Seoses saabunud kevadega on au teatada, kõik märgid näitavad, et toimub
HAAPSALU GRAAFILISE DISAINI FESTIVAL 2010.
Kõik, kel päike juba südant soojendab ja ei lase käed rüppes istuda on kutsutud osalema rahvusvahelisel kujundusgraafika konkurss-näitusel "ISIKUPÄRA/INDIVIDUALITY 2010"
Näitus toimub Haapsalu Linnagaleriis 29. mai - 29. juuni 2010. Näituse teema on FANTASTICA (ehk kõik, mis teid elus jätkuvalt imestama paneb). Näitusel eksponeeritakse kuni 60 teost mõõdus 1 x 2 meetrit (vertikaalne). Osalemiseks saada oma tööst/töödest fail (JPG, 300dpi, 500x1000pix) hiljemalt 10. maiks 2010 aadressil: marko@siirup.eu
Valitud autoreid teavitatakse edasistest sammudest hiljemalt 13. mail. Osalemine ja tööde teostamine on tasuta.
LEVITAGE SEDA TEADET IGAKÜLGSELT KÕIGI VÄÄRIKATE HULGAS!
Lisainfo:
Marko Kekishev
56 215 161
marko@siirup.eu
kolmapäev, märts 31, 2010
HGDF kutsub
reede, märts 26, 2010
About X-OP
This article provides short a overview of X-OP network, based on issues and experiences that occurred during meeting in Istanbul. Written by Maarin Mürk, originally for Estonian cultural weekly Sirp (read in Estonian from here), translated for Artishok by Madli Mihkelson.
In the beginning of November 2009 another meeting of the X-OP network took place in Istanbul. Officially (www.x-op.eu), X-OP is presented as a "constantly growing network of artists, researchers, coordinators and organizations, who aim to create trans-European platform for reinforcing mutual collaboration, interdisciplinary approach to art and creating collective artworks among European initiatives". X-OP (exchange of operators) was founded in the year 2008 and is funded by European cultural programs for three years. Moks, being the only Estonia-based member organization of this network, was also present in Istanbul.
hEXPO as a prologue
In 2000, in Slovenia a festival called hEXPO (http://www.iflugs.hdk-berlin.de/hexpo/)took place and that event can be viewed as a prelude to X-OP. It was a festival of international self-organizing cultural formations that made an attempt to bring together "independent" and "alternative" initiatives. The festival lasted four weeks and was distributed between three cities (Maribor, Ljubljana, Koper). By that time it was clear that mister Soros was pulling his money out of Eastern-European region and all organizations still dependent on this source had to start thinking about survival in the post-soros era. Self-made network as a common front would have helped in the search for solutions.
It was the first big attempt to create a common platform for self-organizing initiatives but it failed due to internal conflicts. One of the organizers John Grzinich (also one of the central figures in Moks for some years now) has said(1) that the participants still distrusted each other and were reluctant to cooperate. But postfactum the festival gained legendary and even mysterious reputation and the main organizers were in close contact even after the event, still chewing over the initial purpose of hEXPO. Until several informal meetings grew into rapidly expanding euro-project called X-OP.
Who is X-OP?
The network connects and brings together nine European organizations-initiatives, all with very different profiles: MAA, a small alternative art-school form Helsinki; Media in Motion - a platform for video art and -production in Berlin; center for art- and social practices from Estonia called Moks; artist-run-initiatives Apartment Project from Istanbul and Egon March Institute from Slovenia; massive platform for art and technology from Prague called CIANT, assembler of lectures on digital culture - Transforming Freedom from Vienna; Museum of Modern Art Rieka from Zagreb; Polytechnic Institute of Tomar and last but not least multimedia center Kibla from Maribor, the principal member of the network. It is important to note that Europe has a contract with only this organization and remaining organizations in turn with Kibla.
The main question that arises in X-OP is how to get all these different organizations to work together. When talking about euro-projects we usually think of large sums of money and complicated bureaucracy; X-OP is no exception. Smaller and bigger organizations have essentially very different problems. As a leading organization Kibla dictates the functioning of the network, but this leaves the problems of smaller and less established organizations out of focus. Typically to self-made practices X-OP sprang from the personal relations between the core group members, many of them had been organizers of hEXPO. However, many organizations that joined later, have looser personal ties with the aforesaid. Due to all these factors, internal communication has an utmost importance in the development of X-OP and in whether it remains a passing project or grows into a larger network.
What does X-OP do?
The most visible output of the activity of X-OP has been a series of meetings, symposiums and cooperation projects including partner organizations, formations actively connected with them or mediated by them. Regular meetings are accompanied with small symposiums organized by the hosting organization. In Istanbul (host was Apartment Project) one could see various concerts, screenings and presentations by members and colleagues they had invited to perform.
Being a member of X-OP doesn't oblige to change organizations’ habitual functioning – the money they receive (which of course increases considerably their income) can be seen as a reward to initiatives that have already proven themselves. Still, in return every organization is compelled to initiate events and meetings more often and on a bigger scale than before. In addition, as kafka-like European bureaucracy requires planning the events further ahead, flexibility can no longer be a keyword to the functioning of the network. All organizations must become more structured, transparent and functional. It turns out to be a bigger challenge for smaller participants, who haven't inculded full-time assistants or accountants to their team. These forced rules may therefore be perceived as very confining and as a threat to their self-organizing image.
The burden of establishment
Griznich has said, that the practices that X-OP was meant to unite, were born from the necessity to create something outside the existing systems. But what happens when an initiative of this kind turns into a proper establishment? Members of X-OP in its present form have certainly done that and on a massive scale. It wasn't initially intended, so how to deal with it now? It certainly corrupts the romantic self-image - instead of avoiding the system, it has created another and even more complicated bureaucratic version of it. Procedures that seem useful to some are pointless to others. All such cases need to be thoroughly discussed. For example there is no consensus on how bureaucratic the meetings should be and whether it's more important to expand the network or should the system keep on functioning as it always has – pretending that it’s not a part of official European cultural policy.
Inscribed conflicts
Most of the problems that arise within these organizations are due to the dual nature of self-organized artistic practices On the one hand they are organizations, on the other creative units. The image of a talent being smothered by having too many management errands to run, keeps the artists from diving into the role of organizer.
This becomes increasingly difficult in the X-OP network though. But it needs to be pointed out that the sense of „becoming overly bureaucratic “ is often just a prejudice and an emotional resistance; in reality all the members are already functioning as organizations. Still, the resistance is strong enough to make one wonder whether self-organizing practices could ever be capable of uniting into a bigger and more transparent network. The case of hEXPO shows that bringing such initiatives together to form one unified network, might not work after all.
In conclusion
If one would ask any of the member organizations, what is the purpose of X-OP, he would likely get nine different answers, probably bearing some similarities, but also revealing much surprising. My opinion is that X-OP is above all an experience. The experience of being exposed to the huge machinery of the cultural politics of the European Union. It’s also a lesson in cooperating with partners who we don't have personal relations with and in many cases we fail in trying to make them. Participating in X-OP is a chance, especially for a small organization to think things through. It also presents a possibility to change their habitual artistic practices. The breaking point will likely come on the last year of this three-year project. Though it is conceivable that the project continues, there will probably be many changes in the participating organizations.
(1) Interview to MMürk, summer 2007, notes on property of author
Maarin Mürk is art critic and researcher, member of Moks board
Spontaneous lecture. Everything gets recorded and archived for future generations
Moment from official meeting day
Trying out ironing that produces also sound art (visiting special exhibition)teisipäev, märts 23, 2010
Artishok Records pidu & teooria fotokildudes
Laupäeval 20. märtsil East Creative Space´is toimunud Artishok Recordsi õhtu oli live üritus ja jäägu seda siia meenutama prožektorikumas tehtud hägused pildid. Õhtu kava oli üldjoontes selline: 19:31 kevade algus, 20-02:00 pidu ja teooria! Täpsemat aimu toimunust allpool! Pildistasid Maarin Mürk, Liisa Kaljula ja Margus Tamm, kommenteeris Liisa Kaljula.
Artishok Records Party & Theory on Saturday March 20th in East Creative Space was a live event so be it that the photo flash backs here are a bit blurry. Evening program was, generally speaking, as following: 19:31 beginning of spring, 20-02:00 party and theory! To get to know more, unfold and scroll down! Photos by Maarin Mürk, Liisa Kaljula, Margus Tamm, comments by Liisa Kaljula.
Esimesena astus üles Oliver Laas, kes käsitles kinkemajandust ja kaasaegseid loovpraktikaid, samal ajal taustal Autharktose slaidiprogramm hetkel aktuaalsetest netileibelitest ja nende paiknemisest muusikamaastikul
Kapist välja: Artishok Recordsi alt tuli seekord välja kümme aastat tagasi salvestatud arvutiimprovisatsiooni EP "Moriarty 2000". Kes on Moriarty? Uuri välja.
Samal ajal retiinale: Mihkel Kleisi kokku pandud plaadiümbriste valik popkultuuri mahlakast varasalvest
Tagasi teooria juurde! Järgmisena tõmbas tähelepanu Rene Mäe loeng ja esitlus eristuvast kultuuritootmisest ja sõltumatutest muusikaüritustest, kaamerasilma jäid küll teesid, paraku aga mitte sotsioloogi ennast
Edasi! Eelmine AR alt riliisinud ansambel Edasi esines koosseisus Mihkel Kleis (süntesaator, percussion), Priidik Hallas (vokaal), Taavi Tulev (elektroonika), Tanel Rander (mandoliin) ja
Margo Pajula (trummid), taustaks Jaan Evarti slaidshow tema omatehtud plaadiümbriste kogust
Live-slaidshow-loeng-live-slaidshow... Me kurnasime nad ära!!!
Aga kosutus oli teel...
AR pidu & teooria kokkupanija Margus Tamm teadustab järgmise esinejatepaariku Maile Tali ja Tõnu Kaalepi, kes vestlevad Melodija plaadikujundustest
Taustaks Maile Tali paljukiidetud slaidid ENSV vinüülikujundustest
Duo Sequoia valmistub rokkima, paremini paistab Lotte Jürjendal
Igati rahvuslik
01:00: Tõnis Kahu, abiks karisma ja bändimikker, teooriapoolt lõpetamas
Tsirka 02:oo: Chaneldior paneb peopoolele meeleoluka punkti
DIY!
esmaspäev, märts 22, 2010
Professionaalid, kus te olete? Uu!
Tõnu Kaalepi vastukaja Rael Arteli ja Flo Kasearu kirjutisele ""Pseudodiskussiooni" järg: jälle see KUNST.EE" 19. märtsi Sirbis.
Ma võin nõustuda väga mitmete Rael Arteli ja Flo Kasearu mõtetega nende 19. märtsi Sirbis ilmunud poleemilisest artiklist ajakirja kunst.ee teemal, nii sisust kui vormist, aga üks asi hakkas väga torkima.
Autorid kirjutavad ajakirja kujundusest – jah, ka mina leian sealt formalismi, inside-nalju ja lugemistüpograafia reeglite vastu eksimist – kritiseerides seda, kuidas õige oleks olnud kujundus tellida professionaalilt.
Halloo! Kas graafikuharidusega Margus Tamm ei ole professionaal? Mida näitab diplom? Ma (hootine EKA õppejõud graafilise disaini osakonnas, tõega mitteprofessionaal, sest olen tegelikult ju peda haridusega kunstiõpetaja) olen näinud nii esmakursuslasi, kes võiks kohe hakata tegema suuri ja asjalikke töid kui ka magistrante, keda ükski disainifirma tööle ei võtaks.
Küsimused Raelile ja Flole: kes on nende arust professionaalid? Äkki nad teavad?
Kas Kristjan Mändmaa, graafika lõpetaja, on professionaal?
Kas Jüri Kaarma, graafikast 3. kursusel välja visatu, on professionaal?
Ilmselt on Tiit Jürna, raamatukujundusauhindade paljukordne võitja, professionaal. Aga mis teha, kui antud professionaal teeb küll suurepäraseid kompasid ja erilisi raharaiskavaid trükilahendusi, kuid tema tehtud raamatute tekstilahendused häviks 1. kursuse hindamisel kui loetamatud. Mida nad on. Professionaaliks peetakse meil ikka seda, kes teeb glamuuri, mitte seda, kes tekitab loetava tekstiveeru.
Mis puutub reklaamibüroodesse, siis peab tõele näkku vaatama: ma kardan, et 90% eesti headest graafilistest disaineritest seal töötabki.
Konkursse oleks muidugi rohkem vaja, see on õige. Aga samas ajavad kõik olulised tegijad oma asju, ei viitsi ehku peale osaleda ja konkursi tagajärg võib olla halbadest natuke vähem halva leidmine. Mul on kogemus sellise konkursi korraldamisest ja see on kurb.
Naljakas on lihtsalt lugeda sellist usku diplomi võlujõusse.
Ma ootan professionaalide nimekirja.
Rael ja Flo, riputame selle Artishokki, siis saavad inimesed teada, kellelt tasub midagi tellida, eks?
pühapäev, märts 21, 2010
LAURA TOOTSI näitus DISTANT PIECES (NO BIG STORIES NOWADAYS) – Tallinna Linnagaleriis 28.01-14.02.2010
Kirjutab EKA fotograafia II kursuse tudeng Anna Tuvike. Arvustus on valminud aine "Analüüs ja kriitika" (lektor Kati Ilves) raames. Pildid on seeriast "Past Perfect" ning Laura Tootsilt.
“Distant pieces (no big stories nowadays)” on EKA fotograafia magistrantuuris õppiva Laura Tootsi esimene isikunäitus, mille puhul noor kunstnik käsitleb mälestusi ja nende kaduvat, moonduvat olemust. Kasutades fotot ja videot, esitab autor lühilugusid ning näitab salvestisi mälestusefragmentidest, mis pakuvad oma lihtsuses ja tabavuses äratundmisrõõmu.
Ühest küljest läheneb tööde autor minevikumeenutustele kui kadunud või kaotatud objektidele: olukordade (reaalselt olnud ja olemata) taasloomine ning nende üles pildistamine justkui annaks kunstnikule võimaluse need tagasi võita ja taas enda omaks teha. Teisalt võib teoseid tõlgendada kui impersonaalsete mälestuste kogu, iga näitusekülastaja saab neist osa omal viisil ja meenutustest tekkivad tunded loovad omaette terviku.
Kõige tuttavlikumalt mõjuvam ja ehk ka enim isiklikke assotsiatsioone tekitav mälestuste kogu on näitusel videoteos “Howevermuch”, mille puhul hakkab mängima juhuslikuna näiv, aga sellegipoolest täpne ning tabav montaaž, lastes peaaegu aimata jäädvustatud sündmuste olemust, inimestevahelisi suhteid – ehk siis seda, mis annab mälestusele väärtuse. Tulemuseks on universaalsete olukordade kogum, mis lubab vaatajal “lüngad täita”.
Näitus tervikuna puudutab üht väga olulist aspekti fotograafia, päris kogemuse ja selle mälestusena salvestamise juures. Inimesed kaamera taga on tõepoolest olukorras, kus asetuvad ise kontekstist välja ja annavad hetkekogemusele püsiva vormi. Kuivõrd peatatud hetkes narratiivsus katkeb, kannab see endas vähem informatsiooni. Hiljem saab seda nappi salvestist tõlgendada ja moonutada, ehitada sinna ümber uus mälestus. Seega iga fotograaf on teatud hetkedel dilemma ees, kas elada või teha pilt. Laura Tootsi idee lavastada mälestusi uuesti või esitada neid miniskulptuuridena, on päris kaval võte enda taassidumiseks mälestuste tekkimise hetkega. Samuti kujutan ette, et isiklikul tasandil võib tegu olla üpris meditatiivse ettevõtmisega.
Fotosid vaadeldes püüab kummalisel kombel tähelepanu neutraalsus. Autori pildikeel toetab ideed dokumenteerimisest ja kogumisest, kuid ometi sooviks näha ka midagi mälestuste nostalgilisest küljest, hetkel mõjub tervik üsna kauge ja mitte just kirglikuna. Pealkiri “Distant pieces” annab muidugi vihje teatud äralõigatusest, aga sellegipoolest pole sinnamaani viidud staatilisus kõige parem loo jutustamise viis. Seega ühest küljest toetab selline lähenemine universaalsust ja soodustab samastumist (mälupiltide põhjal), teisalt aga paneb killustatus otsima lülisid ja tekitab soovi leida tervikus järgnevust, põhjuslikkust, mis oleks seotud autori enda kogemuste või tunnetega.
Näituselt lahkudes jääb püsima tunne, nagu oleks sulgenud perekonnaalbumi: seoseid tekib küllaga, aga tunded jäävad segaseks. Näib, et sarnaselt mälestustele, võib hetketuju mõjul neist töödest pea igal korral erinev mulje ja vastavalt sellele ka tõlgendus tekkida.
neljapäev, märts 18, 2010
ARTISHOK RECORDSI PIDU
Ajakava
laupäev 20 märts
EAST (Pikk 36)
uksed lahti 20 00
21 00 Oliver Laasi loeng "Kinkemajandus ja loomingulised praktikad"
21 30 Moriarty EP presentatsioon ja live
22 00 Rene Mäe loeng "Eristuv kultuuritootmine ja sõltumatud muusikaüritused"
22 30 Edasi live
23 30 Maile Tali / Tõnu Kaalep räägivad ENSV Melodija plaadikujundustest
00 00 Sequoia live
01 00 Tõnis Kahu loeng
01 30 Chaneldior live
02 Autharktose koostatud ülevaade netileibelitest
02 15 plaadimuusika
Visuaalid
Jaan Evarti iomakäeliste plaadikujunduste kogu
Maile Tali kogu ENSV plaadiümbristest
Mihkel Kleisi valik plaadiümbriseid popkultuuri varasalvest
MORIARTY "2000" EP
1. Ghosttrain
2. Roller
3. Rubber size
4. Prosto tak
5. Rubber fat
6. Popguitar
Pikem intervjuu: http://www.penny-l.blogspot.com/
EP kujundus: Margus Tamm
pühapäev, märts 14, 2010
IT`S COMING
Artihok Records on 2007. aastal kunstikriitikablogi Artishok kõrvalharuna alustanud netileibel. Oma tegevusega taotleb Artishok Records immateriaalset tulu - toodang on tasuta, kapital sümboolne ja majandusmudeliks teenetemajandus. Recordsi alt on seni muusikat avaldanud
Kreatiivmootor, Stella, Edasi ja Riho Kall. Muusikat saab kuulata ja alla laadida aadressil
artishok.blogspot.com
Sel laupäeval toimub Recordsi esimene avalik üritus. Tegemist on eksperimentaalse formaadiga, kus muusikute live-esinemised vahelduvad teoreetikute live-esinemistega.
Üles astuvad:
*Moriarty - live, EP "2000" esitlus
*Oliver Laas - loeng "kinkemajandus ja loominguline praktika"
*Edasi - live
*Tõnis Kahu - loeng
*Jaan Evart - "Erinevad esitajad" - visuaalne ülevaade omakäelistest plaadikujundustest
*Rene Mäe - loeng "eristuv kultuuritootmine ja sõltumatud muusikaüritused"
*Sequoia - live
*Maile Tali & Tõnu Kaalep - ülevaade Nõukogude Eesti plaadikujundustest
*Chaneldior - live
*Autharktos - ülevaade netileibelitest
*Mihkel Kleis - visaalne valik plaadikujundustest popkultuuri varasalvest
Kohtumiseni,
teie Artishok
teisipäev, märts 09, 2010
Artishok TV rahvusluskriitilise näituse avamisel Kumus ☻☺☻☺☻☺☻☺☻☺☻☺☻☺☻☺☻☺
Veebruari esimesel neljapäeval avati Kumu kaasaegse kunsti galeriis rahvusvaheline näitus „Räägime rahvuslusest! Ideoloogia ja identiteedi vahel”. Artishok TV koosseisus Liisa Kaljula (mikrofon) ja Minna Hint (kaamera) käis välismaa kunstnikelt kommentaare noolimas ja pääses ka punasele vaibale kuraator Rael Arteli ja tema kodumaiste väljavalitute jutule. Liisi Eelmaa lõikas kokku.
Artishok TV on the opening of the critical exhibition on nationalism in Kumu
On February 4th international exhibition „Let`s Talk About Nationalism! Between Ideology and Identity“ was opened to the public in Kumu Art Museum, Tallinn, Estonia. Artishok TV was on the spot to ask comments of the participating artists and broke to the red carpet to also have a talk with the curator Rael Artel. Liisa Kaljula interviewed, Minna Hint filmed, montage by Liisi Eelmaa.
esmaspäev, märts 01, 2010
Mooste ToiduKlubi
Non Grata performancite üks korduv motiiv - avalik söögitegemine. Foto Kultuurikatlast, Diverse Universe 2008
Skvottivad tudengid ja omaalgatuslik köök auditooriumi tagaruumis tudengiprotestide aegsest Viinist, E Alalooga artikli juurest
Matt Marble & Emma Lippi toiduklubi nende residentuuri ajal Moksis, siit artikli juurest pilt
Neljapäeval, 4.märtsil alustab Mooste ToiduKlubi. ToiduKlubi eesmärk on laiendada arusaamasid toidust, mida me sööme ja kuidas. Klubi soovib oma tegevusega kaardistada kohalikku toidutootmist ja kasutada klubi toiduvalmistamises niipalju kohalikku päritolu toiduaineid kui võimalik. Samuti tahab klubi oma tegevusega ärgitada inimesi hindama kohapeal kasvatatud toitu, jagama toiduvalmistamisse puutuvaid teadmisi ja traditsioone (erinevad säilitusmeetodid, traditsioonilised retseptid, jne). Kui see baas on tugev, siis võime julgelt asuda ka eksperimenteerima, segada omavahel traditsioonilisi ja ebatraditsioonilisi toiduained erilistes toiduvalmistusviisides. Tegelikult ei ole toiduklubi eesmärk mitte ainult toidu valmistamine, vaid inimeste kokkutoomine, et koos toitu ja teadmisi jagada, nautida ja eksperimenteerida. Ka loodab klubi algatustuumik, et iga klubi kokkusaamist juhendab erinev kokk, kel on jagada oma retseptid ja lood.
Esimest toiduklubi võõrustavad Evelyn Müürsepp ja Patrick McGinley neljapäeval, 4.märtsil kell 18.00 MoKSis. Tulevikus hakkab toiduklubi toimuma vähemalt kord kuus, iga kuu esimesel neljapäeval. Olete oodatud ise või koos pere ja sõpradega. Soovitatav miinimumannetus toiduklubis osalemiseks on 50 eek.
Kohtumiseni,
Patrick McGinley
Evelyn Müürsepp
lisainfo 5 138 599
vt ka suhestuv esteetika, sotsiaalne söömine, psühhogeograafia, kunst kui kogemus, kogukondlikkus, mikrotasand
