Eesti Kunstiakadeemia Disainiteaduskonna lõputööd

Väljas on/olid nad Disainigaleriis. Võibolla asi on minus, kuid midagi jalustrabavalt ägedat väljapanekul näha ei olnud. Järsku on süüdi selles erakordselt igav näitusekujundus: kui eksponaadid on nii primitiivselt esitatud, ega nad ei saa rabada siin midagi. Järgneb valik töödest, mis lähenesed “jalustrabava” kategooriale enam kui teised. NB, kategooria sügavalt personaalne, seega valik ei pretendeeri adevakaatne olema.

Äge asi nr 1.
Arvata võib, et Pavel Sidorenko loodud muster-grill leiab südame iga kitšist lugupidava koduperenaise ning gurmaanist trendihoora südamesse. Nimelt sellel grillil küpsedes, muutub teie Sockmannist ostetud ilus seafilee veelgi ilusamaks. Vastavalt praadimiseks valitud grillresti reljeefile, ilmuvad söögitegemisprotsessi käigus seafileele kas looma-linnu-, barokne, või kaardimänguteemalne muster. Ahja, grillida saab ka muid asju, ärme piira end fileega. Näiteks kallima reiele saaks jätta Sidorenko leiutise abil kena pääsukestega ornament.

Äge asi nr 2.
Ette jäi veel üks köögiteemaline ese, kuid pigem praktilisusest pakatav kui estetiseeritud söögipoolist lubav. Triin Voss ja Indrek Mälton pakuvad uuenduslikku elektripliiti, mis on vaid paar sentimeetrit paks ja pindalalt umbes keskmise lõikelaua suurune. Pliiti saab vajaduse korral kappi ära peita, või tundes, et soovid mekkida kanasupi, seda kapist jällegivist väljavõtta, lükata štepsel pistikusse, ning kokkama asuda. Igati asjalik mõte, kuna tänapäevases ühiskonnas ruumi suurtele pliitidele jääb järjest vähemaks.

Äge asi nr 3.
Köögist garderoobi. Kätlin Kaljuvee kaugete galaktikate elanike rõivakappides uitavad mõtted teevad rõõmu. Töö “Galactic nuclei (Galaktilised tuumad)” on esitatud video kujul – palju mõnusam kui typish moefotod. Video näitab meile, kuidas Kaljuvee õmmeldud kosmonaudišortse kandev modell hüpleb rahvasuus Impotendi unistusena tuntud monumendi lähistel. Kuna monument näeb välja justkui nõukogudeaegse kosmosefilmi “Kassiopeia” üks dekoratsioonidest, töötab Kaljuvee idee oivaliselt. Ilusad asjad, huvitavad lõiked, piisav annus kuraaži.

Äge asi nr 4.
Liisu Arro massiivne kraanikauss, millel roomavad õrnad putukad. Kraanikauss on hallikas, putukad helesinised ja justkui pliiatsiga joonistatud.


Anne Pergele

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

open call PÄRNU FIDEOFEST

Üleskutset on lubatud levitada - levitatagu siis



12.
Rahvusvaheline Pärnu Fideo ja Vilmifestival "Klassiahastus"
Tegemist on järjekordse
videofestivaliga. Neid on nii palju. Meie oma on kõige parem,
kuna seda korraldab maailma
parim kunstirühm Non Grata.
Teema "Klassiahastus" eeldab pigem sotsiaalseid kui poeetilisi,
pigem narratiivseid kui abstraktseid töid. Aga kõige olulisem on, et
te pakuksite meile
huvitavaid ja häid, mitte aga igavaid või halbu töid.

Saada meile e-kiri MITTE ÜLE 2 MB,
mis sisaldab:
esitaja nimi
sünnikuupäev
video
pealkiri
kestvus
sünopsis
aasta
autorite kollektiivi nimed
vajadusel muu oluline
informatsioon
mõned stillid

aadressile
nongrata @ nongrata.ee
(eemalda tühikud @
kõrvalt)

tee seda enne 30. juulit 2006

Žürii valib parimad taotlused ja
kontakteerub autoritega ning palub neil saata videod.
Lõplik valik leiab aset septembris
2006.
Festival toimub 14.-16. oktoobril 2006 Pärnus.

ja siis tulevad auhinnad ja
preemiad, tasuta supp ning kordumatud elamused!

mõningane täiendav informatsioon:
http://www.nongrata.ee/film/film.html

---------------
Mari Kartau
+372 51 14 038
www.hot.ee/siramsiram
www.nongrata.ee
ASK EVERY QUESTION, QUESTION EVERY ANSWER

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

I Must Fashion!

Tallinnas disaini ja Tartus maali õppiv Xenia Jedomskihh esitas TÜ kunstide osakonnas diplomitööna triptühhoni „I Must Fashion!”, mis analüüsib moetööstuse sissetungi tagajärjel muteeruvat maalikunsti, kasutades sealjuures leidlikult ära moetööstuse vastase sotsiaalkriitika retoorikat. Lõplikult selgusetuks jääb aga küsimus, kas tegemist on reaalse ohuga või autori enese kaksikidentiteedist tingitud küsimuseasetusega.
Triptühhoni vasak ja parem tiib kujutavad seisvaid figuure ees- ja tagantvaates. Parempoolsel naine, vasakpoolsel mees. Kompositsiooni iroonia seisneb figuuride riietuses. Kui eestvaates mees on justkui teksades ja T-särgis, siis tagantvaates näeme tõde, mees ei kanna mitte lihtsalt särki, vaid kaubamärki. D on talle otseses mõttes ihusse needitud. Parem lugu ei ole ka naisfiguuriga, kelle häbet katab vahtralehe asemel Armani tikand.
Xenia tööde silmatorkavaim aspekt ongi maali ja disaini põhitöövõtete ühendamine mõlemale distsipliinile ühise kanga/lõuendi töötlemisel. Kusjuures kujuneb väärtushierarhia, mille kohaselt maal on vana ja aus, moedisain aga salakaval ja jõhker. Maal katab figuuri klassikalises mõttes, aga moetööstus ronib vaikselt suisa naha alla. Nagu ihusse lõigatud viisnurk Mao portreega, et juht oleks südamele lähemal või Nike kollektiivi kalduvus enesele firma logo ihule tätoveerida, millele viitas retsensent Kiwa.
Niisiis on Xenia tööde aluseks sotsiaalkriitikast tuntud inimese ja moetööstuse vaheline konflikt, mille ta on kogu selle retoorikas maalile üle kandnud. Maalitud riided asenduvad needitud ja tikitud kaubamärkidega, tähistades nii maali tehnika kõrvaletõrjutust, mis kandub edasi ka figuurile, mille piirjooned on samuti osaliselt tikitud. Iroonilise lisandina on teoste autogrammid tikitud label-ina.
Teose kliimaksi moodustab keskmine töö, kus transformatsioon on lõpule jõudnud. Linane lõuend on asendunud dieseli`i teksadega, mida on siiski klassikalisel meetodil krunditud. Kõige peal ilutseb D kaubamärk. Esmapilgul võikski seda tööd vaadelda kui tühja lõuendit. Suhestades teda aga külgmiste töödega saame kontseptsiooni võtme kätte. Võõrad lõuendi töötlemise tehnikad, nagu neetimine ja tikkimine, on kogu lõuendi endasse neelanud. Figuurid, mis tiibadel hakkasid kaduma, on ammu haihtunud. Nende riideid tähistanud kaubamärk on ainus asi, mida veel kujutada tasub, maali sisus on toimunud omalaadne taandamine või abstraktsioon totaalsele universaalmärgile, mida irooniliselt tähistab Diesel`i gloobuse kujutisega kombineeritud logo.
Iseenesest väga leidlik lahendus kannatab vaid küsimuse vähese konkretiseerituse all, jääb selgusetuks mis oli aga töö eesmärk? Kas solidaarsus sotsiaalkriitikaga ja selle teostamine värskes vormis? Või avaldab moetööstus tõepoolest survet maalikunstile? Või on tegemist autori enese kui disaineri ja maalikunstniku tunnetamisega?


Indrek Grigor
Tartu 2006

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

TARTU KÕRGEMA KUNSTIKOOLI VÄHEM JA ROHKEM TARBITAVAD LÕPUTÖÖD

4 päeva jooksul vahemikus 12.06-16.06 olid Tartus nii Ülikooli kunstide osakonna kui Kõrgema Kunstikooli bakalaureusetööde kaitsmised. Heitlesin siia sinna, kauaoodatud päikeselõõsas, mis botaanikaaias kaktuste vahel Karol Kallase „Paradiisi” maale vaadata püüdes täiesti väljakannatamatuks muutus. Ilmselt oli ka komisjonil higi silmas ja panid hinde lihtsalt harju keskmise järgi.
Hakates otsast arutama pean tunnistama, et fotograafia eriala kaitsmised jäid kuulamata. Mis teha, TÜ maalikunstnikud murdsid suisa ise uksest sisse, ei olnud mahti linnapeale minna, küll aga sai nädala jooksul kuuma eest korduvalt leevendust otsitud Alar Proosa Rael Arteli Tartu galeriisse sisseseatud ilmutusvannis. Filmid on paraku aga tänini vaatamata, kuigi Mati Karu dok. hullumajast, kusjuures juhendajaks on Vaino Vahing, tundub väga intrigeeriv.
Mis mulle Kõrgema kunstikooli juures meeldib, on nende tugev tarbekunstiline hoiak, mida sugugi ei häbeneta. Nii küsiti Pille Rokkilt vitraaži „Ragnarok” kaitsmisel täiesti siiralt: „Kes võiks selle osta?” Ning anti ka kohe soovitus pakkuda põhjamaade nõukogule. Mis teha, minus elab väike idealist, kes ei luba vähegi kunstilise taotlusega taiese juures mõelda, “palju maksab”, nii kohkusin sellise küsimuseasetuse peale esiotsa päris ära. Aga see läks mööda nähes Silver Sikku kujundatud Donald Koppeli fotoraamatu küljendatud lehti seinal ja raamatut ennast postamendil, või näiteks Liisa Kuusiku ilusaid kaubaaluseid. Mis mõlemad said ka kõrge hinde. Ka praktilised asjad peavad ilusad olema.
Liigne kääksumine, ebastabiilne konstruktsioon ning küsitavused materjalide kokkusobivuse ja sobitamise viiside osas said aga olenemata autori enesekindlusest saatuslikuks Kalev Järviku Rippvoodile „Skäm No.8”.
Leidus ka teoseid, mis püüdsid tarbitavust apriori välistada. Andes Maaski „AnimeSkulptuuri” põhiideeks oli olla olematu, st. füüsiliste mõõtmeteta skulptuur jäi aga komisjonile suhteliselt aru saamatuks. Oluliselt paremini läks Janii Malki „Kontseptualistlikul ready-made mööblil”, mis jälgides kontseptualismi parimaid traditsioone ei olnud üldse eksistentne isegi mitte animatsioonina… (Aususe mõttes olgu öeldud, et siinkirjutaja ei olnud lihtsalt võimeline taiest sisaldanud ruumi üles leidma).
Kuskile nende kahe juhtumi vahele võiks paigutada Jass Kaselaane skulptuuri „Armastus”. Mis skulptuurina iseenesest täiesti tarbitav, ilus värviline justkui Navitrolla stilisatsioon kolmemõõtmeliseks aetuna, sai aga kehva hinde, kuuldavasti ühe umbkeelse komisjoniliikme plagiaadi kahtluste tõttu.
Vabandan kõigi autorite ees, kelle suurepärased tööd selles väikses ülevaates mainimata jäid, aga kutsuksin kõiki lugejaid üles läbi astuma lõpetajate ülevaatenäituselt Tartu Kunstimuuseumi Viltuses majas (21.06 – 16.07 2006), kus saate aimu ka restauraatorite ja disainerite tegemistest.

Indrek Grigor

Silver Sikk "Donalt Koppeli fotoraamatu kujundus":

Katrin Ehaste "Köited "Eesti luule kuldne klassika"":

Triin Paumer "Ema sünnipäev":

Ülle Allik "Plastilised vormid nahadisainis":

Martti Kalamees "Valgusskulptuur Q" ja Helena Toots "Ida ja Alli
kostüümid":

Eva Jakovits "Kunstnikuraamat "Väike Eero"":

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Kas ma võin edasi maalida või mitte?

Sel kõige valgusküllasemal ajal teeb Tartus oma debüüdi hulk noori kunstnikke: käes on diplomitööde aeg. TÜ kunstide osakonda võõrustavad traditsiooniliselt Tartu Kunstimuuseum ja Tartu Kunstimaja.
Andrus Raag on tudeerinud filosoofiat ja maali, olles ühtviisi pädev nii sõnas kui pildis. Tumedast kleepuvast fluidumist päästavad sellesse tungivad erksad geomeetrilised avaused. Kuskil on ka tõusta püüdev inimene (“Palvetajad”-“Mõtlejad”-“Extasis”).
Kadri Kaarlõpi muinasjuttudes on siirast värvidekoratiivsust ja šabloonse taimornamendi kasutamine figuurmaalis on huvitav nõks. Kuid keegi oleks võinud Punamütsikest siiski hoiatada…
“I Must Fashion” autor Ksenia Jedomskihh teeb käe valgeks sotsiaalse kunstiga. Brändid, millega vägikaigast veetakse, ei mõju aga irooniliselt, vaid saavad paradoksaalsel kombel fetišeiks ka siin (D teksadest õmmeldud lõuend ja A siksakk kuldsel häbemel).
Olesja Katšanovskaja on valinud lõputu mediteerimise tee („Mina ja teised“) ja jõudnud välja harmoonilisse punkti. Kahjuks jääb vaatajale varjatuks kulgemine ise, kokkupuude teistega ja võimalik konflikt, mida aimub keskmisest diptühhonist.
Maalilisus ei ole siiski ainus võimalus osakonnalt diplomit välja meelitada. Maria Arusoo ennast otsivad truismid moodustavad efektse piltpoeemide komplekti. Vaevarikka verbaalse visklemise (näiteks ”Sees kripeldab midagi, aga väljaütlemiseks on vaja vorm leida“ ja “Ma lähen hulluks”) lõpetab hallist ja mustadest tähtedest tehtud DIPLOMITÖÖ, mille tahutud font meenutab kuulsat tervitust HOLLYWOODLAND. Aga võibolla on kõik on kokku ninanips.
Eva Labotkini ruumitungimine on julge. Neli rahutus laadis maalitud Ivailot pöörduvad nägudega vastamisi ja võtavad nähtamatu tukiga sihikule iseendad (iseenda paranoiad?). Violence paintingut teenib hästi lahtine käsi ja üleelusuurune figuur. Kui tuletaksime siinkohal meelde ütlust si vis pace para bellum, läheks asi muidugi kole globaalseks, aga võidurelvastumisest me täna rääkida ei taha.
Siinsamas Ivailode ümber ajab oma kombitsaid tume kreatuur, kõhedusttekitav, et tegelikult vaid Ruta Paap teab, millele või kellele need kuuvalguses paljastuvad kumerused kuuluvad. Kui uskuda, et tegemist on naispoolusega, siis on selle sarja keskmes liivakella kael – aja voolamise võtmekoht naise elus.
Janek Ruus maalib oma mustvalged automobiilid kustunud tähtede mälestuseks. Miks ikkagi tunneb noor mees kaasa vanadele rüütlitele? Kas selles on hiiliv arusaam iseenda ajalisusest?

Diplomitööde kaitsmise juures viibida oli elamus omaette ja sellest siis loo pealkiri, mis viitab ühele teisele loole, mis viitab ühele…

Liisa Kaljula


Olesja Katšanovskaja:

Eva Labotkin:

Ksenia Jedomskihh:

Janek Ruus:

Maria Arusoo:

Andrus Raag:

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Mai Sööti „Ma soovin, et mul keksukumm varvaste vahele ei jääks“ Y galeriis (Tartu, Küütri2) 6 – 25 juuni 2006

SILLER-SILLERI-SILLER-LÄR-LÄR-LÄR...

Mai Sööti maalide-assamblaazhide näitus „Ma soovin, et mul keksukumm varvaste vahele ei jääks“ Y galeriis (Tartu, Küütri2) 6 – 25 juuni 2006

Peale Freudi on lapsepõlv (ehk siis eluaastad umbes 1 – 12) ehk üks läbisõimatumaid ja samas ülekiidetumaid perioode inimese elus. Kui keegi mingi käkiga hakkama saab või on lihtsalt lurjus, siis ikka arvatakse, et põhjused on ikka seal elu algupooles. Ja muidugi on ajast aega levitatud müüti nagu oleks iga inimese latseiga see kõikse amsam ja toledam. Mõlemad väited on muidugi paras pullikaka. Inimene ja ta isiksus kujuneb välja peamiselt teismeeas, siis saavad valmis tema head ja vead. Ja eks me ikka mäletame, kui vastik oli olla väike: enamik asju oli keelatud, sõnaõigust polnud, jõudu vastu hakata samuti, vägivald ähvardas igalt poolt, väikese inimese osaks jäi ainult oma unistusi fiktiivselt läbi mängida (mis polnud muidugi SEE). Aga lihtsalt on hea ajada vastutus nähtustele, mida enam muuta ei saa või lihtsalt nostalgitseda. Lapsepõlv on selleks piisavalt ohutus kauguses.

Tartu Kõrgema Kunstikooli tudeng Mai Sööt (sünd 1983) käsitleb oma (kohati kolmemõõtmelistes) maalides just varajast lapsepõlve, õigemini mälestuselemente sellest. Teatavasti on varjutab meie eriti algseid mälestusi salapärane amneesia (mis on tingitud tõenäoliselt asjaolust, et mõtlemine ja mälu on suuresti tekstikeskne ja alguses me rääkida ju ei oska), mille tõttu oma kolmest esimesest eluaastast mäletame vaid üksikuid detaile. Huvitav, et Mai Sööti maalidel on samad jubinad, mis kinnistusid ka minu ajus: üksikud või lõhutud mänguasjad („Lõvipea“, „Vaade loomaaiale“), omajoonistatud autod (nimeta maal, „Miljöö 2“), kõiksugu enda täissoditud objektid, mille eest sai kärkida („Pollock“), vanaema närune põll madalast vaatepunktist („Miljöö1“), detailid täiskasvanute maailmast („Lõvipea“, „Helgisallo“). Igale poole vahele on lükitud pealtnäha ohutuid aga edasimõeldes mitmemõttelisi elemente nagu lilleõied, mis sarnanevad samas seinale silgerdatud fallosekujutistega. Seksuaalsus pole tegelikult murdeealiste pärusmaa, ka koolieelikutel on oma erootilised tundmused. Mis küll kaovad kohe kui kõlab koolikell. Vähemalt mõneks ajaks.
Ainult, et minu mälestustes oli kõik pastelsetes toonides ja alalõpmata udune, teravad olid vaid väga lähedased objektid, kuigi ma polnud siis veel lühinägelik. Sööt maalib selgelt ja teravalt erksate värvidega, paigutades perspektiivitusse ruumi objekte seosetult-spontaanselt, tekitades nõnda omamoodi sürrealismi.

Maalijana on Sööt oma nooruse kohta kiiresti leidnud siinses (eriti Tartu) kontekstis omapärase neoprimitivistliku väljenduslaadi, milles võib sarnasusi leida 80-ndate USA kuulsuse Roy De Foresti jts-ga. Katkiste mänguasjade ja tekstiili maalile kleepimine meenutab sama kümnendi Raul Rajangut.

Aga Mai Sööt tundub, et leidnud need üksikosad, mis kuuluvad peaaegu meie kõigi esimestesse mälestustesse. Nii et jah, see armas neetud lapsepõlv on vist mingis mõttes enamikel peaaegu et sama, kuigi oleme sündinud väga erinevatel aastatel ja erinevates tingimustes.

Margus Kiis

PS. Pealkiri on valitud allakirjutanu ühe peamise varajase kuulmismälestuse, Vikerraadio raadiolastesaate „Siller“ psühhedeelselt kajama pandud signatuuri järgi.

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

EESTI GRAAFILISE DISAINI NÄITUS "ISELOOM" HAAPSALU LINNAGALERIIS, avati millalgi juuni alguses 2006

Mis juhtub disainiga kunstigaleriis? See kohaneb keskkonnaga: piltide juurde tekivad autorite nimed, oluliseks saab autoripositsioon, disaineri suhe ümbritsevasse. Enamik näitusel esitatud postereid on spetsiaalselt väljapaneku jaoks tehtud. Need on tööd, kuhu kokku kogutud see, mis muidu pihustunud laiali kümnetesse posteritesse ja broshüüridesse või siis üldistused, mis tekkinud loendamatute trükiste publitseerimisel. Essents, ajavaim.

Millest siis see puhas disain räägib?

Näiteks tööalasest frustratsioonist - Tartu disainer Mammutilt on väljas seeria "disaineri portree", kus peal Mammut ise, näol ilane lakei-naeratus ja rinnal kiri "GIMMY MORE!". Meenub Jaan Toomiku "Kohtumine kuraatoriga" - ikka needsamad kunstiinimese mured ja rolliprobleemid, kõikumine loomise ja teenindamise vahel.
Või siis Ivar Saki mitmekihilised posterid disaininäitusele TRÜKITUD 2005. Tüpograafiliselt väljapeetud kultuuriplakat on prinditud juba täistrükitud paberiülejääkidele, autoriplakati alt kumab läbi anonüümne readisain.

Võibolla üllatavalt on väga oluliseks teemaks kaasaegses eesti disainis tõusnud rahvuslikkus - eestlus, rahvuslik identiteet, juured. Kõlab anakronistlikult aga ei ole seda mitte. "Eesti rahvuslik disain" on elutervelt mänguline, lausa süüdimatu. Nagu 15- aastase riigi puhul kohane. Sellel pole mingit pistmist isikupäratu ja korrektse "Welcome to Estonia"-kampaaniaga. Rahvussümboleid tuunitakse ja neid miksitakse kokku popi-ikoonidega, kultuurikihid pööratakse segamini. Disainerid, olles vägagi teadlikud identiteedi konstrueerimise mehhaanikatest, keeravad siin vindi ilmse naudinguga üle. Tulemused on sama eklektilised kui Eesti ajalugu.

Kõige järjekindlamalt ajab eesti asja Mart Anderson, kes on viimastel aastatel võtnud käsile rahvusliku tüpograafia edasiarendamise. Tema eeskujudeks on nii Günther Reindorff (kes kujundas Eesti Wabariigi
nägu) kui Jaan Jensen või Paul Luhtein (kes lõid ENSV rahvakunsti). Anderson jätab poliitilised või kaubanduslikud tähendused kõrvale, et keskenduda olulisemale - sellele, mis jääb muutumatuks olenemata riigikorrast ja majandussüsteemist. Pole tähtis, mis oli kirjas loosungitel, tähtis on hoopis see, missuguste tähtedega need loosungid kirjutatud olid. Andersoni eriline huviobjekt tundub olevat aeg, mis järgneb üleminekuajale, olukord, kus tuleb hakata korrastama eelnevat segadust, luua järjepidevus ja rahvakultuur ja kümnetuhandeaastane ajalugu - protsessid, mis toimusid Eestis näiteks 30datel ja 50-60datel. Neist kümnendeist otsib ta paralleele praeguse post-post-ajastuga. Mõistagi on Andersoni tööd kaasaegselt ambivalentsed, täiesti võimatu on eristada, kus läheb neis piir hommage ja iroonia vahelt.

Rahvuslikkus on popp, kasvõi juba seepärast, et see on nii kämp.

Margus Tamm


Andrei Kormashov
Ivar Sakk

Mammut

Mart Anderson & Co

Pildid p2rinevad kodulehtedelt :
http://art.tartu.ee/~janar/haapsalu/
http://homepage.mac.com/mart.anderson/PhotoAlbum11.html

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Diverse Universe IIe raames toimunud perfokad 02 juuni 06 Tallinna Kunstihoones

Sellel aastal oli nii, et kõik minu pere ja muud loomad, kes pidulikult Kunstnike Liidu aastanäituse avamistseremooniale sisenesid, said ukselt vastu pahvaku laudalõhna. Mis oli päris vänge. Kui silm jälle seletama hakkas, vaatasid külalistega teiselt poolt lambasara tõtt 2 sadomaso neidu ja 1 leopardmees. a.k.a PinkPunk. Perfokas “Wooligans” oli okupeerinud jupikese Kunstihoone fuajeed ning eraldanud end koos ehtsate lammastega tara taha, kust siis master ja dominad üle sähvivate fotograafide publikuga üksteist piidlesid. Päris meeleolukas oli. Igasuguseid lamba- ja tarastamissümboolika tõlgendusi võib igaüks oma peas iseseisvalt edasi arendada; vaataks nüüd, mis teisel korrusel toimub...
Punanahad, roosad tuldpurskavad tüdrukud, kõvakübaraga onud, väikesed trikoosse topitud võimlejatüdrukud, amelevad paarikesed, noaga kunstükki sooritav tüüp; tegevuspaigaks tehnobia... Loetletud näidiseksemplaridest (tõele au andes oli igast sordist esindatud ainult üks) koosnes Meeland Sepa ja Erik Alalooga perfokas Ku suures saalis. Lendavad udusuled ummistasid hingamisteed ja objektiivid ning kogu seda bakhanaali saatis hambutu akordionimehe eksalteeritud lõõtsatõmbamine. Kamp külahulle oli tulnud keskpõrandale kokku ja pidas maha lühikese, kuid tormilise koosviibimise, mille kestel publik igasugust tsirkust nägi.
KU galeriis lisas amorfne kollektiiv nimega C.n.O.P.T. järgmise peatüki. Scene oli taas ülirahvastatud, täis mingeid tegelasi, kes mingit oma rida ajasid. Prantsuse šansoonide ja vene gümnastikamuusika taustal ampsas mõtliku näoga kahekorde tüüp naislillepotist kullerkuppe. Macho-punkar väntas viinereid läbi hakklihamasina ja need pudenesid laual all ootavale alasti tibile suhu. Ühte teist tibi lohistati järel ja kosutati vahel veeniverega. Laud saeti pooleks. Vaatemängu kui palju.
Olles mõnda aega tagasi ära vaadanud ARS 006, Berliini biennaali ja Tate Briti noore kunsti triennaali, tundub mulle, et sportlik rühmitus ajab siinmail ühte hetke peavooludest. Kui püüda seda rada sildistada, siis kõlbab näiteks kulunud termin “maagiline realism”. Teate küll, veidrad tegelased, absurdsed tegevused. Rafineeritud nonsense. Kummalised omamaailmad. Sürr esteetika. Edasi: lõbustuspargi õudustemaja. Spooky. Gooti. Saksa romantism jms.

Ühesõnaga, eesti perfokad rokkisid täiega. Välismaalased viljelesid vastukaaluks sellele tulin-nägin-võitsin attitude`le pikka, rituaalset tegevuskunsti. Lõuna-ameeriklased shamanismi. Kuigi see kilemull, mis Ku ette täispuhuti, oli muidu vinge.

Perfokate orgaanilise osa moodustas mitu rida fotograafe ja kohati läks üsna tüütuks üritada üle objektiivide kiigata (kuigi jajah - dokumentatsioon on oluline jne. ning ühe perfoka dokumentatsiooniga saab hiljem mitmel näitusel osaleda). Niisiis, if you can`t beat them become one of them. Vähemalt hea nähtavus on nii garanteeritud.

Maarin Ektermann

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

SIRJE JOALA „Scheisegal“ Y galeriis 23. mai -- 4. juuni 2006

ISN`t PUNK DEAD, IS IT?
Sisuliselt on Sirje Joala fotosari omamoodi õpetlik reportaazh Berliini punkarite üsnagi lõbusast elust ja tegemistest. "Scheisegal" on korralik ja (eriti hilisteismelise pildistaja kohta) fototehniliselt vägagi adekvaatne dokumentalistika. Detailid ja emotsioonid on väga hästi, isegi natuke (tahtmatult) irooniliselt tabatud. Üsnagi dramaatilisest kaastekstist hoolimata Joala ei heroiseeri punkareid üle. Tegemist on lihtsalt suurde linna lühemaks ja pikemaks ajaks kogunevate noortega, kellele meeldib squatis madratsil magada, sõpradega ringi laaberdada, õlut libistada, autojuhte oma klaasipesuga ehmatada, enda külge tolinaid riputada, "konformiste" oma välimusega "shokeerida", kontserditel käia, vahepeal massiga millegi vastu meelt avaldada, politseile keskmist sõrme näidata ja ennast mitte pesta. See on vabatahtlikult valitud eluviis, millest võib kohe loobuda kui enam ei meeldi. Ei midagi räiget, ei midagi ohtlikku. Juhhei, suvi!

Omamoodi sümptomaatiline on ka Sirje Joala näitusekujundus. Pappkastist lõigatud fotoalused on kujundatud korralikult, 80-ndate disainist tuttava kunstliku nihkega (papi ja foto vahel on kergelt viltune oranzh värvipaberileht). Pildid on paigutatud korralikult ühte ritta aga pildiallkirjad on kribitud "hooletult" pastakaga. Armas anarhia, ei tee kärbselegi liiga. Tõsiselt!

Margus Kiis

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

JÜRI HAIN "Kohtumised" Y galeriis (Tartu, Küütri 2) 23. mai – 4. juuni 2006

Haini fotod lähtuvad 60-ndate lõpus alguse saanud portreefotograafia alahoidlikumast traditsioonist, mille kõige tuntum esindaja on muidugi Kalju Suur. Tegelased piltidel ei poseeri enam kramplikult, ei võta pateetilisi poose, pigem proovivad jätta muljet, nagu oleks neid lihtsalt suvalisel hetkel pildistatud. Mis muidugi nii enamasti pole. Fotograafi kohaolek on enamikel piltidel selgesti tuntav, sageli on pildistatav otse objektiivi poole pöördunud. Situtsioonid piltidel on muidugi erinevad. Osad võtted on tehtud mingitel sündmustel (näituseavamistel jne.), teiste tegemiseks on pidulikult peategelase töökohta (ateljeesse vm.) mindud, kolmandaid lihtsalt suvalises kohas pildile palutud. Aga üldiselt on taust Haini piltidel väheoluline, tähtis on ikkagi inimene. Mõned erandid siiski, kasvõi nooruke Peeter Linnap 1988-ndal aastal fotonäituse "Me olime nagu lapsed" suure plakati ees lösutamas, graafik Peeter Ulas lamasklemas graafiliselt eriti esiletungivas õuemurus.

Pildid pole näitusel dateeritud, kuid vähegi kultuuriga kursis olevana võib nad enamasti paigutada 80-ndatesse aastatesse. Mustvalge teostus annab ekspositsioonile aga teatud ajatuse. Ka inimeste üsnagi ilmetud, emotsioonivaesed näod lisavad seda efekti.
Samas aeg lisab piltidele ainult väärtust muidugi juurde. Paljud objektid on nüüdseks surnud, mitmed vanadusega oluliselt välimuses muutunud. Kahju samas, et erinevalt Kalju Suurest pole Hain eriti aldis oma fotodega raamatuid välja andma.

Omaette teema on Haini kirjutatud pildiallkirjad, millel on üsna tuntav camp mõõde segatuna kultuuriajaloo kildudega. "Jüri palm kuulutas, et ta ei ole transavangardismi pupe. Ega ei olnud ka..."; "Raul Rajangu ja Andres Tolts vaatavad ühes suunas. Nende esimene ühisnäitus on alles ees."; "Kes? Eve Alabasterkäsi Kask. Kus? Eesti Graafikakojas muidugimõista." (kusjuures pildil on Eve Kask kaunite kätega kohvitamas); "Epp Maria Kokamägi mediteerib. Seekord võõras ateljees".

Margus Kiis

vt. ka http://ygalerii.4t.com

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back