20 aastat hiljem

Reedel, 24. augustil toimus Mooni 46a hoovis Siim-Tanel Annuse legendaarse aiarituaali remake `20 aastat hiljem`. Üritus kuulus kohaliku kunstimaailma jaoks must-have kategooriasse ning kui eelmine kord kirjutas Evi Pihlak, et “Elevus sündmuspaiga ümber oli kaugele märgatav. Juba Mooni tänava otsast sisse keerates paistis kätte valguskuma aia kohal.”, siis 20 aastat hiljem on elevus sündmuspaiga ümber juba kaugelt märgatav üüratu autoderivi järgi, mis Mooni tänavaääri palistas.

Perfokas ise algas kasvuhoonest tuleva pehme improvistasioonilise muusikaga, mille juurde näidati aastatetagust dokumentatsiooni. Seejärel ilmus valgusvihku siluetina kuninga kuju, kes toimetas piduliku aeglusega väljapeetud rituaalid – silmade kinnisidumine, krooni peast ära võtmine, strobo sähvivas valguses läbi kileseina välja astumine, silmade lahtisidumine, punaste sidemete eemaldamine randmete ümbert ning väike eneseirooniline tüng, kuna randmetel polnud kraapsugi. Edasi kulges õhtu piduliku lilleüleandmisega, tänusõnadega ning kasvuhoone avamisega.

Peamine küsimus, mis minul kummitama jäi, oli seotud nähtud kunsti asemel selle institutsionaalse kontekstiga. Kuidas olla legendaarne 20 aastat hiljem? Täispangaga loomulikult. Mooni aed oli luksuslikult lavastatud scene, mis meenutas üritusi a la Kadrioru lossi sünnipäev. Perfokas, mis on kohaliku kunstimaailma jaoks niivõrd krestomaatiline ja ristipõiki läbianalüüsitud, ei oleks remakena saanud toimuda kuidagi undergroundimalt, salapärase aiarituaali tunnet poleks enam nagunii suudetud tabada. Asju, mida ei saa taasluua, saab aga teha mitme vindiga piduliku ülekeeratult eneseiroonilise žestina.

oli Maarin

Ants Juske väike ülevaade Eesti Päevalehes (siit ka lõigatud Evi Pihlaku lause)

Teet Veispaku pikem intervjuu Siim-Tanel Annusega

õnnitlusi vastu võtmas

abstraktne maalilooming

maaliloomingu ülevaade

alg-perfoka dokumentatsioonistend + väljavõtted ajakirjandusest

algab muusika

algperfokas

lilled ja tänud
kasvuhoone

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

EKS:NÄIB

Infotankistid, Puhas Rõõm, Erki Kannus, Merle Kannus, Mart Viljus, Reimo Võsa-Tangsoo

Võru Linnagaleriis, alates 12. 08.


Kas kõik on nii, nagu meile näib?
Kui suur osa meie elust on illusioon ja kui suur osa tõelisus?
Kuidas hallata kahemõttelisusi?
Kas me usume pigem oma silmi, oma kujutlusvõimet või tõekspidamisi?
Kas inimesed meie ümber on päriselt olemas?
Kas ideed muudavad tegelikkust?
Kui suur on vahe harjumuspärase ja harjumuspäratu vahel?


Külastajad on oodatud vaatama, mõtlema ning ebaharilike muusikariistadega kummalisi helisid tekitama. Maailm muutub iga mõtte ja liigutusega. Meie peades.

(avamispidustused. fotof Dmitri Kotjuh)

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Cheese 23|07

(Kõigepealt väike teadaanne: alljärgnev numbriülevaade juhatab sisse Artishoki ja fotoajakirja Cheese koostööprojekti - igas Cheese numbris ilmub spetsiaalselt selle numbri jaoks loodud Artishoki lehekülg, mille kujundab Margus Tamm. Vastukaaluks avaldab Artishok omakorda uue Cheese numbri värske ülevaate, mille koostab Laura Kuusk. Teabevahetuse eesmärk on siduda omavahel Eestis ilmuvaid omaalgatuslikke väljaandeid ning nende lugejaid.)







Juulikuine fotoajakirja Cheese number on heinaajale ebaomaselt sisutihe. Kaaneloo kangelane on seekord fotograaf Nicholas Sinclair, keda intervjueerib Marge Monko. Küsimuste ja vastuste järgnevusest moodustub vestlus, mille lugemise teeb nauditavaks eriti asjaolu, et jutt on sidus ning küsimused asjakohased, kuna ka küsitleja on portreefoto spetsialist. Lisaks intervjuule ka üheksal leheküljel suurepäraseid üht- või teistpidi portreefotosid Sinclairi loomingust.
andreas w kirjutab oma lapsepõlvetraumadest Anna Hintsi fotoseeria "Lapsepõlve õppetunnid" taustal. Pakkudes kaht erinevat autoripositsiooni, on nii Hintsi fotod kui andreas w tekst siin Isiklikud ja samastumist pakkuvad ühtaegu. Ühesõnaga- autorite duo sobib siin hästi nagu.... rusikas silmaauku (me kõik oleme ju varases lapsepõlves ära õppinud, mida see tähendab, eks?).
Käesolevast Cheese'i numbrist leiab ka nii mõnedki fototudengite tegemisi kajastavad lood. Eesti Kunstiakadeemia fototudeng Karel Koplimets seletab oma fotoseeria "Kahtusalused" tagamaid, Tartu Kõrgema Kunstikooli fotograafia 1. kursus räägib oma näitusest "Avatud olemus". Vastne moemagistre Kristina Paju võtab kokku oma magistritöö vaikusest moefotograafias, mis valmis koos fotograafide Anna-Stina Treumundi ja Kaisa Eichega.
Kooliteemadel jätkates leiame nende kaante vahelt Ahto Külveti intervjuu Tartu Kõrgema Kunstikooli külalisprofessori Robin Dance'ga (algus varasemates numbrites 19/20).
(Meta)teooria huviliste rõõmuks võtab kunstiteadlane Indrek Grigor sõna semiootikadoktori Peeter Linnapi fotoloogiaseeria teemal, mis läbi seitsme Cheese'i numbri (12/05-19/06) ilmunud.
Kunstisündmustest kirjutab seekordne Cheese Marge Monko näitusest "Uurimusi kodanlusest" Helsinkis Soome fotograafia projektiruumis ning Piret Räni reklaamikriitilisest näitusest "21. saj. aabits" Tartus Y-galeriis, samuti ka Ilja Sundelevitsi ning Anna Altsuki projektist "Tsoon".
Lisaks traditsioonilised pressi- ja loodusfoto ning tehikarubriik, mis seekord siiski veidi proportsionaalsemad. Ehk on aidanud meie ajakirjandusruumi korrastada uue tehnikaajakirja Maatriks ning loodusfotole pühendatud LoFo ilmumine.
Käesolevat Cheese'i numbrit ei kugistanud ma selle sisu tiheduse ning suhtelise ühtluse tõttu alla ühe ampsuga, jättes ebameeldivad tükid taldrikule kuivama, vaid haukasin osade kaupa, kuni kogu number oli läbi seeditud.

Laura Kuusk

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

16 osalejaga näitemäng *

Mihkel Kleis

+ seltskond avamisel

Mihkel Kleisi „ Commedia dell'arte“ galeriis 008

28. juunil esitles rohkem ansambli Luarvik Luarvik mootorina tuntud Mihkel Kleis galeriis 008 oma loomingut maali- ja videokunsti vormis - lvalgustite esindussalongi seintel oli eksponeeritud 13 maali ja 2 videoinstallatsiooni.

Kleis on tuntud uusbaroki vői trash-baroki tősise viljelejana. 008 näitustesarja koordinaator Kiwa on pressitekstis portreteerinud Kleisi isikut massikultuurikangelaste, näiteks Rambo ja Michael Knighti läbi, töid seevastu sidunud ketšupi-esteetika mőistega. Pole keeruline arvata, miks Kiwa just seesuguseid assotsiatsioone loob. Piisab paarist pilgust Kleisi piltidele, et saada idee tema teemade mänguväljast. Popkultuur, trash-őudukad, viited erinevatele kultusisikutele ja sündmustele on äratuntavad, aga Kleis ei tegele sedavőrd mitte hommage'iga kui paneb kokku kollaaži. Tema tööd ei ole tegelaskujukesksed: ta ei ava oma objekti ning ei sobita teda õigesse ehk algupärasesse keskkonda ning ei otsi oma kangelasele mustri moodustamise eesmärgil sobivat fooni või kui soovite, konteksti. Kleisi töödes on palju allusioone filmile, muusikale; filmiplakatitele, plaadiümbristele. See annab talle vabaduse muuta kujundit vői tegelaskuju tagasiulatuvalt - sulatades objekti uude keskkonda, muudab ta sellega algomadusi. Seeläbi tekivad tööd nagu kristalliöö - püha öö, kus „päris“ kohtub vale vői absurdiga. Tekib suhe, mis ei pőhine loomulikul sidemel, vaid elustub puhtalt autoripőhiselt.

Nii nőudlik sisu välistab ka Kleisi tööde paigutumist tüüpilisse maaližanrisse. Kui rääkida vormist, siis antud tööd meenutavad pigem algkoolist tuttavlikku „rebi ja kleebi“ tehnikat, mida rakendades erinevatest ajakirjadest ja reklaamplakatitelt väljakistu sai valgel paberil kollaažina uue näo. Seda teeb ka Kleis, mis siis, et maalides, mis siis, et oskuslikumalt. Tekib assotsiatsioon ajakirjahunnikute, plaadivirnade, Egiptuse püramiidide, lumeinimese ja eesti filmiklassika vahel.

Näituse kaks videot- „Lapsepőlvemälestus“ ja „Neli aastaaega“ tunduvad vőrdluses piltidega isiklikumad. Videod ei ole niivőrd läbi pikitud kultuurisüžeedest, vastupidi - „Lapsepõlvemälestus“ oma intiimsuses ei oma mingit sidet massimeedia või kultuuriklišeedega. See räägib esimestest seksuaalaistingutest, mida visualiseerivad pildid Anton Starkopfi skulptuuridest ning ilmestavad teemasseminevad klaveriklimberdused. Starkopf on siinkohal pigem juhslik valik, sest tähtsus on alasti kehal, mitte kunstniku meisterlikkusel vormi-, värvi- vői materjalivaliku puhul. Kui vőtta veel arvesse, et Kleisi lapsepőlv jääb 80ndate algusesse, on kőik iseenesest mőistetav. Polnud siis ju internetti 18+ saitide ning telekanaleid veel päevavalguses algava erootikaprogrammiga, toona vőis raamat kunstiajaloost muuhulgas ka erootilisi aistinguid esile kutsuda.

Teine video „Neli aastaaega“ ei ole hommage Vivaldile, mida vőiks ekslikult arvata. Kleisil on Vivaldist ükskőik, pealegi on antud teemat kujutanud ja lahti mänginud arvukamalt autoreid. Sisuliselt on „Neli aastaaega“ improvisatsioon pildi järgi. Kleis mängib seda, mida ta pildil näeb - kevadist kaasikut, suvist niitu, sügisesi vahtralehti ja talviselt karget maastikku. Ta mängib pilte, mitte aastaaegu endid. Mingis mőttes tsiteerib ka siin, kuna pildid on juba kellegi looming, ülesvőte ja kompositsioon.

Kleis ei pealkirjasta oma töid mingile erilisele sügavusele orienteerudes. Kõik klipid ja motiivid töödest, koos pealkirja, koos teiste töödega, on juhuslik valik mäluspakutavast. Palju süžeesid, sämpleid, mustreid, kordusi, objekte, katkeid, mis leiavad endale ühtse oleku ühel pildil mitte midagi taotlemata, mitte millelegi konkreetsele viitamata. Nii on ilmselt ka kogu näituse endaga. Commedia dell'arte on itaalia näitemäng, komöödia vői rollimäng, kus astuvad üles klišeetegelased tüüpsituatsioonides. See on sobiv pealkiri tervikule, kus iga detail igalt pildilt räägib ühest popkultuurilisest kogemusest ning videod selgitavad autori olemust. Vaatamata klišeeseerumi kogusele Kleisi töödes, on ta isiku/autorina tősine. Lőppude lőpuks pole tema valinud aega ja kohta, kőik on lihtsalt nii välja kukkunud, et Michael Knight, Luarvik Luarvik, Viiuldaja Katuselt ja Jeti kohtuvad Kleisi loomes tema isiku läbi.

Kati Ilves

My Lovelife

Strong Breath

Twilight Zone 5

Yetis Egg

Bring Me the Eyes of Pablo Picasso

Brown is Beautiful

Kristallnacht (fragment)

Manson of the Manson Family



fotod Loore-Emilie Raav & t2nud Galerii 008

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Roosad poisid ArtDepoos

Chintis Lundgren, kuldsed poisid ja ArtDepoo galerii
foto Janno Lepind

ArtDepoo galeriis on veel mõni nädal avatud Chintis Lundgreni maalide näitus „Partenaire de la vie gay”. Äärmiselt õigel ja aktuaalsel ajal (peagi toimub Tallinnas homoparaad!) eksponeeritud näitusel jätkab kunstnik 2006. aastal alguse saanud gay temaatikat. Võrreldes Draakoni galerii keldrisaalis toimunud näitusega „Maagiline teater. Sissepääs maksab mõistuse”, on ArtDepoos eksponeeritud tööd teinud visuaalsest küljest kvalitatiivse hüppe. Suuremat tähelepanu on pööratud detailide ja üksikasjade väljamaalimisele, grimasside ilmekusele ja ruumimulje tekitamisele. Samuti on gayde kõrval maalidel koha sisse võtnud elunäinud, vananevad drag queenid.

Gay temaatika ilmus Chintise töödesse pärast seda, kui tema müütilis-realistlik muusa palus ennast ja oma sõpru pildistada. Poseerivad ja edvistavad modellid olid niivõrd inspireerivad, et kunstnik otsustas neid kasutada ka oma maalidel. Nii sai alguse visuaalselt atraktiivsete maalide seeria, mis muutub järjest nüansseeritumaks ja stiilipuhtamaks. Kollased, roosad ja helesinised kandiliste peadega poisid on paigutatud pehmete tepitud seinte või kahhelplaatidega kaetud ruumidesse, millega kunstnik on vabalt manipuleerinud. Ruumis puudub õige perspektiiv, kohati puudub ruumilisuse tunne. Kuid materjalide iseloom on edasi antud suure hoolikusega, kunstnikule näib meeldivat tegeleda eelkõige detailide ja pisinüansside edasi andmisega. Ka näoilmed on kõigil tüüpidel erinevad, kellel üllatunud, kellel nördinud või kuri nägu.

Chintis Lundgren peab ennast ise visuaalseks kunstnikuks, kontseptualismist või sümbolismist on asi kaugel. Tema maalid, mis tõusevad esile oma erksavärviliste, hoolikalt läbimõeldud kompositsioonidega räägivad enda eest. Kuigi tema töödelt võib leida küllaldaselt realistlikult välja maalitud esemeid nagu õun, kell, telefonitoru jne., millele psühhoanalüüsi meetodite abil leiaks mustmiljon varjatud tähendust, omavad need esemed Chintise jaoks vaid tähendust kompositsioonilises plaanis, toetades maalipinnal valitsevat harmooniat või segadust. Ka kõverad kellaseierid, mille võiks kohe paigutada sürrealismi vanameister Salvador Dali mõju alla, on kõverad aga hoopis sellepärast, et kunstnikule lihtsalt meeldivad viltused ja kõverad jooned.

Nagu enamustele noortele kunstnikele, on ka Chintis Lundgreni teele ette sattunud mitmeid suuri mõjutajaid, alates Matissest lõpetades Salvador Daliga. Kunstnik ise peab aga oma kõige olulisemateks mentoriteks oma õppejõude Peeter Allikut ja Andrus Joonast Academia Grata päevilt. Tasakaalustatud kompositsioonist ja maalipinnale langenud valgusest ja materjalide viimistlemisest võibki näha vihjeid Peeter Alliku maalidele. Ka Jüri Arraku stiilimõjusid on mõned vaatajad Chintise töödest välja lugenud.

Chintise edevalt koketeerivatele maalidele panevad kirsi vahukooretordi peale poeetiliselt täidlased tööde pealkirjad. Üks stiilinäide „Neljapäev hüsteerilises trankvilisaatoris ehk täpselt kolmkümmend kuus päeva enne eemaldumist”.

Maris Takk

"Neljapäev hüsteerilises trankvilisaatoris ehk täpselt kolmkümmend kuus päeva enne eemaldumist" 2007, õli, lõuned

"Mida kaugemale ma oma jutuga jõudsin, seda rohkem tõmbus Sergei Pavlovichi nägu pilve" 2007, õli lõuend

"Drama Queeni magus melanhoolne mahedus" 2007, õli, lõuend

"Kuldse poisi kolmekskehastumine kesköise dinee käigus" 2006, õli, lõuend

"Kuldse poisi umbusklik paranoia pühapäevahommikuste hullutoapiknikute suunas viibib vaikuses" 2006, õli, lõuend

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

XOP (eXchange of Operators and Producers) töökohtumine Moostes

XOP- Loodav autonoomsete kultuuriloojate ja -operaatorite üle-euroopaline võrgustik, kunsti, hariduse, teaduse, meedia ja infokommunikatsioonitehnoloogiate alal.

XOP- raamistik ettevõtmistele, mis lubaks autonoomsetel kultuurikeskustel kohtuda, uurida ja avaldada väljaandeid selleks, et saavutada paremat positsiooni kohalike, riiklike ja Euroopa ning teiste võimuinstantsidega suhtlemisel. Raamistik võib areneda hiljem suuremateks ühisteks projektideks või viia uue organisatsiooni (n rahvusvaheline assotsiatsioon) asutamisele.

Ideeks on luua rahvusvaheline ettevõtmine, mis koosneb interdistsiplinaarsetest organisatsioonidest, institutsioonidest ja keskustest või nende osakondadest (n mõne (kunsti)ülikooli osakond või labor). Ettevõtmisega on ühinema oodatud ka üksikindiviidid (kunstnikud) või (kunsti)rühmitused, samuti on uksed avatud (info)tööstuse esindajaile, Interneti teenusepakkujaile, riistvara arendajaile ja tarkvarade programmeerijaile.


XOP Mooste töökohtumine
AEG: Neljapäev, 9.08.2007 (7.-9.08.2007)
KOHT: Mooste
Mujalt osalevad: Isin Önol (Türgi, Appartment Project)
Marko Kosnik (Sloveenia, Institute Egon Marche)
Peter Tomaz Dobrila (Sloveenia, Kibla)
Tero Nauha (Soome, Taidekoulu Maa)
Isse (Soome, Taidekoulu Maa )
Akseli Virtanen (Soome, GI)


töökohtumise töökeel: Inglise
Meilt majutus ja toit, võta palun kaasa oma magamiskott!

MIKS SINA? Kui oled huvitatud uutest kontaktidest kodu- ja välismaal, kui tahad saada tagasisidet oma tegemiste kohta, kuulda nõu oma ala spetsialistidelt meilt ja mujalt, jagada kogemusi, oled mõelnud, et kuidas edasi, või haud plaani hoopis uue projekti alustamiseks,...

Palume, et sa tuleksid ja esitleksid töökohtumise raames oma projekti. Aega selleks on projekti kohta ca 15 minutit, millele järgneb küsimuste-vastuste voor.

AEG: Neljapäev, 9.08.2007 (7.-9.08.2007)

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Võrumaale võlgu

20. 07. avati Võru Linnagaleriis Lola Liivati isikunäitus "Võlgu Võrumaale". Järjekindla abstraktse kunsti viljelejana pühendab kunstnik näituse Võrumaale ning samas on see ka üleskutse abstraktse kunsti kaitseks:

ÜLESKUTSE ABSTRAKTSE KUNSTI KAITSEKS

Kunstivooluna jääb abstraktsionism kestma, kuna ta olemuse avarus ja sügavus on hõlmamatu. Ta on lahtimõtestatav ja samas haaramatu.
Abstraktses maalis on ka oma jutustus ja lugu. Mida tundesügavam, seda väljendusjõulisem. Nagu muusikas. Puudub esemelikkus, verbaalsus, süžeelisus (kirjanduslikkus mõttes).

Abstraktse maalikunsti hing peitub värvides, vormides, rütmides, staatikas, dünaamikas. Vaatajal on vaja olla väga avatud ja vastuvõtlik, et teos talle kõneleks.

Abstraktsionism kunstimeetodina on eesti kunstis endiselt väheviljeletav, teda pole olnud kunstiõpetuse kavades ja ei ole ta leidnud ka eriti asjatundlikku kajastust. Figuratiivne kunst on haaranud uute lainetena asjalikud argiteemad, mis end ainuvalitsevatena kehtestavad. Nonfiguratiivse kunsti pärisosa on filosoofiline, aateline, religioosne looming.

Lola Liivat



Sündinud Tallinnas 1928.a.
Kunstiõpingud Tartu Kunstiinstituudis.
Õpetanud Tartu Kunsti Koolis 1954-1983,
Tartu Ülikooli maaliosakonnas 1988-1993 ,
Tartu Kunstiühingu esinaine 1988-1992.
Tartu Rüütli Galerii juhataja 1994-1995.
Tartu Kunstnike Liidu esimees 1997-2000.
Taas tallinnlane alates 2000.

Suved veedab Lola Liivat maakodus Võrumaal.

Abstraktsionist alates 1957 aastast.

Premeeritud 1998 Ado Vabbe nimelise maali aastapreemiaga.

Presidendilt Valgetähe medal.

Kunstnikul on olnud üle saja isiknäituse.

galerist Katrin Ruus ja Lola Liivat

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back