kunstikriitika lugemisgrupp toimub:
teisipäeval, 27. septembril, kell 19.00
MÄRZ projektiruumis (Olevimägi 7)
Jätkame raamatuga "Judgement and Contemporary Art Criticism" ja kindlasti tuleks lugeda James Elkinsi kokkuvõte. Aga et kokkuvõte midagi ütleks, siis oleks soovitav läbi töötada ka Fusco, Diedrichsen, Derksen ja diskussiooni transkriptsioon.
Lugemismaterjal siit:
http://dl.dropbox.com/u/12294508/judgement%20and%20contemporary%20art%20criticism_vol%202.pdf
Kohtumiseni!
laupäev, september 24, 2011
kolmapäev, september 21, 2011
Üksteist flirti hävinguga säilitamise südames
Liisa Kaljula kirjutab Tallinna arhitektuuribiennaali kuraatorinäitusest "11 Flirts" (Kadrioru kunstimuuseumis 25. septembrini 2011)
Märgiks sellest, et kultuuripealinna tiitel on Tallinna kultuurielu kihama pannud, pole mitte niivõrd see, et üritusi toimub nii ohtralt, et neid ei jõua ära külastada ega see, et kultuuripealinna infopunktis ulatub veel septembrikuus saba uksest välja, vaid pigem see, et programmis on spetsiaalselt kultuuripealinnaks ellu kutsutud suurejoonelisi üritusi, mis on – väikeste mööndustega – ka suurejooneliselt ellu viidud. Sest küllap on Tallinna suurimaks hirmuks käesoleval aastal saada kõrvutatud Alžiiri (2007), Vilniuse (2009) või Istanbuliga (2010), mis lähevad Euroopa kultuuripealinna ajalukku linnadena, kus Brüsselist tulnud rahastus toetas kohaliku kultuuri kõrval ka kohalikku kemplemist ning tõi kultuurilise rikkusena välja ka linnas vohava bürokraatia ja korruptsiooni. Euroopa kultuuripealinn on lakmuspaber, mis paratamatult testib ja näitab, kus ühiskondlikus mõttes asutakse, kas kultuuriks eraldatud süsti suudetakse otstarbekohaselt ja targalt kasutada ning eks varjatult on selle ürituse mõte ka euroopalike väärtuste tunnikontroll. Millest ka Tallinn ei ole päris puhtalt välja tulnud - Mikko Fritze lahkumine sihtasutuse juhi kohalt jääb mõraks, mida ka õnnestunud aastaga päriselt ei paranda, siin tuleb meil nina norus seista nende kultuuripealinnade kõrval, kus on rahapaja pärast pärast kraageldud ja valdkondlikku kompetentsi alahinnatud. Meie õnneks jääb välisarvustustes tooni andma muu – Tallinna kiidetakse kui uut Berliini, kus inimestel on energiat anda ka väheste vahenditega endast maksimum ning kus jätkub publikut nii traditsioonilisemale kui eksperimentaalsemale kultuurile.
Põhuteatri, Linnainstallatsioonide festivali ja Geriljakino kõrval on üks Tallinna võite sel aastal - ehkki kultuuripealinna rahastusest sõltumatu - tänavu ellu kutsutud Tallinna arhitektuuribiennaal, mille kuraatorinäitus „11 Flirts“ on Kadrioru lossis lahti vaid kaks nädalat ning jääb linlaste mällu ilmselt bulgakovliku unenäona, mida keegi hiljem enam naljalt ei usu. Ei usu, et avamise puhuks sõitis lossi piduseltskonda vedav biennaalitramm, ei usu, et lossiesiselt juhatas avamisgaalale neoonpunane vaip selle ääres välkuvate fotoaparaatidega, ei usu, et abilinnapea Taavi Aas pidas avamisel kõne sellest, kuidas linlane soovib üha rohkem oma linna kujundamises kaasa rääkida ja lõppude lõpuks ei usu, et näitus ise koosnes üksnes üheteistkümnest eksponaadist, mis olid lülitatud Kadrioru kunstimuuseumi püsiekspositsiooni nii, et külastaja ei pruukinud arugi saada, et ta viibib üheaegselt kahel teineteise sisse asetatud näitusel. Kompliment Kadrioru kunstimuuseumile – julguse eest lubada kaasaegse eksperimentaalse arhitektuuri kolded oma püsiekspositsiooni, mis on iga kunstimuuseumi püha hiis, konservatiivne tsoon, kus tehakse kunstiajalugu. Kompliment kuraator Villem Tomistele, kes on Kadrioru barokse interjööri ja püsinäituse väärikalt vanamoodsa kuraatoritöö pannud flirtima kaasaegse eksperimentaalse arhitektuurse mõtlemisega. Sest kokkuvõttes on sellest kohtumisest võimalik võita mõlemal poolel – sellele, kuidas meid ümbritsevat paratamatult ajaloolist, eklektilist, pidevalt muutuvat füüsilist ja vaimset keskkonda tervikuks siduda, on vaja mõelda nii arhitektidel linna kui muuseumiprofessionaalidel näituse loomise kontekstis.
Kui Villem Tomiste räägib säästlikust planeerimisest, siis mõtleb ta selle all midagi muud, kui siinmail on üldiselt harjutud mõtlema, see ei ole antimodernistlik arusaam sellest, et kultuuri pealetung tuleb peatada, et loodusele teed anda, vaid pigem, et kultuur peab õppima looduselt, muutuma ka ise ökosüsteemiks, mis suudab muutuvate oludega targalt kohaneda. Õigupoolest ei ole loodus ja kultuur antud näitusel vastandid, kultuur on looduse jätke, kasv, mis tungib välja ta enda pinnasest. „Ei täisnurkadele ja valgele, ei nürinurkadele või värvilisusele – on aeg voogavaks vormiks ja vaid rohelisele! Seesuguses „rohepestud“ keskkonnas ja üldises meelsuses on endiselt jäänud mõned üksikud, kes üritavad ka reaalselt näiliselt teineteist välistavaid teemasid, linna ja loodust, ühendada. Kumb neist on brutaalne, kumb õrn, jääb vaataja otsustada. Vaid üks on kindel, seekord sekkub loodus linna,“ kõlab kuraatori manifest näituse kataloogis. Maastikuurbanism ideedekogumikuna näeb urbaniseerumist dünaamilise protsessina ning inimkonna ees seisvate probleemide lahendusena näiteks linnasid, mis on tihedad ja kõrged pigem kui loodust enda alla matvalt suburbsed ja madalad, ning kus autosid enam ei kasutata ega olegi tarvis kasutada, sest kõik eluks vajalik on käe-jala juures. See on teatav ökofuturistlik mentaliteet, sest seltskond, kes Tallinna arhitektuuribiennaalil esindatud on, on ühelt poolt tsivilisatsiooni senise arengutee suhtes pessimistlik, ent teisalt sügavalt looduse ja tehnoloogia, looduse ja loovuse ristamise usku, täites futuristide nihilistliku hüüatuse justkui uue eetilise sisuga: fiat ars, pereat mundus! Hukkugu maailm, tehkem kunsti!
Fiona Sheppardi "Näpatud suudlusel" on näitusel keskne asukoht – see on barokse pargi ja lossi sümmeetriateljele, ballisaali ja anfilaadi ristumiskohale paigutatud pseudoantiikne objekt, mille sisse on peidetud Katariina aegse Kadrioru lossi õhtuses valguses makett. Detailideni arhiveeritud fiktiivne jutustus tsaristlikust armukolmnurgast – näituse kataloogis on toodud ära isegi muskulatuursed liikumised suudluse korral ning buduaari kupidotapeet – mida saab saalis kolmest küljest piiluda, kahest küljest läbi monokli ja ühest küljest läbi laiema avause, mis näitab läbilõiget tsarinna suveresidentsist: all pesunööridega teenijatekorrus ja üleval pikkade laudadega härrasrahvakorrus. Seega ühtlasi makett võimusuhetest tsaristlikus ruumis ning näide sellest, kuidas sotsiaalne hierarhia on arhitektuuri sisse kirjutatud, sest läbi alumise ja ülemise korruse funktsioonide erinevuse kehtib antud skeem ju ka tänases kunstimuuseumis. Näitusel on veel Tallinna arhitektuurse ajaloo ja säästliku arenguga suhestuvaid töid – Lisa Iwamoto ja Craig Scott on toonud vaatajani Tallinna vanalinna, mis on rannikut järgiva voolujoonelise arhitektuurse amööbi poolt justkui loodusõnnetuste eest kaitseks peo peale võetud. Või siis Tanel Veenre „Jumalik lahendus proosalistele uudistele: Koplis lendas katus“, hõberätik lendava linnu noka otsas, vaimukas kohaspetsiifiline installatsioon muuseumi hõbedakambris, mis näib viitavat, et häving ja looming ei pruugi olla vastandid ja vaenlased. Nende teoste perfektne lülitus lossi baroksesse interjööri ja püsiekspositsiooni – mis on kunstimuuseumi kõige reglementeeritum tsoon ka lavastuslikus mõttes - on esile tõstmist väärt. Näiteks Ensamble Studio „Trühvel“, mis paistab eemalt musta enesessetõmbunud risttahukana, mis sekkub ümbritsevasse vaid mööblitükina, ent juurde astudes näeb kasti kaaneks olevalt ekraanilt filmi sellest, kuidas looduskeskkonda siirdatakse tõrgeteta rakuke urbanistlikku elukeskkonda. Siirded ja ümberistutamine on teema, mis läbib näitust mitmekordse rekursiooniefektina: siirdamisest kõnelevad teosed on ise siirded püsinäituse teematubades ning biennaalinäitus ise siire kunstimuuseumi püsiekspositsioonis.
Mitmel puhul on tegu sümbioosiga püsinäituse ja biennaalinäituse vahel, kus biennaaliteos imab endasse tähendusi teemade kaupa kureeritud püsinäituse tubadest, andes omakorda tubadele uusi tähenduskihte, neis valitsevasse meeleollu siiski otsustavalt sekkumata. Näiteks François Roche, Stéphanie Lavaux, Jean Navarro ja Benoît Durandin`i „I`ve Heard About“, koralja abstraktse struktuuriga urbanistlik eksperiment, mis paigutudes tuppa „Rahva elu“ muutub omalaadseks futuristlikuks Paabeli torniks ning hakkab rääkima lugu sellest, kuidas kunagi hakatakse uuesti elama sidususes ja harmoonias, sest tehnoloogia areng võimaldab meil luua aina looduslähedasemaid struktuure. Samal moel imab Villem Tomiste ja Urmas Laansoo „Muuseumilill“ – muide, päriselt elav taim, mis elab biennaali aja muuseumi lühtri küljes – lisatähendusi rahvuslusele pühendatud toast, mida troonib baltisakslase Oskar Hoffmanni ajalehte lugev eesti kohtunik, viidates, et võõrkehad nii loovad kui lasevad end luua kontekstil, millesse nad tungivad. Loodusest pärit struktuurid on näituse esteetiline dominant: visiondivison oma meekärge meenutava „Vähilinnaga“, mis räägib tulevikust, kus meil tuleb suure tõenäosusega hakata inimtegevuse jääkidest enesele loodust matkivat elukeskkonda looma. Ka Terreform „RAPID RE(F)USE“ küsib, kas meie probleemide lahenduseks ei võiks hoopis olla selle kasutamine, millest tahaksime iga hinna eest lahti saada. Näituse suurejoonelisemaid ja ekstsentrilisemaid teoseid on Ben Kirk`i installatiivne „London ilma mesilasteta: arhitektuur närbunud linna tolmeldamiseks“, ritvade otsast rippuvad tehismesilased, mõeldud kunsttolmeldama Londonit juhul, kui mesilased otsustavad linna hüljata. Chicago linnavalitsus on seda probleemi asunud ennetama juba täna, rajades linnavalitsuse katusele aia koos mesitarudega - mesilased olevat kohal, linnaõhk puhtam ja katused pikemaealised.
Omamata eelteadmisi maastikuurbanismist kui kaasaegses arhitektuuris levivast uuest mõtteviisist ja tänavuse biennaali ideelisest keskteljest tajub iga vaataja, et näituse suurteks teemadeks on häving ja säilimine, loodus ja kultuur – kõiki uudiseid tarbivaid inimesi paratamatult painav küsimus tsivilisatsiooni tulevikust. Valmisolek halbadeks stsenaariumideks näib olevat tervemõistuslik reaktsioon, ent kuidas võtta inimkonnana vastutust ning normiks muutuva hävingu tingimustes reaalselt toime tulla? "Mida teha olukorras, kus inimene saab aru, et midagi on valesti, kuid protsess on vääramatu? Millegi puudumisel oleme alati leiutanud sellele lähima asendaja. Saabus öö koos pimedusega, vastuseks elav tuli,“ vastab näituse üks saatetekste ja mitmed näituse projektid pakuvad lahendusena välja just biomimikreid. „11 flirti“ näitab inimest värvika tegelasena, kes ühe käega lõhub ja teise käega loob ning post 9/11 ajastuvaimule kohaselt käib flirt apokalüpsisega just siin, Kadrioru kunstimuuseumis, intrigeerivaid mõtteid katastroofidest kui katalüsaatoritest, hävingust kui senitundmatust loovuse allikast esitatakse just siin, säilitamise südames. Mis muudab need mõtted Kadriorus eriti akuutseks, on siin tavalisest tugevamini tajutav kontrast hoolikalt säilitatava kultuuripärandi ja hävingustsenaariumidega flirtivate arhitektuursete visioonide vahel. Näituse üksteist tööd, millest enamuse moodustavad utopistlikud maketid, on leidnud endale koha Eesti kunstimuuseumi väliskunsti kollektsiooni silmaterade, parimates tingimustes hoitavate Madalmaade, vene, itaalia ja saksa meistrite šedöövrite kontekstis, ajaloost rasketes hämarates saalides, mis räägivad ühtlasi kunstist kui trofeest, võimul püsimise garandist. Eksperimentaalse arhitektuuri maketid koos poeetiliste saatetekstidega aga pigem enese usaldamisest muutuste hoolde sarnasel moel nagu seda teeb loodus, mis ei säilita kunagi kunstlikult.
Tallinna arhitektuuribiennaali ja Linnainstallatsioonide festivali lõpetab Tetsuo Kondo installatsiooni „Rada metsas“ avamine Kadrioru pargis sel laupäeval, 24. septembril.
Eveline Visser "Linnulinn" ruumis "Hollandi kuldne kuma"
Lisa Iwamoto, Craig Scott "HydroLine" ruumis "Looduses"Francoise Roche, Stephanie Lavaux, Jean Navarro, Benoit Durandin "I`ve Heard About" ruumis "Rahva elu"
Ensamble Studio "Trühvel"
Villem Tomiste, Urmas Laansoo "Muuseumilill"
Fiona Sheppard "Näpatud suudlus" barokses ballisaalis lossi sümmeetriateljel
neljapäev, september 15, 2011
Abramovići näitus jääb viimaseks 70-aastase Tartu Kunstimuuseumi ajaloos?
Laiema avalikkuse jaoks ootamatult päädis Tartu Kunstimuuseumi üürivaidlus Tartu linnaga sel nädalal hoopis kultuuriministri lakoonilise pressiteatega muuseumi muutmisest Eesti Kunstimuuseumi filiaaliks. Sõltumatu kunstikriitika liikumine Artishok jälgib murelikult eesti kultuuriväljal toimuvaid arenguid, mille puhul ei järgita osapoolte kaasamise head tava, ka ei ole otsused avalikkusele läbipaistvad ning teenivad läbi tsentraliseerimise eelkõige välja efektiivsemaks muutmise eesmärki.
Esmaspäevases Reporteritunnis pudenes Rein Langi suust avaldus, et ta ei välista Tartu Kunstimuuseumi sulgemist, kuna Vallikraavi tänava maja on oma aja ära elanud, mistõttu sealsed riigile kuuluvad kunstiteosed on „hävimisohus“. Kultuuriministri repliigi üles noppinud Tartu Postimees online kirjutab samal päeval: „Tartu kunstimuuseumi direktor Reet Mark järelkuulas Postimehe kõne ajal Vikerraadio saadet ja tema sõnul tulid Langi sõnad talle väga suure üllatusena. „Ma ei oska midagi öelda, sest kohtusin eelmine nädal kantsleriga ja meil oli juttu muudatustest, kuid kinnitati, et töölepinguid ei muudeta ja meile otsitakse uut maja, et töötingimusi parandada,“ sõnas Mark. „Sulgemist ei lubatud ja kinnitati, et seda ei toimu. Väga suure üllatusena tulevad nüüd Langi sõnad.““
Kuid juba kolmapäeval sai Kultuuriministeeriumi pressiteatega selgeks, et Langi sõnad polnud juhuslik mõttevälgatus raadioeetris, vaid kindel plaan. Otsus Tartu Kunstimuuseumi kaotamisest iseseisva asutusena on tehtud, ent - mida kinnitab seesama pressiteade - Tartu Kunstimuuseumi ja Eesti Kunstimuuseumi direktorid kohtuvad asja arutamiseks alles sel reedel.
Neile faktidele toetudes tekib rohkelt küsimusi. MILLAL see otsus tegelikult vastu võeti? KES otsustasid (ilmselgelt ei olnud kaasatud Tartu Kunstimuusem)? Kas see tehti teadlikult ära vahetult enne uue kunstinõuniku tööleasumist? Mida arvab asjast Eesti Kunstimuuseum - kas see on nende huvi või pigem ministeeriumi poolt pealesunnitud uus kohustus? Millistel valdkondlikke eripärasid arvesse võtvatel ekspertiisandmetel see otsus põhineb? Ka ei selgu pressiteatest, mil moel on sellise reformi abil võimalik kulusid kokku hoida ja kultuurivaldkonda tõhusamalt tööle panna – mis on praeguse kultuuriministri seniseid prioriteete - kas töökohtade vähendamise läbi? Kas programmide ühtlustamise läbi? Ning kuidas on selline tsentraliseerimine kooskõlas regionaalarengu ja rahvuskultuuri rikkuse säilitamisega, millesse Eesti kui väikeriik peab suurriikidest protsentuaalselt enam panustama ka kultuuriministri enda Reporteritunnis välja öeldud sõnade kohaselt?
Palju on räägitud murettekitavast tendentsist, et Eesti kultuurielu on muutumas Tallinna-keskseks - kui seda, mis on juba juhtunud, saab veel üldse nimetada "tendentsiks" -, millele Tartu Kunstimuuseumi olemasolu iseseisva riigiasutusena on alati pakkunud teatavat vastukaalu. Jutte Tartu Kunstimuuseumi filiaalistumisest on aeg-ajalt ikka liikunud ning kindlasti on ahvatlev mängida mõttega ressursside koondamisest (meenutagem üsna hiljuti toimunud diskussiooni Tartu Ülikooli maaliosakonna ümber). Kuid Eesti väiksus ei ole tegelikult argument - miks mitte püüelda mitmekesisuse ja paljususe poole kultuuri vallas, mis on meie riikliku ja rahvusliku enesemääramise alus? Miks peaks kunsti õpetama ainult Eesti Kunstiakadeemias? Ja miks ei võiks Tartul olla oma kunstimuuseum, mis oma pika ajaloo ja suurepäraste kogudega suudab aktiivselt kaasa rääkida ka kaasaegses kunstielus ja olla oma mitmekesise programmiga ilma kahtluseta pildil? Vaadates tänast maailmapraktikat, pööravad uus kunstiajalugu ja uued tuuled kureerimises ja museoloogias just palju tähelepanu väikestele, piirkondlikult olulistele muuseumidele. Äsja toimunud arhitektuurikonkurss, mis valis välja projekti Tartu Linnamuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi uueks ühendhooneks (loe nt siit: http://www.tartupostimees.ee/517298/loppes-tartu-linnaraamatukogu-ja-kunstimuuseumi-hoone-arhitektuurivoistlus/ NB! ka arhitektuurikonkursiga seoses pole sõnagi juttu muuseumi kohe tabavast filiaalistumisest!), kannab endas potensiaali suurendada külastajatenumbreid, mis peaks ju kultuuriministrile igati meelepärane edukuse mõõdik olema.
Selle asemel, et ära võtta, peaks kultuuriminister tegutsema hoopis selle nimel, et püüda juurde anda. Tsentraliseerimine on kindlasti lihtsam lahendus, saab ühe hoobiga valdkonda ministeeriumi jaoks hoomatavamaks muuta ning enda vastutust kellelegi - antud juhul Eesti Kunstimuuseumile - delegeerida. Kuid pikemas perspektiivis on hetkel raske aru saada selle otsuse positiivsetest külgedest. Suured pöörded, mis mõjutavad kogu Eesti kultuuri, peaksid sündima läbipaistva ja kaasava arutelu tulemusena, millega hoitakse kursis ka Eesti avalikkust. On äärmiselt kahetsusväärne, et jälle on tunne, et ministeeriumis "otsustati midagi ära" - mis, kes, kuidas, miks - ei tea isegi otsesed asjaosalised.
Kohtumiseni täna kell 17.00 Tartu Kunstimuuseumi Viltuses majas, kus rahvusvahelise kaasaegse kunsti festivali ART IST KUKU NU UT raames avatakse maailmamastaabis kunstistaari Marina Abramovići personaalnäitus „Art Must Be Beautiful“, kus Artishok tahaks tõsta toosti läbipaistva ja läbimõeldud kultuuripoliitika tervituseks, aga vist ei mängi välja?
Murelik Artishok
pühapäev, september 11, 2011
Kunstikriitika lugemisgrupp alustab uut hooaega
AICA Eesti ja Artishoki ellukutsutud kunstikriitika lugemisgrupp alustab järgmisel teisipäeval, 13. septembril kell 19.00 oma uut hooaega, MÄRZ projektiruumis Olevimägi 7.
Lugemisele tulevad väikese, aga lööva kogumiku "Judgement and Contemporary Art Criticism" (vt nt http://www.amazon.com/Judgment-Contemporary-Art-Criticism-Folio/dp/0973813369) esimesed neli esseed - Zloghadr, Morton, Lütticken ja Wood (edaspidi ülejäänud!).
Alla saab laadida:
http://dl.dropbox.com/u/12294508/judgement%20and%20contemporary%20art%20criticism%201.pdf
Kohtumiseni MÄRZis!
Sildid:
Artishok ise ilu tegija
neljapäev, september 08, 2011
Teretulemast Taunolinna!
Tallinna Arhitektuuribiennaal (TAB) sai enne tänaõhtust algust juba varahommikul väärika avapaugu, kui tundmatud aktivistid püstitasid kella kaheksa ajal Tauno Kangro skulptuuri Õnnelik korstnapühjkija ümber korstna. Gregor Taul vaatleb sõnas ja pildis.
Tauno Kangro inetu skulptuur avati 2010. aasta kevadel. Skulptuuri avamist saatis siinse kunstnikkonna õigustatud pahameel: Tallinna vanalinna ei tohi püstitada skulptuure, maju jms ilma eelneva konkursita. Korstnapühkija jõudis aga Tallinna kui anonüümse annetaja helge kingitus. Tallinna Linnavalitsus (aka Keskerakond, kuhu kuulub ka Tauno Kangro) otsustas, et kuna skulptuur valmis maksumaksja rahata, siis oleks õige aeg kodukorras erand teha.
Kõik teavad (kuigi ametlikult pole seda kinnitatud), et skulptuuri tellis Suur-Karja ja Müürivahe tänavate nurgal asuv Savoy Boutique hotell. (Kellel huvi, võib hotelli fuajeest osta pisikese pronksist Korstnapühkija). Hotellil oli vaja meenet, hotellil oli vaja oma suveterrasist autod eemale hoida.
Kohaliku intelligentsi protestist hoolimata (ajakirjanduses avaldati ka Eesti Skulptorite Ühingu üheselt hukkamõistev seisukoht) jäi skulptuur püsti... ja sellest sai Tallinna populaarseim, enim pildistatud vaatamisväärsus. Lihtsatele kodanikele meeldib inimmõõduline, lõbus ja tönts Korstnapühkija, “oma poiss”, on ju. Millega tuleb paraku leppida ja mis on täiesti kohutav. Intelligentsi ja Postimehe kommentaatorite vahel laiub kuristik, mida suudab täita vaid paarkümmend aastat viljakat kooliharidust. Nii et õpetajetele rohkem palka, kohe! Enne üleüldise maitse paranemist pole mõtet korrutada, et pronksist Korstnapühkijaid püstitati 19. sajandil, et avalikku arvamust eiravaid otsuseid langetati Nõukogude Liidus, et madala iluvalulävega ärimeeste valitsetud Eesti jääb üheksakümnendatesse, et Korstnapühkija on kõiki esteetilisi kategooriaid arvesse võttes masendavalt ebaõnnestunud teos, 2011. issanda aastal.
2011. aastas seisnebki Tauno Kangro case’i võlu ja armetus. Ebaõiglane on hukka mõista inimest, kes elab oma ideaalidega kusagil 19. sajandi lõpu Pariisi ja 1930. aastate Eesti Vabariigi vahel laiuvas aja- ja ruumivaakumis: kunstnikupositsioon ja eetilised imperatiivid justkui suurelt Rodinilt endalt, kunstilised eeskujud aga Vabadussõja-järgsest monumentalismist. Lisagem sellele veel rituaalne Kalevipoja kultus (pluss kristjanraualiku ikonograafia liialdatud muskulaarsus), mille taha on ka varem kunstnikud oma küündimatust inimkeha kujutamisel peitnud. Tauno Kangro ei ole süüdimatu ega paha, ta lihtsalt ei saa asjadest aru nii, nagu teised seda saavad.
Pole midagi teha – enamus soosib veel mõned aastakümned Tauno Kangro skulptuure. Meil tuleb tõdeda santi olukorda, aga meil tuleb ka selle vastu võidelda. Sest iga põlvkond peab võitlema enese kui ajaloo olulisima põlvkonna eest. Sest iga intellekt peab astuma vastu rumalusele. Sest iga professionaal peab ühiskonna eest vastutama. Nii on alati olnud ja nii on ka tulevikus.
Korstnapühkija on üks väheseid Tallinna Linnavalitsuse käkerdisi, mille suunal kuuvalguses tegutsevad aktivistid oma pahameelt on väljendanud (selles mõttes on tegemist inspireeriva skulptuuriga, mis kutsub tänavakunstnikke kunstimetafoori edasi harutama). Esmalt asetati Korstnapühkijale takka ninasarvik. Kuldne kujund! Ninasarvik oli osa skulptor Edith Karlsoni näitusest Sõpruse kinos. Eelmisel sügisel kinnitas anonüümne autor lehmaketiga Korstnapühkija külge vana ratta, mille juurde jättis manifesti, kus sõnastati, et kui Korstnapühkija on Tallinna vaade, siis vägisi pargitud ratas on Tauno Kangro kavandatav Kalevipoeg. Võta või jäta. Mupo ärandas ratta järgmisel hommikul ja viis teadmata kuhu. Mõned kuud hiljem kinnitati sarnase ketiga Korstnapühkija kaela tuuba. Korstnapühkija ise teab, miks. Talve hakul kleebiti Korstnapühkija juurde kuuluvate jalajälgede külge vanad sussid ja kalossid. Tõenäoliselt on vahepeal midagi veel sündinud, mida mina kahjuks oma silmaga näinud ei ole. (Kui keegi on midagi näinud või kuulnud, siis postitage artikli juurde kommentaar).
2010. aasta sügisel said siinsed kunstnikud, urbanistid, arhitektid ja teised asjasse puutuvad inimesed meeldiva uudise osaliseks: teatati, et Kultuuripealinna raames toimub linnainstallatsioonide festival LIFT11 (edaspidi Lift). Lift on olnud suurepärane ettevõtmine oma esimestest päevadest alates. Konkursi väljakuulutamisele eelnesid teemakohaseid lugemisõhtud ning presentatsioonid, kus tutvustati maailma kõige leidlikumaid linnainstallatsioone, argumenteeriti linnateoreetiliste tekstide üle jne. Et oleks olemas kriitiline punkt, millelt konkurss lähtuda võiks. Konkursile laekus 120 ideed, millest žürii valis välja kümmekond parimat (vt lift11.ee). Üheks võidutööks osutus ka Aap Kaur Suvi Korsten, mis kujutas Korstnapühkija ümber ehitatud korstent. Nagu kõik ülejäänud installatsioonid, läbis ka Korsten sel kevadel ka bürokraatia vooru, mille tulemusel Kultuuriväärtuste Amet otustas, et Liftil ja Aap Kaur Suvil on õigus püstitada oma Korsten, juhul kui Tauno Kangro sellega nõus on. Lifti delegatsioon kohtus Tauno Kangroga, kes oli liftilistele küll igati südamliku inimese mulje jätnud, kuid kes siiski Korstna ära keelas. Põhjendus olevat olnud lihtne: Korsten on inetu. Kõigil oli maru kahju.
Pool aastat hiljem otsustasid tundmatud tegelased korstna siiski püstitada. Hommikutundidel tekkinud installatsiooni autorid lekitasid Internetti pressiteate, milles kinnitavad, et ei Aap Kaur Suvi ega Lift pole uue korstnaga kuidagi seotud. Vee enamaks sogamiseks otsustasid uue korstna autorid riputada Korstnapühkija ümber ka Kultuuripealinna võltsitud reklaamid, suunates sel viisil ajakirjanike esimesed küsimused Kultuuripealinna pressiteenistusele. Igati hea mõte, sest vaevalt, et Kultuuripealinna solidaarne kamp tänavaaktivistide tööd hukka mõistab. Aga, kes ikkagist tegi uue korstna? Tahame nimesid! Aga kui neid nimesid on sadu? Siis tahame sadu nimesid! Miks? Sest Postimehe teatel kavatseb Tauno Kangro esitada kaebuse Eesti Politseile.
Politsei. Olukord meenutab lugu ameerika turistist, kes küsis, et miks eestlased Juuniküüditamise ajal politseisse ei helistanud? Nähtavasti Tauno Kangro helistab. Kurat. Pidanuskin ise ka politseisse helistama pärast seda, kui nägin, et 2010. aasta 15. mail (s.o Tallinna päeval) püstitati Karjavärava platsile ebaseaduslik pronksist asi. Oleksin pidanud ehk Muposse helistama? (Paluma abi sellelt samalt Mupolt, kes mulle augusti lõpus helistas ja teatas, et te olete ebaseaduslikult kinnitanud Mähe aedlinna telefonipostidele koduturu kuulutused, mille tõttu peame teile nüüd trahvi välja kirjutama). Jeesus!
Gregor Taul
*
Leidsin sündmuste keeristest üles päevakangelasest õnnetu Õnneliku Kortsnapühkija ning palusin Artishoki jaoks intervjuud, mille ta tusasest meeleolust hoolimata oli nõus andma.
Gregor: Mis toimub?
Korstnapühkija: Oh, ma ei taha seda näha. Ma polegi pärast seda, kui nad kividega saabusid, oma silmi avanud.
Gregor: Sa ikka tead, et Sind müüritakse praegu elusalt sisse?
Korstnapühkija: No muidugi ma tean, aga mis ma teha saan? Keegi ei tule ju aitama ka..
Gregor: Miks sa arvad, miks nad seda teevad?
Korstnapühkija: Eks see on sellepärast, et neile ei meeldi mu isand.
Gregor: Tauno Kangro, jah?
Korstnapühkija: Nojah, tema ka.
Gregor: Kes siis veel?
Korstnapühkija: Ma ei tahaks sellest rääkida. Sa ju näed, kui armetus olukorras ma olen..
Gregor: Anna andeks, näen küll. Aga ma näen ka inimesi, kes poseerivad õnnelikult sinu ümber ehitatud korstna taustal. Mida sa ütleksid nendele inimestele?
Korstnapühkija: Mina ei taha kedagi hukka mõista, aga.. kui aeg on selline, et inimesed kummardavad minu kuldsete nööpide asemel nõgiseid korstnaid, siis.. Jumal ise karistab. Maailm on lõppude lõpuks siiski aus koht.
Gregor: Väheusutav. Aga ma lõpetaksin siinkohal intervjuu. Aitäh Sulle vastuste eest. Ma loodan, et sa juba keskpäevaks jälle päikest näed. Kuigi täna on nii vihmane, et soovitaksin sul igal juhul korstnasse jääda.
*
Fotomälestusi:
(Foto: elu24.ee)
(Foto: Facebook)
(Foto: Facebook)
Rattavargad? (Foto: Internet)
(Foto: Internet)
(Foto: Tauno Kangro koduleht)
Õnneliku Korstnapühkija avamine (Foto: Tallinna Postimees)
(Foto: Tallinna Postimees)
Pidulik avamine (Foto: Tallinna Postimees)
Suvaline päev Tallinnas (Foto: Gregor Taul)
Nägu (Foto: Gregor Taul)
Aap Kaur Suvi Liftile esitatud konkursitöö
Kas ühtegi Eesti teatrit saab visuaalselt brändida ehk plakatistide Vapra Pesukaru ja Lendava Rohelise Jänese otsingud ja pankrotid
Tõnu Kaalep:
Osa A. Reaalsus
Teatri brändimise vastu on reeglina lavastajad ja teatrikunstnikud, kes kujutavad ette, et nende tehtav on kordumatu. Et graafiline visuaal on tähtsusetu – ja samas peab kõik olema unikaalne, firmastiili kujundamine teatrile oleks kuritegu, iga lavastus on eraldi teos.
Ongi kordumatu, kuid sel on raamid. Teater on firma nagu iga teine, mis parata. Ta toodab midagi, vahel paremalt, vahel halvemalt, vahel täiesti mõttetult. Küsimus on raamide loomises.
Kuidas me, disainerid, esindame seda, mida lavastajad, näitlejad ja kunstnikud loovad?
Me teeme mõttetu kommertsliku käki, sest marketingiosakond ütleb, et plakati peal peab olema Ita Ever. Või Ain Lutsepp. Staarid. Müüvad staarid, jah.
Aga kas see räägib teatrist päriselt? See on ju ainult müügijutt? Ilusad pildid lemmiknäitlejaist, aga kas enam? Me ju teame, et nad on seal, on elus, näitlevad suurepäraselt jne.
Mis seos on grupiportreel tegeliku tükiga? Ei mingi. Labane reklaamiklišee. Tühjus. Ajulagedus. Mittesisseminek tegelikkusesse. Näitlejate lõustad halvasti photoshopituna pruunil taustal.
Osa B. Alternatiiv. Rünnak
Lavale tuleb kõigepealt Lendav Roheline Jänes. Läheb tööle ühte heasse teatrisse.
Kõik on algul ilus. Hea kabinet, toredad inimesed. Pikapeale hakkab Jänes aru saama kaosest, mis valitseb. Keegi ei tea, mis toimub. Keegi ei tea. Kes teatrit juhib, kas direktor, pealavastaja, peakunstnik või kes, või marketingijuht? Kas on idee või ei? Kas disainer on lihtsalt kõrvaline palgatööline või siiski looja, nagu suur osa teatris töötajaist?
Jänes muutub lootusetuks, püüab aru saada, aga ei saa. Töö ei edene, iga hetk tuleb tuppa mõni tüüp, kes ütleb, et see või teine on kaabakas, ära kuula teda. Jänes lahkub tüliga, kuna koostöö ei funksi. Ta järelkäija peab vastu täpselt sama kaua, ja lahkub ka.
Osa C. Fail again, fail better /Samuel Beckett/
Lavale tuleb Vapper Pesukaru. Koos Jänesega ja omaette on nad kujundanud umbes 150 raamatut ja muid asju. Nad lähevad ühte teatrisse ja löövad jala ukse vahele ja ütlevad direktorile, pealavastajale ja peakunstnikule, et sorry, teatri visuaal on väljakannatamult sitt.
Julmutsemine & roppus, muidugi. Nad teevad terve hooaja kõik plakatid ja põhja muule graafikale.
Ootavad tüüpiliselt nädal otsa vastust marketingikoosoleku otsusele, mis on reeglina ei. Teevad siis umbes 15 versiooni mõnest plakatist juurde. Ägavad, nähes ei tea kelle tehtud reklaame ajalehtedes.
Raamjoonega ja varjuga kirjad, vaat nüüd ma, disainiõppejõud, võiks ropendada. Keegi ei tea, mis edasi saab.
Mingeid teateid ei tule, peale ühe pesukaru ja jänest fännava korrespondendi vihje, et sealmajas arvatakse, et me nende arvates oleme liiga julmad teatri vastu. Me pole seda, me armastame seda maja ja seal tehtavat, see on meie koduteater, meie ühine noorpõlv.
Me oleme profid, ma julgen nii väita kahe u 20aastase karjääriga graafilise disaineri kohta, miks ühes väikses Eesti linnas ikka siuke jama valitseb, seal linnas pole meie tasemel tegijaid, nii ülbe, kui see ka kõlab – no üks on küll veel siiski nüüd õnneks kodulinnas tagasi.
Ma olen disaineri eetikast aastaid rääkind koolides, on asju, kust ei tohi taganeda, põhimõtteliselt.
Niipalju siis kultuuriplakatist kui visuaalse brändingu osast. 10 parima valimine Haapsalu näituseks oli hea idee ja kultuuriplakat elab kõigele vaatamata üha paremini, aga kohati tahaks ikkagi meenutada papa Jannseni munade peal käimise mõtet. Ja teada ja hoiatada, et kultuuriasutused on korraga parimad ja samas hulleimad kliendid plakatisti jaoks.
Tekst põhineb hoogsat poleemikat tekitanud ettekandel Haapsalu graafilise disaini festivalil, algvariandi kaasautoriks on disainer Margit Randmäe.
Sildid:
ARTIKLID,
graafiline disain,
jooksev kriitika
Tellimine:
Postitused (Atom)
