Tartu Kunstnike Majas 16.05-10.06.2007
Mulle on üldiselt film tundunud siiani kõige haaravama meediumina, aga Alalooga näitusel kogetu põrmustab ka parima režissööri, midagi nii (sõna otseses mõttes) haaravat ei ole ma enne kunagi kogenud.
Ultrafenomenaalne agregaatkunst Indrek Grigoriga peaosas
neljapäev, mai 31, 2007
Erik Alalooga „Parakinemaatiline fantasmagooria“
INTERVJUU JAAN ELKENIGA
Jaan Elkeni ühiskonnakriitiline DJ-set loomeliitude peol, jaanuaris 200709. mail valiti Jaan Elken kolmandat ametiaega järjest Eesti Kunstnike Liidu presidendiks. Sel puhul meili-intervjueerib teda Margus Tamm.
MT: Kõigepealt õnnitlused tagasivalimise puhul. Ja alustakski valimistest.
Kunstnike Liidu sellekordne suurkogu toimus üsna madalat profiili hoides - vaid Sirbis ilmus esimehekandidaatide lühike tutvustus. Näiteks Kirjanike Liidu presidendi valimiste ümber oli küllaltki palju meediakära. Või kui meenutada kasvõi eelmisi, kohati väga teravaks kujunenud EKLi juhatuse valimisi. Ma saan aru, et meediakära toob paratamatult kaasa poriga loopimist, isiklikke solvumisi ja palju muud muret, samas on Eesti Kunstnike Liidu juhatuse valimine ju ometi oluline sündmus, mis võimaldanuks tekitada arutelu EKLi ühiskondliku potensiaali teemadel. Kuidas kommenteeriksid, kas tegemist oli tegemist meedia vähese huviga või oli see EKLi poolt teadlik madala profiili hoidmine?
JE: Ettepaneku 3000-3500 tähemärgiga piiratud sõnavõtuga eelnevalt Sirbis esineda tegi Sirbi kunstitoimetaja Reet Varblane. Meie oludes oli pretsedenditu et Sirp üldse eelneva üleskutsega esines, leheruumi võimalikele esimehekohale kandideerijatele pakkus. Teisalt ausam ja selgem. Eks kirjanikel ole lehetoimestustes pikem käsi sees, ja oma tsunftile ja sealsele "võimuvõitlusele" suurema lehepinna andmine auasi. Meil on ju juhtivate päevalehtede kirjanduslisad, mitte aga kunstilisad, või kui on siis moonduvad nad mõne aja möödudes elustiililisadeks, teisiti öeldes selleks "mis lugejat huvitab". Ja esimeheks saigi kirjanikel ju nö. meediafiguur, telest tuntud saatejuht K.-M.Sinijärv . Palju sellest esimehekampaaniast kirjaduse käekäigule kasu on, küsiks ma vastu? Või kui tösiselt esimehekandidaadid oma küllaltki ülbeid nõudmisi ühiskonnale ise ka uskusid? Kui uskusid, siis on kunstnikel küll rohkem sotsiaalset adekvaatsust ja reaalsusetaju. Seni Eestis kehtiva ühiskondlik-poliitilise süsteemi kontekstis rääkida kirjaniku-või kunstnikupalgast kõigile liidu liikmetele, lihtsalt niisama, liikmelisuseks olemise eest on ju sulaselge populism, kuid sounds good, ja vägagi radikaalne. Kunstnikud räägivad eelkõige võimalusest tööd teha, et seadusandlus toetaks kunstnikkonna potsentsiaali nähtavusele tulemist, viitan siinjuures protsendiseadusele.
MT: Ja kuidas kommenteeriksid seda, et EKLi juhatuse koosseis jäi praktiliselt samaks - tegelikult tundus et polnud ka eriti uusi inimesi, kes oleksid väga soovinud juhatusse kuuluda - näiteks ainus esitatud tiitlipretendent hr Jakovlev võttis ise oma kandidatuuri tagasi. Kas tegemist on osaga Eesti kunstimaastiku üldisest stabiliseerumisest?
JE: Mõnes mõttes on tegemist tõesti stabiliseerumisega, võimu- ja loomeambitsioonide realiseerimiseks on Eestis hetkel hoopis paremini, valdavalt riigi rahastatud mängumaid ja platsdarme - KUMU, Tallinna Kunstihoone, Kaaseagse Kunsti Eesti Keskus, Kultuurkapital. EKL-il pole vähemalt uuemal ajal olnud ambitsioone "kureerida" kunstielu, pigem on lisandunud hulgaliselt sotsiaalseid rolle, mõtlen loomeliitude ja loovisiku seaduse käivitumist, selle täiendamist, meie oma mikro-sotsiaalprogrammi jm.
MT: Mida sa mõtled kunstielu "kureerimise" all? Ehk tutvustad mikro-sotsiaalprogrammi.
JE: Ilmselgelt ei mäletagi sa teistsugust kunstnike liitu kui praegune, “kureerimise” all mõtlesin olukorda enne 1991, kus kunstnike liidu ja kogu kunstielu vahele võis laias laastus võrdlusmärgi panna, kus isegi kunstialaste trükiste kirjastamine ja kunstivahenditega kauplemine (defitsiidimajanduses oli see eelkõige fondeeritud kauba jaotamine, mitte kauplemine tavapärases tähenduses), näitusepoliitika, tööde ostmine näituselt Kunstifondi kogudesse, kogu otsustustäius ostukomisjonidest kuni autoostulubade ja korterite jaotamiseni oli kunstnike liidu pädevuses. Monumentaalkunsti tellimused ja kaklus nende ümber pealekauba, kuid selles vallas nagu ka paljudes muudes kunstiküsimustes oli teine jäme ots kultuurimisteeriumi ja partei keskkomitee käes. Nüüdseks on kultuuriministeeriumi, vähemalt kord nelja aasta tagand poliitilise tõmbetuule käes reorganiseeruva mammuti pädevusse jäänud eelkõige rahastamisskeemide väljatöötamine, kunstimuuseumid on ministeeriumite ripatsitest iseseisvunud, kunstnike liit oma eelarvega säilitanud täieliku sõltumatuse riigivõimust. Kunstnike liidu tootmisbaasidest (end ARS, monumentaalkunstibaas jm) mis tarbekunstnikele ja kujunduskunstnikele vene ajal piiramatult tööd ja leiba andsid (sest turuks oli näljas ja paljas üks kuuendik kogu planeedist) on järel vaid kinnisvarakolossid, kes kunstiga seotud väikettevõtlusele soodsaid pindu rendib. Rendipoliitika läheb paindlikult kunstipoliitikaks, kui valida on kas avada galerii (samas tagada selle funktsioneerimiseks vajalikud vahendid), rentida see eraoperaatorile galeriipinnaks, või meie sihtasutusele Tallinna Kunstihoone Fond näitusetegevuse läbiviimiseks Tallinna Kunstihoones ja Kunstihoone galeriis. Või anda soodusrendile kunstiga seotud väikettevõtlusele vmt, aga ka kommertsrendile – viimase eelistamist erinevalt mitmetest teistest loomeliitudest me EKLi puhul eriti ei näe. Nii on endises ARSi peamajas keraamikute liidu käsutuses põletusruumid nullrendiga, ka Pärnust ülekoliv Litokeskus on 0-rendiga, nagu ka taasavatud regulaarne kunstiajakiri kunst.ee Vabaduse väljak 6 büroopinnal. Monumentaalkunstimaja rendile võtnud endistest töötajatest koosnev aktsiaselts tasub sümboolset renti jne.
Mikro-sotsiaalprogrammiks nimetasin ma EKLi sotsiaalfondi, kust tulevad ka laste jõulupuud ja seeniorite jõulu-, juubeli- ja muud vältimatud toetused. Meil on see käigus üle kümne aasta, siis kui loomeliitude seaduse alusel tagatud toetussüsteemist veel unistadagi ei osatud.
MT: Millised on taasvalitud juhatuse peamised eesmärgid?
JE: EKLi juhatus on kaheliikmeline, koosnedes presidendist ja asepresidendist. Kõrgeim vöimuorgan on volikogu, millest on 2/3 automaatselt erialaliitude valitud esimehed (ja seal toimub rotatsioon ka suurkogude vahelisel ajal), 10 valitavale kohale valiti aga eelkõige need kunstnikud, kes nurinata ühiskondlikku tööd on nõus tegema. Eesmärgid on juhatusel ja volikogul samad nagu liidul, ja töö korraldus ja põhimõtted on kirjas liidu põhikirjas. Seekordseid valimistulemusi iseloomustab veel äraproovitud nägude ja tuntud nimede eelistamine. Ärev poliitiline foon võis niigi õhusolevale tendentsile omakorda vindi peale keerata. Milleks riskida niigi äreval ajal?
MT: Millisena näeb EKL oma rolli eesti kunstimaastikul? Peamised ülesanded? Millega EKL ikkagi tegeleb?
JE: Kui EKL-i majanduspersonal, galeriitöötajad ja haldusega seotud isikud maha arvata (keda on kokku ligi 30), jääb president, asepresident ja ehk pool sekretäri kohta. Nende 2 ja poole isiku kanda on nii majandustegevuse õiges suunas juhtimine, nö poliitilised otsustused, kui ka igapäevatöö praktika. Viimase 8 aasta kohta on ilmunud küllaltki mahukad aastaraamatud, seal on suur osa EKL-i osalusel ja initsiatiivil toimunud kunstiprojektidest, seadusandlikud initsiatiivid, rahvusvaheline suhtlus, kunstielu juhtfiguuridest ja olulistest loojatest tellitud filmiprojektide arendused, vähemalt kahe olulise kunstipreemia väljaandmise iga-aastane korraldamine jm. ülevaateliselt kirjas.
MT: Kuidas on EKL roll muutunud viimase 15 aasta jooksul?
JE: MTÜ-d ja loomeliidud on kodanikuühiskonna alused, vähemalt teoorias. Mulle tundub, et Eesti riigivõimu usaldus loomeliitudes endale head partnerit näha, on kasvuteel. Mingil hetkel oleme kehastunud ka survegrupiks, kõlagu see kui heroiliselt tahes. Nii KUMU läbisurumisel (EKLi ühiskirja üleandmine ja pooletunnine kohtumine peaministriga valitsusistungi ajal, kus uue kunstimuuseumi ehitamise lõplik saatus viimast korda vaekausil oli), loomeliitude seaduse väljatöötamisel, regulaarse kunstiajakirja taasavamisel, 1% seaduse rakendamine avaliku ruumi kunsti kohta jne. Vaid Tallinna linnas valitsev režiim on kunstnike ja skulptorite ühendustes näinud vaenlast oma erakondliku, maitseväärastunud monumentaalkunstiprogrammi pealesurumisel tallinlastele, ignoreerides meie otsustusi ja märgukirju. Erinvalt Eesti riigist ja Tartu linnast, kus kõikides kunstižüriides loomeliitude liikmete arvamust ja kompetentsi vajatakse ning nende arvamusega arvestatakse.
MT: Miks peaksid kunstnikud EKLiga liituma?
JE: Tsunftidel on kõikidel aegadel lisaks praktilisele poolele ja käegakatsutavale kasule ka sümboolne väärtus. Loovisikute seaduse subjektiks saab olla ka loomeliiduga liitumata, ometigi võiks ainüksi see garantii ja tulevikus ehk ka liikmelisuse alusel arvestatav pensionistaaž väärtustada liikmelisust. Meile astuvadki liikmeks keskmiselt paremini sotsiaalset konteksti tajuvad, kuid samas mitte liiga nina uppihoidvad sidusad kunstnikuisiksused, liikmete koguarv on jätkuvalt tõusuteel, mitmed kandidaadid ei läbi volikogu hääletusmasinat, igaüks meie liikmeks ei pääse.
Ja kuigi meil ei ole praegu ette näidata võimalust anda igale soovijale ateljeepind Tallinna Kunstihoones (Vabaduse väljak 6 ja 8 kinnistutel on teatavast üle 40 ateljee) ega ka Hobusepea 2 kinnistul, võime ehk kunagi Pärnu mnt. 154 krundil, end.ARS kompleksi baasil välja ehitada ateljeebloki, kus tõesti iga EKL-i liige soovitud tööruumi kas rentida või osta ka saab.
MT: Milline on efektiivselt toimiv EKL?
JE: Ma arvan, et me olemegi antud tingimustes piisavalt efektiivsed, alati on kasvuruumi, seda küll.
MT: Mis on EKLi nõrgad küljed, mis seda efektiivset toimimist segavad?
JE: Vahendite nappus, mis kogu kunstielugi pärsib. Euroopa Liidu struktuurifondide abiga saaks meie kinnisvaratompude baasil arendada just noortele kunstnikele apetiitseid erialakeskusi ja paindlike ühisateljeede võrgustikku (praegu on meil vaid üks, hetkel jäätatud staatusega NIFCA külalisteljeede võrgustikku kuuluv ateljee Vabaduse väljakul).
MT: Kas on plaanis/on üldse mõtet EKLi kuidagi kaasajastada? Kaasata programmiliselt nooremaid liikmeid otsustamisse-näituseplaanide tegemisse, tagamaks verevahetuse?
JE: Meie kunstisaalides domineerivad noored kunstnikud, EKL-i kolme galerii näituseplaane panevad kokku noored kuraatorid. HOP-galeriid nõustab kuratoorium, mis jälle valdavalt noortest kunstnikes koosneb. Et Kunstihoone Fondi nõukogusse valitakse võimekamad ja kogemustega kunstnikud, kel kolleegide ja erialaliitude volitused-mandaat, ka see on loomulik. Ma arvan et Jaan Toomik, Leonhard Lapin, Mare Mikoff, Mare Saare, Maarja Unduski jpt. kes hetkel nõukogus,on kogenud pedagoogidena noore kunsti potentsiaaliga hästi kursis.
Kui suurkogu valib just need liikmed volikokku kes parajasti valiti, siis on see tema vaba tahe ja mingeid soo- või muid kvoote meil plaanis rakendada pole. Sirja-Liisa Vahtra on ennast võimeka ja empaatilise korraldajana näidanud ja volikokku sai ta probleemitult.
MT: Kirjeldada nö ideaalEKLi.
JE: Ei riski, siis öeldakse, et tee ka ära! Optimaalne, nendes tingimustes mis antud, seda jah. Kas sellessinases maises riigis midagi ideaalset ongi, on köik oma vigade ja miinustega, maksab see kui ideaalidki otsed on, maksab pürgimine.
teisipäev, mai 29, 2007
30.05 kell 17.00 on veel viimane võimalus vaadata Johannes Saali isikunäitust „Elu Metamorfoosid“ koos näituse kuraatori Mare Joonsaluga.
esmaspäev, mai 28, 2007
Narva monumentaalliblikad
(teksti kärbitud versioon ilmus siin http://www.epl.ee/kultuur/387446)
Ühel kenal kevadpäeval pakiti mõned kunstikriitikud koos Endel ja Rutt Tulvinguga mikrobussi ning korraldati Karin Taidre juhtimisel spetsiaalne tuur Narva koolides ja avalikes asutustes, kus pesitsevad Rutt Tulvingu maalitud liblikad.
Aastatel 1996 – 2006 valmis Rutt Tulvingul 17 suureformaadilist, enamasti ühte fantastilist liblikat kujutavad dekoratiiv-pannood kingitusena 12 Narva koolile, Narva Kolledžile, muusikakoolile, lasteaiale, muuseumile ja linnavalitsusele. Väliseesti kunstnik, kes alates 1993. aastast on regulaarselt sünnimaad külastanud, on erilise tähelepanuga suhtunud just Narva linna ning igal aastal, pidades seal modernistlikku kunsti puudutavaid loenguid, valmis Tulvingul ka järjekordne liblikas.
Liblikamission
Kunstniku poolse omainitsiatiivina teostatud, on see üks (töö)mahukamaid keskkonnakunsti projekte, mis taasiseseisvunud Eestis on tehtud. Pikaajalise ja pidevalt suuremaks kasvanud protsessi käigus on kunstnik loonud korduva motiivi kaudu visuaalsed ühenduslülid enamiku Narva ühiskondlike asutuste vahele.
Olulised märksõnad on suhestumine konkreetse kogukonnaga ning oma panuse andmine elukeskkonna estetiseerimisse. Tüüpprojektidena kerkinud koolimajadele on sisseprogrammeeritud võõrandumismaik, inimeste tootmise masina tunne. Lõputud kõledad koridorid, kuhu nende hubasemaks muutmiseks riputatud õpilastööd ära kaovad; laiad trepid, mida mööda voolab käratsev mass ja hurushtsovka-stiilis mõnevõrra lohutamatu välimus. Pluss ebatervelt lopsakad kergelt tolmunud potililled ja toakased-minipalmid; väikelooma-nurgad on tänapäeval kahjuks kadunud. Nende endiselt nõukahõnguliste ja mastaapsete koolisaalide kohal troonivad nüüd Tulvingu maalitud hiigelliblikad ning kokku mõjub see kompositsioon metafüüsilise ruumikogemusena.
Liblikad on olnud keskseks kujundiks Tulvingu maali- ja graafikaloomingus viimased 15 aastat ning nende hulgast on Narvas endale koha leidnud juba üsna tormilised versioonid. Arhetüüpselt kaunist ja kergemeelsest putukast on saanud jõulised ja dominantsed olendid, kelle metsikud tiivad hakkavad edaspidi laperdama üle aastapäevaaktuste ja pidulike koosviibimiste.
Vana daami tagasitulek
Kõik pannood on loodud kohaspetsiifilistena, st silmas pidades konkreetse ruumi mastaape ja värvilahendusi ning on ka valminud kohapeal. Õpilaste jaoks on sellel kahtlemata isiklik ja eriline tähendus, et keegi kunstnik tuli, töötas kohapeal ning rääkis neile oma loomingust ja kunstist üldse. „Tädi Rutt“ on Narvas ilmselt peaaegu poolmüütiline tegelane, keegi, kes tuli kaugelt just nende pärast kohale, õpetas esimesed ingliskeelsed sõnad ning pühendas osa oma loomingust just neile. Ilmselt on igal Eesti väikelinnal oma eriline väliseesti kunstnik, kes koos taassaavutatud vabadusega saadikuna Läänest külla tuli. Haapsalus oli selleks näiteks Ilon Wikland, kelle meeldivat ja leebet isikut iga kord väikese piduliku eeskavaga tervitati. Kohalike mällu on jäänud need, eriti 90ndate algusest pärinevad käigud eksootilise sõnumina juba-kohale-jõudnud ühiskondadest (Eesti kui tollal alles teed alustav ühiskond) ja need “külaskäigud tulevikust” on jätnud kohalikku kultuurikihti tugeva emotsionaalse jälje. Viis, kuidas Tulvinguid koolides ja asutustes vastu võesti, oli kantud tõelisest laiast vene hingest, see kallas meid kõiki üle sellise hoolitsuse ja austusega, mille kõrval kahvatub enamik ametlikke autasustamistseremooniad. Istuda lasteaias miniatuursel mööblil ja vaadata väikseid lapsi esitamas hiiglasliku liblikapannoo all spetsiaalselt ettevalmistatud eeskava Kunstnikule ning deklameerimas luuletusi liblikast, oli kummastav ja liigutav ning sobis suurepäraselt kokku psühhedeelsete liblikapannoodega.
Maarin Ektermann
Rutt ja Endel Tulving + ühed kohalikud liblikad
"Pääsukese" lasteaia lapsed esitavavad laulu- ja tantsukava.
Lasteaiast kingitakse nartissse ja labakuid
Ilmsalt maalitakse Narav koolide kunstitundides rohkem liblikaid, kui kuskil muljal
Karin Taidre räägib lastele Liblikast
Tulvingud pälvisid ka Nara linna ametliku tänukirja
esmaspäev, mai 21, 2007
Monty Cantsin ja Geoffrey Cohen Tartus
Rahvusvahelise muuseumiöö raames 19. mai hilisõhtul viidi Tartu Kunstimuuseumi Viltuses majas läbi PERFORMANCE`I PRAKTILINE LÜHIKURSUS, mida juhendasid Monty Cantsin ja Geoffrey Cohen.
Korrektse akadeemilise veerandi järel lubati rahvas saalidesse ning Monty Cantsin (vasakul) ja Geoffrey Cohen (paremal) tutvustasid külastajatele sissejuhatuseks etappe, mis huvilistel oma performancekunsti oskuste lihvimiseks läbida tuleb.
Ülesandeid oli kolm:
Penetrating the picture
One of the canons of postmodernism says, that everything has already been said and we currently do no more than cite the past. But by citing you can also create new quality. Therefore, go draw, but not just on a two dimensional canvas, but at the same time create new dimensions to the picture. Create space on your own – dissect the two dimensions by inserting them into a boundless dynamism. Old texts need rewriting, old pictures, rethinking. Both processes desribe dissecting and cutting up. Every description is a new text that oposes the described one. The act on dissecting becomes a performance in itself, constituting itself in activity, not in stasis, in boundlessness, not in borders. Exactly as a surgeon, does the performance artist free the art from the tumour of pathos, cutting the object into a subject.
Teiseks:Proper Throwing Techniques
Plant the pack foot, on the side of your throwing arm, and step with the front foot toward the stage.
Kolmandaks:Ö
The purpose of this exercise is to overcome ones bodily perceptions and find total inner balance. In the final step in the process of becoming an excellent performance artist you have to concentrate on the feelings and emotions inside you. You have already fired out tension and now you have full control over your body. Unite the strength of your body with the emotions and feelings inside your heart. Instincts and morality will unify in this meditation. If one masters his inner balance, one masters the world.
Ö - exercise is to help you become master of performance art
To form the Ö sound, say a long English "e" sound (as in "dead"), and then purse your lips as you say it, and it becomes a bit like "ea" in English "earn".
Sissejuhatuse järel asusid agarad õpilased, pärast väikest valehäbi pausi Monty Cantsin`i juhendusel klassikuid lõikuma.
Klassika purustamisele järgnes klaasi purustamine Geoffrey Cohen`i valvsa pilgu all.
Ja lõpuks, peab tunnistama, et tõepoolest kõige raskem Ö ülesanne.
Kusjuures kohati tekkisid kabiinide taha suisa järjekorrad
Kursuse õnnestumisest andis märku asjaolu, et mitmed inimesed pöördusid hiljem esimese ülesande juurde tagasi ning lahendasid seda juba märksa loomingulisemalt.
Inimesed tungisid ka ise pilti.
Lihtsa kastratsiooni riitusega alanud tööst sai lõpuks midagi surmaingli taolist.
Ning ka elupõline kunstiteadlane, kellele kunsti-lõikumine muidu kuidagi hinge ei mahtunud, haaras lõpuks noa järele.
Arvestades kursuse läbinute arvu, on Tartus peagi loota suuremat performance kunsti lainet.Raporteeris Indrek Grigor.
Üleskutse kõikidele, kes on ennast või sõpru muuseumis pildistanud
Seoses Eve Kiileri fotonäitusega „Muuseumiteater“ Tartu Kunstimuuseumis kutsuvad näituse koostajad kõiki osalema põnevas sotsioloogilises uurimuses „Mina muuseumis“. Kiigake oma fotoalbumitesse või sorteerige pildifaile arvutis eesmärgiga leida need fotojäädvustused, mida olete teinud muuseumites või kunstinäitustel mingi teie jaoks olulise eksponaadi kõrval – olgu selleks siis loodusmuuseumi jääkarud või Louvre´i Mona Lisa.
Kontaktandmetega varustatud fotod (nimi, vanus, kontakttelefon, muuseumi ja eksponaadi nimi) palume saata aadressil indrek.grigor ät tartmus.ee või saata või tuua (kas fotodena või CD-l) Tartu Kunstimuuseumi (Raekoja plats 18) kassasse kuni 23. maini.
Üritus lõpeb 30. mail kell 18.00 avaliku pildiesitlusega saadetud fotodest kunstnik Eve Kiileri osalusel. Pildiprogramm jääb näituse „Muuseumiteater“ osana eksponeerituks kuni näituse lõpuni 10. juunil.
Kõik algmaterjalid tagastatakse omanikele esitluse päeval 30. mail.
Info tel 7 441 920.
Reeli Kõiv,
Eve Kiileri fotonäituse „Muuseumiteater“ kuraator
neljapäev, mai 17, 2007
KUNSTIRINDEL MUUTUSTETA
NonGrata Kunstikonteiner - Uus laine. 21. sajandi Eesti kunst
Korraga on kolmest erinevast suunast välja tulistatud lubadus UUS! Kõivõrd selline ambitsioon eeldab tugevat kuraatoripositsiooni, loen ja rebin kontekstist välja kuraatoristeitmente ja intervjuukatkeid.
I
Kõigepealt New Wave, kes jõudis esimesena avaldada meedias intervjuu.
Edestades sellega 1 päeva võrra NG näitust ning 2 päeva võrra omaenda näitust.
Niisiis. Mida arvavad New Wave kuraatorid?
iseendast:
"Ma arvan, et oleme esimesed, kes on püstitanud küsimuse nullindate kunsti minateadvusest. Meie lööme mängus esimese kaardi lauale ja vaatame, mis siis nüüd juhtuma hakkab."
Kommentaar: Meenutame: Karin Laansoo raamat 22+ (2005), Kunst.ee erinumber Noor-Eesti (2005).
näitusepealkirjast:
"See on eelkõige marketingi kontseptsioon. See on omamoodi sõnakõlks, mis võimaldab küsida, nagu sa küsidki, kas nüüd on siis uued tingimused."
uuest põlvkonnast:
"Ta tuleb tasa ja targu, ilma suurema kärata."
"Huvitavam osa üheksakümnendate lõpu ja nullindate alguse nooremast kunstist ei trügi enam instutsionaalsele mänguväljale ega püüa ennast valgele kuubile apetiitseks teha."
"See kunst ei esita ennast selgete vastanduste ja manifestide kaudu."
"Noor eesti kunst on mitmekülgsem, orgaanilisem, tehniliselt küpsem ja intelligentsem kui oli üheksakümnendate põlvkond samas vanuseklassis."
"Nullindajatel on kaasaegse kunsti vormikeel juba käes, nad on kasvanud koos sellega."
“Teooria on niigi olemas, see on olemuslikult «läbi seeditud» veel enne, kui tullakse millegagi välja.”
"Noorema kunstnikkonna mentaliteet on üldises plaanis hoopis teistsugune (kui 90ndatel)."
"Viimaste aastate jooksul on tekkinud arvestatav hulk noori kunstnikke, kes dokumentalistlikus režiimis töötavad."
"Kümnendivahetuse üheks huvitavamaks ja aktuaalsemaks nähtuseks on alternatiivse elektroonilise muusika ja kaasaegse kunsti kokkupuutepunktides tekkinud soundart`i projektid."
"Leidsime Tartust eest aktiivse kaasaegse kunsti scene`i."
"Kui vaadata osalejate nimekirja, ei ole lihtne seda vaadata ühtse «uue lainena»."
Kommentaar: Truth/art/new wave is out there somewhere
teistest:
"Loomulikult on kaasaegse kunsti kõrval absoluutselt küündimatut, provintslikku, teadlikult antiintellektuaalset, dementset kunsti Eestis väga palju, seda näitas meile ilmekalt hiljutine näitus kunstihoones (EKLi aastanäitus "Elamise kunst")."
"Pärnu noor kunst sõidab meie arvates liialt Nongrata ja Kursi koolkonna kiiluvees, mis nähtustena kuuluvad üheksakümnendatesse ja ideoloogiliselt veelgi kaugemale."
"Pärnu etendab külahullu."
kunstimaailmast:
"Üheksakümnendate lõpul, institutsionaalse maastiku paika loksudes ja kaasaegse kunstikeele omaksvõtmisega, kadus ka vajadus ühistegevuseks ideoloogilistel eesliinidel."
KOKKUVÕTE:
New Wave kuraatoritel on väga selged seisukohad EKLi ja NonGrata kohta. Ja suhteliselt udune pilt uuest põlvkonnast v. a. enesepositsioneering, et ollakse esimesed, kes uue põlvkonna teema üles tõstavad ja sellega nö kinda viskavad.
------------------------------------------------------------------------------------------
II
NG kunstikonteiner. "Uus laine." 21. sajandi Eesti kunst
Näitus avati päev enne New Wave´i, millele vastanduti.
iseendast:
Me oleme alternatiiv Eesti kunstimaailma peavoolule.
näitusepealkirjast:
"See on provokatsioon, mille eesmärgiks on tekitada diskussioon Eesti kunstimaastikul. Pealkiri on copy-paste'itud Tallinna Kunstihoone koduleheküljelt."
Kommentaar: Ühtede jaoks on "Uus laine" marketingi kontseptsioon. Teiste jaoks on "Uus laine" provokatsioon. Huvitav, kas on kuskil keegi, kelle jaoks "Uus laine" oleks päriselt ka uus laine?
uuest põlvkonnast:
"21. sajandi kunstist ja olulistest kunstnikest rääkida on veel ilmselgelt liiga vara."
"Nii noorte ja väheesinenud kunstnike puhul, nagu on pooled Kunstihoone "Uue laine" näitusel, ei saa ka rääkida mingitest kunstnikupositsioonidest."
New Wave kuraatorid tegelevad sisulise asemel formaalse tegevusega.
P.S. Ise oled hull.
kunstimaailmast:
"Mida suurem liigiline mitmekesisus valitseb, seda elujõulisem on süsteem."
"Totaalset tolerantsi ega üksteisemõistmist ei ole olemas."
"Küsimus ei ole papis, küsimus on meeldivas surinas, mida tekitab teadmine, et sa oled orjastaatusest pääsenud ja niimoodi ühiskonnale paraja nätaka vastu andnud."
KOKKUVÕTE:
Uue Laine kuraatoritel on väga selged seisukohad New Wave ja selle kuraatorite suhtes. Samuti on neil selged sotid ühiskonnaga. Ja be aware, NG messianistlik loojakontseptsioon rokib. Aga ikkagi ehitavad nad oma näitusepromo üles vanale heale vastandumisele Kunstihoonega. Kui Vabaduse 6 on tõesti nii kõdu, nagu nad väidavad, siis milleks ehitada oma kirikut sellele liivale?
-----------------------------------------------------------------------------------
III
Pomo Sapiens: See on tõesti midagi
näitusepealkirjast:
"POMO SAPIENS on postmodernne inimene. Aastaid tagasi tähendas soomlastelt laenatud slängisõna „pomo“ bossi, kedagi tähtsat, ülemust, esimest jne. Kunstivooluna ammendas postmodernism end üheksakümnendate algul, samas pole ka modernism veel kuhugi kadunud. Filosoofilise määratlusena aga on postmodernism endiselt elujõuline. Näituse alapealkiri sai valitud tema sisse kodeerunud võimatuse tõttu. Pole selge, mis on „see“, kui palju on „tõesti“ ja mis võrdub „midagiga“. Amerikanism „this is really something“ väljendab midagi, mis „on tõesti midagi“ – see on saladus, see on määramatu suurus, ent läbini veenev. See on kaasaegne muinasjutt. „See on tõesti midagi“ on kerge ja õhuline, ent noore kunsti kui igikestva fenomeni raames vitaalne."
uuest põlvkonnast:
Esinevad kaksteist autorit, kes tervikuna moodustavad midagi koogilõigu taolist Eesti noorkunsti siiruviirulisest sufleest.
Kommentaar: Elu on nagu shokolaadikarp.
Kas sel aastal ei suuda
-------------------------------------------------------------------
ÜLDKOKKUVÕTE:
90datel esiletõusnud liidrid (vahet pole, kas riiklike või alternatiivsete institutsioonide) jätkavad omavahelist positsioonisõda, olgu siis ettekäändeks uus põlvkond või mis iganes. Uuest põlvkonnast ei räägi sisuliselt keegi, nooremate kunstnike roll näib olevat olla rohkem nagu kahuriliha omavahelises klaarimises. Ja rindejoon on otsaga jõudnud Tartusse.
See, kes õige vastuse esimesena ära arvab, jääb edasi mängu.
kolmapäev, mai 16, 2007
MEHEAU RÜVETAMINE JA NAISE SABA ALLA VAHTIMINE
Erki Kasemets „Riie“ ja Kaarina Ormio „Chinoiserie, baltiquerie“ Y galeriis 2 – 13 mai 2007
„Juhuslikult“ soomlanna Kaarina Ormio ja (just vahi alt pääsenud) eestlane Erki Kasemets panid Y galeriisse üles täiesti eraldi näitused, kus eksponeeriti nende performance`tel kasutatud kostüüme. Jätaks kõrvale näitustega kaasas olnud põhjalikud tekstid, mida igaüks saab lugeda netiaadressil ygalerii.blogspot.com ja pühenduks egoistlikele muljetele ja tõlgendustele.
Mõlemad kunstnikud kasutatasid toormaterjalina elitaartaotlusega rõivaid. Kasemetsa valikus domineeris pintsak, ülikonna tähtsaim osa. Ormio kleite on kasutatud kui printsessi, kõrge aadliku aksessuaarina.
Ülikond peaks nagu olema soliidse, tähtsa MEHE sümbol. Paljude naiste meelest mehelikkuse ja pseufofroidistide jaoks fallose sümbol. Nagu stiilselt kehva kvaliteediga mustvalgetelt fotodelt näha, on Erki oma pintsakuid erinevate aktsioonide (külmas järves ulpimistest Maalikunstnike Liidu koosolekuteni välja) käigus värviga mäkerdanud, pastaka ja markeriga solgerdanud, augustanud, nööbistanud ning leivakilekotisulguritega ehtinud.
Õige ülikond peab olema ühevärviline, eriti must. Siin on ta tõsiseltvõetav, tõeline, võimas, ründav. Võib-olla mingid primitiivsed rahvad ehivad mehe peenist igasuguste vidinatega,
aga pintsak peab olema puhas. Seega on Kasemets tegelenud meheau rüvetamisega. Täiesti teadlikult. Ajalugu on tal kilekotis, kus 50-ndate koolitarbed. 50-ndad oli viimane aeg, kui pintsak tähendas meest ja tema uhkust ja au, see oli MEHE TUNNUS.
Kaarina Ormio kleidid (mis peaksid olema erinevate maade, nagu Eesti, Läti, Rootsi, Taani, Liivi, Lapi, Hiina prinsesside omad) meenutavad veidi 19. sajandi luterliku pastori proua arusaama elitaarsusest. Igatahes väga rikkalikud nad ei ole.
Kuid omavad (v.a. Hiina) väga tähtsat elementi, nimelt krinoliini, mis kleidi uhkelt puhevile ajab. Mis tekitab igas mehes isu vaadata, mis seal küll all on. Seda võimalust meile ka pakutakse, esiteks kleitide kõrgele paigutamisega ning ühele on pandud ka otse peegel alla. 
Muidugi seal suurt midagi näha pole peale krinoliini võrestiku aga ikkagi. 
Kinkyd on ka rahvuslippe hoidvad naisejalakujulised alused, rääkimata kleidi serva pealt vaadatavast filmist „Printsess Algieba, Printsess Bellatrixi ja Prints Betelgeuze Reisidest Soome Hämesse, Toolsesse, Laitosaarele Pielise järvele Soomes Põhja-Karjalas ja Rootsi kohale pilvedesse“, kus ühe järve ääres kroonidega pritsessid end kleitidest vabastavad ja paljastavad, et neil nende all suurt midagi polegi.
Erki Kasemets justkui mõnitab meheau, Kaarina Ormio õrritab ning äratab räpaseid ihasid. Mõlemad teevad seda kavalalt, alateadlikult ja -- eelkõige froidistlikult. Aga peale neid kahte näitust saab Viini sõgedast hulluarstist palju paremini aru.
MARGUS KIIS
Tellimine:
Postitused (Atom)
