?-ga CHUXION, OLEMUSED, PRESIDENDID JA OLEMATU TELEVISIOON

?-ga CHUXION, OLEMUSED, PRESIDENDID JA OLEMATU TELEVISIOON

Multimeedianäitus CHUXION: TELEVISIOON GALERIIS 17. -- 29. aprill 2007 Ygaleriis

Raivo Kannik, Merlis Lätti, Ailis Mäesalu, Enriaue Latuente, Krista Mölder, Birgit Krullo

Fotograafia peamine küsimus on: kas on või ei ole? Fotograafia on selles mõttes kõige eksistentsiaalsem kunstivorm. Tema ülesanne on näidata, kas mingi objekt või nähtus oli või ei olnud ühel hetkel. Raivo Kanniku kureeritud näitusega on see huvitav moment, et rekordarv inimesi on uksest sisse tulnud ja küsinud: „Kas siin on näitus?“

See on väga oma eksistentsi küsitavaks teinud näitus. 2/5 sellest näitusest on foto.

Sisenejaid ajab segadusse esimese saali suhteline tühjus. Seal on ainult üks õhupall või langevari sorgus rippumas elik Birgit Krullo installatsioon „Chuxiong“. Üldiselt ei anna ka seinal olev tekst mingit linki, mis nagu point on. Seal on tekst, mis räägib, mida keegi tegelane teeb. Suvalisi asju. Ongi selline mõtteta installatsioon. Lihtsalt on. Aga kas ka Chuxion?

Fotoväljapanekuid endid on kaks. Krista Mölderi „T. Aquinas / Str. En ente et essentia“ ehk siis Thomas Aquinas, tema traktaat olemisest ja olemusest

ja sellest, et Mölderi sõnul on triptyhhi keskus - nn. "interjöör" pildistatud Aquinase tänaval (Str.) Londonis. („tänav, mis on imeväike ja asub keset business & entertainmenti paabelit ning asub seal oma vaikuses nagu oaas, keskendumaks "õhule, ruumile ning genius loci' (paigavaim) – le.“)

Fotod ongi sellised väga eksistentsiaalsed, vaikelulised, kaks pildistatud kusagil veidi sürr-metafüüsilises kergelt võsastunud pargis, kus isegi üks koer lesib.

Interjöörifotodel on olemise faktid üsna ähmased, osaliselt varjatud, udused, lõigatud.

Kannikult on kaks hulgast väiksematest osapiltidest koostatud kompleksfotot. Samuti olemist tõestavad. „10. oktoober 2006. Mõtlen näitusest televisioon galeriis.“ eksisteerib Kannik Tartus Toome pargis. Lesib ja vahib. Park paistab olevat millegipärast paljude fotograafide lemmikkoht. Filmi „Blow-Up“ mõju?

Teisel seerial „Aednik“ Kannik on parajasti istutamas ühte prantsuse tüüpi korrapärast parki. Millised perspektiivid, milline harmoonia, milline rahu. Milline olemine.

Kannik on teinud ka ühe kahest näituse videost mille mõlema teema on president -- üks ainult alustab ja teine lõpetab. Kannik on endale omase suvakaamera stiilis jälginud Tallinnat päeval, kui valiti Eesti seni viimast presidenti. Linn pakkus tõesti jaburat vaate- ja kuuldepilti: valesti Eesti hümni laulev giid, hämar kohvik närvilised inimesed, tobepateetiline kontsert Estonia kõrval, kus kostavad isamaalised laulud.

Alis Mäesalu & Enrique Lafuente videos „Veel üks ruum“ üks depressiivne noormees, kes kirjutab märkmikku „You`ve git the wrong guy“ vaatab aknast, kuidas JF Kennedyle kuul pähe lastakse.

Selle video kriiskamine ja püssilaskmine ning Kanniku video rahvuslik võitluslaul tekitasid eriti efektse-õõvastava koosmõju päev peale Pronksmehemadinaid, mida sai efektselt vaadata televiisorist. Galeriis televisooni polnud. TV on teadagi kauge maa taha pildi saatmine paljudele. Galeriis tuleb video sealtsamast ja vähestele. Seega ei tea kas oli Chuxiong aga televisiooni polnud küll.

MARGUS KIIS

Näitust vaata SIIT

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Kunstnikud räägivad: Liina Siib

Liina Siib. Töö sarjast "Movie Poster".

Eksponeeritud ka e-näitusel "Tüdimuse mõnu".

Väike eelteade kõigile huvilistele.

Neljapäeval, 26. aprillil kell 18.30-20.00 leiab aset järjekordne kohtumine Sally Stuudio Kunstiteadlikkuse Keskuse sarjast “Kunstnikud räägivad. Isiklikke vaatenurki kaasaegsele kunstile”. Oma loomingut tutvustab foto- ja videokunstnik Liina Siib. Samaaegselt kohtumisõhtuga on Kunstikeskus.ee 24h galeriis avatud tema e-näitus „Tüdimuse mõnu“ (15.04 - 15.06) ning samast leiab ka intervjuu kunstnikuga. Vaata: www.kunstikeskus.ee

Kohtumisõhtul räägib Liina Siib:
- oma arenguteest kunstis - liikumisest graafikast foto ja video suunas
- realistliku kujutise reaalsusest ehk kirjeldusest ja lavastusest fotos ja videos
- tütarlapse ja naise teemal ehk “foto on vaataja silmades”
- dokumentaalsest väljamõeldisest ehk “parem huvitav vale kui igav tõde!”

Juttu saadab rohke visuaalne materjal kunstniku fotodest ja videotest.

Olete oodatud kuulama ja kaasa rääkima! Kohtumine toimub Sally Stuudios, Aia 13B/Uus 16. Osavõtt tasuta. Lähem informatsioon: www.kunstikeskus.ee/sally ja telefonil 6418518.

Teate edastas: Jane Remm, jane [ätt] kunstikeskus.ee

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

mutato nomine

Võru Linnagaleriis saab 11.-30. aprill näha Triinu Pungitsa ja Alan Prosa installatsiooni "Mutato nomine", mis on remix Triinu Pungitsa moeloomingust ning Alan Proosa loodud/sämpeldatud visuaalist ning helimaastikust. Installatsioon on interaktiivne - näitusekülastajal on võimalik keskkonda, selle atmosfääri teatud ulatuses muuta -- sekkuda. See on keskkond, milles aeg muutub ja teiseneb. Võib jääda seisma või luupi, võib hetkelülitusega viia sajandikaugussegi. Ühesõnaga: Hookus pookus! Osalt justkui puzzle, mõistatus, mille lahendus ent ometigi on alateadlikult aimatav ning halastamatult fataalne.
"mutato nomine" on katkendid erinevaist aeg-ruumidest - nende suhestumine ning uue, suure loo jutustamisega alustamine. Lõpp ent on muidugi tulevikus, kuigi teisalt -- pidevalt kohal ning
lähedal. "mutato nomine" pühitseb elu, ilu ja armastust.


PS Installatsioonil on ka oma trükis, mille on kujundanud Janno Preesalu.


Teate edastas Katrin Ruus, fotod Dmitri Kotjuh
rohkem kõikke:

http://vorukannel.ee/index.php?Menu=26&ID=63

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

GRAAFIKAÜLIÕPILASTE NÄITUS HOBUSEPEA GALERIIS.

Ott Pilipenko


Olivia Verev


Magnus Vulp


Magnus Vulp


Kuldaveärt Karud


Kuldaveärt Karud


Kertu Ehala


Ilmar Kurvits

Eesti Kunstiakadeemia graafikatudengid on järgemööda esinenud kolmel sellekevadisel näitusel – Wiiralti kunstiauhind Rahvusraamatukogus, “Triviaalgraafika” Hobusepea galeriis ja “Kuldaveärt Karud” EKA galeriis.
Hobusepea näitus oli klassikaline „koolitöödest” koostatud kuraatorinäitus, EKA galerii oma aga tsensuurivaba omaalagatus. Nende järjestikune esitlus hea võimalus mõelda „meie ja nende” sündroomile kunstiõppes. Minus kasvas aga veendumus, et mõlemat näitusevormi tuleks skisofreeniat kartmata harrastada.
Tutvustan kõigepealt Hobusepea väljapanekut, mille initsiaatoriks-diktaatoriks ise olin ja mille osalise alternatiivina on inspireeritud „Karude” ruumiteos EKA galeriis.
Esmalt kohustuslik selgitus mõiste “triviaalgraafika” kohta. See termin on leiutatud märgistamaks üht kahest suunast, milles graafikaõpe Kunstiakadeemias viimasel ajal liikunud on. Paarilisena on kasutuses “elitaargraafika”. Trviaalgraafikaga võiks seostada graafikaga kaudsemalt, kuid siiski olemuslikult seotud linna- ja looduskeskkonna nähtused, samuti mitmesugused subkultuursed avaldusvormid. Elitaargraafika seevastu märgib graafika traditsioonilisi nö. kõrgeid vorme nii vabagraafika, kui graafilise disaini alla kuuluvaid. Sinna viimasesse liituvad ka mitmed vaikselt perifeeriasse tõmbunud graafikaliigid – ex libris, kalligraafia, postmark ning -kaart jne. Arvan, et töövahendid ei määra graafikakunsti kuulumist ühte või teise harru ehk piltlikult – litograafia või kuivnõelatehnikas kondoomipaki disain (Olivia Verev) ei muuda teda automaatselt elitaargraafika valda kuuluvaks ja ebaotstarbekast töövahendite valikust tekkiv nihe ongi see sõlm, mille harutamisel võivad tekkida küsimused graafika olemuse kohta. Muidugi, sageli ei tasu analoogne ponnistus ära ja mõtekam oleks kasutada tavapärasemat tööriista – arvutit.
“Triviaalgraafika” näitus Hobusepeas oligi pigem aruaanne huvilisele, kui vihje mingi uue laine ootusele. Siit sai aimu graafikaõppe hetkeseisust Kunstiakadeemias. Näha oli põhiliselt sügissemestri õppeülesannete vilju, paremaid palukesi tollest perioodist, seda muidugi. Samuti kujundas tervikilmet ka tulevase Tallinna Graafikatriennaali teema “ Poliitiline ja poeetiline”.
Kui võrrelda tudengite töid Rahvusraamatukogus esindatud põhiliselt varasemate põlvkondade tippgraafikaga, siis peamised erinevused seisnesid kahes punktis - tehnilises meisterlikkuses (teadagi kelle kasuks) ja sõnumi selguses. Sõnum, ükstapuha, millises küpsusastmes ta ka ei esinenud tuli Hobusepeas kindlasti selgemini esile, kui Rahvusraamatukogus. Loomulikult ei pretendeeri Wiiralti preemianäituse taolised üritused mingi monoliitse idee väljendamisele ja mitmekesisus/eklektilisus ongi tema loomuses.
„Kuldveärt Karude” üritusel EKA galeriis aetakse aga oma asja. Tänavalt ruumi eksinud vaatajale võiks jääda mulje, et karud on üks bänd, selline totaalne loominguline gäng. Millega nad täpsemalt tegelevad, millist muusikat mängivad, milliseid filme toodavad või milliseid pilte produtseerivad jääb muidugi segaseks. Samas on üks asi selgemast selgem – nad on väga kuulsad ja nende loomingulisele kollektiivile ei ole võõrad ka klassikalised sisepinged, mis tähepositsiooniga kaasnevad. Lai irve staarikultuse üle seguneb korporatiivse kambavaimuga. Päris märkamatuks ei jää ka killuke ambivalentsust – staar võiks end ju päris magusa ja healõhnalisena tunda.
Wiiralti noore kunstniku auhinna laureaadid olid graafikamagistrantidest kunstikaksikud Kertu Ehala ja Ave Teeääre, kelle nahas avaldub graafiku keeruline suhe ümbritsevasse (kunsti)maailma kaunis selgelt – nende tegevus on hargnenud kolme suunda – kunsti ning sotsiaaltöö piirimail balansseeriv tegevus Ravila hooldekodus, graafilise disaini valdkonda kuuluv ajakirjakujundus ning lisaks veel osavad katsetused klassikalise vasesöövitusega. Mitmekülgsus tuleb kindlalt kasuks koristamaks tehnilised barjäärid oma konseptsiooni rajalt. Ja see on olulisem, kui noor kunstnik sageli karta oskab.

Urmas Viik

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Kui plakat maksis 15 kopikat. Kevadised toimetused

Päike käib kõrgelt, ööpäevast võeti tund ära ja kevad on hingest tänavale pugenud. Aeg sukelduda plakatikuhja ja vaadata, mida huvitavat päevavalgele tuleb. Põhjuseks, miks see plakatihunnik üldse tekkida sai, oli omal ajal kehtinud riiklik tellimus. Aga sellest kunagi hiljem.

Oli periood, kui autor oma nägemused plakatiks vormis, kas siis vajadusest muuta maailm paremaks, ilusamaks, või lihtsalt rahateenimisvajadusest.

Kalle Toompere. "Mets on elu. Mina istutan metsa". 1986. Plakat autori "käteperioodist", mil käeline tegevus tänasest olulisem ja motiiv eesti graafilises disainis üsna levinud oli. Lihtsam on vist nimetada autoreid, kellel käemotiiv puudub, enim leiab seda Tõnu Soo ja Margus Haavamäe näituseplakatitel.

Kalle Toompere. 1986

Anu Juuraku "Kedagi pole unustatud, midagi ei unustata" on külgeõmmeldud sümboolikast sügavamale vaatav ja võiks tänagi aktuaalsena mõjuda.

Anu Juurak. 1984

Silver Vahtre segab mehe ja naise võrdõiguslikkuse teemal kokku pildi maailma loomisest sirbi ja vasarani välja.

Silver Vahtre. Foto Marius Bogustovs. "Võrdõiguslikkus pole kaotanud sugudevahelisi erinevusi" 1988

Kevadise tuulepuhanguna mõjub Aili Ermeli "Hoia ennast ja oma planeeti".

Aili Ermel. 1984

Tolmused linnatänavad toovad meelde Rein Mägari sotsialismiaja töömehe.

Rein Mägar. "Tööd ei karda ja palka ei põlga" 1983

Plakatikuhja sukeldus Andrei Kormashov

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Kommentaariks Margus Kiisi artiklile “Guru ja tema parodeerija” (Sirp, 30. märts 2007)
http://www.sirp.ee/index.php?option=content&task=view&id=5387&Itemid=2



Tahaksin pisut kommenteerida eelmises numbris ilmunud Margus Kiisi kriitilist analüüsi Tõnis Vindi ja Ki wa näitusest. Ma ei saa kirjutaja vaatepunktiga nõustuda, sest lähtusin näituse koostamisel hoopis vastupidisest ideest. Kuigi dekonstruktsioon taotlebki algsete kavatsuste paljastamist ja nihestamist, võib alati arvestada rohkem kontekstiga.

Tõnis Vindi labürindi skeemid vaid tunduvad sarnastena, selles ongi seeria lõks. Kui lehti pikemalt vaadata ja omavahel võrrelda, tuleb välja, et suure ruudu sees paiknevad väikesed labürindid ei ole kõike identsed – varieeruvad näiteks labürintide sissekäigu asukoht ja keskpunkti kuju, st ka labürintide läbimise trajektoorid. Joonetatud (“karvastatud”) kihi lisamisega tekib veel rohkem kombineerimisvõimalusi – loodetavasti, mitte ainult vormi mõttes.

Margus Kiisi artiklist võib järeldada, et enamus näitusel olevaid Ki wa maale valmis Tõnis Vindi tööde “kommentaaridena”. Samas olen saatetekstis rõhutanud, et lähtusin mõlema kunstniku autonoomsest loomingust, millele üritasin pakkuda veidi vägivaldset võrdlevat käsitlust. Kui kirjutasin dialoogist, mõtlesin selle all pigem konstruktsiooni: näitus sai komplekteeritud kumbki autori olemasolevatest töödest (ka Ki wa “Maagiline ring”, tol ajal veel kavand), kusjuures pidin kunstnikke veenma, et nad võiksid omavahel “sobida”.

Ma ei näe Ki wa puhul otsest grupijuhi või “guru trooniihkaja” ambitsiooni, ning tema roll näitusel ei olnud ei Tõnis Vindi järgija, õpilane ega parodeerija. Ki wa “mina-olen-tsitaat” kontseptsioon on samuti midagi muud ning ma ei usu, et mänguline käsitlus, nihked ja teatud tasandil suhestumine peaksid tingimata tähendama parodeerimist.

Kui nimetada siin kedagi parodeerijaks, siis kahtlemata mõlemat autorit, sest “parodeerimine” käib antud juhul Jumala-demiurgi suhtes (omamaailma loomine, universaalsete kõikeseletavate skeemide konstrueerimine jms). Etteheiteid metafüüsikas on raske ümber lükata, aga peab tunnistama, et mõlema kunstniku tööd toimivad just tänu oma tugevale metafüüsilisele aspektile. Visionääre saab ju süüdistada ainult siis kui nad ei veena. Kuid postmodernsete väikeste narratiivide häda (või eelis) ongi selles, et nad ei pruugi (ja ei pea) kõikidele võrdselt mõjuda.

Elnara Taidre,
näituse "Labürint ja igavese tagasituleku teed" kuraator


-----------------------------------------------------------------------------------
samal teeml üks lisateadaanne:
sel neljapäeval, 05. aprillil kell 18.00 esitletakse kõnealuse näituse kataloogi, mille on koostanud Elnara Taidre ja Rael Artel ning kujundanud Jaan Evart. Tegemist on RA Gallery projektiruumi kõrvale loodud kirjastuse Hotel Pärnu esimese trükisega.
Esitlus toimub Y galeriis sisehoovis. Ühtalsi on see ka galerii esimese täispika hooaja lõpetamine.

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

21. sajandi AABITS

Y-galeriis esitleti raamatut.

Pildistas Indrek Grigor

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

J.W. Jannseni seostest Berliini dada-ga.

Alljärgnev Eesti kultuuriloos pretsedenditut tsitaadijuhtumit käsitlev artikkel pidi algselt ilmuma “Pärnu Postimehe” veergudel, lükati aga sealse kitsarinnalistest väikekodanlastest koosneva toimetuse poolt tagasi.

Autor tänab Artishoki võimaluse eest see väga oluline avastus olenemata uurimise algjärgust siiski avalikkuse ette tuua.

J.W. Jannseni seostest Berliini dada-ga.

20. sajandi üks vaieldamatult põnevamaid kunstiliikumisi dada sündis 1916. aastal Zürichis Hugo Ball`i peas. Ajalehekuulutuse abil leidis Ball omale kiirelt ka rea väga võimekaid kaasmõtlejaid, kelledest olulisimad on Hans Arp ja Tristan Tzara.

Palumise ja libekeelse jutu abil (millega on dada ilmselt eeskujuks olnud meie suurele kunstikollektsionäärile Matti Miliusele) suutis Ball galerii ja etenduse paigana saada oma käsutusse ühe hubase õlleka. Ta lubas nimelt omanikule külaliste arvu mitmekordistumist ja sellest tulenevalt paratamatult suurenevat õlu läbimüüki. Samuti palumise eest saadud maalide ja joonistustega suutis Ball õllekeldrist peaaegu kunstisaali teha, kus kanti ette Tzara seosetuid ning Balli vaid häälikuile põhinevaid luuletusi, tantsiti kõige veidramaid tantse ja musitseeriti (kui taotlusliku kakofoonia kohta nii võib öelda) isetehtud pillidel.

Naljaka nime „dada”, millel on erinevaid tähendusi erinevates keeltes – kiikhobune prantsuse keeles, jaatus vene ja teistes slaavi keeltes, lapselik hüvastijätu hüüd saksa ja (viimase mõjul) ka eesti keeles – omistas liikumisele koos Arp`i ja Tzara`ga konjakit juues Vladimir Iljitš Lenin. Selle stseeni meeleolukat interpretatsiooni võite näha meie suure režissööri Hardi Volmeri filmis „Minu Leninid”.

Zürichi dada hääbub juba 1919. aastal, nii liikmete vaheliste erimeelsuste kui ka I maailmasõja lõppemise tõttu, mis võimaldas taas vabalt mööda Euroopat liikuda. Teatava paratamatusega viivad Zürichi dada liikmed dada pisiku nagu rändlinnud gripiviiruse oma uutesse sihtpunktidesse kaasa. Nii sünnib teiste seas ka Berliini dada.

Viimane paistab ennekõike silma oma suure lühiajaliselt ja ebareeglipäraselt ilmunud ajakirjadest koosneva publikatsioonide arvu poolest. Selle nähtuse põhjuseks, ehk siis kirjastustegevuse eestvedajaiks, olid vennad Johann ja Wieland Herzfelde, kes osalesid avangardsete kunstiajakirjade kirjastamises algusest ehk siis 1916. aastast saati. Juba siin tuleb välja vendade Herzfelde`ide hingesugulus J.W. Jannseniga kellel oli samuti kirjastamise alal pioneeriroll täita.

Berliini dada peamiseks kirjastuskojaks oli Malik-Verlag, kus trükiti pidevalt erinevaid ajakirju, mis järjepidevalt varem või hiljem riigi poolt ära keelati, et uue nime all jälle välja tulla. Üks tähelepanuväärsemaid neist on 15. veebruaril 1919 just vendade Herzfeldide ettevõtmisel ilmunud kvartalikiri „Igaüks iseenese jalgpall” („Jedermann sein eigner Fussball”), mille ilmumine piirdus paraku vaid esiknumbriga.

Ajakirja esikaanel näeme pealkirjakõrval seismas montöör-dadana tuntud John Heartfield`i teostuses jalutuskepiga meest meile tervituseks oma kõvakübaraga lehvitamas, kes mitte ainult asetuse, vaid kogu oma olemusega meenutab Jannseni „Perno Postimehelt” tuttavat tormavat postimeest. Nende kahe figuuri sarnasus ei jäta mingit kahtlust sellest, et vennad Herzfelde`id olid teadlikud nii Jannseni „Perno Postimehest” kui selle olulisest positsioonist kirjastamise kultuuriloos ning avaldasid oma ajakirja kujundusega austust suurele eelkäijale. Loomulikult on dada ajakirja kaanel tegemist oluliselt kaasaegsema figuuriga, kes ei kehasta enam romantilist uudiseid ja põnevaid lugusid toovat postimeest, keda pikki silmi oodatakse, vaid dada absurdi irooniat. Aga selles ei ole mingit vastuolu, sest omas ajas olid mõlemad figuurid väga kaasaegsed.

Millal täpselt Herzfelde`id esimest korda „Perno Postimeest” nägid või Jannsenist kuulsid, ei ole uurimise käesoleva seisu juures kahjuks võimalik veel öelda. Aga juba on mõned Saksamaal tegutsevad teadusfondid üles näidanud huvi finantseerida uurimisreisi Berliini arhiividesse täpsemate andmete ja taustnüansside väljaselgitamiseks, nii et võib loota, et järgmisel aastal samal ajal saan lugejaid rõõmustada juba uute ja huvitavate faktidega.

Kunstiteadlane

Igor Kala.

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back