E! kuraatorikontseptsiooni konkurss!

Avalik konkurss „Koolinoorte Kaasaegse Kunsti Triennaali Eksperimenta! (Tallinn 2011) Eesti ekspositsiooni kuraatorikontseptsioon ja teostus“, tähtaeg 01. märts!!!








Sally Stuudio ja Eksperimenta! korraldustoimkond kuulutavad välja avaliku konkursi, mille eesmärgiks on Eesti ekspositsiooni kuraatorikontseptsiooni loomine ja teostus koolinoorte kaasaegse kunsti triennaalile Eksperimenta!, mis toimub esmakordselt aastal 2011 Tallinnas ning kuulub ühena kesksetest üritustest programmi „Tallinn – Euroopa kultuuripealinn 2011”.

Eksperimenta! (E!) on koolinoortele, kunstnikele ja kunstiõpetajatele suunatud mitmetasandiline rahvusvaheline kunstiharidusprojekt, mis hõlmab lisaks näitusele haridus- ja kogemustevahetusprogrammi IDEElaboratoorium ning kunstikoolide ja -keskuste võrgustiku. E! missiooniks on toetada kriitilise, sotsiaalselt tundliku ja loova mõtlemise arengut ühiskonnas läbi kaasaegse kunsti ja kunstihariduse lähendamise.

E! peateemaks aastal 2011 on „Ruum/Space“:
1) füüsiline ruum: avalik ruum ja privaatne ruum; piirid ja territooriumid; ruumikitsikus ja piiratud ressursid;
2) vaimne ja virtuaalne ruum: mälu ja omaruum; nähtamatud kaardid, rajad ja võrgustikud, psühhogeograafia.

Triennaalile oodatakse erinevates meediates kaasaegse kunsti teoseid: eksperimentaalset filmi, uut meediat, maalikunsti, installatsiooni, kohaspetsifiilist kunsti jne. Üldkontseptsioonist lähtuvalt loob iga osaleva riigi1 kuraator oma kontseptsiooni ning valib näitusele sellele vastavad osalejad ja teosed.

E! 2011 toimub 26. aprillist kuni 14. juunini 2011 Tallinna Lauluväljaku ruumes, Maarjamäe lossis ja linnaruumis. Iga osaleva riigi käsutuses on rahvusliku väljapaneku tarbeks ca 130–150 m2 ekspositsiooniala.

Stipendium konkursi võitjale on 40 000 krooni. Konkursi dokumentide esitamise tähtaeg on 1. märts 2010 kell 17.00.

Kogu vajalik informatsioon konkursi sisu, eesmärkide ja tingimuste kohta, samuti E! põhjalikum tutvustus on leitav www.eksperimenta.net ja lisatud dokumendist.


1 Oma osalemissoovi on seisuga jaanuar 2011 edastanud Läti, Soome, Venemaa, Portugal, Sloveenia, Türgi, Kanada, Poola, Saksamaa, Taani, Prantsusmaa ja Inglismaa.



lugupidamisega,

Jane Remm

Eksperimenta! koordinaator
info@eksperimenta.net
6418 518

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Gregor Tauli vestlusi ja mõtteid Aliina Astrovaga

(pilt pärit siit)

1
New York Timesil on rubriik “Travel News from those in the Know” (“Reisiuudiseid asjatundjatelt”). Ma küll täpselt ei tea, kuid kahtlustan, et NYT on selle rubriigi toimetajateks palganud kümme või enam ajakirjanikku, kelle ülesandeks on rändavatele ameeriklastele kirjeldada, mida uut ja intelligentset toimub hetkel maailma erinevates keskpunktides. Et aga Hong Kong, Istanbul, London, Berliin, Sidney ja teised linnad oleksid ühtviisi seeditavad, on reisiuudiste peamiseks tõmbenumbriks kunst. Kõik loevad kunsti. Nii loeti kunsti ka 2009. aasta 16. novembril, kui Alice Pfeiffer kirjutas eelpool nimetatud rubriiki artikli “An Exhibition Examines the Origins of Happiness”(1) (“Näitus, mis tegeleb õnne lätetega”). Artikkel tutvustas Aliina Astrova näitust “Magic and Happiness” (“Võlu ja õnn”), mis tol ajal ühes Ida-Londoni galeriis avati.




2
Aliina on VHK-kooli (kooli nagu koolkonna) tüdruk, kes 2005. aastal läks Londonisse kureerimist ja kunstikriitikat õppima, ning nüüd pärast koolilõpetamist vastavatel aladel ka tegev on.

3
Aliinat kohtasin viimati paar suve tagasi Karu tänaval. Jalutasin seal Grigori L’ga kui kohtasime kahte tüdrukut. Ühe nimi oli Aliina ja teine oli Alissa (üks meeldejääva lavastuse “Tavaij” autoritest). Tüdrukud jäid Grigorile nii teravalt meelde, et ta tänaseni ütleb mulle pea iga kohtamisel: tervita siis Taliina (tartu keeles lõpeb ka Tallinn a’ga) tüdrukuid ka, kui neid näed. Kahjuks ei näe, aga kuulen küll – lehest ja lavalt. Ja siis jälle Grigori käest.

4
Mõned kuud tagasi õppisin Maria S. loengus, et Eestis on õigupoolest ainult üks kuraator (Rael A.), kes on asjakohase tiitli omandamiseks läbinud vastavasisulise koolituse. Tahtsin juba siis suu lahti teha ja lisada Aliina, aga niikuinii kõik teadsid, et tegelikult on Eestis sadu kuraatoreid. Igal juhul tekkis soov Aliina olemasolu siinsele kunstipublikule tuvustada. Lisaks temale tuleks tuvustada veel kümneid ja kümneid teisi noori välismaale kadunud (chandeldyor nimetas ühes loengus sellise protsessi uuspaguluseks) kunstitudengeid, kes muidu kodu ära unustavad, ma kardan. Üritan käesoleval aastal seda lünka täita omapoolsete intervjuude ja arvustustega. (Kentsakas – kas me räägime rahvuslusest?)

5
Samal ajal kui NYT artikli Aliinast avaldas, oli Eestis (s.t elu24.ee’s ja Õhtulehes) kuum teema Martin Saare valimine 400 kõige olulisema newyorklase sekka. Heietasin isekeskis, et kas ka Aliina maandub nüüd elu24.ee esilehele. Kahjuks mitte ning sellest on tuliselt ja naeruväärselt kahju – jõudsin juba arvata, et eesti kunstnikest ongi lõpuks saanud supertähed. Ületa ainult riigipiir ja sinu talenti usaldatakse piiritult.. Kuid mõte kunstnikust kui tähest mulle meeldib. Oleks ju ajastupärane järgnev stsenaarium: nii nagu kollane avalikkus õgib silmade ja eelarvamustega superkunstniku iga liigutust, peaks ka kunstikriitika ausa gurmaanina tarbima Martin Saart kui imelikku (kuid hädavajalikku) kapslikujulist toidulisandit. Kalamaksaõli tabletid säilitavad põhjamaises päikesevaesuses õnne.

6
Aliina näitus(2) küsis Giorgio Agambeni samanimelisele artiklile (“Magic and Happiness”) tuginedes, mis on tänapäeval õnn ja mille järgi see ära tunda. Näitusel ma käia ei saanud ega hakka seda seetõttu siin pikemalt lahkama (kuid see, kes käis, võiks endast märku anda!). Olgu siinkohal avaldatud vaid põgus intervjuu Aliinaga.

7
Esiteks Aliinast endast

G: Mis koolis sa Londonis õppisid, mida sa õppisid ja miks sa õppisid?
A: Ma õppisin Londonis Central Saint Martins College’is, bakalaureusekursuse nimi oli “Criticism Communication and Curation”. Ma ei teadnud sellest koolist midagi, hiljem kui Londonisse tulin, siis avastasin, et see on ülehinnatud kool, kus midagi huvitavat tegelikult ei toimu.

G: Kust selline mõte tekkis? Gümnaasiumi lõpupäevil? Mis harus sa VHKs õppisid? Oli see põhimõtteline Eestist jalgalaskmine või kuum tõmme Londonisse või hoopis midagi muud?
A: Ma väga pikalt ei mõelnud, oli vaja teha midagi huvitavat ja haarasin esimesest kättesaadavast võimalusest. Siiani ei tea, miks just Londoni valisin.

G: Järgneval viiel aastal näed ennast ikka veel londonlasena?
A: Ma ei oska mõelda oma tulevikust niimoodi, ma ei mõtle otseselt linnadest või inimestest. See-eest näen päris täpselt, mida ma ise teha tahaksin. Kus ma seda teen, pole nii oluline. Tean seal, kus iganes seda võimalik teha on.

G: Millest sa enda bakalaureuseõppe lõputöö kirjutasid? Tean, et see oli teataval määral seotud Giorgio Agambeniga. Küsin, kuna Agamben on Eestis veel üsna tundmatu mõtleja, tema esimene eestikeelne tõlkeraamat (“Homo Sacer”) avaldati alles mõni kuu tagasi. Kõnele palun Agambenist, tema märkimisväärsusest. Kuidas sa üldse sellise mõtleja otsa koperdasid?
A: Lõputöö kirjutasin Tarkovski Zerkalost, lähtusin Agambeni esseest “Notes on Gesture”. Mind huvitas tema lähenemine ja originaalsus, aga kõige rohkem tema kirjutamisstiil, mis on lihtne, aga samal ajal väga sisukas. Ta oskab viia kõige radikaalsemad ideed veelgi kaugemale, nii käitub ta ka essees “Notes on Gesture” Deleuze’i filmiteooriaga.

G: Palun paar sõna Ceylan Projects’ ist. Kust pärineb selline nimi, mis Ceylan Projects endast kujutab, millega see tegeleb? Räägi natuke rändava galerii kontseptsioonist.
A: Ceylan oli mu lapsepõlvesõbra nimi. Mulle meeldis selle nime kõla ja ma ei tahtnud, et nimel mingi tähendus oleks. Minu jaoks pole see niivõrd galerii, vaid rohkem projekt, mis lubab mul koguda kõike seda, mis mind kunstis, muusikas ja kultuuris huvitab. Näitused on ainult üheks viisiks nende asjade teistele näitamisel.

G: Kas selliseid rändavaid projektiruume on Londonis mitmeid? Kas sa tahaksid, et Ceylan Projects endale kunagi täitsa oma kodupinna leiaks?
A: Ma arvan, et nii hektilisi nagu Ceylan ei ole, vähemalt pole ma selliseid kohanud. Ma arvan, et kui siin oleks palju eklektilisi kunstiprojekte, siis ma ei oleks hakanud Ceylaniga tegelema, selle idee tekkis just puudusest ja vajadusest minu enda jaoks.

Teiseks näitusest “Magic and Happiness”

G: Mis oli näituse kandev idee, millest see sündis (kas enne olid kunstnikud või idee või sundus või vabadus või muna või kana jne)? Mind huvitab just see, mille järgi sa oma kunstnikud valisid ning kes need kunstnikud on (tudengid, “täiskohaga” kunstnikud, kommunistid, valgekraed)? Oskad sa arvata, kui mitmed neist sihivad elupõlist kunstnikukarjääri?
A: Näituse idee sündis Agambeni samanimelisest esseest. Lihtsalt oli soov seda jagada inimestega, kellega ma arvasin oma mõtteviisi klappivat. Nii valisingi kunstnikud - saatsin essee paarile inimesele, kelle tööd mulle meeldisid, nemad leidsid veel paar inimest ja saatsid essee edasi. Ma ei otsinud inimesi, kes oleksid “päris” kunstnikud, mind huvitasid rohkem inimesed, kelle mõtteviis mulle huvi pakub. Minu soov kuraatorina oli avaldada nende inimeste mõtteviisi publikule.

G: Kuidas too vestlusring/grupidebatt klassikalise salongi võtmes möödus? Õigustas see end? Küsin, kuna samalaadsed ettevõtmised Tallinnas ja Tartus (näiteks Artishoki kataloogi esitlusega kaasnenud vestlusring) on olnud väga toredad ja konstruktiivsed arutlused.
A: Päev enne vestlusringi kukkusin jalgrattalt maha ja olin voodis murtud luuga peale seda - nii et see kukkus kahjuks läbi.

G: Kurb kuulda. Loodan, et nüüdseks on luu jälle ühes tükis.

G: Kas sa jäid näitusega rahule? Said ehk mõne olulise õppetunni, ärevaks tegeva idee, soovituse või uue tutvuse, mida järgmine kord silmas pidada? Kas muudaksid midagi järgmine kord?
A: Õppetunniks on see, et ma ei taha enam näituseid teha. Minu arust pole see kõige õigem viis kunsti vaadata / näidata / nautida. Mind ei huvita ei valged seinad ega see kiriku-moodi atmosfäär, mis galeriides tekib. Edaspidi tegelen selle õige viisi otsimisega, kuidas kunsti teistega jagada.

G: Millised on Ceylan Projectsi järgmised projektid?
A: Ma just lõpetasin ühe projekti Chapter One galeriis, kus me korraldasime residentuuri 15 kunstnikule. Kunstnikele oli avatud galeriipind ja nad said seal teha, mida iganes nad tahtsid. Idee oli just selles, et jälgida protsessi, kus igaüks tegeleb küll oma asjaga, aga samas mõjutab ka teiste tööd. Sellest sündis väga palju koostööprojekte ja huvitavaid töid. Selliseid projekte tahaks tulevikus rohkem teha. Hetkel on paar plaanis.



Küsimused koolist ja üldse kunstist ja kunstnikest ja kunstiga suhestumisest.

G: Palun kõnele natuke oma koolist, õppimisest ja sealsetest meetoditest ja peamistest teooriatest, mida õpetamisel kasutati. Kuidas sulle tagantjärele vaadates tundub, näiteks, kui Londoni-kesksed sinu bakalaureuse-aastad olid? Kas oli ka mingi tajutav suundumus, kuhu teid kunstimaailmas paigutada taheti (kas ainult Londonisse või propageeriti rahvusvahelist koostööd vms)? Kas õppejõud olid peamiselt kohalikud või oli ka välismaalasi?
A: Koolist on raske rääkida konstruktiivselt, kuna minu kool polnud väga inspireeriv. Kunstiõpetus on muutunud majandus- ja managementi-kursusteks, kus sulle õpetatkse, kuidas olla pragmaatiline ja teenida raha. Loovusega on sellel vähe pistmist.

G: Kas olid mõned peamised teoreetikud, keda kolme aasta jooksul erinevates loengutes n-ö vundamendina kasutati? Meenub, et Tartus semiootikat õppides, võisin kolmanda aasta lõppedes “une pealt” tsiteerida Lotmanit ja prantsuse 60.ndate ja 70.ndate aastate teoreetikuid; nüüd EKAs kunstiteadust õppides selline rõhuasetus puudub. Kui kunstiteadlastekeskne su stuudium oli (kui üldse) või kõlasid päev-päevalt superfilosoofid nagu Žižek, Chomsky, Eco jt?
A: Ma arvan, et igal õppejõul olid omad lemmikud, aga üldiselt keegi eriti ei süvenenud ühessegi teooriasse; see muutis kursuse väga hektiliseks.

G: Kuidas sa bakalaureusetööd kirjutasid? Kas sul oli mõni õppejõdudest Agambeni-spetsialist kõrval või oli see rohkem iseseisev töö?
A: Minu juhendaja teadis palju nendest teooriatest, millest ma kirjutasin. Mitte küll nii palju Agambenist, kuid muidu Deleuze’ist jne. Tema “meetodiks” oli aga jätta enamus tööst minu teha, seega ta eriti ei juhendanud. Kui kohtusime, siis lihtsalt vestlesime vabalt mingil suvalisel teemal.. Tundus, et oli nagu mu enda projekt rohkem.

G: Kas ja milliseid blogisid sa loed? Kas koolis mõnda propageeriti ka? Ja milliseid (kunsti)ajakirju sa loed, kui loed? Või on mu arusaam, et sarnast lektüüri tarbivad inimesed elavad ühes maailmas, aegunud? Elad sa Frieze’i-, Vice’i-, Artreview-, Guardiani- või Vikerkaare-maailmas või hoopis mõnes muus? Anna andeks, et nõnda tülpinult küsin, aga mille poolest sa säärase järjepidava lugemise valid?

A: Lugemisega on raske. Võib-olla olen vanamoodne, aga blogisid ma väga ei usalda, liiga palju on halvasti kirjutatud artikleid ja suvalist jama. Ajakirjadega on ka nii, et ma üritan mitte lugeda ühte ja sama. Ma vahepeal lugesin Artworld’i, mis on nüüd kriisi tõttu surnud, RIP... Aga isegi sellega oli nii, et mida rohkem lugesid, seda enam said aru, kui ühepoolne see on. Enamasti loen valilikuliselt esseesid siit ja sealt, et asjadest ülevaadet omada.
G: Aliina, kas kunst saab maailma muuta? Mulle tundub, et vähemalt Agamben on tajutavalt antiromantiline mõtleja ega usu säärast mõttekäiku (või peab sellist küsimusepüstitust lihtsalt viletsaks formuleeringuks). Aga kui kunst siiski peab maailma suunama, siis millises suunas? Siit edasi minnes (andesta Londoni-kesksus) - kuidas sulle tundub, kuivõrd on noorte kunstnike ja kuraatorite käimapanevaks jõuks “vana hea” vasakpoolsus? Ning veel edasi fantaseerides - kes või mis on see vaenlane, kelle/mille vastu sina ja teised Londoni / Briti / Vana Maailma / Lääne jne “noored ja vihased” kunstikud reastuvad? Tajud sa üldse mingit vastandumist? Ütle, kui ma eksin, aga mulle tundub, et Agambeni mõte on just sellest kantud, et kellelegi vastanduda ei ole..
A: Sul on mõnes mõttes õigus Agambeni suhtes, ta pole romantiline. Ja ma nõustun temaga. Kunst pole mingi sakraalne nähtus, vaid vastupidi. Ma arvan, et mida rohkem sellest aru saadakse, seda rohkem mõju kunstil võib olla, kuna siis on see inimestele lähedamal.
G: Aitäh vastuste eest. Meelitav oli tutvutda sinu lähtekohtadega kunsti vallas. Sinu vastustest tulid välja ka mitmed olulised suundumused maailma üldises kultuuripildis. Jätan need suundumused hetkel lugeja enda haarata, kuid tulevikus kavatsen nimetatud suundumustest kindlasti kirjutada ja siis ka sinuga siduda. Jää liinile.

(1) http://intransit.blogs.nytimes.com/2009/11/16/an-exhibition-examines-the-origins-of-happiness/
(2) http://www.ceylanprojects.org/ceylan/MHCCCC.html

pildivalik pärit siit

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Notes on Exhibiting Illustration

Aliina Astrova wrote to Artishok on problmatics wich come along with exhibiting illustrations:





I

Seeing illustration on a gallery wall, though an increasingly popular occurrence in contemporary art circles, is perceptively a difficult experience. Most importantly, because the medium is still to prove its validity to those who struggle seeing it as art. Despite the high level of very idiosyncratic and outstanding work, the problematic dissimilarity between illustration and art does not lie in their aesthetic qualities, but in the essential difference between their aims. For the aim of art has always been to represent reality, whereas illustration has never targeted the real itself but was designed to describe objects that are already in themselves representations, be it books, cartoons or events. Thus, although using means similar to those of art (painting, drawing, printing), the ends of illustrative work are divergent from those of an art work.

As may be expected, these distinct ends, or aims, provide for distinct evaluation. Art cannot be judged by visual or conceptual accuracy of its reality representation, as long as it is presenting the viewer with an illusion of reality that is autonomously valid. Illustration, by contrast, is very much reliant on its objects and is considered accordingly to the essence of what it tries to (re)present. Therefore, the value is only then fully estimated once the work of illustration is attached to what it illustrates, e.g. seen in a book. Initially, the struggle to explain an increasing tendency for illustrators to exhibit their work on a gallery wall derives from an assumption that seen in such context the work would not live up to its best potential.
Hence the question: what, if anything, justifies this tendency? Since the question itself arose from the comparison between illustration and visual art in a gallery context, it is essential to see what position art holds when it comes to exhibitions.

II

In the early twentieth century, philosophy found itself concerned with the curious situation that art was in. This age of mechanical reproduction, as referred to by Walter Benjamin in his infamous essay, meant the decline of the most definitive quality that art possessed - its authenticity. In essence, the possibility of reproducing mechanically had torn art out of its unique place within tradition by means of mass production and now required a new kind of appreciation (consumption) by a new kind of audience (mass-audience). Consequently, the exhibition value of the work of art increased at the expense of its authenticity.

Ultimately, exhibition value replaced artistic value altogether. This found a practical manifestation in the most exemplary way in an exhibition curated by a French philosopher, Jean-Francois Lyotard’s, in 1984 at the Pompidou Centre in Paris. Supported by a thesis of the same name that has been seen as one of the main documents for curation studies ever since, Les Immateriaux was a project of major importance both for the philosopher and for art scholars alike. Drawing on ideas of Walter Benjamin and Martin Heidegger, Lyotard created an exhibition that exposed the state of art to its contemporaries. Unlike most curators before him, Lyotard was not interested in the best way of exhibiting art, but in putting together a perfect art exhibition:

ʻ...we wanted to exhibit things that inspire a feeling of incertitude: incertitude about the finalities of these developments and incertitude about the identity of the human individual in his condition of such improbably immateriality. That's a criterion of selection that's concerned with the philosophical stakes of the exhibitionʼ1

Where conventional exhibitions were the means of presenting art, Lyotard used artworks to represent an exhibition. By doing so, he confronts the viewer with the ultimate effect of the substitution of exhibition for art which, in turn, is the effect of technology.

What did such transformation of art mean in relation to other forms of expression, like illustration?


III

Once the idea of an exhibition was transformed, art found itself in a crisis: it was no longer judged by its ends and was left with mere means to represent a concept (an exhibition) in the best possible way. Can it be suggested, then, that it is in an exhibition context that art and illustration should be seen to have become ‘compatible’, now that both could be equally well judged according to how well they manage to use means available to both in order to represent the context they are in? Or to take it even further, does not illustration in this situation hold an advantage over a work of art?

Illustration, unlike art, has always meant to be reproduced. In fact, the mechanical reproduction Benjamin was talking about can be seen as a dream of illustration as it is responsible for the very success of the medium - from Disney to comic book culture.

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

25 kauneimat eesti raamatut 2009

Tekkinud mõtteid jagab Margus Tamm

Sissejuhatuseks tasuks lugeda Sirpi.





See on logo, tänu millele on Eestis tervelt 25 kauneimat raamatut. Autor Heino Prunsvelt.




Mõned üldised tähelepanekud

1. Kohalikul raamatuturul on viimastel aastatel toimunud tuntav ideoloogiline joondumine: lisaks tavapärasele kooslusele, kus tooni annavad kunstialbumid ja kokaraamatud – värvilised aksessuaarid, mille peamiseks funktsiooniks on ilmestada mööblit - tuleb selgi korral väga selgelt esile rahvusluse teema. Rahvuseepos... rahvariided... Eesti kaardid...

2. Zhürii hindamiskriteeriumitesse on siginenud mõiste „paberivalik“. Ka selles võib näha ideoloogilist joondumist, sedapuhku lääneeuroopaliku keskkonnateadlikuse jõudmist ka siinsetesse esteetikakategooriatesse - õnnestunud paberivaliku all peetakse enamasti silmas keskkonnasõbralike või taaskäideldud materjalide kasutamist.


Kõigepealt ütlen, et ma ei oska midagi öelda terve rea raamatute kohta. Need on raamatukujundused, mida zhürii iseloomustab sõnadega „klassikaline kompositsioon...korralik kujunduslik ülesehitus...lihtsalt ja loomulikult seatud....kõiki häid tavasid järgiv“.
Samuti pole mul vähimatki huvi avada ühtegi kokaraamatut. Ja ka lasteraamatute armsad illustratsioonid jätavad mind külmaks (erandiks Urmas Viigi psühhedeelne „Jõemehike“, mis tripib täiega).


Järgnevalt lähemalt raamatukujundustest, mis tundusid mulle ühel või teisel põhjusel intrigeerivad.


F. R. Kreutzwald
KALEVIPOEG
Illustreerinud ja kujundanud Andres Tali
Kirjastanud SE&JS
Trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda
Žürii: Uus lähenemine rahvuseeposele. Lakooniline ja lihtne kujundus seostub põhjamaise kargusega.



Kuigi zhürii nimetab seda „uueks lähenemiseks rahvuseeposele“, on tegemist selge katsega naasta juurte juurde. Andres Tali kujundus töötab samas diskursuses kui ikooniliseks saanud Kristjan Raua „Kalevipoeg“ - lähenemine on paatoslikult tõsine, see on Algtekst, Alusraamat, kus kujunduse lakoonilisus väljendab rahvuse ürgühtsust ja põhjamaist päritolu, illustratsioonide sünge toon aegade hämarust ja eestluse kui kollektiivse kehandi alateadvust. Sellisena on raamatudisain teemakohane, kuid samas on nii jäetud kasutamata peeaaegu et ajalooline võimalus lisada rahvuslusele mingigi uuem mõõde – tunduvalt põnevam oleks näha eepose uustrükki, mille kujundus ei kõneleks surnud esivanemate seniilsel häälel, vaid hõlmaks endas ka kaasaegsemat maailmavaadet, rahvusluse kui minevikkusuunatud teravikuga ideoloogia dekonstruktsiooni, mängulisemat ning eneseteadlikumat kultuurikihtides sobramist – Eesti eklektiline ajalugu ja eestluse lausa armaskohmakalt läbinähtavad konstrueerimiskatsed pakuks ju iseenesest rikkalikku ainest: baltisaksa estofiilide naiiv-romantism, von Baeri kliiniline analüüs, ärkamisaegne populism, klikiaegne soft-fashism, nõukogudeaegne „sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik“ esinduseestlus jne. Ainuüksi juba Kreutzwaldi kirjapandud eepose enda pseudoautentsus oleks piisav põhjendus mängulisemale lähenemisele. Kuid ainus intriig, ainus viide ajalooteadlikusele, mida Andres Tali rahvuseepose-käsitlusest parima tahtmise juures võiks leida, on päisekirjade art decolik lahendus, milles võibolla peitub õhkõrn allusioon läinud sajandi kolmekümnendate ideoloogilisele kliimale.
Kui jätta kõrvale ideoloogiline küsitavus, siis on Andres Tali „Kalevipoja“ näol, nagu öeldud, tegemist üsna laitmatu teostusega. Terviklik, läbimõeldud ja stiilne, pidulik kuid lakooniline vorm, mis sõidab kindlalt mööda peateed, kordagi ilmselgesse campi kaldumata. Küll aga torkab silma, et illustratsioonid ning makett on üksüheselt sarnased Andres Tali varemkujundatud eeposega Vanem Edda. Raske öelda, kas tegemist on geopoliitilise sooviga näidata Kalevipoega kui Edda II-te, projitseerides sellega Eestit põhjamaade hulka, või siis on lihtsalt kujundajal „selline periood“. Peab ka nentima, et Vanema Edda illustratsioonid olid tervikuna tugevamad, „Kalevipoja“ illustratsioonide tase on tunduvalt kõikuvam, on õnnestumisi ja ebaõnnestumisi - kuigi Tali puhul pole kahtlust tugevas joonistuskoolis ja vilunud graafikukäes, ei ole tema graafiline stiil siiski päris lõpuni veenev, näiteks ühesugune diagonaalne viirutamine mõjub halvematel hetkedel üsna lapsikult.
Enim huvi pakub illustratsioonide juures aga Tali lähenemine nimikangelasele Kalevipojale – tegemist on veelgi brutaalsema ja robustsema karakteriga kui seda oli Kristjan Raua nurgeline vägilane. Tali Kalevipoeg on sitke, lihaseline ja kõõluseline, pöetud pea ja rippuvate munanditega ambaal. Tekitades allusioone nagu: „kurikamõrvar“...„pime roolijoodik“... „eesti ehitajad röövisid Soomes juveelikauplust“.
Selline skinhead-Kalevipoeg lisab rahvuseepose uusväljaandele kahtlemata ajakohasust ja sügavamat ühiskondlikku mõõdet.


Andrus Kivirähk
JUMALA LOOD
Kujundanud Mart Anderson
Kirjastanud Eesti Päevaleht
Trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda
Žürii: Stiilne ja jõuline, kindlas laadis kujundus. Klassikaline kujundusprintsiip kasutatuna koos spetsiaalselt loodud fondiga annab tulemuseks tavapärasest huvitavama lahenduse



Mis meil siin siis on? Tekst: keegi, kes kõneleb Jumala nimel. Värvid: kuldne, must ja valge. Kirjatüüp: marurahvuslik.
Kui ma oleks näiteks rootslane (lätlane, hollandlane, udmurd, usbekk, inglane, iirlane, navaho-indiaanlane, austraalllane jne), tunduks see raamat mulle jäle. Aga kuna ma kuulun esoteerilisse subkultuuri nimega eestlased, siis ma tean, et see, et Andrus Kivirähk edastab vaheldumisi Jumala ning ühe surnud vabadussõdalase kõnet, tähendab hoopis muud, kui see, kuidas see kõlab. Ja ma tean samamoodi ka, et see, et Mart Anderson on rajanud Tartu Kõrgemas Kunstikoolis rahvuslik-konservatiivse tüpograafiakoolkonna, kus tegeletakse peamiselt Paul Luhteina, Jaan Jenseni ja teiste keskpäraste kroonudisainerite kopeerimisega, tähendab hoopis muud, kui see, kuidas see kõlab.




Triin Tamm
RETROSPEKTIIV. RETROSPÉCTIVE. RETROSPECTIVE
Kujundanud Triin Tamm
Kirjastanud Triin Tamm
Trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda
Žürii: Hea rütmitajuga tehtud must-valge sisukujundus, oskuslik varieerimine fondisuuruse ja tekstimahuga. Kaas kui ebaoluline komponent selles lihtsusetaotluses puudub.



RAUL RAJANGU. LUMINOSO
Koostanud Anneli Porri ja Indrek Sirkel
Kujundanud Indrek Sirkel
Kirjastanud Anneli Porri
Trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda
Žürii: Intrigeeriv, tavapärastest piiridest väljuv, kuid peegeldab hästi raamatu olemust.



Tanel Veenre
EHE. KAHTLUSED KUNSTI KUJUL
Kujundanud Angelika Schneider
Kirjastanud Tanel Veenre
Trükkinud Pakett
Žürii: Tavapärasest erinevalt eksponeeritud ehted pääsevad hästi mõjule. Vaba ja tundlik, voolav, rangesse raami surumata kujundus. Halltooniga esitatud tekst toetab õhulist, kerget üldmuljet, suunab põhitähelepanu ehetele.



Tegemist on kusntialbumitega ning nende kujundused omandavadki mõtte just antud zhanri kontekstis. Tüüpiliselt väljendavad kunstialbumid iha jääda ajas püsima: raamatud on massiivsed, kasutatud paber võimalikult kvaliteetne ja vastupidav, layout igavalt aupaklik, ning kogu sisu kaitseb kaduviku eest tugev kaas, mida võimaluse korral ümbritseb veel omakorda vastupidav kaanekarp. Niisuguseid kunstialbumeid on hea riiulisse panna, aga juba puhtfüüsiliselt ebamugav kätte võtta ja lapata. Nii lebab papist pantserisse peidetud õrn ja haavatav „puhas kunst“ avastamise ootuses nagu mollusk oma karbis.
Sel juhul polegi vahet, kui sisukad ja hästikujundatud need kataloogid on – ikka vaatab juba kaanelt vastu rida vanamoodsaid kunstikontseptsioone.
Meediumina ei loo säärased pidulikud pildiraamatud vahetut isiklikku sidet, vaid vastupidi, rõhutavad distantsi - sest nad pole mõeldud olema siin ja praegu, vaid alati kuskil mujal, pürgimas kunstiajalukku, ootamas tunnustust tulevastelt põlvedelt.


Nii Triin Tamme kui Indrek Sirkeli albumikujundused mängivad ennast välja niisuguse kontseptsiooni eitamisele. Julgemalt teeb seda Triin Tamm, kes on üldse loobunud oma „Retrospektiivi“ puhul kaantest. Tema kataloog ei vaja avamist, sest seda pole kaante vahele suletud, piisab pealevaatamisest ja juba on vaataja ühtlasi näinud sisu. Seega ei projitseeri Triin Tamme kunstialbum ennast ajalukku või tulevikku, vaid astub ümbritseva maailmaga koheselt vahetusse kontakti. (Olgu, õigluse huvides tuleb möönda, et tegelikult on Tamme kataloogil küll kaaned vahvalt ärarebitud, kuid edasi on tema käeke miskipärast takerdunud ja kataloogi algusse on alles jäetud vinjettidega tiitellehed jm. pidulik-sissejuhatav dekoor).
„Retrospektiivi“ juures on kindlasti oluline, et Triin Tamm on ühes isikus nii albumi kunstnik, disainer kui kirjastaja. Seega puudub tavapärane tööjaotus koos sellest tulenevate probleemidega - kui kunstikataloog valmib erinevatel väljadel tegutsevate professionaalide järjestikuste operatsioonide tulemusena, nõuab väljadevaheline suhtlus – materjali üleandmine disainerile, disaini heakskiit tellija poolt jne – pidevat tõlkimist ja seega soodustab haaramist üldarusaadavate stampide järele. Mis veelgi olulisem, säärane tööjaotus lahutab juba ette sisu ning vormi (kunstniku töö ja disaineri töö), mistõttu lõpptulemusena sündiv tervikteos pole olemuselt pea kunagi päriselt terviklik, vaid kujutab endast kompromissi või konflikti sisu ja vormistuse vahel. Kogu produtseerimisprotsessi endaleallutamisega aga suudab Triin Tamm eelpoolloetletut vältida: „Retrospektiivi“ sisu ja vormi vahel puudub katkestus, albumikujundus on üsna mänguline ja rutiinivaba, kuid seejuures terviklik ja põhjendatud. Nii näiteks ei anna kohati skisoidne ja selgete seosteta pildimaterjal „kunstniku elust ja loomingust“ tavapärast asjalikku ülevaadet, kuid teeb seda teistsugusel viisil, pakkudes fragmente autori psühhogeograafiast.
Triin Tamme album „Retrospektiiv“ on ühtaegu nii kunstiprojekti ülevaade, sellesama projekti laiendus ja lõpeks võetav ka ühe teosena sellest projektist. Seega midagi enamat kui üksnes kulunud formaadi dekonstruktsioon.

Indrek Sirkelil päris niisugust vabadust pole olnud, tema kujunduse aines on klassik Raul Rajangu ja see on seadnud teatud normid, kuid Sirkel pareerib ootuspärast pidulikkust ning ajalooihalust iroonia abil - kataloog on pakitud kilesse (kilepakend teadupoolest on täiesti steriilne ega kõdune ka miljoni aasta jooksul) kunstnik Raul Rajangu nimi on kataloogikaanele trükitud suurte kuldsete tähtedega ja presstrükis. Iroonia ilmneb kataloogi kättevõtmisel – hea leid on värdjalik kaanepaber, mis eemalt meenutab nahka või linoleumi, kuid näppude vahel on pehme ja pussakas, ka sisu on suures osas trükitud võimalikult kulunudilmelisele paberile, nii et Raul Rajangu teoste reprod näevad sellel ka äsjatrükitutena välja lamedad ja tuhmid, otsekui halvastisäilinud kunstiajalugu. Niisiis püüab ka Sirkel oma disainiga kõnetada justnimelt olevikku, praegust hetke – ja kasutab selleks väljapressimist, annab kogu kataloogi füüsilise efemeersusega mõista, et kui te seda nüüd kohe ei vaata, siis varsti pole enam, mida vaadata.

Kahe eelneva lähenemise taustal esindab kolmas, Angelika Schneideri kujundatud Tanel Veenre „EHE“ oma „tundlik sisu - jäik formaat“ ülesehitusega justnimelt kunstikataloogide tavapärast traditsiooni. Raamat on silmatorkavalt eksklusiivne – hõbevalged kaaned, laitmatult kvaliteetne paber, kosmilised fotokollaazhid, pidulikult õhuline ülilaiade reavahedega tekstiladu. Ülespildistatud ehted on taustast väljapuhastatud, need on ding an sich, millel pole midagi pistmist välise kontekstiga. Veenre enda kirjutatud sisutekstid on hämar segu filosoofiast ja pihtimusest, on tunda, et autori sõnad tulevad tema hinge põhjast, sellelt piirilt, kust edasi enam pole võimalik kõnelda.
Huvitavaks aga muudab asja see, et „EHE“ vajutab romantismiajastust pärinevate kunstiklisheede pedaali põhja, jättes samas vindi ülekeeramata. Veenre ei tee seda tavapärast viimase hetke sammu kõrvale, ei põika kõikeväljavabandava iroonia ja campi varju. See on see, mis ta on, aus-naiivne, hingesttulev-egomaniakaalne.
Kuivõrd Veenre näol on tegemist muuhulgas ka kohaliku skeene ühe tunnustatuma ja mitmekülgsema moeloojaga, oleks naiivne arvata, et ta ei orienteeru suurepäraselt kitshis ja campis, identiteedimängudes, iroonias ja topeltiroonias. Seega tuleks antud albumi ja autoripositsiooni puhul pigem näha teadlikku riskikäitumist.
Teisalt võib siin tegemist olla ka veidi üldisema tendentsiga: kui kaasaegne kunst on valdavalt „sisult sotsiaalne ja vormilt efemeerne“, siis traditsiooniliselt kuskil kunsti äärealadel paiknenud zhanrid – nagu näiteks ehtekunst – on asunud taaskasutama „kõrgele kunstile“ omistatud ja nüüd mahajäetud aristokraatlikke poose ja positsioone. (Kusjuures iseenesest pole põhjust, miks ei võiks justnimelt näiteks „dekoratiivne tarbekunst“ seda endale lubada – puudub sel ju nn päriskunsti süükompleks, sest erinevalt „puhtast kunstist“ ei saanud dekoratiivkäsitööst kunagi märkimisväärset kultuuriimperialismi tööriista, nn tarbekunstnikud ei krabanud enda kätte kunagi sellist hulka kultuurilist kapitali kui avangardi suurkujud. Seega puudub nn dekoratiivsel käsitööl nüüd ka sund tulla pilvedest alla maa peale oma surelikkust demonstreerima).
Tulemuseks on igatahes intrigeeriv kvintessents sellest, milline üks ajastuteadlik ja konjunktuuritundlik kunstialbum tavaliselt ei ole.


Kogu galeriid näeb siit

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

BLUE-COLLAR BLUES POEETILISELT

Tellervo Kalleinen & Oliver Kochta "I love my Job", 2008. 4-kanaline videoinstallatsioon, kaadrid videost


Tanel Rander kirjutab poeetiliselt sinikraede bluusist:

Näituse „Blue-Collar Blues“ (Tallinna Kunstihoones 21.12.2009 - 31.01.2010) kirjalik kontseptsioon oli kuraator Anders Härmi poolt üheselt ja otseselt seotud 01. juulil 2009. a jõustunud Töölepingu seadusega ja sellest tuleneva tööhõive problemaatikaga praeguses majanduslikus olukorras. Niisiis oli tegemist eelkõige sotsiaalpoliitilise projektiga, milles kunst asub tõe väljendamise meediumina vahendlikul positsioonil. Siinkohal meenub üks Anders Härmi varasem projekt, st Tallinna XIV Graafikatriennaali kuraatorinäitus „Political/Poetical“, milles käsitleti kunsti ja poliitika omavahelisi suhteid. Kriitika pööraski peamist tähelepanu „Blue-Collar Bluesi“ poliitilisele küljele. Hannes Rumm kirjutab 21. jaanuari 2010. a Sirbis järgmist: „Härmi kureeritud „Blue-collar blues” on üks väheseid töö, töötajate ja ettevõtjate suhete ning igapäevaste tööga seonduvate probleemide hea üldistusjõuga analüüse. Kahjuks on peavoolu meedia sel teemal statistika registreerimise kõrval pakkunud vähe tõsist analüüsi“. Sellega ütleb Hannes Rumm, et näituse puhul oli tegemist analüüsiga, mille edastajaks oli peavoolu mittekuuluv meedia ehk kunst. Tõepoolest! Ühiskonnas, mille liikmetel puudub harjumus oma õigusi avalike ja omaalgatuslike massiaktsioonide abil kaitsta, võiks kunst olla ühiskonda analüüsiv, tõde sünteesiv ja probleeme võimendav meedium. Kaasaegne sotsiaalse suunaga kunst seda teoreetiliselt ongi, ehkki selle toimivus on seotud kunstniku vastutuse ja pädevusega, samuti kunstniku tegevuse autentsust puudutavate küsimustega. Olen seisukohal, et sotsiaalkunsti puhul tuleb erilist rõhku pöörata kunstniku tegevuse aluseks olevale stiimulile ja kunstniku isiklikule positsioonile oma kunstiteose suhtes, hoolimata sellest kui tundlikule sotsiaalsele närvile tema teos osutab. Muidugi pole välistatud, et leidub situatsioone, kus võib olla kasulik see idealistlik imperatiiv unustada.



Nagu öeldud, keskendusid kriitikud „Blue-Collar Bluesi“ poliitilisele küljele, takerdudes kohati (Ants Juske, 28.12.09, EPL) teoste esituse (teose kõrval tekst) ja formaadiga (videokunst) seotud esteetilistesse pseudoprobleemidesse, jättes täiesti tähelepanuta asjaolu, et näitusel oli olemas võimas poeetiline mõõde, mille kogemiseks tuli lihtsalt töödesse ja võimalik, et ka iseenda empaatiavõimesse piisaval määral süveneda. Näituse poeetiline mõõde immitses bljuusina poliitiliste sõnumite keerisest ja televiisorite kandilisusest ning laiendas näitusekontseptsioonis osutatud päevakajalised küsimused sootuks abstraktsematele teemadele.

Tugevalt poeetiline oli näiteks Marge Monko video „Foorum“ töötuks jäänud vene naistöölistest, kes olid asetatud oma saatusemäärajate, st poliitikute positsioonile. Hukatud arutamas omaenese surmaotsust- kunstis on neil selleks võimalus, mujal mitte. Esteetilisest küljest sarnaneb olustik tuttavatele momentidele nõukogudeaegsetest filmidest, kus ettevõtlikud naised asuvad lahendama kontrolli alt väljuvat olukorda sõnadega „Tüdrukud, võtame midagi ette!“. Kunstiteose sisuline tõekriteerium muudab need ettevõtlikud naised aga suud maigutavateks topisteks või tühjadeks padrunikestadeks. Sellest fantasmist tekkiv poeetiline valuaisting on kibe nagu tõde, mis Eléonore de Montesquiou tekstivideotes on juba mehhaaniliseks hauataguseks hääleks muutunud.

Visuaalselt domineerivamad tööd on Denes Farkas`i „Superstructure“ ja Santiago Sierra „Huicholid- 89tk“. Viimase puhul on tegemist mustvalgete fotodega ühe väljasureva väikerahva esindajatest, sealjuures on kõik eksponaadid kuklaga vaataja poole. Seal pole mitte ühtegi indiviidi, ainult kaastundeobjektid, kapitalismi ja kaasaegse kunsti poolt korduvalt kasutatud kahuriliha! Samamoodi võib kujutada igat inimest tööd puudutava seadusandluse valguses, kus indiviidist saab „töötaja“, kelle elu jaguneb töö- ja puhkeajaks, mille üle otsustab tööandja kui inimsaatuste raamatupidaja. Poliitilise teose poeetiline element viitab siin võõrandumise küsimusele, mis on keskne probleem ka marksistlikus humanismis. Santiago Sierra töö „160cm joon tätoveeritud 4 inimesele“ põhiprobleemiks ongi võõrandumine kui selline. „Inimesed, mida te teete, see on ju teie keha, see on ju teie elu!“ tahaks ma karjuda ka neile, kes igal hommikul oma püdela keha vastumeelselt ülikonda valavad ja oma elu peenraha vastu välja vahetavad.

Näituse keskseim töö näib olevat Francis Alys`i „Harjutamise poliitika“, milles kangastub pilt „demokraatlike väärtuste“ keskele paigutatud hääleharjutusi tegevast ooperilauljannast ning tema kõrval erootilist tantsu harjutavast striptiisitarist. Mõlemad on üheaegselt inimesed ja institutsioonid, üksteisega ilmselges huvide konfliktis, millest väljub võitjana füüsiline dominant. Nii strippar kui lauljanna tegutsevad institutsioonidena selleks, et kultiveerida iha ja unustust, lastes võõrandavatel protsessidel indiviidide keskel rahus toimetada. Inimene ise on aga pidevalt vahelduva iha ja rahulduse auru all. Ihaküsimus ei puuduta ainult selliseid „banaalseid“ nähtusi nagu klassikaline kommertskultuur ja seksibisnes, see puudutab kõike, mis inimest iseendast võõrandab. 20. sajandi alguse vasakpoolsed eesotsas Hans Pöögelmanniga pidasid ka alkoholitarbimist parempoolseks nähtuseks, kuivõrd see tekitab unustust ja võõrandumist. Just selles kontekstis mõjus oma turvalises konstrueerituses pisut häirivalt Tallervo Kalleinen`i ja Oliver Kochta-Kalleinen`i „Õudsed situatsioonid tööl“, kuigi läbi huumoripsühholoogia võib neid käsitleda inimlikkuse meeldetuletajatena, iseasi, kas selline huumorisoon meie kohalikus kontekstis ka tööle hakkab. Kohaliku probleemistiku foonil mõjus V. Jeremic`i ja R. Rädle monumendiseeria õõnsalt ja arusaamatult nagu „Amelie“ film. Kennedy Browne`i pliiatsiteooria manas aga silme ette kõleda rahvusvahelise ruumi, kus juurteta proletariaat lendab tuules ringi nagu äravisatud hamburgeripaber. Seda tõsiasja summutatakse kõikvõimalike utoopiate ja müütidega (rahvuslus, konsumeristlik kosmopoliitsus), freudistlike kannatustõrjevahenditega (õnn, armastus), meelelahutuse (striptiis, alkohol), ilu (seks, kaunid kunstid) ja naudinguga (alkohol, seks) juba vähemalt 100 aastat. Väga illustreerivalt mõjusid aga hiljutised seltskonnaajakirjanduse fotod Kuku klubi 75-ndast sünnipäevast, kus Kunstihoones purjutav kunstimaailm lonksas kibedat tõebljuusi otse 89 huicholi ees või siis nende selja taga.



Marge Monko "Forum", 2009, video



Denes Farkas "SUPERSTRUCTURE (these are not bloody exit signs, ehk kuhu sa omast arust lähed?), 2009, installatsioon



Francis Alÿs "Harjutamise poliitika", 2005 – 2007, video. Koostöös Rafael Ortega`, Julien Devaux`, Cuauhtémoc Medina` ja Performaga. Õigused kuuluvad kunstnikule ja Peter Kilchmanni galeriile Zürichis


Santiago Sierra "89 huicholit"


Näituse kohta loe lähemalt veel siit!
Fotod saatis Anders Härm, suured tänud!

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Artishok TV Pärnu Filmi- ja Video Festivalilt

(to reach to English version, scroll down and press 'Unfold'!)

Läinud aasta detsembris toimus järjekordne rahvusvaheline Pärnu Vilmi- ja Fideo Festival. Tuleb märkida, et tegemist oli vähemalt kolmekordselt erakordse sündmusega:

1.Pärnu Filmi- ja Video Festival on ainus videokunsti-festival Eestis

2.Pärnu Filmi- ja Video Festival on üks Eesti ajaloo kõige pikemate traditsioonidega kultuuriüritusi - oma 15nda toimumiskorraga edestab Fideofestival napilt Graafikatriennaali (toimunud 14 korral), jäädes omakorda napilt alla Tantsupeole (toimunud 18 korral). Ja aastal 2021 jõuab Pärnu Filmi- ja Video Festival järgi Laulupeole.

3.Pärnu Filmi- ja Video Festival õitseb nagu lill kodumaise majanduse varemetel – nimelt toimus seekordne üritus kogu täiega ühes Pärnu suurematest kaubanduskeskustest, masu tõttu tühjaks jäänud müügipindadel.


Et saada festivalist tasakaalustatud, laiapõhjalist ja sisussetungivat ülevaadet, esitas saategrupp kõigile videokunstnikele kolm küsimust:


1. „What is your name?“

2. „What is the title of your work?“

3. „What is the meaning of your work?“



Juubelihõngulist üritust käis jäädvustamas Artishok TV, koosseisus Liisi Eelmaa, Indrek Grigor ja Margus Tamm.

vt. ka:
http://www.performance.ee/fideofestival/

ajaloomälu värskendamiseks vt ka 1998 aasta Õhtulehte
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=19584

***********************
Now, in English:

In December 2009 took place another episode of annual Pärnu International Film- and Video Festival. Must be said that this was at least in three ways very exceptional event:

This is the only video-art festival in Estonia

This festival has one of the longest traditions among cultural events held in Estonia – with its 15th anniversary in 2009 it outraces closely Graphic Art Treinnal (held 14 times), but comes off second best to National Dance Fest (held 18 times). And in 2021 will Film- and Video Festival catch up with National Singing Fest.

Film- and Video Festival blossoms on the ruins of local economy – this time the whole event was held in one of the biggest departement stores in Pärnu, which was left empty after hard times in economy.


Jubilee-atmosphere was documented by Artishok TV crew (Liisi Eelmaa, Margus Tamm, Indrek Grigor). And to get well-balanced, comprehensive and invasive overview, they asked from all videoartists three questions:

1. „What is your name?“

2. „What is the title of your work?“

3. „What is the meaning of your work?“


Dear viewers, results are here! For more information about festival, go to official homepage: http://www.nongrata.ee/film/film.html

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

On the Responsibility of Being Against

Enne, kui läheb lahti põhjalikum diskussioon rahvuslus-kriitiliste näituse teemadel, saatis Carl-Dag Lige ühe oma varem avaldatud teksti (algselt ilmunud Helsingi Ülikooli esteetikatudengite lehes RSYKE, numbri teemaks oli Counter Culture), et tuletada meelde alati aptetiitse vastu-olemise vastutuskoormat!

Before we start more elaborated discussion here on national-critical (exhibiton), Carl-Dag Lige send one of his text on responsibility of ever-so-seductive being-against position. Text is published before in RYSKE (Helsinki University Aesthetics Students paper, under special issue Counter Culture).


ATTENTION! Programmatic text!





In the western globalized world the notion of counter-culture seems to have two generally understood meanings. First, counter-culture seems to be understood as a political activity, usually in the form of more/less radical activism. Neo-Nazis, anarchists, anti-globalists, Islamic fundamentalists might have different value systems, but they all have in common the stance of contradicting themselves with the ruling “body” (a particular religion, governments, capitalism, consumption-ism) and the will to publicly demonstrate their revolt and criticism. The second meaning of the notion of counter-culture seems to be related to the sphere of popular culture and the consumerist society – different sub-cultures from hip-hop and reggae to kyary and gothic. The latter are usually considered as having considerably less political ambition than the former ones. It has even been said that the pop-sub-cultures have lost their initial aim of cultural criticism – that capitalism has literally swallowed them and turned their originality/alternativity to an ordinary product of consumption. The most characteristic of those groups are definitely the followers of the otaku-culture in Japan.
Anthropologists, sociologists and narratologists have written about the myth of contradiction as one of the fundamental features of the human culture and the Western society in particular. Many of the theoreticians like to emphasize the importance of the difference between US and THEM. This is a view by which a foreign force, be it a culture or a person, is the key factor for constructing one’s own identity. We need the stranger and the enemy to build our own understanding of the world. If there would not be a force to be in conflict with, then it should be made up. One of the sources of this kind of view is clearly the tradition of Judeo-Christian as well as Islamic culture. But I do not want to go too deep to investigate the origin and the truth-quality of this understanding of opposition as the generative force of culture. Simply admitting the fact that a lot of things happening around us everyday are counter-activities, I would like to draw attention to the ethics of BEING AGAINST.
Through the 20th century a large amount of left-wing criticism was headed against different formations of the modern capitalist (nation-)state. Marxism was a source which fuelled the ideology of the totalitarian communist regimes as well as the soft-core Euro communists. Many of the student movements also drew from Marxism. Marxist philosophy became the general theory as well as the practice of being against. I do not want to over-emphasize the role of Marx’s philosophy but to draw attention to the fact that his initial idealist view of the egalitarian society transformed into the heavy-artillery of the oppressed.
Being an idealist myself, the idea of an egalitarian society is fascinating. I personally support the political left. I believe that every human being has the right for a dignity of life and equality with others. Yet, there seems to be a remarkable chasm between the idealism of the view and the possibilities of its implementation. Taking a closer look at the history of the 20th century, we can see that in most cases where the leftist politics was implemented, the success was scarce. The well-fare society of the Nordic countries might be the best example of the humanist government based on socialist ideals. But in most of the cases when the Marxist, socialist critique escalated, the forces which advocated those views were not able to take command. In the few cases of a successful revolution, the initial egalitarian ideals were soon supplanted with totalitarian methods as in the case of the Communist Russia and Cuba.
99% of the leftist critique seems to be like a barking of a dog. The critic, be it a simple worker or a philosopher, is not satisfied, but at the same time not able to take command and responsibility either for the lack of the governing skills or, in my opinion in most of the cases, for the lack of constructive ideas. The regular supporter of the socialist worldview is seldom able to combine visionary ideas with constructive practice. For him/her, it is easier to be simply AGAINST and say that the world is always cruel and that those who govern are unjust. Where am I heading? I support the idea of open society. I find public discussion as being one of the corner-stones of the democratic society. But I wish that the quality of the discussion would be good and the counter-arguments which are represented would be justified and had a so called positive program. Social criticism should always carry a POSITIVE PROGRAM. To be clear: if you criticize, please explain your personal aims and the potential general good that they might bring.
In contrast to the comfortable “independent”, “non-institutional” critique of the leftist culture critique, I find that a real socio-criticism is possible only from within the existing institutions. If You want to be critical, then TAKE RESPONSIBILITY and do not run to the hippie-commune! Apply for example for a job in a governmental institution, public sector or a third-sector organisation. In case of concrete action, there is always the danger, that something might go wrong, that there will be set-backs. Yet, I find that losing in the short-run is the best way to get to know your opponent. The best critique and counter-activities are those which have a hands-on approach. Your alternative counter activities are not worth a penny if you are not willing to put your own effort in making the world a better place!
To conclude, I would like to point out that my aim here is far from saying that there should not be any cultural criticism. On the contrary, I find the existence of different views as the main source for the diversity and richness of culture. My message here is that the most effective criticism is CONSTRUCTIVE, no matter how inconvenient or embarrassing it might be for the practitioner.

Carl-Dag Lige
15.02.2009

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Fotoreportaaž avamiselt

Lugupeetud lugejad! /Dear readers!

Teie ees voltub lahti eelmisel neljapäeval Kumus avatud rahvuskriitiline näituseprojekt „Räägime rahvuslusest! Ideoloogia ja identiteedi vahel” läbi seltskonnakroonika vaatenurga! Kaameraga käis ringi Maarin Mürk ning see on üks osa nimetatud näituse mitmekülgsest kajastamisest Artishokis. Komplekti kuuluvad veel Liisa Kaljula pistelised reportaažid näitusega seotud üritustest (lugeda saab siit) ning tulemas on Artishok TV põhjalik saade (sisaldab intervjuusid osalevate kunstnike ja kuraatoriga jms; kokku panevad Liisa Kaljula, Minna Hint ja Liisi Eelmaa) ning pikem käsitlus-artikkel. Jääge ootele ning seniks Kummu!

We are happy to present selection of social chronicles from the opening event in Kumu art museums new exhibition "Lets Talk About Nationalism" Between Ideology and Identity" (read more about it here!). Maarin Mürk walked around with her camera and this is what she spotted. This post is also part of larger attention that Artishok is paying to this exhibition - Liisa Kaljula made short overview of artists talks (only in Estonian, sorry!), but new episode of Artishok TV is coming up also, containing interviews with participating artists and curator etc (crew working on it: Liisa Kaljula, Minna Hint, Liisi Eelmaa) and this will be held mainly in English! Stay tuned!

Kõigepealt sõidutati inimesed ametiliftiga otse näitusele. Tung oli nii suur, et väike külastajatelift oli täis... / Unique possibility to use stuff-only gigantic elevator to get to the exhibition!

Avamiskõnede ootel / Crowd waiting for the opening ceremony

Üsna dramaatiline vaade näituse avamisele, esiplaanil Tanja Muravskaja installatsioon "Monumendid" / Quite dramatic view to opening ritual, in front installation "Monuments" by Tanja Muravskaja

Avamiskõne Anu Liivakult / Opening speech by director of Kumu, Anu Liivak

Näituse kuraator Rael Artel tutvustab kataloogi / Curator Rael Artel demonstrates exhibition catalouge

Anu Liivak jagab osalevatele kunstnikele tänutäheks meeneid. Millise raamatuga täpsemalt tegu on, polnud kahjuks näha / Special gifts from Anu Liivak to participating artists. What book exactly, can not unfortunately tell!

Osalevad kunstnikud (-->) / Participating artists (-->): Eva Labotkin, Tanja Muravskaja, Raul Keller, Csaba Nemes, Shlomi Yaffe, Johannes Paul Raether, Jens Haaning

Kunstimaailm eelistab konkurentsitult musta / Art world prefers black, no question

Tutvutakse trükisooja kataloogiga / Digging in to catalouge

Sophisticated black & detail Tanja Muravskaja installastioonist

Pehme, aga punane: nurk haridus- jm. näitusega seotud programmideks /Soft, but scarlet: room for the educational etc. programmes of the exhibition


Hanno Soans & Eha Komissarov

Esiplaanil John Phillip Mäkinen`i "Revolutsiooni lapsed", tagaplaanil Csaba Nemes`i maalid / In front "Children of the Revolution" by John Phillip Mäkinen, at the back paintings by Csaba Nemes

EKA fotoosakonna juhataja, kunstnik Marco Laimre puurib pilguga auku teosesse / Artist and head of academy`s photography department Marco Laimre drills his gaze into art work

Järjekord teose nägemiseks! / You had to stand in line to see an artwork! / Csaba Nemes`i lühifilm "Mökud" / Csaba Nemes`s motion picture "Softies"

Katarina Zdjelar`i video "Ära seda valesti tee!" / "Don`t Do It Wrong!" by Katarina Zdjelar

Happy shiny curator!

Näitusel mitme tööga esindatud kunstnik Tanja Muravskaja vastab küsimustele / Participating artist Tanja Muravskaja has to give answers to audience`s questions

... ja ei pääse ka "Lennuliini" autor Joanna Rajkowska (paremal). Keskel Andres Amos EKMi näitusteosakonnast, kelle meeskond ka selle näituse edukalt püstitas / ...and so does the author of "Airways" Joanna Rajkowska (on the right). In the middle Andres Amos from art museum exhibition executing department, who`s team mounted also this exhibition

Grand Old Man Jaak Kangilaski & skulptuurikogu hoidja Juta Kivimäe / Grand Old Art Historian Jaak Kangilaski & head of museum`s sculpture collection Juta Kivimäe

Pool rühmitusest Johnsonid tundub kergelt nõutu pärast Raul Kelleri tööga tutvumist / Half of artist group Johnson & Johnson thoughtfully steps back from viewing Raul Keller`s art work

Raul Kelleri teose valekasutus / Wrong way how to use Raul Keller`s work

Kuraator herself

Jens Haaning`u kognitiivne Eesti /Jens Haaning`s cognitive Estonia

Johannes Paul Raether`i slaidshow "Fanmeile" / "Fanmeile" by Johannes Paul Raether

Tanja Muravskaja fotoseeria "Eesti rass" / Photo series "Estonian Race" by Tanja Muravskaja

Audrius Novickas`e "Kolmevärvilised komplektid" / "Tricolour Sets" by Audrius Novickas

Esiplaanil Eva Labotkini teostegrupp ja kunstnik Eve Kask / In front Eva Labotkin`s gender gentle works and artist Eve Kask

Artishok TV crew (Liisa Kaljula in the middle, behind the camera Minna Hint) in action! Victim this time Joanna Rajkowska. Stay tuned, coming soon!

Elnara Taidre & Vene televisoon / Elnara Taidre and Russian TV

Shotgun Club
Eestvaates polegi nii ohtlikud / Front view not so dangerous at all

Malbe Minna Hint Artishok TV-d valmistamas /Suave Minna Hint making Artishok TV

Anu Liivak & Maria-Kristiina Soomre vestlevad Goethe Instituudi juhataja Dr. Ralf Eppeneder'iga. Goethe Instituut on üks selle näituse nii moraalseid kui ka reaalseid toetajaid

Heie Treier demonstreerib, millise hulga näitusekatalooge ta oma õpilastele jagamiseks kotti on toppinud! / Art historian and -critic Heie Treier demonstrates how much catalouges she was able to fit into her purse. All for her students!

Nägemist! Kunstnik Ville-Karel Viirelaid oma abikaasa, kunstiteadlane Baka`ga / Byebye! Artist Ville-Karel Viirelaid with his wife, art historian Baka


PS kui keegi sooviks täiendada pildi allkirju või eemaldada end ükskõik, mis kujul - palun kirjutage artishokmovement ätt gmail punkt com

PS If anyone wants to add some information to pictures or wants to be removed from somewhere - please write us artishokmovement at gmail dot com

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back