Margus Tamm
Järelsõnaks novellikogule "Suurmeeste elulood"
IV
III
II
I
Pärast elevust, mida tekitas Roland Barthesi õhkuvisatud slõugan autori surmas, on möödunud juba ligi pool sajandit ning ei saa öelda, et autor oleks kuhugi kadunud, lausa vastupidi - autorikontseptsioon elab ja õitseb ning on jõudnud ka nendele territooriumitele, tähistab ka neid tegevusi, mis varem jäid autori ja autorluse mõiste alt välja. Eeskätt seoses uue meediaga on üles kerkinud mitmeid uusi autorikäsitlusi, räägitakse miksimisest, tsiteerimisest, artisti ja publiku vahelise piiri kadumisest, erinevatest kollaboratiivsetest praktikatest, oluliseks tegijaks on muutunud DIY-liikumine jne (1). Üks selline, tegelikult väga pikkade traditsioonidega autorimudel on kollektiivne autor.
Kui vaadata, kuidas on kaasaegseid kollektiivseid autoreid käsitletud, torkab eelkõige silma negatiivse aspekti rõhutamine – neid iseloomustatakse kontrakultuurse nähtustena, antiautoritena, autori dekonstruktsioonina, illustratsioonidena autori surmale jne. Wikipedia näiteks seostab Nom de Plume kasutamise ühemõtteliselt radikaalsete gruppidega, kellede eesmärgiks on seeläbi kritiseerida identiteedi konstrueerimise mehhaanikaid.
Või siis nähakse kollektiivsetes autorites kogukondliku töö ning modernse autoristaatuse ristamisel tekkinud kimääre, keda on küll huvitav vaadata, kuid kes kuuluvad ikkagi mingisse teise, kurioosumite maailma.
Ma arvan, et sellised käsitlused on siiski mõnevõrra ühekülgsed ning ignoreerivad mõnede kollektiivsete autorite märkimisväärset produktiivsust ja ühiskondlikku mõju.
Õieti tundub üksnes negatiivsete omaduste rõhutamine kollektiivsete autorite puhul – nii nende endi kui teiste poolt, tähelepanuväärne ja sugugi mitte iseenesestmõistetav. Sest iseenesest ei ole ju ei kollektiivses loomeaktis ega ammugi mitte pseudonüümide kasutamises kunstiväljal midagi ebatavalist. Samuti pole midagi ebatavalist ka kollektiivsetele persoonidele omistatavas irriteerivas käitumises või ühiskondlike normide eiramises, pigem on see kunstiväljal normiks. Ka ei saa tingimata öelda, et tegemist oleks justnimelt autori de-konstruktsiooniga.
Kuivõrd Michel Foucault on essees „Mis on autor“ viidanud mõnedele kollektiivsetele autoritele – ta mainib Homerost ning 20st sajandist Nicolas Bourbakit - prooviksin ma veidi analüüsida selle konflikti olemust, vaadeldes lähemalt kolme küllalt tuntud kollektiivset persooni ning kasutades selleks instrumente Foucault rikkalikust tööriistakastist.
Lühidalt neist kolmest kollektiivsest persoonist:
Nicolas Bourbaki
mõjukas Prantsuse 20. sajandi matemaatik. Püüdis luua matemaatika aksiomaatilist käsitlust ning oli 60-70tel matemaatikateaduse keskseid autoriteete, keda on muuhulgas peetud ka oluliseks konstruktivistliku filosoofia mõjutajaks. Tema elutööks on mammutsari matemaatika põhialustest. 80tel sai laiemalt teatavaks, et Bourbaki on tegelikult kollektiivne pseudonüüm, mille varjus on aastakümnete jooksul tegutsenud suur hulk peamiselt Prantsuse päritolu juhtivaid matemaatikuid. Seepeale vaidlustasid kirjastused Bourbakiga sõlmitud lepingud, puhkes protsess teoste avaldamisõiguste üle, mille Bourbaki-grupp lõpuks võitis, kuid ei ole pärast seda enam ühtegi teksti avaldanud.
Luther Blissett
Itaalia meediategelane ning tunnustatud kirjanik. Loodi 1994, mil meililistides levis kettkiri, mis kutsus kõiki ühinema Luther Blissett nimelise kollektiivse persooniga, avatud popstaariga. Üleskutses rõhutati, et liikmed ei pea omaks võtma ühtset käitumist, ei pea omandama mitte mingit grupi-identiteeti, kõik vastuolud ja eriarvamused on teretulnud, “sest me ei pea kellegagi võistlema, sest meiega pole võimalik võistelda, sest meie oleme sina ja sina oled meie”. Järgnevatel aastatel sai Blissett tuntuks mitmesuguste meediaskandaalide korraldajana. Kuulutas sõja kultuuritööstusele ja autoriõiguste-süsteemile. On avaldanud mitmeid raamatuid, kriitikute poolt hinnatuim neist on ajalooline romaan „Q“, mis on pälvinud ka mitmeid kirjandusauhindu. 1999 kuulutas Luther Blissett oma viisaastakuplaani täidetuks ning sooritas harakiri.
Subcommandante Marcos
Populaarne Mehhiko poliitik, viljakas kirjanik ja zapatistliku liikumise sõjapealik. Kerkis avalikkuse ette seoses 1994 rahvaülestõusuga. Seejärel loobus relvastatud võitlusest, selle asemel hakkas ta aktiivselt meedias esinema. On avaldanud suurel hulgal esseid, mõned jutukogud ning ka mõned populaarsed lasteraamatud. Avalikkuse ees esineb alati kaetud näoga ning keeldub avaldamast vähimaidki oma isikuga seotud fakte. Selle asemel on ta kuulutanud enda kui revolutsioonilise liidri isiku igaühele vabaks samastumiseks. Vaatlejad on kirjeldanud Mehhiko linnades toimuvaid rahvakogunemisi, kus inimesed on samuti katnud oma näo ning kehastuvad meeleavalduse-ekstaasis Subcommandanteks, väites politseinikele, ajakirjanikele jne, et nemad ongi tegelikult Marcos. Viimased teated Marcosest pärinevad mõne aasta tagant, mil ta kuulutas välja „varjatud riigipöörde“ ning tema ja tema zapatistid katkestasid igasugused suhted meediaga.
Kõigepealt peaksin ma oma valikut põhjendama. Esiteks, võiks küsida, kas nende persoonide koos käsitlemine ning üldse autoritena käsitlemine on õigustatud. Tegutsesid või tegutsevad nad ju küllalt erinevatel väljadel, Marcos eelkõige poliitikas, Blissett ajakirjanduses ja Bourbaki teoreetilises matemaatikas. See on tõsi, kuid samas on nad kõik lõppkokkuvõttes jõudnud ikkagi, osalt vastutahtsi, kunstiväljale: Blissett aktsioone käsitletakse meediakunstina, Marcose poliitdemagoogiat kirjeldatakse kui poeesiat, Bourbaki Uues Matemaatikas nähakse demiurgilist kunstiakti, tema kuivalt matemaatilisi tekste käsitletakse kui omalaadset, äärmuslikku abstraktsionismi, tõmmates paralleele 50te abstraktsionismitrendiga maalikunstis ja muusikas (2). Miks see nii on, sellele leiab võibolla vastause Foucault arutluses Baudelaireliku dändismi üle, kus ta käsitleb teatavat enesesuhet, kus subjekt kujundab oma isiksust teadlikult, loob ennast otsekui kunstiteost. Foucault väidab seejuures, et oma ise leiutamisel pole kohta ei poliitilises ega ühiskondlikus kehandis, vaid see kuulub kunsti valda (3). Kuivõrd kollektiivsete persoonide ise on ilmselgelt nende endi poolt leiutatud, teadlikult kujundatud, siis fukooliku loogika järgi kuuluvad nad paratamatult eelkõige kunstimaailma. Sellise loogika paikapidavust näib tõendavat kasvõi Nicolas Bourbaki käekäik – pärast tema erakordse persooni tagamaade ilmsikstulekut kaotas ta kiiresti positsiooni juhtiva reaalteadlsena, samas hakati teda „avastama“ kunstnikuna.
Järgmise põhjendusena tooksin ära English Oxford Dictionary definitsiooni mõistele autor: „ Autor on isik, kellelt pärineb või kes loob midagi“. Sellele klassikalisele loojakontseptsioonile vastab näiteks Jaan Kross. Ta on üks konkreetne isik, tema tekstid on isikupärased, need pärinevad temalt, neid poleks saanud kirjutada keegi teine.
Seevastu Nicolas Bourbaki on kollektiivne autor. Kuigi põhimõtteliselt on teada Bourbaki gruppi kuulunud isikud, ei ole siiski võimalik Bourbakit üksikuteks autoriteks jaotada, sest kõik tekstid valmisid koostöös ning konsensuse alusel ning grupi liikmete isiksused on Bourbaki tekstides tabamatult lahustunud. Pealegi ei olnud ükski Bourbaki grupi liige asendamatu, Bourbaki oli üles ehitatud nii, et konkreetse isikkoosseisu muutumine ei saaks muuta oluliselt Bourbakit ennast. Teisalt on Bourbaki tekstid äratuntava stiiliga ning tema ideed olid kahtlemata originaalsed ning innovatiivsed. Nicolas Bourbaki oli seega impersonaalne kuid originaalne.
Luther Blissett puhul ei ole võimalik välja selgitada lõplikku arvu temaga seotud füüsilisi isikuid. Kuna Blissett kutsus endaga ühinema kõiki soovijaid, siis saab ka öelda, et põhimõtteliselt oli ta nõus omaks võtma ükskõik kellelt pärinevaid mõtteid ning esindama ükskõik milliseid seisukohti. Luther Blissett puhul ei saa seega rääkida ei konkreetsest persoonist ega autentsusest.
Subcommandante Marcos on on küll üks konkreetne isik, tal on füüsiline keha, tema peale on võimalik näpuga näidata ja öelda: „Ta on siin“ ning olla kindel et ta ei saa samal ajal olla kusagil mujal. Samas jääb ta täiesti isetuks, tema seest ei lähtu midagi, kõik tema üleskütvad kõned on üksnes rahvahulkade ootuste tagasipeegeldus, ta ise ei väljenda iseennast, sest tema asemel on alati keegi teine, olgu see siis nälgiv talupoeg (4). või Che Guevara. Ta on täiuslikult ebaoriginaalne isik.
See, et kollektiivsed autorid ei mahu Oxford Dictionary poolt pakutud, subjektist lähtuva autori-definitsiooni raamesse, on üsna ootuspärane. Nad jäävad isikutena püüdmatuteks, hajuvad laiali ja vahetavad asukohta. Neid kui alguspunkte pole võimalik lokeerida. Lihast ja luust autori asemel on üksnes nimi, mis ripub otsekui õhus, keeldudes kinnitumast ühegi konkreetse isiku külge. Kuid kui tuua autori mõiste sõnaraamatu-definitsionist lähtuvalt välja vastandpaarid: konkreetne isik vs. mitteisik (antud juhtudel loendatamatu inimhulk) ning lähtepunkt olemine vs. vahendaja olemine, võib öelda, et koos nö tavapärase autoriga moodustavad Bourbaki, Blissett ja Marcose esindatavad autoripositsioonid omamoodi tervikliku süsteemi, mis mängib läbi tavatõlgenduses autorile omistatvate omaduste ning neile vastandlike omaduste võimalikud kombinatsioonid. Seega on antud kollektiivsed persoonid ikkagi otseselt seotud klassikalise autorikontseptsiooniga.
Sealt, kus Oxford Dictionary pakutav autorikontseptsioon ummikusse juhib, leiab väljapääsu Michell Foucault. Arutledes autori ja autorinime üle, heidab ta kõrvale idee alustrajavast subjektist ning jõuab tõdemuseni, et erinevalt pärisnimest ei ole autori nimi üheselt seotud mingi tõelise ja diskursusevälise isikuga. Autor on keeruka operatsiooni tulemus, psühhologiseeriv projektsioon tekstidega sooritatavatest manipulatsioonides. (5).
Selline lähenemine näib olevat kollektiivsete persoonide käsitlemiseks sobivam – on ju kõik näiteks toodud kollektiivsed autorid olnud viljakad publitsistid ning seega on meil nende teoste näol olemas midagi, mis erinevalt nende ebapüsivast ja raskestipiiritletavast isikkoosseisust on vägagi konkreetne ja käegakatsutav.
Et jõuda selgusele, kas niisugune määratlus siiski tegelikult vastab kollektiivsete autorite olemusele, tuleks seega proovida neid kui autoreid rekonstrueerida neile omistatavate teoste kaudu. Selleks pakub Michel Foucault meile meetodit, mida ta omistab kirjanduskriitikale –nelja reeglit, mille alusel seotakse tekstid autoriga.
Esimene nõue - autor on määratletud teatud püsiva väärtusastmena, silmnähtavalt kehvemad tekstid tuleb teoste leotelust välja jätta. Teiseks - autor on määratletud teatud koherentse kontseptuaalse või teoreetilise väljana, see tähendab, et välja tuleb jätta teosed, mis on õpetuse seisukohalt vastuolus autori teiste teostega. Kolmandaks - autor ilmneb stilistilise ühtsusena. Kõik muutused on seletatavad väliste mõjude või sisemiste arengutega. Neljandaks - autor võrdub kindla ajaloohetke ja teatud hulga sündmuste lõimumispunktiga, välja tuleb jätta teosed, mis kirjeldavad sündmusi, mis toimusid pärast autori surma. (6)
Kuivõrd valitud kollektiivsed autorid on oma loomingus piisavalt eripalgelised, vaatlen neid nelja punkti kõigi autorite peal eraldi.
Bourbaki tekstide väärtusaste on püsiv – tekstid sündisid kollektiivse konsensuse tulemusena. see oli küll väga aeganõudev ja kurnav meetod, raamatutesse jõudis vaid väike osa Bourbaki-grupi mõttetalgutel kirjapandust, kuid see, mis jõudis, oli laitmatult ja ühtlaselt viimistletud.
Ka on tema tekstid teoreetiliselt ühtsed – sest ühtse teoreetilise välja loomine oligi tema peamine eesmärk. (7)
Bourbaki oli tuntud oma ülirange, ebainimlikult loogilise ja umbisikulise kirjutamisviisi poolest. Kui Bourbakist sai 60-70tel matemaatika juhtfiguur, muutus tema kirjutamisstiil omamoodi kaanoniks, mida püüdsid jäljendada ka teised matemaatikud. Seega saab rääkida borbaki stiilist.
Kui üritada aga paigutada Bourbaki loomingut ajalistesse raamesse, siis saab nii tema kui ülejäänud kahe puhul rääkida vähemalt umbmäärasest sünnidaatumist, mis lubab tõesti kõrvale heita varasemad tekstid.
Kuid surmadaatumitega on lugu palju keerulisem. Siin on küsimus kollektiivse autori surma võimalikkusest üleüldse. Kuidas saab surra keegi, kes ei mahu kodanikeregistresse, keegi, kes eksisteerib eelkõige meediakuvandina? Kindlasti saab selline persoon sooritada sümboolse enesetapu – nagu seda tegi Luther Blissett. Kuid sümboolne surm on alati ümberpööratav. Ainus pöördumatu suremise viis on kliiniline.
Nicolas Bourbaki kliiniline surm on teoreetiliselt võimalik. Kuid sellele peab eelnema tema sümboolne surm: kõigepealt peab Bourbaki ise ennast surnuks kuulutama (mida ta ei ole teinud, püsides juba aastakümneid jonnakalt koomas) – s.t. et muu hulgas pandaks seisma uute liikmete vastuvõttu tagav rotatsioonimehhanism; ning seejärel oleks juba võimalik tuvastada iga viimase kui Bourbaki-grupi tegevuses osalenud matemaatiku kliiniline surm ning koos sellega panna paika Bourbaki surmadaatum. Ning hilisemaid sündmusi käsitlevad tekstid tuleks siis Bourbaki bibliograafiast välja jätta.
Kuna Luther Blissett nime all võisid esineda kõik, kes soovisid, on tema kirjutised vägagi kõikuva tasemega. Neid saab kategoriseerida küll välise vormi järgi pikemateks ja lühemateks kirjutisteks, romaanideks ja esseedeks ja e-mailideks, kuid „kirjanduslik väärtus“ või mõni muu “sisuline” omadus ei anna piisavat alust millegi kõrvaleheitmiseks Blissett bibliograafiast.
Samadel põhjustel puudub tekstidel eraldi võttes ka kontseptuaalne ühtsus. Teisalt andis Blissett kui autor kõigele, mis tema nime all tehti, talle omase skandaalse ning eksperimentaalse varjundi. Tema Teos „Let the Children..“ hävitati kohtu otsusel. Kuid näiteks romaan „Q“ ülllatas välja tulles sellega, et ta ei olnud üldse skandaalne, ega ka mitte krüptiline skisoidne tekstimassiiv, vaid lineaarse narratiiviga kirjanduslikult nauditav korralik ajalooline jutustus. Kuid, Luther Blissett kontekstis käsitleti seda kui eriti peent anarhismi, kavalat jänesehaaki, mis ei lase teda kinni püüda, skandalisti ja provokaatorina üheselt paika panna. Blissett puhul võib öelda, et tal on selge tugev kontseptsioon, kuid see ei ole tingimata tuvastatav. liikudes tekstide kaudu autori poole ja järelikult ei saa selle abil ka tõestada või ümberlükata tekstide seotust autoriga.
Väline stilistiline ühtsus Blissett tekstides mõistagi puudub. Eklektika ja ebajärjepidevus on osa tema kontseptsioonist ning stiilimuutused tema teostes ei tulene ei välistest mõjudest - kuivõrd Blissett kehandit on võimatu piiritleda, pole ka võimalik rääkida „välisest“ - ega ka sisemistest arengutest, sest areng kui lineaarne liikumine ei käi Blissett kontseptsiooniga kokku.
Ainsana neist kolmest persoonist on ta aga surnuks kuulutatud (8). Seega võiks arvata, et vähemalt eluaastate alusel oleks võimalik Blissett loomingut kuidagi piiritleda. Kuid ka see jaotus ei toimi - kui ilmuks välja mõni uus teos, mille autoriks on märgitud Luther Blissett, siis ei tuleks mitte öelda, et see ei saa ollas Blissett teos, sest Blissett on surnud, vaid see tähendaks, et Blissett elab, kuna see seal on tema uus teos.
Hinnangud Subcommandante Marcose tekstide kvaliteedile on üsna vastandlikud ning mingit ühest „markoslikku kvaliteedikvoodi“ anda pole võimalik: tema poliitdemagoogiat võib õigustatult nimetada loogikavabaks ja sama hästi võib seda nimetada ka poeetiliseks. Samas suudaks eraldi võttes iga üksik hindaja siiski ära tunda Subcommandante Marcosele omase kirjandusliku taseme ning välja arvata tekstid, mis sellega vastuollu lähevad.
Mõnes mõttes saab Marcose tekstide puhul rääkida ka kontseptuaalsest ühtsusest, kuid üksnes äraspidisel moel. See süüdimatus, millega ta segab oma tekstides omavahel vastuolulisi poliitideoloogiaid, akadeemilist leksikat ning folkloori, eristab teda selgelt teistest kirjutajatest. Ja kuna ta ka ise oma ideoloogilist eklektilisust intervjuudes meelsasti tunnistab, tuleb seda lugeda teadlikuks ning originaalseks kontseptsiooniks. Niisiis, kui üritada rakendada Marcose puhul kontseptuaalse ühtsuse nõuet, tähendaks see seda, et kõrvale tuleks heita tekstid, mis on kontseptuaalselt ühtsed.
Marcose looming on eklektiline ning ta on end väljendanud väga erinevates zhanrites – esseistikast lasteraamatuteni – ning stilistilist ühtsust on sealt raske leida. Siiski on tal mõned äratuntavad jooned, mingid kinnismõisted – nõiteks õiglus, patriotism, vabadus - mis on liialt abstraktsed, et näha neis midagi peale kaunikõlalisuse ja mida võiks seega lugeda tema stiili osaks.
Mis puudutab Subcommandante võimalikku surma, siis selles osas on kõik veel lahtine – juhul kui näiteks Mehhiko võimudel õnnestuks see, mida Subcommandante iga hinna eest vältida püüab - tuvastada ja tõestada Marcose “tegelik” identiteet (9), muutuks Subcommandante Marcos surelikuks. Marcos ise on viidanud võimalusele, et “kui tema eesmärgid on saavutatud, siis ta kaob”. Kuid see lubadus on tegelikult surelikkuse topelteitus – esiteks pole kuigi tõenäoline, et tema eesmärgid – nagu näiteks „õiglus“ - kunagi täidetud saaksid; ning teiseks tuleb silmas pidada, et kadumine ei ole kaugeltki samane surmaga, see oleks antud juhul pigem kliinilise surma määramata ajaks edasilükkamine.
Nagu näha, tekib küllaltki kummaline olukord, kus kirjanduskriitika ühtsusnõuetele vastavad kõige paremini Nicolas Bourbaki matemaatikaõpikud. Kuid näiteks Luther Blissett ei vasta praktiliselt ühelegi esitatud nõuetest, tema teosed ei moodusta mingit baasi, mis võimaldaks kinnitada Luther Blissett kui autori olemasolu. Ometi on ta neist kolmest ainus, keda on ka ametlikult mitmete kirjandusauhindadega tunnustatud.
Niisiis, ei saa kollektiivsete autorite ise olla üksnes „tekstidega sooritatavate manipulatsioonide tulemus“. Me ei suudaks kuidagi konstrueerida näiteks Luther Blissett, lähtudes üksnes tema tekstidest, see konstruktsioon ei püsiks koos. Ükskõik milliseid operatsione me tekstidega ka ei sooritaks, pole ikkagi kuigi kindel, et selle kaudu oleks võimalik jõuda mingi „psühhologiseeriva projektsioonini“.
Vähe sellest, et kollektiivsete autorite tekstid tõrguvad koondumast tervikuks, on nende puhul võimalik ka olukord, kus üks ja sama tekst samaaegselt viitab mitmele erinevale autorile.
Ühte sellist, hüpoteetilist ja vaevalt teostatavat võimalust kirjeldab Jorge Luis Borges jutustuses „Pierre Menard, «Don Quijote» autor“. Kuid kollektiivsete persoonide puhul muutub selline teksti-autori suhe täiesti reaalseks.
Eespool oli juttu Luther Blissett romaanist Q. Pärast Blissett surma jätkas sama autoritegrupp nime all Wu Ming ning romaani Q võib leida nii Blissett kui Wu Mingi bibliograafiast, samas oleks vale väita, et Luther Blissett ja Wu Ming on üks ja sama isik. See väike bibliograafiline kahetisus romaani Q ümber võib tunduda küll üsna ebaolulisena, sest üldjoontes on Wu Ming ja Luther Blissett piisavalt sarnased iskud, kuigi mitte päris kattuvad, siis siiski „samast koolkonnast“.
Kuid võiks ette kujutada ka palju intrigeerivamat situatsiooni. Näiteks kui kodanik Tõnu Õnnepalu oleks avaldanud romaani „Piiririik“ mitte autorinime Emil Tode all, vaid hoopis Luther Blissett nime all. Sel juhul oleks tegemist hulga mitmetähenduslikuma olukorraga. Sel juhul ei saaks väita, et Luther Blissett on kodanik Tõnu Õnnepalu autorinimi. Ja ka teos ise kuuluks ühtaegu nii Tõnu Õnnepalule kui ka Tõnu Õnnepalust sõltumatule kirjanik Luther Blissett´le. Veelgi enam, romaani tähendus oleks erinev, olenevalt sellest, kas lugeda seda kui Õnnepalu või kui Blissett teksti. Teisel juhul oleks kindlasti tegemist hulga provotseerivama ja meediakriitilisema teosega kui seda on Emil Tode või Tõnu Õnnepalu „Piiririik“. Ja isegi kui tekst ise ei tundukski meediakriitiline ega skandaalitaotlev, siis tuleks selles Luther Blissett puhul näha topeltmängu, väljakutsuvat keeldumist skandaalsusest. Järelikult paikneks täpselt sama tekst samaaegselt erinevates jaotustes, viitaks erinevatele autoritele ja asetseks erinevates diskursustes.
See kõik ei lükka küll ümber Michel Foucault määratlust, et autori nimel on klassifitseeriv funktsioon; autori nimi võimaldab rühmitada teatud hulga tekste, neid piiritleda, mõned nende seast välja arvata ja väljaarvatuid allesjäänutele vastandada (10), kuid kui Michel Foucault arutluses näib see määratlus andvat autorile siiski mingi kindla asukoha, siis kollektiivsete autorite puhul läheb see taas kaduma. Sama palju, kui autorinimi võimaldab tekste diskursusteks rühmitada (11), võimaldab see kollektiivsete autorite näitel neid rühmitamisi ka küsitavaks muuta.
Siinkohal võiks tekkida kiustaus lahendada kollektiivsete persoonide autoriprobleem ühe lihtsa nükkega. Tunnistada, et jah, nad ei vasta tõesti üldtuntud autorimääratlustele ning neid pole võimalik kirjanduskriitika meetodite abil autoritena käsitleda, järelikult, miks siis mitte lõpeks tunnistada silmnähtavat? Milleks sundida neile peale vormi, millesse nad kuidagi mahtuda ei taha? Ja kui need kollektiivsed persoonid ka on avaldanud kümneid kirjutisi, siis miks püüda näha nende - eraldi võttes võibolla suurepäraste teoste - koosvaatlemisel tekkivas kakofoonias midagi peale sihitu grafomaania, hullumeelse seosetu monoloogi? Ja kui Luther Blissett nime alla koondunud inimesed eraldi võttes on ka igati arukad, siis ei tähenda see sugugi, et tulemuseks ei võiks olla üksnes kollektiivne skisofreenik.
Sel juhul võiks rahumeeli kollektiivseete persoonide kui autorite käsitlemise lõpetada.
Sest, nagu ütleb Michel Foucault, rangelt võttes pole hullu kõnet olemas (12). Sel juhul võiks kollektiivseid persoone vaadelda kui kurioosumeid, nende sõnavõtud oleks ei midagi rohkemat kui kollektiivse alateadvuse mullistus, mis isegi, kui selles peitub mingi tõde, ei ole sellest ise teadlik ega võimeline seda ise ära tundma. See oleks siis midagi sarnast netikommentaaridele, mida „ei tasu lugeda“, kuid mida kui nähtust võivad spetsialistid - meediateoreetikud või psühholoogid aegajalt analüüsida.
Nii näiteks kirjeldab üks Bourbaki sessioonil vaatlejana viibinud matemaatik oma segaseid tundeid, nähes akadeemikuid läbisegi karjumas, sõimlemas ja iga üksiku sõna ning kirjavahemärgi üle päevade kaupa vaidlemas. (13) Too matemaatik lahkus sessioonilt, kuna pidas seda „hullumeelsete kisakooriks, kust pole mõtet oodata millegi mõistliku sündimist“.
Ometi pidi ta hiljem, Bourbaki teoste ilmudes, oma arvamust muutma. Selgus, et Bourbaki oli vägagi võimeline tegema sihipärast tööd, oli võimeline jõudma erakordsete tulemusteni. Seega ei saanud Nicolas Bourbaki olla hullumeelne. Sama kehtib ka ülejäänud siin käsitletud kollektiivsete persoonide kohta: nad kõik on olnud võimelised püstitama eesmärke ning nende eesmärkide suunas tulemuslikult töötama. Seega pole võimalik neid hullumeelsetena vaikima sundida või meie maailmast pagendada, sest nad asuvad siinpool töö sakraalset piiri (14).
Seega, kollektiivseid autorid ei anna ennast kätte ei üksikisikutes ega teostes, ei tekstide sees ega „tekstide piiridel“, kuid nad ei asu ka hullumeelsetena meie maailmast väljaspool.
Enamgi veel – näideteks toodud kollektiivsete persoonide töövõime ja tõhusus on olnud erakordne, vaadeldes vastukajasid nende elule ja tegevusele, peab tunnistama, et nad on olnud võimelised oma nägemust, oma tõde mõjuvalt esitama. Nad on populaarsed, nende teoste üle diskuteerivad erialaeksperdid, neil on olnud arvestatav poliitiline mõjuvõim (15).
Michel Foucault, märgib, et tõsiasi, et diskursus on varustatud autori nimega, tähendab, et see diskursus ei ole harilik, suvaline kõne, mis kaob, mööda hõljub ja haihtub. (16). Ma arvan, et selle väite saab ka ümber pöörata ning öelda, et tõsisasi, et mingi diskursus (või tekst) ei haju, ei unune kohe, tähendab, et seda hakatakse seostama autoriga. Vähemalt siis, kui antud teksti saab pidada kirjanduslikuks, sest “kirjanduslikke” diskursusi on võimalik vastu võtta ainult siis, kui nad on varustatud autorifunktsiooniga: (17)
Lähtudes kollektiivsete autorite teostest, ei suuda me küll nende põhjal üles leida autoreid, kuid samas ei võimalda nende teoste olemasolu ka autori puudumist.
Tulles tagasi Foucault arutluse üle autorist kui funktsioonist ning võrreldes seda Oxford Dictionary pakutavaga, võib öelda, et Foucault pöörab ümber viimase esitatud romantistliku skeemi, kus tipus asub looja, kellest kiirgub allapoole tema looming. Foucault kirjeldab autorit kui midagi, mis moodustub altpoolt ülespoole, tekstide selekteerimise ja tõlgendamise käigus. Vaadeldes neid kaht kirjeldust, saab tõdeda, et kuigi Foucault pöörab skeemi ümber, on see siiski seesama hierarhiline mudel, mille tipus on autor ning mille baasi modustavad tekstid. Tundub, et mõnes mõttes jäävad Foucault parandused ja täiendused kosmeetilisteks, autoriteemat ümbritsenud sakraalne ilukõnelisus on asendatud küll insener-tehnilise terminoloogiaga, kuid üldehitus jäetud samaks.
Näib, et probleem ongi selles, et kollektiivsed autorid ei sobitu niisuguse püramiidja konstruktsiooniga – ehitatagu seda siis ülevalt alla või alt üles, sest nende puhul pole võimalik paika panna ühtset liikumis-, või hargnemissuunda, olgu see siis teosest autorini või autorist teoseni. Selle asemel toimub kollektiivse autorinime, isikute ja teoste vahel pidev liiklemine, mis muudab põhjus-tagajärg seosed nende vahel ambivalentseks ning teeb ühtede või teiste lõpliku lokeerimise mingis diskursiivses ruumis praktiliselt võimatuks.
Siin ilmneb sügavalt sisuline vastuolu hierarhilise ja risoomse struktuuri vahel. Üritades läheneda kollektiivsetele autoritele eelpoolkirjeldatud raamistike abil, saame me paratamatult üksnes negatiivseid tulemusi. Ja see vast selgitab ka, miks kollektiivsetes persoonides kiputakse tihti nägema üksnes midagi skandaalset, kurioosset või dekonstruktiivset.
Arvestades, et mingist ametlikust diskursiivsest positsioonist, „tões paiknemisest“(18) kollektiivsete autorite puhul üldjuhul rääkida ei saa, tuleks küsida, mis on ikkagi see, mis laseb neil ennast kuuldavaks teha? Mis laseb neil edukalt toimida ning oma tõde veenvalt esitada?
Eelkõige tuleks esile tuua asjaolu, et kollektiivsed persoonid ei ole sündinud siia ilma juhulikult, vaid nad on tekkinud eneseteadliku sekkumise tagajärjel. Nad on ellu kutsutud, et öelda välja seda, mis muidu jääks välja ütlemata. Kogu nende olemasolu põhjuseks ja õigustuseks ongi tõe kuulutamine ning nad on üles ehitatud nii, et seda missiooni võimalikult hästi täita. Kuivõrd kollektiivsed persoonid on ellukutsutud ja kujundatud iseenda poolt, saab siinkohal tõmmata võrdusmärgi nende enesetehnikate ja nende tõeökonoomika vahel. See, mis elustab neid kui isiksusi, on täpselt see sama mehhanism, mis toodab neis tõde. Et mõista, mis muudab kollektiivse autori kuuldavaks, tuleks seega vaadelda viise, mille kaudu see isiksus kui moraalne subjekt moodustatakse. (19)
Milline siis on see protseduur, mille kaudu need kollektiivsed subjektid valmistavad ennast ette, täitmaks oma missiooni, ära tundmaks ja esitamaks oma tõde?
Michel Foucault kirjeldab enesetehnikaid, mida erinevatel ajastutel on kasutatud, et täita mõnd sellist ühiskondlikku positsiooni, mis lubab lausuda tõde – olgu selleks positsiooniks siis antiikpolise valitseja või kaasaegne teadur. Kuigi Foucault käsitleb enesetehnikaid kui üksikindiviidide praktikaid, pole iseenesest vähimatki põhjust, miks mitte proovida tema meetodit rakendada ka kollektiivsete persoonide peal.
Foucault loetleb nelja aspekti, mis on vajalikud enese kui moraalse subjekti moodustamiseks. Need on: eetiline substants, allutamisviis, enesepraktika ehk asketism ja teleoloogia. (20)
Kollektiivsete persoonide puhul torkab esimese asjana silma askees. See askees on vabatahtlik pagendus, kodanikeregistrist väljapoole paiknemine. See tähendab ühtlasi ka kõikvõimalikest ühiskondlikest tasustamismehhanismidest kõrvalejäämist. Kollektiivsed subjektid, isegi kui nad on jõudnud ühiskonnas arvamusliidri või popstaaristaatusesse, loobuvad selle seisusega tavaliselt kaasnevatest tasudest ning naudingutest – olles üldtuntud, jäävad nad ülesleidmatuteks ning äratundmatuteks. Ja ka nende nauding saab olla ainult kaudne ning irooniline. (Või mida muud võis tunda näomaskiga ja kurguni kinninööbitud Subcommandante Marcos, kui ta 2002 valiti mingi ajakirja poolt Mehhiko seksikaimaks meheks?) Selle askeesi aktivaks aga on muutumine raskestitabatavaks nii juriidilisele kui distsiplinaarsele kontrollile. Sest puudub füüsiline keha, mida karistada, mille üle kohut mõista, mida sisse või välja sulgeda, puudub organisatsioon, mida hageda, puudub isiksus, kelle omadusi hukka mõista või naeruvääristada. Igasugune selline katse üksnes tugevdaks kollektiivseid persoone, sest see toimiks nende olemasolu reaalsuse kinnitamisena, mitte kunagi aga neid õieti piiravana. Näiteks on Luther Blissett´d üritatud korduvalt hageda, kohtu otsusel on isegi hävitatud tema teoseid, kuid arusaadavatel põhjustel ei ole kohtuorganid nõustunud alustama protsessi autori enda üle. Tõenäoliselt sarnastel põhjustel lasevad ka Mehhiko võimud Subcommandante Marcosel üsna vabalt tegutseda.
Kuivõrd kollektiivsete subjektide vaateid ei pääse seega mõjutama ei hirm karistuse ees ega lootus omakasule, siis võib öelda, et nad on vabamad, „nägemaks seda, mis on silmnähtav“ ning nad on vabamad seda ka väljendama. Bourbakile andis see vabadus võime rajada uue aluse matemaatika õpetamiseks, Blissett sai paljastada meediatööstuse ebaadekvaatsust ning Marcos juhtida tähelepanu sotsiaalsele ebaõiglusele.
Vaadeldes kollektiivseid persoone läbi Foucault eetika genealoogia, võib öelda, et kollektiivsete persoonide eetiline substants on vabadus, allutamisviis on üldine hüve, asketism on autoriõigustest ja -tasudest loobumine ja teleoloogia on tõde (mis võib väljenduda ka negatiivsena, vale paljastamisena). See ongi see eetiline konstruktsioon, mis muudab nad usutavaks, hoiab neid elus. See on see eneseloome, mis annab neile võime kuulutada tõde. Kusjuures, kui Foucault eristab klassikalise ajastu eneseloomet ning kristliku ajastu enesest loobumist, siis kollektiivsed persoonid tunduvad endas harmooniliselt ühendavat mõlemat enesetehnikat.
Rääkides kollektiivsete persoonide moraalse ise seotusest nende tõeökonoomikaga, nende askeesi otsesest seotusest tõevõimega, võiks toetava näitena meenutada, kuivõrd hävitavalt mõjus Nicolas Bourbakile kohtusaaga, kus ta protsessis kirjastajatega oma teoste avaldamisõiguste üle. Bourbaki küll võitis protsessi, kuid ei ole pärast seda enam ühtegi kirjutist avaldanud. See võib tunduda paradoksaalne – lakkas ta ju autorina tomimast pärast seda, kui ta oli ametlikult tunnistatud autoriõiguste subjektiks. Bourbaki grupi matemaatikud on hilisemates intervjuudes viidanud sellele, et protsess kurnas neid füüsiliselt ja laostas nad majanduslikult, kuid tõenäoliselt ei olnud see siiski suurim kahju. Pigem võib oletada, et kõige demoraliseerivamalt mõjus Nicolas Bourbakile tema lammutamine kohtuprotsessi käigus autoriõigustega tavakodanikeks. Selline elusalt lahkamine ei saanudki olla muud kui tappev. Loobudes oma askeesist - anonüümsusest ja (autori)õigusetusest, kaotas Bourbaki ka võime toota tõde. Näiteks Luther Blissett suutis sarnaseid lõkse ennetada: kõik raamatud, mis ta avaldas, andis ta samal ajal ka internetis tasuta allalaadimiseks.
Niisiis on autoriõigustest, autoritasudest, kogu autori isikut ümbritsevast pidulikust tähelepanust loobumine kollektiivsete autorite puhul eelkõige tehniline paratamatus ja seega mitte ilmtingimata ideoloogiline valik, kuigi enamasti tõlgendatakse seda justnimelt läbi viimase, tahtliku protestiaktina.
Kokkuvõttes
Kollektiivse autorinime all esinemine on ühest küljest kindlasti teadlik ja ka irooniline valik. Kollektiivsuse ja anonüümsuse sidumine modernistliku autorikontseptsiooniga tekitab ootuspäraselt segadust, tõmbab soovitud tähelepanu, võimaldab ennast paremini kuuldavaks teha.
Kuid ainuüksi irooniline enesepositsioneering, isehakkamine, kui see oleks ühemõtteliselt vastuolus ühiskonnas kehtivate arusaamadega autorist, ei selgitaks mõnede kollektiivsete persoonide tõsiseltvõetavust ja olulisust, seda elevust nende kui autorite ja sellise autoripositsiooni võimalikkuse ümber.
Võib öelda, et kollektiivsete persoonide toimimine, nende endi ülesehituse ja nende tegevuse loogika seob neid ikkagi osaliselt klassikalise autorikontseptsiooniga. Esiteks on kollektiivsed persoonid iseenda poolt loominguliselt kujundatud ja nagu alguses märgitud, paigutab selline enesesuhe need persoonid juba iseenesest kunstiväljale, s.t. sellisesse diskursuseruumi, mis eeldab autori olemasolu. Teiseks, nõuab kollektiivsetes persoonides autori nägemist nende tegevuse tagajärjekus, see, et nad on avaldanud teoseid ja et nende teosed on ostutnud olulisteks, tõmmanud tähelepanu ja pälvinud spetsialistide tunnustust.
Kuid sellesama eneseloome ja produktiivsuse mehhaanika, mis kollektiivseid persoone autoritena kunstiväljale paigutab, sunnib neid samas eemalduma seda konstitueerivast autoriõiguste juriidilisest süsteemist ning jätab nad tabamatuteks kirjanduskriitilisele analüüsile. Samad mehhanismid, mis kinnitavad kollektiivse autori reaalsust, ei võimalda samal ajal teda kui autorit üles leida ega lokeerida.
Selles, sisuliselt tehnilises vastuolus tulekski tõenäoliselt näha põhjust, miks kollektiivsete autorite loomingut käsitletakse enamasti juba eos ideoloogiliselt laetuina ning eelkõige opositsioonikultuuri kuuluvaina.
Viited ja märkused
(1) Lev Manowich „Models of Autorship in New Media“.
(2) Näites kandis Amir D. Aczel kirja pandud ja 2006 ilmunud esimene põhjalikum Bourbaki-biograafia nime „The Artist and the Matematician: The Story of Nicolas Bourbaki“.
(3) Michel Foucault „Mis on valgustus?“, lk 6
(4) Oma kuulsas kirjas Mehhiko valitsusele 1994 kirjutab Marcos „Marcos is gay in San Francisco, black in South Africa, an Asian in Europe, a Chicano in San Ysidro, an anarchist in Spain, a Palestinian in Israel, a Mayan Indian in the streets of San Cristobal, a gang member in Neza, a rocker in the National University, a Jew in Germany, an ombudsman in the Defense Ministry, a communist in the post-Cold War era, an artist without gallery or portfolio.... A pacifist in Bosnia, a housewife alone on Saturday night in any neighborhood in any city in Mexico, a striker in the CTM, a reporter writing filler stories for the back pages, a single woman on the subway at 10 pm, a peasant without land, an unemployed worker... an unhappy student, a dissident amid free market economics, a writer without books or readers, and, of course, a Zapatista in the mountains of southeast Mexico. So Marcos is a human being, any human being, in this world. Marcos is all the exploited, marginalized and oppressed minorities, resisting and saying, 'Enough'!“ Samal aastal ajalehele San Francisco Chronicle antud intervjuus tunnistas salapärane geriljapealik Marcos, et ta töötas noorena ühes selle linna restoranis, kuid vallandati, kuna ta on gei. See avaldus tekitas küll palju elevust geiringkondades, kuid eelneva taustal tuleb seda võtta siiski eelkõige metafoorilisena.
(5) Michel Foucault „Mis on autor?“
(6) Michel Foucault „Mis on autor?“
(7) Kui Nicolas Bourbaki oli sunnitud 70tel tooma sisse uusi mõisteid, mis ei sobitunud tema senise hulgateooriast lähtuva teoreetilise raamistikuga, alustas ta oma projektiga otsast peale, asendas hulgateooria paindlikuma kategooriateooriaga, töötas eelnevad teosed uuesti läbi, tegi neisse olulisi täiendusi ning andis need uustrükkidena välja.
(8) Blissett on küll elanud ka mõningast surmajärgset elu. Näiteks peeti 1998 ühel ja samal päeval Itaalias kinni 5 Luther Blissett´d – tegemist oli bussijänestega, kes kõik esitasid politseile enda kohta juhuslikult samanimelisi valeandmeid.
(9) Juba 1995 teatasid Mehhiko võimud, et nad on Marcose tegeliku isiku kindlaks teinud – nende väitel on tegemist aastaid tagasi teadmata kadunuks jäänud filosoofia- ja kommunikatsiooniprofessor Rafael Sebastián Guillén Vicentega.
(10) Michel Foucault „Mis on autor?“
(11) Michel Foucault „Diskursuse kord“, Varrak 2005, lk 23
(12) Michel Foucault „Diskursuse kord“, Varrak 2005, lk 11
(13) The Continuing Silence of Bourbaki—An Interview with Pierre Cartier, June 18, 1997 , Mathematical Intelligencer
(14) Michel Foucault „Hullus ja arutus“, Avatud eesti Raamat, Ilmamaa 2003, lk 118
(15) Isegi Nicolas Bourbaki tegevus omandas kohati poliitilise varjundi – temast inspireeritud 70te USA Uue Matemaatika liikumises tundsid mitmed Ameerika arvamusliidrid ohtu, nähes seda järjekordse Euroopa intellektuaalse rekonkistana.
(16) Michel Foucault „Mis on autor?“
(17) Michel Foucault „Mis on autor?“
(18) Michel Foucault „Diskursuse kord“, Varrak 2005, lk 28
(19) Michel Foucault „Eetika genealoogiast“
(20) Michel Foucault „Eetika genealoogiast“
Voldi lahti / Unfold
Lükka kokku / Fold back
Et näha maale suuremalt, klõpsa pildil!
