutuses päriselt omaks võtmata, näib see parool tagantjärele küllalt hästi kokku võtvat ajastu dramaatilisi vastuolusid vana ja uue, ametliku ja mitteametliku, karastunud ja noorusliku vahel.

Näitusel on esindatud autorid Efraim Allsalu, Albert Anni, Herald Eelma, Albert Eskel, Juta Eskel, Alo Hoidre, Richard Kaljo, Avo Keerend, Elmar Kits, Luulik Kokamägi, Nikolai Kormašov, Raivo Korstnik, Aleks Kütt, Heldur Laretei, Valerian Loik, Ilmar Malin, Olav Maran, Konstantin Mihhailov, Lepo Mikko, Hugo Mitt, Leili Muuga, Arseni Mölder, Olavi Männi, Valdur Ohakas, Evald Okas, Varmo Pirk, Kaljo Polli, Enn Põldroos, Rein Raamat, Elmar Rebane, Aulin Rimm, Henn Roode, Heino Sampu, Henn Sarap, Jaak Soans, Ülo Sooster, Olev Subbi, Endel Taniloo, Ülo Teder, Evi Tihemets, Vive Tolli, Ilmar Torn, Peeter Ulas, Lev Vassiljev, Oskar Vihandi, Edgar Viies, Enn Volmere ja Edgar Voss.

Näitus "TULEVIK SÜNNIB TÄNA. ENSV progressiivne kunst 1958-1968" jääb Tartu Kunstimuuseumis avatuks 20. veebruarist kuni 20. septembrini 2009.

Näituse raames toimuvad alates märtsikuust kohtumisõhtud kunstnikega – vestlusringis osalevad Evi Tihemets, Nikolai Kormaðov, Jaak Soans jt. Jälgige reklaami!
NB! 7. augustist kuni 13. septembrini saadab näitust hilissuvine satelliitprojekt "TURISTI PILGUGA. ENSV kunstiline tuusik 1958-1968"

Liisa Kaljula

Indrek Grigor

Tiiu Talvistu

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

BRIT INSURANCE DESIGN AWARD

Aasta disainisündmust arvustab Margus Tamm

Üliprestiizhikas Brit Insurance Designs of the Year on oma otsused langetanud.Auhindu jagatakse seitsmes kategoorias – arhitektuur, mood, mööbel, graafika, interaktiivne disain, tootedisain, transport (eelmisel aastal kandideeris arhitektuuripreemiale muide ka KOKO Fahle maja – ma võin eksida, aga minu teada on Brit Designi shortlistis olemine kõrgeim sfäär kuhu ükski Eesti disainer või arhitekt everever pääsenud on). Alakategooriate võitjate hulgast valib zhürii välja üldvõitja, milleks on “viimase 12 kuu kõige innovatiivsem ja kaugemalemõtlevaim disain”.

Sellel aastal oli esmakordselt kogu konkurss kajastatud ka eraldi blogis ning lisaks zhüriile anti üks suur auhind välja ka blogihääletuse põhjal.

Paar päeva tagasi kuulutati ametlikult välja üldvõitja. Ja siit see tuleb. Aasta disainiteose tiitel läks rahvusvahelise zhürii otsuse kohaselt posteri HOPE eest Shepard Faireyle.

Shepard Fairey

Obama

Poster on tehtud Obama valimiskampaania toetuseks ning zhürii toonitas selle juures asjaolu, tegemist on kodanikualgatusega, st. et poster polnud tellitud, vaid Shepard Fairey alustas omal initsiatiivil kampaaniat presidendikandidaadi toetuseks. Kokku trükkis Fairey 500 000 suuremat ning 300 000 väiksemat posterit, oma kampaaniat rahastas ta nendesamade posterite müügist, kusjuures kollektsionääre silmas pidades tegi ta limited edition autoriprintide seeria, millede tükihind tõusis obamamaania kasvades kümnete tuhandete dollariteni (seetõttu on Associated Press Fairey kohtusse kaevanud, süüdistades viimast ebaeetilises käitumises ning ebaseaduslikus rahateenimises, kuna ta kasutas oma joonistuse alusmaterjalina luba küsimata üht AP piltniku fotot Obamast. Fairey tõrjub süüdistust “fair use” klausliga, väites et teenitud tulu eest trükkis ta aina uusi postereid. Viimastel andmetel on AP süüdistusest loobunud.). Fairey initsiatiiv pälvis hulgaliselt meediatähelepanu ning tema plakatist sai üks tuntumaid Obama-kuvandeid. Kui ajakiri TIME valis Obama aasta inimeseks, kasutati kaanel justnimelt Fairey posterivisuaali.

Zhürii kommentaar: “kui peaks nimetama “aasta posteri”, siis oleks seda kindlasti Obama-poster. US presidendivalimised olid veelahe kaasaegses ajaloos ning see poster demonstreerib rohujuuretasandi kommunikatsiooni jõudu. Nii nagu presidendikandidaadi kõned taastõstsid ausse oraatorluse unustatud kunsti, nii puhus ka see poster uut elu formaati, mis oli juba ammu kaotanud oma tähenduse. Fairey posteri taga ei ole turunduskampaania, vaid omaalgatuslik tegevus. Selles plakatis väljendub aja vaim.”

Enne kui ma hakkan ütlema, mida kõike ma sellest posterist arvan, natuke autorist, kuivõrd tegemist on üsna tähelepanuväärse tegijaga.

Shepard Fairey

Sündinud 1970 USAs, Banksy kõrval üks tuntumaid street-artiste. Ta on ka üks neid tänavakunstnike, keda käsitletakse filmis “Beautyful losers”. Tegelikkuses ei ole Fairey ammugi street, veelvähem loser, ta on juhtival ametikohal Puma rõivatööstuses, tema prindid ja pildialbumid müüvad arvukate fännide hulgas kenasti ning hiljutine Obama kampaania viis Fairey karjääri juba sootuks uuele tasandile – kui Fairey taiesed polnud ametlikes kunstiinstitutsioonides seni eriti kõrgelt hinnatud, siis Obama posteri-portree omanik on nüüd National Portrait Gallery. Etableerumise kõrval on Faireyl ette näidata auväärne arreteerimiste nimekiri, peamiselt avalikesse kohtadesse graffity tegemise eest – viimati arreteeriti teda sel põhjusel eelmisel aastal, politsei marssis otse tema näituseavamisele ning viis ta sealt rauduskäsi minema. Jah, see on tõesti peaaegu et liiga ilus, et olla tõsi, aga nii on. Ja nüüd siis veel Brit Award.

Shepard Fairey edu pole tulnud niisama, selle taga on suur, täiesti maniakaalne töö.

Keskklassi perest pärinev Fairey hängis nooruses skeiteritega ning 80tel oli tal skeiterite hulgas T-särgi ja rulalauakaunistajana juba mingi maine.

1989 aga alustas Shepard koos mõne sõbraga posterikampaaniat Andre The Giant Has a Posse. See oli algselt siseringi absurdinali: posteritel oli kujutatud prantsuse hiiglast, filminäitlejat ja tsirkuseartisti André René Roussimoffi, kuid posteritel puudus igasugune sisu, need olid täiesti tähenduseta, ei edastanud mingit sõnumit peale ülaltoodud kirja ning ei viidanud mitte mingile seosele või sündmusele enda taga. Nagu Fairey ise hiljem kommenteeris: “Andre the Giant posterite kampaania oli fenomenoloogiline eksperiment. Heidegger kirjeldas fenomenoloogiat kui protsessi, mille käigus objektid ise manifesteerivad ennast. Fenomenoloogia tahab näidata inimestele selgelt seda, mis on otse nende silmade ees, kuid mis jääb mõistetamatuks. Asju, mida võetakse iseenesestmõistetavatena, kuid mis vaikivad, kui neid abstraktselt uurida. Posteril pole muud tähendust kui eksisteerida selleks, et panna inimesi posterile reageerima.”.

Mis aga tegi selle eksperimendi eriliseks, oli, et Shepard ei jätnud järgi. Ta muudkui trükkis ja kleepis neid postereid juurde, võttis ette väljasõite teistesse osarikidesse ja muudkui kleepis. Ja niimoodi aastaid. Tema kummalisest ettevõtmisest vändati dokumentaalfilm. 1998 võeti Shepardilt kohtu otsusega õigus kasutada Andre the Gianti nime ja pilti. Seejärel disainis Fairey Andre portree abstraktsemaks ning asendas nime kirjaga OBEY. Ning jätkas posterite trükkimist ja kleepimist.

Kõige selle kõrval oli Shepardist saanud ka edukas disainer ja reklaamiettevõtja, mis võimaldas tal oma “fenomenoloogilisse eksperimenti” investeerida veelgi rohkem aega ja raha. OBEY kui pseudobränd sai üldtutntuks, see pälvis ka kunstiringkondade tähelepanu. Ilmusid kirjutised OBEY kampaaniast kui tähelepanuväärsest reklaamiparoodiast ning teravast kapitalismikriitikast, Shepardist kui taktikalise meedia liikumise silmapaistvast esindajast. Shepardi äratuntava käekirjaga postereid ning printe hakkasid tahtma kollektsionäärid, temalt tellisid kujundusi rokkmuusikud ning temast sai tasapisi kultuskunstnik. Sellega lõppesid Shepard Fairey elus raskemad ajad ning ühtlasi tema loomingus huvitavam periood.

Kuigi algselt pseudobränd või brändinguparoodia, hakkas OBEY tuntuse kasvades toimima aina enam nagu mistahes tavaline kaubamärk. Ärksad, tarbimiskriitiliselt meelestatud inimesed tahtsid endale ka bräningukriitilist OBEY-T-särki ja nõudmisele vastu tulles, hakkas Shepard neid ka tootma ja nii see läks. Nüüdseks on OBEY kiivalt copyrightiga kaitstud ning selle taga on arvestatav rõiva- ning nännitööstus. Ning Faireyst on osade ärksate ja tarbimiskriitiliselt meelestatud inimeste jaoks saanud silmakirjalikkuse etalon.

Mis puudutab OBEY postereid, siis loobus Fairey aja jooksul minimalismist ja kontseptuaalsusest ning liikus koomiksilikku fantaasiamaailma. Kuskile lowbrow ja deviant-arti mänguväljale, tema põhilisteks võteteks said peibutava ja pelutava, hirmsa ja armsa, esteetilise ja ebaeetilise ühendamise efekt, lisaks manuaalse virtuoossuse rõhutamine, pseudoretro-esteetika, popkultuuri-ikoonidega mängimine jms antud zhanrile omane. Fairey ei käi oma postereid enam hullumeelse järjekindlusega plagudele kleepimas, siiski võib tema uuemate printide keerulistes, aega- ning kannatustnõudvates ornamentides näha mingeid jälgi endisaegsest monomaniakaalsusest. Kuigi Fairey stiil muutus palju baroksemaks ning algne puna-must-valge värvigamma pehmemaks, on tema taiesed ikkagi selgelt äratuntavad, ainult et see korduslikkus ei mõju antud juhul kontseptuaalse valiku vaid pigem paigalseisuna. Mis puudutab Fairey posterite sisu, siis on ta jäänud truuks totalitarismitemaatikale. Aga see pole enam külm analüüs, vaid nüüd juba puhas ihalus, erootiline fantaasia, kus põimuvad roosid ja relvad, kõikenägev silm, mass destruction, sots-prop, US dollar, Che ja muidugi supermodelli välimusega revolutsioonitshikid. Umbes selline, nagu võiks välja näha soft-porno versioon 1984st.

HOPE

Asja juurde. Mis meil siin siis on? Lipuvärvid presidendikandidaadi palgel, tõsine kuid tark ilme, kaugussevaatav pilk, lihtne ja meeldejääv slogan, millel puudub mõistusega haaratav sisu, kuid mis mõjub emotsionaalselt. Ja aasta on meil 2009. Hämmastav, tõesti hämmastav. Kui ma nägin seda posterit shortlistis, siis tundus see mulle kummaline. Aga olgu, inimesed tahavad tähistada Obama võitu, las lõbutsevad. Kuid “Aasta parim disain” läheb juba liiale.

Ei hakka isegi mõistatama, mis võis olla zhürii otsuse taga. Võibolla soov teha nägu, et ka brittidel on mingi sõnaõigus Maailma Presidendi osas ja kui nad ka ei saa valida USA presidenti ennast, siis võivad nad valida vähemalt tema posterit? Või oligi see siiras vaimustus? Veel mõni põhjus? Puma? Vabmüürlased? Jumal teab.

Kindlasti on Obama saamine presidendiks suursündmus. Ja võimalik, et ta päästab maailma. Aga mis on sellel pistmist graafilise disainiga? Üldse tundub selleaastane zhürii elavat jatkuvalt sügavas obamadeliiriumis, näiteks valiti moekategoorias võitjaks Itaalia Vogue juulikuine Black Issue, mis, samuti seoses US presidendivalimistega launchis numbri, kus kõik modellid olid mustad. Julge idee, kena promotrikk (kuigi võiks süüdistada rassismis), aga mis on selle seos moedisainigat?

Obama posteri valimine aasta disainiks tekitas oodatult vastakaid reaktsioone ning üldiselt võibki jagada leerid kaheks. Ühed räägivad sellest kui eelmise aasta ikooniliseimast posterist, mida “teab igaüks” ja mis juba seetõttu väärib esiletoomist. Ning teised leiavad, et tore on, aga disainiga pole sel midagi pistmist.

Või nagu kommenteerib tuntud disainikriitik Tom Dyckhoff: “Antud poster ei ütle absoluutselt midagi selle kohta, mis suunas disain just praegu liigub. Selles on ajavaimu, kuid, juhul kui see poster ainüksi ei taganud Obama valimise, ei ole see mingis suhtes murranguline. See ütleb midagi ühe ajaloolise hetke kohta, kuid ei ütle midagi oma ajastu kohta.”

Kuidas põhjendab oma otsust zhürii?

Rõhutatakse asjaolu, et tegemist on rohujuuretasandi kommunikatsiooni, omaalgatusliku kampaaniaga. Mis iseenesest kõlab tõesti trendikalt - väike meedia, viral marketing, intervention, social awareness, grassroots-activity. Tegelikult on sellega aga asjad nii ja naa. Kuigi valimisvõitluse ajal eitasid Fairey ning Obama kampaaniameeskond igasuguseid omavahelisi sidemeid, tunnistas Fairey hiljem, pärast Obama võitu, et päris nii see siiski ei olnud. Initsiatiiv tuli tõesti tema poolt ning esimesed posterid trükkis ta omapäi. Kuid seejärel võttis kampaaniakontor temaga ühendust ning palus asendada algese teksti PROGRESS tekstiga HOPE. Mida Fairey ka tegi. Lisaks koristas ta pärast vestlust kampaaniaametnikega oma Obama rinnas olevalt märgilt ära OBEY logo. Nii et tegemist on siiski parteiliselt instrueeritud omaalgatusega.

Zhürii toob esile ka, et tegemist on ikoonilise posteriga, mis aitas tutvustada Obamat maailmale. Ka see ei ole kuigi veenev. Nagu ei oleks maailm muidu USA presidendivalimisi märganud! Pigem meenutab Fairey mulle antud juhul suvalist suveniirimüüjat. Ning tema väidetavad head kavatsused ei ole mingi argument, heade kavatsustega võib jõuda kuhu iganes.

Kuigi poliitpropaganda kõlab juba eos halvasti, võib see iseenesest olla nii huvitav kui uuenduslik ning säilitada tõsiseltvõetavuse isegi pärast selle promotud rezhiimi läbikukkumist – näiteks Leni Riefenstahli tööd. Kuid HOPE antud kategooriasse ei küündi. Visuaalilt ning sõnumilt klisheelik, lausa üllatavalt konservatiivne poliitkäsitöö, mis tundub vaimselt kuuluvat pigem kuhugi eelmise sajandi 30tesse, isikukultuse ja totalitaarsete rezhiimide kuldaega. Lihtne, lööv ja lame. Mitte et ma arvaks, et Shephard Failey on täiesti keskpärane tegija. Tal on olnud omad hetked. Ja kuigi tema visuaalsed fantaasiad enam eriti millegagi ei üllata, siis pole see mitte niiväga Fairey, vaid pigem tema arvukate jäljendajate süü. Ning OBEY või SÕDA ON RAHU korrutamine ajab ikka asja ära. Asi läheb käest, kui Fairey üritab olla sotsiaalselt vastutustundlik. Sest Shephard Failey on meister poliitpropagandavõtete (ära)kasutamises, see oli tema kui taktikalise meedia pioneeri tunnus ning töövahend. Teatav demonstratiivne primitiivsus. Ning detournmenti äraspidise loogika alusel töötas see põhimõttel "mida hullem, seda parem, mida lamedam, seda teravam". Kui ta aga asub oma kätteõpitud nõksudega tegema PÄRIS agitatsiooni, on tulemuseks paratamatult justnimelt nürimeelne propaganda. Detournment detourned. Ja tulemus on deboring.

Loomulikult pole küsimus üksnes vormis. Shepard Fairey oli okei, kuni ta tundus elavat mingis omaloodud totalitarismiutoopias. See omamaailm oli lapsikult veetlev, see oli ohutu võimufetishism. Seni kuni see kuulus põrandaalusesse paralleelreaalsusse. Nüüd ühtäkki aga on Shepard Faireyst saanud Obama ihukunstnik, tema mängumaa pole enam fantaasia, vaid suurriigi presidendivalimised. Mainekujundus. Ta ei saa enam fännikirju fantasyfriikidelt, vaid talle kirjutab USA vägede ülemjuhataja. Ja see teeb pigem murelikuks.

Ning murelikuks teeb, et üks maailma mõjukamaid disainikonkursse, mis oma ülimas kompetentsuses peaks näitama teed ning aimama trende, samastas disaini propagandaga.

I HOPE, et zhürii oli seekord ebakompetentne, mitte ettenägelik.

--------------------------------

Lõpetuseks veelkord selle aasta disainiauhinna võitnud poliitplakat ning eelmise aasta võitja – Yves Behari loodud üliodav ning kirjaoskust mitte-eeldav internetiarvuti arengumaade lastele.

Maailm on aastaga palju muutunud.

Lohtuseks tuleb öelda, et blogihääletusel osalenuid jättis kaugussevaatav Ülemjuhataja külmaks ning nemad valisid läinud aasta parimaks disainiteoseks hoopis ühes Indoneesia kolkakülas valmistatud nunnu puust raadio.

Ka oli konkursi shortlistis päriselt huvitavaid töid, aga neist võibolla edaspidi.

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back