Teadupärast otsustas Kultuuriministeerium 2009 aasta säästueelarve kontekstis sisuliselt sulgeda programmi “Kunstigaleriid”. Või õigemini otsustas vähendada selle rahastamist pea viis korda, nii et eelarverida kuivas 2008. aasta 1,45 miljonilt 300.000 krooni peale, mille jaotamise üle otsustas komisjon salaja, ilma galeriidele avalikku kandideerimisvõimalust pakkumata. 13.mail 2009 kajastati seda situatsioonist juba korra ajalehes Postimees “Väikegaleriid jäeti salaja toetusrahata”, kuivõrd hiljuti aga toimus programmist “Kunstigaleriid” uus kinnine jaotus, on siinkohal põhjust kõigile asjaoludele veelkord pilk heita ja esitada mõningad küsimused.
23. detsembril 2008 ilmus Kultuuriministeeriumi kodulehel teade 2009. aasta programmide kohta. Selles loetelus ei olnud enam programmi „Kunstigaleriid”. Algselt väideti, et programm on üldse suletud, hiljem aga ilmus ministeeriumi kodulehele teade, et programmi „Kunstigaleriid” raames ei toimu avalikku(!) taotlusvooru. Mingit infot selle kohta, millistel alustel selline korraldus tehti; samuti selle kohta, millistel alustel ja milliseid asutusi suletud vooru valitakse, ministeerium ei väljastanud. Aga et rahajaotus ikkagi toimuma pidi, oli tingitud juba ainuüksi sellest, et Kultuuriministeeriumi 2009. aasta eelarves oli ette nähtud 300.000 krooni. Asjaolu, mida ministeerium avalikult ei maininud ja mida keegi väljastpoolt paraku kontrollida ei taibanud.
Nii tuligi ministri käskkiri 31. märtsist 2009. a., mis teatas, et programmi “Kunstigaleriid” raames eraldati toetust Eesti Kunstnike Liidu galeriidele summas 270.000 kooni, täieliku üllatusena.
Selle eralduse jaoks moodustati vastavalt kultuuriministri 4. märtsi 2009. a käskkirjaga nr 74 komisjon, kus oli 5 liiget:
Esimees:
Piret Lindpere - Kultuuriministeeriumi asekantsler kaunite kunstide alal
Liikmed:
Kersti Tiik - Kultuuriministeeriumi muuseuminõunik
Sirje Helme - Eesti Kunstimuuseumi direktor
Liina Siib - Eesti Kunstiakadeemia prorektor
Aune Pauts - Kultuuriministeeriumi eelarve- ja majandusanalüüsi osakonna peaspetsialist
Niisiis kutsuti kokku komisjon, mis avalikkusele teada olematutel alustel otsustas, et ainus, kes 2009 aastal programmist “Kunstigaleriidest” toetust saab, on Eesti Kunstnike Liit.
Ainus laiema avalikkuse ette jõudnud ministeeriumi poolne seisukohavõtt on lõik Postimehe artiklist: kuna programmi eelarvet kärbiti drastiliselt, siis otsustas ministeerium toetada EKLi kui riigile tuntud koostööpartneri galeriisid, mis on tõestanud ka oma kõrget kunstilist taset.
«Avaliku taotlusvooru väljakuulutamine oleks olnud vastutustundetu,» lausus Lindpere, sest raha väljajagamine 5000 või 10 000 krooni kaupa poleks päästnud ühtegi galeriid.
See kommentaar iseloomustab väga otseselt ka otsuse langetanud komisjoni. Tegemist on kahtlemata väga lugupeetud ja esindusliku koosseisuga, mille liikmed aga kõik esindavad väga Tallinna keskseid, üliinstitutsioanliseerunud makrostruktuure; sellises kontekstis ei olnud lokaalsetel algatustel paratamatult vähimatki võimalust. Ehk EKL-li galeriid said toetust tulenevalt sellest, et EKL-i näol on tegemist riigile tuntud koostööpartneriga (ehk suure riikliku struktuuriga), mitte seetõttu, et EKL-i galeriidel oleks tugevam projekt või kehvemad majanduslikud võimalusted kui teistel galeriidel. Tuletagem siinkohal veelkord meelde, et võimalust toetusele kandideerida ei olnud, seega komisjon lihtsalt otsustas ühele programmi statuudile vastavale institutsioonile määrata toetuse, mida, kuivõrd keegi ei saanud toetust taotleda, tuleks tegelikult nimetada EKL-ile määratud preemiaks. Kartes küll langeda vandenõu diskursuse küüsi, ei saa siinjuures mainimata jätta ka asjaolu, et 3/5 komisjonist on ka ise EKL-i liikmed.
Omaette küsimus, mida siinkirjutaja kompetents ei võimalda pikemalt lahata, on: kas ministeeriumil on õiguslik alus avalik programm üldse sel moel kinniseks kuulutada? Ning kui see ka (eeldatavasti) nii on, siis on ikkagi tegemist teiste galeriide suhtes ebaõiglase ja ministeeriumile väga halba valgust heitva käitumisega.
Esmapilgul tundus, et märtsi kuu jaotusega eraldatud 270.000 ongi kogu jaotatav summa ja sellega on kõik selleks aastaks otsustatud ja mingeid edaspidiseid jaotusi loota põhjust ei olnud (sest ministeerium mingist jääksummast näiteks Postimehe artiklis ei rääkinud ja taaskord ei taibanud keegi ka eelarvest kontrollida). Kuni 09. detsembril väljastas minister käesoleva artikli ajendanud käskkirja, millega eraldati taaskord kinnisevooru alusel toetust, seekord Tallinna Kunstihoonele 30.000 krooni. Ilmselt oli ministeerium pärast pikaajalist järelemõtlemist jõudnud otsusele, et eelmisest jaotusest jäänud 30.000 on siiski piisav summa “vastutustundliku kultuuripoliitika” elluviimiseks.
Ja taas kord kerkivad üles juba ülal viidatud küsimused: kuidas ja mille alusel pääsetakse programmi “Kunstigaleriid” kinnisesse vooru ja mille alusel komisjon otsuse vastu võtab? Taas on tegemist Tallinna keskse suurinstitutsiooni toetamisega ja seekord paistab potentsiaalse huvidekonfliktina paratamatult silma asjaolu, et komisjoni esimees Piret Lindpere kuulub SA Tallinna Kunstihoone nõukogusse…
Tahtmata kedagi milleski süüdistada, on kahtlused ministeeriumi juriidilise ja moraalse käitumise korrektsuse osas (kui viimase aluseks võtta Avaliku teenistuse eetikakoodeks), suletud programmist arusaamatutel alustel tehtavate poolsalajaste rahaeralduste foonil kerged tekkima. Ilmselt ei adu ministeerium oma tegevuse tagajärgi. Odavalt on maha müüdud 20 galerii usaldus ministeeriumisse, neilt aga laieneb usaldamatus paratamatult ka ühiskonnale laiemalt, kuna eriti maakohtades on väikegaleriid kohaliku kultuurielu autoriteedid. Kaua inimesi ikkagi Laulupeoga lollitada annab?
Ja mis saab 2010. aastal?
pühapäev, detsember 20, 2009
Avalikku taotlusvooru ei toimu
kolmapäev, detsember 16, 2009
Jeppe Hein ARoS’e kunstimuuseumis
„Smoking Bench“ (2002)
Carl-Dag Lige Artishokile, 14.12.2009, otse Taanist:
Aarhusis asuvat ARoS’e nimelist kunstimuuseumi võib Louisiana kaasaegse kunsti muuseumi järel pidada Taani tähtsuselt teiseks muuseumiks. 2004. aastal avati ARoS’e uus peahoone – arhitektuuribüroo schmidt-hammer-lassen projekti järgi valminud kümnekorruseline tumepunane telliskuup. Hoone eksterjöör ei anna aimugi selle valgusküllasest ja suhteliselt avatud interjöörist, mille iseloomulikumateks elementideks on Frank Lloyd Wright’ilik, New Yorgi Guggenheimi muuseumi vormi tsiteeriv spiraalne trepp ning aatriumi tagumises otsas kükitav hiiglaslik Ron Mueck’i skulptuur „Boy“ (2000).
ARoS on pärast uude majja kolimist tegutsenud ambitsioonika ja riske võtva institutsioonina. Taani väikelinna on suudetud tuua nii Bill Viola, Andy Warholi, Frank Gehry kui Olafur Eliassoni suuri isiknäitusi. Samas on muuseumi majanduspoole juhtimine olnud puudulik ning praeguse majanduskriisi tingimustes on ARoS erasponsorluse vähenemise tõttu jäänud üle 20 miljoni eesti krooni suurustesse võlgadesse. Muuseumi hulljulgusest ja Taani kallidusest annab aimu fakt, et suurnäituste eelarve küünib ARoS’es tavaliselt 8-10 miljoni eesti kroonini. Värskeim mastaapne näitus, mis ARoS’e ruumides avati, on taanlase Jeppe Hein’i SENSE CITY (avatud kuni 21.02.2010).
Kes on Jeppe Hein?
Muuseumi sisenedes märkan esimese asjana säravvalge interjööri ja selle keskel vonkleva tumeda metallkonstruktsiooni vahelist kontrasti. Peagi saan teada, et keerukas konstruktsioon, mis kujutab endast üle 400 meetri pikkust rennide ja väikeliftide süsteemi, on taani kunstniku Jeppe Hein’i installatsioon „Distance“. Renni sees veerevad perioodiliste vahedega suured valged pallid, mis oma teekonnal läbivad kogu muuseumi püsiekspositsiooni ruume. Kaadervärk on kütkestav ja lummab nii lapsi kui täiskasvanuid.
Suhteliselt noore kunstniku kohta (35) on Hein’il olnud edukas karjäär – ta on esindanud Taanit Veneetsia biennaalil (2003), esinenud näitustega nii Euroopa kui USA prestiižsetes muuseumites ja galeriides. Hetkel elab ja tegutseb ta peamiselt Berliinis, kus tema heaks kolleegiks ja sõbraks on Olafur Eliasson, kelle abilisena Hein varasematel aastatel tegutses.
Heini meediumiks on ruumiinstallatsioonid ja skulptuurid. Enamik tema töödest on interaktiivsed ja toimivad kogeja vahetul kokkupuutel kunstiteosega. Üks Hein’i tuntumaid töid, ARoS’eski eksponeeritav „360 Presence“ (2002) kujutab endast kipsseintega ruumi koos selles paikneva suure (u 50 cm diameetriga) teraskuuliga. Ruumi sisenemisel hakkab teraskuul kontrollimatult ja vahelduva kiirusega, kuid külastajat puudutamata, ringi liikuma. Kuul peksab end vastu ruumi seinu päevast päeva ning minu külastuse ajaks oli Aarhusi installatsiooni seinakipsist üsna vähe alles. Hein’i töödes on kesksel kohal ruum ja selle kogemine – kogeja muutub konkreetse installatsiooni või objektiga suhestudes teadlikumaks nii oma meeltest kui vaimsetest protsessidest, nii ümbritsevast füüsilisest keskkonnast kui teistest inimestest.
Teema, millest Jeppe Hein’ist rääkides mööda ei saa minna, on ruumi illusoorsus ja sellega seotud visuaalse taju eksperimendid. Hein näib vaimustuvat peeglitest – ta on teinud mitmeid installatsioone ja objekte, kus peeglid loovad reaalsustaju nihestava ruumiefekti. Nii on ARoS’e näituse jaoks rajatud modifitseeritud versioon installatsioonist „Rotating Labyrinth“ (2007), kus teieneteise sees asuvad kaks peegellamellidest koosnevat ringi. Viimaste keskele seisma minnes tekib analoogne efekt rongiaknast mööduvat rongi vaadates – raske on aru saada kas liigub rong, milles istud või rong, mis on akna taga. Hein’i töös liiguvad peegellamellidest ringid vastassuunas ning hoolimata sellest, et seisad ringide keskel paigal, on peapööritust raske vältida.
Puhas vorm ja sotsiaalkriitika
Hein’i tööde tugevuseks pean nende teravmeelse huumori kõrval nii geniaalselt nupukaid tehnilisi lahendusi, visuaalset terviklikkust kui puhast vormi. Taani disainipärandile viitab, et Hein’i lemmikobjektideks tunduvad olevat lambid ja toolid/pingid. Luminofoortorudest kera-valgustid mõjuvad oma puhastes ja kirgastes toonides läägelt ja pealetükkivalt. Sarnastest torudest skulpturaalsed vormid mängivad ruumiillusioonide ja negatiivse ruumi kujutamise teemaga.
Hein’i hoiakule on hoolimata kuulsusejanust ja meelelahutuslikkusest omane ka suhteliselt tugev sotsiaalkriitilisus. Tema katkematult üle võlli viskav aiakiik („Sving“, 2003) on kui mitte otsene viibe taani väikekodanluse konservatiivsuse suunas, siis vähemalt terav pilk tolle etteaimatavuse ja uimasuse suhtes. Hein’i tuntumate sotsiaalse kunsti teoste hulka kuuluvad ka valged linnapingid („Modified Social Bench nr 8“, 2005), mille nihestatud ruumikäsitlus ja sellest tulenev (kohatine) ebafunktsionaalsus – pingid võivad olla kaldpindadega või üldse mitte istutavad – inspireerivad loomingulisele ja mängulisele ruumikasutusele.
Meelelahutus ennekõike
Hein’i kunst pole tumm ja eneseküllane, vaid provokatiivne ja üllatav. Ilmekas näide sellest on suurest peeglist ja pehmest istmest koosnev installatsioon „Smoking Bench“ (2002). Pingile palutakse istuda ühel inimesel korraga. Hetk pärast toolile toetumist hakkab poodiumi sees olevatest aukudest tulema suures koguses suitsu – külastaja ehmub ja kargab püsti, hetke pärast pahvatab võib-olla naerma. „Smoking Bench“ on tüüpiline Jeppe Hein’i teos, mis haagib enda külge mõnuaistingut ja põnevust ihkava ning edevusest pakatava vaataja. Teos ja selle nimi annavad kujutlusvõimele tugeva impulsi ja lubaduse mõnuaistnigust, väikesest adrenaliinilaksust. Pettuma ei pea, sest üllatus on enamasti garanteeritud ja vaataja ihad saavad rahuldatud.
Hein’i kunst on küll teravmeelne ja vahetu, kuid selle tähenduskihistus on õhuke. Hein’i teoste suurimaks miinuseks on see, et need toimivad hästi ainult esmakordsel kogemisel. Teades triki sisu, muutub enamik tema installatsioone tavaliseks ja seejärel ebahuvitavaks. Tema teosed ei inspireeri uutele tõlgendustele, sest juba esmane kokkupuude ammendab teoste intellektuaalse sisu. „Continuity Inbetween“ (2002) on teos, kus jäme veejuga suundub ühest tugeva taustavalgusega seinaaugust vastasseinas olevasse valgustatud auku. Efekt on vapustav ja vesi ei mõju esialgu tõeliselt. Elevil nagu laps purskkaevu serval, katsub vaataja veejuga ja saab kinnitust, et tegu on päris veega. Sellega ka kogu teose võlu kaob. Saladus on lahendatud ning midagi ei jää ambivalentseks.
Arvan, et Jeppe Hein’i loomingu ühedimensiooniline tähendusmaailm tuleneb kunstniku inimese-käsitlusest. Hein näib tegevat tüüpilise, modernistlikule ratsionaliseerivale mõtteviisile omase dualistliku eristuse inimese keha ja hinge vahel. Tema teosed on küll interaktiivsed, kuid suunatud inimese meeltele kui pelgale sensoorsele tajuaparaadile. Teisisõnu, Hein näib kohtlevat inimese tajusid väga mehaaniliselt ning ta ei näi suutvat siduda tajude maailma inimloomuse intellektuaalse ja hingelise osaga.
Hein’i näitusel saab kuulda naerupahvakuid ja näha lõbusaid inimesi. Tekib tunne nagu viibiks lõbustuspargi üllatustemajas – kerge ja muretu meeleolu ning natuke närvikõdi iga järgmise atraktsiooni eel. Hein’i näol on kahtlemata tegemist andke tüübiga, kes juba praeguseks on tõusmas staari-seisusesse, kuid selleks, et jääda mõjukate kunstnike hulka ka pikemas perspektiivis, oleks vaja oluliselt sügavamat elu- ja inimtunnetust ning võimet nende kaudu luua senisest avarama eksistentsiaalse tähendusruumiga teoseid.
Linke:
- ARoS: www.aros.dk
- Jeppe Hein: www.jeppehein.net
- Jeppe Hein’i esindavad galeriid:
- Johann König, Berliin: www.johannkoenig.de/4/jeppe_hein/selected_works.html
- Galleri Nicolai Wallner, Kopenhaagen: www.nicolaiwallner.com/artists/jeppe/jeppe.html
- 303 Gallery, New York City: www.303gallery.com/artists/jeppe_hein/index.php?exh_id=11
„360 Presence“ (2002)
„Continuity Inbetween“ (2002)
„Rotating Labyrinth“ (2007)
„Distance“
Jeppe Hein „Sving“, 2003NB! Pildid pärinevad siit:
http://www.aros.dk/page.asp?objectid=1489&zcs=3
http://www.aros.dk/page.asp?objectid=1616&zcs=2
esmaspäev, detsember 14, 2009
Otsitakse plakatit
VAJA ABI.
Järgmisel aastal Moskvas toimuvale graafilise disaini biennaalile "Golden Bee 9" tahetakse kaheksakümnendatel Eestis valminud plakatitest näitust. Andrei Kormashovi ja Sergei Didyki abiga on ka paras ports plakateid leitud, pildistatud. Siiski on antud perioodist pärit veel suur hulk väärikaid teoseid. Kui kellelgi juhtub silmapiiril olema plakat/plakateid antud ajavahemikust – ANDKE JULGELT TEADA. Teada tasub anda meilile: marko@siirup.eu
Ja ülejäänu postita siia
teisipäev, detsember 08, 2009
Essee
Gregor Taul
EKA, KTI MA I
1.
Institutsioon – jur ühiskondlik korraldus, tava või asutus. (ÕS)
2.
Institutsioon – ld. k tava, õpetus; majanduslik, riiklik, poliitiline, kunstiline või muu sotsiaalne organiseering või tava. (Võõrsõnade leksikon)
3.
Etümoloogia:
ld instituere – üles panema, sättima, sätestama
ld in + statuere – sisse + püstitama / alustama
ld statum – seadus, kord
ld stare – seisma
pärsia stan – maa / (sõnasõnalt) see, millel inimene seisab
4.
Rääkides kunstimaailma kontekstis institutsioneerimise viisidest, peame silmas praktikaid, mille läbi kogukond kunstiks olemisele pretendeerivad nähtused lahterdab kunstiks, mitte-kunstiks, äärealade kunstiks, rahvuskunstiks või muuks sääraseks.
5.
Võiks rääkida traditsioonilisest ning sellele vastanduvast, uuest institutsioneerimisest. Võiks rääkida Tartu näitel, sest siis võin vastavad üldistused teha.
6.
Traditsiooniline institutsioneerimine on kohmakas, kuid vajalik nimetus riikliku kultuuri- ja kunstipoliitika raames toimivale kunstiprotsessile.
7.
Traditsiooniliste institutsioneerimise instantside all võiks näha (suuremalt institutsioonilt väiksemale): haridusministeeriumi, kultuuriministeeriumi, kultuuriministeeriumi poolt jaotatavaid ressursse, riigile kuuluvaid kunstimuuseume, riigi poolt toetatavaid galeriisid ning kultuuriajakirju, samuti ka rahvusringhäälingut.
8.
Sellised institutsioonid toimivad Eesti Vabariigi seadusi järgides, sellised institutsioonid hingavad Eesti Vabariigi põhiseaduse pateetikas. See ei ole mitte halb, vaid kõigiti põhjendatud, et põhiseadus näeb eesti kultuuri institutsioone Eesti Vabariigi ja eesti keele igavese püsimise tagajatena.
9.
Traditsiooniliste institutsioonide töös esineb tõrkeid. Traditsiooniliste institutsioonide töös osaleb indiviide ja gruppe, kes tahtmatult või tahtlikult ei huvitud punktis 8 välja toodud regulatsioonidest. See ei ole traagiline. Selliseid entiteedid puhastavad suuremat mootorit ülemäärasest tolmust.
10.
Kõik traditsioonilised institutsioonid ei ole riigi poolt ülalpeetavad. On mitmeid kommertsgaleriisid, suurkontsernidele kuuluvaid ajalehti, organiseerimata üksikisikuid, kes panustavad klassikalise rahvuskultuurilise protsessi jätkumise heaks.
11.
Tartu traditsioonilistest kunsti institutsioneerimise viisidest võiks välja tuua kunstimuuseumid (Tartu Ülikooli-ning Tartu KM), galeriid (Y, Noorus, Loov, Kunstnike Maja jt), monumentaalkunstiteosed (Toru-Jüri, KJP jt), ajakirjad (Cheese, Müürileht, Universitatis Tartuensis), raadiosaated (Delta, Fantaasia), päevalehed (Tartu Postimees jt), kunstikoolid (TÜ, TTK, Lastekunstikool) ning kollektsioneerimise (Matti Milius).
12.
Uute institutsioneerimise viiside tuleb silmas pidada uutviisi institutsioneerimist, mitte aga millegi uue institutsioneerimist.
13.
Kurdetakse, et kunsti tehakse sedavõrd palju, et kõigel pole võimalik silma peal hoida, et tegijad on detsentraliseerunud, et kunsti pole võimalik ühise nimetaja alla haarata.
14.
Seesinane olukord on loomulik demokraatliku ühiskonna protsess, mis tõestab, et ametliku kunsti kohalolu pole a priori kohustuslik. Igal kunstil on oma publik. Selline nägemus on iseenesest uus institsioneerimise viis – vähemalt Tartu kontekstis.
15.
Eelnevas punktis öeldut tuleb pidada ka kõige olulisemaks uueks institutsioneerimise viisiks hetkel. Sest keegi ei röövi tänase õhtu tuhandepealise kunstidraakoni üheltki pealt kunstiks olemise õigust. Küll aga tuleb kahelda iga üksiku pea olemasolus sada aastat hiljem.
16.
Sest mälu on unustamises karm ja mäletamises võrratu.
17.
Traditsiooniliste mäletamisviisidena tuleb näha muuseume (ERM, TKM), raamatuformaati (“Tartu rahutused”).
18.
Tartus, rohkem kui kusagil mujal, institutsionaliseerivad hetke kunstiloo üksikisikud: Kiwa, Kaisa Eiche, Markus Toompere, Indrek Grigor, Margus Kiis. Need on inimesed kui institutsioonid. Dramaatilisel kombel on üksikisikute juurde kogunenud liiga palju informatsiooni, et jääda pelgalt teaveks.
19.
Eelpool mainitud inimeste poolt esindatud institutsioonid on oma esindajate nägu. Galerii, muuseum või blogiformaat on minetanud oma traditsioonilise näo, on inimnäoline, tujukas ning uus.
20.
Kiasma kuraator Leevi Haapala küsis KUMU sügiskonverentsil toreda retoorilisusega, miks just peamiselt 40+ aastates mehed langevad kollektsionerimiskire kütke? Vastusena tõi Haapala välja kire “igavesesse” subliimi. Säärane subliim suuresti Matti Miliuse tegevuses kajastub (olgugi, et tema kunstikogus palju teoseid on, mis per se muuseumikõlbmatuna soetatud on). Täielik klassika.
21.
Kui Leevi Haapalalt küsiti, mida ta arvab selle kohta, et oluline osa uusi meediaid kasutavast kunstist on loodud eesmärgil, et seda muuseum koguda ei saaks, kõlas vastus, et enamus kunstnikke otsutab siiski enesele monumendi loomise kasuks. Näib, et hetke-Tartus nii ei ole. Kunstnike tegevus on eneseküllane, on miski, mida võiks nimetada intellektuaalseks lõbustuseks (Marko Kompus) või töötegemiseks (Juka Käärmann). Kunstilt on jõuga rebitud tema tegelik roll. Säärast käitumist võiks vaadelda institutsioneerimistegevuse läbivalgustamisega.
22.
Tulevases eesti kunstiloos oluline Adam Budak kõneles KUMU sügiskonverentsil Universalmuseum Joanneumist (museum-joanneum.at). Selline, esmapilgul ehmatav, regionaalmuuseum koosneb 20 muuseumist ning muuseumilaadsest institutsioonist, mis Budaki sõnul võitlevad üleliigse kollektsioneerimise vastu, piirdudes oluliselt olemasoleva. museologiseerimisega. Kas tegemist on anarhiaga või autokraatse maailmahõlmamisega? Tegemist on populariseeruva globaliseerumisvastase formaadiga, mis aastate möödudes Õhtumaa vallutab.
21.
Lõuna-Eestis on märgata ERMi poolt sugereeritavat holistlikku mõtlemist. Oodata huvi ja magusa õudusega ERMi esimese ad hoc kunstigalerii avamist.
22.
Harald Szeemann kõneles tihti läbikukkumisest kui poeetilisest dimensioonist. Mulle meeldib hetke-Tartu kunsti näha kui üht suurt läbikukkumist. See on lõpmatult poeetiline väisamine. Seeseugune poeesia pole mitte plahvatav, vaid stabiilselt poeetilist keelt äramärkiv.
23.
Szeemann mainis, et 80.-ndate lõpus muutus kontseptualistide tegevus sedavõrd jaburaks, et 90.-ndate õhtumaa noored kunstnikud ei tahtnudki enam uskuda puhtasse galeriikontseptualismi. Tähtis hulk nutikaid ajusid suundus teatrisse, mõned otsustasid tantsu kasuks, kolmandad pahupidi kultuurimajade kasuks (kultuuritehased, squatid).
24.
Selline jalajälg on täheldatav ka praeguses Tartu (ja laiemalt kogu Eesti) kunstielus. Teatri kui institutsiooni juures on säilinud kõrge “tõsiseltvõetavus”, publik usub teatriinimeste siirasse vaevanägemisse, adub hõlmavat kunsti. Tartus teeb tihedat kunstnikutööd kõrvalvooluteatriga Kiwa, Rakverest on asjakohaseks näiteks Erki Kasemets. Laiade silmade ees devalveerunud kunst ennast teatris alati viisakalt kehtestab. Visaalne kunst otsib institutsionaliseerumist kõrvaliste väljendusvahendite, hoopis teistlaadi kultuurinähtuste raames.
25.
Viimastel aastakümnetel globaalses kunstimaailmas enese kanna oluliselt kehtestanud biennaal Tartus puudub. Sarnase annuaallse tendentsina võib välja tuua septembrikuus linna vallutava Eclectica. Idee on sama - kohalikud (multimeedia)kunstnikud valmistuvad 11 kuud, et kord aastas ühiselt mürinal uue loominguga lagedale tulla. Kohalike kunstnike kõrval mängivad aga olulist rolli just välismaalt kutsutud (heli)kunstnikud. Festivalil on üks peamine suurkuraator, kuid festivali katuse all tegutsevad ka mitmed teised väikesed üritused/näitused, mida kureerivad väikemad inimesed. Lisada Eclectica juurde veel teatrifestival Draama, siis sünnibki kogu linna hõlmav näitus. Linn unistab 11 kuud septembrist.
26.
Paneb imestama, et erinevalt üleilmsest kunstimaailmast pole ükski korporatsioon või pank otsustanud siinmaal kunstile kätt alla panna (tunnistan, et KUMU ja Swedbanki suhe on minu jaoks liiga hoomamatu). Suurorganisatsioonide eesmärke ei ole mitte hõlbus lugeda. Tore on näha, et mõned Tartu asjad toimivad suuresti tänu ELi või Põhjamaade tugifondidele. Küsimus on, kuivõrd sellised tegemised täidavad vastava fondi alleesmärke, et kas kunst, mis sünnib ELi rahvuspoliitika annetustest, institutsioneerib pigem kunsti või poliitikat?
27.
Independent kuraatorikoolid on teadlikult ülikoolivälised projektid, ühendamaks inimesi erinevatelt elualadelt, kes seejärel tooksid oma valdkondades välja kõige olulisema contemporary. Näib, et Tartu Kultuuritehas on koht, millest võivad sündida akadeemilise hariduseta kunstnikud / kriitikud / kuraatorid, luues pretsedenditu olukorra alma materi jaoks, mis ühtäkki leiab end jõuetu olevat. Sündinud on hariduseta institutsioon.
28.
Eestis on küll mitmeid self-established kunstnikke, kuid puuduvad kõrghariduse-kogemuseta teoreetikud või kriitikud kunstiinstitutsioonides. Kas isekasvanud institutsioon on töövõit?
29.
Tartu on naljakas, kuna kogu linna peale on vaid üks klassikaline valge kuup (Kunstnike Maja). Ülejäänud kunstisaalid vastavad olemuselt Foucault’lt ruumimõistele “heterotopos”. Asugu galeriipind trepikojas (Ettevõtlusinkubaator, Ateena) või laeta ruumis (Ferrodrum), igaljuhul ei saa liikumine nendel pindadel olla lineaarne. Tartu kunstinäitamise-ruum ei vasta modernismi vaimule, on see-eest midagi segasemat, midagi turbulentsemat.
30.
Tartu olukord paistab treenimata silmale skisofreeniliselt kahepalgelisena – 1) kas on sellest linnast kadunud igasugune kunst ergo väikekodanlik vaim on külmutanud kogu võimaliku pikantsuse; 2) on raske leida linna, kus tegeletakse rohkem kunstiprobleemidega kui Tartus.
teisipäev, detsember 01, 2009
Artishok Records esitleb: EDASI!
Artishok Recordsil on puhas rõõm esitleda värsket muusikat:
EDASI
"PIKSE LITAANIA"
"APPAREO DECET NIHIL MUNDITIA?"
Veljo Tormise "Pikse litaania" töötlus on stiilikatsetus. Originaal on olemuselt sõjaka ja ürgselt kurjakuulutava alatooniga ja nende omaduste tõttu tekkis mõte siduda seda muusikazhanriga, kus domineerivad samad meeleolud. Niisiis, EDASI "Pikse litaania" versiooni võiks nimetada black noise mix'iks. Siin on ühendatud black metali monotoonsel kordusel põhinev kiire ja voolav rütmika ning nn. harsh noise esteetika. Akustiliselt salvestatud pillidele on lisatud ragisevaid efekte nagu distortion ja overdrive, need on viimse piirini võimendatud ja esile on toodud keskmised helisagedused. Moodustub ühtlane staatilisele mürale lähenev kõlamassiiv, kus instrumente pole peaaegu võimalik üksteisest eristada. Ja siis hakkavad mõned detailid täiesti kaootiliselt, lähtuvalt löögitugevusest, heli kõrgusest või muust iseloomulikust, sellest massist esile kerkima.
Singli teise loo aluseks on võetud tänapäeval kõige tuntuma keskaja helilooja Hildegard von Bingeni monofooniline kooriteos. See töötlus sündis nagu ime, täiesti iseenesest. Olin süntesaatoril sissemänginud ühe korduva motiivi. Kuulasin ja mõtlesin mida sellega peale hakata, kuhu edasi arendada. Ajaviiteks panin samal ajal arvutis mängima Hildegardi plaadi, mille olin just omandanud. Puht juhuslikult oli sündikäik koorilauluga samas helistikus ja nad harmoneerusid omavahel täiuslikult. Põhimõtteliselt oligi lugu valmis.
Mõlemad lood põhinevad koorilaulul. Neis on nii mõndagi ühist, kuid on ka teravat kontrasti. Mõlemis on teatavat religioosset rituaalsust, puhtust ja lihtsust. Esimese iseloomujoonteks on
pimedus, raskus, loomastunud maskuliinsus, tahumatus. Teise tunnusteks on eeterlik kergus ja peened harmoonia nüansid, mis võivad seostuda nii kirgastunud õnneseisundi kui pühaliku
matusemeeleoluga.
Mihkel Kleis
Kuula nüüd:
PIKSE LITAANIA
APPAREO DECET NIHIL MUNDITIA?
esmaspäev, november 30, 2009
Pärnu Filmi- ja Videofestival 2009
Tallinnast väljub tasuta eribuss Pärnu Filmi- ja Videofestivalile 4. 12. 09
kl 15.00 G.Otsa tn, Estonia teatri poolsest otsast ja sõidab Tallinnasse tagasi
kl 22.00 samal õhtul. Bussile eelregistreerumine: mari@linnagalerii.ee
Pärnu Filmi- ja Videofestivali 2009 avamine reedel 4. Detsembril kell 18.15 Port Artur 2s.
Pärnu Filmi ja Videofestivali (Vilmi ja Fideofestivali) eesmärk on olnud kaardistada Eesti AV-maastikku meediumiüleselt (film, videokunst, dokumentaal-antropoloogia, virtuaalmeedia) ja esitada sisselõikeid ka mujal maailmas mittekommertsiaalsel eksperimentaaltasandis toimuvasse. Pärnu Filmi- ja Videofestivali käimalükkav idee oli 90ndatel kaotada tollal väga määratletud ja institutsionaalsed piirid filmi- ja videokunsti, narratiivse ja konsteptualismi, proffide ja profaanide ning kunstnike ja kinofriikide vahel. See energeetiline pluralism väikesel territooriumil – hierarhiate ümberlükkamine ja selgeksrääkimine, ühisosa või konfrontatsiooni määratlemine – oli tollasel eesti audiovisuaalmaastikul täiesti enneolematu nähtus ja tekitas tänapäeva olukorrast vaadates üsna uskumatuid reaktsioone. Tema jaoks loodi eesti keelde koguni uus termin – fideofestival.
Kunagine barbarite filmipäevadeks ristitud alternatiivsündmus on infoühiskonna tugeval toel oma tollase ülesande edukalt täitnud. Mis saab edasi? Videokunst on üksikute eksperimentalistide-entusiastide marginaalistaatusest tõusnud mainstreami tavaastmele ja globaalne tehnoloogiline areng on olnud peadpööritav. Üheksakümnendate algupoolest, kui VHS videokaameraid oli eestis loetud eksemplarid ja montaažitundi tuli oodata kuid ning see maksis koos montaažimeistriga tõelise varanduse, on edasi liigutud av-kärasse, kus igaüks on oma
kodukino režissöör ja operaator ja produtsent ei vaja muud kui mobiiltelefoni ja youtube´i.
Mis on videokunst peale videokunsti?
Just sellele küsimusele otsib vastust Pärnu Filmi- ja Videofestivali 2009 videokonverents nr. 2 rahvusvaheliste asjatundjate kaasabil. Ka kogu festival toimub tänavu 2 osas – aprillis toimunud uute AV-teoste esmaesitluste sari autoriõhtute vormis Pärnu raamatukogu kinosaalis
ning rahvusvaheline videokonverents Jaapani, USA, Korea, Šveitsi, Nigeeria, Inglismaa ekspertide osavõtul ja talvine videoinstallatsioonide eri ja noortele suunatud eriprogramm Port Artur 2- e kaubakeskuses 4. ja 5. detsembril 2009. Noorteprogrammis tuleneelajad, lumelauafilmid,video DJ-d ja rulavideote võistlusprogramm Exiti auhindadele.
Festivali videoprogrammi paneb kokku Al Paldrok, virtuaalmeedia osa Raivo Kelomees, filmiprogrammi Andres Maimik, installatsioonide eri Taje Tross, animaworkshopi Jan Berg ja noorteprogrammi Hannes Paldrok ja Jürgen Joa. Viimased on ühtlasi ka talvise osa programmijuhid. Kohal on reaalajas Artishok TV.
MEIL ON FIDEO!
www.nongrata.ee
neljapäev, november 26, 2009
Anonymous Boh ja “Academia Non Grata on the Wheels” Lõuna-Ameerikas.
.jpg)
P.S. Siin on mõningaid väljavõtteid ajakirjandusest kohapeal
http://web.ladiscusion.cl/index.php?option=com_content&view=article&id=3735%3Aestonios-non-grata-dejaron-valiosos-grabados-a-chillan&catid=60%3Acultura&Itemid=1
kolmapäev, november 18, 2009
VEDELIKU EFFEL
Kajastab Al Paldrok
Galeriis „Metropol“ (Vana Kalamaja 46)
VEDELIK teeb uut tulemist.
See üle paarikümne aasta peavoolu kõrval järjekindlalt tasaviisi loksunud tagasihoidlik hallollus, mille ainsad veeklaasitormlemised on toimunud Stambergi vanemate Viimsi paneelmaja viienda korruse korteri tagatoas, kinnikaetud akende taga; kartulisalati, rabarberimorsi ja magusa eestimaise veini tõhusal kaasabil, on andnud kinnituse Tammiste legendaarse alternatiivmõtleja Ilmar Soodla "pika eluea teaduse" kandvale õpetusele - kui tahad kaua elada, hoia ääre peale. VEDELIK on selle iga "tõsitegija" marru ajava elutarkuse elav näide. Üldsusele täiesti tundmatu ja ka artworldis vaid ähmaselt nimetamise tasemel veerandsaja jooksul aeg ajalt läbi lipsanud nähtus ilmutab ennast tapva järjekindlusega ikka ja jälle, samal ajal kui mainstream´i tähelepanu nautivad kunstibändid tulevad ja kaovad peale oma viitteist püüneminutit. Uue tulemise all ei saa rääkidagi verevahetusest - vanad dinorsaurused on endiselt reas ja ühiskonna eri kihtide leftoverseid oma inimreservuaarina kasutav laialivalguva inimfaktoriga vagadik kasvab ja elab enda sees põlvkondade strukturaalset kordust. Ebaeestlaslikult ei rabele ta infarkti amokis ja lõputu siesta on nende salarelv. Tõmblejad elimineeritakse või ehk õigemini elimineeruvad vegeteerivas seedeprotsessis. See liikumine tunneb aja jõudu. Aasta ei ole nende jaoks ühik, kuigi väljaantav aasta-almanahh justkui sellele ikkagi pretendeeriks. Vabamõtlemise siiras nauding - siin ei tehta kunsti kinnipandud galeriiaegade ega pea- ega ka alternatiiv vooludele kaasa- või vastuujumise pingestatud kontekstis vaid tõeliste proletaarlastena nokitsetakse kääride ja koopiamasina sahisedes pikale päevatööle järgnevate õhtutundide vaikuses koduses miljöös, taustaks vikerraadio ja teleka heledav ekraan. Viimastel etteastetel kvantiteedis juba jaburuseni kasvanud osalejate nimekirjades figureerib kogu eesti inimskaala - töölised, ärimehed, kunstnikud, usumehed, tudengid, salamõtlejad, täiskohalised pereisad, elumehed, karsklased, joodikud, mälumängurid, butafoorid ja sekka täiesti ootamatult äkki Maarjamaa esipoetess või -näitleja. Elu ammutab end iseenesest ja absurd on tema heeros.
teisipäev, november 10, 2009
Sõnumeid epitsentrist
Erik Alalooga raporteerib sõnas ja pildis tudengiprotestidest Viinis:
Viimaste nädalate Eesti meediat jälgides võib jääda mulje, et Austria pealinnas Viinis on olukord argiselt rahulik. Purskkaevud purskavad, sümfoonikud viiuldavad ja kõvakübarates kutsarid sõidutavad turiste. Heaoluühiskonnas on kõik justkui paigas, kõik on rahul ja elu veereb oma vaikset rada. Aga oh üllatust! Turistivoldiku kaanele ideaalselt sobiv pilt ei kajasta sugugi fakti, et Viini turvaline elurütm on selgelt häiritud. Kaks nädalat tagasi tundus grupile tudengitele, et neil on õigus enamale, kui ühineva Euroopa haridusstandardid neile pakkuda tahavad.
Ilmutuslik Bologna protsess õgib naeratava maski varjus nii kõrghariduse mahte, kvaliteeti, kui ka kättesaadavust. Bakalaureuse-magistriõppe nominaalaega kärbitakse järjekindlalt ning haridusse tehtavad kulutused vähenevad samas tempos. Kuna olukord oli muutunud väljakannatamatuks, hakkasid tudengid massiliselt skvottima ülikoolide auditooriumeid, klassiruume ja koridore ning õige pea ühinesid nendega ka edumeelsemad õppejõud. Ministrite jutule pääseda ei õnnestunud - küll oli neil asja Brüsselisse uusi korraldusi saama või takistuseks tihe päevakava.
Kuid ignoreerimine ei ole seekord vilja kandnud. Kahe nädalaga on protestivaim kulutulena levinud üle Austria ning 5. novembri seisuga olid samalaadsed protestilained kandunud juba ka Saksamaale, kus Münsteri, Heidelbergi ja Potsdami tudengid on samuti hõivanud kooli ruume ühest küljest solidaarsusest Viiniga, teisest küljest seistes silmitsi samalaadsete probleemidega.
5. novembri õhtul leidis asjade loomuliku käiguna Viinis aset protestimarss ja kõnekoosolek, kuhu oodati ligikaudu 100 000 osavõtjat. Politseieskordi saatel alustas ühest linna otsast liikumist Tehnikaülikooli kolonn, mis korjas Kunstiakadeemia juurest kaasa sealsed meeleavaldajad. Linna teisest otsast liikus neile vastu Viini Ülikooli kolonn koos nende toetajatega.
Ruuporitest hüütud laused, mis kutsusid kodanikke solidaarsust üle näitama, ei kajanud kurtidele kõrvadele. Käigu pealt liitusid kolonnidega Türgi päritolu noored, kilekottidega shoppajad ning säravapilgulised pensionärid. Viini kesklinna olulisimaid tänavaid liikluseks sulgedes kohtusid kolonnid kõrvulukustava vaimustuskisa saatel Stadthalle juures. Sinna püstitatud laval toimunud sõnavõttudes öeldi välja kogu tõde, mis kokkuvõttena võiks kõlada üsna lakooniliselt: haridus kuulub tudengitele, kelleks saada on õigus igaühel. Samuti annavad tudengid endale selgelt aru, et õpingute eesmärk ei ole vajalikul hulgal ECTS punktide kokku ajamine, vaid reaalselt õpingute käigus omandatavad teadmised ja oskused. Loomulikult arutati igapäevastes diskussioonides asju sügavuti ja detailselt, lähtudes hetkeolukorrast ja tundlikematest valupunktidest. Tuleb tuttav ette, kuna endalgi on aastaid haridussüsteemis töötades anus bürokraatia ja reformide poolt üsna välja venitatud. Sellest aga juba edaspidi.
Jooksvat infot protesti põhjuste, meeleavalduste ja skvottides toimuva kohta võib leida aadressilt:
http://unsereuni.at?cat=101〈=en
Erik Alalooga on EKA IDK osakonna dotsent.
Võitlus sita vastu!
Viini Ülikooli auditoorium. Viimase kahe nädala sündmuste staap
Tehnikaülikooli kolonn jõuab Kunstiakadeemia juurde
Skvottivad tudengid
Rikaste vanemate lapsed nõuavad haridusõigust oma teenijatele
Omaalgatuslik köök auditooriumi tagaruumis
Hetk enne kahe kolonni kohtumist
Kunstiakadeemia fassaad
laupäev, oktoober 31, 2009
SASKIA JÄRVE „PSÜHHEDEELIA“
Et näha maale suuremalt, klõpsa pildil!Näitusest Draakoni galeriis (12.10-24.10.09) kirjutas Chaneldior:
Saskia Järve maalid on äratuntavad ja eneseküllased. Märgatavalt sisaldub neis kohalolemine ja kellegi äratuntav pilk maailmale, rahulik ja soe, kergelt kummaline viivitus ja seletamatu eksootiline element. Läbivaks karakteriks on väikese tüdruku laadne olend, kel, kui ta end näitab, on kunstniku enese nägu. Kui teda näha ei ole, võib siiski aru saada, et maalilt avanev maailm on vaatepilt selle tüdruku silmadest.
„Psühhedeelia“ näituse puhul on Saskia Järve tööd kontseptualistlikult asetatud sotsiaalpsühholoogilisse diskussiooni. Näitus koosneb kuuest maalist ja erinevaid distsipliine ühendavast eksperimendist, mille tulemuseks on kunstniku poolt läbitud psühholoogiliste uuringute reportaazh. Niisiis on näitus pühendatud teatava vaimu otsimisele, ent tegemist ei ole sümboolse intellektuaalse pühendusega ega kujutavale kunstile omase turvalisest distantsist kiibitsemisega, vaid pigem reaalse ja kõiki abinõusid tarvitusele võtva retkega, et leida üles ja mingilgi moel kaardistada see, mida kutsutakse Minaks.
Saskia Järve`t ajendas oma Mina-otsingule ühiskondlik surve, mille kaudu talle püüti sisendada, et tal puudub tema Mina. Kahtlemata tuleb Mina metafoorina käsitleda- ei ole ju mõeldav, et kellelgi jääb puudu tema ise. Et keegi on ja samas teda ei ole. Olemise ja olematuse, yin ja yang-i paradoks muudetakse suupäraseks sobiva mina-ketšupi abil, mida kaasaegne ühiskond kõikidele oma liikmetele lahkesti pakub. Mina ongi puhtalt ühiskondlik fenomen, selles ei ole mitte midagi isiklikku. Mina on ühiskonnale mõeldud konstruktsioon, mis aitab inimest kategoriseerida. Kategoriseeritud objektina muutub inimene asjaks- nõnda kõneleb Vaino Vahing „Vaimuhaiguse müüdis“, milles käsitletud anti-psühhiaatria mõttesuuna teke langeb ajaliselt kokku psühhedeelia mõiste esilekerkimisega kultuuris.
Mina-konstruktsioonide koostamine keset kontrollimatut paljusust sarnaneb linnade rajamisega mädasoo keskele, mis omakorda sarnaneb saarele või päästerõngale keset ookeani. Pildilt „Kräšš“ on selgelt näha igasuguste konstruktsioonide traumaatilisus. Ei piisa silmnähtavalt eksisteerivast pehmete juustega väiksest tüdrukust, kes on pildi kesksel kohal- ikka tuleb ta kasvõi hävituslennuki eskordi saatel vastandada tema puuduoleva Minaga, lüüa ta peaga vastu kindlapiirilist linnastruktuuri, mille kujunemine on võtnud sadu aastaid ja ilmselt ka tuhandeid inimelusid, ja karjuda „Sa pead saama üheks neist!“. Vahing räägib „Vaimuhaiguse müüdis“ küll Ronald Laingist, kes oma teoses „The Politics of Experience“ kuulutab hullumeelsed ainsateks vaimselt terveteks inimesteks selles haiges ja võõrandunud maailmas, ent hiljem viitab Vahing siiski usinalt kategoriseeritud seaduspärasustele nagu „depressiivsetel inimestel on hirm minaks saamise- individuatsiooni- ees“, jne. Seda on aga hea teada, sest praegusel hetkel tarvitab ca 10% Ameerika Ühendriikide elanikkonnast antidepressante. Pildil „Otsides arguse põhjuseid“ on kujutatud roheline tuba voodiga, mille ees seisab hallipäine doktor ja teeb parasjagu haigele voodisolijale süsti. Meditsiiniline sekkumine käib täies hoos. Samas on toas selline atmosfäär, mis kergelt meenutab Lewis Carroll`it. Normaalsuse tähe all vaimset tervist esindava arsti pea ümber lendlevad värvilised liblikad (õlimaalile installeeritud tikandid) ja poleks ime, kui talle jänese kõrvadki pähe tekiksid. Saart ümbritseb ookean, teadvust ümbritseb mitteteadvus ja see kõik kokku on nagunii üks veider unenägu. Ideaalini lihvitud eneseteadvus varjab endas kõikjal laiuvat ja pulbitsevat psühhoosi, mis ootamatult vallandub ja kogu seni nii kindla ja vankumatuna näiv maailm tõmbub kokku ja haihtub mööda iseenese äravoolutoru tundmatusse. Või siis tõuseb haige voodilt ja kaob koos kogu toaga seinaprakku. Ainus, mis jääb, on see lõputu rohelise taimestiku foon, mis on ühtaegu igihaljas ja värske.
Roheline taimestik ja muru on oluline osa Saskia Järve äratuntavast käekirjast. See on esitatud kui kõike pealispindset saatva taustsüsteemi fassaad, milles kihab lõputu elu paljusus. Seda, mis on fassaadi taga, ei ole ilmselt võimalik kujutada. Enamvähem samale fenomenile on viidanud David Lynch oma tuntud punaste kardinatega. Nii rohetav muru kui ka punased kardinad on eelkõige piir. Nõnda võib Saskia Järve roheline muru olla piir Mina ja mitte-Mina või olemise ja olematuse vahel. Pildil „Teesklen kõrgemaks minaks olemist“ on alles jäänud Mina jaoks nähtavasti kõige olulisemad elemendid- tüdruk-Mina, ema-Mina, koer-Mina- ja kogu ülejäänud maailm on rohelise taimestiku taustal abstraktseteks valgeteks täppideks taandatud. Valged täpid langevad murule justkui teised võimalikud Mina-konstruktsioonid, andes mõista oma omadusest hetkega ära sulada ja või püsida kandvate Mina-konstruktsioonide vahel süütute hallutsinatsioonidena. Sellistega koostoimimist on tõestanud ja väljendanud maailmakuulus avangardist Yayoi Kusama.
Pole kindel, millest inimeste minapilt enamasti koosneb ja milles see täpselt seisneb. Tegemist võib olla unistusega (vt pilt „Veike Amierika“) või kontseptuaalse ruumiga, mille omadused määrab iga inimene ise läbi teadlike ja mitteteadlike protsesside. Mehis Heinsaare romaanis „Artur Sandmani lugu“ kohtub oma siseradadel rändav mees endanimelise majaga, mis on konstrueeritud vastavalt tema isikuomadustele. Samas asub nimetatud maja keset mehe enda lõputut sisemaastikku, mistõttu on see hea näide Mina-konstruktsioonide paljususest ja tõsiasjast, et igal Minal on oma kasvulava ja iga kasvulava asub ühe Mina sees, kusjuures Mina-konstruktsioonid ja identiteedid ei ole üksteisest isoleeritud, vaid teineteisega läbi põimunud ja moodustavad justkui hiiglasliku organismi- kui selle sümboliks võtta eelmainitud roheline taimestik, võib oletada, et aimdus sellise organismi olemasolust võib olla meie teadvuse lõppjaam enne teadvustamatust ehk siis seesama fassaad ja need punased kardinad.
Saskia Järve poolt läbitud psühholoogilisest mina-testist justkui selgus, et autori Mina on tema ema. Pildil „Maailm on ohtlik koht“ istuvad tütar ja ema suure vee ääres, nende selja taga hõljub veepinnal päästevest. Ühelt poolt viitab see Mina-konstruktsioonide vajalikkusele- need on otsekui päästevestid, mis takistavad sind uppumast hullumeelsuse merre. Teiselt poolt moodustavad pildi elemendid mängulise situatsiooni- seal on tüdruk ja ema, kellele on kahe peale ette nähtud vaid üks päästerõngas. Valikut ei tee neist kumbki, selle teeb hoopis Mina-konstruktsioone loov subjekt, seesama, kelle silmist avanevat maailma iseloomustab kohalolemine, rahulik ja kummaline viivitusetunne ja seletamatu eksootika.
Tere tulemast Saskia Järve maailma: http://picasaweb.google.com/saskiajarve
Intervjuu Saskia Järvega
Chaneldior küsis ja Saskia Järve vastas:
„Psühhedeelia“ näituse üheks kontseptuaalseks elemendiks on kaust psühholoogiliste testidega, mille sa ise läbisid, ja mis pidid sind aitama oma „mina“ leidmisel. Kuidas hindad tulemusi?
Läbisin kaks psühholoogide poolt enamkasutatavat testi – vaimse võimekuse testi (IQ) ja isiksusetüübi testi. Lisaks nendele leidsin Internetist veel psühhotüübi testi, mis mind üllatas väga, sest see kirjeldab mind väga hästi ja üksikasjalikult.
Psühholoogi juures tehtud testid näitasid üldisemaid tulemusi, kuid samas määrasid ära minu põhilised tunnusjooned, mida ma pean oluliseks osaks oma „mina“ otsingutes. Siiski ma pean vajalikuks rõhutada, et järelduse, mille kohaselt ma olen õppinud elama nii nagu mul oleks oma ema „mina“ tegin ma iseseisvalt.
Mis sa arvad, mis asi see üldse on, mis paneb inimest otsima omaenese „mina“? Kas seda üldse on võimalik ja vajalik leida ja milles see „mina“ väljenduda võiks?
Ma arvan, et see võiks olla teatavat liiki ahastus, mis paneb inimest otsima oma „mina“ - võimetus ennast määratleda ja suutmatus mõista oma käitumist. Ma ei tea, kas oma „mina“ on võimalik leida ja kas see vajalik on. „Mina“ võiks väljenduda näiteks iseloomus.
Mis sunnib sind maalima ja kuidas sa sattusid tegelema sellega, mida kunstiks nimetatakse?
Ma olen avastanud, et üks väheseid asju, mis mu mõtted kõigest muust eemale viib on maalimine. See on hea viis ennast muust väljalülitada. Lisaks sellele on uue maali valmimine minu jaoks väga positiivne elamus.
Kunsti juurde sattusin peale üsna pikka aega välismaal viibimist. Eestis tagasi olles tundsin, et pole midagi, mida tahaksin rohkem teha. Olin alati soovinud kunsti õppida, kuid mul polnud selleks varem piisavalt julgust. Iirimaal elades karastusin ja ei kartnud enam.
Kes või mis sind loominguliselt kõige rohkem mõjutanud on?
Ma arvan, et mind on mõjutanud kõige rohkem mu kodukant ja perekond, eriti ema.
Kust sa pärit oled ja mida sa enne Kunstiakadeemiasse astumist tegid?
Ma olen pärit Pärnust. Elasin seal kakskümmend aastat. Õppisin Pärnu Koidula Gümnaasiumis ja hiljem Tartu Ülikooli Pärnu Kolledžis, kus minu erialaks oli hotelli- ja turismiettevõtlus. Peale sealseid õpinguid läksin Inglismaale tööle ja sealt edasi Iirimaale. Järgmise sammuna astusingi Eesti Kunstiakadeemiasse.
Kui oma tööd galeriisse üles riputad, mingi pealkirja ja kontseptsiooni alla koondad, kas tunned siis ka teatavat võõrandumist iseendast, olukorrast ja oma töödest? Millal üldse tekivad sellised võõrandumise hetked?
Enamuse oma piltidest olen maalinud kodus, kollase südametega tapeedi taustal ja seepärast olen märganud, et tööd muutuvad galeriis küll, kuid ma ei saaks seda muutumist võtta kokku sõnaga võõrandumine. See on siiski pigem positiivne muutus. Mulle tundub, et minu tööd toovad mind lähemale iseendale ja mul on hea oma maalide keskel olla.
Kõige raskemad on hetked, kui ma tunnen, et pilt pole päris täiuslik.
Oled oma näitusega mõnevõrra dekonstrueerinud ja rehabiliteerinud klisheeks kujunenud „psühhedeelia“ mõiste. Mida tähendab sinu jaoks psühhedeelia?
Antud näituse ja teema puhul mõistan ma psühhedeelia all hinge nähtavaks tegemist.
Mis liinis kavatsed edasi tegutseda?
Ma plaanin ka edaspidi jätkata eneseotsingutega ja teemadega, mis puudutavad inimese olemust. See on minu jaoks erakordselt paeluv. Mis puutub tehnilisse külge, siis mulle endiselt meeldib väga maalida, kuid kindlasti katsetan ka teisi meediume.
esmaspäev, oktoober 26, 2009
Kujutava- ja Rakenduskunsti sihtkapitali kandidaadid
Alljärgnev peegeldab mõningasi mõtteid seoses Eesti Kultuurkapitali sihtkapitalide komisjonide vahetumisega. Tähelepanu all on sealjuures ennekõike Kujutava- ja Rakenduskunsti sihtkapital.
Hiljaaegu tekkis kultuuriministeeriumi dokumendiregistrisse Kulka sihtkapitalide uue koosseisu kandidaatide nimekiri.
Kandidaadid on tugevad ja otsustamine saab kindlasti keeruline olema. Nimekirja natuke lähemalt vaadeldes tekib aga rida küsitavusi.
Esmalt hakkab silma, et mõned institutsioonid on väga agarad kandidaate esitama. Eriti agar on olnud Eesti Kunstiakadeemia 6 tõstatusega (ühe puhul küll kaastõstataja), moodustades nii natuke üle veerandi kõikidest kandidaatide esitajatest. Kuna reglemendis pole määratud, palju võib üks institutsioon kandidaate esitada, ei saa ka mingit probleemi olla. Küll läks mõte aga sellele, et Eesti Kunstnike Liit, kes seekord on esitanud kõigest kolm kandidaati (ühe puhul kaastõstataja), võiks ennast kokku võtta – nende nimekirjas on umbes tuhat liiget, seega võiks järgmine kord näiteks 10% oma liikmetest kandidaadiks tõstatada.
Minnes natuke tõsisemaks. Nimekiri on esitatud Kultuuriministeeriumile, kes peaks kokku kutsuma komisjoni, mis määrab sihtkapitalide liikmed. Üks kandidaatidest seal nimekirjas on Piret Lindpere, kes töötab ka Kultuuriministeeriumis. Kas ei teki konfliktne situatsioon? Ministeerium tõenäoliselt eitab probleemi, selgituseks tuleb a la: ollakse taaskord õiglased ning igaühel peaks olema võimalus ning Eesti on nii väike riik, et korruptsioon ja huvide konflikt on põhjendatud.
Edasi, 22 kandidaadist 16 on Eesti Kunstnike Liidu liikmed. Mis iseenesest tekitab ühe täiesti kõrvalise probleemi. Hetke koosseisus on ainult üks sihtkapitali komisjoni liige, kes ei ole EKL liige. Suur on tõenäosus, et järgmises on kõik EKL liikmed. Edasise mõttekäigu jätan lahtiseks....
Ning jätkates samas vaimus: kes on see komisjon, kes otsustab komisjoni? Paljud kandidaatidest on tõstatatud eesmärgiga, et nad esindaksid tõstatava organisatsiooni huve ja paljud esindama personaalset ekspertarvamust? Mil määral järgitakse kandidaatide valimisel huvide konfliktist hoidumise printsiipe? Jne.
Esitatud mõttekäigud on väga kiirelt kokku pandud ja ei apelleeri eriti millelegi muule kui püüdele tuletada lugupeetavale lugeja meelde, et Kujutava- ja Rakenduskunsti sihtkapitali aastane eelarve on u 22 miljonit (´09 seis) ning oma tegevusega omab see mõõtmatut mõju Eesti kunstimaastikule. Tegu ei ole suvalise komisjoni kokkuklopsimisega, vaid valdkonna ühe (kui mitte kõige) tähtsama komisjoniga. Seega kutsun üles kõrgendatud tähelepanule nii komisjoni moodustamise protsessi kui ka valitud komisjoni töö suhtes.
Markus Toompere
neljapäev, oktoober 22, 2009
Tartu noore kunsti oksjon
9. Oktoobril toimus Tartus Atlantise konverentsikeskuses Kultuuriosakonna eestvedamisel Tartu Noore kunsti oksjon.
Kiwa koostatud näituse kataloogi saab näha siin
Oma valikut kommenteeris Kiwa järgmiselt:
Valik sündis väga üürikese etteteatamisajaga, nii et see on maratonis kolme päevaga korraldatud näitus.
Valik oli alusel "noor tartu kunst", keskkooliõpilasest maalimagistrini. Mingeid muid sisulisi kriteeriumeid ei olnud, tahtsin ainult, et kõik ei oleks puhtalt (Tartu sümbolistlik depressiiv)maal, seepärast ka 2 fotograafi ja Bartholi graafilise EP kaks rariteetset printi. Jälgisin et oleks enamvähem müüdavad asjad, seega heli, videot, installatsiooni, padukontseptualismi jms. ei võtnud. Ja pigem
nö. loometee alguses olevad kunstnikud, kuigi Raag on juba suht advanced ja palju näitusi teinud. Otsisin kokku 16 kunstniku kontaktid ja üheksalt õnnestus kahe päevaga just niipalju ja selliseid teoseid saada.
Müüdud said Iiris Kivisalu fotod: "TGL 660" 350.-, ja "60 sekundit hiljem tuli vihm maha" 1100.- Viimase ostis Linnapea.
Barthol Lo Mejori graafiline EP «LolliPopDada» läks alghinnaga 500.-
Marju Kuuse "Alguses oli ring" samuti alghinnaga 1500.-
Emilie Uneskõndija õlimaal «Värvide muusika» 2300.-
Andrus Raagi "Ootamatu kohtumine" 3700.-
Tartu Postimehe artikkel
Pildistas Toomas Thetloff
